Kirikuelu. Tere ja head uut aastat kena pühadeaega ning jõuluootust. Kuuendal jaanuaril peetakse Moskva õigeusu patriarhaadi alluvusse kuuluvates kirikutes jõule. Räägime, miks ajalooliselt on niimoodi kujunenud ja kuidas õigeusu jõule peetakse. Aasta lõpul ilmus aga hoolega koostatud raamat Vello Salo palveid ja hommikumõtisklusi raamatu koostajaga. Räägime, kui suur on preestri teoloogi, Vello Salo, kultuuriline pärand. Aga kuulame saates ka kristliku roki. Minu nimi on Krista taim ja head kuulamist. Liivika Simmul, teie olete Püha Johannese kooli asutaja direktor ning täna olete külla palutud sellepärast et tahaks rääkida teiega idakiriku jõuludest või siis Õigeusu jõuludest sest Lääne kirikus, katoliku kirikus, luteri kirikus on jõulud juba peetud uus aastagi selja taga. Aga teie elate veel jõuluajas. Kuidas see nii on ajalooliselt juhtunud, et kaks kirikut, mis on kasvanud välja ühes on tegelikult lahku läinud kuskil ja justkui kuupäevade osas. See kalendrit teema on ju õige vana sellisel paradoksaalsel moel justkui ajaarvamise aitaja aitab minu isiklikust vaatevinklist kaasata okis sellist nii-öelda ajatut, et aega sellesse, et selles niisuguses kalendri vimkas on peidus teatavad privileegid. Aga ma pean kohe tunnistama, ma kahjuks ei ole, David Vseviov ja seetõttu ütleme loeng ajaloost on õige napp, aga tõepoolest õigeusu kirik elab siis vastavalt patriarhaatidele kahes erinevas kalendris. Vana Juliuse kalender on pärit veel Kristuse-eelsest ajast. Rooma keiser Julius Tsee sari looduna. Ja nüüd uuem kalender, gregooriuse kalender on siis keskajast 16.-st sajandist Rooma paavst Gregoriuse poolt ellu kutsutuna ja kuna see värskem kalender on ikkagi täpsem, siis seal on sajandite jooksul tekkinud päev päeva haaval ajaline nihe, mis tänaseks on siis 13 päeva ja nüüd ütleme, kirikud ja ka riigid on läinud ühelt kalendrile, et üle teisele sajandite jooksul üpris erinevatel ajahetkedel ja ka erinevatel kaalutlustel. Ja kui selle kohta lugeda võib päris huvitavaid fakte, kuidas seal siis üleminekul on jäänud päevad vahele noh näiteks seal, et siis esimesele kuupäevale järgneb 13. kuupäev või siis kuidas mõned ajaloolised suurkujud, kes on lahkunud siit ilmast 12 päevase vahega, nende surmadaatum on ikkagi üks ja sama kuupäev ütleme, omajagu segadust on sellega olnud. Aga nüüd iseküsimus on, et kui on läinud riigid üle ühelt kalendrit teisele, et kuidas siis on läinud kirikud. Ja siin peab ütlema, et tavaliselt, et kui kirik otsib sobitumist ilmaliku võimuga siis ta jääb kaotajaks ja ütleme nüüd, õigeusu kirik on alles 100 aastat tagasi, umbes isegi vähem veidi 1923 läinud üle siis mõnedes riikides ja patriarhaatides. Aga kuna meie kool kuulub Moskva patriarhaadi nõmme õigeusu kirikule, kui juurde on seal sündinud siis on nii, et me kooliga enamik perekondi on meil ju kas teistest kirikutest või, või üldse nii-öelda religioosselt määratlemata siis ikkagi alustame kõiki neid jõuluks ettevalmistusi nagu koolile kohane advendiajaga ja räägime alati sellest, kuigi samal ajal vaikselt algab õigeusu spaast Kristuse sündimise pühaks ettevalmistav paast, et need tegelikult kulgevad kuidagi paralleelselt ühest küljest sisse niisugune koolielule omane erakordne rõõm, mis tuleb lastelt, kes valmistuvad pühadeks. Ja kõik see laulude ja etenduste ettevalmistamine ja proovid ja päheõppimine. Ja see annab alati tavaliselt sellise tohutu rõõmu endale. Ja siis on meil kooli ka, kuna noh, me oleme juba selline unikaalne kool, niisugune selles mõttes ju ikkagi minu jaoks suur ime, et siin Eestis selline õigeusklike poolt loodud kool tänapäeva siinsele ühiskonnale inimestele, kes on selle võtnud vastu, kes ühest küljest aktsepteerivad seda niisugust õigeusupraktikat seal koolis ei, võib-olla tunnustavad või tunnistavad seda ka allikana. Mis on juureks sellele, mis neid seal koolis köidab