Sõnaga voogol. Tere, head klassikaraadio kuulajad, te kuulate kirjandussarja koogol kümnendat saadet. Koolis käsitletakse mitmesuguseid teemasid, nii kirjandusest kui elust, peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Täna teeme kookonis temaatilise sissepõike eesti merekirjandusse. Vestleme luuletajate Kristel Algvere ja Veronika Kivisillaga, mereigatsusest ja mereurmast. Kõlavad ka nende tekstid. Lisaks on külas kirjandusteadlane ja muhulane Kadri Tüür, kes räägib veidi lähemalt oma naabrimehest rahvakirjanikust Juhan smulist. Emakeelepäev koos kõikide auhindade ja preemiatega on nüüd tähistatud. Soovime laureaatidele südamest õnne, kuid kirjandusüritusi ja sündmusi on tulemas nüüdki. Homme, 21. märtsil tähistavad Unesco kirjanduslinnad ülemaailmset luulepäeva ning pidustustest osa saama, ootab ka Kirjanduslinn Tartu. Selge see, et tänavugi ei ole selleks võimalik füüsiliselt kohale tulla, vaid tasub hoida silma peal Kirjanduslinn Tartu Facebooki lehel kus terve päeva toimuva virtuaalsündmuse jooksul esinevad kirjanikud Karoliina Pihelgas, Tõnis Vilu, Kristel Mägedi ja Mehis Heinsaar. Lisaks kirjanikele kutsutakse aga taas kõiki huvilisi üles lugema ka sel päeval või ka varem mõnda luuletust, kas oma loomingut, mõnda oma lemmikluuletust lihtsalt midagi, mis parajasti kõnetab tegema lugemisest videosalvestuse ning saatma need kas faili või Youtube'i videona. Ülemaailmse luulepäeva korraldusmeeskonnale Loomingu raamatukogu kuldsarjas on ilmunud Ilfi ja Petrovi raamat õilis isik. Andekas tandem Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrov on ennast Nõukogude huumoriklassika varamusse kirjutanud. Suurpettur ostab Benderi tegemistest pajatavate satiirilist romaanidega 12 tooli kuldvasikas. Pilafilosoofiline jutustus õilis isik sündis aastal 1928 nende kahe tippteose ilmumise vahel väidetavalt kuue päevaga. Raamatu on juba 1979. aasta väljaande jaoks vene keelest tõlkinud Sulev Hallik. Uustrüki saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtsev saatesena tõlkinud Ingrid Velbamsdaub. Tuleval teisipäeval, 23. märtsil kell 18 autasustab noorte kirjandusajakirja värske rõhk möödunud aasta parimaid kaastöid roosa luulekriitika kategooriates. Lisaks antakse välja vabaauhind. Sel puhul läheb eetrisse värske rõhu erisaade, kus lisaks aastapreemia laureaatidele saavad sõnaga toimetuse liikmed kõlaku, muusikaline vahepala ja mõned teisedki üllatused. Saadet saab vaadata värske rõhu Facebooki lehelt ning seda juhivad Gregor Kulla ja Kaisa kuslapuu. Eestis on koostatud mitmeid piirkondlikke aabitsaid ning neist viimast muhulaste aabitsat esitleti möödunud pühapäeval. Kolm aastat tööd ja vaeva nõudnud aabitsa koostajate seas on Kadri Tüür ja Irena tarvis, aga lisaks neile leiab koostajate seast veel arvukalt muhulasi. Aabitsaloojad loodavad, et see aitab muulaste identiteeti hoida ja kanda see muhulastest ning merest ehk Juhan Smuuli st jäi, sest raamatust ja heeringatest tulebki nüüd juttu. Stuudios on kirjandusteadlane, ökokriitik ja õppejõud Kadri Tüür. Intervjuu sissejuhatuseks kõlagu aga üks luuletus Juhan Smuuli enesehäälega. Eesti Raadio 1960. aasta raadioajakirjas. Kirjandus ja kunst, esitas kirjanik luuletuse suur Austraalia laht ja kollane kuu kogust merelaulud. Suur Austraalia laht ja kollane kuu. Päike vupsata Smerohe ja vakatas tuul, öö tuli, nii mahe, nii lahe. Nüüd ümar ja jultunult kollane kuu särab suurel Austraalia lahel, kui hammustaks, see on vist hollandi juust, tema sõõri kraatorist, augud võid kuld Romney't suurest laotuse puust, mille all hõõgub sinine kaugus vana kreeklasest pootsmannist nägu on ees, ei ole seal au ega häbi ja nii nagu põhjani tumedast veest kuu kardan ka minust näeb läbi teiste nõrkusi näha kuul, selleks on määrav ja praktika, iidne soliidne tema säras on helidel erinev väärand, kuu paneb nad teisiti roide all 3000 hobujõudu on tööl seal vinti, nad vältavad ringi. Kuid sellele mürale kuuvalgel ööl ma tähelepanu ei kingi. Ahtris vana valssi lööb lõõtsapill nagu Saaremaa pulmapeo ees ja minul on tunne, et õitseb üks lill kuu kiirtest kullatud meres. Kord kiljatab kajavalt laevakell, see heli on merel ju tuttav, aga süda on sihuke hale ja hell, et tahaksid naerda või nutta. Nüüd nagu tornaado, kui maailma lõpp kui laine, mis laeva löö pleki, nii kõrgete kontsade kõp-kõp-kõp otse vapustab jalutustekki? Jaa, möödusid. Kadusid ahtrisse vist kuupaistel seal noorsugu tantsib nagu ketis karupüksmasinist, nende kontsade kiil vees vantsib. Pea kohal on vantides mastipuud ja öö on nii lahe, nii mahe, aga kollane kuu endalt kõrvuni suu särab suurel Austraalia lahel. Aprilli keskpaigas möödub 50 aastat armastatud rahvakirjaniku Juhan Smuuli surmast ja järgmise aasta 18. veebruaril tähistame tema sajandat sünniaastapäeva. Mister too, olen täna siia klassikaraadio stuudiosse palunud Eesti juhtiva Smuuli uurija, ökokriitiku kirjandusteadlase õppejõu, Jaliteraadi Kadri Tüüri, tere tulemast. Tervist, lisan juurde. Olen Smuuli naabrinaine, täpselt. Alustagem oma vestlust kõigepealt sellest, et mis on ökokriitika, millised on ökokriitika keskselt tõekspidamised või uurimisküsimused, et me kõigepealt aru saaksime, mida see üldse tähendab? See on see nii suur teema, et seda nüüd niimoodi lühidalt paari lausega kokku võtta ongi hästi raske. Üldiselt võime öelda, et see suund on alguse saanud kaheksakümnendatel aastatel Ameerikas, kus esmalt keskenduda tee looduskirjandusele. Meil kõige eredam näide loomulikult on Fred Jüssi kes lisaks tekstidele muidugi on