Head kuulajad, teie hulgas on kindlasti arvukalt neid, kes mäletavad omaaegsed usinad asjamehi lehepoisse. Nagu vurrid, veeresid nad ringi käidavamatel tänavatel ja pakkusid oma kaupa. Varakult olid nad lehetalituste juures, et lennult haarata trükivärvist lõhnavad lehepakid, sest aeg luges ja kes ees, see mees paremate tänavate pärast peeti nurga taga kaklusigi sest iga lisamark või sent tähendas poisile palju. Vaevalt et nad unistasid Ameerikalikult lehepoisist miljonäriks saada, kuid sissetulek sissetulekuks. Seda oli töölisperekonna lapsele hädasti vaja. Tuli sellest siis lisa kehvale toidulauale või aitas niimoodi teenitud raha koolis käia. Ikkagi sundis vajadus varahommikul tõusma ja oma lippamised ära lippama. Tagantjärele võiks arvata, et lehti pakuti käratsedes kuid endised lehepoisid teavad, et kära polnud üldse. Lihtsalt möödujale pisteti värske lehenumber nina alla. Ole lahke joosta. Osta ja otsusta ise, missuguse erakonna juttu sa rohkem usud. Noor müüja ise oli erapooletu, talle oli ainult teenistus tähtis. Pealegi, kui kõik lehtedest läbi käinud lubadused oleksid teostunud, olnuks tyhitses Tallinnas ainult pudrumäed ja piimajõed. Töömees ei tulnud lehepoisilt oma häälekandjat küsima, sest seda polnud talle pakkuda. Läks vabrikusse ja riputas oma jope või pintsaku nõela otsa vaatas ettevaatlikult ringi ja orgitses veidi riistakapi taga, kuni pihku jäi kokku keeratud paberileht. Ajaleht, kommunist, trükitud sügaval põranda all kiirustades ja ahnelt laskis Töömees oma silmadel üle ridade käia. Ei tea, kas ta üldse mõtles siis lehe poistele, kes pidid teadmis kodanliku pahna pakkuma. See siin aga oli tema enda ajaleht, mille igas reas kõlas rõhutud rahva hääl. Kommunistide partei ei lohutanud ilusate sõnadega, ta kutsus üles koonduma, selgitas sihte ja näitas kätte teeviida tänasest homsesse, kuhu tööinimene ei saanud ilma võitluseta. Ehkki sügaval põranda all oli partei täna, nagu alati töömehe kõrval teda toetamas, juhtimas see oligi, mida kodanlus kõige rohkem kartis? Verekoertel lambanahas oli ja on piiramatu sõnavabadus. Töörahval oli ja on samal ajal piiramatu oigamise vabadus. Kõigil töörahvavastastel erakondadel oli ja on piiramatu trükivabadusristi löödava töörahva trükivabadus elutseb kuskil põranda all. Nukas meie partei salatrükikojas viktoriinile. Veel üks klaas, mu, härra Laar Eesti rahva ja riigi auks ja selle jaoks, et mina, Aleksandr treiler veel veel käima panin, et seda sina seda Eesti riiki veelgi paremini tee. Aga mis on see, siin on eesti riik, see oleme ju meie ja teie muheledes. Sõnavabadus ja vabadus. Kui poleks teid, raamehi, meid lehemehi, mille najal see riik siis pühiks? Arvate, et meie osa on väike. Aga katsuge elada ilma meieta. Katsuge elada ilma nendeta, kes kõige Muslematki asjad valveks räägivad. Ei härrad, meie teiega oleme need elevandid, kes kannavad Eesti riiki. Kes need on, kes Toompeal valitsev? Need on meie ja täiemehed, olgu nende lipp, mis tahes värvi, peaasi et see oleks punane. Ja need kõhukat härra Toompeal teavad, kui meie ja teie daame, siis võivad nad koos Kalevi kalmukünka põrgusse sõita, teised paneme asemele. Elagu