ja ja, ja ütleme noh, tänulikuks teeb niisugune ikkagi soojus ja hoolivus ja tähelepanelikkus. Lastel tekib ka küsimusi. Et kuidas on nii, et on 25, on jõulu esimene püha ja siis seitsmes jaanuar on ka esimene püha, et nagu oleks kaks korda sündinud. Teinud meile kõvasti vedas, ma arvan, et lapsed ei tea sellest suurt midagi, sellepärast et kui me olime ainult esimese õppeaasta 2013 14 oli nii, et teistel algas koolja teisel poolaastal varem aga pärast seda tehti riiklik selline ümberkorraldus. Ja nüüd alati algab siis õppest, lõpeb vaheaeg, nii et need vana kalendri jõulud on sees. Et meie olime selline nagu väike pioneer selles küsimuses ja minu arust on see muidugi väga lugupidav Liivika Simmul, aga milline on teil koolis traditsioon jõule tähistada just õigeusu jõul, see on alati selline kombinatsioon. Kõigepealt on traditsiooniline muutumatu osa on alati meil alguses väike palvus ja siis on trooparakondak, mis on õigeusu pühade laulud. Ja see järele. Kõik lapsed loevad kaanonit, see on üks niisugune pikk tekst kuuendast sajandist ja meil on see salmideks jaotatud ja iga klass siis jagab omavahel need salmid ja lapsed õpivad selle pähe. Seda loetakse nii, et igaühel on käes siis pahaküünal, mis põleb ja see on väga-väga ilus, sellepärast et see tekst kuidagi on nagu salvestanud sajandite jooksul endasse sellise suure püha. Ja mulle tundub, lapsed alati muutuvad seda lugedes. Nad muutuvad kuidagi vaiksemaks ja ikkagi neile saab osaks selline pühadusemaitse. Ja siis pärast meil on alati selline suurejooneline etendus õigupoolest mitu, sest kool on juba nüüd nii suur ja me oleme võtnud alati aluseks ühe teema ja see tavaliselt on siis eesti luuleklassikast näiteks meil on olnud Paul-Eerik Rummo, jah, ma nägin lumevalgust näiteks selline geniaalne luuletus ja, ja teised, sellised erinevad ja sinna ümber siis me teeme suured etendused ja tantsud ja laulud ja alati kõik lõpeb kogu see suur jõuluõhtu ühislauludega, kus on siis need luterlikud garaalidee. Oh sa õnnista, oh sa rõõmustav, et on hästi tähtis tajuda oma kohta päikese all ja meil oma koolis siis seda, et kõik inimesed tunneksid, et nad on kaasatud, et keegi ei ole ära lõigatud või, või kellelegi ei ole midagi ka, mis on talle nagu võõristav peale surutud. Aga seejärel algab siis ju vaheaeg. Ja vot seal niisuguses vaha ja varjus saavad oma siis jõulupühi tähistada koolipere õigeusklikest liit, et ja see on minu arvates väga-väga huvitav, et kui on, ütleme see niisugune koolirõõmurohke jõuluaeg ja siis ka näiteks meie peres alati 24.. Me koguneme nagu igal aastal Tartusse vanematekoju, seal on alati täpselt ühesugune jõululaud ja noh, meie pere siis seal verivorsti ja sülti ei söö. Õigeusupasta ajal jõulu paastu ajal on kala lubatud ja võib-olla, et on natuke teistsugune, aga on kuusepuu ja alati käib jõuluvana, sest meil on nii-öelda kaks põlvkonda lapsi. Kunagi poegade ajal hakkas jõuluvana käima ja nüüd on meil nooremad tütred. Et on niisugune sellised jõulud nagu siin maili ka. Aga siis algab minu arvates selline eri eriti õnnis aeg hoopis teistsugune, kus ütleme, see nagu sisened, sellisesse ajatus, aegruumi ütlemise sama kalender, kus ta teeb sellise jõnksu sisse. Et muus maailmas algab juba argielu, aga siin kestab veel pahast ja tegelikult pühade lähenedes muutub ta võib-olla veel viljakamaks, sest on ju olnud pikk ja, ja inimene siis nende suurte pühade eel võib olla märkab ehk teravamalt seda. Noh, miks see paast on, eks ole, et ennast valmistud pühadeks, et puhastuda tema selline vaimulik nägemine muutub teravamaks ja ta saab tegelikult teha seda sisemist tööd. Ja siis need, ütleme, need vana kalendri jõulud. Nad ongi nagu salaja. Et see niisugune ajavari nagu katab ütlemine. Peidab ära peidab ära tulestikud aastavahetusel ja kõik see on ära olnud, aga seal all kuskil midagi toimub. Sealgi oledki