Ilmselt pole kellegi jaoks üllatav, et ka aastal 2021 pole sport ja spordiliikumine valdkond, mida saaks ühiskondlikest ja poliitilistest sündmustest kuidagi isoleerida. Värske näide pärineb paari nädala tagant. 18. jaanuaril otsustas rahvusvaheline jäähokiliit, et Valgevene pealinn Minsk jäetakse tänavuse MM-i korraldusõigusest ilma. Diktaatorliku Aleksandr Lukašenka soov võimust mitte loobuda tõi rahva tänavatele. Olukorras, kus just Valgevene oli valitud üheks jäähoki MM-finaalturniiri võõrustajaks ärritas situatsioon ka spordikogukonda ning lisaks MMi sponsoreid, sealhulgas peatoetajad Škodat. Kui aga sponsorid poleks survet avaldanud, võinuks tippvõistlus ebastabiilsest poliitilisest olukorrast hoolimata Minskis toimuda. Küsimus spordi ja poliitikavahelistest seostest on igipõline. Tihti arutletakse sedagi, kas rahvusvaheliste mõõtmetega spordivõistluste korraldamine mitte demokraatlikes riikides on ikka õigustatud. Vikerraadio sporditoimetus võttis värskete sündmuste valguses teema põhjalikumalt ette et analüüs saaks mitmekesisem. Kaasasime politoloogi ja spordiajaloolase Politoloog Raul Toomla on Tartu ülikooli Johan sütepoliitikauuringute instituudi lektor. Tema põhilised uurimissuunad on poliitökonoomika ja rahvusvahelised suhted. Sellele lisaks on Toomlaga tihe spordi, iseäranis jalg. Pallihuviline. Küsimuse peale, kui eetiline on spordivõistluste andmine, mitte demokraatlikele riikidele ütleb Toomla, et kuna eetika on iga inimese jaoks mõistena personaalne, siis saab ka küsimusele läheneda persoonipõhiselt. Spordivõistluste puhul tulevad siiski mängu spetsiifilisemad tahud Politoloog Raul Toomla. Eetikat tegelikult isegi ei arvestata ju spordivõistluste andmisel, seal on, seal on teistsugused kriteeriumid, üks on see, et need suurvõistluste või ütleme väga suurte võistluste korraldamine hästi kallis. Ehk siis nagu ma tean, miks toimuvad taliolümpiamängud Pekingis, järgmised Pekingi Astana kandideerisid ja teised, teised seda lihtsalt ei teinud enam erinevatel põhjustel ja nii palju, kui me oleme ajakirjandusest näinud siin viimaste aastate jooksul, need, kes annavad, ei ole ka ju inglid. Ehk siis need rahvusvahelised spordiorganisatsioonid, neil on endal eetikaga nagu väga-väga tõsiseid probleeme, ehk siis kui, kui see läheks demokraatlikus riigis rahvahääletusele, siis ma, ma arvan, et võib-olla ei antaks. Aga kuna andjad on ise siukesed viimastel aastatel oma oma mainet küllaltki määrinud tegelased, siis noh, sinna see jääb ju tegelikult on vaheldusspordis, et me paneme siin tähele jalgpalli või olümpiamänge või antud juhul jäähokit. Kusagil toimuvad kiiruisutamise meistrivõistlused, mida on toimunud Venemaal ja vist ka Hiinas äkki ja, ja no ütleme, sporditallad, mis on nagu sihukest vähem vähem jälgitavaid nendega ei tule, nagu ei tulegi see küsimus pinnale. Spordiajaloolane dikter on Inglismaal lesteris asuva demon, fordi Ülikooli dotsent. Tema peamised uurimisteemad puudutavad olümpiamänge, rahvusvaheliste sporti ning diplomaatiat ja rahvusvahelisi suhteid. Diktor on Toomla ka nõus, et küsimus sellest, kuhu spordiorganisatsioonid Demokraatia kui mõiste osas joone tõmbavad, on keeruline. Diktor ütleb aga, et asi läheb mõningal määral lihtsamaks siis kui arutleda, kas spordivõistlusi tuleks anda korraldada riikidele, kus ei austada