Kell lõi üheksa mõni minut hiljem kriiksus aiavärav hingedel. Pean tunnistama, et tundsin nagu teatavat ängistust ja uus palavikuhoog raputas mind. Kohe pidin ma teada saama saladuse võtme. Häiriv seiklus omandab lõpuks tõelise sisu ja minu enda silme all pidi toimuma lahing. Tasprii haaras proua Andermati käe ja sosistas peasy, ärge liigutage. Mida te iganes näete või kuulete, ärge laske selle ennast heidutada. Keegi astus sisse suure sarnasuse tõttu Etienva rääniga, tundsin ära, tab venna Alfredi samasugune raske kõnnak, samasugune tuhkhall habemesse kasvanud nägu. Sisse astudes oli tal ärevil ilme, nagu on inimesel, kes on harjunud enda ümber lõksu, kartma, kes haistab seda ja püüab vältida. Ta heitis pilgu üle toa ja mul tekkis tunne, et sametkardinaga varjatud kamin talle ei meeldinud. Taastus kolm sammu meie poole. Aga ilmselt mingi märksa olulisem mõte sundis teda pöörduma, sest ta läks põiki üle toa seina juurde ja jäi seisma mosaiigi, et mis kujutas kalli habemega kuningat, kellel oli käes särav mõõk taastustooli peale ja uuris kuningat pikalt libistades näpuga üle õlgade ja näo ning patsutades mõningaid kohti pildil. Ent äkki hüppas ta toolilt maha ja läks seinast eemale. Pankur karjatas üllatunult, teie, teie kutsusite mind siia? Mina mitte sugugi, protesteeris Warren käriseva häälega, mis meenutas, tab venna häält. Ma tulin teie kirja peale minu kirja, teie allkirjaga kiri, milles te pakute mulle, ma ei ole teile kirjutanud. Ei ole mulle kirjutanud. Pagan, tõmbus vaistlikult kaitses, mitte pankuri, vaid tundmatu vaenlase vastu, kes oli ta lõksu meelitanud. Veel kord pööras ta silmad kaminale ja astus siis kiiresti ukse suunas. Härrandermat tõkestas tal tee, mida te ometi teete, Warren? Siin on tegu mingi sohimänguga, mis mulle ei meeldi, ma lähen ära. Head õhtut. Üks hetk. Härra Ander, mat, ärge käige peale. Laske mind mööda. Ei, ma ei lase teid. Taganes kohkudes pankuri otsustavast hoiakust ja pudrutus. Hästi, räägime ruttavalt. Ükskord oleks sellel lõpp. Üks asi üllatas mind ja ma ei kahelnud, et mu kahte kaaslast oli tabanud samad pettumus. Kuidas võis juhtuda, et Salvatuuri ei olnud siin? Kas tal ei olnud kavas vahele astuda? Kas pankuri vastastamisest piisas talle? Hetke pärast vastus härra Ander Madverääni poole. Otse tema vastas seistes ja talle silma vaadates ütles ta nüüd, kus palju aastaid on mööda läinud ja teil ei ole enam midagi karta. Vastake mulle avameelselt, varen. Mida te tegite luinak kombiga. No on alles küsimus, just nagu mina võiksin teada, mis temast sai. Te teate seda Teie vendia, teie käisite tal lausa kannul. Te peaaegu elasite tema juures siinsamas majas. Te olite kursis kõigi tema töödega kõigi tema plaanidega. Ja viimasel õhtul, kui ma saatsin lakk kombiukseni, nägin ma kahte siluetti, kes varjasid end pimeduses, need olite teie ja teie vend Warren eks tõestage. Parim tõend on see, et kaks päeva hiljem näitasite mulle ise läkombi portfellist võetud pabereid ja plaane ning tegite mulle ettepaneku need ära osta. Kuidas olid paberid teie kätte sattunud? Ma ütlesin teile, härra Ander mater, Me leidsime need lakombi laualt