Eligaja tere, head kuulajad. Ajal, mil aktiivne kultuurielu on suuresti erinevatele veebikanalitele kolinud, on põhjust rääkida digikultuurist ja digivõimekusest. Milline on meie digitaalne valmisolek, kas ja kui palju tuleb skulptuuri tarbijatel endil erinevatesse tehnoloogiatesse investeerida? Kuivõrd proovitakse praeguses digiolukorras mõtestada osalusprotsessi just osalejat kasutajate järgi. Ja kas interneti vahendusel kodust kultuurisündmust jälgides on üleüldse võimalik elamust saada? Nende küsimuste üle arutlevad tänases saates uuendusliku voog teatriplatvormi elektron laiv üks loojatest, Andrus Aaslaid, mitmete veebiülekannete tootjad ja Mait Visnapuu ja tehnoloogiauudisteportaali digigeenius vastutav toimetaja Kristjan Otsmägi. Muuhulgas jagatakse soovitusi ja nippe, mida saab teha selleks, et luua endale võimalikult meeldiv kontserdi triõhtu just kodustes tingimustes. Kaks kontserdiarvustust on tänases saates ka Ansambel U. Viimase aja tegemisi on jälginud ei ole mängija ja muusikaajakirjanik Talvi Nurgamaa ja David Chevalier Trio kontserdist sai Philly Joe's TV-vahendusel osa oma Prantsusmaal asuvast kodust. Muusik lembe lokk kõigest aga järgemööda. Eestist räägitakse kui võimsast digiriigist ja eestlased on ennegi maailma muutvate suurte asjade sünni juures olnud. Elektronlai on Eesti algatus ja kahesuunaline interaktiivne voog teatriplatvorm, mis aitab elamuse inimeseni tuua. Selle platvormi üks loojatest Andrus Aaslaid mõtiskleb selle üle, milline tegelikult meie digitaalne valmisolek viimase aasta jooksul on olnud. Selleks, et kultuur veebi üle kolib Noh, eks ta niimoodi kiirtöökorras käis sellepärast et noh, meie omagi elektroni nimeline seltskond, eks ole, ikkagi valmistus ju eelmise aasta aprillis korraldama avamisfestivali Art Science teemadel ja tegelikult ju veel kaks nädalat enne seda, kui kinni läks, oli kõigil tunne, et äkki ikka ei lähe, et see juhtus väga, äkki see juhtus väga kaootiliselt ja eks siis igaüks vastavalt sellele, kuidas võimekust oli, hakkas trügima, kes läks tuubi, kes läks, vime osse, kes hakkas Facebook live tegema, noh, meie elektron ning otsustasime, et me teeme üldse oma keskkonna sisuliselt kaks nädalat tööd ja päevad programmeerisime, tegime, et kui juhtus ja noh, ütleme Eesti riigi nagu e-võimekusele, ma arvan, ei ole siin väga palju midagi pistmist olnud, sellepärast et noh, teatud valmidus võib-olla oli meil reageerida inimestena, aga noh, eks ta niimoodi suht juhitamatu protsess oli. Tegelikult on sellega huvitav, et paljud asjad, mis meile täna tunduvad aasta hiljem enesestmõistetavat, seda tegelikult, et aasta enne ei olnud ja kui me räägime online'i minekust, siis tegelikult kuna elektron on pühendunud Aart Science sile, siis meie selline noh, lähtekoht, kui me alustasime, oli see, et meie peaksime tegelema Art Science siga ja kunstiteadust ühendama, et kui meie ka ei suuda nagu teha seda paremini kui lihtsalt kolida oma asjadega Facebooki, et siis kes peaks ja meie postulaat oli siis just see, kuidas seda inimest, kes on laval või siis virtuaalsel laval ühendada selle inimesega, kes on kodus, kuidas tekitada sellist nagu teatrilaadset elamust, kuidas tekitada seda tunnet, et ma olen kusagil ja me ehitasime selle selle ümber, publik peaks olema nähtav üksteisele ja publik peaks olema nähtav esinejale ja täna, kui me vaatame nagu, mis toimub, ütleme, suumida asja konverentsidel, siis see tundub kuidagi nagu täitsa selline kättesaadav, et vaatame inimeste, kes meiega koos konverentsil nägusid kusagil ekraani peal tollel hetkel seda sellise võimekusega tegelikult polnudki kusagil olemas pidimegi tema, selle tollel hetkel, kui me Aprillikuus laivi läksime, sellepärast et mingisugust lahendust, mis võimaldaks näidata kümneid ja sadu inimesi korraga üksteisele ja samal ajal veel omakorda etendust see tuli luua jah, kõik ülejäänud tulid suhteliselt kiiresti järgi, aga tollel hetkel nagu selgus, et maailmast on selline tükk puudu, kus me saaksime näidata ka inimesi üksteisele. Aga kui meelsasti publik tahab ennast näidata kodus diivanil olles ja, ja niimoodi veel näoga. Olles sisuliselt seda teinud, eks selle esimesest päevast, kui etendused letti kolisid, et siis meil on olnud nagu hea võimalus jälgida seda, kuidas dünaamika töötab ja ütleme, eks ta on ajas muutuv olnud, et kui me alustasime, siis oli see väga selline, ma ütleks, et uudne asi inimestele tundus äge mõte, et ma saan ennast näidata, näpuga näidata inimeste peal ekraanidelt, näe, sina oled ka siin ja tšau öeldes jättis, eks. Aga eks vastavalt sellele, kuidas meie kodus istumine meid ära hakkas tüütama ja vastavalt sellele, kuidas järjest rohkem tööd kolis ja järjest rohkem vastavalt sellele, kuidas me oleme õppinud multitaaskima. Samal ajal osaleme koosolekul ja peseme nõusid või samal ajal osaleme, koosolek küll ja tegelikult nagu vaatame kõrvalt veel midagi muud. Inimeste himu oma kaameraid sisse lülitada on järjest vähenenud, et ütleme, kui me alustasime, siis võiks öelda, et kusagil 20 30 protsenti oli vaatajatest hetkes oma kaameraid, c sõitsid noh, täna on see number tõenäoliselt kusagil ma pakun, et alla 10. Aga kas siis veebi vahendusel kodust kultuurisündmust jälgides on võimalik saada elamusi. Kuidas teie olete pidanud pingutama, et seda elamust pakkuda? Me proovime pingutada läbi selle, et kuidas pakkuda midagi, mida sa päriselt ei saaks, kui sa läheksid kohale, ehk siis tegelikult võib-olla see võti, kuidas Online meelelahutust väänatakse, arenema ei ole niivõrd sellest, kus me proovime kuidagi imiteerida seda, mis päris elus toimub, et luua neid uusi visuaalseid vahendeid ja luua neid uusi keeli, mida üldse nagu pole varem kasutanud. Et meil on olnud oma platvormil nagu väga selliseid hullumeelselt ägedaid asju, kus inimesed on erinevates maailmapunktides näiteks teinud ühte ja sama etendust samaaegselt meil oli tantsuetendus, kus üks tantsija Helsingis, teine Berliinis, nad tantsisid koos muusika järgi, mis tuli Eestist tegid seda dialoogi. Ja vot sellised provokatsioonid on hakanud tekkima tänu sellele, et inimesed ei ole enam näinud seda online'i kui piirava, sellise konservikarbi nagu sisse nad peavad ronima ja siis kuidagi oma etenduse sealt ära andma olid avastanud ka need võimalused, et mida saab teha, et kuidas on võimalik nagu kontserti vaadata, nii et sa tundud, et sa oled ise laval näiteks meil järgmisel nädalal festivalil on kaks kontserti, kus me oleme keset bändi ja inimene saab näha, kuidas kontsert bändi seisukohast välja näeb. Et meil on olnud väga palju mingit dialooge arvutite inimeste vahel, kus see kõik siis etenduseks kokku saab ekraanil ja, ja seal on nüüd tõepoolest niiviisi. Ega me ei saa sellist etendust päris teatris või päriselus väga kergesti teha, sest siis hakkab omakorda tekkima see, et selliseid kohalolu ja see näitleja inimese suvesaalis hakkab paratamatult varjutama seda tehnoloogilist poolt. Kui me tahaksime sinna