loonud ka fotosid helimaastikke ja nüüd osalenud peaosalisena endast kõneleva filmis. Aga sealt edasi on tegelikult mindud ikkagi ka selle juurde, et me ei pea keskenduma mitte ainult ilusate looduskeskkondade kujutamisele, vaid laiemalt sellele, kuidas inimene end ümbritseva keskkonnaga suhestub. Ka see, kuidas selles keskkonnas tehakse tegusid, mida ei peaks tegema, kuidas need mõjuvad nendele inimestele, kes selle keskkonna muutuse ohvriks langevad, olgu siis naabrusesse kerkiva tuumajäätmete ladustamise, lao või kaotatud koduküla näol, mis elektrienergia tootmiseks loodavate paisudega juhtub. Et sealt edasi tegelikult see on läinud järjest laiemaks. Kui lihtne on Juhan Smuuli, kes, nagu alguses viitasime, suri juba tegelikult aastal 1971, kelle looming jääb ikkagi eelmise sajandi keskpaika peaasjalikult, kuidas on Juhan Smuuli võimalik tänapäeval ökokriitika abil mõtestada? Oi, tegelikult väga hästi, see on väga tänuväärne materjal just nimelt ilukirjanduse, selline vahetu isiklik ilukirjandus, see, mida tegi Juhan Smuul. Siin tuleb juurde ka veel ajalooline mõõde ja see, kuidas inimesed erinevatel ajaloolistel perioodidel või ka ideoloogiate raames üldse on enda asendit, et keskkonna suhtes kujutanud. Kui me mõtleme tagasi Smuuli tegutsemisajale 20. sajandi keskpaigale, siis loomulikult, et seal oli ju väga tugevalt esil see selline mitt, suurinlik ideoloogia, et, et me ei oota looduselt armuande, me võtame ja ei huvita kedagi, mis selle tagajärjed on, kui me vaatame lähemalt Smuuli loomingut, teda huvitas väga temal on näiteks kirjades sõgedad külast, teine kiri on pealkirjaga tapetud puud, kus ta valutab südant selle pärast, et, et inimesed on täiesti mõttetult ja arulagedalt raiunud maha varem põlvkondade kaupa alles hoitud põliseid tammepuid. Ja, ja siin teine asi, miks ilukirjandus on siin just väga hea ja tänuväärne materjal võrreldes näiteks mingite arhiividokumentide või ametlike asjadega on just nimelt see, et, et ametlik retoorika on üks asi, ilukirjanduslik tekst annab edasi just nimelt seda, vahetut suhtumist, emotsiooni palju täpsemalt ja palju paremini. See, mis on kirjas mingites ametlikes dokumentides, ei pruugi anda absoluutselt adekvaatset pilti sellest, mis tegelikult toimus. Sest neid ikkagi kirjutatakse võimude jaoks ja, ja võimudele meeldival viisil. Milline on see Smuuli loodus? Tuletan meelde, et tegu on ka Lenini auhinnasaajaga just nimelt selliste loodustekstide eest. Jah, siin tegelikult tuleb põigata veel tagasi korraks selle ökokriitika mõiste juurde mida inglise keelses keeleruumis on paralleelselt tegelikult määratletud väljendiga Queensi mäenitis, mis on omakorda pannud mõned ärksamad uurijad küsima, mis mõttes Queen loodus ei ole ainult see, mis on roheline seisab paigal, kus on meie pluuseumenitis, kus on merekeskkonda ja, ja rannikukeskkonda kujutavad teosed, iseäranis, kui mõelda sellele, et üks kaasaegsete keskkonnaliikumistele aluse panijaid võitsid, Karlsson oli ise merebioloog, kelle läbimurdeteosed, et mitte ainult siis hääletu kevad, vaid ka need varasemad, kus ta kirjeldab ookeani elu ja rannikuelu on ikkagi väga tihedalt seotud, et sellega, kuidas inimene suhestub ookeani keskkonnaga, mis sigadusi ta seal korda saadab. Ja siinkohal tegelikult peab ütlema, et Smuulile rakendada seda sinise keskkonnahumanitaaria lähenemist on hästi tulemuslik ja tegelikult see suuresti ootab veel tegemist, sest ega kõiki asju ju ise ära teha, et mina võin praegu lehvitada sinna ainult ühe artikliga, mis on ilmunud siis kõigepealt Üheres Taiwanil ilmuvas ajakirjas kontsentrit ja, ja selle eestikeelne versioon siis hiljem Keeles ja Kirjanduses pealkirja all. Jäine raamat 50 aastat hiljem. Et jäine raamat on selline teos, mille eest tõesti Smuul sai Lenini preemia mis on kirjutatud ideoloogiliselt tundlikul teemal Nõukogude Liidu kompleksekspeditsioon Antarktikasse 56 57, kus Smuul osales ametlikult Pravda korrespondendina. Ta kirjutas sellest väga isikliku päeviku, nii et kui seda nagu ligemalt vaadata, siis on tegelikult täiesti hämmastav, et ta sai sellist Lenini preemia, mitte teda ei pandud vangi selle eest, et ta kirjutab mingitest täiesti teistsugustest asjadest, kui ideoloogiliselt töölt kangelaslikult Pravda korrespondent tilt võiks eeldada. Ja seal ta mõtiskleb väga palju just nimelt selle V3 oleku üle jäena veena ja uduna ja omistab nendele väga selliseid suuri sümboltähendusi. Ja huvitav on siin lühidalt lihtsalt öelda, et jää Smuuli jaoks kujutab endast surmavõrdkuju metafoori. Kass oleks võimalik kuidagi Antarktika problemaatikat tänapäeval ja Antarktika problemaatikat Smuuli ajal võrrelda. Et mulle tundub, et tänapäeval Antarktika ei ole pigem enam surma võrdkuju, vaid pigem ta külvab mingit hirmu, et me kardame, et jää kaob. Et tasakaal läheb paigast. Selles mõttes jällegi surm, aga teistpidi? Jah, praeguseks on nagu väga selgeks saanud, et kui Smuuli ajal veel oli see Antarktikasse minek nagu minek täiesti teise kohta maailma lõppu, kuhu noh, peaaegu nagu selline eepiline kalevipojaretk siis tänapäevaks on saanud selgeks, et tegelikult maakera on üks väga tihedalt kokku kootud kompleks ja kõik need tarbimisotsuseid, mida me teeme kuskil hoopis teises maakera otsas, mõjutavad seda, mis toimub Antarktikas. Siinkohal võiks veel öelda, et tegelikult, et Rootsis on käimas üks Antarktika kultuuripärandi uurimise projekt, milles osaleb ka üks eestlane Kati Lindström, kes on samuti algselt kirjandusteadlane ja semiootik ja seal vaadatakse siis põhiliselt, et