järgmisel hommikul pärast tema kadumist. Vale, Taistage. Kohus oleks võinud seda tõestada, miks ta ei pöördunud kohtu poole, miks, miks? Ander mat vaikis süngelt. Ja teine jätkas. Härrander mat, kui teil oleks natukenegi kindlust olnud. See väike ähvardus, mille me teile esitasime, ei saanud takistada. Mis ähvarduskirjad? Kas te tõesti arvate, et ma olen hetkegi uskunud kuid ei uskunud nende kirjade olemasolusse, miks te siis pakkusite mulle sadu ja tuhandeid, et neid tagasi saada? Ja miks te ajasite meid nagu metsloomi taga, et kätte saada plaanid, mis olid mulle väga tähtsad. Minge ikka, te tegite seda kirjade pärast. Oleksite kirjad kätte saanud, oleksite meid üles andnud. Ta puhkes laginal naerma ja siis hakatakse järsku. Nüüd aga aitab. Meil ei ole mõtet sõnu korrata, ma ei jõua sammugi edasi, järelikult piirduma sellega. Me ei piirdu sellega, ütles pankur. Ja kuna rääkisite kirjadest ei lahkuda siit enne, kui olete mulle andnud, lahkun, ei, ei, seda me veel näeme. Röögatas varem nii maruvihaselt, et proua Andremat surus kerge karjatuse maha. Siis ma nägin, kuidas varan libistas käe kuuetaskusse, tõmbas revolvri välja ja sihti, sander Mati ja, või jäi? Pankur, kummardus kiiresti. Kõlas lask. Relv kukkus. Olin jahmunud, prii oli püstolilasuga relva Alfred Warreni käest maha paisanud. Ja hüpanud kähku kahe vastase vahele, näoga Warreni poole, naeris nüüd. Teil veab, mu sõber veab hullupööra, ma sihtisin kätega, tabasin revolvrit. Mõlemad mehed vahtisid teda liikumatult ja hämmeldunult. Kasvõi ütles pankurile. Vabandage, härra, topin nina asjadesse, mis minusse ei puutu. Aga tõesõna, teie mängite oma osa liigas saamatult, lubage mina juhin mängu. Ja pöördudes Warreni poole. Nüüd on meie kord mu sõber ja palun kähku. Trump on ärtu, mina panen mängu seitsme. Ta tõstis kolme tolli kaugusele Warreni ninast raudplaadi, millele olid märgitud seitse punast tippu. Ma ei ole iial säärast kohkumust näinud. Laip, kaame, silmad, jõllis, näojooned hirmust krampis, naismees justkui hüpnotiseeritud pildist enda ees. Kes te olete kogelasta? Ma juba ütlesin, mees, kes topib oma nina asjadesse, mis temasse ei puutu ja ta teeb seda põhjalikult. Mida te soovite? Kõike seda, mis sa kaasa tõid, ma ei toonud midagi, siis poleks siia tulnud. Sa said täna hommikul teate, mis kutsus sind kella üheksaks siia ja käskis kaasa võtta kõik sinu käes olevat paberit, sa oled siin, kus on paberid? Tas prii hääles ja hoiakus oli tunda võimukust, mis mind jahmatas, tavaliselt muretu ja leebe inimene tegutses hoopis teistmoodi. Warren osutas täiesti taltunult ühe oma tasku peale. Paberid on siin, kõik paberid, mis sa leidsid, luinak kombiportfellist ja müüsid major von Liibanonile. Ja on need koopiad, originaalid, originaalid. Kui palju sa nende eest tahad? Sadatuhat? Tas prii, pahvatas naerma, sa oled kull. Major andis sulle ainult 20000 20000 visatud tuulde, sest katsete materjalid puudusid. Plaan ei osatud kasutada, plaanid ei ole täielikud. Miks te mult neid siis nõuate, mul on neid vaja. Ma pakun sulle nende eest 5000 franki mitte ühtegi suud rohkem 10000 mitte ühtegi suud vähem, nõus. Tas