Eligaja tere head klassikaraadio kuulajad. Mina olen Miina Pärn ja sellel nädalal on heligaja pühendatud kirikukelladele ja kellalööjatele. Helistame kelli nii Tallinnas kui ka Läänemaal, vaatame siis Tallinna toomkiriku kellatuppa, püha Aleksander Nevski katedraali kellatornidesse Haapsalu toomkiriku kellatorni ning Tallinna jumalaema sündimise Kaasani pühakuju kirikusse. Teejuhtideks kunstiajaloolane ja kirikukellade asjatundja Juhan Kilumets. Aleksander Nevski katedraali kiriku vanem Andrei Nikolajevitš timaarin Haapsalu toomkiriku kirikumees Heino kahem ning Sergei Petrenko, kes on kellalööja liivale ja tänaval asuvas Kaasani kirikus. Head kuulamist. Me oleme Tallinna toomkiriku kellatoas ja minu vestluskaaslaseks on kunstiajaloolane ja kirikukellade asjatundja Juhan Kilumets. Tere. Ma palusin, et me kohtuksime kirikukelladest rääkimiseks ühes kirikus ja te pakkusite välja sellesama toomkiriku, miks me just siin oleme? No põhjuseid mitu, et esiteks see on mul selline peaaegu et igapäevane töökoht, kus ma olen, olen seotud remontide ja restaureerimisega ühe terve kiriku, aga teiseks arvestades tänast teemat muidugi need suurepärased kellad, mis meil Toomkirikus on, et kokku viis kella selles kella toas, kus me praegu oleme, on Eskolm ja neist kaks on siis erakordselt ilusad, uhked ja väärtuslikud seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus Tallinnas valatud kellad. Nii et siin on, mida näidata, millest rääkida. Kui me räägime üldse eesti kirikukelladest, siis mis ajast me räägime, kui vanad need kellad on? Jah, kuni ütleme, 2002. aasta maikuuni oli küsimusele, mis on Eesti kõige vanem kirikukell, lihtne vastata, et iga koolilapski teadis, et see on püha vaimu kirikutornis olev 1433 valatud kell siis 2002 mais torn põles ja kell sai hukka. Mitte nüüd päriselt ta õnneks, jah, mingid jupid on meiega eksponeeritud, siis kirikus sees, aga, aga noh, kella nädalakas olemas aga Eesti kirikukellad, et aines me räägime 15.-st sajandist 21.-na. Üldiselt noh, ma perioodiseerinud seda kellade ajalugu, nõnda et esimene etapp oleks siis kuni aastani 1600, mida ma nimetan tinglikult kellade keskajaks. Et nii sild ajaloolises plaanis keskaega on selleks ajaks ammu lõppenud, meil aga kellad just eeskätt kujunduslik pool on, on väga konservatiivne kellavalajad rutiin, et see tegevus on konservatiivne ja selline keskajale omane kujundus, näiteks tähekuju kootiminuskel jookseb välja 16 sajandi lõpuni. Et viimati veel 1599, me näeme Eestis salatud kellal ja nii-öelda gooti kirja, mis on väga selge viide ju keskajal keskaegsele traditsioonile, nii et see esimene periood jah, kuni aastani 1600 annab meile 14 või 15 kiriku kella praegu, et, et see on, on väga suur varandus, sest keskaegne kirikukell üldiselt on haruldus mitte ainult Eestis, aga terves Euroopas. Et neisse peab väga suure lugupidamisega suhtuma nad jagunevad need kellad muidugi mõistagi mitmeti nende hulgas on killi, mis, mis on siiamaani mis igapäevaselt teevad tööd, nende hulgas on kelli, mis on pensioneeritud, mis on kuskil kirikutornis või siis kirikusaalis eksponeeritud. Aga on ka siis nende muuseumi kellasid, et neid on mitmesuguseid kõige vanem, töötav kell Eestis Harju-Risti kirikus kasvõi risti kirikus siis ja seal daatumeid peale ei ole, ta on väga uhke kujundusega, kuid daatumite aga just kujunduse ja Shiftile põhjal kuskil 15. sajandi esimesse poolde või algusesse sinna kanti. Aga sinna julgemad uurijad on paigutanud ka natuke varasemasse aega veel, nii et ta on ikkagi soliidse vanusega siis keskaegseid kirikukelli. Me kohtame näiteks veel Järva-Jaani kiriku tornis, tõsi küll, jah, pensionile saadetud katkine Ruhnu kirikus anneks Nikolause kell, mis on tsirka 1500 eks ole haaratud Muuseumi kelladest on näiteks Narvas andamiseks 1518. Aasta Kell Tallinnas Rootsi-Mihkli kiriku väikses armsas kammerlikus muuseum, mis on, on üks spornsilt pärit kirikukell, mis on ka 16. sajandi esimese veerandi Kell Tallinna vanim töötav kirikukell on issanda muutmise kirikutornis ja see on siis valatud aastal 1575 ja seal Matias peninkil Lübeck kist pärit, meistri valatud Tallinna vanuselt järgmine töötav peaks olema Tallinna raekoja häirekell, et anga profaan Kelly, et kui me räägime kelladest, siis need ei ole tingimata ja kirikukellad alati ainult Tallinna raekoja häirekell on siis 1586 valatud ja siis selle esimese perioodi lõpetada. Vaat selline uhke kümnend, 1500 üheksakümnendad aastad, ütleme suured sõjad on, on selleks korraks möödas ja kogudused hakkavad vaikselt ja annetajad hakkavad vaikselt taastuma, koguma jõudu ja vara ja on võimalus jälle annetada Kelly ja asendada neid sõdades kaduma läinud kell, et sellest kümnendist on meil ma ei tea, kas seitse või kaheksa kella lausa ühest lühikesest perioodist. Neid näeb maal näiteks haapsalu jaanis on Jüri kirikus, Jõelähtme kirikus, Taagepera kirikus, Varbla ja Juuru, nii et väga uhke valik selle kümnendi kelli. Ega meil ju kirikukellade inventuur kui selline on ikkagi üsna puudulik. Et me väga täpselt ei tea, seesama kelm, millest me just rääkisime, see ristikirikukell, 15. sajandi algus, et seda ju pikka aega Vello 15 aastat tagasi peeti 19. sajandi kellaks, nyyd ametlikes paberites oli ja see on üks selliseid võluvamaid kohtumisi, kui mu kadunud kolleeg Sirje Simson helistas. Tule vaata seda, kelle ta inventeeris kirikut parasjagu tule, vaata et siin kirjas on, et 19. sajandi kahtlane ja näed ja et see on, see peegeldab meie selles teadmiste seisukelladest, et see ei ole kaugeltki kõige parem mitte öelda puudulik. Seitsmeteistkümnes sajand, siis jätab meile praeguseks umbes 30 kirikukella sealt edasi 18. sajandi kõige rohkem, kõige suurem hulk meie kirikukelladest on siis 19.