seda, milliseid jälgi sees paari sajandi pooleteist sajandipikkune, inimtegevus või uurimine on sinna mandrile jätnud. Ja tegelikult siin jällegi tuleb Smuul väga abiks. Et need kirjeldused, kuidas tema jäises raamatus süüdimatult räägib, sellest, kuidas õli vaate visatakse siis seal baaside juures lennukite pealt alla, noh, mõned lähevad puruks, Michaelit ka enamus jäävad terveks. Ühesõnaga, et kuidas selle väga, väga õrna keskkonnaga ikkagi üsna tööstuslikult jõhkralt ümber käiakse. Et see on väga silmi avav ja vaadet avardav lugemine ka tänapäeval midagi pole öelda. Aga Smuul ei käinud mitte ainult Arktikas, vaid ta osales erinevatel ekspeditsioonidel ka avamerel ja nägi merd ka täiesti teisest küljest. Jah, selles mõttes, et võib-olla kõige ägedam selline merereis toimus tali enne jäise raamatu kirjutamist 55. aastal, kui oma küla mees Vaino noor võttis Kaasa heeringatraaleri SRT pardal püüdma heeringaid. Atlandi ookeani põhjaosas. Ja selle reisiajalooline taust on see, et 50.-te aastate isikukultus oli läbi elatud 53 Stahlil oli surnud. Smuul oli kirjutanud Stalini surma puhul luuletuse, kui isa suri. Et ühesõnaga, et Smuul oli nagu ka täiesti ikkagi sellest isikukultusetorudest läbi tõmmatud ja ta ei teadnud, mida edasi teha. Ja siis see, see merereis Atlandile koos oma küla, mehe ja teiste heeringa püüdjatega, see tuli ilmselt nagu taeva kingitus, et ta sai minna eemale kõigest sellest, mis siin maa peal oli olnud. Ega siis ilmaasjata pärast ei järgne sellele mere kloostri nimeline tsükkel luuletusi. Et ta sai sellest piiratud ruumis rutiinselt tööd tehes väga karmides tingimustes mõelda järele. Ilmselt ei mõelnud niivõrd järele sellele, mis siis juhtus, aga ta suutis saavutada mingi leppimise, iseendaga ja sisemise tasakaalu ja see oli hästi produktiivne reis, sellepärast et selle tulemusena lõi ta siis ühe tsükli luuletusi. Kirjutas lastele raamatu meremees nurka täiskasvanutele näidendi Atlandi ookean ja lisaks veel hiigelföljetoni muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol, mis on siis selline jant? Atlandil nägis muul, niisiis tööstuslikku heeringapüüki, mis ma ei tea, kas me tänapäeval üldse mõistame seda, mida tähendab meretarbimine pea toidusena? Mulle tundub, et ei mõista. Ja see on ka üks koht, kus tõesti meil on sellest sellest sinisest keskkonna humanitaariast tõsine puudus. Võib-olla on siin taustal see, et meie nõukogude minevikus, kus merel käimine oligi nagu tavainimesele täiesti peaaegu kätte saama ja, ja kui praegu käiakse merel, siis enamasti ikkagi lõbusõidu eesmärgil. Kutselisi kalapüüdjaid on jäänud järjest vähemaks. Ja tõtt-öelda ma pean tunnistama, kas Muuli teostest on tegelikult, et just nimelt nendest Atlandi heeringa püügiteostest on väga raske aru saada ilma natukenegi seda, seda kalatraali argipäeva ja kalatööstust või kalandustehnoloogiat tundmata, et selles suhtes mul on hirmus ja veel, et ma käisin just raamatukogus ja leidsin sealt sellise suurepärase raamatu nagu Atlandi heeringa esmane töötlemine, brošüür, mille Nikolai rullioff on koostanud ja välja andnud aastal 1962. Ja see on hindamatu abivahend selleks, et saada näiteks aru Juhan Smuuli näidendist Atlandi ookean miks osades kohtades tegelased ärrituvad meeletult mingisuguse koha peal, kus tünn kukub alla et sellega on tegelikult ohus terve tüütud saak? Noh, ja see on ka täiesti nagu keskkonnaajalooline taust sellele nagu ilukirjanduslikult kujutatud olustikule. Ja muidugi peab ütlema, et heeringatest varem eesti kirjanduses on kirjutanud selline kirjanik nagu Evald Tammlaan kes kirjutas ka merekirjandust ja merenäidendeid, tema oli põhjarannikupoiss ja alustas siis näidendiga salapiirituse vedamisest, aga siis tal on ka üks näidend, mis samamoodi nagu smulil toimub, et siis küll mitte kalalaeva pardal, aga, aga kaubalaeva pardal. Et selline inimene, kes ka ise merd tõesti tundis, oli osalenud Ahto Valteri ümber maailma reisi esimestel etappidel mis ootab, kui nüüd veel sellel mitme juubeliaastal ees. Meil Eestis? Oi, selles mõttes, et ega see programm pole ju paigas, aga väga üldiselt tahaks küll, et, et tekiks rohkem huvi just nimelt selle sinise keskkonnahumanitaaria vastu mere ja merekujutuse ja merekirjanduse vastu. Sest see on tegelikult hästi spetsiifiline valdkond, mida adekvaatselt saab ikkagi uurida ja kirjeldada inimene, kellel on endal isiklik merekogemus mingilgi moel olemas. Kui seda teha nagu lihtsalt kirjutuslaua tagant, siis siis tulemus tegelikult on hale. Kas Eestis on siis neid inimesi, kes võiksid mõtestada seda sinist humanitaar- ja et kes need on, kas smulile mantlipärijaid? Kõigepealt ma ütleksin jahe, et kirjanikuna, Smuulil kindlasti on üks väikene vaimustav pundikene mantlipärijaid just sündinud. Kes on siis teinud sellise hämmastava teo, et nad on kolme peale kokku kirjutanud ühe luulekogu kolm sõlme need on siis Nathan, kallen Veronika Kivisilla ja evinud rangeid, kes on teinud teoks asja, mida ka paljud humanitaarid ei suuda teha sellises praeguses mitme distsipliiniülese koostööolukorras humanitaaridele tihtipeale ikkagi püütakse rääkida, et katsuge koos kirjutada artikleid, et üks paneb ühe teadmise, teine paneb teise teadmise humanitaaridele on seda väga raske omaks võtta. Ja nüüd tulevad kolm luuletajat, kes teevad ära täpselt sellesama trikki, et nad kirjutavad koos ühe luulekogu niimoodi, et nad ei ole eksplitsiitset seda eraldanud, minu osa, sinu osa, tema osa. Kui vaadata seda luulekogu, siis muidugi siin iga luuletuse juures on väikene