prii, astu sander mati juurde, kirjutage tšeki välja, härra, aga mul ei ole tšekiraamatut siin. Jahmunud Andermata võti, sulatatud tšekiraamatus. Tõesti minu oma, kuidas see on võimalik? Jätkem tühjad sõnad, ma palun teid, kallis härra, kirjutage paid alla. Pankur võttis oma täitesulepea ja kirjutas alla. Varan sirutas käe. Käed eemaleke rataste, Aspree kõik ei ole veel lõppenud. Ja pöördudes pankuri poole küsimus on ka kirjades, mida te nõuate ja pakk kirju, kus need on, pagan, minu käes need ei ole, mu vend võttis need enda hoolde. Nad on peidetud siia sellesse tuppa. Sellisel juhul te teate, kus nad on. Kuidas ma võiksin seda teada? Pagan võtaks, kas ta siis ei vaadanud peidikusse? Te näite olevat niisama hästi informeeritud kui Salvatoor. Kirjad ei ole peedikus, nad on seal teise lahti. Ma kääni pilk muutus umbusklikuks. Kas ta Spriiesalvatuur polnud tegelikult üks ja sama isik kui ja siis ei riskinud millegagi, näidates juba tuntud peidikut, kui ei siis olid tarbetu tee lahti, kordastas prii. Mul ei ole ärtu seitset on küll siin. Ütles tas põi ulatades raudplaadi. Warren taganes hirmunult. Ei, ei, ma ei taha. Kasvõi läks kalli habemega monarhi juurde, astus toolile ja surus ärtu seitsme vastu mõõga käepidet. Nii et plaadi servad ühtusid täpselt mõõga servadega. Siis torkas tänaskliga järgemööda seitsme südame tipus olevasse auku ja surus sel kombel mosaiigi seitsmele väikesele kivile. Kui seitsmes väike Kiviõli sisse lükatud, hakkas kuninga büst iseenda ümber liikuma paljastades suure õndsuse, mis oli just nagu seif. Raudvõrede ja kahe säravat teraseriiuliga. Tas põhjastus varani juurde ja ütles talle, ära püüa mind üle kavaldada. On veel üks peidikusse, on teis peidikud? Ei ole, kas sa tahad raha, kui palju? 10000? Randermat, kas need kirjad on teile 10000 franki väärt? Ja lausus pankur valjusti. Sulges seifi, võttis silmanähtava vastikustundega ärtu seitsme ja surus selle täpselt samal kohal mõõga peale. Üksteise järel torkas tänaskli läbi seitsme südamed tippu. Uuesti tekkis liikumine. Ent ootamatul kombel keerles vaid osa seifist, paljastades väikese peidiku suurt seifi sulgema ukse sees. Kirjade pakk oli seal nööriga kinni seotud ja pitseeritud. Pagan, ulatas pakid asbrile. Too küsis, kas check on valmis aranderamat? Jah. Ja teil on ka viimane dokumente, millal saite luinak kombilt ja mis täiendab allveelaevaplaane. Ja vahetus toimus tas poliibani dokumendiga tšeki taskusse ning ulatas kirjapaki Ander matile. Pankur kõhkles hetke, otsekui kardaks ta puudutada neid neetud pabereid, mida ta oli kirglikult otsinud. Siis haaras ta närvilise liigutusega paki enda kätte. Kuulsin enda kõrval vaikset Hoiet. Palun, ärge mind tänage, ainuüksi juhuse tahtel sain olla teile kasulik. Andermat lahkus, ta viis endaga kaasa oma naise kirjad Luillacrombile. Hiilgav ei jäta sprei vaimustusega. Kõik läheb nii hästi, nüüd peame vaid oma asja lõpetama, kamraad, on sul paberid? Kõik on siin. Ta sprei lappas neid uuris tähelepanelikult ja toppis oma taskusse. Suurepärane, sa pidasid sõna, aga lisaga kaks tšeki, raha oled sina ka enesekindel, kulla ben, sa julged veel nõuda? Ma