riik ja tema truud teenrid, Roosi. Higista pigistage veel sidrunist paar tilka kohvitassi. Ah et siit enam ei tule? Las maise pigistan, ma pigistan sealtki välja, kust teistelt tilkagi ei tule. Peab pigistama punasega Peab pigistama, muidu panevad meid koos karvadega nahka. Aga miks rahvas neid kangeski? Miks ta nende järel läheb? Ma küsin. Kui palju me oleme oma lehtedes rääkinud, missugused nad on metsikud ja kirjaoskamatud buss vööja täikrae vahel. Ikkagi usutakse neid rohkem, kui neid hakkasid välja andma oma rõhutute hääl panid tundmatu mehel toimetajaks, just nagu me ei teaks, kes toimetab ja kirjutab. See on Viktor Kingissepp, kes meid igas reas neab ja pilkab, head politsei oma kohust tunneb. Pigistada tuleb nii, et silmus kinni jookse. Mis riik see on, kes oma vastastest jagu ei saa? Flöödiväelaste ise oli tellitud Lõuna-Eestis väga levinud Üsna usin lugeja raamatukogust kasutasid väga palju kirjandus mulle tema mulje selle loetu põhjal, et kommunistid on vist ikka väga hirmsad inimesed. Mäletan neid õudseid, karikatuure, mis kommunistide kohta ajalehtedes avaldati. Nii mäletab Partei veteran Leonhard Illisson kuid mida võis mõelda töömees, kui talle need kirjutised ja karikatuurid silma hakkasid? CK ja GPU nende nimelühendite ümber kootud laimuvõrk pidi ju talle hirmu naha vahele ajama ja veenma, et mis head tal oma maa põranda alusteltki oodata. Kui nii, siis peab leppima argipäeva viletsusega, sest vihma käest räästa alla pole ka mõtet tükkida. Kergeusklik võis ju õnge minna, kuid teadlik töömees ometi teadis, mida kodanlaste sõna maksab. Sõnades saab musta kergesti valgeks, kuigi nendes sõnades pole niigi palju tõtt, et vale koos seisaks. Eriti kerge oli noori hullutada, kellel tõe leidmiseks elukogemus väiksevõitu. Ent ka siin oli teinekord vaja üksnes väikest tõuget, et vale värvi asemele õige asuks. Siis ühel mehel päevel sul 1000 923.-st aastast. Eks ma siis uurin, 12 aastane ilmus mul silmapiirile päriselus kommunist. Nimelt oli töörahva ühise väe rünna esindajana kodanliku riigikogusse valitud Paul Keerdo kelle kohta teati, et ta on kommunist. Paul Keerdo tuli sellel suvel külla minu onule kohaliku kooli juhatajale. Puhkas tema juures. Mina muidugi tundsin vere suurt huvi, et missugune see koolist välja näeb. Kuna ma olin ajalehest lugenud igasuguseid hirmu jõusse, juttusid sellel teemal. Ja minu suureks üllatuseks pöördu Paul keerdu sugu mõist. Meelde ja kuni tänase päevani hästi meeles, mina pea tänaseni oma kommunisti eeskujuks nimelt just seda väga korrektset, väga asjalikku, väga rahulikku meest. Paul keerdub. Eesti vabariigi põhiseaduse paragrahv 13. Eestis on vabadus oma mõtteid avaldada sõnas, trükis või kujutuses. Seda vabadust võib kitsendada ainult kõlbluse või riigikaitseks. Paragrahv 18. Kõigil Eesti kodanikel on õigus avaliku rahu rikkumata koosolekuid pidada. Neid õigusi võib seadus piirata ainult avaliku julgeoleku huvides. 