Head kuulajad tänane päev annab põhjust raadiotegijatest pikemalt rääkida ja Me oleme stuudiosse palunud mehe, keda arvamus aruteludes vikerraadios on olnud sagedasti kuulda, aga keda ilu on Eesti Raadio ka töö poolest ka palju tihedamalt sidunud. Tere, Juhan Kivirähk. Tere. Ütlesid 1900 kaheksakümnendatel aastatel Eesti Raadio arvutuskeskuses auditooriumi uuringud osakonnas. Eesti Raadio arvutuskeskus oli loodud palju varem, te olete peaaegu et heakaaslased, kuhu see arutluskeskus oma arenguga oli selleks ajaks jõudnud, kui sina siia tulid? Arvutuskeskus tegelikult on ikka minust, et arvutuskeskus loodi 1969. aastal ja ma olen sellest kuulnud jah, palju lugusid ka mina ise alles tulin siia tööle 80. aastal, aga sellised mehed nagu Leo Võhandu maid sarv ja muidugi tol ajal raadiot juhtinud Aados Lutsk. Kui nad käisid siis Moskvas rääkimas, et neil on arvutuskeskust vaja, siis oldi käsi laiutatud. Et mis siis nüüd raadio teel arvutite kähki. Et see tundus sel ajal nii jabur, noh, kui me täna mõtleme, et ükski kõige väiksem firma ei saa ilma arvutita töötada juba kas või see, et raamatupidamine, infosüsteemid, kõik ju käivad arvutite kaudu ja nad siiski rääkisid selle arvuti siis välja, selleks sai siis kuulus teise põlvkonna Armeeniast oodatud rastan, mida siin raadiomajas täitis terve üheksanda korruse ja 10. korruseli ventilatsiooni jaoks. Ja see oli siis juba töötanud terve selle aastakümne enne seda, kui kui mina siia saabusin pärast ülikooli lõpetamist, aga sel ajal algas just nimelt üleminek uutele arvutitele, SM-id olid siis, mis tulid siia kahe maja vahele galerii peale ja loomulikult tuli siis ka koguse andmevara või tarkvara uute masinate jaoks ümber kirjutada. Seal ei olnud ju midagi niimoodi nagu valmis, et nagu tänapäeval, et ostad arvuti ja seal on kõik programmid juba olemas. Sel ajal tehti kõik põlve otsas valmis ja mina lõpetasin kaheksandana igal aastal ülikooli ja ja siis mind suunati siia, ehkki, ehkki see suunamine oli no nii-öelda siitpoolt palutud, et ma olin varem siin korra praktikal käinud ja, ja minu süsteem programmeerimisõppejõud Tartus, Ain Isotamm oli siinsete ülemuste õpingukaaslane ülikoolis ja tema siis mind siia soovitas siis oli siin juba kõik, kõik, ütleme toimis selle vana rasva peal, aga tuli hakata kõike uut tegema sinna alumiste ESM-ide peale ümber ja ja siis niimoodi. Ei, ma ütlesin siis see töö käima läks. No aga sellel kõigel oli ju mingi eesmärk. Ja loomulikult, ega arvutite kasutamine raadios ongi selleks, et et nagu minu heal esimene ülemus siin raadiomajas, kahjuks just mõne nädala eest meie hulgast lahkunud Tarmo Aus ütles, et programmeerija on hästi laisk inimene. Tema katsub teha nii, et arvutitekste maast võimalikult palju ära. Ja noh, kui me mõtleme, mis siin raadiomajas üks oluline koht oli fonoteeki noh, nagu vanasti me mäletame, raamatukogus käisid, siis olid sellised sahtlid ja lappasid seal neid perfokaarte. Apteek oli ju sama süsteemiga, aga, aga kõige loogilisem oligi otse fonoteegile palun arvutisse. Ja siis on väga lihtne neid lugusid leida ja järgmine samm sealt edasi oli juba selline, et kui need lood kõik korralikult ära kodeerida või kirjeldada, arvuti ju ise muusikat ei kuula ja aru ei saa, kas on mosoor veel nii noor, et siis on võimalik arvuti abil ka kontserte kokku panna, et siin oli eraldi töögrupp, seda juhti sarna Rohvlin, kes siis tegeles sellega, et muusikapalad kirjeldati ära, lõbuskurb viiul, tšello ja nii edasi ja siis saigi nii-öelda tellimuses ette anda, et järjekordne Nõukogude riigijuht on surnud, et nüüd tuleb tund aega hästi kurba muusikat ja arvuti, et siis selle välja ja pani täpselt parajaks, eks ole, et seal on ju aeg ka tähtis, et no ma arvan, et praegu raadiotöö ja niimoodi käib, et keegi teistmoodi ei kujutagi ette. Et joostakse kuskile mööda treppe, fonoteeki, võetaks lint kaenlasse ja tullakse siia, pannakse puldi peale ja, ja käima, et see. Aga jah, tol ajal oli see uudisasi ja selle, et see suudeti läbi suruda, see näitas ikkagi, et mõeldi nagu aastakümneid osati ette mõelda. Sina tulid auditooriumi uurima. Mina ei tulnud. Kohe auditooriumi uurima, ma tulin siia, minu esimene nimetus oli insener, programmeerija, et ma tulingi ikkagi programmeerima, aga selle uue arvutisüsteemi peale tuli panna ka siis statistilised andmetöötlusprogrammid. Tegelikult see ühiskondlik Kuu arvamuse uuringute osakond oli enne arvutuskeskust juba loodud siin raadiomajas. Kõige esimene isik, kelle ametinimetus oli sotsioloog, oli Asta Tamre, kes siis seda seltskonda juhtis ja tegelikult siis juba tehti uuringuid, et