inimõigusi. Spordiajaloolane Hederdycter. Ei, räägime riikidest, kus ei austata inimõigusi, siis sellisel juhul on neis riikides spordivõistluste, mitte korraldamine seisukoht, mida toetatakse palju laiemalt. Samas tõstatub küsimus, mis käib ühe või teise organisatsiooni jaoks inimõiguste kui selliste alla sest näiteks Ameerika Ühendriikides kehtib surmanuhtlus. Kui surmanuhtlust peetakse inimõiguste rikkumiseks, siis ei tohiks USA ju ühtegi spordivõistlust võõrustada. Kuid minu arvates pole olemas rahvusvaheliste spordialaliitu, mis ütleks, et seetõttu me USA-s oma võistlusi ei korralda. Ja rahvusvaheline olümpiakomitee seda ka ei ütle. Seega ühelt poolt on inimõiguste mitteaustamine selgem ja lihtsam argument, et spordivõistlusi mõnele riigile mitte anda. Aga teistpidi on ka siin olemas nii-öelda hall ala. Mida arvab spordivõistluste pidamisest, mitte demokraatia maades, meie spordi ja olümpiaideaalide kandja, Eesti olümpiakomitee seda küsisime EOK peasekretärilt, Siim Suklaselt. Noh, kõigepealt see on selline küsimus, millele ei saa vastata jaa või ei, et kas on eetiline või ei ole. Kui me vaatame näiteks olümpiamängud või me vaatame väga spetsiifilise, mingi spordivõistluse, siis ju lähenemine on täiesti erinev. Et praegusel hetkel tõesti see, mis puudutab siis jäähoki MM ja valge veel, et siin selgelt, et selles olukorras, mis praegu toimub Valgevenes, ei tohiks neid spordivõistlusi seal läbi viia. Teistpidi nagu mõtleme näiteks seesama jäähokit, siis see on ikkagi nii-öelda väga piiratud arv riike, kus seda mängu mängitakse, mis tähendab ka seda, et nende MM-i läbiviimiseks on piiratud arv kandidaate. Ehk see on siis rahvusvahelised alaliidud, peavadki tegema sellise noatera peal käimise otsused, mis riigid nii-öelda võiksid neid läbi viia, mis riigid ja, või läbi viia. Ja nagu ma korra mainisin, nagu olümpiamänge on ju siis teadupärast olümpiamängude korraldusõigused antakse just seitse aastat enne asja toimimist, et ka seitsme aastaga väga paljud asjad riikides muutuda. Jalgpalli MM-finaalturniir on avaliku tähelepanu mõttes üks suuremaid võistlusi globaalses spordis. Kaks ja pool aastat tagasi võõrustas MM meie idanaaber Venemaa. Riik, mille autoritaarsed korda on palju kritiseeritud. Turniiri Venemaal pidamine oli diskussiooni põhjustav teema juba mitmeid aastaid enne sündmust ennast. 2014. aastal Eesti üliõpilaste seltsis korraldatud avalikul arutelul olid jalgpalli ajakirjanik Ott Järvela ja Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak turniiri Venemaal toimumise osas üsnagi vastandlikult positsioonil. Järvele sõnas kindlalt, et MM finaalturniir ei tohiks-Venemaal toimuda Pohlak suhtes aga sama kriitiliselt võimalusse, et turniir venelastelt ära võetakse. Uurisime, kuidas Eesti jalgpalliliit seda küsimust laiemas kontekstis hindab. Jutt ei käi seega sugugi vaid Venemaast. Kuidas ikkagi on spordivõistluste korraldamisega, mitte demokraatlikes riikides? Eesti jalgpalliliidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht. Ideaalmaailmas peaks olema sport ja poliitika omavahel lahutatud, et sporti peaks kasutama ära sellistel poliitilistel eesmärkidel ja sport, et ei peaks kontrollima riigid oma oma poliitika kaudu. Kas, mis riigile peaks andma korralduse õiguse, võiks jääda täielikult spordiorganisatsioonide pädevusse? Organisatsioonid