-st sajandist pärit. Et siin on põhjuseid, on palju noh, üks on, on loomulikult see sinna jõukuse kas ja koguduste ja annetajate kus ehitatakse kirikuid ümber ja suuremaks edasi 19 sajandi keskel, teisel poolel ja, ja muuhulgas ka siis palju uusi kelli ja teine näiteks moment, mis toob väga-väga palju uusi, kellel on õigeusu kirikute rajamine, et üle terve Eesti, see on ju üsna tihe võrkeks, mis katab üsna kiiresti maad ja isegi õigeusu väike maakirik saab noh, neli viis, kuus kella korraga. Nii et, et see kellade arvukuse suureneb hüppeliselt 19 sajandi teisel poolel. 20. sajand on mõistagi vaene, uute kellade poolest ta küll aga on, on üllatanud meid 21. sajand, et selle paarikümne aastaga on väga ümmarguselt sadakond uut kirikukella tulnud Eestisse juurde. Suure hulga neist annab muidugi need kellamängu kellad, mis on omaette žanr. Et need tulevad ju nii-öelda hulgi, et muideks Viljandi jaanis noh, kas kas 25 kella umbes korraga ja Tallinna Jaaniskija ja, ja kus need kellamängija veel on, Tartu raekoda, et sealt muidugi tuleb see suur number, aga ka päris mitmed maakirikud said väiksed armsad maa, kirikud on saanud endale uued kellad. Jah, nüüd, 21. sajandil, see on väga üldiselt ja väga ülevaatlikult noh visandatud see meie kelladevaramu kontuurid. Kui mõelda korraks kõige vanemate daatumite peale, mida te ise ka mainisite ja mõelda sellele, mis toimus Eestis näiteks Saare-Lääne piiskopkonnas, 13 sajand, te olete Tõnu parvaksoniga kirjutanud ka ühe artikli väga huvitavast paradoksist, tornitus ja kellad, ehk siis oli aeg, kui Saare-Lääne piiskopkonnas peamiselt ehitati ilma tornideta kirikuid, aga kellad oli tulemas. Kus need kellad olid siis kui torne veel ei olnud? Noh, muuseas, seesama küsimus on Tallinna toomkirikus, ega, ega siingi see massiiv torn, see, milles me praegu oleme, see läänetorn ka, see on ju alles 18. sajandi lõppu lisanud, et sinnamaani jah me küsima, kui meil on siin seitsmeteistkümnenda sajandi lõpukellad ja kui meil on kellade mainimisena tunduvalt varasemast ajast, kus nad siis paiknesid. Aga loomulikult see, et kirikul ei ole torni, mis siinkandis on, on suhteliselt tavaline ja see on omaette lugu, miks see nii läks ja miks see nii oli, see ei välistanud ju kirikukella. Vastupidi, kirikukell oli igal juhul pidi olema sel ajal, kui meil hakatakse kirikuid ehitama, on kell on kirikus kohustuslik osa instrumentaariumi ilmadel ta ei saanud, seda oli vaja siis tuli leida, eks muid võimalusi kellade pajutamiseks riputamiseks, noh muidugi on uhke ja hea ja kõla kostuvus silmas pidades, kui on kirikul kõrge torn ja seal annan kellatuba, seal on kellad üle Kihelkonnal kuulda. Kui sellist võimalust ei olnud, siis Saare-Lääne tornita kirikutes lahendati see asi viiludel kiriku viiluta Katus, eks viilkatused, kõrged ja siis viiludes on avad ja nende avade külge, siis ehitati sellised kella rõdud kella ärklit, väiksed puitkonstruktsioonid väljapoole seid konsoolselt ja siis sinna riputati talade külge kell enamasti eks eks 100 ühekaupa seda teha võimalus seda näha, et ma ei suuda seda kirjeldada ilmselt noh, küllaltki piisavalt, aga kes tahab seda näha, siis selleks piisab ju sõita Muhumaale liival Muhu kirikus ja Ta siis kiriku läänepoolset fassaadi ja ajada pea kuklasse ja seal viilus on niukse rekonstrueeritud viimase suure restaureerimise ajal siis möödunud sajandi lõpul on siis rekonstrueeritud aga rangelt, et nii-öelda väliuuringute põhjal leitud jälgede põhjal üks selline kella ärkel ja seal ripub kaks kella, nii et seal näeb siis seda lahendust, mis keskajal sealkandis olid. Et seitsmeteistkümnendal sajandil see natukene muutub, tekib teine lahendus kirikust eraldiseisvalt kellamajad kella tornikesed, kella tellingud, kellapukid, et see on selline Rootsi ja, ja Rootsis ka Soome paljuski kandunud traditsioon see tabuli staappel eraldiseisev ja neid rajati ka meil mitme kiriku juurde on teada, mainimise on, on mitmeid reaalselt säilinud on ainult Ast üks selline näide ja see on Saaremaal kihelkonna kirikus, kes siis mõned saadki meetrid liikust lõuna poole on siis armas kellamaja, kus on ka kellad ja muuseas ka uued, 21. sajandi kellad on sees, mis siis uhkelt helisevad seal keskpäeval, nii et, et see muutus ka jah, siis üheks võimaluseks Kelly riputada aga needsamad need 1685 valatud