Valgete linadega kaetud laudadele kantakse supikausid. Perenaistel on peas valged siidirätid, esitud narmastaja peene tikandiga. Külalised istuvad ootel pikkadel pinkidel külg külje kõrval. Sel ajal, kui piss suurte puu Kulpidega taldrikutesse jaotatakse astub kaks meest pea laua kõrvale üles seatud mikrofoni juurde ja alustab laulu. Soome ka. Mõis usku. Nagu praegu, teie, nii tundsin ka mina seal seda laulu kuulata. Disviisi ära. Kuulsin ega uskunud oma kõrvu. See on meie laul. Minu vastas, teisel pool tärgeldatud ja steriilselt valget lauda istub hiirvaikselt noor naine, hiirehallis samet, kuues käed on tal süles risti ümmargusele silmadele. Ripsmed kombekalt ette langetatud. Nende vahelt vaatab ta mulle küsivalt otsa. Nähes, et ma laulu ilma nõutud pühalikkusete kuulan. Tahaksin teada, kust nad seda laul oskavad. Pärin sosinal. Arvan, et see on meie rahvalaul. Meil lauldakse seda alati, vähemalt nii kaua, kui mina mäletan seda kõik osanud. Tõesti. Nüüd on vist minu silmad imestusest ümmargused komisjon midagi selle kohta, et olen seda laulu varem mujal kuulnud. Kui külalised proovivad rõõsa koorega maitsestatud Vecketäriaanset juurvilja suppi on meil aega teha väike ekskursioon kohaliku rahva vajaliku. Et jutustaja hämmeldus tuttava lauluviisi kuulmise üle oleks mõistetav. Tegevuspaik on nimelt teisel pool maakera. Kui 100 kahekümnendat meridiaani mööda põhjast lõuna poole minna, siis leiate Põhja-Ameerikast Kanadale kuuluvast Briti Columbiast provintsi selle provintsi lääneservas umbes 100 kilomeetri kaugusel Vaikse ookeani rannikust. Keset mägesid, metsi ja järvi asub kut nõi küla. Siin ja mitmes teises külas ja alevis elavad tuhoborid vene päritoluga kanadalased. Kokku olevat neid üle 43000. Alguse sai see asundus möödunud sajandi lõpul. Tuhapooride lugu ja legendid on tänaseni üsna vähe uuritud. Neist endist pole mitmetel põhjustel, millest hiljem vihjamisi juttu tuleb. Ajaloolasi võrsunud kõrvalseisjale on nad aga oma erandlikkuse tõttu nii mõistatuslikud, et kõrvalseisjal on raske faktide ja väljamõeldise vahel vahet teha. Üldjoontes on aga teada järgmist. Vene-Türgi sõdade ajal tõstsid mässu mitmete Taga-Kaukaasia külade talumehed, kes keeldusid teenistusest tsaariarmees. Nad loopisid oma relvat tule riitadesse ja kuulutasid sõjajumala vastaseks ettevõtteks. Kirik pani tuhapoorid nii neid nimetati võitlejad vaimu võidu eest kirikuvande alla, kuigi oma meelest olid tuhapoorid just need ainsad õiged usklikud. Tuhapaaride asulatesse saadeti karistussalgad asukaid hakati läkitama kaugpõhja vägivallast tuhapooride üle, kirjutasid vabameelsed ajalehed. Lev Tolstoi, kuulnud kaukaasia talumeeste vintsutustest, otsustas leida võimaluse Nende ümber asustamiseks, nii et tuhapoorid võiksid elada väljaspool Vene tsaari ja kiriku mõjupiirkonda. Tolstoi vahendusel pöörduti kuninganna Victoria poole, et ta lubaks tuhaboridel rännata Inglise valdustesse Põhja-Ameerikas. Kanada on teatavasti siiani formaalselt Inglise territoorium. Saadi jaatav vastus. Tolstoi rentis esimese laeva, millega asus teele 1000 väljarändajat. Laev hiivas ankru batuumi sadamas. Kaks ja pool kuud hiljem jõudsid rändurid Kanada idarannikule. Algas teekond läbi Ameerika