1920. aasta põhiseaduses nopitud kõlavad sätted. Neid sõnaseadeid lugedes võis arvata, et küll ikka hoolitses Eesti kodanlus demokraatia eest, kui ta oma riigi alusdokumenti niisugused vabadusest õhkuvad õigused võttis. Kuid ajaloo tõearmastuse halastamatu tai lepi sõnadega, vaid nõuab ka sõnadele vastavaid tegusid. See nõudmine, vormistus töömehe õigustatud küsimuseks. Miks pean mina oma lehte salaja lugema, miks peavad selle lehetegijad seda salaja tegema, kui põhiseadus nii palju lubab, miks siis ainuüksi kahe aasta jooksul 1921. aasta detsembrist kuni 1923. aasta detsembrini. Võimud sulgesid üksteise järel 16 töölisajalehte ja ajakirja miks, mille eest partei välja antud lendlehest mitte kusagilt mujalt leidis ta vastuse. Kodemlased kardavad, tõesõna, nende hirm töörahva ees kasvab seda kiiremini, mida resoluutsemaltime oma tõe nõudmisega välja läheme. Seepärast on kõikide tööinimeste ülesanne toetada oma väljaandeid, olla nende aktiivne levik, taia. Kliki võimuterror ei tohi kedagi tagasi kohutada. Kõiki teid pidi peab tõde rahvani jõudma. Seda tõesõna- trükiti sügaval põranda all, meenutab endine Uku talu peretütar Aliis Tooming. Kuutärust 1921, kui sinna läksime, siis algul trükikoda ei olnud. Siis säilinud lehed lautud põrandal väikeses kartulikeldris. Nonii, paar ruutmeeter, mis ta kõigest suur oleli ja siis üks meeter kõrge. Ja siis lendleb, trükiti teistes trükikodades. Gaasike pakkis lausisse, isa panile hobuse ette, sõitis sinna, kus oli tarvis, viies 21. aasta sügisel. Septembri algul, kui võtsite toa põranda ülesse ja hakkasin sinna tsemendid tegema terve toa ulatuses ja seeder päris suurtööline Trükikoda. Esimeseks oktoobriks oli see trükikoda juba valmis. Kohe muidugi trükikoda ei santsisustatud ega tööle hakata, sest ennem oli veel partei kongress peal kongress, lõppu siis sisustati trükkivana, sinna toodi päris juba sisse korralik kuus kasti oli trükitähti ja seal enam ei saanud üksinda teelaud, tehtud ja linde trükitud Vaidzee hakatud ka juba matriitsi valmistama, testitud kikud niux selleks sai kaks suurt priimus toodud tina ja gaasikat passis matriitsi valmistama muidugi jälle kitsa visiimatritsite laiali ja ka valmis lendlehed laiali. Tööd muidugi peal kongresse niivõrd palju, et kaasik ei tulnud üksinda tööga toime, kuigi nüüd trükkimisel lisa abiks. Abiks saadeti Aleksei Nikolajev siis kahekesi töötlesid kuni märtsikuuni muidugi peamisel neil kahel oli siis ladumine. Kaasikul oli vahetevahel olisemadriitsid tegevagaa trükkimisel. Seal ikka oli tarvis kaks meestaati ükskis lehed alla paneede ära võttis teinegi seal vända otsas, kogu aeg oli töö, käis kondiauruga hundiauruga. Ja nii töö kestis kuni märtsikuuni. Siis katkes töö. Ei jaa, katkes sellepärast, et kevadeti suurvee ajal, kui jõgi ja selle kallessestub sisse, oli sealt välja pääsemine raskendatud. Kukul trükiti teatavasti ka ära need kommunist. Mismoodi see ajaleht siis välja nägi, kui kommunist oli päris korralik? Et katsume anda varsti teise lehe veel välja ja siis hakkame ise ka põranda peale minema. Selline oli muidugi Neese poliitinstitutsioon, sel ajal oli viimane lendleht, mis hukulsist, trüki. Oi, see oli väikse pragmaatiline oli. Ja tiraaž oli ikka võrdlemisi väike, mis seal või sealhulgas 100 aktsentvärvi umbes nii oli. See oli üleskutseid mehkrutitele. Kelle poole parteiga pöördus KÕIK