kui me täna räägime vikerraadiost, siis see uuring, mille põhjal vikerraadio loodi, tehti enne juba, kui arvutuskeskus tekkis. Aga jah, selle 69. aastal ja selle peal töötas väga võimas siis andmetöötlusprogramm. Tol ajal ei olnud võimalik, et ostsid IBM-ist SBS-i ja hakkasid muutku andmeid, töötleme vaid, kõik tuli ise näpu vahel valmis teha ja mina hakkasin siis kirjutama neid andmetöötlusprogramme, sagedustabelit, faktoranalüüs, klasteranalüüs ja nii edasi ja tegin siis koostööd nendega, kes neid programme kasutavad. Tol ajal juhtis siis juba seda auditooriumiuuringute osakonda Andrus Saar. Ja, ja ju siis minus oli midagi, mis Andrus ära tundis ja arvas, et kui sa juba neid programme kirjutad, siis sa võiksid ka ka selle analüüsi ja järeldustega tegeleda ja ja siis, 84. aastal ma läksingi üle, siis sinna sinna osakonda, siis ma sain insener sotsioloogiks, et insener pidi igatahes sees olema, sest tegemist ikkagi arvutuskeskusega. Ja siis me hakkasime siis Andrusega tegema selliseid huvitavaid uuringuid, nagu avaliku arvamuse küsitlused, et varem uuriti auditooriumit, mõõdeti raadiokuulamist, teleka vaatamist, tolleaegsete meetoditega oli sellised päevikud, mida siis inimestele anti, mida nad täitsid veerand tunni täpsusega. Vaatasin seda kanalit, kuulasin seda kanalit. Aga meil siis tekkis vajadus hakata uurima siis ka noh, nii-öelda ühiskondlikku arvamust, et mida siis inimesed sellest kõigest kõigest arvavad. Tagama oli muidugi jällegi poliitiline. Kiur Aarma on siin filmis seda väga hästi kirjeldanud, et tol ajal partei keskkomitee siis ütle, et Eesti asub ideoloogilise võitluse eesliinil ja siis oli muidugi tarvis teada, et kas siis inimesed mõtlevad ideoloogiliselt õigesti või mitte. Tänapäeva avaliku arvamuse uuring erinebki selle poolest, et et tol ajal leiti, et õiged arvamused on enne teada ja uurima, et kas inimesed arvavad õigesti. Tänapäeval muurime ikega inimeste arvamust selleks, et teada saada, et mida siis ühiskond ootab ja vajab. Aga jah, need esimesed uuringud aitasid sellesse teooriasse süveneda. Sai loetud George Gallupi raamatut, mis oli erifondis mikrofilmile pildistatud väga salajane Andrus saarega, me istusime siin üheksandal korrusel ühes kabinetis, meil oli suur rauas seis, kuhu me siis tööpäeva lõpul oma salajased andmetabelite rullid pidime panema. Et jah, siis loomulikult siis nende aruannete üks oluline adressaat oli, oli siis partei keskkomitee ideoloogiatöötajad. No seal oli tööl oli Andrus Saarekursusekaaslane, Toomas Leito, nii et meil on selles mõttes natukene kergem elu, et tutvus oli sees. Et väga-väga kõike ära ei keelatud, aga muidugi jah, kõike küsida ei lubatud, mida meie oleks tahtnud. Aga need uuringud tellis siis, kes? Et selle lähikäin, see nii, et tuli tellija ja küsis uuringut vaid vaid need olidki selle meie keskuse ülesanne teha selliseid uuringuid, noh, põhiline töö oli ikkagi auditoorium, uurimine kaardistada, see, mis ka tänapäeval tellitakse Kantar Emorilt, et ehk enam ei mõõdeta siis paberi peal veerand tunni kaupa, vaid on telemõõdikut, mille kaudu siis saab järgmiseks päevaks teada, kui palju inimesi mingit saadet vaatas. Aga jah, see avaliku arvamuse uurimine oli siis nagu selline eraldi liin, millega, millega siis mina, Andrus Saare juhendamisel tegelesin. Kas auditooriumi uuringud ja ühiskondliku arvamuse uuringud mõjutasid kuidagi tele- ja raadiosaatekava koostamist ja saadete sisu? No seda saadete planeerimisprotsessi mina olin, nii hästi ei tundnud, ma tean, et vist praeguse ajani on või vähemalt veel mõnda aega tagasi oli tööl selline nimi nagu Salme Rannu, kes oli ka üks meie auditooriumi uurija ja kes, kes nüüd tänapäeval siis ka neid uuringutulemusi üritab kasutada, et loomulikult tehti järeldusi, et selleks ju hakatigi uurima, et, et nii-öelda, et kas rahvas juba õigesti oskab arvata, eks ole, siis tuli vastavat sisu sisu muuta, aga aga jah, ütleme enne juba arvutuskeskuse loomist, see vikerraadio loomine, tuginedes ühele põhjalikule uuringule, millest tuli välja, et et inimesed ootavad raadiost peale esimese programmi veel sellist nagu kergemat sisu, et tol ajal vikerraadio oli siis tänane raadio kaks sektori oli selline lõbusam noh, või, või kergema muusikaga ja popmuusika ja džäss, sellised, et esimene programm, esimene programm oli noh, nagu rahva hääl, aga, aga siis vikerraadio oli niisugune, siis rohkem rohkem meelelahutuslikum. See tuli just nimelt jah, uuringust välja, et sellist on vaja ja taoliseid mitte ainult siis aja kaardistamisi, vaid sisuuuringuid, et milliseid saateid oodatakse ja, ja kes on