midagi juurde panna, aga üle interneti on see kõik võrdne ja, ja see annab jällegi täiesti uued võimalused. No neid näiteid kuulates jääb mulje, et see kodust sündmusel osalemine, selle jälgimine võib olla nagu lõppude lõpuks vägevam kallis, et pidades silmas kogu seda tarkvara arendust, platvormi loomist spetsiaalselt siis online, kas meie tulevik on siis selline, et me hakkame kultuuri eest nagu rohkem raha välja käima, kui kõik lõplikult veebi kolib? Ma arvan, et rahaliselt üks asendub lihtsalt teisega või ütleme noh, ega tegelikult ei ole päriselus ka etenduse tegemine väga odav lõbu, eks ole, et meil on ikkagi päris palju logistikat, meil on päris palju valgust, heli, kui me teeme midagi erilist, siis me peame sellega kliendid, et see kõik maksab tegelikult ogaralt raha, nii et ma ei usu, et nüüd nagu kultuur selle võrra nagu kallimaks läheb. Kindlasti ta avardub jällegi selles mõttes, et me oleme ühed terve uue meediumi tänu sellele kasutusele võtnud ja noh, eks muidugi praegu käib palju entusiasmist ja hästi palju tehakse, sellepärast et on äge noh, nihukese kogus gene saab veidi täiskasvanumaks, ehk siis hakatakse ka rohkem raha küsima muidugi selle tegevuse eest, aga ma mõtlen siis, kes peavad aitama. D komponente sinna juurde lisada, aga täna on üks asendid Üheteist, kuna teatrid üle maailma istuvad kõik endiselt Londonis ja keegi ei saa päris etendusi teha, siis see raha, mis noh, ma ei ütle, et ta jääb ülesastega teatritel seda raha kunagi väga palju pole olnud, aga, aga ütleme see raha, mis muidu oleks kulutatud video prorektorite rendile ja mingi spets valguse ja tehnika rendile selleks et midagi teha oma tavapärasest lavavarustusest erinevate vahenditega. Noh, see raha tõenäoliselt õnnestub jah Online'ile kulutada, tõsine piletikassa on jälle selle võrra nagu õhem, et ega me ole ajalooliselt väga palju harjunud online'i eest maksma. Et kui me nüüd nägime seda lockdown'i juhtumas aasta tagasi, siis tegelikult hästi palju etendusi toimus tasuta, sellepärast et keegi ei osanud mõelda välja, et kas keegi üldse tuleks seda raha eest vaatama, võtame või, või palju see peaks maksma, noh, ma ise näiteks tegime paar etendust, mis olid üldse annetuste baasil, et see raha küsimisena arvata diivan siis nüüd hakanud tekkima viimase paari kuu jooksul olles, kellel nii-öelda siis sügishooajal ja, ja nüüd siis peale uut aastat on hakanud tegelikult etendused ja asjad nagu tasulistesse keskkondadesse kolima ja tundub, et inimesed selles mõttes nagu tulevad järgijad siin toimus just eks ole, neid in Estonia maraton, kus ikkagi oli kogu aeg neli 500 inimest oli peal terve õhtu jooksul ja nad kõik olid maksnud selle eest, et seal olla tõsi, noh, mitte palju ja võib-olla mitte nüüd päris samas suurusjärgus, kui nad oleksid maksnud etendusele tuleku eest, aga nagu mitmed sajad inimesed olid nagu võimalikuks pidanud omale selle viieeurose pileti soetada ja raha eest ütleme nii, et ma arvan, et me oleme vaikselt ka tänu sellele, et muud kusagil ei toimu, õppinud nagu raha välja käima, mis tähendab, et võib-olla me siis ikkagi saame ka kultuuritegijad kuidagi nagu kompenseerida ja toetada ja söönuks saaksid selle kultuuritegemise eest ka virtuaalses maailmas, mitte ainult päristeatrites. Ja teine aspekt on kindlasti see, kui palju publik ise peab investeerima siis oma tehnoloogiatesse või, või nendesse vahenditesse, mille kaudu seda kõike tarbida. Et kui suur on vahe, kui vaadata elektron laivi lehelt, midagi nutitelefonist või, või siis oma nutitelerist. Paratamatult, kui sa kellelegi midagi esitad, siis sa pead ka mõtlema selle peale, et kuidas ta selle kätte saadakse, et eks seal tegelikult muidugi tänu sellele, et kõik on online'is, siis inimeste võimekus seal osaleda on ka suurem maks läinud ja mida nooremad inimesed, seda võimekamad, tõsi, võib-olla üks noh, selline eripära nüüd ütleme, kultuuri puhul on see ja noh, muusika puhul eriti eks ole, on see, et noh, me ei peaks teda lihtsalt mingisugusest läptopi või telefoni kõlarist nagu proovima kasutada, et võib-olla see heliteema on nagu võib-olla esmane, aga seal tulevad jälle kõrvaklapid appi, sellepärast et hästi palju seda telefoni ja arvutimeediat niikuinii kasutatakse klappide ja mingil sellisel põhjusel on onlain, kultuuri tarbimine ka mingi selline intiimne suhe üks ühele nagu arvutiga, et me oleme näinud neid sisse lülitatud kaameraid väga vähe on inimesi, kes seal gruppidesse kogunenud sinna kaamera ette ja ma näen ka seda omas kodus, et isegi kui me vaatame nagu kaheksa kesi etendustes, vaatame kumbki oma läpakastama klappidega mingil põhjusel. Et ta ei ole nagu kollektiivne kogemus kodus ja klapid selles suhtes nagu sobivad hästi, et siis me olemegi ise oma peaga sinna internetti ühendatud helikvaliteet on enam-vähem korras ja, ja samal ajal me kuidagi siis oleme ka nagu noh, lülitunud sinna sellesse ahelasse kuidagi isiklikumalt, kui me võib-olla oleksime üle kõlarite või üle telekat mingil salapärasel kombel see selline kõrvaklapid peas, telefonis istumine või kõrvaklapid peas laptopis istumine tundub selle kultuuritarbimise jaoks ka nagu sobivad täitsa hästi. Aga millised kõrvaklapid ja milline telefon, kes sellel ei ole vahet? Noh, ütleme niimoodi, et eks need keskkonnad lähevad ambitsioonikamaks, et kui me alustasime aasta tagasi, siis meil ka ise püüdsime teha võimalikult väikese ribalaiusega võimalikult madala resolutsiooniga, mis veel ilus välja näeks selleks, et noh, mitte riskida sellega, et kellelegi interneti ühendus üles ütleb selle käes või et tal arvuti ei jõua järgi. Aga noh, eks ambitsioonid kasvavad täna ikkagi noh, räägime siin sisuliselt sellest, et see pilt, mis tuleb sellest onlain-etendusest, on sisuliselt kaks ka noh, see eeldab seda, et su interneti ühendus ikkagi oleks vähemalt 10 megabitt ja, ja see eeldab ka seda, et su veebilehitsejas ei oleks brauseris, ei oleks lahti korraga nagu sadu tääda, sest lihtsalt siis veebilehitseja ise ei jõua järgi. Et eks tal on teatud sellised kvaliteedinõuded, mis järjest hakkavad tõusma, aga midagi erilist seal selles mõttes ei ole. Nooremal generatsioonil, kellel on mänguarvutid, nende jaoks on see kõik üldse nagu selline väga lihtne ja väga nagu võiks lausa öelda, vanamoeline ikka nende keskkondade ja arvutite seisukohast noh, inimesed, kes kasutavad arvutit põhiliselt töö tegemiseks ja istuvad oma zoomi kõnedes kasutavad seda tavapäraseks suhtluseks, siis nende jaoks selle arvutikvaliteet, millega sa saad normaalselt soomi kõne ära teha, peaks üldiselt ikka piisama ka selleks, et mingit kultuuri tarbida. Noh, on muidugi ambitsioonikat keskkonnad, kes tahavad näiteks näidata sulle, et kui sa nüüd vaatad hästi kõrge resolutsiooniga filmi, et siis selleks peab nagu olema parem ka ühendus, aga eks ta kipub niimoodi olema, et kellel juba on ambitsioon, mingi nelik A video järgi sellel tegelikult on ka vahendid, et seda kasutada, et, et see käib nagu käsikäes