kellad toomkirikukellad siin, et kui need kirikusse jõudsid, siis oli kirikust ju põlenud, suur tulekahju oli möödas ja neid polnud mitte kuskile pannes, näiteks oli kirik varemetest, teiseks polnud ka sellisteks massiiv torni, nagu me praegu näeme ja, ja siis nende puhul on teada, et ehitati siia kiriku platsile seid puidust tellingud, millised need täpselt välja nägi, ta ei tea, aga kellad riputati siis sinna ja helistan ja toimus siis sealt. Millist rolli on mänginud kirikukellad inimeste elu liigendamisele kujundamisel, kas võib öelda, et selle järgi käiski kunagi kogu elu? Jah, et see teatud mõttes raadio jah, varane variant, et jah, ta paljuski ju on reguleerinud ja inimeste elupäev, noh, öeldakse seda, et, et kui meie õhtumaade elukorraldus või kord arusaamine korrast pärineb kloostritest kloostripäevakorraldusest, siis mis oli kloostri korra aluskell kell oli see, mis, mis ütles ja kõik tähtsamad päeva toimingud ette mitte ainult palvused, aga, aga ka söögiajad ja nii edasi, nii edasi nendes ka mõisates näiteks kus kellad levivad vägagi, et eestlased nimetasid neid sageli sööma kelladeks, et kui seal üks ülesanne kellal, et lähen noh, anda märku lõunast ja, ja tööpäeva lõpetamisest, neid on palju, sõnumeid, palju ülesandeid, mis ühel kiriku kellal eriti linnas, on. Aga üks nendest jah, siis teada andekad sellid ilmalike teateid vahendada, et noh, kas või näiteks tulekahjudest tulekahjude algusest ja tulekahjudele mõtlemisest, aga põhjamine on ikkagi jah, kolle, kiriku häälekandja. Et anda teada sellest, mis toimub kirikus. Lühidalt elavaid kutsuda ja surnuid mälestada ja kirikut kaitsta ja, ja õiget kellaaega teada anda. Kas kunagi oli siis inimestel võime rohkem neid kirikukellade sõnumeid, detailsemalt mõistet, kuid küsimus ei käinud ainult päeva liigendamisest, et näiteks kuidas ma sain aru, et nüüd läheb Kell sellist häiret, et on tulekahju. Jah, kindlasti, et noh, kella häält, mõistete, kella keelt Ta mõisteti ja, ja ilmselt tingimusteta kõigil oli arusaadav, eks, mida Kell räägib, noh, ta oli niivõrd selline igapäevane kaaslane jõu ja pika aja jooksul tõlkida ei olnud vaja nagu tänapäeval, et kui kell heliseb, siis kõik vaatavad arusaamatuses, eks, ja et, et mis, mis siis nüüd toimub, et, et see on tekkinud nüüd ja, või süvenenud ei saada aru, mida, mida Kell kõneleb? Me seisame praegu sellises väga privilegeeritud kohas kelladele nii lähedal, kuhu tegelikult tavaliselt inimene siiski ei satu ja meil on võimalus näha neid kelli lähedalt ja kelledel on pealiskirjad, millest need kõnelevad, on siin mingid traditsioonid, on siin mingid kurioossemad näited? Siin on tõesti kõik, et kui kuidagi rühmitada neid pealiskirju, siis, siis noh, terve hulk on pealiskirjadega Ta kellasid siis on need, kus on, on noh, nii-öelda lühidalt, ainult ankeediandmed, tagaja, alamist, aatomiolemiskohti, võib-olla meistri nendes siis on suur rühm Kelly, kus on lihtsalt loosungid au, olgu jumalale kõrges või midagi sellist lihtsalt. Ja siis lõpetab see viimane grupp vaestandmandisse, eepilised pealiskirjad, kus on ikka noh, terved jutustused. Et siinsamas Toomkirikus, kus jah on Maarja kell on väga hea selle tüübi näide, kus barokkkella telerite omale, kus pealiskirjad lähevad pikaks, jutustavad mingitest ajaloosündmustest või siis kella saatusest, et need on väga huvitavad dokumendid, sageli ajaloo allikad. Noh, üldiselt keskaegsed kellad on, on seid napisõnalised, et väga palju teksti ei ole, kusjuures ei saa ka alati nii-öelda, et seesama, see varem räägitud pühavaimu kirikukell see 1433 Mertel Naiferti valatud, mis nüüdseks siis hukkunud on, et sellel oli ju uskumatult pikk pealiskiri ja uskumatult tore ja oluline erandlik Realis kirise lisaks vaimulikele loosungite kõrval ka ilmalik sõnum. Ma ei tea, kas tuleb ette alamsaksakeelne, ma ei, seda nüüd ei hakka rääkima, aga sõnum on ju see, et kui ma löön, siis ma löön võrdselt kõigile nii sulasele kui peremehele ja, ja vot selline kellale väga-väga väikseks mõistlik tõesti kui kell heliseb, siis siis ta helisebki kõikidele ühtemoodi, aga just selles noh, nii-öelda keskaegses kontekstis, kas ikka noh, eks seisud on paigas ja nii edasi. Et kell väga julgelt, eks võtab positsiooni, mina olen kõikidel üks ja sama, ei ole nii, et noh, vot sellele, kes, kes maksab rohkem millise kuidagi paremini või ilusam. Nii, ja see on, on kella pealkirjas, et see on erakordselt uhke Ja siia selline kontranäide näiteks, mis alati meelde tuleb, on ju see Lääne-Nigula kirikutornis on kell 1858 või või sinna kanti valatud ja seal on kella ühel küljel on pealiskiri saksakeelne siis kommentaallassistenberait, tulge sest kõik on valmis ka noh, väga omane kelladel pealiskiri, eks tulge siis, kõik on kaetud. Kella pöördel, teisel küljel on siis eesti keeles tulle kokku patused. Nii et natukene ühele, eks, eks üks sõnum teisele pisut teistsugune, et kel võib ka proovida kahte juttu rääkida, aga see pealiskirjade maailm on väga huvitav jah. Et toomkiriku Maarja, kel suurem, kel kirjeldab