trükitu jõudis kindlasti sihtkohta, kuigi enamasti väga keerulisi teid pidi. Üks mehi, kes selle eest hoolitses, oli partei veteran Leonhard Tiitsen. Organisaator Tallinna tihased jaotati kolme gruppi elukohtade järgi. Et kui oli tarvis Teardiga Ja vabriku esitajad kolivad kõik teile lähedal elavad teadmis olla Dvigatel, Lasnamäel aga vabriku ehitaja Elar Pelgulinnas, Töökohtade ehitajad, kellega oli minul õde, see ring käis. Kuid mitte ainult illegaalne, vaid ka legaalne kirjasõna pidi jõudma kiiresti ja võiks öelda kadudeta rahvahulk, aga kui mõni töölisleht sai üürikest aega ilmuda, olid tal kohe tublid abilised, kes ajast hoolimata töötasid kas või öö läbi. Kodanlikud võimud jälgisid muidugi teraselt iga töölisleht. Ja sellepärast ka kodanlus püüdis nende suud kogu aeg sulgeda. Lehti suleti, üks leht teise järel. Aga siis oli ka oma kavalus, sai juba registreeritud ette mitugi lehte, et kui üks täna suleti homminumi nuus. See oli meenutus Partei veteran Olga Lauristinilt, kes legaalsest töölisajakirjanduses aktiivselt kaasa lõi. Läks kolm oinas parteisammas ja 97 lammast, eks lipitud, lapitud maja lugu. See on ju kõrge Aulik Riigikokku. Tunnete seda lõik ei tunne. Iftise keelega August Alle on muidugi selle taga. Kakskolm, oinas, üks oinas, meil ongi sotsoinas ise räägib sotsialismi staga enamlased kõige vihasem kinni panema ja maha laskma. Eks see olnud ju samuti sots, kes Irboskas tappis ainult. Oma seltsimehe Villemmaasikuda laskis maa korraks pidi partei selle eest maha jätma ka siis Rei hoolitses ühise keele eest vintsi. Ja ja eks meie kõrge Aulik riigikogule killuks lipitud, lapitud lobudikud, jutumehed, oskist mängivad riigimehi ja saavad selle eest palka. Ja sui haritult teised, aga iga voorimees võiks neilt sõnavara õppida. Las kaklevad, märatsev skandaale on tarvis, muidu on elu igav. Aga seda ma ütlen, et ärge enam lasi riigikogusse, laske, ärge laske, mitte mingi hinna eest. Trügivad kohe hullusti, trügib ja lastakse rääkidagi. Lausa kõrvad võtab kuumaks, kui räägivad Kingissepp ja Anvelt, pistavad konspektid pihku ja siis Ainarre. See on algetoonsal, valitsus on halb ja kord ei kõlba kuskilt. Õige küll, Gordon pehme, muidu nad ei räägiks. Nende suur tuleb kinni panna varem kui mulda täis, aga aitab rootsikarjadest. Demokraatliku riigikord peab olema tugev ja range. Seda ütlen mina, kes selle riigi tubli on. Olen üks elevantides, kes võib kogu maailma kanda. Asi see siis Eesti. Partei peab väga tähtsaks kõigi võimalike legaalsete organisatsioonide ärakasutamist. Riigikogu tribüün tuleb muuta kodanliku terrori paljastamise kohaks. Ei tohi tagasi kohkuda, kui kodanlus kõiki õigusi jalge alla tallates terroriga töörahvaesindajate suud suleb. Kinni pandud asemele astuvad uued ja rõhutute hääl kõlab järjest valjemini. Meil ei ole õigust riigikogu boikoteerida, kui me ei taha nokitsevateks sektantlikke. Saada esimestel riigikogu valimistel 1920. aasta novembris esines Eestimaa kommunistlik partei Tallinna ametiühingute kesknõukogu nimekirjaga, mis sai valimistel 25000 häält. Riigikogusse läks viis töölissaadikut, teistel riigikogu valimistel. 