inimeste enda ambitsioonid. Kui aktuaalne teema on veel digitaalne lõhe, kas see veel kujutab mingit ohtu või oleme me sellega seonduvad ohud juba ületanud? No ma arvan, et seda digitaalset lõhet, mis me oleme siin aastakümneid ju tegelikult Eestis rääkinud, seda digitaalset lõhet enam nagu lõhex nimetada ei saa. Ma arvan, et tänaseks on sellest saanud nagu ületamatu kuristik. Et need, kes on teisel pool seda kuristikku, nendega kahtlused, ega nad sealt enam ka üle ei tule, et ei ole nagu tegelikult ju küsimus mitte võimetes ja ei ole küsimus selles, et ei oleks vahendeid, et noh, võib-olla tõesti jah, mingi üksik vanainimene, kellel ei ole isegi sugulastega tuttavat, võib-olla on olukorras, kus ta tahaks hirmsasti internetti minna ka ei saa, sest ta lapselapsed ei anna talle kasutatud läptopi, aga üldiselt see ei ole, tundub, et täna enam teema, et ikkagi inimesed, kes on tänaseks pidanud vajalikuks seda lõhet ületada, neile on ikkagi kõik võimalused selleks loodud ja kes seda tänaseks ei ole mingil põhjusel teinud, siis seal on ikkagi asi misasi ja, ja ma arvan, et see sinna ka jääb. Ma arvan, et võib-olla noh, lõpetuseks ikkagi on see võib-olla nagu üleskutse. Ärge peljake, seda online'i tegelikult on, tehakse nagu väga ägedaid asju, tehakse ka Eestis väga ägedaid asju, et noh, minu kaks nagu vaieldamatut lemmikut, eks ole, üks on see, kui Reigo Ahven on korraldanud Philly Joe onlain-kontserte, mis on olnud väga hea kvaliteediga ja noh, nemad on tõesti pannud, eks ole, tohutu jõu sellesse, et see heli oleks nagu ideaalne ja ERSO-TV, eks ole, eksisteerib meil juba pikemat aega, kes kannab enda asju üle ja elektronlive ja elektron teevad asju, meil on Elisa stseenis, eks ole. Meil on kino teater, noh ma muidugi kõiki kindlasti siin nüüd ei suuda jälle üles lugeda, vabandust, keda ma ei nimetanud, aga lihtsalt need näited, et see onlain, meedia on meil ka Eestis väga, nagu inimesed teevad ja, ja väga hästi ja himuga, et külastage ja kui on võimalus neile natuke raha selle eest annetada, siis annetage neile ka natuke raha ja, ja nende silm säraks ja tunneks, et keegi peab nende panust vääriliseks ega sõltumata sellest, kas me läheme tagasi nüüd ühel hetkel päris teatritesse ja päris kontsertidele siis see onlain, meedia ikkagi omakorda annab ka meile võimaluse saada osa nendest asjadest, kuhu me muidu mitte kunagi ei satu üks ja kontsertidest ja teatrietendustest, mida me mitte kunagi muidu ei näeks, eks ole, ja tänu sellele ma arvan, et see meedia on tulnud selleks, et nagu jääda ja ta avardab meie seda võimalust nagu sellist skulptuuri kätte saada, mida me varem võib-olla ei oleks saanud. Oma mõtteid jagas Andrus Aaslaid veebiülekannet suurematest plussidest ja miinustest, räägib Mait Visnapuu, kes on ise paljude selliste projektide tootja. Kindlasti on võimalik kultuurielamust saada kodunt veebiülekannet vaadates, sest et tänapäeva tehnoloogiline tase on juba niivõrd kõrgeks läinud, et ei ole enam teadmisvahet, kas see on teleülekanne või see on veebiülekanne, et järjest rohkem on ikkagi saadud aru sellest, kui oluliseks on muutunud ja ega siis teleülekanded ei jõua ka ju igale poole, mis tähendabki seda, et võib-olla ongi nüüd nüüdseks juba selline seis meil, kus valikut inimesel publikul on palju-palju rohkem kui seda oli näiteks aasta aega tagasi ja sestap mina küll julgen öelda, et kultuurielamusi on palju rohkem, lihtsalt nad on teistsugusel kujul. Vaataja jaoks on veebiülekande puhul ilmselt kõige suurem miinus see, et see eeldab endas vajadust internetiühenduse järele. Näiteks see on üks põhiline ju asi, ilma selleta ei saa. Ja siis loomulikult seadmeid, et inimesed kasutavad internetti ennekõike telefonis ja arvutis ja üks, üks selline miinus, mida siis ei osata ka esialgu arvestada, on see, et kuna etenduste ja kontserdite vaatamisel on oluline pool helil siis helitingimused, et ei ole telefonist kuulates näiteks või tahvelarvutist kuulates kõige paremad, seega peab arvestama teatud lisatehnika järelevajadusega, et oleks vaja kas kõlareid või, või kuulareid ehk kõrvaklappe. Ja kõige suuremad plussid võiksid olla ju need, et sul ongi võimalik absoluutselt igal pool seda kultuuri nautida. Sõidad sa siis Tallinnast Tartusse bussiga või oled rongis, kui sa lähed trenni kuskil, siis sa küll vaadata ei saa, aga sa saad kuulata, heli saad ju ikka nautida. Kui võtta näiteks Philly, Joe's TVK, mis on üks üks platvormis sai nüüd siin viimase aasta jooksul välja arendatud, olin ka ise sealjuures abiks, siis seal ongi ikkagi eraldi helirežissöör, kes tegeleb ainult sellega, et ülekande jaoks oleks heli just õigesti miksitud. Et kui toimubki kontsert koos publikuga, siis ongi kaks helindajad, üks esindaja on saalis, kes teeb siis saali jaoks selle heli maksimaalselt heaks ja on eraldi helirežissöör, kes töötab ülekande jaoks ainult siis see tähendab seda, et kui sul on näiteks saal puupüsti täis ja rohkem inimesi ei mahu kontserdile siis kõik need, kes kontserdile tulla ei saa, olgugi see kasvõi see põhjus, et ta lihtsalt ei saa tulla, kuna ta viibib teisel pool maakera, siis tal on võimalik ikkagi sellest kontserdist vahetult osa saada. Et see on üks suur eelis minu arvates, mida ilmselgelt hakatakse üha rohkem kasutama ja inimesed publiku näol siis ikkagi tunnevad, et see annab selle elamuse. Kontsert ülekannete tegijad arvestavad kindlasti tehnilise taibu ja valmisolekuga siis just publiku poolt. Tehniline taip eeldab seda just et sa tead, kust üldse kõigepealt üles leida see koht, kust ma saan seda ülekannet vaadata. Esimesed veebikontserdid, ütleme aasta aega tagasi siin orelipoisi oma oli üks esimesi, üks sega vaadatumaid, toimus Youtube'is ja siis muidugi väga palju veebikontserdi toimub ka Facebooki kaudu, aga nende selline tohutu miinus on see, et, et seal on hästi palju kõike muud kõrvalist müra info näol, mida tegelikult ei ole vaja inimesel näha. Sellepärast et see ei aita ju kontserdi ütleme siis elamusele üldse kaasa, kui ta näeb kõrval mingit vilkuvat reklaami või mõni muu info, teade tuleb kusagilt juurde, et oleks võimalik fokusseerida ja keskenduda ainult sellele kontserdile, mis parasjagu toimub ja sellepärast ongi võimalus luua eraldi platvorm, nagu näiteks ERSO-t v või Philly Joe's TV ja neid on veel Piip ja Tuut näiteks noh, et need annavad võimaluse just pakkuda ainult sedasama sisu, mida siis inimene ütleme, organisatsioon olgu siis orkester või teater, mida nad tahavadki ainult jagada. Ja lisaoht on Facebooki ja Youtube'i puhul, millest saadi väga kiiresti aru, on see, et kui sa teed live ülekannet näiteks Youtube'is, siis seda on juhtunud ka ka ERSO-t, veel on juhtunud seda, et ülekanne peatatakse Facebooki enda poolt, sest et nende Sis algoritmiliselt robotid on ära kuulnud, et seal esitatakse mingisugust tuntud teost, millel on oma autorikaitse peal ja siis pannakse see live ülekanne lukku ja tuleb teade, et meie siis robotid menetlevad praegu, et