Kust tulevad legendid, mis sünnitab lugusid inimestest ja paikadest, varjutab neid ebatavalisuse looriga ja kannab imepäraste lugudena põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Ehk on elu ise see, kus on nii palju tavalist ja ebatavalist kõigile mõistetavat ja paljudele salapärast. Niide nähtavasti ongi. Ja sellepärast sündis legend Uku talust reaalsest paigast ja reaalsetest inimestest. Aga ometi oli kord kõige kohal teadmatuse läbipaistmatu uduloor, millest läbi murdmiseks läks tarvis aastakümneid. Kui endine vabrikutööline, 47 aastane Christoph Reinfelt koos oma kolm aastat noorema naise Anetega otsustas ootamatult 1920. aastal põllumeheks hakata tekitas lähematest tuttavatest mitmesuguseid mõtteid. Ühed noogutasid arusaavalt, et nojah, mis siin linnaski kuldset on aina üks kiratsemine Reinfeltidel, lapsed kasvamas, tahavad leiba ja peavarju. Ehk maal on kergem, teised imestasid, kust mees küll raha võtab oma majapidamise sisseseadmiseks. Tõsi küll, pärast saksa okupatsiooni lõppu Christoph enam vabrikusse ei läinud, teda ei võetud. Osalt oli selles süüdi tema varajase mässumeelsus, osalt aga olukord, kus vabrikud piirasid tegevust ja tööle said enamasti meistrite ja teiste ülemuste tuttavad ja sugulased. Need olid küll vahvad isamaalased, aga punaste kuulide alla minekule eelistasid nokitsemist tööpingi taga. Kristo Fring, Feltest sai siis töövoorimees. Küllap ta midagi ikka teenis, arvasid tuttavad, kes teda olid päevast päeva näinud, logistamas mööda poriseid, agulitänavaid, vankril, kassa pakastid või heeringatünn. Linna äärevürts poodnikud olidki peamise töövoorimehe tarvitajad. Tuttavad muidugi ei teadnud, et see tõsise olemisega töö voorimees ei teeninud oma sõitudega nii paljukestki kui hobusele Kaerte ostmiseks kulus. Sageli oli küll heeringatünn vankris, aga selles polnud kalapoegagi. Ja mis seal sees ei olnud, samuti kastides ja hobuseteki all. Paber ja tina, põrandaalusele, trükikojale värvist lõhnavat ajalehenumbrid, lendlehed ja muud trükised, mis käisid salaja käest kätte. Partei soovil oli temast saanud töövoorimees. Nüüd pidi saama põllumees. Oli tarvis kohta, kus saaksid peavarju põrandaalused ja kus hakkaks tööle partei trükikoda. Esimene talu leiti kaudi jalas. See aga osutus varsti kõlbmatuks. Lage ümbrus ja naabrid uudishimulikud. Miks rentnik nii tihti hobusega väljas käib? Seal ei tulnud midagi, väljatrükikoda küll pandi käima, aga risk oli liiga suur. Uut kohta oli vaja, see leiti, jõgisool igati sobiv. Ümberringi mets, naabrid, parasjagu eemal, tähtis liiklustsoon, Pärnu maantee ainult mõne versta taga. Partei andis Christophe üle, ülesande see talu ära osta. Või see nii lihtne oli, peremees oli alles aasta tagasi sinna tulnud ega tahtnud esialgu müümisest juttugi teha. Kui Christoph visalt peale käis, küsis hingehinda, kuid kaubale saadi ja 1921. aastal oli Uku talu Reinfeldide oma kaks hobust ja lehm. See oli elus, inventar Walker, regi, Ader, puueke, vikatit, rehad, naabrid esialgu uudistasid. Tulnukad aga olid uhkelt tõrksad. Ei sobitanud kellegagi siduda ost nähkusse, linna untsakad ise vaesed, kui popsid, aga nina püsti. Seda mainet Remfeltid vajasidki, olgu nad pealegi uhked ja ligipääsmatud. Aga seda üksnes naabrite suhtes, muidu, aga kõigepealt siiski uutmoodi eluraskustest põllutööst linna perel õiget aimu polnud. Aga 18 hektarit tahtsid harida. Ehkki taluost maskeering oli süüa ometi tarvis. Põlluorjusest seega pääsu polnud. Mis parata, ette Anette