Tere, mis on eesti keeleiseseisvumine, kas regivärss on määratud vajuma. Kas eesti keeles on alati olnud rõhk esimesel silbil? Nendele ja teistele küsimustele saame ilmselt tänases saates vastuse, sest me hakkame sirvima uut keeleraamatut. See on eesti keele varamu sarja kuues raamat pealkirjaga eesti keele ajalugu. Seda raamatut ja selle sisu tutvustava Tartu Ülikooli teadlased, professor Karl Pajusalu, tere. Tere ja ülikooli teadur Külli Prillop, tere päevast. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja, ja kõige esimesena mul seda raamatut kätte võtta, tas hakkaski silma kohe eesti keeleiseseisvumise peatükk. Kas see iseseisvumine on keeleajaloos sama oluline kui rahva ajaloos? Kas nüüd ta on oluline selles mõttes, võib-olla see olulisus on rahva jaoks ikka, aga keeleiseseisvumisest saab rääkida mitmes mõttes selles raamatus nüüd küll põhiliselt tegeldaks ikkagi keele struktuuriga, mitte nii selle sotsiaalse poolega ja eesti keele puhul me saame vaadata tõesti neid arenguid, kus siis tänapäeva eesti kirjakeel ka välja on kasvanud juba rohkem kui 1000 aastat tagasi, et siis kui esimesel aastatuhandel see vana põhjaeesti hõimukeel hakkas järjest rohkem siis erinema teistest läänemeresoome keeltest et sealt alates nagu tegelikult, et sellest eesti keeleiseseisvumisest siin tulebki, et see raamat ei tegele ja mitte niivõrd kõige uuema eesti keele ajalooga ja ka mitte ühiskondlike muutuste vaatamisega ja sellega, kuidas keel seal on suhtestunud, vaid eelkõige on tähelepanu pööratud ikkagi eesti keele struktuuri kujunemisele. Kui te seda raamatut kirjutasite, siis kas te jõudsite ka mingite päris uute tõdedeni või mis on kõige põnevam ja üllatuslikum avastus teie enda jaoks? Ma ei oskaks ühtegi päris uut ja sellist väga üllatavat tõde välja tuua aga mis minu enda jaoks oli põnev, seda kirjutades oli jälgida just seda, et kuidas väga erinevad häälikumuutused, mida seni on ükshaaval ja eraldi käsitletud, kuidas nad moodustavad väga ilusa ühtse süsteemi tegelikult ja nad on tegelikult kõik üksteisega seotud, et mitte ei ole sellised juhuslikul ajahetkel juhuslik muutus, tekib. No näiteks üks üldine näide oleks vast see, kuidas keele rõhusüsteem mõjutab kõiki teisi muutusi, mis keeles hakkavad toimuma. Et eesti keeles näiteks on pearõhk esisilbil. Ja see esimene silp on teistest silpides üsna erinev pearõhk ja see esisilp oli hästi tugev ja teistest eristuv ning kõik ülejäänud silbid hakkasid nõrgenema, nii et nendest ülejäänud silpides tan häälikuid ära kadunud. Ja sõnad on läinud lühemaks just seetõttu, et sa pearõhuline silp oli kõige olulisem, et selline seos näiteks. Mina võib-olla omalt poolt võiksin veel lisada, et selle eesti keele raamatu puhul on tõesti tegemist nagu ikkagi suure autorite seltskonna jõupingutusega ja arvesse võttes ka kõiki varasemate põlvkondade töid. Ja võib-olla see kõige põnevam tulemus ongi see, et kui siin nüüd esmakordselt eesti keele ajaloo puhul on kõik erinevad keeletasemed kokku pandud, et kuidas see tervik on sündinud ja me ikkagi näeme nagu eesti keelt sellise väga kompleksne, kas ühtse süsteemina häälikutes sõnadeni välja ja siin see arenguloogika näitab ka seda, et kui sageli räägitakse ütleme, eesti keele ajalooski, nii nagu Eesti ajaloos on selliseid väga järske murranguid ja ka keelekatastroofi situatsioonist on siin keskajal räägitud, aga tegelikult eesti keel on kõik need rasked ajad üle elanud ja ikkagi oma sisemise arengu loogikast ka järgi järjest edasi arenenud riik astunud