nagu see Betlema koobas. Et, et see on minu arvates väga, väga, väga eriline, sellepärast et ma mingil juhul ei sooviks sellest loobuda. Aga? Siis, kui jõuab kätte jõululaupäev nii-öelda siis kuues jaan. No ja kirikus on juba paar päeva enne algavat pühade laulud ja kõik on nagu fokusseerunud, suunatud ikkagi sellisele suurele rõõmupühale ja siis on noh, meie elus keskmes on ikkagi teenistused, pühadeteenistused, mis on pikad ja väga pidulikud ja väga rõõmuküllased. Ja, ja võib-olla need, kes vene kodukeelega inimesed siis neil on pere traditsioonides seal rohkem sellist jõululaupäeva tähistamist. Aga meie jaoks jääb ainult kiriklik niisugune fookus ja, ja rohkem on see kõik tegelikult suunatud sinna mis toimub sinu südames. Et see õigeusu kiriku lakkamatu täna sama trooparekondata, eks ole, seal Me laulame, täna sünnitab neitsi. Ja inimene saab kogeda, et me ei tähista mitte ajaloolist sündmust, et keegi sündis 2000 aastat tagasi vaid sündimine toimub siin ja praegu inimsüdametes. Ja see on üks niisugune suur müsteerium. Öelge, aga kui tulla natukene maisemate asjade juurde sellest, siis kas on ka traditsioonilised toidud või kellaajad, millal siis lauda istutakse, kas see on siis pärast südaööd esimesel pühal kaske jagatakse kinke, antakse lubadusi ma siit kuskilt lugesin, et jõululaual peaks olema 12 toitu, mis jäävad sinna laua peale siis kõik sellised asjad, kas see veel toimib või, või kuidas sellega on? Ma usun, et ta toimib nendes perekondades, kus on järjepidevus kus on põlvest põlve edasi antud esivanematest kombestik, mis kindlasti toetab sellist sisemist vaimulik kui elu. Aga kuna meie oleme ikkagi olnud sellised rändurid ja otsijad ja hulgused, kes on jõudnud täiskasvanu eas õigeusu kirikusse, siis juba kommet selliseks mehaaniliseks järgimiseks me oleme liiga juba puised ja sinna ei tohiks takerduda, et hakata lihtsalt selliseid eksootilisi tavasid kaasa tegema vaid loeb ikkagi see, mis toimub inimese südames inimese hinges. Ja, ja noh, seetõttu on küll siis nii, et ütleme see kuues ehk jõululaupäev, see kõik valmistab ette, see on niisugune kiriklik tööpäev algab tegelikult õhtuteenistusega. Ja siis seitsmendal, kui on see Kristuse sündimise püha siis pärast seda on laud, kus siis juba nagu paastu toidud nii-öelda lõppenud ja, ja on rikkalikum on seal siis võib-olla liha ja piimatooteid, aga see ei ole põhiline, põhiline on ikkagi see, mida inimene kaotas. Selle pühadeks valmistumisel, kas ta vabanes mingisugusest oma kirest solvumisest kellegi suhtes või mingisugusest halvast harjumusest või laiskusest kas midagi, mis tegelikult võib-olla takistas tulla pühadele vastu, kas ta sai millestki võitu. Ja siis nüüd muidugi on väga tähtis selles pühade rõõmus jääda sellele truuks üks, et mitte kuidagi tagasi vajuda. Sellepärast et sendi haaval me kogume, aga, aga peenrahaks vahetamine käib palju kiiremini nagu kõik siin siin maailmas. Et raskelt tuleb, aga kergelt läheb. Aga kas see aasta, mida on varjutanud ka viirus ja, ja igasugused piirangud, on see ka kuidagi nüüd mõju avaldamas näiteks kuuendal toimuvale jumalateenistusele või seitsmendal? Ja kindlasti need on tavaliselt ju väga rahvarohked ja tulevad ka need inimesed, kes ei ole iganädalased, kirikuskäijad ikkagi pöördutakse just jälle oma võib-olla selliste ajalooliste lätete juurde. Aga noh, tänaseks päevaks on küll kõik nii mõistlikud, et saadakse aru sellest, et kirikuks ju läheb kaalu, kui on 50 inimest koos. Ja kevadel käis see kõik eelregistreerimisega, aga nüüd on nii, et siis pärast liturgiat armulauda, ühel altaril saab pühitseda ööpäevas üks kord ja meie Nõmme kirikus on üks al. Siis pärast toimub teenistus peredele lastega, mis on selline asendusteenistus, kus siis jagatakse armulauda, mis on hommikusel liturgia all pühitsetud, et see kõik käib ja kaupa ja mõõdukaupa. Aga minu arust ei