jah seda seda eelmise kella hukku Toompea põlengut 1684 ja ja siis siis räägib ka oma sünnist ja, ja noh, tore on kellade puhul see, see grammatika. Vot seesama püha vaimu kelgi. Mina löön yksla ja mitte mind ei lööda, vaid, vaid mina löön, et noh, kellel on see subjekt ja ka seal toomkiriku kellal, et see põhiline teksti külg räägib siis. Hispindurifierhits, kes Moldson on tser flosson Al slaide rendulistast, hoiar, ter, tuum, kants, Abdgebrand. Manhattan, mis nach ain? Jaar in viisaformgi, Koson, Unt, Viidas piltilt saict, Marien lokinant läbi tule olen ma siis siis sulanud ja laialivoolanud, kui kahjuks kogu Toompea tulekahju läbi maha põles. Ja aasta hiljem aasta pärast tulekahju on mind sellesse vormi valada antud ja nagu piltsule näitab, maarjakellaks nimetatud pilt näitab, see tähendab kellapöördele maarjaneprile hästi ilus väike figuur, nii et, et siin on selle kella hukkumise ja sünnilugu ja metall ju on teatud osas sama, et, et see, mis sellest tulekahjust laiali poolesse püüti võimalikult, eks hoolsasti kinni kokku koguda selle ja ta läks uuesti käiku, see oli kallis materjal. Ja niiviisi siis alati see uus kell siinsamas tänaval, linna valukojas, deta Frieda vehi poolt ja esimese asjana, et kirik oli, oli tõesti armetus seisukorras, aga kellad olid ühed esimesed asjad, mis telliti taastamiseks. Et siin polnud ilmselt aknaid, uksi katustest rääkimata, kellad pidid olema ja pandi siia platsile ja nad, et helistasid ja teatasid, et ühtepidi jah, ei ole midagi valmis, aga teistpidi on kõik valmis, et tulge. Millised rituaalid veel kirikukelladega seotud on? Kellad olid nagu isikustatud, ma saan aru, neil olid isegi nimed. Jah, suurtel kelladel, et üldiselt maa kiriku eksid, kellad ette neil selliseid päris noh, nende pühitsemise käigus antud nimest enamasti ikka ei ole rahvapäraseid nimesid ikka kuskil on tina, Kotja noh, selliseid pandud nimesid on küll, aga aga suuremat küllalt sageli jah, püüdsemisel saavad nime, toomkirik on nii väga hea näide sellest, et see maarjakelguna toomkirik on pühitsetud Neitsi Maarjale ja siis tema paariline koosneb alati ühe sama meistri poolt ühes samas kohas ja korraga on siis seal vaata Ronon päästekell ka siis siis nimega Kell Räägime kella meestest ka, kellel on ajalooliselt olnud õigus kirikukella lüüa, on see privileeg. Jah, see on omaette amet, see ei ole iga mäe teha ja kellalööja amet, see on minu meelest noh, keskajal on, on nii mõneski tsunftis on täitsa eraldi amet kellalööja, et need olid ikka ikkagi jah, selliseid õppinud ja kogenud mehed, kes, kes teadsid, mida nad teevad, noh, kellamees on ju põhimõtteliselt interpreet, et tal on ju oma instrument, mida ta peab valda, mida ta peab oskama, mida tuleb õppima ja õigesti kasutama, nii et enamasti jah, nad on ikka ikka väga kindlad inimesed ja, ja ega kõrvalisel inimesel noh, kellani isegi kellad paetorni ju polnud asja. Need reeglid olid ikka väga selgelt paigas, et kes üldse võib tulla siia kellade juurde, aga kellamehed ja köstri, timaalia ja pöör, mündride, sellised asjalikumad inimesed ja olid siis siis need, kes pandi kelladest vastutama ja kes siis seda noh, au ja uhkusega tegid ja nii mõnigi kellamees on, eks, et noh, meil teada ja tuttav, et ta on selliseid ajalukku läinud kella mehi, meil ka. Küllap kirjelduse järgi, nagu rentaabel amet ometi esimesena nagu kultuurist meenuvad, eks ole, ma ei tea, lible ja Quasimodo, kes on sisuliselt ikkagi nagu ühiskonna kuskilt äärealadelt, kas need on siis selles mõttes ei ole nagu õigete näited andvaks meile pilti sellest kese kellamees oli. Ma päris profileerida ilmselt ei oska jah, et selline kellamees, et keskmine või tavaline lible on ehk siis päriselt ka olemas olnud, mees, et Oskar Luts kirjutas elust maha, et ta õige nimi oli, oli Kristjan Lill. Palamuse kiriku kroonikas ma olen kohanud, seal on kirjeldatud Kristjani lille lõpu surma ja siis annan paari lausega visandatud portree ka tõest, et see on, on täpselt nagu kevades. Ta olevat olnud hea iseloomuga, aga nõrga iseloomuga sõbrad ja viin, et vot need jahukutasita. Ja nõnda oligi, et ta oli vist juba kiriku töölt lahti, kui, siis kas see oli 1000 905906 jõulude ajal põles oma majja sisse purjus peaga, nii et leidis sellise lõpu. Aga ta oli olemas, selline mees küll, aga ega see amet ju kuigi lihtne ei olnud ja see oli isegi ohtlik amet. Et ma ei räägi sellest, et kuskil kella too põrandad võivad olla mädanenud, napite see aga näiteks mõnikord pidid sa pikseilmaga välja minema kella helistama, üles kirikukelladele omistatud muuhulgas ka sellist maagilist pikset tõrjuvat jõudu. Et kui siis suure äiksetormi ajal kella helistada, et see siis arvati, et hoiab pikselöögi kiriku tornist eemal, aga see oli mõistagi üsna riskantne ja siis noh, vähemalt Saksamaal on siin-seal teada, et see oli topelttasu eest, sellistel puhkudel see helistamine. Aga miks seda veel näiteks ohtlik või riskantne. Sammet oli sõdade situatsioonis, et kui on ju teada, et sõdade käigus kirikukell on, eks siukseid