ja, ja tänapäeva ilusa eesti keele meile andnud. Kui keeleajaloost räägime või mõtleme keele ajaloo peale, siis meil tuleb kohe meelde see, et meid on mõjutanud teised keeled ja et me oleme sõnavara saanud. Ma ei tea, kas, kas kahe käe sõrmedest jagub, et üles lugeda neid keeli, kellelt me oleme sõnavara saanud. Aga missugused muudatused on eesti keeles toimunud keele enda sisemise arengu tõttu? Tegelikult ongi niimoodi, et laenatakse just nimelt sõnavara ja grammatika on pigem keele enda oma ja areneb omasoodu. Et võivad küll olla teiste keelte mõjutused grammatikaüksusi väga kergelt ei laenanud, et üks päris tore näide minu arvates on omaja liited, mis olid olemas algläänemeresoome keeles, noh ütleme siis 1000 aastat tagasi, enne seda, mis on olemas ka tänapäeva soome keeles, et näiteks minu ema asemel Öeldi siis emeni. Aga nüüd eesti keeles on täishäälikut sõna lõpust ära kadunud, nii et sellest emeni vormista Jeemen ja n on samuti sõna lõpust ära kadunud, nii et tegelikult terve see nii liide kodus ära aja jooksul. Aga seda tähendust oli ikkagi vaja edasi anda keeles seda minu ema tähendust ega suurt muud üle jäänudki, kui panna siis asesõna selle nimisõna ette. Aga nüüd väita, et kas see oli saksa keele mõju, kuna saksa keeles väljendatakse omamist samamoodi või on see eesti keele oma sisemine areng, et ilmselt natuke mõlemat, aga midagi kindlat selle kohta öelda ei saa, et oleks võõrmõju. Mis on grammatikaliseerumine? See on see, kuidas täistähenduslikkust sõnast leksikaalses keeleüksusest nagu terminina seda öeldakse, siis tekib grammatiline keeleüksus ja eesti keeles kõige parem näide on muidugi kaasaütlev kääne mille arengut saab ka veel läbi vana kirjakeele ajaloo vaada, et kui meil see lühikene ka nikui pojaga oli eraldi sõna, no tänapäeva soome keeles saab ju veel öelda Bojan kanssa. Aga siis sellest tuli poja kaas ja vanas kirjakeeles ka veel see ka sageli kirjutati lahti. Kui aga tänapäeva eesti keeles on meil uus ilus kaasaütlev kääne, kus on siis käändelõpp ka ja, ja me ei taju, et seal midagi nüüd kaks eraldi sõna oleks, et me ütleme selle ühe sõnana kokku, et see oleks selles mõttes nagu väga hea grammatikaliseerumine näide, aga aga muidugi neid näiteid on veel ja need tõesti näitavad, kuidas keel ka sisemiselt Ta areneb ja, ja uusi vorme keelde juurde tuleb. Aga sellel on siis mõneti raske vahet teha, et kus me oleme ise arenenud oma keelega ja kus on meil välismõjud peale tulnud. Sain ma nii aru. Ei grammatika puhul see nii raske ei ole ja näiteks, kui me ka eesti keele käändesüsteemi vaatama, et no meil on osa käändeid, mis on juba vanast soome-ugri pärandist ja siis on uuemate tulnud ja me ei saa öelda, et meil oleks näiteks mingisugune käändelõpp, mis oleks teises keeles. Laena sõnavara puhul võib-olla mõnikord see küsimus, et, et on nagu erinevad seisukohad, et kas tegemist on vana omapärase sõnaga või on see ikkagi laensõna ja, ja selle üle arutleda tahaks, aga ei hakka. Eesti keele grammatiline struktuur on meil ikka selline oma sisemise loogika järgi arenenud ja ja täienenud ajaloo erinevatel perioodidel. Aga millal hakati eesti keeles sõnu muutma ja miks, kas seda on võimalik välja selgitada, millal hakati kääname ja pöörama eesti keeles sõnu? No käänded olid olemas tegelikult juba uurali algkeeles, päris kindlasti see on siis kuskil 5000 aastat tagasi ehk et ega me keele ajaloo uurimisega väga palju kaugemale ei pääse, nii et sinnani, kuhu me pääseme, sel ajal olid juba käänded olemas. Aga neid