mandrist Atlandi ookeani äärest vaikse ookeani suunas. Sellel pikal teel tehti pikemaid ja lühemaid peatusi, kus mõned pered edasiliikumisest loobusid. Nii tekkisid väikesed tuhapooride asundused. Lõpuks jõuti kut mõi jõeni. Sellel jõel ei olegi inglisekeelset nime, sest enne tuhapoore polnud siinkandis asustust üldse olnud. Algul elasid sisserändajad okstes tonnides, siis ehitati palkmajad, siis rajati jõele veski, ehitati tamm, tuhapoorid, harisid põldu ja pidasid karja, säilitades Venemaalt kaasa toodud kogukondliku korra. Tootmisvahendid olid ühisomand. Tulud jaotati perede vahel võrdselt. Veel kahekümnendatel aastatel elasid tuhaborid oma külades muust maailmast eraldatud naturaalsetest majapidamistes. Peaaegu kõik tarvilik kasvatati põllul, hangiti metsast, püüti järvedest kuid juba siis oli tunda, et kauaks seda arhailist kogukonda enam pole. Kolmekümnendatel aastatel hakkaski kogukond lagunema. Neljakümnendatel olid tuhapooride külad samasugused nagu teisedki. Ameerika mandrikülad olid maatamehed ja sulased olid suurmaa omanikud ja ettevõtjad olid saeveskitöölised ja metsamehed olid laevaomanikud ja kaupmehed. Olid need, kes kasu lõikasid ja neid, kes kahju kannatasid. Ja mis sellest, et kõik nad rääkisid omavahel vene keelt ja pidasid kinni tuhapooride kombeks, sest sisuliselt oli sellest ühest Tolstoi laste perest saanud kaks erinevate vaadete ja erinevate eesmärkidega klassi. Kui sa tuhaboriga kõnelejat, siis kohe tajud, kummale poolele ta hoiab. Jõuka tuhapoore elujärg on hea. Tal on majad ja autod ja sügav külmetusseadmed ja mesipuud ja raadiotelefonid ja mootorlaevad. Ühesõnaga, tal on kõik aga on palju asju, millest tuhabor pole õppinud lugu pidama. Niisugune asi, näiteks on haridus. Kutney asunduses umbes 6000 inimest pole ühtegi kõrgema haridusega inimest. Ühe käe sõrmedel võib üles lugeda õpitud erialaga. Mehed. Kohaliku kooli direktor on kõige haritum mees külas, ta on lõpetanud kolledži. Meie mõistes tähendab see täielikku keskharidust, mis alles annaks õiguse astuda ülikooli. Ka kõige elujõulisemad tuhapaaride perekonnad ei taotle oma lastele koolitarkust. On see esiisadelt päritud vaimupimedus või argipäevast õpitud ihnsus või kartus rikkuda haridusega muldvanu kombeid ja rituaale, mis näiliselt ikka veel ühendavad tuhapooride ringkondi üheks vaimu sektiks? Tuhaborid ei näi suurt arvavat raamatutarkusest üldse. Raamatuid nende kodudes ei ole või kui, siis on, kas kokaraamatud tuhapoorid on Vecketäriaanid ja kokaraamatut õpetavat. Kuidas keeta lihata toitu? Veel on lauluraamatud, mitte piiblit, sest tuhapoorid on riius mitte ainult kiriku, vaid ka piibliga. Neil on omad hümnid, nagu nad nimetavad oma laule. Nendes lauludes on fantastiline segu elurõõmust ja vaimupimedusest sõbralikkusest kõigi rahumeelsete inimeste vastu ja ülistustest tuhapooride eest seisjale kui pühakule. Kuid lõppude lõpuks on see iga rahva oma asi, kuidas elada ja millest elus lugu pidada. Kui tuhapoorid on heatahtlikud ja veendunud rahu eest võitlejad, siis selles oleme me küll ühel meelel. British Columbias tegutseb suurearvuline Kanada Nõukogude sõprusühing kus tuhapaaridel on küllaltki oluline koht. Loomulik on kutt nõilaste huvi oma