ole see sugugi enam nii valulik. Või isegi traumaatiline kui kevadel, mil me ei olnud nagu selleks valmis. Nüüd minu arvates on kõik see viirus teinud ikkagi päris selles mõttes viljakat tööd, et inimesed palju rohkem korrigeerivad ennast ja mõistavad, palju tähelepanelikumad. Et tuleb olla teiste pärast ja enda, sugulaste ja töökaaslaste ja, ja kõikide pärast noh, ettevaatlikum ja, ja ise siis seada sisemisi piiranguid ja ütleme, õigeusus ütleme, on selline sisemine lakkamatu palve, mis tegelikult kui seda õigesti teostada ka mingis mõttes ju kirikliku teenistuse asendajaks kus ütleme, kirik ju aitab, eks ole, ta on niisugune püha Noa laev. Aga tegelikult kõik inimesed on kutsutud kogu aeg olema sellises lakkamatus jumala otsingus või tema, eks ole, sellises Armo pälvimises ja kandmises Üks, mis mulle tundub, on kõigil kirikutel üks olenemata sellest, millal nad jõule peavad, on see Ta on rõõmupüha. Ja siit ma olengi hea meel soovida ka teile siis lähenevaid pühi Liivika Simmul ja kõigile teistele ka, kes siis jõule tähistavad, nüüd, kuuendal jaanuaril aitäh saatesse tulemast, aitäh. Aasta lõpus ilmus Sirje Endre kirjastusest raamat Vello Salo palveid ja Hommikumõtisklused ning saates külas kultuuriloolane raamatu koostaja Ivar treener Derek. Küll ma alustaks võib-olla sellest, et paluks teil iseloomustada, et kes Eesti kultuuriloos oli, preester, teoloog Vello Salo. Vello Salo on väga laia tegevusspektriga isikunud, noh kõigepealt on laiemalt tuntud ta loomulikult katoliku kokku vaimulikuna aga nii minu uurimusvaldkond tema osas on eelkõige Eesti kultuurilooline. Ja mina pean teda väga kõrgetasemelise dioloogiks usuteadlaseks eesti luuleuurijaks, eesti ajakirjanikuks tariga, ajakirjanik, väliseesti suhkur tuli suhet, kordeineerijaks, talid, kirjastaja, talid, tõlk, literaat olid toimetajad, oli kooste. Et tal erialaseid roll oli väga palju. Huvide spekter oli väga lai, sest tema loominguline aeg, millega ta tegeles, oma loome, oli väga pikk, üle 60 aasta. Need põnev isik, kes on jätnud endast väga suure pärandi maha. Ta on teatud mõttes tõesti hõlmata hõlmamatut isik. Me teame, ta on olnud Eesti avalikkuses juba üle 20 aasta väga hästi nähtav isik. Ja ometi võib öelda, et kuulus on salapärane. Sest kui me vaatame Vello Salo, st välja antud publikatsioone temast endast, siis me peale kaheraamat üks on siis elulooline raamat, mis ei ole mõeldud uurija, et ei ole, vaid on eelkõige selline jutustus elust. Väheste viidetega annab põhiliselt tema enda sellise ülevaate lihtsa, küllaltki lihtsa ülevaate tema enda elude eest. Ja siis on ilmunud ka kirjastus Ilmamaalt väike kirjavahetus Uku Masinguga. Ja kui ma alustasin selle Vello Salo ost eelkõige kahekogumikud koostamist siis oli selge, et selle mehe vaimse pärandimahte mälupärandimaht on nii suur, et tegelikult võiks lausa 10 raamatut teha. Ja seda hämmastavam on mulle see, et Vello Salo oma elu jooksul ju ei jõudnudki endast teha kogumikuga ei, oma artiklites tõi oma sõna võtta ohtudest ja see tuleb ilmselt väga suurest töökoormusest ja avaliku elu tegelase rollis, sest Vello Salo käis palju esinemas, tal oli väga suur avalik roll, et ja selle kõrval teha, on küll näha, et kui ema tema avaliku koguga töötasin. Et juba aastal 2000 Ta oli tal plaanis hakata koostama Vatikani raadio kõnesi. Aga tegu on väga suure mahuga algmaterjaliga kihi kultuuriloolise kihistusega Vello Salo loomingus. Ja on näha, et väike eessõna on tehtud mingisugune koostamise kondikava. Tuli ka välja, et Vello Salo oli plaanis ka koostada, päris mitu tööd teostada, see kõik jäi nagu tegemata. Aga kas nüüd see raamat, mis ilmus palved ja Hommikumõtisklused, see on siis nagu esimene paljudest, mida veel on oodata, et saaks sellise järje või pildi? No see, et üldse see palved hommiku mõtiskluste teostena lugejatel lauale on tegelikult puhas juhus sest