ise otsustavad, peaksid otsustama loomulikult selle järgi, kuidas selles riigis on võimalik meil spordivõistlusi läbi viia, kindlasti ka riigi selline stabiilsus nagu riigis näiteks rahutused, siis loomulikult ei ole võimalik seal spordivõistlusi korraldada, aga samal ajal kui riik nagu sportlikus plaanis täidab need need nõudmised on ka võimeline neid neid vastu võtma, siis noh, me oleme näinud ju viimase 10 15 aasta jooksul korduvalt, kus need on antud sellistest riikidest nagu Hiina ja Venemaa ja seal on korraldatud võistlused ja selles mõttes ei ole, ei ole see võistluste korraldamine kuidagi muutnud seda, seda olukorda, et ei ole see kuidagi ka mõjunud selliseid terroriseerivad sellele sellele riigile, et ta ei pekingi ega näiteks Sotši olümpiamängude järel ju vastavalt riikide kuidagi positsioon ei muutunud maailmakaardilt selliselt, et poliitiline olukord oleks kuidagi ümber hinnatud. Miks teinekord antakse nendele riikidele neid? Meil korralduse õigus on see, et nendes riikides on puhtpraktiliselt lihtsam neid asju läbi viia, sellepärast et riik on valmis rohkem raha eraldama nendele spordiüritustele ja ta on ka valmis tegema võib-olla veelgi karmimaid otsuseid. Jalgpallis on niimoodi, et näiteks FIFA ja UEFA on on selle väga kindla põhimõttega, et kui riik hakkab sekkuma alaliidu tegemisse, siis alaliidu liikmelisust peatatakse ja kõigi alaliidu, nii koondiste, kui klubide tulemused tühistatakse, selleks ajaks mängud tühistatakse. Ehk siis seda on väga palju kasutatud üle maailma, kus kui riik on tahtnud kuidagi kuidagi sekkuda spordi juhtimisse ja, ja ma arvan, et on hea hea printsiip see hoiab selle asja ikkagi lahus. Läheme tagasi päevakajalise Valgevenet ja jäähoki MM-i puudutava näite juurde. Ehk on ikkagi spordikogukonna jaoks olemas nii-öelda punased jooned. Lihtsustatult öeldes, kui korraldaja riigis minnakse mingisuguste rikkumistega liiga kaugele siis eeldavad spordikogukonna kirjutamata reeglid, et võistlused võetakse kindlasti ära. Nii nagu me nägime Valgevene puhul. Kas punased jooned on olemas? Politoloog Raul Toomla. Lühike vastus vist on, et ei seda mõjutavad, mõjutavad väga mitmed asjad, üks on sama sponsorid, Škoda peasponsordina ütles, et, et, et aitab teiselt poolt sponsorite mõju võib olla olla ka negatiivne, nagu minu meelest negatiivne, teistpidi need riiki sunnitakse kuidagi mingeid asju tegema, selle jalgpalliga vist on, on Brasiiliale Kataris, mis ei ole halb ega rikkumine, Katar sunnitakse õlut müüma. Ühelt poolt siis jah, sponsor, teiselt poolt on see jäähoki, mis ei ole jalgpall, ei ole sellise haardega, kuigi seal on jah, nii Ameerika kui Venemaal on, on mängus suured riigid ja populaarne kui Euroopast ning kolmandaks on Valgevene, keegi ei oleks seda Hiinalt ära võtnud. Samasugustel tingimustel minu hüpotees oleks kindlasti selline, et Valgevene on niisugune väike ja natuke vaene ja see, mis Lukašenka tegi, muidugi on väga paljudes valdkondades punase joone ületamine, et sinispordist rääkimise võiks mõelda majandusele välissuhtlusele üldse. Aga ma arvan, et see peamine põhjus on ikka natuke mujal, et et sellist punast joont kui sellist ei ole. Spordiajaloolane Hedel dikter näeb asju üsna samamoodi. Kahjuks pole riikide käitumises neid punaseid jooni minu arust olemas. Reaalsuses on asjad nii, et võistlus