käändeid ei olnud nii palju, kui praegu on, et neid oli vähemalt kuus. Võib-olla oli neid üheksa, aga mitte rohkem, ja need kuus käänet, mis olid, vastasid küsimustele, et kes, mis nimetav kääne oli üks, kelle, mille omastav kääne keda, mida ehk osastav kääne ja siis kolm kohakäänet, et kuhu, kus ja kust. Aga sise- ja väliskohakäänded ei eristunud. Kusjuures on huvitav, et, et maailma keeltest umbes pooltes on käänded olemas ja nendes, kus need käänded on, seal ongi kuus seitse käänet kõige tavalisemalt rohkem käändeid on väga haruldane ja käänete kujunemisest Karel juba rääkis, et need kujunevad kaassõnadest ning samamoodi tegelikult kujunevad ka pöördelõpud, aga mitte kaassõnadest, vaid siis isikulistest asesõnadest, et see on ka tänapäeva eesti keeles, on väga hästi näha, eriti just mitmuse puhul, et on meedee, mäe meelõpp on täpselt sama, mis asesõna. Ja TTT lõpp on täpselt sama, mis asesõna. Ainsuse puhul on natukene keelemuutused neid pöördelõppe teisendanud. Aga ainsus ja mitmus on kogu aeg olemas olnud. Ja lisaks ainsusele mitmusele oli olemas veel ka Kaksus, et ei olnud mitte ainult kaks vormi, vaid oli lausa kolm vormi. Et aimsusest, jällegi, kui näide tuua verbivormidest, siis võiks olla uurali algkeele näide siis taas sinna mitme mitme 1000 aasta taha. Et Elem oli siis mina elan? Jaa, Elenat oli meie elame ja nüüdse Kaksuse vorm võis olla näiteks elamin, päris täpselt ei tea, aga midagi sellist ja see tähendas, et täpselt kaks meie kaks elame, et mitmes oli rohkem kui kaks ja kaks oli täpselt kaks. Ning neid Kaksuse vorme on tegelikult ajalooliselt olnud väga paljudes keeltes, et oli ikka germaani keeltes balti keeltes slaavi keeltes aga vähemalt euroopa keeltest, nad on pigem kadunud. Ja on selline hüpotees, ega me kindlalt ei tea, aga, aga selline tähelepanek või arvamused Kaksuse kadumine võib olla seotud orvusüsteemide arenguga. Ning see hüpotees tugineb nüüd rohkem võib-olla paapua keeltele kui väga kaugelt näide tuua. Et papo keeltes on hästi-hästi lihtsad arvul süsteemid, et seal võib olla loendataksegi niimoodi, et üks, kaks, kolm, neli, ja siis edasi on juba neli, üks ja neli ja kaks. Et rohkem eraldi harvu sõnu ei olegi. Aga samas seal ei ole mitte lihtsalt ainsus ja mitmus ja Kaksus vaid seal Ankadriaal, mis on siis täpselt kolm ja võib-olla ka Paukaal, mis on siis väike hulk ja alles siis tuleb eraldi mitmuse vorm. Ja kui ainsast mitmendast veel rääkida, siis uurali algkeeles nimisõnu käänati ainult ainsuses nendes kuues või rohkemas käändes mitmuses oli nimetav mis vastandus kõikidele ülejäänud käänetele. Ja sellest on ka praeguses keelekasutuses jälgijaid näiteks, ütleme, et lähme seenele või keegi käib kalal, et need sõnad on ainsuses, et ei lähe kaladele seentele. Jah, kuigi me lähme marjule, vaid seal on millegipärast mitmuses. Ja arvsõnade järel ütleme ainsuses sõna, see on ka erinev indoeuroopa keeltest, et me ütleme neli Kalamite neli kalad ning uuesti oli selline aeg eesti keeles, kus võib-olla mitmust kasutati suhteliselt vähe nimisõnade puhul, siis oli kusagil möödunud aastatuhande keskel ja selle põhjus oli see, et mitmuse vormide moodustus muutus väga keeruliseks ja paljud neist langesid ainsuse vormidega kokku. Et kui selliseid noh, naljaga pooleks näiteid tuua, siis võib öelda, et et vigadel asemel võis olla näiteks viiul või Veull ja tänapäevase sadadele asemel võib-olla olis ajul. Nende vormide funktsionaalsus ei olnud enam päris päris hea. Ja siis tuli apise tee mitmus, mis kujunes