ihaldatud maid saake, et kui linn või küla vallutatakse, siis on üks esimesi asju, et saaks kirikukellad kätte ja nii on neid, ega ta väga palju röövitud ja nii edasi, aga kyll grilli peideti. Noh, kui oli sõjaoht, oli reaalnoh näha, et tullakse siis noh, võeti kellad maha, peideti ära, aga võib ette kujutada seda, kui siis külarahvas rivistati üles kuskil ja küsiti, et kes teil on see kiriku kellamees ja nüüd räägid meile, kuhu sa kellad panid. Et seda kroonid Cels kirjeldad Viru-Nigula puhul Liivi sõjaga seoses, kuidas kellamees või pöörmender siis venelaste kätte jäi ja seda, kuidas seda hirmsal kombel piinati selleks et annaks siis siis välja, kuhu kellad peidetud nüüd on. Aga ta ei teinud seda mitte ja jättis oma elu selle eest, nii et selliseid näiteid on siin-seal veel. Nii et see kellameest elu jah, ei pruukinud olla alati ainult selline rahulik ja tore luugist kellaluugist alla vaadata, mis kihelkonna peal toimub. Aga kellad kuulideks, see oli siis reaalsus. Kellad Kauriteks ja, ja kui seda läbi, siis kahurid kellad, eks, et see metamorfoos eks mõlemas suunas olnud. Me teame mõlemat pidi neid näiteid, aga see, et kellad sõdades väga palju kannatada said, et neid rööviti, ära viidi, noh, kui ikka sõjasaak, et, et see tingimata Ta ei pruukinud lõppeda sellega, et kell ümber valati, kuigi see materjal, see pronks, see, mis sobis kellale, see sobis ka suurtükil, et see oli selles mõttes kell, oligi nagu strateegilisest materjalist detsõjad, jah, üks selline korralik pikk sõda, nagu meil siin on olnud Liivi Sloviga põhjasõda Need vähendasid kellede arvukust ikka tuntavalt teha, mis on kaasa viidud, mis on ära peidetud ja näiteks põhjasõjas, noh inimesed ju kadusid need, kes kellad peitsid, need ei pruukinud sõja lõppu näha, nii et küllalt on neid juhtumeid, kus kellad noh, jäidki ja keegi ei mäletanud, kuhu nad pole vaja nii kaugele minna, et viimane sõda ja Emmaste kirik. Et kas 1009 43 peideti ära, oli see sakslaste vasevarumise kampaania ja selle hirmus, et kellad võetakse ära siis. Ja millal neid siis otsima hakatakse? 1000-ks 90. 50 aastat hiljem. Ja siis on probleem, et keegi ei tea enam, kus kellad on ja vist 90 451 aastat hiljem üks kell leitakse üles, teine minu teada vist on siiamaani kadunud ja nii on kindlasti Eestimaa sees ja, ja kuskil jõgede põhjas, noh kindlasti on Kelly, see noh, on väljaspool kahtlust. Nii mõnedki kellad on leidmata. Nii et Emmaste rahvas siis kella otsima Ma arvan, et ma ei eksi, et jah, jutt oli ikka kahest peidetud kellast ja et üks on tagasi, aga siin võib-olla peab korra kontrollima, et sellest on nüüd aastaid mööda, kui seal Hiiumaal nende, kelle otsimistega tegeleti, et aga nii on jah, ja mõlemad maailmasõjad on ju noh ka, et 20. sajand on ikka meie kelladele, noh just need sõjad on ikka päris hullusti mõjunud. Esimene maailmasõda, eriti teine maailmasõda võib-olla jõudnudki nii palju kurja teha, aga ka, et siin on üsna palju lugusid rääkida, aga esimeses maailmasõjas Saare-Läänekellad 1915 eks päeva, kes kellad maha võtta, augustis sakslased tulemas? Jah, ja et kellas strateegiline metall, nagu ma rääkisin, et ei langeks siis sakslaste kätte ja seda nimetati kui erimiseks ja muuhulgas siis kirikukellad, Saaremaa kirikud näiteks, aga ka Pärnumaa, Hiiumaa, et võetakse maha ja peetakse siis pausi Teele Haapsallu ja sealt edasi edasi, edasi, edasi Venemaale ja sinna kaob ikka väga palju Kellimis, mis niiviisi ja kaovadki jäljetult sealt ei ole ju jah, üks kel tagasi tulnud ja muuhulgas ka palju väärtuslikke Kelly, sest noh, siin-seal ikkagi enamasti püüti dokumenteerida seda kui kellad, mahavõtjate, et mis kell ja nii edasi, et noh, meil selline pilt on üldjoontes olemas. Aga tagasi tulid teised kellad, et siis Tartu rahuleping nägi ette sellise kultuuriväärtustega varade tagastamise ja siis muuhulgas sinna alla käisid siis ka kirikukellad 1000 920.-te aastate keskel siis Venemaalt tuleb mõni vagunitäis kirikukellasid aga need ja veel kord ei ole siis noh, mitte needsamad kellad, mis siit läksid, et, et see on selline juhuslik materjal, mis noh, nii-öelda puud puuda vastu need kellad siis täiesti uued tulijad, eks võõrad kellad natukene siiamaani võõrad, et need siis antakse tagasi nendele kogudustele, kus kellad siis omal ajal läksid ja nii me kohtumegi, kui me noh, näiteks Saaremaa kiriku kellatornides kellatubades liigume väga kummalise eksootilise Kellijad poola keelt, selliseid asju selline üsna põhjalik verevahetus toimus ja nii et, et see on väga pikk ja paljude lugudega teema, see kellad ja sõjad. Kui me täna kuuleme kusagil kiriku kella löömas, siis väga tihti kellamees ei olegi sellega seotud, et millal algas kirikukellade automatiseerimine ja kust võiks täna veel leida kellameest? Noh, meil Toomkirikus algas automatiseerimine aastal 2000 ja see võibki olla üks esimesi näiteid Eestis võib-olla esimene, ma nüüd päris ei tea noh, Euroopas selleks ajaks oli kellamees juba kadunud tegelane, et Saksamaal Maran 1900 seitsmekümnendatel aastatel oli juba