märgikene, mis viitab sellele, kes selle autor on. Ja kui ikkagi süveneda nendesse tekstidesse, siis ka stiili järgi on väga ilmselgelt võimalik need autorid eristada üksteisest. Et neil on selline selline elliptiline ja haikulik. Akvarellmaalistiil Veronika Kivisilla on selline soe ja südamlik ja, ja tegelikult see sõlm, mida tema siin kaane peal kujutab, see ongi mingisugune sõlm, kahe nööri või köie otsa kokkusidumiseks. Hästi tugevasti. Ja range panus on siis minu meelest nagu kõige rohkem selline otseselt nagu vahetult merega kontaktis oleva või igapäevaselt seda meretööd tegema või teinud inimese vaade seal on hästi palju sellist. Ma ei taha öelda olmelist, aga, aga isiklikult läbi tunnetatud tatud merega seotud elamust ja see on hästi selline karge ja tugev ja tõeliselt vaimustav kombot, see on see kokku. Ja tõesti, et, et nad on kõik ikkagi lähtuvad just nimelt sellest merest, mere, äärsest, merega kontaktist, mereelamusest, olgu see siis kalapüügi või, või mere ääres istumise või kivi otsas istumise mõttes. Ja väga huvitav on ka see, et igaühel on erinev meri. RMK-le, neile on see ilmselgelt ookean range, on see Põhjameri selline kõle, karge ja siin tuleb tõesti nagu just selles merekujutuses minu meelest, et see sarnasus Smuuli Atlandi ookeaniga jaga Tammlaan ega väga hästi esile ja, ja Veronika on siis selline rahulik kodune Läänemeri. Et need erinevad mered on siin väga, väga ilmekalt esil ja, ja see ootab praegu korraliku merekirjanduslikud mõtestamist kindlasti. Eestlased ei ole mitte ainult metsarahvas, vaid ka mererahvas. Ma arvan, et tuleks rõhutada ja mitte ainult eestlased, kui me kasvõi sedasama raamatut vaatame, siis siin ikkagi rahvusvaheline abi, rahvusvahelised kontaktid on täiesti vältimatud, meri ei ole kindlasti mitte mingisugune piir, mis eraldab, sa jõuad kaldale ja siis sa oled nagu Mõhk ja Tölpa metsa veerel, et sa ei pääse edasi, et tegelikult meri on just nimelt vastupidi, meeletult paljudes suundades kontakte võimaldav keskkond. Merekirjandus just aitäh, Kadri Tüür selle vestluse eest aitäh rääkimast smulist heeringatest ja kolmest sõlmest ja palju õnne, edu Smuuli juubeliaastaks. Lebades jäägitult rannal iseenda pinnalahutusena, peaaegu liivaks pihustanult. Sõrmed surutud silurisse kannad kindlalt kambriumi. Ei ole midagi muud kui üks prahjo pood. Avan ja sulgen ja avan taas oma karbi puurimeid. Hingani haaran ühe tõmbega kogu eksistentsi ja ühisosa lehvikukujulise kivistisega peopesal kellele sosistan. Tere, kallis kaim. Oled hästi säilinud. Hingedekriginat kangutab ta valla oma kivistunud lõuad. Ja äratundmine valgustab meid. Sest üks ja sama ja ainus arm on meid loonud ja vorminud, lubanud olla ja anduda, randuda sellesse randa. Veronika Kivisilla luges ühe mereteksti oma 2019. aastal ilmunud kogust salutatsio ja on hea meel, et Veronica on nüüd siin stuudios. Lisaks olen palunud ka luuletaja Kristel Algvere. Räägime veidikene pikemalt merest ja kirjandusest. Tere tulemast. Alustuseks palun kirjeldage mulle oma merd, milline see teie meri on? Just hästi mõnus on selle peale mõelda, Tartus väga pikka aega jällegi ei ole ma saanud mere äärde ja sellest mere urmast ma ei pääse. Või sellest igatsusest sellise lageda mitte tühjuse, vaid just pigem sellise avaruse järele. Minu arust ta ei ole üldse tühi ja eriti see minu Hiiumaa mereäär. Seal on väga palju Valgust pilvi, värve ja igal päeval on seal väga erinev värvigamma. Ja minu meri on, on enamasti just nimelt seesama Hiiumaa rannikumeri avar Läänemeri, kus teisel pool nähtamatu piiri taga on Rootsi ja gotlandi enne seda ja ja selline tunne, et, et seal on midagi, eriti paar suve tagasi, kui ma Kõpu tuletorni ronisin oma arvukate suvekülalistega, kes ikka Hiiumaal käivad mul külas igal aastal. Ja nägin tankreid esimest korda elus nägin nelja-viite suurt laeva silmapiiril ja, ja kui ma neid oma Haldi küla mere äärest ei näe, sest et ma olen liiga pisikene seal siis Kõpu tuletorni otsas nägi neid väga selgesti ja ja see andis jälle sellise tõestuse sellest, et see meri, mis, mis on see minu meri ei ole teps mitte tühi vaid seal nähtamatuse taga ja nähtamatuse sees on vägagi palju. Veronika, milline on sinu merihai? Ma ütlen kohe alguseks, et ma olen küll läbi ja lõhki mereinimene, et kui peaks siis valima mere või metsa vahel, siis pole üldse mingit kahtlustki. Ma olen tallinlane ja ehkki ehkki selline mustamäel üles kasvanud paneelmajaplika siis kokkupuude merega on ikkagi ju pärit lapsepõlvest, kui käisime perega Aegna saarel ja ma mäletan selgelt, et juba lapsena kuidagi mere lõhn tundus minu jaoks nii kutsuv ja erutav ja, ja kui ma õppisin lugema, siis ilmselt üks esimesi raamatuid oli, oli Eno Raua sipsik kus on ka üks lugu sellest, kuidas sipsik kummipaadiga läheb ära merele ja üha kaugemale ja kaugemale ja pärast kui ta siis Anu käest pragada saab, siis, siis sipsik ütleb, et ta ei saanud midagi parata, et see mere kutse oli nii võimas ja ma sain sellest kuidagi siis juba aru, et see merekutse on nii nii võimas. Ja edaspidi elus ma olen otsinud reisisihtkohtadena ikkagi selliseid paikasid, mis on mere ääres saari. Et noh, muidugi, eelkõige on see Läänemeri, aga hea õnn on mind viinud ka kaugematesse paikadesse, et ma olen kuu aega elanud just Gotlandil, Kristjan mainis ka seda ja, ja see see juuni kuu Gotlandil mõned aastad tagasi oli küll selline aeg, kus ma tundsin nagu kogu aeg mingit armunud olemise seisundit, et ma olin lihtsalt nagu kuidagi nii-nii armunud sellesse meresse. Ja sellega on ka üks