nagu populaarsemad saate tegijad ja nii edasi selliseid asju, juuli oli vaja teada, et programmid planeerida, aga, aga sellega mina otseselt kokku ei puutunud. Ma leidsin Eesti televisiooni arhiivist ühe väga vana, saab tegus Voldemar Lindström, Andrus Saari, LV tants, arutavate missugusele kellaajale panna telekoolisaated, et kas need peaksid olema hommikul, et terve klassi kaupa saaks, vaata või nad peaksid olema õhtul, kui koolilaps kodus tunde ette valmistab. Saatejuht oli diktor Urmas Reitelmann ja seda kõik oli väga armas vaadata. Nüüd on lastesaated üldse veebi kolinud, nii et küsimus on iseenesest ära langenud, aga läheme ajas edasi. Tekkis hetk, kui Eesti Raadio arvutuskeskust ei olnudki enam vaja. Mäletad seda? Mina elan, seda ei mäleta, sest et ütleme, 1988. aastal selles ideoloogilises võitluses ma vahetasin nagu rindejoone poolt, et kui, kui seni oli tarvis uurida, et kas rahvas arvab nii, nagu kompartei soovib, siis 88. aastal kutsus Edgar Savisaar mind tööle Mainorisse kus tekkis ka avaliku arvamuse uuringute osakond, millest siis tänaseks on kõige suurem uuringufirma EMOR saanud ja seal tuli siis hakata uurima, mida rahvas tegelikult arvab. Ja tegelikult sellele ju ehitati üles kogu rahvarinde loomine ja selle edasine tegevus, nii et ilmselt rahvarinne meie poliitilises ajaloos oli ka nii oluline ja nii edukas seetõttu, et see tugines väga regulaarselt tehtud avaliku arvamuse uuringute tulemustele. Mina oleksin siit majast 88 ära. Aga see, et arvutuskeskus nii-öelda ära kadus, on ju iseenesest loomulik, kui on tehnika areng on nii kaugele jõudnud, et sa saad osta arvuti, kus on kõik tarkused juba sees, siis ei ole tarvis tervet osakonda insenere, kes käivad ja noh, tolleaegsed arvutid vajasid pidevat putitamist. Ja see, et enam polnud tarvis kõiki asju ise ise programmeerida, et meie tegime ju kõik, arvutituli oli nagu tühi, kastsin, tuli kõik kõik algusest peale ise sisse luua, aga aga siis juba tekkisid need väike arvutid ja inimestel endal töölaua peal ja arvutuskeskus on ju mingis mõttes. Ta pole keskusena, vaid mingi osakonnal on siiamaani olemas. Minu arust Aarne Rummel on siin majas endiselt ja ja ka väga väike seltskond saab selle hooldamisega kõik hakkama, aga arvuti, võimsused ja arvuti kasutamine on ju mõõtmatult suurem võrreldes tolle ajaga. Keegi ei oska enam ilma arvutita midagi teha. Varsti ei oska enam kirjutada ka. Avaliku arvamuse uuringute liikusid siis iseseisvuse taastanud Eestis. Kuidas me ütleme, erafirmadesse tekkisid avaliku arvamuse uuringukeskus siis EMORi nime all, Faktumi nime all tekkisid turu-uuringud. Kuidas sellele arengule tagasi vaadata? Nojah, nii ta, nii ta juhtus ja mina läksin siis täna 28, siis minu hea kolleeg Andrus Saar lõi oma firma Saar Poll ja sellest sai tegelikult EMORi kõige ägedam konkurent pikaks ajaks, nii et kui me siin raadiomajas tegutsesime sõbralikult koos, siis siis ülejäänud paar aastakümmet olime, olime tõsised konkurendid. Noh, ütleme raadio arvutuskeskuse saatus oli tegelikult selline, et siin ju väike seltskond jätkas tegutsemist, aga see sotsioloogidel pool selle siis erastas ära hoopis Soome firma talus tutkimus, kes võttis siis selle. Ma ei tea, kas nad siis selle kuidagi ostsid. Võtsid lihtsalt üle, et turu-uuringud sündiski sellest, et siis Soome talustudgimusetis üle selle raadio sotsioloogide gruppi. No siin oli Kersti Raudon näiteks, oli üks inimene, kes oli seal ametis, hiljem ta koordineeris just nimelt raadiost siin neid erinevate erafirmade poolt tehtud uuringute kasutamist, raadiot, raadiotöös. Ja selge see, et enam ainult nii-öelda poliitikauuringutega erafirma ennast üleval ei pidanud. Tekkis vaba turumajandusvajadus Turu-uuringute järele ja eks sellel uuringuturul on ikkagi praegu põhiline osa kuulub erinevate firmade tellimustele, et see poliitika, osa, erakondade reitingud ja see on selline väike nišš. Aga kui me räägime arvamusuuringutest, et kas siin oleks vaja mingit uut arenguhüpet kui oleks hästi palju rahalist ressurssi? Jah, ma arvan küll, et noh, mul on enda elust väga hea kogemus olemas. Ma olen 20 aastat tegelenud sellise uuringuga nagu avalik arvamus ja riigikaitse sellina tõeliselt fenomenaalne. Et aastal 2000 kaitseminister oli siis Jüri Luik ja ja seal avalikke suhteid juhtis Madis Mikko, et nemad taipasid hakata tellima sellist püsivat monitooringut, mida inimesed arvavad riigikaitsest. Ja see on kestnud nüüd 20 aastat, kus igal aastal on tehtud alguses kolm ja hiljem siis kaks küsitlust erinevate, siis riigikaitseliste hoiakute kohta. Noh, ma olen alati rääkinud, et taoline monitooring peaks olema olemas praktiliselt igal igal ministeeriumil riigil üldiselt, et hoida käsi pulsil, et inimeste arvamusi teada saada, noh, on küll siin kultuuriministeeriumi poolt tellitud regulaarselt integratsioonimonitooringut ja muid selliseid sotsioloogilisi küsitlusi siiski siiski tellitakse, nii et ma arvan, et Eestis nüüd väga halb see olukord ei ole nendega sotsioloogilise katvusega alates 95.