kas üldse nagu on esitajal õigus seda teost esitada, mis tähendabki seda, et tegelikult Live ülekanne katkeb, siis tuleb nädala pärast, võib-olla tehakse see video uuesti lahti, sest et robotid on aru saanud jah, et see kõik on õige ja võib küll nagu videot edastada. Aga siis on juba rong läinud, sest see live ülekanne ja see live tunne, see on kadunud, sest et noh, tagantjärele video vaatamine on ka tore, aga see ei ole ju asja eesmärk. Lisaks sellele ka kvaliteet on ka oluline ja just tehniline kvaliteet, olgu selleks siis pildi või helikvaliteet ning nii Facebook kui Youtube ikkagi kärbivad seda oluliselt just lihtsalt selleks, et ka aeglasema internetiühendusega inimesed saaksid siis vaadata või kuulata neid videosid, mis tähendab seda, et see tuleb ju midagi arvelt, see tulebki kvaliteedi arvelt ja, ja sellepärast on seal nendes platvormides kvaliteet kärbitud. Nüüd kui sul on ERSO-t v või Filitšoosteevee, siis neil on oma, tarbivad ühe teise ettevõtte serveri teenust, kus sa saad ise määratleda kui kvaliteetset heli ja kui kvaliteetset pilti sa üldse lased, ütleme voogedastusse? Jaa, see on üldjuhul ikkagi oluliselt kvaliteetsem. Aga eks me ikkagi areneme pidevalt. Nüüd, kui ma räägin enda või siis mina ja minu kolleegid ehk siis helipilt gruppi, kes me teeme ERSO-t veel videoülekandeosa et me arendame oma tööd pidevalt, me analüüsime oma videosid, vaatame järele, kuidas on meie teostus õnnestunud. Me oleme saanud ka tagasisidet publikult, mis on olnud üllatavalt positiivne ja selle üle on hea meel, aga me ikkagi pingutame ja tahame, et ise ka, et oleks huvitavam, et otsime huvitavaid kaadreid. Vahetame ja otsime kõige õigemaid objektiive ja värve, mis siis sobituksid Pilti kõige paremini. Loomulikult mina hindan seda sünergiat või seda koostööd, mis on ERSO, klassikaraadio ja siis noh, antud hetkel meie, eks siis helipilt grupi vahel ehk siis ERSO esitab muusikat, klassikaraadio teeb sellest väga hea helilise ülekande ja meie siis paneme selle pildiga kokku selle üks suurimaid kasutegureid tegelikult minu arvates on see erinevalt paljudest teistest orkestrites teatritest ei ole ERSO justkui alla andnud ja nende kollektiiv töötab pidevalt. Muusikud saavad esineda ja see tähendab seda, et muusikud on vormis. Kui nüüd ka teatrites näiteks ongi näitlejad on, nad ei ole stressis, aga nad mõtlevad selle peale tihti. Et nad ei saa anda etendusi ja nad muretsevad selle pärast, et mis siis saab, kui kõik läheb lukust lahti, publik tuleb saali ja me oleme ainult teinud proovi, proovi proovi, mis tähendab seda. Et kui sedagi, siis näitleja muretseb selle pärast, et ta ei ole enam nii füüsilises vaimses vormis, et anda etendusi nii kvaliteetselt, nagu ta on seda harjunud tegema või kui tema südametunnistus tegelikult tahaks anda. Ja siinkohal muidugi teatripäeva puhul tervitanud kõiki oma kolleege ja teatritegelasi et ka teatrid tegelikult võiksid selle peale rohkem mõelda, et kuidas oma näitlejaid siis hoida ikkagi kõrgel tasemel ka siis, kui publikut saalis tegelikult ei ole. Tõsi, ta ei ole rahaliselt ilmselgelt kõige kasulikum. Aga kas see ongi nagu kõige olulisem hetkel, et lisaks sellele sisu ka kultuuriline sisu, sisutoodangu sisuloome kindlasti on hetkel pärsitud selle tõttu, et liiga vähe tehakse minu arvates just nagu eesti kultuuri sellist ülekannet või lihtsalt tootmistki. Ja ma olen üsnagi veendunud, et inimesed publiku näol siis tegelikult tahaksid seda tarbida ja kultuurinälg on suur mis tähendab seda, et võiks ära kasutada praegu tänapäevaseid tehnoloogilisi võimalusi selleks, et ikkagi pakkuda publikule võimalust kvaliteetselt vaadata ja kuulata, olgu selleks siis kontserdid või võietendused. Millele peaksime tähelepanu pöörama, et ka kodustes tingimustes võimalikult meeldiv kultuurielamust saada? Kui nüüd mõelda põhilistele vigadele, mida võib-olla siis kuulajad-vaatajad kodust veebiülekandeid jälgides teevad, siis ilmselt ongi see küsimus, et kust nad esiteks vaatavad seda ja ikkagi, et kust nad seda kuulavad. Et kui nüüd mõelda selle peale, et kui vaadata filmi või kontserti, silmad kinni niimoodi, et sa ei näe siis tegelikult saad sa sellest sisust aru, sa saad aru, mida esitatakse või siis filmised, mis dialoog on ja kuidas süzee liigub. Aga kui nüüd vaadata või kuulata kontserti niimoodi, et sul on kõrvad, lugusid, sa ei kuule mitte midagi, siis tõenäoliselt ei saa filmi seest aru, kui subtiitrid ei ole ja sa ei saa ka kontsertelamusest mitte midagi teada. Ehk see on lihtsalt tõestus sellest, kui oluline on heli. Ja sellisel juhul see ongi üks suuremaid vigasid, mida ilmselt publik Sisveedi kontserte vaadates teeb, et ta ei keskendu sellele, et kui hästi ta midagi kuuleb. Ehk siis minu soovitus on mõelda selle peale, ehk siis soetada endale korralikud kõlarid, korralikud kõlarid, neid on ka erinevaid, eks ju. Et on olemas suured kabinet, kõlarid, mis on sellised poolteist meetrit kõrged nagu suur mööblitüki, ilusa disainiga, need on suhteliselt kallid. Kui sa tahad, väga kallid, siis sa võid osta endale Esteloni kõlarid koju aga noh, selleks on väga vähestel üldse finantsilisi võimekusi siis järgmine lahendus minu arvates, mis on väga kvaliteetne ja mille peale pandud tavakasutajad, kodu, kuulajad ei, ei mõtle, võib-olla on see tegelikult, on olemas sellised asjad nagu stuudiomonitorid ehk siis monitor, kõlarid, mida tegelikult kasutavad professionaalsed helirežissöörid, kuid nende hinnaklass on muutunud väga suure vahemikku sisse satuvad, et on tegelikult olemas vägagi soodsaid, vägagi häid stuudiokõlareid, mida mina küll soovitan ka kodukasutajatel just sellise muusikalise elamuse saamiseks. Ja siis sellest järgmine element on loomulikult kuularid ehk kõrvaklapid, neid on ka erinevaid, ma ei soovita soetada, ma ei tea kolmeeuroseid, kuulareid, Maxima tehnikaletilt, vaid ikkagi natukene mõelda sellele, et mis minu sinna kõrvadesse ikkagi siis lõpuks nendest väikestest kõrvaklappidest tuleb ja oluliselt paremad on selliseid kõrvaklapid, mis on suured, mis lähevad üle kõrvade. Nad summutavad välist heli loomulikul teel ja seega seal tekib tunne isegi juba, et sa oledki seal kontserdisaalis. Ja ka tänapäeva kaasaegseid juhtmevabad, väikesed miniatuursed, kõrvaklapid, mis käivadki kõrva sisse, eks ju. Meil on elektrooniline mürasummutus, mis jällegi aitab selle nagu välise müra keskkonna eest kaitsta. Ta ei häiri sind, ütleme, sa oled, kuulad kodus, sul on kuskil külmkapp suriseb või espressomasin, teeb iga natukese aja tagant mingit põrinat, siis see on võimalik ära elimineerida ja sa saadki keskenduda ainult Kontsert elamusele. Noh, mina ise jällegi mõtestan oma elu küll niimoodi, et ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju. Ehk siis kui osta ükskord korralikud asjad, siis need kestavad kordades kauem kui iga natukese aja tagant, üks uus odav vidin jälle soetada, sest et läks katki. See on nagu üks nüanss ja siis on muidugi videopildi edastamise