see on esimese köite mahuka esimese köit, et üks osa, mille me otsustasime, et me anname eraldi välja, kuna selle tema esimene osa, mille info on ka Sirje Endre kirjastuse lehel üleval. Lihtsalt maht tõusis ja väga raske oli ühitada neid hommikupalveid sellise akadeemilise maa pärandiga nagu Tartu ülikooli loengud. Ja siit tekkis ka mõte, et miks mitte anda nad eraldi välja, nad moodustavad täiesti eraldi mõtteloolise ja intellektuaalse kihistuse. Eesti lugeja saab selle mõtte säravuse sellest raamatust, kätest. Ta on küll väike, aga väga palju tööd nõudvad teosed, seal on väga kogenud toimetaja Anu Saluäär ja aga Vello mõttemaailm või selline optimistlik mõte. Universum tuleb hästi selles teoses esile ja väga paljud inimesed on juba aga oma hinnangud andnud sellele teosele ja nad on ka tõeliselt rõõmus, et lõpuks ka midagi mõtteloolist Vellast isa Vello aastal nüüd ka käes reaalselt füüsiliselt käes ja seda saab ka lugeda. Öelge, kas teie isiklikult ka kunagi puutusid kokku Isabella? Jah, mul oli ühe korra, peaaegu 20 aastat tagasi, oli see, see oli väga eriline kohtumine selles mõttes, et mul oli üks hea sõber, kes õppis tollel ajal Tartu Ülikoolis bioloogiat ja ta spetsialiseerus religioonipedagoogika-le ja siis oli selline legendaarne õppejõud nagu Pille Valk. Ja tema kutsus mind kaasa, sõber kutsus siis kaasa, et läheme, terve päev on Pille Valk viib Tallinna erinevatesse usuasutusse, külastame Pirita kloostrit, siis ta oli äsja avatud. Pille Valk siis viis meid sinna Pirita kloostrisse ja seal muidugi varem ma teadsin teda lihtsalt puht avaliku elu tegelast, tema loenguta, tema säravat ettekanne, et olen tema teaduslikke ettekandeid kuulnud, aga siis oli võimalik temaga suhelda, tal oli see töötuba seal loomisel ja arhiiv ja kogu see raamatu Kanadast tulemas. Et selline noh, otsene kokkupuude, nagu on olnud. Ja sealt ka siis huvi, et uurida juba põhjalikumalt tema tegemisi. Huvi tekkis siin paari viimase aasta jooksul, sest ega minul on päris mitmed mõtteloolised autorid, kellega ma nüüd olen pikalt aastaid siin tegelnud Linnart Mälli, Ülo Vooglaid ja on ka mõningaid ideid veel, et et mõne aasta pärast alustan haljandudami pärandiga põhjalikumat tegelemist. Aga Salaosasse huvi tekkis tõesti siis, kui Vello Salo ära suri ja tekkiski küsimus, et miks ei ole temalt midagi lugeda. Ma ise lugejana tahtsin hoida käes raamatut, et oleks isa Vellast midagi lugeda. Ja kui ma hakkasin nagu vaatama, mis temas siis ilmunud on, siis paraku selguski tõsiasi, et nagu ei olegi suurt midagi just tema mõtteloolist osa. Et tema sellised populaarsed kõnede tekstid need lühitrükistena või väike trükistena niiviisi liiguvad. Nad on nagu mõned on internetis saadaval, aga väga-väga suur segadus. Ja siis tekkiski mõte, et miks siis mitte, et koostöös Sirje Endre kirjastusega teha midagi toekamat eesti lugejale, aga Vatikani raadiokogumit, kui ma siin ka kohe ära mainin, et see siis ilmub Postimehe kirjastuse väljaandel ja Postimehe fond on siis ka toetanud Vello Salo vaimse pärandi uurimist. Te juba mainisite Vatikani kogu, mis see tähendab, mida see sisaldab? Tegu on Vatikani raadiokõnedega, mida Vello Salo Sis pidas eksiilis ehk Roomas. Need olid terve rida saated tsükleid aga need olid ka tekstilise. Sest kuna ma nüüd hetkel töötan Vatikani raadio kihistusega, siis võib tõesti öelda, et ma lugesin ka seda ümbritseva kirjavahetuse, tal on väga mahukas Vello Salo üks vaimse pärandiosa, tema äärmiselt mahukas kirjavahetus Eesti mõtteloo suurkujude eesti kirjanikega. Vatikani raadio kihistus jaguneb, põhi telesaad kolmeks. Üks on tolleaegsed sellised usulised teated katoliiklikust maailmast, et üldse informeerida Eesti ja Nõukogude elanikke sellest, mis toimub nii suures kultuuriruumis nagu katoliku kirik mille kohta me teame jätkuvalt vähe. Tean ka mina jätkuvalt väheses kultuuriruum