tore lugu, kui ma seal pikutasin mere ääres, uni tuli peale, selline mõnus magus uni selles värskes õhus, siis sõitis üks traktor hirmsa mühinaga ja ma kargasin ehmunult üles, sest mulle tundus, et ma olen seal niimoodi lapikult maas, et äkki ta ei näegi, mindi sõidab üle ja ja see oli üks tunkedes töömees, kes tuli adru korjama, et sellest saab head väetist, gotlandi põldudele ja siis me jäime jutule rääkima ja ta küsis, kust ma pärit olen. Ma ütlesin, eestistestani õudselt heldist oli Eestis käinud palju kordi ja siis ta hüüatas korraga niimoodi tundeliselt, et me oleme siis ühe merelapsed. Ja see oli kuidagi nii ilus hetk, et, et me olime selle tunkedes tüübiga nagunii. Nii ühtekad nagu ütleks mu poeg. Võib olla niipalju veel, et, et need lapsepõlvelugemised ka, mis olid kõige vaimustavamad, olid muidugi ikkagi sellised lood, mis olid seotud merega, et ma kadestasin hirmsasti selliseid lapsi nagu väike Jormen, kes elas soola varasel, ja Cheraltarrel, kes sai korpusena arvel elada, et need olid minul sellised unelmate lapsepõlved, mida ma oleksin endale ka tahtnud väga. Mulle tundub, et meil on kõikidel väga sarnane lapsepõlve lugemus, ka minu mereäärse lapse olulisemateks lugemisteks olid kindlasti tarrel ja, ja näiteks ka selline raamat nagu Aino Perviku Arabella ja kus meri on päris teistsugune. Kristel on sedasama mereigatsust nimetanud mere hurmaks. Merel on mingid erilised võimed, mulle tundub. Ja merel on väga oluline koht inimeste spirituaalses ajaloos. Olete sellega nüüd nii tekstides kui ka oma igapäevaelus päris palju tegelenud, milline on see mere sümboolne tähendus praegu, kuidas sulle tundub? Kristel? Ma pigem mõtisklen, võib-olla jah, selle üle näiteks, et Hiiumaal just paar päeva tagasi. Hiiu kalur sai auväärse sünnipäeva kolhoosi Hiiu kalur Sis Jakob kogusse. Sealsed erinevad tootmistsehhid ja, ja kui palju ka minu seal väikeses Haldi küla kalatsehhis toodeti kala ja minagi lapsena isaga käisin seal kala ostmas ja need olid ikka tohutud hulgad, mida välja püüdma. Ja nüüd on igasugused kvoodid, just ka eile algas haugipüügi rahusest haug tahab kudeda. Et, et võib-olla nagu Randlasena või hiidlasena ma olen mõelnud oma lühikese elu jooksul, et kui palju on muutunud see, kui palju on kala näiteks ja, ja seda enam, et räägitakse ka näiteks India ookeanist ja sellest, kuidas seal hakkavad kalavarud otsa saama ja kuidas midagi on nagu ülepüütud ja, ja, ja kuidagi ära kurnatud, et võib-olla see aastasadade jooksul olnud normaalne merekasutus on nagu mingil hetkel läinud üle võlli ja nüüd mis toob tulevik, kõik on nagu väga-väga tume, ma saan aru teadlaste juttudest, nii et ühe kalaga enam tuhandet ära ei toida. Et võib-olla see selline ilus lugu Jeesuse imetegudest on küll väga mõjus, aga, aga kas sellele saab loota, et mis võib olla selle praktilise külje pealt, on muutunud, et kuidas me suhtume meresse ja, ja ka teistesse veekogudesse ja elusse, mis seal on, et see on nagu muutunud? Mulle tundub, et me tunneme muret selle pärast. Jah, nüüd tuli juba kaks suurt teemat, see religioon ja mereökoloogia, aga et et meri, noh, kahtlemata on usuga seotud olnud, et iga iga mereleminek oli ja on nüüdki ju mingis mõttes selline palverändet. See ei ole ju lihtne teekond, sa ei tea kunagi, mis seal ees ootab isegi isegi tänapäevaseid võimalusi kasutades ja on ju selliseid mehi, kes, kes nüüdki lähevad teele nii nagu vanasti mindi, et Imre Aljas on üks selline heas mõttes hull tüüp, kes sõitis peaaegu et olematu eelarve ja igasuguse Tänapäevase navigatsioonitehnikat Ta ümber maailma. Ja tuli tagasi, et mida selline rännak ühe inimesega teeb, ühe inimese hingega meri, ta kajastub lugudes religioonides, on selge, aga minu jaoks on ta küll võib-olla eelkõige olnud alati selline inimeste ja maade ühendajad, meri ei, lahutavaid meri ühendab. Seda on ju väga selgelt näiteks näha eelkõige keeles, et eesti keel soome-ugrikeelena, aga võta sinna kõrvale siis germaani keeled, eelkõige siis Skandinaavias kõneldavat keeled, et kui sarnane on näiteks merega seotud sõnavara, on näha, et need kohtumised on toimunud merel ja sadamates ja üks toredamaid näiteid, mida ma tihti tavatsesin tuua, ongi see, kuidas eesti keeles värske tursk annekse norra keeles Tarsk, tursk ja islandi keeles värskurthoskur ühite Islandi vaid vääri. Vabandust, jah, et kui ma nüüd oli mõni aasta tagasi Fääri saartel, siis, siis mul oli seal ühe toreda kaluriga kohtumineks Karl August kellega ma jäin sadamas juttu rääkima ja siis lõpuks jõudsimegi, siis teineteisele lahkumisel värske tursk kumbki omas keeles. Aga temaga muu hulgas tuli jutuks ka see, see mere tervisehaprus, et isegi Atlandi ookean, mis tundub nagu nii suur ja, ja nii lõputu ja nii ammendamatu kalavarude ja kõige kõige suhtes, et seegi on tegelikult praegu ikkagi nagu väga haavatavaks seisused. Saaridel näiteks on lubatud siiamaani selline reguleeritud, reglementeeritud vaalapüük ja vaalaliha vinnutatud vaalaliha on olnud ju nende menüüs aastasadu olulisel kohal ja vanemad väärlased nagu ei kujutagi ette kuidagi elu selleta. Aga nüüd on antud sealgi soovitusi, et tegelikult seda mitte väga süüa, sest noh, vahel oma pika elu eaga ja suure kerega kogub tegelikult palju mürke endasse ja ei peeta enam tervislikuks kui Atlandist, mis, mis Läänemerest rääkida. Tegelikult see Läänemere tervis on külm kogu aeg nagu südamel ja hingel. Väga huvitav on see, et me oleme nüüd rääkinud sellest, kuidas meri on ühtaegu väga habras ja me tunneme tema pärast muret. Samas on tegu sellise