puhul, et jah, kui sul on arvuti, siis arvutiekraan on noh, ütleme kuni 15 tolli näiteks või 17, tolli on see diagonaal, eks ju. Et see ekraani suurus, aga nüüd, kui ma tahaksin telerisse pilti, siis tegelikult on see võimalik, seda ei tohiks tavainimene karta, et kui sul ongi see HDMI kaabel, siis üldjuhul läheb arvutist otse telerisse. Ja sa saad selle teleri pildi suureks ja seda ka ei tasu karta, mida tavainimesed võib-olla, kes natuke tehnika võõramad kardavad seda, et aga, aga äkki ma torkan mingi juhtme kuhugi valesse kohta siis see on väga ebatõenäoline, ühtegi kaablit ei ole võimalik tegelikult valesse kohta torgata, juhul kui sa selleks tohutut jõudu ei kasuta. Ehk siis noh, need kaablid on erinevate pistikutega ja nad lähevadki üldjuhul ainult ühte kohta sisse. Just sellist lolli kindameetodil ja see signaal jõuab sinna ilusasti kohale, saabki videopilti suurelt vaadata, ütleme, sul on suured kõlarid kodus või lihtsalt korralikud kõlarid ja see kontsertelamus on kindlasti nauditav ja tekib selline tunne, et sa oledki kontserdil. Ja kui sul ongi nüüd näiteks ainult telefon või tahvelarvuti, et kuidas siis saada maksimaalne nauding kultuurielamuse näol kätte, siis noh, pilt pildiks ütleme niimoodi pilti sa siis vaatadki sealt väikesest lukuaugust ekraanilt, aga just selle heli tekitab, ehkki selle päris tunde ja, ja seda on võimalik, siis kasutades kvaliteetseid kõrvaklappe, midagi ei ole teha. See investeering tasub ennast ajapikku ära ka, kuna kui sul ütleme odavapoolseid mitte kõige kvaliteetsemad kõrvaklapid siis tahes tahtmata sa keerad kogu aeg volüümi niivõrd palju peale, et sa saaksid kõiki neid sagedusi maksimaalselt kätte. Mis tähendab seda, et on oht kuulmiskahjustusele. Ehk siis, kui sul on kvaliteetsemad kuularid, klapid, mis annavad ühtlaselt kogu sagedusspektrit edasi siis sul ei ole põhjust seda volüümi nii põhja keerata, mis tähendab seda, et sinu kuulmine jääb terveks ja muidugi on variant ju juhtmevabad, kõlarid, neid on küll nüüd jalaga segada, poes ka need tegelikult annavad väga hea võimaluse sul kasvõi õues ütleme maal oled, vaatad kuskil terrassil ekraani pealt pilti ja paned selle juhtmevaba kõlari sinna, ühendad selle sinihambaga ära ja ja sealt tuleb ka ikkagi päris hea heli ja see elamus on, on jällegi natukene teistmoodi, sest et väga harva sa saad klassikalist orkestri kontserti laivis kuulata, vaadata vabaõhu käes näiteks. Veebikontsertide jälgimise osas andis nõu Mait Visnapuu. Niisiis suur osa kultuurist on lühikese ajaga Koinud veebi. Kuidas on sellega kõrvuti sammunud aga uued tehnoloogiad ja tarkvarad sellest räägib portaali digigeenius vastutav toimetaja Christian Addis mägi. Kui rääkida nagu üleüldisest suunast, siis jah, nagu turunduses ja reklaaminduses nagu suunatud rohkem sellele, et kuidas inimesed nüüd kodus asju tarbivad. Aga kui rääkida nagu tehnoloogia arengust, siis ma arvan, et asjad päris nii kiiresti ei käi, et nüüd tuuakse aastaga mingi täiesti uus asi, mis täiestil revolutsiooniseerib selle kodus töötamise või olemise. Aga kui me räägime nüüd kultuuri tarbimisest kodustes tingimustes, siis kuivõrd see üldse on võimalik sellisel moel elamust pakkuma, et kontserdisaalis viibides me ju kogema kõike hoopis teistmoodi, et kas seal üldse on võrreldav? See on võrreldav aga kuni teatud maani ja väga palju oleneb ka sellest, palju sul raha on, sest sellised kodukinosüsteemid, mis suudaksid pakkuda nagu kontserdielamusega live'is võrreldavat kogemust Need juba liiguvad sinna 10000 euro kanti, kus juba võib-olla tunned, et sa oledki seal kohal, kui näiteks silmad kinni paned. Muidugi noh, see, et sa oled kontserdil füüsilise kohal, seda lõppkokkuvõttes ei asenda mitte ükski tehniline lahendus, vähemalt tänapäeval. Et kodus nagu kontserditarbimine on nagu kordades kallim, kui see pileti ostmine sinna saali Põhimõtteliselt küll jah, väga samas võib-olla ma ei tea, mugavam, kallis on ta küll, muidugi sa võid ka osta kuskilt prismast 15 eurosed, et kõrvaklapid ja selle kuulata, onju, lahendusi on tegelikult väga palju, aga mida kvaliteetsemat aedusse tahad, seda kallimaks läheb. Kui rääkida helist, siis tänapäeva nutitelerid on küll pildikvaliteedi poolest head aga kuna need telerid on õhukesed, siis sinna ei saa füüsiliselt mahutada kõlarit, mis oleks hea heliga. Nii et esimene lahendus, minu meelest oleks osta telerile juurde ribakõlar, see piklik asjandus, mis käib sinna teleka alla. Ja see ei maksa väga palju, selle saab näiteks 75 euro eest ja see suudab juba tekitada nendest kasvõi 1000 eurose teleka kõlaritest paremat heli. Ja see ajab asja äraütlemine. Et muidugi sa saad võtta nutitelefonile osta näiteks tänapäeval on päris head juba need mürasummutavad klapid, et need ei ole ka kuigi kallid ja need on juhtmevabad, mis tähendab, et sa saad sisuliselt igal pool neid kontserte kuulata, kasvõi tänaval liikudes. Liikluses on muidugi see asi, et sa pead ka tähele panema, mis su ümber toimub, et vahel see mürasummutus on nii hea nendel kõrvaklappidel, et ei panegi tähele, kui keegi seal rattaga tagant mööda sõidab või. Mainisid, et need ei ole väga kallid, et mürasummutavad klapid, et võib-olla mingi orientiir, hinnavahemik, mis hinnavahemikku need jäävad? Testisime neid ja saab ka 70 euroga täiesti kvaliteetsed, mürasummutavad need nööpkõrvaklapid kätte. Kui sa tahad nagu neid üle kõrva kõrvaklappe, siis need on pisut kallimad, aga nende puhul ma arvan, et hind hakkab kuskil 200-st eurost. Klassikalises muusikas on väga palju dünaamid, et väga vaiksetest helidest kuni suurte heli paisutusteni, et see ju tähendab seda, et me peame selle muusika kuidagi saama võimalikult tehedal kujul, kas siis klassikalise muusika fännid peavad arvestama sellega, et, et käima välja oluliselt rohkem raha kasvõi kõrvaklappide või selle lisakõlari soetamiseks? Tänapäeval on need kõrvaklapid ja kõlarid on juba nii tasemel kuulaja, tegelikult ei kuulegi väga suurt vahet, sa võid võtta näiteks Maide 200 eurosed, kõrvaklapid versus 1000 kõrvaklapid, vahe on tavakuulajale minimaalne. Aga on nagu need audiofännid, kelle hobi ongi erinevate nende kõrvaklappide ja kõlarite testimine. Nemad seal suudavad kuulata iga väikse kvaliteedi erinevus ära. Aga üleüldiselt tavapoolele. Ma ei usu, et seal on nagu muusikastiilide poolest nii suurt vahet, et sa peaksid endale eraldi klassikalise muusika kuulamiseks. Kraga pitsat. Ja aga kas on veel mingisuguseid nippe, ma ei tea oma arvutiekraanil või telefonis kontrollida üle mingisugused settingud või seadme sellised algfunktsioonid, et kõik toimiks ja ei ole mingeid takistusi selleks, et ennast kuskile otseülekandele lülitada. Või nagu välja arvata see, et äkki seal on mingi kvaliteedinupp, et valis hetkel kõige kõrgem kvaliteet, on ju, või siis näiteks, kui sa vaatad telefonidest, siis tänapäeva uuematel telefonidel on see ekraanidel on see kõrgem värskendussagedus ehk siis ekraanil toimuv see on hästi sujuv, aga