Reinhold ei õppinud kuidagi lehma lüpsma needee, Christoph pidi selle töö ise ära tegema. Pingsa talutöö kõrval tuli niisama pingsalt maja alustrükikoja jaoks tühjaks uuristada. Parteikorraldus oli esimeseks oktoobriks Trükikoda käima. Selleks oli tallu tulnud mees, kes sulase moodi välja ei näinud ega käinudki heinamaal ja põllul. See oli kaasik. Alles hiljem selgus tema tegelik nimi Taavet Pärn. Oskustega mees trükiasjanduses, kellele pandi suuri lootusi. Uku talu Salatoiminguid ei märganud keegi ega pidanudki märg. Legendi sündinud, sellest talude käest kätte käimine oli harilik asi. Oli nukraid, lahkumisi oli lootusrikkaid, tulemisi, õnne ja elu või teenimist ootas igayks. Ootas omamoodi. Kauku talus oodati ja selle nimel töötati ja aidati kogu hingest kaasa, et legend sünniks. Sellesama 1921. aasta kuupaistet augusti õhtul tuli Ukule võõras mees pikk kodukootud ülikonnas, säärsaabastes kaelas valge sall ja peas mulginokkmüts. Temaga oli kaasas takuste pükstega karjapoiss. Pererahvas ei küsinud midagi, otsis külalistele õhtulist, juhatas nad kuuri alla. Heintele. Oli näha, et tulijaid oli oodatud. Pikal mehel ei tulnud tee väsimusest hoolimata und. Taas siis Eestimaal. Kuid haarduda pole millestki. Tuntud hallid külad olid rasketel aegadel veelgi kallimaks muutunud. Mure igal sammul. Homme aga kohtub ta Kingissepaga. Kuidas need kaks aastat põranda all on Victorile mõjunud. Võib kujutleda, mis ta ütleb. Kuidas sai sind oodatud? Tööd on palju, ilma uute, tugevate jõudude, ta ei tule toime. Inimesed on hakkajad, aga tahavad õpetamist. Poliitilist kirjaoskust on tarvis anda, on tarvis neist teha eestvedajat, kellel on mõju paljudele. Töörahvas ootab vaheda sulega kirjutatud tõesõna. Tulla oli muidugi tarvis, aga oli tarvis kaasa teha ka Kominterni kolmas kongress esindada seal ühena kolmest mehest Eesti kommuniste. Loosung massidesse, see on kokku võetult kongressi kõige tähtsam otsus. Selge teema asjadesse läheb kõigepealt ametiühingute kaudu. Kliki valitsus teeb kõik selleks, et ametiühinguid maha suruda. Neid tõstetakse välja suure vaevaga üritud ruumidest. Nende aktivistide pannakse türmi. Kui tahtsime aasta esimesel poolel ametiühingute teise kongressi ära pidada, kukkusid kodanlaste hääletorud kooris kisama. Kas peame jälle Irboska organiseerima? Ja veel? Tallinnas on vähemalt 15000 kommunisti, kust võetakse nende jaoks nuhid. Ja nendele on see suur mure, küll peavad need ikka odavad täinahad olema, kes rahva vastu lähevad. Toredasti esineb riigikogus meie Johannes Vanja. Kui sõnad suudaksid lüüa, oleksid kodanlased ammu minema pekstud. Nüüd kisendavad võidu. Rääkige oma mõtteid, miks ta Kingissepa kirjutatud kõnesid ette loete. On see tähtis, kes kirjutas? Tähtis on see tõde kõlaks ka seal, kus seda kõige vähem sallitakse. Kuigi selle eest võidakse raudu panna ja isegi tappa. Tasu sadade arreteeritute eest, see on meie arve pätsile, Tõnissonile, Hellatele, hein, pundile kõigile, kelle tugevus on kupjan, uudis ja käeraudades. Aga ametiühingud, me peame elama panema, läheb vaja meie juristi tarkust, et leida kodanlaste seadustest üles nõelasilm, millest ka ametiühingute uued põhikirjade läbi läheksid. Kodanluse põhiseaduse 16. paragrahv tõotab kõigile Eesti riigi kodanikele sõna- ja koosolekute vabadust. Aga see klik ise teostab oma diktatuuri mõrtsukat, kallike, abinõudega vastuda enese poolt kehtestatud põhiseadust. Teod söövad sõnu. Ja neil pole isegi piinlik seda demokraatiaks nimetada. On haigusi, mida