umbes sel ajal võeti kasutusele, hakkas levima. Et siis kuskil 500 aastat umbes on meil olnud see tänapäevane tee mitmes, mida, mis on eesti keeles kõige rohkem levinud kasutusel ja kust tema tuli, seda meie ei tea. Seda teie ideaalne teate tegelikult Me teame, tee mitmus on, tähendab mitmuse tunnus-d nimetavas käändes on väga vana siis kalad ja keeled ja ja sellised vormid. Ning omastavas käändes oli see teemi Muhus olemas ka juba läänemeresoome algkeeles aga mitte teistes käänetes. Teistest käänetes oli tunnus, mis tekitas neid imelikke imelik, teiste vormidega kokkulangevaid vorme. Ja siis sedasama tee mitmust hakatiselt omastavas käändes laiendama ülejäänud käänetesse. Eesti keelerõhust esimesel silbil oli pisut juba päris alguses juttu, et see on üks niisuguseid koolitarkusi aabitsatarkusi, et eesti keeles on rõhk alati esimesel silbil ja teine on järgsilbis, ei ole ood. Kuidas ajaloos on siis olnud, kui tugev see see rõhk esimesel silbil on, kui pika aja jooksul ta muutunud? No tegelikult soome-ugri keeltes ikka esimese silbi rõhku on üsna üldine, kui ka on vastupidiseid näiteks näiteks udmurdi keeles on hoopis sõna lõppu läinud, aga üldiselt arvatakse ja uurali algkeeles ka oli selline rütmiline rõhk. Et olid need Trohevused, tähendab siis sellised kõnetaktid, kus esimene silp oli rõhuline ja teine oli rõhutaja ja siis niimoodi järgnes rütmiliselt, et aga see, millest ka Külli siin juba rääkis, et et see rõhusüsteem hakkas meil mingil ajal muud, et esimese silbi rõhk muutus väga tugevaks. Kas see nagu räägitakse, selline tsentraliseerida rõhk tekkis ja siis järk silpide häälduse intensiivsus nõrgenes ja järgsilpides hakkasid kaod tulema. Et me võime siis niimoodi kokku võtta, et esimeses silbis on rõhk ikka olnud, aga sellele rõhule anti nagu suurem funktsioon ja, ja seda on ka arvatud, et võib-olla siin ikkagi germaani, need vanemad, germaani keeled ka mõnevõrra seda protsessi mõjutasid. Kusjuures esisilbi rõhk on olnud nii tugev ja selge, et see on hakanud silmaga nendele sakslastele, kes samal ajal eesti keelt kirja hakkasid panema ja kirjeldama. Et näiteks kui tõlgiti seda 1739. aastal trükitud piiblit siis võeti aluseks algkeelad, tõlgiti heebrea ja kreeka keele järgi. Just vana testamendi jaoks oli tarvis igasuguseid lindude ja loomade nimetusi ka tõlkida, keda Eestis ei tuntud üldsegi ning siis otsustati, et nende nimetamiseks kasutatakse heebrea laene, aga mugandataks sõnad eesti keelde ja üks mugandamisega. Põhimõte oli ka see, et viia rõhk esisilbile kindlasti. Ja noh, näiteks selline tore sõna nagu Aanawa lind oli kasutusel transhaigrot, haiglad muide tulid Eestisse üldse vist alles 19. sajandil, nii et nende jaoks tõesti ei olnud enne sõna. Ja see annab lind on heebrea laenaga, heebrea keeles on see esimene on lühike ja teine on pikk, nii et sa lihtsalt mugandati eesti keele jaoks, kuna eestlased võib-olla ei suutnudki hääldada sõna nii, et rõhk oleks kusagil mujal kui esisilbil. Ja neid võõrsõnu, kus rõhk on esisilbist kaugemal, neid on päris kindlalt teada alles 19. sajandi algusest kirjakeele järgi. Kas mulle tundub või see on nii, et soome keeles on veel tugevam esisilbi rõhk kui eesti keeles. ESC nüüd laensõnades ja võib-olla tänapäeval nii ongi. Me ju laensõnu hakkasime mõnisada tagasi siis ka mugandama, nii et mõnikord võis tugevam rõhk näiteks teisese silbile jääda, et kui meie, ütleme idee, siis soomlased ütlevad idea. Aga see siiski ei ole eesti keeles nagu valdav või me siiski võiksime öelda