on luterlik. Teine kihistus on Eesti kultuurilooline, mida ma pean siis kõige olulisemaks, seal on siis SEE teistil luuletajatest, eesti romaanidest ja nõnda edasi, mis kindlasti tuleb peaaegu täismahus avaldamisele, sest materjal, mis ei ole eesti lugejate silmi iialgi näinud. Ja kolmas kihistus, on sellised hingehoidlikud, mõtisklused, suuremad esseed. Aga Vatikale raadioga käis kaasas ka tihe kirjavahetus omaaegsete suurkujudega, nagu siis Karl Ristikivi kirjandusteadlane Ants Oras, kellega ses Vello Salo soovis koostada, teha 1009 sadama kaastööd aga ka täiesti tavaliste lihtsate Eesti inimeste kirjad, kes siis kirjuta seda, nad sooviksid neid Vatikani raadio tekste lugeda, kui laupäevaseid või pühapäevaseid mõtisklusi ja väliseesti kultuuriringkondades need Vatikani raadio kirjalikud teksti diviisi liikusidki, et nad olid omamoodi selline hääl kogudus, mis tekstiline kogudus, mis siis eri kultuuri areaalides oli loetav ja Vello siis postitas need siis erisoovijatele ja turul on see koguga üsna hästi säilinud. Ei ole säilinud kõike materjale, et hakkas 1948.-st aastast Vatikani raadios ette valmistama, 49.-st aastast on olemas kirjalikud algalikad tekstid, osa neist on hästi säilinud, osa väga halvasti säilinud. Ja kuni tegi 1976. aastani, vahepeal oli ka paus. Aga neid saateid umbes oli 456, Nad mahult erinevused olid sellised kümnerealised 20 realised, teated paavsti visiitidest erinevatest Rooma kuuria dokumentides, aga siis ka sellised mahukamad, pooletunnised, tunnised ülevaated siis ka eesti kultuurist, väliseestlast, mis üldse toimub, et ta on selles mõttes erakordse töövõimega isik olnud. Ja tema vaimse pärandi uurimine kindlasti jätkub edasi, sest väga suur osa tema arhiivist on täna rahvusarhiivis, kes tegeleb selle Vello Salo kogu süstematiseerimine, dokument seerimisega, seal on avalikud osad ja siis ka 10-ks aastaks ligipääsupiiranguga osad, seal on valdavalt siis kirjavahetus, isiklikud päevikud. Ja et uurijatel siin töömaterjali on, et Vello Salo on kindlasti isik, kes vääriks doktoritöö tasemel uuringut kõikide allikate, kõikide kultuurisidemete seetõttu, et kuidas, mismoodi ta kontakte organiseeris, milline on tema tegelik bibliograafia. Millised on nii palju, kui mina, nüüd olen tema artikleid aasta jooksul lugenud üle 300 siis niisuguseid klassikalisi teadusartikleid tema loomingus nagu ei leiagi, teda iseloomustab ka äärmiselt palju lühikäsitluste kirjutamine, tihti pool lehte, ühe leheküljelised käsitlused. Need on siis laiali erinevatest raamatu ees, sõnades, et siin on niisugune piisavalt otsingulist tegevust. Mida see on teile pakkunud kõik see uurimine seal nagu detektiivitöö olnud? Mulle ta veel kord tõendab seda, et et ühe väikese väikese kultuuri nimel elamine, sest Vello Salo näitas oma eluga pühendumine ühele väikekultuurile väiksele keelele väiksele kirjandusele on mõttekas. Ja see omab ka sellised süvakihistusi. Et kui nii tark inimene nagu Vello Salo leidis, et tuleb ikka aastakümneid pühendada sellele, et eesti luule oleks kättesaadav ja Eesti Uku Masingu luule oleks trükitud ka väliseestis ja Viivi Luige väljaanded ja siis see näitab ühe väikse kultuurielule jõulisest. Ja Vello elu ju tõestab väga selgelt, mida tähendab elu, mida ei elata ainult endale või mingite pisi materiaalsete eesmärkidele. Ta oli inimene, kes elas suurte eesmärkide nimel. Tegi väikeseid tegusi väga suure tähendusega. Ja sellest on nagu tänapäeval väga palju, et kui ma täna töötan TEMA kihistust ümber siis ma tihti ei teadvusta seda, mida tollel ajal ikkagi tähendas tehniline töö mingi asjaga kuidagi täna, kus meil on interneti andmebaasid, digitaalset kirjavahetused, digitaalsed infovõrgud, mida tähendas omal ajal Vello Salo viiekümnendatel kuuekümnemeeletud kirja vahel ost tohutut aega kogu kirjastamistöö, sest me ei tohi unustada ka Vello Salo hooliga