esivanemate kodumaa vastu. Mullu tegi tuhapaaride rühm turismireisi Nõukogude Liitu. Küllap oli see reis ka selle kergendajakset. Esimesed tuhapooride noored on võtnud ette hariduse tee. Kümmekond vene päritoluga kanadalast. Kutt mõist õpib Nõukogude liidus Ivanov oblastis pedagoogilises koolis. Briti Kolumbiasse tulevad nad tagasi algklassides õpetajatena. Tuhapaaride lapsed on vahvad nagu lapsed ikka. Nad oskavad ka pisut vene keelt. See on nähtavasti mingi sajand tagasi kaukasuses kasutusel olnud murrak, pealegi veel ingliskeelsete hääldusreeglite järgi. Lastelaulude sisu on pehmelt öeldes Ebalapselik. Laulud kutsuvad patuseid hingi end pattude eest päästma. See oli siis üks tuhapooride niinimetatud hümlidest rahulaul laulusõnad ja viis on kohalikult elanikult Woycovilt. Laulu mõte on kutsuda rahvaid, maid ja riike, rahu ja koostöö juurde. Laulu armastus on tuha pooridele sama kohustuslik nagu lõketäriaanlust. Lauldakse kõikvõimalikel puhkudel. Igas olukorras, igal pool on tarvis, et oleksid omad õiged laulud on külaliste tervitamise, laul on lauda istumise, laul on tänulaulud ja kutselaulud on rõõmulaulud. Kuna noote tuhapoorid ei tunne muusikalise haridusega dirigenti samuti pole, on lihtsalt imekspandav. Laulu võim, laulud rändavad suust suhu, muutuvad mitme häälseks, kasvavad kutsuvad kaasa lauldakse, mitte ainult tuhapaaride omi laule, lauldakse ka mitmete rahvaste laule, mis kusagilt on kuuldud. Aga alati kooris ja alati mingis erilises tuhapooride maneeris. Aga me siis no aga nii, eks sai Üsna huvitav töötlus, mis on seda imekspandava teostajad, ei mängi mingit pillikunstmuusika, on tuha pooridele vastunäidustatud nende ühiskondlikus hoones uhiuues ja veri moodsas Pole klaverit ollagi Nõukogude Liidust tuhapaaridele külla tulnud lauljate saatmiseks toimetati klaver kut nõisse 100 kilomeetri tagant ja lubati lavale tõsta alles vanematekogu nõusolekul. Kontsert läks ovatsioonide saatel. Pärast esinejate lahkumist ülistas aplaus veel eraldi klaverit. See on peaaegu uskumatu, et igati tsiviliseeritud paikkonnas kõrgeima elatustasemega riigis paarikümne lennuminuti kaugusel Las Vegasest või San Franciscost konditsioneeritud õhuga ja elektroonikast küllastatud saalis võib klaverimäng olla ime. Kummalised on küll elu keerdkäigud. Pühapaarid, kes ei söö liha, joo viina, vähemalt avalikult mitte. Tellivad pornolehti ja vaatavad seksfilme ainult mitte pühapäeva ennelõunal, sest siis on meil ühiskondlikus keskuses kokku laulmise tund. Mul pole põhjust oletada, et nad on variserid. Nad on niisugused, nagu nad on ja tuleb imeks panna head tahet, millega nad on alles hoidnud. Esivanematelt saadud keele ja meelenad on oma maa Kanada kodanikud ja samal ajal on nad vene rahvakultuuri, eriti rahvamuusika propageerijad Ameerika mandril. Neil on 1000 küsimust meie elu kohta nõukogude liidus. Ja kuigi nad vahel mõnedest meie käest kuuldud meie elu põhimõtetest päris hästi aru ei saanud, suhtuvad nad ikkagi kõigisse inimestesse kui maailmarikkusesse. Ka selle kohta on neil oma laul. Kui tuhapooridega hüvasti jätsime, tulid Veriigini maja õues meid teele saatma kaks peretütart nagu Ita toimusse laulu saatel. Seekord oli aga laul just meie jaoks valitud.