jah, et eesti keele nagu põhistruktuuris peaks esimese silbi rõhk olema ja kui kuidas sõnas tagapool siis lihtsalt nagu need on nii-öelda sellised jahe eel silbid, mida, mida siis nagu kohandatakse keele struktuuriga, aga, aga ja meil on nii palju laensõnu siiski paratamatu, tuleb öelda keeles, et eks need on jätnud oma jälje just see, et et kuidas siis algkeeltest on võetud ja kui Külli rääkisin, et, et piiblitõlkijat teadlikult nagu kohandasid eesti keelele nüüd heebrea sõnu, siis muidugi väga palju otse suulises keeles rahvakeeles tulnud ja ja siinse kohandamine mõnikord võis natukene ka keele oma süsteemi muuta. Ja kui me nüüd räägime sellest murranguaja eesti keeles, kus eesti keel väga tugevalt muutusse, see siis 13.-st seitsmeteistkümnenda 18. sajandini sellel perioodil ka hakkasid ja sellised uued nähtused eesti keelde tulema, mis, mis enne mõtleme vanale läänemeresoome keelele nii iseloomulikud ei olnud. See on siis ikkagi, kui tulid võõrvõimud Eestimaale 13 sajand. Ikkagi ma otsin neid mõjusid, võõraid mõjusid. Ja paratamatult siis, kui tulid need sakslased eelkõige siia vähem ka rootslased, siis nende keel mõjus. See mõju tuli osalt ka häälduses. Et sellepärast, et väga keeruline on võõrkeelt õigesti hääldada ja väga sageli me ise ei kuulegi, kui me hääldame seda valesti. Et mul endal tuleb just meelde oma isiklikust elust selline natukene lõbus seik, kui ma olin veel keskkoolilapsena, olin Saksamaal küsiti, et mis su nimi on, ma ütlen, et Külli ja sakslane kordab järele. Phili, ma ütlen, et ei, ei, et Külli ja ta ütleb uuesti Phili, et ta ei kuulnud seda erinevust, teda ei kuulnud, et l on seal pilt. Ja ta ütles seal oma selle aspireeritud saksapärase palju tugevama kaaslane algusesse. Ja kui nüüd mõelda, et need saksa pastorid, kes ega nad kõik ei osanud eesti keelt sugugi väga hästi, aga nad pidid ikkagi pidama eestikeelseid jutlusi ja nad siis ilmselt paljud neist rääkisid oma saksa aktsendiga. Ja sedakaudu meile on tulnud näiteks selline tore sõna nagu issand, hoolimata sellest, et saksa keeles on isand ja issand, mõlemad on herr eesti keeles on see erinevus, kuna sakslased hääldasid seda esse lihtsalt pikemalt, kui ta eesti keeles on. Ja nüüd eestlased mingil määral võtsid seda hääldust omaks tõenäoliselt sellepärast, et see saksapärane hääldus tundus prestiižsem. Ja et see tõesti tundus prestiižsem, seda võiks tõendada jällegi mõned laensõnad. Et üldiselt eesti keeles ei olnud sõna alguses kaashäälikuühendeid mitte ühtegi. Varasemates laensõnades on see hästi näha, näiteks et alamsaksas koole on meil kool ja vana vene kraamata on meil raamat. Aga nüüd mõnes murdes, hilisemal ajal on selliseid üle taotluslike kaashäälikuühendeid sõna alguses. Et näiteks saksa sõna luht asemel võidakse öelda luht ja isegi kirjakeeles on mõni näide saksa rull aian andnud meile trullakas, et selline ületaotlus näitab, et saksapärane hääldus võis olla prestiižne ja seda püüti järele teha. Et see on sedakaudu natukene ehk mõjutanud ka eesti keele hääldust. Meie keele rütm ja meie vanapärased sõnad ja väljendid on säilinud üles kirjutatud regivärssides. Kas regivärss koos kõige selle arhailise k on vajumas ajaloo hõlma? Me ei saa enam regivärsikeelega ju hakkama. No siin jah, on küsimus rohkem vis skulptuuris juba kui keeles, et muidugi sellist keelt Pillele nüüd regivärss saaks toetuda. Meile enam ei ole, eesti keel on niivõrd palju ära muutunud, aga samas laulu kur tuur meile ju on säilinud ja, ja ka tänu väga sellise üldrahvalikule