rõõmsa spirituaalse rännakupaigaga, mis kutsub, mis ühendab erinevaid maid ja tegelikult peab ju ka rõhutama seda, et Meri ei ole ainult ilus ja hea, vaid meri on olnud ka kurimeri on olnud hirmuäratav, tundmatu ja praeguses kliimasituatsioonis võib ka öelda, et merest võib saada üks väga suuri ohte järgmise sajandi jooksul. Jah, eriti sellistest meredest nagu Läänemeri, mis on ju peaaegu et sisemeri, eks võrreldes ookeaniga ja mille soolsus on, on väike ja mille ääres asub tohutult palju riike ja tööstusi. Et siin ongi tegelikult võib-olla selle ühe põlvkonna küsimus, et kas, kas saab asja või ei saa asja, et noh, natuke nagu julgustavalt mõjuvad vahetevahel need lood, kui näed, et mõni mõni noor on, eks leiutanud mingisuguseid tehnoloogiaid, kuidas, kuidas selle ookeaniprügi kokku korjata, sellest vabaneda, aga samal ajal jälle tuleb mõni järgmine lugu sellest, kus kaldale uhutud vaal lõigatakse lahti ja tema kõht on täis, eks ju, kõiksugust jama. Ja nüüd praegu võib-olla tõesti, kui igasugust liikumist on maailmas vähem, eksju, lennukid ei lenda või noh, lendab neid vähe ja suuri laevu sõidab vähem. Lisaks on väike hingetõmme aga mingisugusele nii-öelda olukorra jäävale paranemisele kahjuks ei oska nagu loota, et tahaks olla optimist, aga kipun pigem siin olema pessimist ja noh, lisaks on ju praegu näha juba, kui kõndida Tallinnas mere ääres või Helsingis, kus ma tihtipeale käin, kuigi mitte praegu kahjuks nüüd nüüd võib öelda, et meri jälle lahutab. Et seal on näha tegelikult, kuidas mere ääres on juba täismaske ja need maskid ulbivad vees ja see kõik on ju rohkem kui masendav. Tegelikult. Ja eelmisel suvel oli täiesti hirmus, ma olingi Helsingis suurema osa suve ja Läänemerevesi oli korraga 27 kraadi. Et see ei ole tegelikult normaalne, eks ju. Mis selle mere elustikuga toimumiskaladega toimubki, vesi on nii soe ja ja noh, siis ta hakkabki kasvama, õitsema on mingisugused sinivetikad ja muud jamad, et ühesõnaga noored inimesed, kes ei tea, mida õppima minna, minge õppige mereökoloogia või midagi sellist, millest tõesti maailmale kasu oleks, et äkki siis on natuke lootust. Võib-olla jah, et teadlikkus on ka üks selline huvitav asi, minul jällegi õnnestus käia teisel pool Atlandit. 40 aasta tagasi sattusin New Yorki ja seal käisin kast hätte nailendil ja, ja, ja sõitsin sellise väikse praamikesega, mis oli väga sarnane sellele misse sõidab Hiiumaa ja mandri vahet ja vähemalt 10 aastat tagasi siis. Ja minu kõrval mõlemal pool korraga olid kaks suurt tankerit täis prügi ja kaaslased, kellega ma sõitsin sinnastajate naljandile, ütlesid ka, et see ongi reaalsus. New Yorgi prügi läheb lihtsalt merre nagu valamiseks. Ja siis minu silmad esimest korda avanesid, et kas nii saab üldse teha, et kas see on reaalsus. Ja pärast seda, siis olen ma tähele pannud, et seda nagu teadlikkust on tõstetud ja, ja räägitud suurtest prügimeredest atlandil ja nii et tegelikult kui inimestele nagu teadvustada, et see prügi ei kao, vaid läheb kuhugi ja kuskil on veel elu ja see hakkab seal elama mingisugust oma elu, et just Randlased arvan või vähemasti hiidlased ja saarlased ja teised saare inimesed Läänemere ääres ja kõikjal võib-olla pigem elades ise seal rannas ja nähes neid nüüd neid maske sinna ohutuna ja ja elades niimoodi, külg külje kõrval merega ei tee selliseid asju. Et kuigi New York asub ka ookeani kõrval kohe, et linnakeskkond seal ümber inimestele toona vähemasti ei toonud, nagu seda selgelt silme ette nende jäätmed lähevad lihtsalt otse kellegi teise koju. Mul on käes praegu eelmisel aastal ilmunud Andrus Kasemaa luulekogu metsakuru. Ja Mulle meeldis lugedes mõelda hoopis merest. Aastate pärast võib nii mõnestki puude vihkajast saada metsakallistaja, nagu Saulusest sai Paulus. Aga kes metsa ilu lõpuks näinud on, sellest vaevalt enam Saulust saab. Peaksin selleks vist puuga pähe saama, et metsa teistmoodi näha. Me suudame kontseptualiseerida enda jaoks mõistet metsavihkaja, aga ma kahtlustan, et väga keeruline on meil enda jaoks välja mõelda kontseptsioon merevihkaja jaoks, miks see nii on? No ma mõtlen, et milleks üldse vihata? Et noh, see jaotus, et mere või metsainimene ei tähenda, et minu jaoks vähemasti mitte, et seda teist poolt peaks nagu vihkama, et mets on teistmoodi, põnev ja teistmoodi hirmus ja, ja, ja võib-olla teistmoodi ligitõmbav, aga, aga tahes-tahtmata meie igapäevasest meediast käivad läbi just väga tugevat selliseid kaks vastastikust leeri. Ühed, kes leiavad, et metsa tuleb päästa ja säästa, teised, kes leiavad metsa, tuleb mõistlikult majandada, mõlema nende arutelud ja argumendid on teatavas valguses arusaadavad ja mõistetavad, aga mere kohta on seda väga keeruline öelda. Võib-olla sellepärast, et meri ei ole justkui kellegi oma, see on huvitav ja, ja kusjuures mina alles oma magistritöö kirjutamise ajal panin ma kirjutasin metsa sõnavarast eesti keele magistritöö ja tänapäeva sõnavarast, et kui palju eestlased teavad, puunimesid ja toonase tundus mulle võib-olla mitte väga huvitav. Nüüd, olles rääkinud inimestega sellel teemal, tundub, et tõesti eestlased teavad 7,5 puu nime kohe hoobilt öelda, mis on Euroopas päris kõrged, küsi mõne inglase käest puunimesid ja ta ütleb sulle paar-kolm. Muidugi see ei ole teaduslik selles mõttes, et ma ei ole inglise keeletöid niimoodi lugenud, et ma saaksin päriselt seda öelda nüüd jaa. Aga mis on huvitav, on see, et mitu maakonda Eestis on mere ääres, mõtlesin selle peale ka toona oma metsateemalist magistritööd kirjutades, et kui me mõtleme