ravib ainult haud kodanluse kliki võim, see on julm haigus rahva kallal. Iga tööinimene peab aru saama, et sellest haigusest päästab teda üksnes halastamatu võitlus terrorivalitsuse vastu. See on meie põhimõte, meie ainuke siht ikke kaelast ja köidikud käest. Niimoodi kujutles lõhnavad heinahunnikul puhkaja peatset kohtumist. Ainult et kuidas Kingissepp on otsustanud, kas jääb või läheb Felix, et mundrid on korduvalt nõudnud teda Moskvasse. Nii tarka ja tasakaalukat kõrgema tribunali uurijad on raske leida, kui seda oli Viktor saksa saadiku Merbahhi tapmise lugu. Kaplani terroriakte Lenini vastu, superprovokaator, Malinovski paljastamine. Neid raskeid asju selgitas Victor meisterlikult. Aga kui palju on töörahva riigil veel vaenlasi, kas ta jääb või läheb? Ma jään, ütlesin kutsest ära. Niikaua kui siin pole kedagi minu asemele panna, pean oma siinviibimist vajalikuks ja otstarbekaks. Praegu võiks minu lahkumine tunduda põgenemisena eesliinilt. Selline on minu parteiline eetika. Kukul kohtusid kaks legendaarset meest, Kingissepp ja Anvelt. Kolm tihedat päeva istusid need vastamisi raie pakkudel ja arutasid selgeks tähtsad asjad. Lähimad ülesanded, inimesed, kellele toetuda. Konspiratiiv korterid, sidemehed, põrandaaluse kirjanduse väljaandmine ja levitamine. Kolmanda päeva õhtul lahkus esimesena mulginokkmütsiga Anvelt, saatjaks kleenuke karjapoiss, kes tegelikult oli noor tütarlaps. Mõne aja pärast läks diilega Kingissepp osa nende kahe legendaarsest tarendus selle kohtumise läbi ka lihtsale roogasid. Kingissepp ja Uku tanu. See ei olnud tema esimene siinviibimine. Reinfeldid olid talle ammuse tuttavad. Meenutab Christoph ja Anette Rein Felti tütar, personaalpensionär Aliis Tooming toonane uku peretütar, millal ta hakkas mäletama Kingissepa. Korde 11 aastat, kui ta tuli Harkujärvelt tädi juurde elema istelisuvellelisel konspiratiiv korteris, seal iga päev nagin Kingissepa sest õhtuti Tasikaleti perega toas koos tädiga siis ja tädimexi nad ajasid juttu, seal, tegid nalja, toppisid paberisse ja siis peale säde, 20. aastal, kui olime kautiales, siis nägin jälle Kingisseppa. Kingissepp käis mitugi mitugi, korda käis skaut jalas, noh, kõiki rohkem Sinukul. Siin ta käis võrdlemisi sageli ja suvel esimene seal, kui Anvelt idus siia tuli ja võimaldas Kingissepal puhkust, siis terve kuu aega uppus hädaleidsi. Ta puhkas ikka nagu päris puhkaja. Õnner tegi klas füüsilist tööd ka natukene. Nõnda siis aitas, see ei näri sõde siis heina vedada. Nihet ikkagi liigutas ka natukene ja viimane kord ma nägin teda. See oli ka teise aasta, kas oli märtsis või aprilli algul? Igatahes lumi sulades aegulib, paiguti oli juba maantee või maaelu Pallas sisse isaga sõitsime, käin koolis, sõitsid isaga vasturi saaniga, ei abista siis kuhugile mujale. Ja ta oli vaata siin olnud. Aga mis juttu kinnitab ka lastega rääks. Ikka niisugust, mida keegi tahab õppida ja mingi lõõtsa tahab saada ja nalja tegi vahel jälle, oi ta üldsegi oli väga naljasoonega oli. Ja sinu kulgi oli seal, tol ajal tähendas südames nakadel naerda. Mitu korda mõtlesin ka, et mis, ma ei saa aru, millest nad räägivad, milline naered, aga naeran laginal kaasa. Nakad täpne sõna sellest, kuidas keskkomitee jaanipäeva pidustused keskkomitee pidas, tuli lõbusalt. Jällegi tulivad. Tee kõik korraga, hoid, nii, üks häälts tulid kambast, tulid siia. Isagi, sakus tõi, siis oli 21. ja 21. asemel tõi isegi üksalkur õlut. Nagu jaanipäev tavaliselt kombeks. Meie siis mängiti siin igasugust mängu, peamiselt karjamaal, kinkis ema vana kleidi selga ja õlg pere pähe. Vanad. Jaanituli jaanituld ei tehtud. Nii et tegemist ei ole, te mäletate ka, kes sellest jaaniõhtust osa võtsid, sisenes peale Kingissepp peale kingise pereaastad. Siis oli ema ühe abikaasa koli ja järsku on meelest ära jäingi sädaleid, närik. Oma pere oli siis ka nendega koos, nagu. Vältaly ja tema ülemaalisi siis oli päris žeski tütar, vàlja oli. Raske põrandaalune töö jätkus. 