reguri laulude korjamisele ja talletamisele, et meil on ju suured hurda, kogud ja palju muud ka regivärsipärand on ikkagi säilinud ja nüüd kuivõrd me seda pärandit kasutanud, eks see sõltub meist kui, kui keelekasutaja saatest ja sellest, kuidas me siis hindame seda, mis meil ka regivärssi kannan, aga keeleajaloolastele kahtlemata on regivärss ka väga huvitav uurimiseks see eesti keeles ajaloo ülevaade, millest me praegu räägime, nüüd eraldi rahvaluulekeelega ei tegele, aga rahvaluulekeeles muidugi on väga palju sellist, mis ka üldiselt keele ajaloo jaoks on põnev. Regivärsis meie keele ajalugu kajastub aga võrreldes teiste või mõne teise Euroopa keelega. Et ega eesti keel vist ajaloos nii hirmus palju pole muutunud. Lõika saame tegelikult, kui me regivärssi loeme, siis me ikka pusime ja siis saame aru ka ju. Regivärss on selles suhtes omapärane, et seal on ka päris palju niisuguseid väär arhaism mida kasutatakse lihtsalt sellepärast, et, et teha sõnu pikemaks, et nad sobiksid selle vana õige regivärsirütmiga. Aga seda, kui palju üks või teine keel muutunud on, seda on üsna raske hinnata. Et ma ise arvaksin, et ega me tänapäeval sellest algläänemeresoome keelest ikka eriti aru ei saaks. Kuigi jah, soome keel muidugi lähem algläänemeresoome keelele ja ja nii ka veel karjala keelt, et tundes ja, ja siis võib-olla on natukene kergem, aga jah, Küllile oli täiesti õigus, et kui nüüd tänapäeva normaalsele eestlasele mitte keeleteadlasele lastaga sellist rekonstrueeritud keelt, neid katseid joontest ja ka eesti keele ajalugu rekonstrueerida, kuidas keel võis 1000 või 1500 aastat tagasi kõlada, siis midagi saab aru, aga, aga mitte kõiges kindlasti. Üks küsimus jäi õhku rippuma järgsilbis o kuidas sellega on? Et kas see on eesti keelele omane järgsilbis ei ole ood või on olnud mingi aeg ka, kus meil on see olnud ja võiks rahulikult ka edaspidi olla. Suurem osa eesti keele ajaloost on see hoojärgsilbis olnud. Et ta hakkas muutuma uks kusagil 16. sajandil ja lõplikult kadusid need Oodselt järk silbist ära, õigemini muutusid Uudeks kõik ütleme 19. sajandil. Nii et see tegelikult ongi peaaegu et ainukene häälikumuutus, mida me saame jälgida ka kirjakeeles väga täpselt. Aga jah, kui Perno Postimees Janseni poolt asutati, siis oli ikka veel Perno Postimees ei olnud pärnu, poisid. Kirjakeel ja eesti keel, kas võib jaotada keele ajaloo kahte suurde etappi on kirjakeelne eesti keel ja kõik, mis oli enne seda, kuidas kirjakeeleks saamine on mõjutanud meie keele arengut. Ma ütleksin võib-olla nii julgelt, et kirjakeeleks saamine on meid mõjutanud nii palju, et tänu sellele meil üldse on praegu eesti keel veel alles ja võib-olla tänu sellele meil on Eesti riik. Et kui mõelda, et maailmas on täiesti üle 7000 keele, aga riike on mõned alla 200, siis siis see on üsna imeline. Ja suuresti on ju see kirjakeel tegelikult tekkinud tänu nendele saksa pastoritele, kes pidid hakkama kirikuraamatuid tõlkima ja välja andma eesti keeles. Aga kui mõelda, et eestlasi oli siis vähemalt 10 korda vähem, kui praegu on, siis see pidi olema üsna palju entusiasmil tuginev tegevus. Aga jah, võib-olla, kui veel kirjakeele ja kirjutamata keele vahekorrast rääkida, siis muidugi kirjakeel ka kontserveerib mõnel määral nagu keele struktuuri ja ja, ja ikkagi ka süstematiseerida, et kuigi need esimesed eesti keele grammatikat, mida sakslaste poolt kirjutati, olid üsna kaugel eesti keele loomuliku süsteemi mõistmisest, aga järjest paremaks need muutusid ja kogu kirjakeelega