hakkama, eks ole, Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa-Pärnumaa, noh, päris palju, eks. Ja teiselt poolt tuleb Peipsi vastu. Et tegelikult vaatame kaardi peale Eestile otsa, Eesti on nagu üks saar. Et ta on üsna üsna mere ääres, väga palju on seda merd. Jah, võib-olla see kuuluvusega kuuluvad näiteks need rannad ja see on jälle omaette temaatika, et need teekesed, need rajakesed, kus inimesed on harjunud käima ujumas näiteks suviti äkki on ees seal üks tore punane silt eramaa ja, ja peab läbirääkimisi hakkama pidama jällegi kellegagi, kes on otsustanud, et see rannaäär on tema. Et noh, võib-olla metsa saab rohkem omaks pidada huvitaval kombel selle magistritöö kirjutamise ajal see oli ka juba kuus-seitse aastat tagasi oma küsitlust läbi viisin üle Eesti, siis küsisin ma ka, et mida mets tähendab teile, no nii-öelda sõnavara ja nii-öelda mentaalne selline huvi metsa vastu ja, ja väga mitmed inimesed ütlesid, kellel teda on, selle jaoks on ta raha. Et aga merd nii ei vaata, et mul on siin kuupliitrit ja et kas see on minu ja mitu kala seal ujub ja mitu hüljest seal elab ja et seda jah ei pöörata nii väga rahaks, sa lähed korraks, käid kusagil ilusas mererannas ja teed ühe pildi ja see ongi sinu sind ja sa saad sealt, eks, ja ma arvan, see on väga paljude eestlaste jaoks ikkagi seostubki, ikkagi kaitse ja mingi turvatunde ja, ja sellega, et sealt on midagi saada, eks ju, kas siis puitu või raha või metsaande ja meri on ikkagi kuidagi olnud tundmatu ähvardavam. Kuidagi mitte nii kodune võib olla paljude jaoks. Kui rääkida nüüd sellest merevihkamisest, ma küll ei tunne ühtegi, kes vihkaks, aga ma tean inimesi, kes, kes tõesti kardavad merd ja, ja kui nüüd kirjandusest mulle meenub üks mu keskkooli aja lemmikteoseid oli Gailiti karge meri seal lõpus, oletan, tegelased nimi nüüd praegu hetkel ei meenu, aga seal on üks naine, kes selle raamatu tegevus väidetavalt siis nii-öelda Ruhnu on olnud, see, sa ei saa aru, mida Gailit kirjutades silmas pidas. Aga et see tegelane on lõpuks seal sunniviisiliselt, eks ju, seal saarel noh, abielu tõttu ja kuidas ta tõesti vihkab tema vihkab seda, seda saart ja seda lõputut tuul ja ja ilmselt ta tunneb sellist pääsmatusteta ei saagi sealt kunagi minema ja nii edasi. Aga kui nüüd ökoloogiat silmas pidada, siis tegelikult eks ole, on minu jaoks on nagu kõik üks, et ei ole üldse vahet, kas, kas meri, metsad nii nagu inimene on tervik, nii on ju maailm oma erinevate looduslike koosluste ja kõigega tervik, et ei saa nii, et seal üht nagu hoiad ja kaitsed ja teist mitte. Siin tuleks nagu võrdselt vaadata ja võib-olla mitte mere vihkajast, aga ütleme siis saarelisuse kinnisuse vihkajas tuleb mul lihtsalt meelde Inger Mats Traadi romaanis õpetajanna, kes Hiiumaale suunad nii ja kes sealt kuidagi ära ei pääsenud. Mitmeid aastaid, küll tal käis kosilasi kalladega ukse taga ja selliseid meremehi just niuksed lihtsamad tüüpi hiiglasi teda püüdma staaliga päriselt Hiiumaal ja oli ka äärmiselt ilus ja intelligentne naisterahvas. Et pole üldse imestada, et ta seal tekitas furoori. Aga temagi tahtis väga ära ja küllap seal oli ka oma osa natukene mere vihka. Päevas on ka mingi sarnane teema, mis jookseb läbi meri. Jah, tõesti, ta on ka isoleerija, eriti kui tegevus toimub saarel. Et sel juhul on meri selline perfektne, suletud ruumi tekitaja. Tihtipeale paljud kardavad jah, seda tunnet ja paljudel samas ihalevad. Mina olen näiteks omamoodi mõelnud kui elu annaks võimaluse nagu olla kasvõi aastakese kuskil niiviisi majakavaht, et just see majaka unelm majaka romantika, et nad, see on hirmus, aga, aga sealsamas ka põnev. Ma tahaksin väga teada, mis minuga siis seal toimub, et kui ma olengi näiteks sellises mingis mõttes sundolukorras ja ma tean küll, et see võib olla nagu mingi, vastan konkreetne aeg, et ühel hetkel see kõik lõppeb, see pole igavene. Aga kas oleks kindlasti huvitav? Robinson Crusoe tunne natukene? Jah, just. Olemegi jõudnud nüüd viimaks kirjanduse juurde, kuidas merd kui loodust kirjutada, mis on need põhilised vahendid, mida te ise kasutate või mida otsite teistest teostest, mis on see meri kirjasõnas? Minul kirjasõnaga meenusid veel ka olulised lauljad ja kuigi öeldakse, et laulu tekst ei ole ju luule ja ameti Bob Dylan sai uhke preemia ja selles mõttes võime võib-olla mõelda nii võime mõelda. No minu jaoks on muusika äärmiselt oluline ja väga olulised on sõnad. Ja mul lihtsalt kangastus sellele kohtumisele mõtlema hakata alates kaks olulist muusikut, üks neist on Joni Mitchell, kelle esimene album on song to s igal, mis 68. aastal ilmus. Ja seal on merest ühte koma teist või niisugust. Ta vaatleb kajakaid, et neid kajakaid küll miski ei saa aheldada, ta tahab sama vaba olla. Ja võib-olla kui mina rohkem kui 10 aastat tagasi Joni Mitchelli hakkasin nagu kuulama teadlikult ja tema tekstiga ikkagi nagu tegelema oma peas Po eetikaga enamasti siis mõtlesin ma, et ma ei ole kajakaid vaadanud nii. Aga ma olen neid vaadanud just nimelt praamil, kui hakkab manner paistma, nad tulevad. Ega neid seal keskel Saaremaa või Hiiumaa saare ja mandri vahel pole, nad tulevad just mandri poole jõudes ja ja nii-öelda on sellised märgid maast ja kuidas ta elab seal, keset merd ei saagi elada, ta elab ikkagi mandril ja käib seal praamil neid meremehi ja sõitjaid vaatamas. Et ta on täitsa vaba tegelikult oma liikumises. Ja see album küll väga kuidagi meeldis mulle toona ei ole seda väga kaua kuulanud, aga kõik need laulud maa oma sellises natuke valulevas ülikooli