Tere hea päritud laulu kuulaja. Sellise pakasega nagu praegu väljas paugub, peab olema küll kange, nagu juurikas või vana saurunise noogu väljastavad aega viitan talvel, muidugi oleks rohkem toas, laulaks filosofeeriks niisama ja näriks tervisliku rõigast paneme ja need asjad kõik kuidagimoodi kokku ja sukeldume päritud laulu fantastika. See milleks täna on, sai Iron Mairon. Kuulame laulu salvestust haina külas, mis asub Sajaanide Eelmäe vastikus Siberis. Seal asub setode küla, kes asusid teele umbes 120 aastat tagasi. Parema maajahile mindi jalavankritega. Kui hiid setomaalt hakata minema, siis kordagi peatumata jõuaks sinna umbes 40 päevaga. Aga seal nad elavad, kõnelevad seto keelt. Mõlemad juba segu keelt veel nooremad emakeelt enam ei mõista, seetõttu soovib see laul ka siia suurepäraselt. Ühesõnaga laulab Siberi setode pealinnas Haida külas Emmeni Olli Olga üks tublimaid laulikuid sealkandis ja salvestasid Andreas Kalkun ja Tiit Sibul 2008. aastal. Laul on tallel muidugi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis. No mis keel see nüüd oli nagu fantaasiakirjanduses laenatud maa-aluste laulu sugugi mitte, seto keel ju. Aga mida segasem lugu, seda huvitavam on Juhan Jaiki lastenäidendis tooma. Poisid panevad reaalsed tegelased ööde, Petrajad, Iidee, lapsed ööde laulu järgi samuti rikagakkamise mängu mängima, mis käib nii, et üks lastest haarab kükakil kuskil kinni ja kõik asuvad selle järele üksteise sabast kinni. Loevad seda laulu ja viimase rea juures ritta. Ehk siis rõigas tuleb maast üles, kõik kukuvad muidugi pikali, tõusevad siis püsti ja teevad uuesti, sai Ron Mairon sadav osa irondooni, spikad siis sallivobilliva sadav Osairova litsevusgalatsevus, katsenööripooli edutsa, solkovibryybaska solkovickitski salati läind, disErrebranna särti, taimnerretk Churaldek köit haiget ta tahtis röödke Teremis tere. Seepeale imestavad muidugi lapsed jällegi keele üle numis keelse siis säärane on. Tuleb välja Diaices nähtavasti küll seda mängutunnis laenas laulu teksti Suomalaisen Kirjallisuuden. Seura on 1905 aastal välja dotsetukeste laulude teisest osast laul number 1333 kirja pandud Võmmorskist ning seda nimetatakse seal jõulude mängulauluks vene keele väänetega. Ehk siis peaks keel meenutama vene keelt, küllap meenub tabki ning piisava kujutlusvõimega võimegi täiesti arusaamatu teksti taga näha ehk midagi muud, eriti kui tekste on rohkem kui üksainus, sai Roo, Mairo. Eks Suutarnija maja saadavo saatva voo sinu aias Kuugaro ehk mäel või meelitades omadus kima ja mul siin pole mingit kahtlust. Aia viitsi laedawitzi aia viiel, keda siis neiusid või rediseid härraspooli, kulla voi Chires poole, kui eali riismed on vähe hädavõitu, ent rikka katmise mängu leiame nende pisikeste Viismetega üles küll ning see mäng ulatub tõesti Zetodest kuni komideni välja ehk kaugemalegi. Kanged mustad rõikad vahetuvad küll vahetevahel naerist või mädarõigast tega, ainult sisu jääb samaks. Poisis jalutavad ning näevad rõika põldu ja paluvad luba emakesele neist üks magusarõigas endale noppida. Ema toob erinevaid etega standardeid keelduda. Ei, mina pole kastnud, pole valmis veel. Ent lõpuks ei saa kuidagi keelduda ning poisid nopivad omale ema aiast. Magus aima kaaslase. Tekstid põimuvad erinevais variantides küla, erootika ja sigivusmaagiaga millest keelte segunemise. Eks see nagu meie Eesti kagunuka jõudes kas pool maagiline või keele kõla, imiteeriv nali järele end võõrad keeled on ju alati kummalise ning kui neid veel arusaamatu maks teha, on müstikat enam kui mahub ühte väikesesse pähe. Ahjaa, kui juba fantastikasse laskuda, siis ületame hetkeks teadvuse piiri ning kujutleme ehk vaid fantastilist võimalust ühte neist paljudest kirjanduslike fantastiliste keelte puudutust, voini käsikiri, mida ei ole suudetud veel usutavalt dešifreerida sisaldab ka väidetavalt talliteratiivseid värsse ehk laulegi nagu meie keeltes ning sellele keelele sarnane kiri on ju teine, fantastiline. Greenia keel, mida hakkas valmistama kõigi sel ajal, saadaolevate on sealjuures Soomes välja antud materjalide põhjal 1000 üheksasajakümnendatel aastatel isand Tolgiin oma haljatele tulevastes raamatutes, kääbikuteste Sõrmuste isandat tõest ja ning see hall ja keel on ju kaunis tuttavakõlaline lapselaps, rauda on metallkulda, on kuld ja nii edasi ning siis on seal tegelane tuttav kõigile fantastika sõpradele kelle üks varasematest nimedest oli Mairon hiljem aga uus nimi Sauron säästis sulle Saironid ja Maironeid ja sauruneid rõikaid kuulama lõppu veel Kaago. Fantastilise jäigi radu ning teda ei saada siin palas sugugi Tolkieni sauruni prototüüp hiinlasest koletis, kas te Wildo, vaid hoopis kas Liivula oma nurrumootoriga just säärase, mida ühte hubasesse talvedu oma lugudega vaja ongi?