seotud kooliharidus muidugi on olnud ka väga ta siis et ikkagi paratamatult selleks, et, et keel püsib, eks, et keel areneks ja saaks ka toimida. Riigikeelena on väga sellist teadlikku, mitmekülgset, et keele eest hoolitsemist vaja ja ka pidevat ikkagi kirjakeele arendamist, et see on paratamatu. Aga eesti keele ajaloos üks selline võib-olla natukene äärmuslik keelekorralduse näide on keeleuuendus 20. sajandi algul, et kui enne seda pigem valiti erinevate murdevormide vahel, et milline kirjakeeles kõige paremini kõlaks ja kõige etem oleks siis keeleuuenduse ajal mõeldi välja ka täiesti uusi vorme või laenati neid sugulaskeeltest üldse kaugematest keeltest, et näiteks e-ülivõrre nagu suurim ja parim sellised vormid olid eesti keeles aja jooksul ära kadunud, aga siis keeleuuenduse ajal soome keele eeskujul toodinad eesti keelde tagasi ja noh, võib öelda, et siiamaani ollakse nende moodustamisega hädas, sest nad ei ole päris keele loomuliku arengu tulemusena meil tekkinud. Kas keelekorraldus mõnikord võib minna ka üle piiri selles mõttes, et hakkab takistama vaba arengut? Ikka võib, aga see on rohkem sotsiolingvistika küsimus, ma arvan, et siin ei saa kuidagi keeleteadlasi süüdistada, aga meil on ju näide poole sajandi tagusest ajast, et kui ta hiljem on seda nimetatud totalitaarse eks keele pudelikesed, kui oli selline väga range keelekorraldus, mis tänapäeval üldse enam selline ei ole. Et kus siis see kõik oli nii üle normitud, võib olla mitmes osaski, et see ikkagi sõltus nüüd ühiskonna üldistest hoiak mõttest ja sellest ühiskonnatüübist, mida siis ka keelel üle kanti. Aga siin me näemegi seda, et kuidas ikkagi ühiskonna areng ja keele areng on mitmeid D seotud ja kirjakeeles on seda ka väga selgelt. Jah, aga ütleme, kui meil tänapäeva Eesti selline nagu ta on siiski suhteliselt, et vaba maa ja, ja inimestel on õigus ise otsustada paljude asjade üle, nii neil on ka üsnagi suur vabadus oma keelt kasutada, aga muidugi soovitusi antakse ja ikkagi keele põhistruktuuris. Meil on ka need vormid, mis sobivad paremini ja mis halvemini. Aga selline keele loovuse arendamine on, on ikkagi nagu väga oluline küsimus. Et tõesti, et keelt ei, seda ei saa võtta, nagu on kuskil valmis. Et ikka emakeelena eesti keelt rääkija ja ka teise keelena rääkija, kuid on eesti keele hästi ära õppinud, et ta peaks ka olema suuteline tõesti oma keelt tegema unikaalseks selles mõttes, et ta, et ta suudab ka moodustada uusi sõnu, kui on vaja ja, ja, ja uusi vorme tegema vahet erinevate stiilide vahel. Et see kuulub kõik ühe ilusa keele juurde. Kui keel areneb ja muutub, kas siis ka keele ajaloo uurimine on muutunud. Ja väga palju muutunud ja siin kõige suurem muutus on ikkagi selles, et meil on nüüd keelekogud, suured keele korpused ja ka näiteks kirjakeele ajalookorp, busse, paki, kas me seda kutsume, mille arendamisega ka Külli just tegeleb, et ka selliste eesti keele ajaloo raamatut, nagu see praegu on kirjutatud ja kus ikkagi ka Külli esimesse auku Torina väga põhjalikult kas või eesti keele hääldussüsteemi ja vormistiku arengut on vaadanud, et ikkagi son, toetudes uutele suurtele keele korpustele ja, ja kogu selline, ütleme, jaga keele ajaloo kvantitatiivne analüüs. Et seegi nii nagu ta tänapäeval on võimalik ja kuidas need meetodid on arenenud, et seda veel mõnikümmend aastat tagasi saanud nii teha, nagu nagu praegu on. Keeleajalugu eesti keele ajalugu on 400 lehekülje peale kokku suudetud kirjutada, et see on päris päris suur tegu. Jah, ma siin räägin