enamus kell oli nii elektriliselt helistatud, tahavad, et, et see protsess Euroopas oli juba ammu alanud. Et selle vajaduse tingis eeskätt linna mugavused ka siinsamas Toomkirikus, kui enne seda, kui kellade helistamis automaatika paigaldati, sikutada, teeks nööridest nöörid jooksid tornist alla orelist läbi trossid ja siis sealt alt helistati nägemata seda, kuidas see kõik toimub, mis siin kellaga toimub ja, ja siis need 98. aastal suhteliselt need trossid maha võtta, siis nad läksid orelist läbi ja, ja segasid orelit ja mõned aastad siis kirikumees, eks käisin üleval helistamas ja, aga noh, kuna seda väga tihti ei jaksanud teha, siis siis oligi, et kui klient pühapäeval siis enne teenistusteks helistati ja ühesõnaga kellad muutsid väga vaikseks Harboli kuulda ja siis lahendus oli, oli jah see kellamehe asendaja, et paneme siis elektri automaatika, eks kelli helistama ja nii see 2000. aastal jah, siis siin siin sündisid neli kella pandia sellisele elektrilise helistamismehhanismiga tööle ja muuhulgas siis ka need nii ajanäitaja, kellad kui ka siis liturgiline helistamine, et need siis sellest ajast, et siiamaani on, on siis nii-öelda automatiseeritud, et inimene otseselt ja siin ei pea käima noh, süsteemi hooldamaski ainult mitte siis siis helistamas ja ta on hästi mugav mõistagi. Ja seal on siis järjest laienev, et noh, linnakirikutes Ma arvan, on enamasti vaikselt süsteemid ja ja see on jõudnud ka maa kirikutesse. Loomulikult, mitte kõigis, et paljudes on ikka ju noh, see inimene, see, kes, kes seda kella helistab, et sageli küll selline noh, vana ja, ja võib-olla ei jaksagi üles minna, et siis need nöörid enamasti alla toodud kuskil läbi lagede võlvide helistatakse, et aga, aga noh, on ka selliseid näiteid jah, kus ikka nii-öelda vanakooli helistamist neid näiteid ei ole küll enam väga palju. Selles mõttes noh, õigeusu kirikud on, on huvitavamad. Et seal on ikkagi päris kellamehed instrumentalistina, kes siis siis noh, lisaks kõigele sellele, et nad ise helistavad, nad, nad ju mängivad, et kellaansamblit Nevski katedraalis sky on 10 11 kella, mida nad peavad valdama ja koos helistama. Et seal see, see käsitsi helistamise kultuur on alles ja, ja noh, ilmselt kestab tükk aega, et ma ei ole jah kuulnud, et õigeusu kirikus keegi kavatseks sellise elektrilise, aga võib-olla ma ka ei tea, kuidas nende mõtted liiguvad, et, et igatahes sellise kaduva elukutsega on tegemist nagu palju muidki toredaid ametit. Teiseks on viimastel aastakümnetel ära kadunud niigaja kellamehed vaikselt haavad. Belgia Juhan Kilumets, milline kirikukell on teile endale oma helinaga kõige sügavama mulje? Nad ma naudin nii kella häält kui ka pilti, et kunstiajaloolasena, mind huvitab see kujunduse pool ka väga ja naudingut sellest, mis on kella peal, on mõnikord isegi olnud eredamad kujasse, kellahääl, aga mõlemaid ilusaid momente, suurte kellade helin ja helistamine ja hääl, et see on muidugi selline sageli täiesti unustamatu. Et seesama see Aleksander Nevski kirik, kuigi see kuueteisttonnine, et selle hääl ma olen ise helistanud veel suuremat 30 kahetonnist ja, ja seda on tõesti võimatu unustada, mis häält see teeb, kui sa ise oled seal, noh, kella sees, et Moskvas krampis rasvassiidile suur taastatud kirikus on, on siis kõige suurem kell on ehk 32 tonnine või noh, võrdluseks, et Eesti raskem on siis 16 tonni ja see on ka erandlikult raske suur kell, et näeb, see 32 on ikka ikka väga võimas. Aga isegi noh, väikesest kellast on sageli suur rõõm, kui näiteks majas vanakraami poes kohtad ikka näiteks keskaegset kella, milles keegi nagu õieti pole aru saanud, et mis ta siis on ja nii edasi ja siis äkki avastasin seal kuskil laualt, et need, et see on midagi erilist ka noh, selline õnn on elus olnud, et need kelladega seotud, jah, sellist kui rõõmu on, on hästi palju. Millest te mõtlete, kui te kuulete ühel juhuslikul hetkel oma päevast kiriku kella löömas seisma? Ja tõesti teraselt kuulanud ja püüan aru saada, millest räägitakse, isegi siis, kui ta lööb õiget aega, isegi siis ma jään seisma ja loendid veerand tunnid kokku. Selgelt kell, ta räägib sinuga ja siis lased selle jutu lihtsalt endast läbi, et, et see on küll jah, kindel, mida ma teen, kui ma kuulen kella helisemas, aga üldiselt, et mul on hea meel, eriti maal, kus kellahelin on, on ikkagi muutunud haruldaseks. Kui kuskil maa kiriku tornist kaugelt kandub kellahääl, et see teeb alati südame soojaks, isegi siis, kui sa saad aru, et, et see on hingekell või, või matusekell siis nakas mõtleteks suitsu peale ja see nii raskelt kai pappi keppkell, et noh, kas saab veel ilusamini öelda kirjeldada seda, mida kell teeb, siis mõttes tuletad selle luuletuse meelde, lased, lased endast läbi ja seal on ju ka võrratu kogemuse ja siis mõtled jah, sellele, et peab olema kell ja see lell ja vot seesama see kellamees, et ja nad koos, eks peavad, eks tegutsema, selleks et tuleks, mida sa kuulad. Ta paneb ikka mõtted liikuma, reeglina jah, see kellahääl ja siis vaatad ilmselt ka üles, et