enamasti seal automaatselt sisse lülitatud, siis sa pead selle eraldi sisse lülitama. Pildipool aegs hästi sujub, aga see heli ei, ei mõjuta aga heli poolest, mis nagu ei ole väga midagi, mida saaks ise nagu kohe niimoodi algseadmetest muuta, paremaks teha. Et kõik peaks juba automaatselt lollikindel ja korras olema. Selles mõttes ongi, et Sa võid ise teha väga palju selle helipildi tippkvaliteedi saavutamiseks, aga lõppkokkuvõttes loeb see algallikas, kes sulle seda helipilti üldse saadavad, et kui see on kehvas kvaliteedis, siis sina ei saa sinna midagi parata? Jah, et see on see kõige olulisem asi tegelikult, et see algallikas oleks kvaliteet. Siis tulevad mängu need seadmed. Kas tavalise mobiiltelefoniga on mõeldav terve teatrietendus või kontserdisündmus niimoodi üles filmida ja kellelegi koju ekraanile tuua, kas see tehnoloogia on praegu nii hea? Ma ütleks, et pildikvaliteedi poolest on juba täitsa mõeldav, aga heli, kas tavaline nutiseade suudab selt keset ma ei tea. Noh, kui me mõtleme kontserdite peale enne seda koroona ajal, kust siis rahva seal müra keskel ilmselgelt lõpuks võib-olla ei kuuleks, et midagi, onju, aga kui salvestada kontserdil, kus sa kuuled ainult muusikat, siis jah, see mõeldav, aga pigem ikkagi eraldi mikrit selleks. Mis need järgmised trendid digitehnoloogia vallas on, kas see viimane aasta on tegelikult pannud insenerid teistmoodi mõtlema ka selle peale, et võib-olla me jäämegi pikemaks ajaks veebi ja nende digilahenduste peale? Hästi palju on juttu olnud sellest, et enamik nagu neid on ainult kontserte üleüldse nagu stream'i, mis asju sa vaatad ju nagu striimides, ehk siis laeb sul alla samal ajal kui sa seda vaatad, ehk siis sul on vaja head internetiühendust selleks ja need mahud kõik, nagu need teleoperaatorid tekkinud internetimahud on tegelikult nagu väga hüppeliselt suurenenud. Et ma ei tea, sul telefonis piiramatu, see neli g pakett on ju soid vaadata, palju sa tahad, samal ajal sa võid olla Tallinna kesklinnas, kõik õhtuti vaatavad samamoodi oma telefon, nendest midagi, võib-olla vastavalt kodus ka seda arvutis seda mobiilset internetti, siis see jookseb lõppkokkuvõttes nii kooma, et sul ei olegi võimalik sealt midagi vaadata. Mõnes Tallinna piirkonnas ma tean, et on õhtuti nii halb nagu mobiilne internet, et sa vaevu saad seal meilegi lugeda. Maapiirkondades on asi veel hullem, et seal neid mast ei ole nii palju ja õhtuti on ikkagi väga raske seal mobiilse internetiga neid vajalikke toiminguid teha. Streamimisest siis rääkimata, et ma arvan, et see küsimus nii Eesti kui ka maailma mõttes on pigem see, et kuidas me saame nende kasvavate mahtudega hakkama, kui inimesena kodus tarbijaid kordades rohkem internet. Mis see lahendus siis on? Räägitakse, viiske, parandab meie probleemid, kuna inimesed liiguvad neli käest üle viis keele, siis jääb rohkem ruumi, neli keele viiske iseenesest pakub küll suuremaid kiiruseid, aga jällegi tavakasutajal võib-olla ei ole vahet, kas ta saab 500 megabitti sekundis alla või üks iga bitud, et see kõrgekvaliteetne kontsert tuleb tal sama kiiresti otse telekasse. Ja teine lahendus on siis valguskaabliga internet, mida püütakse siin ehitada, maapiirkondadesse viia, et see on nagu selline, et vahet ei ole, kui paljud inimesed seda su lähipiirkonnas kasutavad, sinu kiirus on ikkagi täpselt sama stabiilne, et see juhtmega internetti eelis. Mobiilse internetis. Mis ideaalne interneti kiirus siis võiks olla, et näiteks täna õhtul üks kõrgresolutsiooniga kolmetunnine ooperietendus Et selles mõttes pole vahet, kui pikk ta peab lihtsalt sul piisavalt kiiresti ära laadimata, jääks vahepeal nagu tõksutamine. Aga kui sa tahad vaadata näiteks noh, tänapäeval on siis juba neli k resolutsioon, mis on parem Fulladest selle, ma arvan, et võiks olla vähemalt 50 või isegi 100 megabitine internetiühendus natuke madalamale minna, FullHD siis tegelikult selle vaatamisest piisab ka näiteks 20 megabitti, sest aga jällegi sa pead siis olema nagu ainuke kasutaja parasjagu seal, et kui näiteks on vaja peale internet jagatud laps vaatab üleval korrusel Youtube'i, siis sinu kontserdielamus võib selle kahekümnemegabitise kohe rikku tulla. Eligaja digikultuurist ja digivõimekusest rääkisid Kristjan Ots, Mägi, Mait Visnapuu ja Andrus Aaslaid. Pikem vestlus sel teemal on kuulatav. Klassikaraadio kodulehel. Heligaja jätkub nüüd aga kontserdimuljetega. Džässiklubis Philly Joe's toimus 25. veebruaril Talvet Jazz 2021 ja frankofoonia kuu raames. Tavitsevalgi eri Trio kontsert. Koos prantsuse trioga astus lavale noor eesti laulja Anett Tamm. Philly Joe's TV-vahendusel vaatas oma Prantsusmaakodust kontserti muusik lembe lokk. Ma pean tunnistama ausalt, et see oli mu esimene veebikontserdid, mida ma vaatasin. Saali põhimõtteliselt on need olnud kinni juba aasta otsa ja noh, vahepeal seal mingisuguseid asju on toimunud muidugi suvel midagi toimus, sügisel kaasad, said kuskil mõned kontserdid teha. Aga tegelikult siin on kõik see juba veebis aasta otsa olnud, et midagi mingit muud pärisele nagu eriti enam ei olegi. Mõni päev tagasi järsku taipasin, et ma isegi filme ei taha enam oma arvutist vaadata. Kõik toimub läbi arvuti, selles mõttes inimestega suhtlemine toimub läbi arvuti, kultuurielu raamatuid, loeme läbi arvuti peaaegu juba. Et kui sa oled päev otsa nagu tööd teinud arvuti taga. Nii et noh, see negatiivne pool ja see on täpselt see, mis sa näed, mis puudu jääb veebikontserdid, mis on just see, et sa ei tunne nende muusikute higilõhna seal kohe väga kihvt on seal Filitioosn veel nagu mitme kaameraga tehtud ja see on väga pikk, väga hästi tehtud on ja selles mõttes on tore, et noh, et siis ka seda trummarit, näe, kuidas ta seal liigutab ja nii on jah, aga see üldpilt jääb siiski nagu puudu või see, et teiste inimestega koos seda vaadata, Prantsusmaa on, vähemalt on nii, et väga paljud inimesed ütlevad, et meil ei ole üksteisega midagi rääkida ja mitte midagi ei toimu kellelegi elus. Mõni teeb tööd veel natuke naljaga, aga midagi sellist. Et noh, et midagi, mida sa tahaksid nagu rääkida, et lugesin lahedat raamatut. Kuna mingisugust sellist ühist kultuurielu ei ole, siis keegi ei ole, et nüüd tuli see film välja ja kõik nägid seda filmi ja kõik räägivad, et noh, et kas nad nägid, ei näinud, aga kõik räägivad sellest midagi, kõik midagi arvavad sellest filmist ja kontsertidega sama moodi, et sellist ühist elamust on nagu hästi väheks jäänud. Et eile vaatasin seda ja mõtlesin, et noh, et ikkagi oleks nagu pidev projekt on ju, et noh, et ja kui kutsuks nagu sõbrad külla ja vaataks video pealt nagu mitmekesi, noh isegi kui me siis räägiksime võib-olla omavahel, aga sisenes natuke nagu teistmoodi. Tegelikult jah, mis puudu jääb, on võib-olla see publikul jääb publikust puudu. Publical see suur puudujääk, kummalisel kombel muusikuid see lõppkokkuvõttes siiski näed, kui on hästi filmitud ja nii, aga seda jah, füüsilist elamust ja sealt ei saa