nõuan seda, mida mul on õigus saada. Kas sul on siis õigeusu varastatud paberite eest midagi saada? Mees oli täiesti rööpast väljas, ta värises vihast, silmad olid verd täis valgunud raha 20000 kogelest ta võimatu, mul on seda endale vaja. Raha. Olge ometi mõistlik, ei jäta buss rahule. Tas põis haaras tal nii jõhkralt käsivarrest, et teine ulgus valust ja lisas. Mine ära, kamraad, värske õhk teeb sulle head. Kas sa tahad, et ma sind saadan? Me läheme läbi tühermaa ja ma näitan sulle klibu kuhja, mille all sa ei ole tõsi, ei ole tõsi, siiski see on tõsi. See väike raudplaat seitsme punase märgiga tuleb sealt. Luinak umbe ei lahkunud sellest iialgi, mäletad sinu vend ja sina matsid selle koos laibaga ja veel mõningate asjadega, mis kohtule ääretut huvi pakuksid. Käänsurus, rusikad vihaselt näo ette. Olgu, mind veeti ninapidi. Jätame selle jutu. Ainult üks asi veel, üksainus asi. Ma tahaksin teada, ma kuulen selles seifis. Neist kahes suuremas oli üks laegas ja kui te tulite siia ööl vastu 23. juunil, kas oli seal. Ja selles oli kõik see, mida vennad väga sinna olid pannud üsna kena ehete kollektsioon, briljandid ja pärleid, mis vennakese tulid endale siit-sealt näpanud. Te, võtsite need ära? Issake, sea enda minu olukorda. Järelikult mu vend sooritas enesetapu, kui nägi, et laegas oli kadunud. Võimalik. Sa ütled seda niisuguse näoga nagu hauksid revanši mõtteid. Pagan võtaks. Õnn pöördub. Täna olete teie tugevam, homme oled sa sina. Ma loodan seda. Teie nimi sendub. Ellub. Mees tuikus, nagu oleks kaikaga pähe saanud. Paistis, nagu oleksid need kaks sõna võtnud talt igasuguse lootuse. Puhkes naerma. Kas sina arvasid, et mõni härrad või härra tüpoonton kombineerinud selle ilusa afääri minema ikka. Selleks oli vaja, vähemalt ellub taolist meest. Ja nüüd, mil sa kõike tead, mu armas, mine ja hakka revanši valmistuma. Lub, ootab sind ja ta tõukas välja lausumata enam sõnagi tas prii, tas prii, hüüdsin mina. Kutsudes teda ikka veel tahtmatult nimega, mida ta kandis siis, kui temaga tuttavaks sain. Lükkasin sametkardina kõrvale. Ta arutas lähemale, mis, mis on? Proua Andermat tunneb ennast halvasti. Ta oli abivalmis, andis daamile nuusksoola ja hoolitses igati tema eest. Siis aga küsis, mis siin juhtus. Kirjad Luile, kombikirjad, mis te andsite tema abikaasale. Ta sprei lõi endale vastu laupa. Ta uskus, et ma tegin seda ja muidugi arvestades kõike, võis ta seda uskuda. Olen mina alles, lollpea. Proua Andermat olid toibunud ja kuulas ahnelt. Ta võttis oma portfellist väikese paki, mis oli absoluutselt sarnane sellega, mille oli kaasa viinud härra andarmat. Siin on teie kirjad, proua, ehtsad kirjad. Aga teised. Teised on täpselt samasugused, ainult et ma kirjutasin nad läinud ööl ümber ja kohendasin neid hoolikalt. Teie abikaasa ei kahtlusta asendamist, sest kõik toimus tema silme all. Käekiri pole olemas, käekirja, mida ei saaks imiteerida. Naine tänastas põid samade tänusõnadega, millega oleks pöördunud oma seltskonda kuuluva mehe poole. Ja ma sain aru, et ta polnud kuulnud viimaseid lauseid, mida Sven lub olid vahetanud. Mina silmitsi esindas priid kuidagi häiritult