1923. aastal esines kommunistlik partei töörahva ühise väerinnanimekirjaga, mis sai ligi 44000 häält. Riigikogusse sai 10 töölist saadikut. Kolmandatel riigikogu valimistel. 1926. aastal esinesid kommunistid Eesti tööliste partei nimekirjas, mis sai üle 30000 hääle ja kuus saadikukohta neljandatel riigikogu valimistel. 1929. aastal sai Eesti tööliste partei üle 31000 hääle ja kuus mandaati. Viiendatel riigikogu valimistel. 1931. aastal sai pahempoolsete tööliste nimekiri ligikaudu 26000 häält ja viis kohta. Kas need töölissaadikud siis vägisi trügisid parlamendi kõrgesse kotta? Rahvas valis, nadi oleks arvukamaltki valinud, kui poleks olnud igasuguseid takistusi ja tõkkeid ees. Esimese riigikogu töölissaadikud said parlamendi töös osaleda viis kuud. Siis nad arreteeriti. Teise riigikogu saadikud arreteeriti samal päeval, kui suri Vladimir Iljitš Lenin. Ja nõnda edasi ükski töölist saadik ei saanud tegutseda oma volituste lõpuni. Ent see kõik ei sundinud nende häält vaikima. Nende esinemistes kõlas kõigi rõhutud inimeste hääl. Niisiis töölissaadik, kodanlikus parlamendis. Püüame nüüd hetkeks ennast häälestada tema tunnete ja tegudelainele. Teeme seda teise riigikogu liikme Mart Kanguri vahendusel. Ütlen otse kanalile uhkusetunne ka ikka, et Värnevaltiga 10000 inimest hääletas ikka meie töörahva öise väärina nimi, tere järele läksid ikka pea püsti riigikogu uksest sisse, lastelt Fonalast vaatavad, et nad kogu aeg, et kommunistidele ei ole ikka Eestis mingisugust mõju. Aga me ühes maakonnas saime juba üle 10000 hääle kolm meest viisimisel nimekirjaga sisse põne eales teistes maakondades nii laul saanud, siis oleks veidi üle 30 mehe Riigikogus juba. Nii et need ära tal oli juba iga arutada. Aga mitte niisama vaadata, et juhuslikult üks tuli iga riigikogusse. Meid oleks olnud ju Riigikogus 17, meeskonnad ei oleks Tallinna ja Virumaa nimekirja tühistanud. Ja see oleks juba üks suurem rühm on teel, ei Riigikogus. Tol ajal oli riigikogus 100, jah, 100 oli ja ei olnud seal ühtegi, kes oleks ka juttu ajanud, me olime ikka nii omaette, pead püsti ja me ikka vasakul poolel või vasakus tiivas olid sotsid ise sotsid ja meie olime siis kõige lõpuks just seal ajakirjandus teda loose ees istus meie 10 meest, need vasak tiib Riigikogus ikka, aga noorem põlvkond ei tea, kes seal 10 mehe hukas nii nahk, tuttav, et ühel oli. No meie rahvas oli ju viis komnoort ja nendest neli olid päranduse kom, nordeühingu keskkomitee liikmed ja oleks vaadanud seda, et sa olid enne neid arreteerida eteni põralduse keskkomitee liige, tal riiuli need neli olid, tähendab, Reesin Viljandist siis pärsson Tartust, mina olin Pärnust ja ei tule praegu meelesel ajal oli, öeldi riigikogu töörahvas otsustada meri, lugu sellepärast, et et see oli niisugune kogu islaris väga terav, aga kasuks ühtegi seadust vastu ei võta. Sotsialistide bokside säädus, härrad oleks oma oma sulastele või poolvatavad kartul vaadanud, vot siin sääts läbi ei läinud, nad olid ikka äärmiselt ainult oma mammona küljes kinni, ei, mõtlen oma töölistega. Meierei sugurühmal oli suur töö kogu aeg kõigi nende seaduseelnõude ja iga asja kohta ütlesime ikka oma seisukoha