ise võib-olla liiga pikalt, et ei anna Küllile sõnaga ma peaksin Küllita, kui edasi kiitma, et ja üldse oma nooremaid kolleege, et meil on siin kui juba autoritest rääkida, nagu viis autorid raamatul nendes kõige vanem on nüüd viimase autorina Tiit-Rein Viitso, kes on meie kõigi õpetaja olnud ja kes enne seda raamatut on ka kõige põhjalikumad eesti keele hääli kui ja morfoloogia ülevaated kirjutanud, just mis nägu, ütleme, millele ka see raamat, et toetada sai ja, ja siis nüüd mina keele ajaloo professorina, aga meil siin on juba nooremates siis lisaks Külli Prillopi lega Eeva saar ja siis sõnavara ajal osa kirjutaja Sven-Erik Soosaar kes juba ütleme jah, minu jaoks juba ka järgmise põlvkonna keeleuurijatele ikkagi on selle raamatu puhul ka eesti keelt, et uuel ja põhjalikumalt ja, ja, ja ka väga hästi argumenteeritud viisil vaadanud aga ikkagi toetudes muidugi ka varasematele uurimustele, et ma ei mäleta, võib-olla Külli oskab ise kommenteerida, kas kui palju sadu või tuhandeid allikaid oli, mida sa läbi töötasid ka selle raamatu jaoks. Ma lugesin kokku kõikide autorite peale, kuna meil see kasutatud kirjandus on raamatu peale kokku, mitte peatükkide kohta, et neid allikaid on üle 700, sealhulgas nii raamatut kui artiklid. Et ma ei, jah, ei ole iseni nii suurele kogusele allikatele tuginevat uurimust enne enne teinud, see oli päris see oli päris põnev valida, kuna sageli on need seletused erinevate nähtuste kohta ka üsna vastuolulised, siis tuleb teha valik, et mida arvestada, mida mida rohkem rõhutada, mida vähem rõhutada, et see oli selles osas küll üsna suur töö aga see 700 näitab ka seda, kui palju tegelikult on keeleajalugu uuritud enna. Suur ja võimas töö, suur tänu teile selle töö eest ja tänase saate esinemise eest, aga ma küsiksin lõpuks võib-olla seda, mida te sellesse raamatusse ei kirjutanud. Et mida teie ise kumbki tahaksite veel eesti keele ajaloo kohta teada saada. Mind väga huvitaks ikkagi ajalooline sõnamoodustus ja need erinevad struktuurimallid, et need põhjalikumalt üle vaadata, aga siis ka kogu tuletusõpetus ja ikkagi see, et tüved tüvedeks, aga meil on ju väga suur osa sõnavarast ja see, mida me ikka juurde saame teha, nüüd tuletatud sõnade liitsõnad, et et kogu see eesti keele sõna- kujunemine ja, ja tõesti ka, et, et meil ei ole veel ajaloolist tuletusõpetust, et see kahtlemata Ta vajab uurimist ja kirjutamist. Mind ennast huvitaks lisaks sellele tuletusõpetusele veel põhjalikumalt väldete kujunemine et morfoloogia osa koos Eva Saarega kirjutades meil tuli väga sageli jutuks teiste läänemeresoome keelte selline sarnane süsteem, mis on mõnes mõttes väga erinev eesti keele vältesüsteemist. Aga mõnes mõttes on hästi sarnane ja kohati tundus, et kui näiteks isuri keel oleks arenenud kusagil natukenegi rootsi keele mõjusfääris, et siis võib-olla seal oleks ka selliseid eesti keele väldetega sarnased. Et neid ütleme siis läänemeresoome areaali keelte, selliseid väldetega sarnaseid nähtusi ja teiselt poolt läänemeresoome keelte väeldetega sarnaseid nähtusi ei tahaks rohkem kõrvutada ja võrrelda ja vaadata, et millised seosed nende vahel võiks olla. Soovin teile jõudu, et te saaksite need küsimused iseenda jaoks ja meie jaoks lahendada. Aitäh. Aitäh. Eesti keele varamu sarja uut käsitlust, eesti keele ajalugu tutvustasid tänases saates Tartu Ülikooli teadlased professor Karl Pajusalu ja teadur Külli Prillop. Saate kodulehelt leiate viited ka varasemaid käsitlusi tutvustanud saadetele. Kõike head kuulmiseni.