võidakse ära võtta siis, kui situatsioon korraldaja riigis teeb spordisündmuse läbiviimisel rahvusvahelise spordiorganisatsiooni jaoks problemaatiliseks. Ühelt poolt siis, kui sportlaste ja ürituse turvalisust ei saa tagada teiselt poolt siis, kui toimub katastroof avalike suhete mõttes. Ma arvan, et paljugi sellest survest tuleb sponsoritelt ja kui rahakotirauad suletakse, siis sellel on mõju. Kahjuks ei ole punased jooned seotud puhtakujuliselt demokraatiaga või inimõigustega. Midagi võib juhtuda ikkagi siis, kui spordivõistluse endaga seoses on õhus suured probleemid. Muudatuste nõudmisel saavad minu hinnangul kaks olulisemat survet peole sportlased ja sponsorid. Eriti võistkonnaalade puhul, nagu näiteks jäähoki. Kui sportlased ütlevad, et nemad sinna riiki ei sõida, turniiri tõsiseltvõetavust sellest kannatab ja see pahandab ka sponsoreid. Lõppkokkuvõttes on võtmesõnad avalikud suhted, raha ja turvalisus. Siim Sukles õhutab EOK valikute puhul just turvalisuse aspekti. Ja see on hästi huvitav, et kuidas sa nii-öelda lõpus kaardistada ära, mis on demokraatlik ja mis on mittedemograaf. Et noh, me võime näiteks arutada on neis, kas Ungari on praegusel hetkel demokraatliku, ei ole demokraatlik riik, et me ei ole õnneks pidanud selliseid nii-öelda otsuseid lahendada lahendama ja ma arvan, et me ei hakka kunagi lahendama sõjaks, et et siin on ikkagi rahvusvaheline olümpiakomitee, võtab ise selge seisukoha, et kas me laseme riikide koondised nendele mängudele või nendele võistlustele või mitte, mida me oleme teinud või mida ma olen ise läbi kogenud, on see oli kui ma eksi, 2017, kui oli Türgis, olid, olid plahvatused pealinnades ja Istanbulis siis samal ajal idas oli, oli ERSO ruumis või noorte olümpiafestival ja siis me tõesti nii-öelda kaardistasime, aga mitte poliitilist olukorda, vaid pigem julgeolekuolukord, et kas meil on õigus saata oma noored sinna sportima ja kas on tagatud kõik julgeolekuaspektid. Et õnneks nii-öelda kõik läks hästi, me tulime sealt kolme medaliga tagasi, aga Euroopa 50-st riigist vähemalt neli riik julgeksin oma noori saata. Mihkel Uiboleht leiab, et kui pärast võistluste võõrustamis õiguse saamist peaks korraldaja riigi poliitiline olukord muutuma mitte demokraatlikumaks tuleb võistluste võimalik äravõtmine jätta endiselt spordialaliidu pädevusse. Et kui selles riigis on ikkagi stabiilne olukorda selles riigis on võimalik võistlused läbi viia, et, et siis siis, siis siis minna nendega asjadega edasi, et, et aga, aga noh, võib-olla kõige olulisem siinjuures ongi see, et see otsustamine jääks spordiorganisatsioonide kätte. Et meil ei oleks sellist sellist olukorda, kus organisatsioonid on valinud kellegi välja ja siis kuskil öeldakse, et selles riigis ei tohi ei tohi nagu korraldada, et vaatame jällegi ajalukku, siis on korraldatud mitmeid ka boikote erinevatel olümpiamängudele, suurvõistlustele noh, me teame, et ajaloost, et need ei ole väga palju tulu toonud. Et ta, võib-olla tänu sellele, see on ka üks põhjuseid, miks tänapäeval ei korraldata neid, et küsimus ongi selles, et võib-olla, et kas, kas osalemine kuidagi aitab kaasa mingisugustele poliitilistele eesmärkidele või noh, näiteks, et kas poliitiline figuur, kes selles riigis domineerib, et kas ta kuidagi saab ebaproportsionaalselt suurt kandepinda selle sellega, et noh, et