-st aastast on koostatud inimarengu aruandeid. Mis iseenesest on selline rahvusvaheline indeks, mille võiks lihtsalt ühel paaril leheküljel välja kirjutada, et Eesti kohta on selline, aga, aga see muudeti selliseks eesti sotsioloogi aasta raamatuks mingis mõttes, et eesti sotsioloogid siis interpreteerid seda meie inimarengut läbi oma oma tööde ja, ja see on olnud ka selline väga väärikas, siseneb ka poliitikategijatele, ma arvan. Aga loomulikult praegune olukord noh koroona tõttu on keeruline, aga tegelikult on juba viimastel aastatel üha enam hakanud arvamusuuringud liikuma sellise ökonoomsuse suunas, et võimalikult lihtsalt andmed kokku koguda. On võimalus diabeediküsitlusi. Aga paraku veebiküsitlus ei esinda veel nagu kogu elanikkonda, nii et see arvamusuuringute valdkond mingil hetkel on sellises otsingulises faasis, et mismoodi neid andmeid koguda. Sel ajal, kui mina alustasin, käidi inimese kodus ja tehti paberi peale märkmeid. Noh, tänapäeval läheb kõik otse otse arvutisse. Aga lihtsalt see, et ikkagi, et saada elanikkonna usaldusväärselt arvamust, on tarvis teha juhuvalim, mis tähendab, et igal inimesel peab olema võrdne tõenäosus selleks valimisse sattuda. Aga veebiuuringud seda paraku veel ei taga. Sa oled kindlasti kohanud niisugust mõttekäiku, et ministril ei pidanud närv vastu ja ta andis avalikule arvamusele järele ehk avalikku arvamust võib ju ka manipulatsioonivahendina kasutada. Ja kindlasti see on ju täiesti uus uus teema ja uus valdkond, kui me räägime sellest valeuudistemaailmast ja ja noh, sellest manipuleerimisvõimalusest, mis tänapäeva tehnika annab, Sa võid internetist teha endast avatari, esineda kellena tahes. Et loomulikult just see vahe ongi, et kui 80.-te lõpul laulva revolutsiooni ajal tõesti siis avaliku arvamuse uuringud tõid nii-öelda rahva arvamuse poliitikasse ja, ja noh, minu jaoks on olnud läbi aastate avalik arvamus selline edasiviiv jõud, mille abil tuleb nagu otsuse tegijaid survestada siis paraku tol ajal ja ta lääne kolleegide töid lugedes, et avalik arvamus on manipuleeritav ja ja pigem pigem võib-olla aeg-ajalt takistab arengut, et see tundus nagu nii võõras, aga, aga põhimõtteliselt ta ju niimoodi võib mingil hetkel juhtuda. Me olemegi poliitika juurde jõudnud paari nädala pärast jüripäeval saab täis 20 aastat, et 26 sotsiaalteadlase pöördumisest pealkirja all kaks Eestit ja selle põhisõnum oli siis hoiatus ühiskonna kihistumise eest. Ja peaaegu 10 aastat tagasi kogus ühiskonnateadlaste pöördumine harta 12 tsirka 20000 toetusallkirja selle vastu, et valitsejad ja valitsetavad üksteisest kaugenevad. Sina olid mõlema teksti lihvi ja ideede ja mõtete andja. Kuidas nendele pöördumistele praegu tagasi vaatad? No ma leian, et need pöördumised olid äärmiselt vajalikud. Juba jah, 2001. aastal, 20 aastat tagasi oli tunda, et Eesti arengus on on nii edukalt hakkama saajaid kui ka, kui ka mahajääjaid, et see ei olnud ainult see kaks Eestit ei olnud ainult kihistumise sümbol, vaid tegelikult osutus sellele probleemile, mis on ka täna väga aktuaalne on see ühiskonna sidususe katkemine, et neid sidususe katkemise kohti on rohkem kui lihtsalt rikkad ja vaesed. Juba tol ajal oli ju ka eesti ja venekeelne kogukond ja, ja muud tegurid. Ma arvan, et see oli väga oluline sõnum ehki, seda võeti algul väga tõrtsult vastu ja hakati vaidlema, et palju neid eestis siis ikka on, kas on kaks või kolm või neli miljon. Aga kui me mõtleme selle peale, et mis sellele järgnes siis järgnes see, et presidendiks valiti Arnold Rüütel, kes oma peamiseks ülesandeks seadis Eesti Greenist väljatoomise ja koos ettevõtja Aadu Luukase ka asutati ühiskondliku leppe sihtasutused hakata otsima siis lahendusi nendele ühiskonna sidususe kadumise probleemidele. Ja tegelikult tol ajal siis valitsus tellis ka sellise kompleksse arengustrateegia säästel Eesti 20, kes oli selle nimi? Säästev Eesti võib-olla polnud päris korrektne pealkiri selles mõttes, et ta viis mõtted nagu lihtsalt säästlikkusele, vaid tegelikult oli küsimus jätkusuutlikkus Eestis. Ja seal toodi välja siis neli põhiülesanne millele ühiskond peab keskenduma. Loomulikult majanduslik heaolu, loomulikult