1921. aasta oli kõigist repressioonidest, hoolimata Eestimaa kommunistidele. Kas aastaga oli partei liikmete arv peaaegu kahekordistunud? Parteikollektiivide arv oli tõusnud 41-lt 88-ni. Neisse kuulus kokku 1100 liiget. Parteikollektiive oli tekkinud linnadele lisaks ka mitmel pool maal. Näiteks oli Harjumaal 20 partei- kollektiivi, Pärnumaal 12, Virumaal kaheksa ja nõnda edasi. Keskkomitee otsustas viiendal ja kuuendal oktoobril ära pidada Eestimaa Kommunistliku partei teise kongressi valides selle paigaks Uku talu. Uku talu igal legendil on oma sissejuhatus, arendus ja haripunkt. Nüüd tuligi haripunkt. Aga keegi neist, kes nendel päevadel Kongressil viibisid, ei teadnud seda, et on olemas niisugune talu, et nad on selle taru katuse all. Et nad söövad Anette Reinhardti keedetud talupojasuppi. Alles hoopis hiljem selgus kõik. Selgusid salapärase teekonna üksikasjad said teatavaks ustavad abistajad ja kaitsjad. Ütleme, paar päeva enne teist kongressi Et nendel päevadel oli Teide kongress ja see oli seal juhtudel, kui oleks midagi õnnetust juhtunud, kongressiga sissekukkumine et siis ei oleks läinud tihase sidemed kaduma. Ja teie ülesanne oli siis kongressi delegaate juhtida. Niisugune juhus oli, et kaks delegaati kede võltsimine trassil korteris põles, oli Krulli vabriku, vat ei, esitaja läks delegaati tõesti ei mäleta? No teie siis ju ei teadnud, et nad delegaadid ei, ei tea, tähendab televäelaid, aga ainult söe peale kongressi seal tõvegaadiga kokku, kes jutustas näkku talusse või kuulesile. Nat luusivaid jale, ligemale 70 kilomeetrit. Kui nad hakkasid linna tulema, siis kuuldus, ütleme nüüd ütleme. Kongressile räägitakse, vaieldakse, otsustatakse rääkida, oli palju. Kominterni kolmanda kongressi ülevaade, ann Veldilt aruanne Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee tööst, Kingissepalt ettekanne partei organisatsioonilisest tegevusest rästalt, ettekanne poliitilisest olukorrast ja partei lähematest ülesannetest, jällegi Kingissepalt. Ülevaade keskkomitee välismaa büroo tööst, aruanded kohtadelt, kusjuures jaankellukesi hästi põhjalik aruanne Tallinna parteiorganisatsiooni tegevusest leidis üldise heakskiidu. Aga ometi oli vaielda. Loosung massidesse on õige ja vajalik, see tuleb tingimata realiseerida. Siin võib palju vaielda, kuid ilma legaalsete töölisorganisatsioonid ette ma mõtlen, siin just massiorganisatsioone, meie töötulemusi ei anna. Me teame, kuidas sotsid hingi püüavad. Ja meie töönõrkus ongi see, et neil sageli ka korda läheb inimesi oma mõju alla saada. Paljud seltsimehed ei mõista, miks me peame ära kasutama Eesti iseseisva sotsialistliku Töölispartei olemasolu ja see partei täielikult oma mõju alla saada. See on ju ainuke legaalne partei, kes vähemalt vormiliselt tunnistab Kominterni põhimõtteid. Sellest parteist peame tegema oma massipartei. Loosung massidesse tähendab ametiühingute saamist oma mõju alla tähendab väsimatult tööd noorte maaproletariaadi, naiste ja sõjaväes aega teenivate noorte inimestega. Sektantlikke