kirjasta, tema kuulus teada-tuntud kirjastus maarjamaa, kus ta ju neid trükiseid sisuliselt andis välja oma raha eest oma söögiraha eest, hoides kokku, et anda välja eesti kultuuri ja siin on midagi nii imetlusväärset tänapäeva sellises elumustris, et juba see imponeerib. Ja muidugi see vaimne suutlikkus, et Vello Salo puhul ei tohiks ära unustada, ta töötas väga arvukates keel. Tema kirjavahetus on itaalia saksa-prantsuskeelne ja ta valdas ikkagi arvukalt väga heal tasemel võõrkeeli, et lihtsalt midagi uurida, süvatasemel tekste dioloogilistestama. Doktoritöö juba uuris seal heebrea ja keeleprobleeme ja magistritöö oli loomanimede loomanimed piiblis ja et aga see teaduslikum osa jäi loomingu esimesse periood, et ja kui ta juba Eestisse tulijat, siis algas tal siin väga aktiivne avalik elu ja vaimult siis on näha kohe ka publikatsioonide, saad väga süvenenud käsitlusi ei sünni sellel ajal küll ta tegeles väga põhjalikult tõlkega tõlkimisega, tema tõlgitud on väga palju piibli osad. Uuesti näid Loomingu raamatukogus avaldatud, aga ka eraldi trükisena. Kui nüüd tulla selle just äsja ilmunud raamatu juurde, mis siis, ma loodan, saab olema üks paljudest, et me saame sellest pärandist rohkem teada ja ka seda lugeda siis mis on selle? Ma ei tea palvetaja hommiku mõtiskluste eripära, millede nagu välja tooksite võib-olla mõni mõte sealt, mis on jäänud võib-olla kõlama. Kuidas neid lugeda. Minu meelest sobib ta lugeda üks mõte päevas, et ta on jagatud nagu esimene raamat jo struktuurilt on põhimõttelised vestlused, mida ta on pidanud rahvusringhäälingus, nad on eri teemadel alates Taaveti laulu tõlked valmistumise perioodil tekkinud mõtetest aga ka täiesti väikesed lühimõtet niisuguses raamatu lõpus, mis on esmakordselt avaldatud selles esimeses elulooraamatus, mis nüüd siis natuke ümber toimetatud kujul on seal lisatud sinna. Aga ta ongi selline väike, intiimne raamat, mis ei taotle ei teaduslikust, vaid see on raamat, mille kaudu ma arvan, et Vello suhtleb väga lähedalt lugejaga. Ta ei ole koormatud keerulise viite struktuuriga ta hingehoidlik tekst, sõda, see oli ka selle koostamise fookus, et anda midagi hingehoidlikku välja. Aga kui nüüd tahaks oodata seda esimest köidet, mis tuleb siis, kui kaua sellega veel aega läheb? Noh, sellega on nüüd nii, et ma peaks ikkagi andma üle juba veebruarikuus toimetajale, et selle põhiosa koos lihtsalt hetkel toimub seal pisut teise struktuuri loomine, viideste kommentaari loomine ta mahult on nagu koos, et tegu on ikkagi peaaegu 400 leheküljelise monograafiaga, et aga tegu on muidugi väga nõudliku raamatu, Casanova palju toimetamise tööd ja ja Anu Saluäär on ka selle teose toimet toimetajana, on ta ka varasemalt Vello Salo tekste toimetanud, tõlkeid toimetanud Kauaaegne Loomingu Raamatukogu vea toime. Ma väga tänan teid saatesse tulemast ja rääkimast sellest tööst. Kultuuriloolane raamatu koostaja Ivar Treffner. Aitäh teile ja mõtleme Vello peale edasi, et inimesed elavad oma tekstides tunduvalt kauem kui ajaliselt. Nüüd aga jätkame muusikaga ja kuulame kristliku rokkpoppi ning tutvustab seda. Hannes Hermaküla. Kiiškordanbriin sündis 1953. aastal New Yorgis, kuid kasvas üles Californias. Ta alustas muusika tegemist juba varakult ja mängis peaosa teatri lavastustes. Samuti mängis ta helisevas muusikas kurt von trappi ja reisis mööda Ameerikat ringi. Ta mängis klaverit ja kitarri. Juba 11 aastaselt sõlmis ta lepingu Ameerika autorite heliloojate Kirjanike Liiduga ja salvestas laulu, milline ma varem olin. Mõni aasta hiljem sõlmis ta lepingu plaadifirmaga deka Records, kes kavatses teha temast teismelise staari. Ta esines kuulsates vestlussaadetes ja ajakirjades. Lühikesele kuulsuse. Särale järgnesid rasked noorukiaastad. 15 aastaselt alates jooksis kihv korduvalt kodust minema. Ta ühines hipiliikumisega, hakkas tarvitama narkootikume, juuris samal ajal Ida religioone, astroloogia ja müstitsismi. 