Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Aastal 2020 ilmus Andres Ehini 80.-le sünniaastapäevale pühendatud luuleraamat kimbuke sinilolli. Koostajad Ly Seppel-Ehin ja Kristiina Ehin. Üksiti on see Andres Ehini eluaastad 1940 kuni 2011 esimene täielik valikkogu mis hõlmab luuletusi aastatest 1959 kuni 2011 ja ka senitundmatuid, luule avastusi. Loen ette katkendi koostajate saatesõnast. Põhiosa oma elust vabakutselise kirjanikuna töötanud Andres Ehin sõnastas 2000. aasta luulekogus alateadvus on alatasa purjus oma poeetiliselt püüdlused. Nii. Tahan väljendada seda, mis on minus, teistes inimestes ja looduses lihtsõnulseletamatut, salapärast ja ainulaadset. Usun, et on olemas punkte, kust vaadates vastuolud kaovad ja seostamatu muutub seostatavaks. Neid püüdlusi silmas pidades ja oma parima äranägemise järgi oleme teinud valiku kogu Andres Ehini luuleloomingust. Meie siht oli hoida tasakaalu tema sürrealistlikke ja traditsioonilisemad stiilis kirjutatud tekstide vahel. Valisime siia kogusse tekstid, mida autor ise hindas ja lisasime oma lemmikud. Nii kirjutavad Liiseppelesin ja Kristiina Ehin. Luulesaatesse mahub omakorda vaid üks võimalik ja õige põgus valik aga loodetavasti innustab see kuulajaid, raamatut, kimboke, sinilolli kaanest kaaneni läbi üle ja ümber lugema. Luulekava pealkirjaks sai kui tund. Kas ei olegi luule kui üks kui tund enne Agatamist olgu see kui siis maagiline või müstiline. Andres Ehini luuletusi loeb Jaan Rekkor. Lase olla nagu on oma nägu, kallis on võõral võõras nägu on, lase olla, nagu on. See, kes kukub. Kägu on, see on hunt, kes hallis on. Lase olla, nagu on oma nägu, kallis, on. Kuuesilmne. Olen kuuesilmne mees. Näen korraga kolme unenägu. Üks südamlikum, teisest. Kimbuke sinilolli. Hanenäoline maailm, aga hani ei tule. Hane puudus vaevab vaja võtta veidi hanerohtu, küll siis värvilisi hane nägusidki näha saada. Hani ei anna uut kuube? Teine kuidas, kus on reha, kõik teed on valla. Sa mune, kust tahad? Kolmas surm, kübar ja õela padi. Nutku nutku, õelakene nutku õela silmakene. Neljas lumi ammu ära sulas. Metsa veeres paljusini lolli kimbukese sinilolli. Kinkisin ma sulle tänulikult selle eest suud, sa andsid mulle. Viies kõvadel kõikika pakatab. Kõvadele on kõik nii mahe ja sulnis. Kõvadel värvitakse mune. Kõrvadel on lihavõtmine. Kõvadel on Bay paraad. Kõvadele on palju, palju Bay põrnikaid. Kõvadel, kõvadel, kõvadel. Kuues. Käes on suur suvi, käes on kuum, savi eemale linnast eemale, linnast sõidavad Savitajad. Kui käes on savi, siis soe on merevesi. Üks Savitaja ütleb teisele. Ma tunnen su vastu suurt havi suurt havi, suurt havi, suurt suurt hari. Suur savipäevad, pikad, suur savivalged ööd. Kui savi on käes, siis saame pahata. Me läksime üle mure ja Muri kohises. Melentsime üle mure Jamuri mühises. Me muremehed, kõik juhhei. Ei mureta olla sa juhhei, Muri, see on meie leib, juhhei, muremehed. Kaheksas sügas Kased kollased, sügas vahtril kirjud lehed. Sügas raagus puud ja udu. Sügas linnud lõunamaale. Sügas hirmutis Builia põõsail sügas läbi. Pekine paugub. Ilutaguse Matsudes langevad kohmakad kired talveunne. Kevadel