Tere, siin Tallinn vikerraadio, MINA, OLEN Maarja Merivoo-Parro ja täna In eetri Londonisse. Õige pea kuulete intervjuud andeka eduka noore tegijaga kultuuri vallast. Kõigepealt aga hea uudis kõigile kultuuri Lembidele, nimelt väliseesti muuseumi VEMU. Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kirjanduse Teabekeskus on kuulutanud välja ühise tõlkekonkursi, leidmaks uusi talente, kes suudaksid head eesti kirjandust inglise keelde ümber panna ja aidata seeläbi kaasa meie autorite loomingu levikule üle. Kogu maailmakonkursile on oodatud need, kel pole veel ühtegi tõlkeraamatut ilmunud, aga vanusepiirangut ega geograafilist piirangut ei ole. Osalemiseks tuleb tõlkida kaks teksti, mis asuvad koos täpsemate juhenditega väliseesti muuseumi kodulehel wwwmu punkt c. Ka võistlustööde esitamise tähtaeg on 31. märts ja auhinnafondis muideks vägagi ihaldusväärne reisistipendium juuni keskel Eestis toimuvale tõlkijate seminarile ja ka avaldamisvõimalus ajakirjas Estonian Ververi. Siin. Nüüd aga tänase külalise juurde. Tema nimi on Mariin Kallikorm ja tema elab Londonis. Kui olete muusikat, mille on loonud maailmakuulus inglise artist tšeki ehk Etienne võsme taas ja seal on ka väikesi Eestiga. Marin, Kallikorm, palju õnne, lisaks oma bändi vajudest kaudu muusikamaailmas osalemisele oli sind hiljuti näha ka legendaarses jätli raadiojaamad. Hei, eks videos, kes mängisid legendaarsele Briti artistile tšikki kitarri, mängisid kiip bändis. Kuidas sinust sai tšiki kitarrist? Sellega on selline naljakas lugu, et Ma olen erinevates Facebooki gruppides naismuusikutena näiteks naiskus on naishelitehnikuid ja seal on erinevaid pakkumisi ja kus, kus otsitaksegi, kas siis naisinstrumentalist või naistehnikuid. Ning seal oli üks postitus, kus otsiti kitarristi artistinime mainitud. Ja siis ma kirjutasin sinna sellele inimesele, kes selle postitas. Ja siis tuligi välja, et see oli trikki. Ja ma sain ka, läksin proovi, proovis olin ainult trummariga ja meil oli hea selline vaib, kõik oli hästi tore ja ma vist olingi ainuke inimene, keda nad nüüd selleks sinna kohta proovisid selle kitarristi positsioonile. Kuidas teie plaanid edasi anud nüüd on, septembris tuleb Kolmekuune tuur, mida nüüd muidugi kolm või neli edasi lükata, ma olen ise trikiga, ma olengi, ma olen temaga ühe korra salvestanud siis kaks live teinud ja siis tegime selle key Expy salvestuse, aga kogu aeg on selline tuur kuskil kuskil ootamas. Sinnani pole veel päris ei olnud. Kui see tuur toimub, siis mis riike hõlmab, see on üle terve terve Euroopa ja tuleme ka Eestisse, mis on minu jaoks väga-väga tore, sest et on mulle meeldib alati, kui mu ema saab mind vaadata, mängimas ta mind ainult ühe korra näinud mängimas laval ja see on minu jaoks väga hea kogemus. Milline on muusika argipäev Londonis täna täna, täna on särgi peal natuke teistsugune kui varem. Praegu ma tegelen hästi palju enesearendusega, kirjutan laule, õpin kitarri, õpetan kitarri, et võimalikult palju muusikat, võimalikult palju trenni jooksmas käimist, sõpru kahjuks praegu näha ei tohi. Aga aga ikkagi räägime Skype'i vahendusel päris palju ja jagame ideid omavahel. Et ootame kõik väga, kui neiks lockdown lõppeb jälle. Millal sa Eestist lahkusid ja kas London oli sinu esimene sihtmärk, kui oled sinna kuidagi kaarega jõudnud? Eestist lahkusin ma peale keskkooli lõppu, mis oli aastal 2014. Peale seda ma läksin Šotimaale, kus ma töötasin natukene ja Šotimaalt edasi, ma läksin reisima. Enne olin Hollandis, Hispaanias, Prantsusmaal ja siis ma lõpetasin kuidagi Saksamaal Kölnis ja ma olin seal umbes kaks aastat enne seda, kui ma jõudsin Londonisse ja London oligi just selleks. Muusikuna on teada, et Euroopas on see üks koht, kuhu muusik tahab jõuda, on London kindlasti, sest et see meesik siin ja kõik on lihtsalt uskumatu, et enne koroonat oli. Me käisime nädalas võib-olla kolmel neljal kontserdil ja nägime kolme nelja bändi, iga õhtu ja seal lihtsalt nii huvitav ja lõbus ja saab nii paljude lahedate inimestega kohtuda, nii et ma väga igatsen seda. Millal sa teadsid, et sinust saab kitarrist? Ma arvan, ma teadsin seda umbes kitarristi ilmselt kuskil nelja-aastasena siin kuskil on mingid pildid, kus ma mängin sulgpalli, reketiga kitarri ja mul oli terve suvi, kus ma lihtsalt kandsin seda kaasas ja mängisin sõda võimalikult. Olin kaheksa-aastaselt muusikakoolis ja ma olin seal võib-olla kolm kuud. Aga jah, ma tõesti ei tundnud ennast seal hästi, siis 13 aastaselt ma hakkasin endale ise Youtube'i vahendusel kitarri õpetama ja siis ma 15 aastaselt oli nende esimeses bändis klassi Merjega, me tegime vist korra nädalas ikka proovi ja see oli, see oli väga, väga lõbus aeg minu elus, et me lihtsalt tegime muusikat ja nautisime seda nii väga, ilma võib-olla seal sotsiaalmeedias rassi kõikide selliste teiste asjadeta, ma tegin ka Saksamaal bändi, seal oli ka rohkem nagu lõbu pärast, aga ikkagi väga suur, väga suur samm minu jaoks, et arengus sellepärast et ma mängisin tõesti väga-väga heade muusikutega, osadel oli džässmuusikaharidus ja lihtsalt nendelt inimestelt oli nii palju õppida. Ja siis kohtusin Soviga, kes mängib ajeldusteiskse laulja vahelistes. Temalt ma olen ka samuti nii palju õppinud ja ja meil oli nii lõbus olnud. Milline see tõesti elu on? Vaheldust on kõige-kõige lõbusam, toreda on bänd, kus ma mänginud olen, meil on väga hea connection, kõikidel nii sovi savi n siis laulja, trummar ja mul on tõesti tunne, et nad on mu parimad sõbrad ja meil on sama muusikamaitse ja kui me tuuril oleme või lihtsalt stuudios alustamas. Nii tore ja ma arvan, et see ongi muusika juures üks kõige tähtsamatest asjadest, et sa mõistad neid inimesi. Sa tahad nendega koos olla, mitte et see, et muusika on ka tähtis, aga see on peaaegu nagu see kõrvalprodukt. Et tähtis on see, et kõigil oleks hea olla ja kõik naudiksid seda, mida nad teevad. Imeline suur aitäh, Marin Kallikorm. Andekas ja edukas eesti kitarrist Londonis suur aitäh. Niimoodi kõlab marini enda isiklik ansambel vajudest. See on pala vaev. Mina olen Maarja Merivoo-Parro ajale ringvaade on jälle eetris nädala pärast.