ei muusikast ega inimestega kohtumisest muljetamisest. Vao nägin mitte Digina, et issand, see lugu oli nii kihvt siuksed asjad, et noh, mida sa nagu kohe räägid. Aga teisalt, kas ei ole see võimalus, mis meil alati justkui puudu on, et et valida oma aeg oma koht, miks mitte isegi oma kõige mugavam riietus. Selleks, et, et kuulata seda kontserti täpselt vastavalt oma tujule ja tunnetele, ilma et keegi siis sind ennast hindaks? Ma selle peale isegi mõelnud, et ma olen alati klassikalise muusikaga unistanud, et ta, et saaks minna ooperisse, heita rattale pikali maha ja paned silmad kinni ja kuulata, aga jah, kodus nagu miskipärast ei anna sedasama tulemust välja. Ma arvan, et ega see kollektiivne kogemus on nagu äge, mis on muidugi tore on selles mõttes näiteks eile Xi Eestis on Kallas omal ajal kirjutas mulle ja kes oli see Iirimaal ja ma ütlesin talle, et oi, et ma olen Tallinnas Philly Joe's praegu ja naljaga. See on nagu kehtet on tõesti võimalus vaadata kontsert, noh, seda enam, et ma ise ei ele nagu mingis suurlinnas, kus ei ole nagu väga palju neid. Ma käin Pariisis päris paljudel kontserditel siiski, aga et see annab lastele võimaluse näha, mis toimub mujal, mingid muusikud, näiteks need, kes seal Philly, Joe's, need olid, nad elavad Nontis ja leti vahele ka kunagi kontserdil näinud, et, et see annab võimaluse näha nagu mingeid inimesi ja laval, keda muidu ei näeks. Aga noh, see ei ole selles mõttes väga palju erinev maagan mingitest muudest filmitud kontsertidest, mida kajab Youtube'ist vaadata. Nii et ta annab nagu seda võimalust aktuaalselt kohe mingeid asju vaadata kiirelt, et mingi uus plaat tuli välja, tuli plaadiesitus ja kihvt, vaatan ka ära. Ja noh, eks see räägib ise enda eest, et ma ei ole aasta otsa ühtegi vaadanud. Aga muljetame ka siis natukene kontserdist, et mida teie siis kuulajana vaatajana kõige enam lavalt ära tundsite, et oli nendel muusikutel alles omavaheline energia või see sünergia, mida selliseks džässi loomiseks vaja on. Oi, kindlasti oli ja noh, mulle tundus, vähemalt ta, võib-olla see on mu enda kujutelm ja mu enda fantaasia nüüd sinna juurde lisatud, aga Nende prantsuse muusikute puhul eriti nagu tundus see, et nad nautisid nagu iga sekundit nagu kahe või kolmekordselt selles mõttes, et näete, et siin nad ei ole ilmselt juba mitu kuud ühtegi kontserti teinud, nii et noh, on näha oli, et nad olid peaaegu nagu kuidagi mingisugusel lapse. Ka mina ei ole selline kuidagi, mulle tundus, et nad olid noorenenud seal laval, selles mõttes, et no et sageli oli nende silmist nagu paistis välja, et noh, et kas nad päriselt ka oleme siin ja päriselt ka mängite enne kontserti ja noh, seda enam, et see oli Tallinna kontserdi linde tuuril viimane kontsert, nii et et ühes määranad tundusid tõesti eriliselt nautivat seda koos mängimist, võimalust just nimelt. Ja mis oli tore Kaali või noh, selles suhtes oli põnev oli vaadata seda noh, ma ei tea, kuidas nad kohtusid Anetiga, aga ma nagu ise nagu kaugelt nautisin seda mõtet, et vaatamata kõigile nende oludele on suutnud tekitada väliskoostööprojekti ja juba paljas mõte, nagu oli minul oleks nauditav. Minu jaoks muutus see kontsert kahtlemata huvitavamaks, ütleme siis seal sellest hetkest, kui lavale tuli Anett instrumentaalmuusika, mulle meeldib ka väga põnev trio on seal hakkama, aga need eriti mingisuguses veebiversioonis on nagu laulja ja see, et nad ka rääkis publikuga, see tekitab nagu rohkem seda inimlikku suhet siiski selle kontserdiga. Ja noh, võib-olla oli lihtsalt sellepärast, et ma olen laulja ja jama üha rohkem märkan, et tegelikult, et mulle meeldib siiski, kui hääl tekib kavasse need. Ja see kava oli väga kihvt, oli minu meelest. Ma ei tea, kas see helikeel oli niivõrd prantslaslik? Noh, need tundusid olevat sellised muusikud, kes nagu töötavad väga paljude mõjudega oma oma loomingus, nii et praeguses kontekstis kuidagi ma nautisin neid erinevaid nüansse, et kultuuride kohtumisi. Anett Ta oli kuidagi selline väga põhjamaine ja see oli väga tuntav kuidagi või noh, ka nii visuaalselt kui ka heliliselt natukene ebamaine ja Ta kuidagi ma ei oska öelda, hõljus kuidagi oma siukese hästi kõrge hääletämbriga seal. Et ta andis nagu oma nüansid nende muusikute mängule juurde. Teavitasime dieet Riia kontserti vaatles interneti vahendusel lembe lokk. Eelmise kuu lõpu ja selle algusesse jäi ansambel uul mitu sündmust, mida oli võimalik jälgida interneti vahendusel. Kui 28. veebruaril Kanuti Gildi saalis toimunud traditsioonilisel vana aasta uue muusika kontserdil aplodeerivad saali seal public siis juba nädalapäevad hiljem, viiendal märtsil aset leidnud Läti uue muusika, ka festivali kontsert jõudis auditooriumini läbinisti veebiülekandena. Mõlemat kontserti jälgis jõula mängija ja muusikaajakirjanik Talvi Nurgamaa. Kui nüüd rääkida nendest kontsertidest, siis 28. veebruaril ja see oli üks kõige viimaseid kontserte üldse, mis toimus, ja see oli siis vana aasta uue muusika kontsert veebruaris. Tegelikult pidi see ju toimuma just seal aasta lõpus, siis kui kontserdid olid juba jälle meil keelatud, aga see on just selline kava, mida on hea tegelikult kogeda elavas ettekandes, kuid pärast vaatasin seda ka nagu online versioonis ja ma sain ka sealt elamuse. Tegelikult videopildis on seal siiski väga palju jälgida, et see kogu see kava oli väga visuaalne. Jah, ja siin oligi, ütleme selle kontserditeema, et kas see on üldse muusika just, et toodi välja see fluksuse 60.-te nagu algatatud kontseptuaalne muusik ka erinevatest aasta kümnenditest või see kontseptsioon on nagu see kõige tähtsam asi, nagu see muutub isegi selle teostamise masinaks. Aga samas ega seda väga masinlikku ei pea ju teostama ja seda nagu liikmed ka nagu tõestasid, see masin võib ka väga erinevalt toimida. Et see mulle väga meeldis ja tegelikult üks mõte, mis tekkis, seal oli ka, et justkui ma nüüd seda videost vaatasin, siis ma proovisin paariteose puhul niimoodi ka kõigi puhul ei ole võimalik. Aga näiteks seal üks teos oli toolile, mida tuli natukene lammutada, selle nimi on siis Alisson näols haavatud mööbel ja et kas seda saab kuulata ka niimoodi, et ma panen silmad kinni ja kas seal on, nagu mingisugune liin tekib, või nendest müradest nendest Kraginatest kräginatest tekib mingisugune nagu kompositsioon ja tõepoolest seda küll ei teki tõesti, et see visuaalne pool on väga-väga tugev seal. Samamoodi see soolo dirigendile loodud teos seal vist ka silmi kinni päris ei pane. Tegelikult jah, et teride ongi väga palju just liigutustele keskendunud helilooja ja ta näeb just nendes visuaalsetes liigutustes muusikat et seal tõesti nagu silmi kinni panna ei saa, aga samas see muusika on seal kohe algusest noh, täiesti nagu hoomatav nendesse liigutustes, et need rütmid ja kõik need, mis seal see esitaja nagu sooritab, seal tekivad kohe helilised seosed. Sellepärast on sellele teosele kirjutatud ju ka väga palju selliseid elektroonilisi taustu ja proovitud