70.-te alguses hakkas ta ennast nimetama kristlaseks, kuid hoidis esialgu kirikutest eemale. Kuna tema seal juudi verd nimetas ta ennast neil algusaastatel juudi kristlaseks. Tema partner kõigis ettevõtmistes oli Melody, kellest sai hiljem tema abikaasa. Melody on paljude Kiifi laulude kaasautor. Kalifornias sõbrunes kihv Queen Bob Dylaniga, kes käis nendega samas koguduses ja andis ka sel ajal kolm kristlikku albumit välja. Lisaks muusikale hakkasid Gwynib tegema Californias nii-öelda tänavatööd. Nad ostsid seitse maja, kuhu panid elama kodutud, prostituudid, narkomaanid. Hiljem kolisid Texasesse, kus asutasid laastei ministris organisatsiooni, mis tegi sotsiaaltööd, sponsoreerisid evangeelsed krussade, koolitas kristlasi ja andis välja kirjandust. Difriini eesmärk oli oma lauludes kõnelda sügavamalt vaimulikest tõdedest. Samuti kutsus ta üles kristlasi suuremale pühendumisele ja pühitsusele, rõhutades häid tegusid ja täielikku pühendumist. Queen raputas ka kristliku muusikatööstust 1979. aastal täiesti uuel viisil. Ta oli veendunud, et vanem võtta evangeeliumi Est raha. Ta hakkas tasuta kontserte tegema ja soovis lõpetada oma lepingu plaadifirmaga Spara öeldes, et ta ei saa enam oma plaate müüa. Kriinid panid oma maja panti, et saaksid finantseerida albumit soiu, vanengu päkk, tõidjat, mida seejärel jagati kontserditel ja posti teel tasuta sellise tasu eest, mida inimesed olid võimelised andma. Sellel plaadil laulis ka Bob Dylan. Green rääkis, et ta postitas 200000 albumit, millest 61000 eest ei saanud sentigi. Samadel tingimustel ilmus ka tema neljas album Songs from the Shepard. Kuigi selline asjaajamine tekitas suurt segadust, õhutas paljusid teisi kristliku muusika artiste üle vaatama oma motiive ja eesmärke kristliku muusika tegemisel. Kireva eluga muusiku eluküünal kustus ootamatult noores eas kifriine, veel 11 inimest said surmalennuõnnetuses, kelle seas oli ka kaks väikest last. Traagilise õnnetuse põhjustas lennuki ülekoormatus. Kuuekohaliste lennukisse oli surutud 12 reisijat. Kiifrovini enneaegne traagiline surm 28 aastaselt 28. juulil 1982 oli selline mõju kaasaegsele kristlikule muusikale nagu John Lennoni surm rokikultuurile kaks aastat varem. Kreeni positsioon kristlikus muusikas oli võrreldav Lennoni omaga sekulaarse muusikaareenil ja tema kuulsus on aastatega ainult kasvanud. 1989. aastal avaldas tema abikaasa biograafia kompro mais gif kuin story mis on tõlgitud ka eesti keelde. 21.-ks sajandiks on temast saanud kristliku muusika iidol, keda imetlevad fännid, kes polnud tema surma aastal isegi veel sündinud. Paljud kristlikud muusikud peavad teda üheks olulisemaks mõjutajaks oma loomingulisele kujunemisele. Tema kasvavat populaarsust kinnitavat postuumselt välja antud albumid. Kuigi friin andis elu jooksul viis kristlik albumit välja sest pärast surma on tema abikaasa juhendamisel ilmunud veel 17 albumit. Paljud tema laulud on saanud kristliku popmuusika klassikaks. Nii ka tänane pala. Jubutis Lavín my heart, ehk sina panid selle armastuse minu südamesse, see on pärit tema esimeselt albumilt for him Huhes just hea ehk sellele, kellel on kõrvad kuulda ja see ilmus 1977. aastal. See on justkui tänulaul jumalale, mille sõnumiks on nagu pealkirigi ütleb jumala armastus, mis tema inimesse pani. Kifriin laulab. Mul oli raske uskuda, et sina hoolid minust, üritasin vastu panna, aga ei suutnud. Sina panid selle armastuse minu südamesse. Ma tean, et üksindus, mida tundsin, on igaveseks kadunud. Sest sinu armastus on mind puhastanud. Ja ma tean, et võin sind uskuda, kui sa ütled, et ei jäta mind kunagi maha. Sina panid selle armastuse minu südamesse. Keys Queen ja jubutis laad ilmahhart. Head kuulajad ja selline saigi tänane saade. Minu nimi on Krista taim ja järgmine saade juba nädala pärast.