keskkonnakaitse, eesti keele ja kultuuri hoidmine, aga eraldi ülesandena oli toodud ka ühiskonna sidusus. Et see võeti nagu riikliku strateegia üheks komponendiks oli äärmiselt oluline, sest et kogu aeg varem oli räägitud, et saame majanduslikult rikkaks ja küll siis tuleb ka sidusus, eriti küll siis jõuab heaolu kõigini. Aga pelgalt majandusliku heaoluga tegelemine sidusust ei taga. Ka eesti keele ja kultuuri eest võitlemine ei taga ühiskonna sidusust, sest et on ühiskonnas ka neid liikmeid, kellele see eesti keel ja kultuur niivõrd korda ei lähe. Nii et, et sidusus on üks teema, millega tule spetsiaalselt kogu aeg tegeleda, seda seda vaadata. Ja noh, tegelikult üks selliseid sidususe jälgimise tööriistu ongi, ongi need avaliku arvamuse uuringud. Aga neid lahendusi sidususe saavutamiseks ju ei leitud. Vähemalt mittetoimivaid. Nojah, ei saagi tegelikult ilmselt olla sellist lahendust, mis selle küsimuse ära lahendab, nagu ma ütlen, et see on teema, mis vajab ta, on see neetud probleem, et ta loob ennast kogu aeg uuesti ja tema lahendamiseks tuleb kogu aeg leida uusi uusi vahendeid, nii et jah, loomulikult, ega siis ju harta tekkis juba natukene teiselt pinnalt, et riigivõim enam lihtsalt ei kuulanud rahvast. Ja ka täna on selline tunne, et kõik need hädahüüded, et mida tehakse Eesti metsas ja, ja kaitsealadel ja et ma ei tea. Kõik need 101 inimest, kes ennast rahvaesindajaks loevad, Toompeal tundub, et nad tunnistatakse kuidagi seal Toompeal ära, et nad ei tee midagi selleks, et asi asi muutuks, et probleemid on jah, püsivad kogu aeg ja demokraatia probleem ongi, ongi igavene, et seda on ju mõned targad riigimehed öelnud, et et see on kõige halvem valitsemisvorm, aga paremat ei ole. Kas me oleme praegu jõudnud niisugusesse seisu, et niisugused pöördumised harta, et suured arengustsenaariumide koostamisel, mis nõuavad väga paljude spetsialistide pikaajalist tööd siis tuletame meelde siin rail Balticu rajamise vastaseid pöördumisi, et need kõik on jäänud soovitud tulemuseta, et kas niisuguste pöördumiste aeg meie ühiskonnas on nüüd läbi või, või natukeseks ajaks peatunud, kuidas suletud. No ta on mingis mõttes ikkagi institutsionaliseerinud nüüd, et on olemas võimalus esitada petitsioone, koguda seal allkirju. Seda kasutatakse ka väga-väga palju ja väga tühiste probleemide puhul, aga aga ma arvan, ikkagi sellised suured algatused kus mingi üks teema väga suurt rahvahulka ühendab, et ma arvan, et need tõusevad mingil hetkel kindlasti uuesti esile, kui, kui olukord muutub väljakannatamatuks. Noh, tegelikult meenutada kahe tuhandete aastate alguses seda kahe Eesti aega täpselt ei oska ajastada siit tagantjärele, aga tol ajal oli ju see elektrijaamade erastamise teema, mille vastu ka koguti, vist ma ei tea, ligi 200000 allkirja. Ja kunagi kui, et siin Postimehe arvamusliidrite lõunal rääkis Mihkel Mutt väga hästi, et kas Euroopa liidus köhida tohib. Ütles, et kui ükskord köhimine ära keelatakse, et küll me siis kõik alles köhi mehed köhib vana ja noor ja küsitakse tänaval ja igal pool, et kui keegi midagi niimoodi väga räigelt ühiskonnale hakkab survestama, et siis siis ikkagi see ühiskonna vastupanu võime ärkab ja ja noh, me oleme ikkagi ühe laulva revolutsiooni teinud ja küll me siis köhine ja laulan nagu tarvis. Kuidas see praegune hetk on selles mõttes, et ma väga suurt vastalisust või, või pöördumiste lainet ei näe, kas me oleme selle tervisekriisi tõttu rohkem endassepöördunud või missuguse diagnoosiga meile praegu paned? Jah, ega praegu suuri meeleavaldusi teha ei saa, aga noh, kui mõelda kasvõi 2019 valimiste peale, et kui tekkis Keskerakonna EKRE ja Isamaa koalitsioon, siis ju toimusid väga suured nagu protestiüritused ja ja lahkkliima teema on, on selline, mis siin Greta Thunbergi eeskujul olid meie kooli õpilased igal reedel Toom peal ja sellised protestiliikumised on ikkagi täiesti olemas. Jõulised, aga jah, nüüd tuli siis uus valitsus, eks paistab, kas kas midagi hakkab, hakkab paremuse poole minema. Aga eksmaailm on jah, muutunud märksa märksa keerulisemaks paigaks ja vaataks, mis siin enne võimalik kohalikud valimised lähevad veel rahulikumalt mööda, aga ma usun, et enne järgmisi riigikogu valimisi me ikkagi näeme sellist suuremat, ideede võitlust jällegi arengu strateegiatest rääkida, sest praegu on ju arutlusel Eesti 2035. Sinna on ka väga paljud inimesed sisendit andnud ja, ja ma arvan, et meie ühiskonnateadlased on väga-väga pädevad seal kaasa rääkima ja, ja paremaid lahendusi pakkuma ja ja mis mulle selle koroonakriisi positiivsete tulemite juures, kui, kui need midagi