nokitsemine, nagu seda on näidanud mitme maa partei kogemused, asetab vaheseina partei ja töörahva laiade hulkade vahel. Loosungit massidesse tuleb võtta täht-tähelt selle mõtte kõige sügavamas tähenduses. Õige Kingissepp kongress pani tugeva vundamendi töörahva ühisele väe rinnale, kus linna ja maa prolentaarlane, noor ja vanamees ja naine liidavad oma jõu. Ühtekokku ei ole seda jõudu sugugi vähe. Ja kui partei on tugev, üksmeelne ja aktiivne, siis jõud aina rohkeneb. Sügavast sügisest sai äkki just nagu kevad ärksad, mõtted, tuumakate sõnade sügavkünd. Neid mõjuvad nagu kosutav kevad viisil, mis ergutab elule looduse. Meie legendis ei jäänud need mõtted ja otsused Uku nelja kitsaseina vahele vaid kandusid tõepoolest massidesse. Alistaming kas seesama ruum, kus me praegu oleme, kas siin toimus kongress ja seesama ruum ja selle ruumi all asustab teid trükikoda siinse keldri juures ongi ja, ja nüüd on elu peale tehtud ja ma praegu on seinasektor igasuguseid fotomaterjali dokumente ja noh, tol ajal olid siis nagu ikka talumajaseinad. Ja ei, ei see oli samasugused seinad küll praegalt oliga ja voodrilaudade kolin lagi ja kuna see oli ka muidugi valge Aga Kangrisel siis oli siin lihtsalt sedapidi, oli üks pikk laud, jooks pikka pinki, tellin teine polaar sellel alal ja muud mitte midagi, laua ääres istusid inimesed ängris delegaadid ja mitu päeva nad olid siis hukku, talusse osa oli kolm päeva oli sest et kolm-neli delegaati toodi üks varem kohale ja siis teine, järgmine, siis too oli ülejäänud delegaadid kohale. Ja siis kaks päeva distis kongress ja kui kongress lõppes, siis viidi alles delegaadid ära. Keda teie praegu mäletate nendest inimestest, kes siis teie majas olid? Kongressi päevadel kongressi päevadel mehi näinud? Viibivad aga kui kongress läbi oli, siis see Kingissepp koos Ants rebasega, need tulid siis teise tuppa oomika meie juurde sööma, siis lõid, nägime, et nemad olid kongressi anud. Kressidele kate toitlustas, kaasik tema igatahes oli, kes neile söögi siia tõi ja silmade sõber tõi kohale. Aga meie peres mitte keegi tohtinud pidi tulla. Aga mingit ülesannet ei olnud, ütleme silmas pidada, et keegi võõras talul ei läheneks. See ülesanne oli isal, isal, Eedpämede oli peamiselt väljas, Niibeldaja sai seemned, kui siis kaadik vahepeal haigla sai teda asendada, nii et pidevalve igatahes oli väljas. Kaasik, oli see mees, kes siin ka seda põrandaalust kirjandust trükiste trükikojas tema peamine oligi. Ja mitte siin ta hakkasite kaatiales, ta tuli kajut, kui olime seal eelmine aasta sihlakas, lend leidis juba laduma, trükkima trükkimis juures oli ka teisi abiks, näiteks isa oli abiks siis nikku laev, sätitel abiks. Aga sisse ladumine, see oli puhtal kujul gaasiku teha. Hiljem hakkas ta matriits ühe relema, mis teistest trikki, kuidas viidi trükkimiseks, see töö oli tema käes. Ja kes siis välja viis, need asjad kõik välja viiakse, oli minu isa. Sebis hobusega vis valmis lendlehed välja ja viska igatahes. Matritsid venna. Naabritele tundusid Reinfeldib, tõrksad ja uhked. Aga kõik parteiseltsimehed, kes hukul käisid, ei jõudnud pererahva külalislahkust ära kiita. Ega seda palju polnud, mida külalistele pakkuda. Aga pakuti kõike, mis oli. Visalt tehti talus tööd visalt hoolitseti trükikoja eest. Ja ka Uku katuse all peetud kongressi trükitud materjalid viis Christoph Reinfelt oma hobusega sinna, kuhu vaja. Nii sündiski legend upu talust ja tublist abielupaarist inimestest, kes ennast ohverdades pühi.