kui me toome näiteks pallis jalgpallis on väga kindlalt reglementeeritud, kuidas ja kui palju näiteks kohalike riigijuhid, kohalikud riigijuhid saavad kõlapinda, et kui näiteks 2018 palli maailmameistrivõistlused loomulikult väga palju jälgis meedia ka seda, kui palju näiteks Vladimir Putin on seal kuskil siis enda jalgpalli MM-iga seonduvalt kuskil fookuses ja noh, tegelikult tuleb öelda, et ta ei olnud grammigi rohkem ega vähem fookuses kui näiteks eelmiste MM-ide korraldajariikide juhid, et nagu ikka riigijuhid osalevad avamistseremooniatel ja, ja siis selle selleni karika karika üleandmisel, aga jällegi ei rohkemat, et noh, mis toimub siseriiklikult, seda muidugi organisatsiooni nagu raske raske hinnata ja võib-olla pigem on minu arust viimasel ajal reaktsioonid rohkem kui ka sellises riigis kelle demokraatlikku ses siis lääne lääne poolt vaadates on põhjust sügavalt kahelda, kui seal toimuvad võistlused, pigem see kajastus, mis ka lääne meedia neile pakub, ikkagi fokusseerib arvestataval kujul ka sellele nendele probleemidele, mis seal on, ehk siis nagu kahe teraga mõõk on olnud sellele korraldajaleta korraldata, võib-olla arvab, et ta saab sellest mingisugust kasu, aga tegelikult läänemaailma ajakirjandus on kajastanud seda just täpselt ka nende probleemide läbi, mis seal riigis on, et tal kajastanud selle spordivõistluse ära, aga toonud fookusesse ka väga palju neid probleeme, mis selles riigis on, et selle järgi saaks justkui öelda, et see ei ole toimunud riigi hüvanguks. Putin seega jalgpalli MM-il oma isikukultusega Uibo lehe arvates pigem üle ei pakkunud. Aga kasutame teistsugust lähenemist. Idealistid leiavad, et spordivõistlused võivad kutsuda esile positiivseid ühiskondlikke muutusi olla demokraatlike protsesside käivitajaks. Ja sel juhul tulekski neid väärtusi autoritaarsetes riikides see nii-öelda importida. Spetsialistid loevad seda pigem sinisilmseks vaatenurgaks. Hedev diktor toob näite pekingi suveolümpiamängudest. 2008. aasta suveolümpiamängude Pekingile andmisel toodi välja argument, et see sunnib Hiinat ja Hiina valitsust oma tegevust muutma. Aga ajalugu on näidanud, et suurte spordivõistluste võõrustamine ei ole viinud suurte ja heade muutusteni millest inimesed maailmas rääkisid. Seda pole veel juhtunud. Võimalik, et tulevikus võib see teoks saada. Kuid spordivõistluste kaudu heade muutuste saavutamine on väga raske. Mihkel Uiboleht nõustub, et riikidele võistluste andmine lootuses, et see neid riike demokraatlikumaks ja avatumaks muudab, ei ole tegelikult teema. Selliste asjade peale ei mõelda, loogika on teine. Sama meelt on politoloog Raul Toomla. Neil ei peaks neid ära võtma, vaid juba ennetavalt, neile võiks neid mitte anda. Et oleks kõigil kõigil lihtsam. Kas spordi suurvõistlus võiks mõjutada ühiskonda kuidagi avatumaks või, või demokraatlikumaks muutuma? Ma ei oska ühtegi näidet peast tuua, pigem on, pigem on ikka selline, et kasutatakse kuidagi rezhiimi propagandast seda asja ära ja, ja selliseid vabadusi nagu juurde ei tule, et demokraatiast taas kord Needsamad kohalikega rääkimas, et Oslo vist kandideeris järgmise aasta taliolümpiale, kui tahtis kandideerida ja Oslos viidi läbi. Kui ma ei eksi, siis esimene munitsipaalreferendum küsimuses lihtsalt, et et näed muutuski niigi demokraatlik koht muutus, muutus veel paremaks. Aga, aga et see juhtuks Hiinas või ma ei tea Põhja-Koreas hüpoteetiliselt keeruline ette kujutada, pigem see, et paljud suut topitakse kinni ja, ja igasugune vastuhakk surutakse eos maha. Need sündmused autokraatsetes riikides on küllaltki hiline nähtus, eks neid tegelikult ei ole ülearu palju. Et kui me lähme olümpiamängudega tagasi juba 19.