teadmata õieti, mida öelda vanale sõbrale, kes nüüd ilmus mu ette täiesti ootamatus valguses, lõpp. See oli lõppenud. Lõpp kuulus seltskonda, kus mina liikusin. Ma ei suutnud kuidagi toibuda. Temaga ütles täiesti sundimatult tee võite Shandast jumalaga jätta. Ahjaa, sandas läheb reisima. Ma saadan ta Marokosse. On üsna tõenäoline, et ta leiab seal väärilise lõpu. Pean tunnistama, et see on koguni mu plaan. Oo, Sven, lõpp on alles oma karjääri alguses ja ta loodab vastupandamatu, st uudishimust rutasin tema juurde ja viies ta pisut eemale proua Andrematest, küsisin. Te leidsite lõpuks teise peidiku selle, kus olid kirjad. Nägin sellega palju vaeva. Leidsin selle alles eile pärastlõunal, kui teie pikutasite siis ometi jumal taevas teab, kui lihtne see oli. Kõige lihtsamate asjadele mõeldakse alati kõige viimasena. Ja näidates mulle ärtu seitset. Ma aimasin, et seifi avamiseks tulid kaarti suruda mosaiik vennikese mõõga vastu. Väga lihtsalt oma informatsiooni allikatest oli mul teada, kui ma siia tulin, 22. juuni õhtul pärast seda, kui olite minust lahkunud ja olles enne valitud lugudega viinud teid kui närvilise ja kergesti mõjutatav meelelaadiga inimese niisugusse, hingeseisundisse, et ei tulnud voodist välja ja lihtsalt pidite laskma mul vabalt tegutseda. Ühesõnaga siia tulles teadsin, et üks laegas oli peidetud seifi ja et seifi võtmeks oli ärtu seitse, mis tuli vaid panna ettenähtud kohta. Selle välja uurimiseks kulus mul tund aega tund aega, et uurida mosaiik vennikest vana keisrit. See vana keiser kujutab täpselt kõikide mängukaartide ärtu kuningat Karl suurt. Tõepoolest. Aga miks ava Pärtu seitse kord suureseid vigurdab väikese peidiku ja miks te algul tegite lahti ainult suure seifi? Miks? Aga sellepärast, et püüdsin kogu aeg kaarti paigutada, ühtepidi alles eile märkasin, et kaarti ringi pöörates ühesõnaga pannes keskmise seitsmenda märgi ülespoole ja mitte alla muutus seitsmemärgi asukoht. Pagana pihta. Veel midagi, te ei teadnud kirjadest enne, kui proua Andermat nendest minu juuresolekul rääkis ja ma leidsin seifis peale laeka vaid kahe venna kirjavahetuse, mis paljastas mulle nende reetmise. Tuleb siis välja, et lihtsalt juhus viis tõid kahe venna loo rekonstrueerimisele ja siis allveelaevaplaanide ja dokumentide otsimisele. Juhus. Aga mis eesmärgil te otsisite? Tas põi, katkestas mind naeratades. Veidi aja pärast, kui ma olen proua Andermatti alla juhatanud ja saatnud Ekadefansile väikese sõnumi, mille kavatsen kirjutada, tulen ma tagasi ja siis räägime üksikasjalikult. Ta istus ja kirjutas lühikese ja selge, teate, milles tuli märgata lustihimulist. Fantaasiamängu. Aga sõllub, on lahendanud probleemi, mille hiljaaegu tõstatas Salvatoor saanud enda valdusse insener Luillacombi kõik originaaldokumendid ja plaanid toimetas ta mereministeeriumile. Sel puhul avab ta korjanduse eesmärgiga kinkida riigile esimene nende plaanide järgi ehitatud allveelaev. Ta ise alustab korjandust. Andesse läks 20000 franki. Härra Andermatti tšekkide, 20000 franki. Ütlesin ma talle, kui ta oli andnud mulle paberi lugeda. Täpselt nii on õiglane, lunastab osaliselt oma reetmise.