positiivset seal leida on see, et, et ikkagi teadust on hakatud rohkem hindama. Ilma teadlasteta ikkagi riiki juhtida ei saa. See on hästi oluline tulemus. Kaja loodimiselon, sotsioloog Juhan Kivirähk. Küll sinu lapsepõlvekodu võis huvitav olla. Sinu ema Ingrid oli terve oma suurema osa elust nukunäitleja. Ta oli nukuteatris kui eesti televisioonis telenukud tipp ja täpp. Kumba su ema mängis? Koos Malle Peeduga nad kahekesi seda vankrit vedasid. Ja seal see läheb pidevalt inimestel segamini siin viktoriinide saga, jah, tüdruk oli tip ja poiss oli täpne, ema, ema mängis tippija malle peega, mängis siis poissi. Pikk ja sinu isa Ants oli Eesti Televisioonis režissöör, Dali, samuti näitleja, ta oli nukuteatri direktor. No ei olnud tavaline kodu. No milline see tavaline kodu on, et eks iga, iga igal kodul on midagi erilist ja vanemate elukutse kindlasti määrab väga palju sellest, mismoodi see kodu kodu välja näeb, et jah, ema-isa olid mõlemad, et nii-öelda algusest peale siis nukuteatri juures, kui Ferdinand Veikese selle selle seal asutas. Ema oli seal tol ajal esimestel teatriplakatitel Ingrid Kasesalu. Aga isa oli ka näitleja ja, ja siis 53. aastal nad abiellusid, enne nad olid mänginud, siis isa mängis hunti, ema mängis punamütsikest ja siis isa, et hunt seegi punamütsikese ära ja saidki nagu kokku. Aga meie meie õega õdesid ja 55 57, nii et siis oli isa, oli kohe kui teler, visioon, loodi 55, siis ta tuli televisiooni tööle. Et sel ajal ei saa enam teatris ei olnud ja ema teatrikarjäär ei ka paraku lühikeseks, et kaks last oli kodus, aga kuskil 60.-te alguses juba tuli teatris seetõttu ära, sest tol ajal nukuteatris töötamine tähendas seda, et sa sõitsid umbes esmaspäeva hommikul välja ja nädalalõpul tulid tagasi ja vahepeal käisid kõikvõimalikes kultuurimajades ja lasteaedades ja kus, kus kõik, et seda lihtsalt ei saanud endale endale laste kõrvalt lubada. Aga jah, telemajas Ta tegi edasi siin esimene selline tuntum kuju oli tal telepoiss selline, kes käis selle saate režissöör oligi vist minu isa ka, ta käisid kõikvõimalikes selline selline nagu telekool mingis mõttes käisid erinevates Eesti ettevõtetes telepoiss, oli hästi uudishimulik ja ronis igale poole, kuidas, kuidas suuski tehakse, kuidas moos kommi sisse saab ja kuidas küünlaid ja kõike muud. Aga jah, tipp ja täpp seda kirjutas suuna Leies pikka aega ja ja see oli laste hulgas väga-väga populaarne. Aga teisi nukunäidendid oli siin teles ka hästi palju ja ühes stsenaariumi kirjutas minu isa oli eesli poiss, muffini seiklused oli ka selline seriaale siis et kui isa seda kirjutas, siis olime alati siis mina ja õde olime need esimesed hindajad, et kas see on piisavalt piisavalt hea lugu tuleb seekord. Aga kodu oli nagu ikka kodu, et noh, ma, eks me muidugi tegime. Kui emaga käisime koos teatris, siis me ikka ise ka puhkasime diivani taha ja käpiknukud kätte ja tegime, tegime seal teatrit. Mida vanemad sulle lapsepõlves õpetasid? Mis pärand on, mille sa oled kodust kaasa saanud? Ma ei tea, kas sellel oskab keegi keegi vastata, eks see õppimine on ju selline. Üks asi on otseselt õpetused, aga, aga teine asi on see, mida sa nagu kõrvalt vaatad ja üle võtad, eks ole, matkimine ja eeskuju on ju midagi midagi märksa olulisemat lapse kujunemisel, aga noh, isa oli tegelikult hästi nõudlik. Noodis korda ja tulemusi. Ema oli rohkem selline näitlejanatuur, et tema kui ta kodus oli, siis ta kogu aeg laulis, mõnikord pidime õega ütlema, et aitab jubeda enam laula või harjutas oma oma rolle? Ei, lapsepõlvekodu oli, oli selline meeldivad, kõik sellised koos koostegutsemiset, nii palju kui neid oli, olid, olid väga vahvad. Elasime üsna kitsastes oludes, vaat seal Lasnamäel, kui hakati ehitama esimesi paneelmaju pae tänaval, siis seal tekkiski vist mingi selline tele teletöötajate koridorid, seal olid siin estraadiorkestri inimest kaljulaiud olid, kes siin mingis mees mängis? Metsasarve vist või? Naine oli selles segakooris ja ja seal oli Jaagura, Klaas ja Haasma ja, ja nii et noh, et selline püstak seal majas oli siis selliseid teletöötajaid täis ja neil olid ka lapsed, nendega me väga palju väga palju suhtlesime, sest ega teletöötajad tol ajal ikka käis ju teletegemine ka tihti otse ja vanast õhtud olid hästi nukrad, kui vanemad pidid mõlemad nagu telemajas olema meie siis noh, vanaema oli muidugi kaelas koos meiega, et tema, meie siis vaatasime telekast programmi või siis olid naabrilapsed külase tegutseksime seal koos, aga aga jah, isa, isal oli ikka, töökoormus oli üsna suur, nii et ta ikka pidevalt ma ei, mina ei kujuta ette, kuidas ta suutis töötada väikses kahetoalises korteris, kus me viiekesi ja hiljem, kui Andrus sündis, siis kuuekesi elasime. Aga praegu elab mu ema sellises korteris üksinda. Ka pole väga eriti palju ruumi. Aga ta suutis, suutis keskenduda ja oma oma asjad ära teha. Aga lapsi telemajja kaasa ei võeta, oioi. Ka sai käidud nii, noh siis kui ema veel nukuteatris oli, siis ta, me olime üsna tihti nukuteatris kaasases. Snelli tiigi äärne liivakast oli väga tuttav koht ja telemajja sattusime ka ja isa tegi 60.