-sse sajandisse Hitleri kaks olümpiat ja siis Moskva ja ülejäänud toimus demokraatlikus maailmas ma küll ei tea, mis seisus on Mehhiko, võis olla sõnaga Sarajevo on ikkagi ka nii ja naa. Jah, Sarajevo ka kindlasti. Aga neid on vähe, lihtsalt sellepärast, et see diktatuurimaailm sel ajal ei olnud võimeline finantsiliselt kandma sellist koormat, ehk siis ta ei olnud suuteline võib-olla ainult finantsiliselt organisatoorselt või üldse lihtsalt korraldama siukest asja, mis tähendab, et need, need suuremad korraldamised on tegelikult 21. sajandi nägu. Kui Hiina tuli väga jõuliselt, kes tahab, kui naftariigid leidsid, et see on mingi väga hea PR tähendab siukest Washingtoni mida nad ei tee ainult suurvõistlustega, vaid Manchester City taga. Või siis tõesti Valgevene, Venemaa, kes ka piisavalt taastusid, et et selliseid asju, asju nagu ellu viia. Seetõttu aga meil ei ole, ei ole nagu väga palju, väga palju, nagu näiteid või andmeid, mille põhjal üldse mingisuguseid järeldusi teha. Ma ei tea, võib-olla 2008 ja 2022 Peking aastaks 2040 toob Hiinasse mingi demokraatliku pöörde, aga, aga kahtlane. Ehk et laiemalt vastates ongi see Et paarikümne aasta pärast, siis üldse saame midagi rohkemat järeldada? Jah, kuigi ma, kui ma oleksin kihlavedaja, siis ma raha paneks selle peale, et midagi ei juhtu. Kogu olukord paneb mõtlema, kuhu poole me siis õigupoolest teel oleme. Ja kas siin on üldse mingisuguseid mõistlikke lahendusi. Lõpetuseks vaagisime asjade seisu politoloog Raul Toomlaga. Spordieetika olümpiaideaalid ütlevad ühte ja. Praktika räägib väga tihti teist keelt, et kui skisofreeniline olukord siis on? No ma arvan, et sama skisofreeniline kui meie, ülejäänud maailm võib olla, kuna kuna me sporti täpselt nende suursündmuste tõttu tulevad meile kuidagi jõulisemalt koju kätte, siis me paneme seda skisofreeniat, seal võib-olla rohkem tähele, kus võib asi hakata muutuma, on, on võib-olla needsamad sponsorid tegelikult kui me mõtleme äri peale maailmas, ega see äri ei ole ka eetiline. Korporatsioonid võivad meile siin rääkida tarbijatele, et kõik on ilus ja kena, aga samal ajal kuskil Aafrikas reostatakse näiteks keskkonda, nii kuidas torust tuleb, sellepärast et reostamine on, on odavam. Ja niimoodi me võime rääkida sinna, kui on mingisugust ärieetikast, aga samas on meil see skisofreeniline, teine pool täitsa olemas. Kui ütleme jõukama maailmatarbija mingil põhjusel võiks hakata neid korporatsioone survestama ja kuna need suurvõistlused tulevad neile nagu sähvakutena koju kätte, siis võib-olla läheb läbi, nende sponsorite ongi hoolimata sellest, et need sponsorid endiselt reostavad ja võib-olla rikuvad töötajate õigusi, siis nad vähemalt üritavad endale PR-nägu teha, et näed, selliseid asju me ei taha ning, ning selle kaudu võib, see võiks sport muutuda paremaks. Teine asi on see, et maailmas on väga palju kompaniisid ja kui McDonald's ära läheb, on alati neli Gazpromi asemel kellel võib olla selliseid moraalseid dilemmasid.