ronib musi, kapp uuesti koopast välja ja hakkab musi puude ümber luusima. Põhjamaalase sügis mõte. O mõtte ürgselt raske mammut. Sind kroonib nukker hiigellint. Täistallaga saab paigal tammud. Mõtte, kohmakas kui mammut. Kui ükskord endast ära sammud linud rõõmsaks saab, sur raske kant. Oo mõte mürakas kui mammut kuis pahiseb suu hiigellint. Kanapimedus. Enda arvates peab pime kana kanapimedusega viimast võitlust. Kanapimedus nõnda ei arva. Ta teab, et tuleb igal õhtul uuesti. Vaade kabineti aknast. Kabineti aknast paistab mul üks Euroopa kõrgemaid kirikutorne. Teleantennide ja elektrijaama korstna vahelt on näha merd ja laheda, kust siin endavat poolsaart. Taevas on enamasti hall. Ja kui päikest ei paista, siis ei usugi, et ta on tulekul kuldkollane ja hiilga. Pigem usun, et taevasse tõuseb Maieszteetlikult ja aeglaselt pikergune mure, mullane mugulhaud hall kartul. Pilvest ja varesest. Depressiivne arveametnik tunneb, et ta pea on vihmapilv kiletatud, töölaua on see juba märjaks sadanud ja ta hingetohter kraaksub otsekui suur vares. Teravad linnupüünised on kile kohati katki kiskunud. Laual on retseptiravimeid ligi 1000 krooni eest. Missugune tablett aitaks tal lahti saada pilvest ja varesest. Mull. Mina olen mull. Sina oled mull, tema on mull, meie oleme mullid, teie olete mullid. Nemad on mullid mulli otsas mull. Aga kes on puhuja? Tark kõnnib oma koeraga, ta teab peaaegu kõike, isegi seda, et ülehomme lüüakse ta lolliks. Sellest teadmisest on ta juba praegu peaaegu loll. Igavik vannitoas. Ma ei pääse kuidagi peegli ette sest juba kohutavalt kaua ajab igavik mu vannitoas habet. Juba on kogu köetav põrand ta hallide habemekarvadega kaetud. Ikka veel ei lase ta mind vannituppa vaid saadab mu kaduvikku käest Kölni vett laenama. Paljaste ajudega? Unustasin pealuu koju läksin välja paljaste ajudega. Oli tuuline ja sajune. Mu mõtted said läbimärjaks. Täna hommikul unustasin pealuu jälle koju. Läksin linna peale, paljaste ajudega. Ilm on palav ja päikesepaisteline. Aju on otsekui suur silm, millega näen ühe korraga igasse ilmakaarde. See ajab. Neid muresid ei olegi nii paksult, mis sest, et vahel argine näib elu. Et hing sul vahel lampiat jalga Datsub. Et kõrv ei kuule, häirib pakatelu. See, kes on ületanud argiilmab elu, võib tihti mõtet koondada, et laksub. Talv kestab sisemine keskustelu ka siis, kui sarvik ise südant katsub. Kes suveleitsakus võib tunda talve kargust, kes talvetuisus usub haljusesse, see tallab surma, tallab eluvargust, ei usu ühteda, vaid usub paljudesse. Nii nagu aastaaegu aastaks kokku Liimub. Nii hing tal mõistusega lauseks liitub Riinaga. Ma olen kalender. Ma olen inglitiivale tilkuv jõuluküünal. Ma olen vastlakukli vahukoor, mis mu oma vuntsidesse kinni jääb. Ma olen mihklipäevase oina veri, tõurastaja noal. Olen iluuisutaja jaanipäevasel jääl. Olen oma hingerikkuse mardisant oma nõdralihaga. Hüvasti jätab hingedeaeg. Ma pole teie peni, see karvanäss, olen jüri. Mäss, oleneb hundinahkne advent või rebase sabade lõikuspüha. Ma olen kanavarvastele ja kabujalgadele tõusnud kolmekuningapäev. Olen lauritsapäeva punane kukk, ma tõstan