ja arutati seal eelarve küsimusi või muud. Siis sai ikkagi meie seisukoht, mis tööste rühma seisukoht on ühtlasi partei seisukoht ja seal muidugi juhendusime ikka partei instruktsioonidega ja seisukohtadega. Arupärimised olid Riigikogus. Nii et kõiksugu küsimuste kohta, sest oli ju niisugusi Ale naljakalt päris võib ütelda juhuseid, kus, kus piid paratamata sõna võtma näiteks esimese mai rongi korraldame Tartus töölist, varatseisi, fairen käigu vedelas ajas oma ratsarügemendi sedasama teed mööda ka tööliste rongkäigu vastu meelide provotseerisid, et oleks mõni lemming, see oleks hea põhjus, kas see ametiühing sulgeda või midagi niisugust asja teha, aga tööliste said aru seal järgnevate provokatsioon, lihtsalt selle koht sai Riigikogus tehtud. Arupärimine. Seevastu mina tegin selle arupärimise ja siis ma rääkisin veel Pärnus ka, et kui mina Pärnu sõjaväes teenisin, aeti meid vägisi Jaan Tõnissoni põruslikule valimiste ajal. Ja tõi siia ja need poisikesi läinud meid oli 20 poissi. Neid pandi siis kasaroovi püssivõtteid tegema ris käe peal. Kui püssi ots, tolksti ma enam ei olnud aega leida, siis määrati seal viis päeva, viis korda veelgi toimkonda sellest, et sa ei läinud jaanuaris selle koosolekule. Ja kui ma arupärimise riigikogus tegin, siis Jaan Tõnisson tegi sihukese näoga, ta pole sellest midagi kuul aga arupärimine jäi vastamata. Siis saadeti jah, kolonel Siimon sõjakooli ülem saadeti siis koha peal uurima, kuidas on, ja see selle asemel, et uurida, olite lohh, kui ta poisse üle kuulas, et kuidas seal see asi oli ta teile halba ta tahab teha, Nad tahtsid täid ikka isa vaimus kasvatada. No aga mis näoga nad kodanlikud tegelinskid olid seal, kui teie seal esinesid? No näiteks. 23. aasta riigikogus oli niisugune jutt, et ega Pätsi enam peaministriks ei panda. Et Harju papp oli juba pankrotti aetud ja päts oli all panga nõukogu esimees, olnud pea Bacarpester ja taga ja siis see oli kõige suurem Eesti pankadest, kus kaks miljardi oli hoiused. Ja seal õieti nii suureks patuksid, üldine jutt käis, et, et päts jana peaministriks ikka nad ei panemite, aga nähtavasti see vana tuntud tegelane, kes tema valitsusajal oli nii palve uniste maha lastud ja nad elasid ikka kui teist meest nad ei saanud ja lõpuks päts pandi peaministriks riigivanemaks leivapäts oli siis ise veel nii nahaalne. Kui teller vööris on palju vankreid, siis kui on hästi raske räbala tee, siis võetakse talle koore põhjas see kõige vanem, röövitud vanker ja sellega veetakse ikese koormera, tahtis ennast kiita, et tema on siis see kõige kangem, nende leeris sai seal ja meie esindaja antseedemann hüüdis selle peale vahele talle, et, et Pätsiinidel anniga paelu tapetud kommunisti inglesid ja selle peale visati Heedemal 10-ks koosolekuks riigikogust välja tema õigust, rääkis. Väike-lehepoiss, kes usinalt oma markasid teenis, ei teadnud, mida ta müüs. Ta ei teadnud, et kusagilt tulevad teised ajalehed, mida tema müüa ei saa kuid mis levivad kiiresti ja on tööinimestele kallid, sest nendes on nende eneste rõhutud inimeste hääl. On partei üleskutse võitlusele kõigi inimeste kavaest ja lehepoiste õnneliku tuleviku eest.