-te aastate keskel tühjoos Valdur Hinbeki ka filme ka külmale maale, seal siis oli minul ja mu õel oli roll, olime seal lapsed, nii et ka noh, nagu ikka teletööle filmi tööl ikka saavad lapsed ka sellest natukene osa. Ja noh, telemaja laste nääripidudel. Ma mäletan, mu esimene, see näärivana pettumus oligi see, et tundsin näärivanal olid isa kingad jalas. Illusioon purunes, ma ei mäleta, kas ma olin siis viie või kuueaastane. Mida sa oma lastele oled õpetanud, kas sa märkad iseenda juures, et niisugused väärtused, mida sa noorematele jagada, on samasugused, mida sulle lapsepõlves jagati? Mingis mõttes kindlasti, eks see nagu siiamaani, kui ma käin siin, näen mõnda vanad teletöötajad, siis kõik ütlevad nagu Ants Kivirähk, täpselt et eks ma olen isa isa moodi ja isa iseloomuga ka, et lapsest lapsena küsiti, et kelleks sa tahad saada. Ma olen öelnud, et ma tahan saada niisama kurjaks meheks kui mu isa. Et isa muidugi kuri, aga ta lihtsalt on selline nõudlik, et asjad pidid korras olema ja eks ma seda olen nõudnud ka lastelt, ehkki noh, kindlasti on suhtumises palju erinevust, mul on, lasteaiavahet on 12 aastat poeg on 12 aastat vanem ja tütar noorem, nii et juba siis noorema lapsega ollakse nagu leebemad ja eks nad siis kasvavad ka natukene vabamalt, noh nagu ka minu ja venna puhul on näha, meie vahe on 13 aastat ja ja tema võib-olla nii nii selline distsipliini järgi ja alati ei ole. Ja nii huvitavast kodust, näitlejate perest, lavastaja perest, läksid sa õppima Tartu Ülikooli majandusküberneetikat ja kas ei olnud mingeid konkureerivaid erialasid? No konkureerivaid erialasid kindlasti oli, et eks see oli suur dilemma, kui ma keskkooli lõpetasin, ma käisin 30 teises keskkoolis teatriklassis ja sellel aastal lavakunstikateedrisse vastuvõttu ei toimunud. See oleks tähendanud sõjaväkke minekut, ehkki ma tegin ka sellisel nii-öelda kuskil esimese järgu lähedal tasemel sporti treener ütles, et võiksid saada spordiroodu, aga aga see ei tundu ka väga ahvatlev perspektiiv, aga üks minu selline tugevaid külgi koolis oli matemaatika. Ja siis ma plaanisin, et võiks minna ülikooli matemaatikat õppima, Ülikoolis tippsporti ka edasi teha ja Tartusse oleks võimalikku teatrit ka tegeleda. Aga kuna mu õde oli juba aasta varem läinud ja tema suhtes seal majandusteaduskonna noormeestega, kes olid majandus küberneetikud, siis siis tutvustas mulle seda eriala ja see tundus märksa nagu huvitavam ja ja perspektiivika, et noh, nii majandus- ja matemaatika koos see tegelikult majandusküberneetika õppimine ja ikkagi on väga palju andnud, ehkki me seda küberneetikat oli suhteliselt vähe. Aga just see mõtlemisviis, et vaadata ühiskonda kui sellist supersüsteemi, mis koosneb alamsüsteemidest ja panna nad mingis mõttes omavahel kooskõlla. Noh, see oli tegelikult ka see, millega siin arvutuskeskuses tegeleda, et programmeerimine algab ju alati algoritmist, et sa pead kaardistama ära, kuidas protsessid toimuvad. Ja tegelikult ka hiljem, kui ma siinsamas raadios töötades, siis läksin Leningradi aspirantuuri kaugõppesse sotsioloogiale, just et see lähenemisviis oli, oli hästi oluline, et ma alustan alati ikkagi igasuguse probleemiga tegelemist, et ma joonistan plokkskeemi ja vaatan, kuidas siis need asjad omavahel kooskõlla viia. Tähendab, sa läksid Tartu Ülikooli arendama isiksust, mitte õppima elukutset. Noh, jah, eks eks ülikooli elu sel ajal oligi tugevatele. Tänases LP-s mu vennaskond tähendab sellest, kuidas, kuidas mõtlen, et mida vaesem tänapäeva üliõpilased teevad, et kui nad peavad istuma ja kodus ekraani vahtima, et ülikooli mõte oli ju ülikooli elu ja loomulikult õppida tuli, aga samas seal tegelesin ka ülikooli näiteringis. Reet Mändmets hiljem London oli, oli seal selle juhendaja ja ja tegin kaasa ühes Vilde rahvateatritükis ja aga spordi tegemine jäi kahjuks katki. Sa oma iseloomu poolest ei ole absoluutselt konfliktne tüüp, Sa ei otsi konflikte, aga ma märkan, et nii mõnigi kord sa oled sattunud kriitikatule alla ja siin viimastel aastatel püsivamalt. Oled sa olnud Konservatiivse rahvaerakonna tule all ja mitte võib-olla