alguses 19 20 aastasena läbi kuulasin ja läbi tõlkisin ja elasin neid väga läbi ja otsisin sealt ühte ja teist, et temalgi on mereideid ja vaateid. Ja teine väga huvitav, laulian treisi soon. Eks väga paljud teavad ilmselt sellist poplaulu nägu Lictetes rütmist, vein ja see on everesting, pate Kööli laul, mis sai 2002. aastal hitiks, aga tegelikult oli nii treisis forniir kui ka tema kaaslasel pen. Teil juba enne mitmeid albumeid ja, ja ka dressi enda esimene album oli siis Keip. Ja väga huvitav on veel see, et Mariin körs oli tema esimene tüdrukutebänd ja ta on Inglismaalt siis ja ka mere ääres elanud ja, ja kui ma nii-öelda läbi tõlkisin ka tema esimese albumi distandžhr ja, ja seal on väga-väga lihtsad laulud, hästi lihtsad tekstid. Kuidas ta näeb seda merd ja tühjust ja ühte teist kallast, mida ta igatseb kusagil eemal ja selline Hiiumaal öeldakse, et on maailmas kolm suursaart Hiiumaa, Saaremaa ja Inglismaa. Ja ega ma ei olnud selle peale mõelda, et see on selline hiiu huumor, aga, aga kui huvitav on kuulata tekste, mida on kirjutanud inglanna või inglane, kes elab mere ääres ja kuidas tema tajub seda ja mida tema igatseb seal ja see üsna palju, ma ütleksin, need esimesed albumid neil mõlemal naisel nagu kuidagi mõjutasid mind ja meeldisid mulle, kes ma olen Hiiumaal elanud ikkagi veel üle poole oma elust, et, et selles mõttes mitte nii tõsine, klassikaline kirjandus, aga tekst siiski sellised õhulised, lihtsad, karged, tühjad, aga nagu ma alguses üritasin nagu öelda, et, et see meri ei ole teps mitte tühi. Ma siin kuulan ja vaatan samal ajal klassikaraadio stuudio aknast välja merele plahvatan laevu ja mõtlesin ka merelaulude peale siis sind kuulates, et hetkel ma praegu proovingi norra keeles tõlkida ühte meremeeste laulud, mina olen rohkem kuulanud selliseid rahvalikke ja need on tihtipeale lihtsad lood, aga väga mahlakad ja väga vaimukad. Ma ei ole küll nii-öelda mingi merelaulude spetsialiste, ka neid on tõesti toredaid, et näiteks üks kus lauldakse sellest mehest, ei oska valida kahe naise vahel, et üks on Liisa Käsmust ja teine on Lotta klaaskiust. Et üks on niisugune tasane ja teine on nagu tulehark, et ja siis on nii toredad sõnad, et oleks jumal, hea mees, kahest naisest, Ühe teeks aga nii-öelda merekirjanduses siis minu jaoks on nagu absoluutne tipp on olnud ikkagi Tove Janssoni mitte ainult muidugi muumilugudega muumitrolliga, mis on väga-väga palju merega seotud, aga, aga tema suveraamat. Üks on selliseid eluraamatuid, mida ma võiksin jälle kätte võtta ja võtangi ja loen. Ja, ja kui ma ise kirjutan merest ja siis see on nagu lihtsalt loomulik asjade käik, et kui sa midagi armastad, siis tahad seda seda armastust kuidagi sõnastada ja ja seda vabaduse ja värskuse tunnet ja kergenduse tunnet, eriti siis seda kuidagi sõnadesse püüda. Minu jaoks on mere äärde saamine alati vabanemine õnn, eriti kui ma olen pidanud kuskil umbses linnas olema ja eriti suvel ja siis on see koht, kus ma lõpuks nagu tunnen, et ma tõesti hingan nii täiel rinnal kuldse hingata saab. Aitäh teile. Kristel Algvere, aitäh, Veronika Kivisilla nende meremõtete eest ja loodan, et kõik läheb ainult paremaks. Jäätmevarsti saame mere äärde merele. Kikusin sirelipõõsa ja paju ja vanade Sangleppade Alt õitsvaid naate ja vere urma rohtu. Saagisin kuivanud oksi, Angusin niidetud heina, rohisin samblasegust peenart, klappisin vaipu ja voodikatteid, pesin käterätte ja linu ja pillüüre. Võtsin kempsus ämblikuvõrgud ära. Meri hurmav mind kutsub. Hall haigur lendab üle, kraaksatab luiged, Kloogutavad kajakad kisavad. Õhtune udu lõhnab soolaselt. Madalad vahused, pilved mere poolt tõttavad üle päikseloojangu taeva. Ma seisan vere urma, rohud käes, keset hoovi ja ei lähe mere äärde. Mere hurma rohi toimib. Kristel Algvere luges nimiluuletuse oma 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kogust mere hurma rohi. Olgugi et meie, Veronika Kivisilla, Kristel Algverega ei suutnud välja mõelda, milline võiks olla merevihkaja on Tartu luuletaja ja muusik Kaisa Kuslap puu koosneva ansambliga lonitseera värskelt avaldanud toreda virtuaalkontserdi, mille lõpetab just nimelt pala. Mulle ei meeldi meri, mis ehk selgitab nii mõndagi. Ema oli nii sadamad ja eestlased. Üha rohke Vaik sellest merehaigusest Miks ei? Segi ajada pea on see Sõitsid reid sõitsid saani aga Nendega isse. Avastada maid paiku ära koloniseerida. Ta ei jäta seekord soo astmat. Mul üks retseptis oligi. Aga arvesta, et ma ei armasta v kuurortlinna ei läheks. Kui saari tasunud ja. Olgugi et tiivad või kui see või kui palju niimoodi, kuna mul ei ole raske sul ta. Meeli Meri veeneva kõlar arvab uus ja tunne kui merevesi on. Täiesti kindel? Mina elan kõrges koeraadi. Ning jätkuva leht riigiga koalitsioonis. Väga hea laada aru sai, et see tuleb peatada. Kaua käigid silme eeskrimineerida reisi mere äärde, pea lõppema. Sa võid ju suda aga arvesta, et ma ei armasta kuurortlinna ei tuleks ka siis, kui sa tasud. Ja olgugi et tellima maad või kui 100 valmivad, kuna mul ei ole raske Mulle ei meeldin veenev varre harva muud hea tunne. Kui merevesi on. Täiesti kindel. Ja kui väga temaatiliseks mulle viimati see mulle ei meeldi, meri laieneva populaarne, harva. Selline sai tänane juubelimaiguline 10. kool, kus sõna said Juhan Smuul, Kadri Tüür, Veronika Kivisilla, Kristel Algvere, Kaisa kuu sapu koos lonitseiraga. Saate on kokku pannud Helle Paas, toimetanud Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Koogol tänab tähelepanu eest ja jääme peatse jälle kuulmiseni.