kuhu võib olla igapäevaselt jahi ei taipa vaadata kaid oma jalgade ette ja et ei komistaks, aga aga kuuled kella häält, siis, siis on pea kuklas ka. Suur tänu, Juhan Kilumets. Pärast toomkiriku kellatoa külastamist liikusime edasi lähedal asuvasse püha Aleksander Nevski katedraali mille siluetti olime imetlenud olnud juba toomkirikuaknast. Meid võttis vastu Aleksander Nevski katedraali kirikuvanem ja kellalööja Andrei Nikolajevitš simaarin, kes näitas teed ka kellatornidesse. Enne veel, kui kell helistasime, küsisin temalt, kuidas sai Andreidimaarinist kellamees. Andreigi marinist sai Kello mees osalt juhuse tahtel. Ma sain kirikuvanemaks ja polnud kedagi, kes kella lööks. Nii hakkasin tasapisi ise kella löömas käima. Püha Aleksander Nevski katedraali kelli helistatakse mitmel puhul. Kella helistatakse igal teenistusel hommikul ja õhtul vähemalt ühe kellaga. Pidulikel teenistustel helistatakse juba mitut kella. Igaks puhuks on oma helin. On erinevaid helinaid, ühe kellahelin, leina Kell, pidulikud kellamängud, pidulik kellamäng sõltub palju kella lööjast, kes võib ka ise improviseerida ja luua omaenese pidulikke lõbusaid kellamänge. Kas püha Aleksander Nevski katedraali kirikukelladel on ka nimed? Püha Aleksander Nevski katedraali kirikukelladele pole veel nimesid antud, võib-olla on selleks ettepanekuid. Venemaal antakse suurtele kelladele tõepoolest nimesid, meil veel mitte, rääkis Andreisimaarin. Meie suur kell on üks suurimaid Euroopas. Kuni 1987. aastani oligi see vene õigeusu kirikute suurim kell. Pärast seda hakati Venemaal aga uuesti hiigelsuuri kelli valama ning need on meie omast mitu korda raskemad. Millised rituaalid on kirikukella löömisega seotud? Kellalöömine on seotud jumalateenistuse kindlate osadega. Näiteks tervitus Kell kõrgema vaimuliku saabumisel või jumalaema uinumise püha ristikäigu Kell. Teistes kirikutes on veel ka laulatuskellad jamatuse kellad. Mida aga arvata kirikukellade tervendavat mõjust? Paljud loodavad, et kellahelin all on tervistav mõju kuid teadvus pole seda tõestanud, rääkis Andreisi maalin. Nii et ei oska öelda, tema ise pole seda tunnetanud, aga võib-olla, et keegi on. Veel enne, kui kuuleme Aleksander Nevski katedraali, Kelly, küsisin Andreisimaarinilt, millele ta mõtleb. Kui ta kirikukella helistab. Andrei Marin ütles, et kella lüües mõtleb ta ainult rütmile enne ja pärast loeta palvet aga kellalöömise ajal palvetada ei saa. Millelegi muule peale rütmi ta ei mõtle. Aleksander Nevski katedraali kirikukellade täis kellamäng käib kahe inimesega. Kõige suuremat kella lüüakse pedaaliga ja väikseid käsitsi. See on keerulisem. Väikseid Kelly lööki on reisi maalin. Liikusime edasi ülespoole Aleksander Nevski katedraali kellatornidesse. Juba Tomsoni? Tavalise padrun pilli tunnelisega kavadega. Andreisimaarin on kirikukelli löönud juba mitmeid aastaid ja on tekkinud mõningane vilumus. Õppinud. Ta seda kusagil pole, aga uuris seda kunsti ja treenis ennast ise. Praegu on ka internetis võimalik kõike õppida, rääkis ta. Venemaal ja Valgevenes on tõepoolest olemas ka kellameeste koole. Meil ei ole nii, et peab end ise antud tasemeni treenima. Küsisin, kas Andreisimaarinil on olnud ka õpilasi? Õpilasi on olnud küll, kuid kahjuks on nad kõik kusagile laiali jooksnud. Mõni sõitis ära, teisel ei pidanud tervis vastu. Kõik on olnud tüdrukud, poisse pole õnnestunud leida. Selleks, et kellalöömise kunsti omandada, on vaja suurt tahtmist õppida. Kui on ka muusikaannet ja rütmitunnet, küll siis välja tuleb arvasandreisimaarin. Veel näitas ta meile kellalöömise simulaatorit, mis samuti ühes tornis olemas on. Sellel võib harjutada, et inimesi mitte häirida. Näiteks meie valitsust, mis asub otse Nevski katedraali kõrval. On üks udune hommik vaiksel nädalal. Ma olen tulnud Haapsalu toomkirikusse ja mul on rõõm, et minu vastas istub Heino kahem, kes on olnud selle kirikukellad. Jah, eelmine kellamees lihtsalt jäi haigeks ja siis ma tulin tema asemele siin selle töö peal 2002. Ja kuidas te kella lööma õppisite? No siis oli nii nagu praegugi on, kellalöömine on automaatselt siis oli kellale, selle automaatika nimi oli lible ja meil oli siis lible, kes kellele ei jää. Aga vahel tuli ka käsitsi teha ma enne kontserti või kui olid ristimised, pulmad või neid aineid. Ja praegu on täpselt samamoodi, need on küll uued kellad, uus automaatika, mis on väga täpne, kella seadistamine käib raadio teel ja need tunnid ja veerand tonnide pool tonnidega, usun, et tunnid, need on ka kõik automaatselt, et endale ei ole vaja midagi teha. Ainult jällegi kontsertide ristimiste, laulatuste puhul ja riiklikud tähtpäevad või siis on ka kellalöömine, siis on käsitsi. Meil on tornis kolm kella suur keskmine ja väike tegelikult on seal ka neljas kell, mis oli enne uusi, Kelly oli seal kaks kella suurem ja väiksem, aga suurem Kell visati kunagi siin Nõukogude aja alguses ülevalt tornist alla ja siis seal pärast tõsteti tagasi, aga siis seal on mõra, on see, sa heli ei ole õige? Kuskil on kirjeldatud, on arvatud, et