tiivad ja langetan läed. Aeg on kui ime, tema kass kel pole saba kõhtu ainust karva, on ainult suu nii mahukas. Kuid aja suu naerab harva. Aeg. Õgard on ealeski gurmaan. Kõik nahka paneb tegemata valikut. Ta kärsse kaovad lutikas ja vaal. Ja kerjus vanamoor, kel pole palitut. Ja tünder, sepp, minister, varas, elektroonik, neid kõiki endasse. Aeg imeb nagu voolik. Aeg. Olematus olematu suuga. Kord neelab päikese koos kuuga. See öö, mis meid triigib nagu särki mis meid viigib nagu pükse. See päev, mis meid määrib oma õliste varvastega, oma mas uudise suuga, mis meid kortsutab oma motoorse kämblaga kuni kaks silma loojuvad ja kolmas, ärkab. Minu pööning täis koitanud kummuteid risti-rästi pesunööre hiiresitt Ta tolmu võõrast ihupesu voodilinu kuuma katuseplekilõhna on ometi ainus, kes mõtleb. Kas siitkaudu pääsevadki pojad katusele öise tähistaeva alla. Mu pööning on ainus, kes mõtleb. Ajajõe mudases põhjas. Ma ei suuda ühineda ühegi õpetusega aga õpetused õpetajatest rääkimata, ühinevad kirglikult minuga. Ikka jälle avastan, et mõni neist on ennast oma imi napakesega mu pahkluu külge imenud. Ajajõe mudases põhjas kipub mu labajala külge täielik pluralismi kinnituma. Tean, et seesugune pluralism on paratamatu. Ometi tõstan vahetevahel jala veest välja ja pühin nad jala pealt maha. Sest kõigele vaatamata tahan kuuluda eeskätt enesele. Lobavarjutus. Lobavarjutuse ajal jäi kõik surmvaikseks. Turumutid liigutasid hääletult suid. Koerad klähvivad talu väravas kõigest jõust, aga häält polnud kuulda. Pärast loba varjutuse lõppu, turtsus kuu ja kriiskas päike. Puud vaatasid ja vangutasid päid. Sisemisest hobusest. Enda sisse vaatav hobune näeb seal teist hobust, kes välja vaatab. Nii nad vaatavad ja näevad, aga ei leia ometi teineteist. Kuidas nad peaksidki leidma? Sest kui iga mära leiaks oma sisemise mära, ei hakkaks ta enam voorivankrit vedama ega vaataks tõelise täku poolegi. Sest kui iga täkk leiaks oma sisemise täku, ei täidaks ta enam nende lootusi, kes tema peale kihla vedanud. Ta raputaks Choki seljast ja pühiks poole traavivõistluse pealt hipodroomi rajalt minema. Ja enne kui tallmeistrid toibuvad, oleks ta juba silmapiiriga ühte sulanud sest sisemine täkk avaks talle silma piirideta maailma. Mis must saab? Sõidan oma silmad vaiku, seda heidan oma kõrvad silmapiiri taha. Heidan oma jalad kõrva taha ja hambad varna. Käed on ikka puusas. Savaimur rängas raamis, näita end. Las laine vastu, raami pritsib vahtu. Kui tõusutulv su sisimas ei lahtu. Vaim pakasest veel pole tahenenud. Silm pingsaks, piluks taas on ahenenud. Kuid mõtte aina avardub. Jahtu. Savaimur rängas raamis. Näita end. Las laine vastu raami pritsivahtu. Kui oled endale nii lähenenud Sa mõistad oma mõõtmeid, mõju, mahtu, suvaimu veri nobeneb, ei pahtu. Tea peagi alata võib hinge üles lend. Kui vaimu rängas raamis näitad end. Valgel ööl. Valgel ööl tõukan väikese sõrmega viirastusliku ja kaalutu linna eest ära. Jääb maa ja mere lagedus. Jää röövarjudeta valgus. Vaikne maag läbi elektriliste tikksirgete tänavate kõnnib vaikne maag. Lõokesed laulavad ta habemes läbi rahvamurru üle kirju asfaldi