nagu teistmoodi seda näha, et, et seda nagu enda versiooni kuuldavaks teha ja väga tihti teevad seda nagu diligendid või siis pillimängijad, aga seekord oli just lahed, et seda tegi viiulimängija Merje Roomere, ta tegi seda väga omamoodi väga meisterlikult, loomulikult, aga samas oli väga plastiline ja kohati oli selline tunne, nagu ta käed ujuks kuskil vees. Mulle meeldis, et tal oli selline oma lähenemine. Kas veebruari lõpus toimunud U traditsiooniline vana-aasta uue muusika kontsert mõnes mõttes jätkas nende teemadega ka märtsi alguses järgmisel kontserdil, mis oli siis festivalil Läti muusikapäevad? Tuleb tõdeda, et tõepoolest ja seal oli nagu huvitav, nagu selle raamistik sellele kontserdile ka, et esimene oli Jurgis emotsioon on see teos, mis oli siis teleEdelile kiviklibune ja mudale kaasatud oli ka see laud, kuhu see jah, kõik see materjal siis paigutatud oli nendest helidest siis kokku tekkis selline kompositsioon, mis oli ka tegelikult visuaalne vaatepilt, ta ei olnud niivõrd kontseptuaalne, aga siiski just see, kuidas neid asju kasutati ja see ka palju jätk sellele. Ja kõige viimane teos oli jälle Udo kasemetsateos. Fraktaalid neli 33. See ilmselgelt viitab, eks ju, Jon Keitšile fraktaal kui punktihulk, mis oma struktuuri igal suurenduse all nagu on kompleksne ja detailne, seal tekkiski selline seos, nagu, et et see punktihulk ütleme, et üks suur objektiiv on sinna punkti hulka väga-väga sisse soovinud ja siis hakkab kaina rohkem seda kaugust nagu muutma niimoodi, et see punktihulk muutub tihedamaks ja on kaugemalt vaadata. See esimene pilt on nagu väga suur ja see oli siis teostatud ka kiviklibu koht ja neid visata eriti suure trummi peale ehk basstrummi peale. Ja siis alguses oli neid viskeid hästi vähe ja siis oligi selline tunne, et see punktihulk on nagu selline väike või, või siis need punktid on hästi suured ja hõredad ja siis toimus nagu selle punktihulga tihenemine, et neid hakati viskama aina rohkem ja rohkem, siis tuli sinna juurde igasuguseid muid elemente, seda mängisid siis kõik liikmed. Ja nad kasutasid neid võimalusi väga leidlikult, et nad kasutasid ka basstrummi metallosa ja puuosa, joonistasid jooni, millest tekkisid nagu sellised pikemad liinid ja huvitaval kombel üldse basstrumm muutus sellel kontserdil nagu selleks kuningannaks. Kuna seal olude tõttu üks teos jäi ära, et üks ansambli liikmetest oli haige ja siis Linda Leimann teost ei saanud ette kanda, siis tuli ettekandele hoopis Märt-Matis Lille teos, mille nimi on lindudele. Et see seal sai ka omakorda jälle süveneda paistrumi võimalustesse. Ja Märt-Matis Lill oli selle tõesti väga huvitavate leidlikult ära kasutanud, vahel tekkis selline tunne, et mõne elemendi peale, et see oli lihtsalt nii huvitav, et oleks võinud isegi pikemalt nagu pidama jääda. Aga iseenesest väga hästi nagu mängitud ka, et muidugi seal ka Vambola Krigul ile kirjutatud teosed, selles mõttes oli see ka väga hea. Ja ma imetlen ka tegelikult seda muusikute valmisolekut niimoodi viimasel hetkel kavade täpselt ümber teha ja, ja seal ei oska millegagi asendada, aga loodetavasti Linda limane teost siluetis Heivers siis kuule puu esituses festivalil Eesti muusika päevad aprilli lõpus. Loodetavasti, aga kui sa rääkisid Uudo Kasemetsateosest, siis mulle kohe meenus kontsert Kanuti Gildi saalis, mis oli Kasemetsaloomingule pühendatud ja sealsamas siis nad ka seda teost esitasid. Nad on seda esitanud isegi ühel vana aasta uue muusika kontserdil ja samuti jah, see oli novembris 2019, ma arvan. Ja ma olin seal ja seal jälle tekib seos ühe teise teosega, mis oli nüüd 28., seal ei peeta Rablinger, tõeline kujuteldav. Et miks see seos tekib, oli see, et Udo kasemetsateos see neli, 33 fraktaalid, kui sekanti novembris seal 2019, siis kui see teos algas ja oli täiesti vaikuses mõned sellised kiviklibu kukkumised siis marssis Kanuti Gildi saalist mööda Hare Krishna ansambel ja siis tõesti sellised hetked on tegelikult muusikutele võib olla väga ekstreemsed, aga tagantjärgi jälle nagu see hetk on just see tundub nagu see oleks nagu tellitud. Sest seal just tekkis selline pinge, et peab kuulama, nagu, mis laval toimub ehk siis ette kujutama, et mis seal on, aga tegelikult ei ole seda võimalik teha. Ja samas ka muidugi see situatsioonikoomika Aga kuidas sa ennast kuulajana publikuna nüüd positsioneerida, et olla saalis vaadata, kuulata sedasama teost ja siis palju hiljem sellise video reziina, kas seal mingid detailid, mingid nüansid, et mida siis nagu eriliselt tähele paned või võtab see ka nagu midagi ära, et sa ei saa olla saalis kohal? See on tegelikult selle teose puhul annab kaameraga midagi juurde just see, et need mikrofonid on nii lähedal ja kaamera on lähedal ja saab nii lähedalt jälgida, et mida siis selle suure trummiga tehakse või kuidas nad seal on lahendatanud ja kõik need nüansid tulevad hästi välja, aga jah, et kui see toimib nagu väga vaikses ruumis elavas ettekandes, et siis kindlasti see publiku pinge loob ka omamoodi energia selle atmosfääri, millest me jääme ilma, kui see toimub nagu video vahendusel. Sellel Kanuti Gildi saali kontserdil veebruari lõpus ka hiljem, eks ole, videopildist järele vaadates oli aplausi kuulda, aga publikut näha ei olnud. Kuidas seal Läti muusikapäeva kontserdil oli, et kas meile anti ka aimdust sellest, et kellele see kontsert on nagu suunatud võib olla helid muusikat ainult iseendale esinemas? Jah, mina ei saanud aru, kas keegi peale minu seda kuulab beebikontsertide puhul, selles mõttes on see Youtube'i lahendus isegi tore. Kuigi seal vahel ka häirib, kui liiga palju kommentaare tuleb, et kui vaadata Ta laivis mingit asja ja siis seal kogu aeg tuleb nagu just Eli teoste ajal igasuguseid asjalik ja täiesti nagu mitte asjasse puutuvaid kommentaare. Aga samas see loom nagu mingisuguse tunde, et ma vaatan seda koos inimestega üle maailma põhimõtteliselt. Et see on nagu omamoodi elamus. Aga selle Läti kontserdi puhul tõesti ma ei saanud sellest aru. Ja nende meeli kontsertide puhul ongi nagu huvitav just et mõnes mõttes näiteks kontserdid on sellised, mis lähevadki järjest, et ongi nagu etendusena läbi mõeldud ja ei peagi seal vahel aplausi olema. Ja see tundubki väga iseenesestmõistetav, et see toimub nagu selline terviklik etendus, aga just see, et mis toimub nagu selle lõpus, et see, kus oleks aeg nagu aplausiga oma tänu näidata või kuidagi midagi esitajatele vastu, on ta siis see hetk on nagu praegu minu jaoks väga imelik, harjumatu, isegi mitte nüüd kontserdi eest rääkides, vaid ka näiteks vaatasin ka Enterkond prääni viimast kontserti ja seal samamoodi kuidagi see lõpp tundub väga tühi. Kuidas see kontsert lõppes siis? Tegelikult lihtsalt interpreedid seisavad ja valgus läheb maha. Helikaja selline sai seekordne heligaja. Kontserdimuljeid jagasid Talvi Nurgamaa ja lembe lokk. Tegi kultuuri teemal rääkisid Andrus Aaslaid, Mait Visnapuu ja Kristjan Ots Mägi. Saate tegi Johanna Mängel.