kellahelin on selline, puhasta hingest, tal käimsatav mõjub inimesele väga hästi. Selline rõõmus kellahelin. Mille peale te mõtlete siis, kui te kuulete näiteks kirikukella löömas? Igal pühapäeva hommikul, siis on aeg telekasse minema hakata. Aga ikka niisugune rõõmus või kuidagi ülevam meeleoludele. Öelge, kas kellalööjad üle Eesti ka suhtlevad omavahel, tunnete te oma kolleege ei tunne ja nii, et sellist traditsiooni ei ole ja sellest ei tunne puudust ka. Võib-olla ei olegi selle peale tulnud, et kellalööjate hing teha? See on võib-olla ja mõte. Mõned aastad ma olen aastavahetusel siin käinud uue aasta kellasid löömas siis vahel leppisime nende ilutulestike poistega kokku, et kui kellad, narra löödud 12 lööki on ära löödud, siis nad hakkavad oma ilutulestikku laskma, nii et see oli niimoodi sünkroonis, tuli ilmselt hästi välja kõigil tore elamus vahel. Nüüd oleme linnuse torni viiendal korrusel, kus on kaks uut ja üks vana kell. Ühe suurel ja väiksel on külje peal haamrid, mis löövad siis neid veerandtunde ja täistunde. Kellamängu ajal hakkavad kõik need kolm kella kiikuma. Siis tuleb see tore helide mäng. Pärast Haapsalu toomkiriku külastamist jõudsime ringiga tagasi Tallinnasse. Kaasani kirikus ootas meid kellalööja Sergei Petrenko. Me seisame ühest küljest siin liivalaia tänava ääres keset suurt liiklusmüra ja samas ühe kolmesajaaastase kiriku kellatornis, see on rammu laagrisse töötav tarudes. Sergei Petrinko, kuidas teist sai selle kiriku kellalööja? Täitsa ootamatult? Mitte kunagi mõelnud, aga ei arvanud, et see on võimalik, et siin kaua aega kellad üldse vaikisid. No nõukogude ajal nagu ei tohtinud kella anda eriti või üldse ütleme niimoodi, aga siis pärast, kui tuli Viktor, siis tema hakkas nagu uuendama siin seda kirikuelu ja pakkus mulle, et ma hakkaks külma ja siis pärast kella siin on nii, nii see juhtuski. Mis aastaseni võib-olla 15 või 16 ja kuidas siis teie tutvus nende kelladega siin alguse sai, kas keegi ka õpetas teid kuidagi või kuidas te õppisite neid lööma ja mindud Lõpetas Kopli kiriku üks inimene Koplisse, kellele ja siis meil käis Valgevenest õpetaja, kes meid õpetas siin kaks nädalat iga ja siis olid meil tunnid ja siis noh, midagit internetist saab vaadata, õppida käisin muidugi Nevski kirikus seal ka õpetaja no ühesõnaga, kõik, kes siin on, kellalööjad Tallinnas need natuke kõik midagit õpetasid mulle, rääkige natuke nendest Kaasani kirikukelladest ka, mitu neid on ja kui vanad nad on, neid on siin kokku üheksa, vanu on siis neli ja ülejäänud on uued, siis mis on Venemaal juba ütleme siin meie ajal juba valmistatud ja neid kõiki kellasid pani kokkuvõttes Valgevene see õpetajaspetsialist, kes käis meid õpetamas, tema panin need ülesse ja ja valis neid hääli ja vanade kõrvale, ma mõtlen, et nüüd nad siin ongi kõik meil koos ja üks kell on seismas praegu teie selja taga ilusti, tal on pragu sees ja ta ei anna juba selliste häältega. Noh, ta ei kõla niimoodi terves selles ansamblis, ütleme niimoodi. Me räägime juttu neljapäeval, esimesel aprillil, mis kell täna lüüakse ja kuidas tänaõhtune halvetus, et kui me oleksin palvetust, oleks pidanud kellasid lööma, siis oleks ainult 12 korda keskmisesse kella oleks 12 lööki ja siis oleks kõik, sest et praegu on paastuaeg ja paljudes kohtades kellasid üldse ei lööda või kui lüüakse, siis hästi vähe ja suuri kellasid üldse ei lööda või ainult kui pühapäeval, siis nii, et kellad ka natuke nagu vastavad või täpselt nii kelladega on väga palju rituaale, kui me võtame vanadest asjadest, et kui käib palvetus, siis inimene kellade järgi saab väga hästi aru, mis momendis valvetes praegu on ja siis ta teab, mis toimub kirikus, kui ta siin väljas või põllu peal või mis iganes. Kuivõrd te olete nende kelladega nii lähedalt kokku puutunud, kas te tunnete ka mingisugust efekti iseendale, et kas te näiteks usute, et kellad tervendavad? Ma ei ole mõelnud selle peale, kas nad tervendavad, aga kindlasti kui inimene? Ma arvan niimoodi, mulle räägiti vähemalt niimoodi, kui ma siin olen, mul on teine tunne, et kui inimene tuleb kirikusse ja kuulab kella, siis tal kuidagi tuju võib-olla natuke rõõmsam või kui, siis ta kuidagi nagu valmistub juba palvetusele ette. No kuidagi niimoodi, ma saan aru, et me tohime neid Kelliga natukene proovida, kas üldse võib ühel mingis mõttes juhuslikul hetkel päevaseid Kelly lüüa? Seda kõik juba määrab kiriku. Et kui selline luba on antud, siis me võime siin kõiki kelli proovida, ma saan aru, et meile praegu on see luba antud, mina saan ka niimoodi aru, sander proovide, aga proovime siis vaiksele nädalale kohaselt, kas te võiksite näidata? Muidugi? Kõigepealt ma siis näitan, et paastu kelm, mis kutsub palvele kõigepealt, eks ole. Et siis ma mängin seda ja siis mängin, et kahte kella veel, et kuidas siis palvetes ajal mängitakse? Kaasani kirikukellade helina saatel seekordse heligaja ka lõpetame. Saate tegid helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Miina Pärn. Soovime teile rahulikku nädalavahetust.