kõnnib, vaikne, väga vaikne maag. Ta habemes laulavad lõokesed ja kasvavad sinililled. Mööda tuledes tapetud öid mööda kahisemaid päevi üle kuminate. Üle autokatuste mööda vitriine. Üle kantselei laudade, mis on kaetud kirjutusmasinate vaibaga. Kõnnib ülivaikne maag. Ta habe on roheline aas, kus mäletseb Rammusaid veiseid. Ta habe on rukkipõld, kus kõrred kõiguvad tuules. Hämariku eel koidu ajal lükates nagu mantli hõlmu laiali suurte majade pikki varje kõnnib too nõnda rahulik maag. Ja näe, ta vaatab kaabakale suhu ning kohe kasvavad selle suust nartsissid. Ta silitab selga kõverale joomaril ning too kõrgub üle linna kui maski mänd. Taskus tuul, valge pilv ja koidutäht kõnnib mööda linna. Kui taevaservas tardub metsatukk kui eha all on tumenemas kuusik loob kargust õhtu vapustavalt vak. Vaid südames ja ajus istub muusik. Mis sest, et pimeneb ja nutab vanakak. Veel, taevaäär on Helenduses, uusik. Ja Linnutee on, elab vastuhakk. Kuid pimedusse viib meid ööde tuusik. See, kelle rinnas iga hetk on pingne piirjooni teravdab kui au või eha puut. Talenda võitlus kestab aastaringne. Tal iga õhtuga on põlistumas suut. Tall silme taga jätkub küllalt närvi. Et iga mõte oleks hingevärvi. Kaks lindu lumel. Vihmast hallineval lumel Valendab üks hangelind. Tema pea on lumest valgem, sama valge on tarind. Naaberaiast, tema poole kostab haukeid, urinaid. Linde ei kuule koerte lärmi. Tal on kurk täis Kurinaid kellega nüüd juttu puhub. Üksik hange, harja lind. Tema kõrval istub vaikselt. Nokk det, kolm. Mida variakse pilkane pimedus? Ega ometi varajast valgust? Istub hingesta tühjaks imetus mida varjab seal pilkane pimedus. Raske nimesid leida on nimetus. Pole Aua eelset külma ja kalgust mida variakse pilkane pimedus. Ega ometi varajast valgust. Kui tund kui lõuendit valguvad täis putukate tulipunast verd kui kassikisa, kisub sipelgatele päid. Kui silmapiir lakkab olemast kujuteldav joon ja muutub laiaks mahuseks veevooluks. Kui varjud hakkavad elama oma elu ja kehad muutuvad varjudeks. Kui puuoksad hakkavad laulma messe ja mängima toominut. Kui vähid hakkavad loivama öistel avenüüdel, kui vana talumaja kõrvale kõrguvad kaks hiigelkalasabapidi mullas, kui sillal seisab hulk inimesi, kes justkui vaataksid päikeseloojangut aga tegelikult vaatavad ise endale silma. Ja kui see kõik kestab tunni siis nimetagem seda kui tunniks. Kui tunnil on maa valge ja taevas must ja mustas taevas sirab palju väikesi heledaid Guysid. Ja üks suur ümmargune täis, kui mis on kõige heledam. Aga kui tunni lõppedes hakkab algatama. Kuid kahvatuvad taevas, muutub tasapisi valgeks. Jama hammustaks. Taevasse tõuseb suur, aga tema kiired muudavad soojad varjud külmast kangeks ja kihutavad tagasi kehade juurde. See polnud öö. Uks oli lahti. Kogu öö paistis kuu. Ta lõõmas otse ukseava keskel. Ta ei kerkinud ega vajunud. See polnudki. See oli öölõhnaline lõpmatus. Kuuldu oli kui tund Andres Ehini luulega. Luuletusi 2020. aastal ilmunud valikkogust kimbuke sinilolli luges Jaan Rekkor. Luulekava koostas Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundas Andres olema helirežissöör Külliki Valdma. Raadioteater 2021.