ainult selle abielu referendumi teemal, et kuidas oma sisemist tasakaalu säilitad. Ütleme nii, et EKRE poolt kureeritavat nende meediakanalitega ma eriti palju kokku ei puutu, et ei tunne nende vastu nii suurt huvi. Aga loomulikult jällegi see on mul nagu isast, et ma ei suuda keelt hammaste taga hoida ja ütlen tavaliselt välja, mida ma mõtlen asjade kohta ja loomulikult paljudele paljudele see ei meeldi. Ürita oma oma arvamust peale ajada, aga loomulikult sellised algatused juba alates sellest kahest Eestist või siis hartast ja need tekitasid ühiskondlikku vastukaja ja pälvisid ka palju kriitikat. Kõige suurema sauna ma sain muidugi pärast pronksiöid, kui ma leidsin, et et valitsus natukene Oskamatult tegutses, mitte mitte vaidlustamata seda pronkssõduri äraviimise faktiväidet. Tekitati nagu liigset liigset konflikti ja, ja noh, tegelikult Eesti ühiskonnas lõimumisprotsess ikka kukkus päris päris pika-pikamaa tagasi võrreldes varasemaga. Jällegi uuringu tulemustest puhtalt lähtudes, et kui 2006. aasta talvel oli eesti ja venekeelse elanikkonna usaldus valitsuse ja riigikogu vastu praktiliselt võrdsel tasemel, siis siis 2007 suvel oli see poole võrra langenud venekeelsete hulgas, et, et see on nüüd nüüd alles hakanud taastama siis kui Keskerakond valitsusse sai, tegelikult. Aga jah, siin need viimased ajad loomulikult, ega see Ekrega tehtud valitsus ju ei meeldinud väga paljudele, et ega ma ei olnud ainus ainus liberasti tolerastid, kes, kes heegelt sauna sai, et noh, mis teha. Selline ma olen ja mul on Heljo männi lasteraamatust meeles üks üks poiss, kes sai seal mingilt naabritädilt sõimati ütles, et et mulle kohe meeldib, kui inimesed, keda ma ei sallinud, sõimavad, et see kohe hea enesetunde. Mõnes mõttes isegi jah, mulle meeldib. Aga sa iga kord ütled vastu, kui sinu pihta on mingi nool tulnud. Ei, ma kuskil kommentaariumis küll kellegagi vaidlema ei hakka, et need, need ei ole ju päris inimesed, need on seal, enamik on mingid trollid, et mis sa nendega vaidled. Aga ma mõtlen lehe artiklit leheartiklites loomulikult, jah. Kui ma kirjutan artikli vastu, siis see on nagu selline avatud diskussioon, aga kommentaariumites ma ei, ei liigu. Kui sa ütlesid, et pärast pronksiööd see lõimumisprotsess sai tugeva tagasilöögi ja võib-olla alles praegu me oleme jõudnud uuesti selle pronksiööeelse taseme saavutada, siis kas see koroonakriis ei ole löönud jälle niisugust lõhet vahele selles mõttes et me tunneme justkui, et venekeelne elanikkond on vähem informeeritud sellest haigusest, viiruse levikust, igasugustest turva ja enesekaitsemeetmetest, kusjuures samal ajal olen kuulnud Soome ajakirjanduses käib niisugune halvustav jutt seal elavate eestlaste kohta, et kas, kas sa näed siin mingit sarnasust või niisugust inimlikku soovi lükata süü teise kaela? Nojah, eks venekeelse elanikkonna, aga suhtlemine on olnud tegelikult läbi aegade ju Eestis probleem, kui ütleme algusaegadel üheksakümnendatel aastatel ju lausa seda vajadust ignoreeriti, et oli suhtumine, et õpivad eesti keele ära ja siis hakkavad aru saama, mis riigis toimub, et noh, nüüd on hakatud aru saama, et see on nagu kõigi jaoks oluline, et elanikkond oleks hästi informeeritud. Aga sellest probleemist nähtavad on Venemaa telekanalid, sellest me ei pääse niikuinii, et see oli see peavalu siin ka 80.-te aastate Eestis, et Soome televisioon ei saanud kuidagi ära keelata, eks ole, ja inimesed olid natukene targemad kui, kui muu Eesti keskmiselt siin Põhja-Eestis, eks ole, et nad nägid, nägid seda, mis maailmas tegelikult toimub. Aga noh, Venemaa telekanalid paraku ei näita ilmselt seda, mis maailmas tegelikult toimub, vaid vaid näitavad Venemaal toimuvat sellistes roosades värvides ja nii et see seal Ida-Virumaal on, on see mõju olemas, et seda tuleb lihtsalt arvestada. Ma ei tea nüüd, kas üldiselt on siin ka mingid rahvuslikud eripärad sellele koroonavaktsiini suhtumises, et, et see noh, siin on ju ka teisi spetsialiste, kes seda sputnik veed kiidavad ja eile ma vaatasin uudistes, et Austria kantsler sõlmis lausa lepingu, et hakkab Venemaalt seda vaktsiini saama, et kindlasti Venemaa teadus on kõrgel tasemel, et ma usun, et see on täiesti korralik vaktsiin, nii nagu need teised aga, aga see vaktsiin vaktsiiniks aga just nimelt see et meil on nagu venekeelne elanikkond objektistatud, kohtleme, neid, nendega peab midagi tegema, nendega tegelema, et selle asemele, et oleks suudetud nad nii-öelda integreerida ühiskonna ühtsesse toimimis lõimesse. Ja küllap siis need grupid nagu ise iseendaga hakkama saavad, aga noh, olukord on paremaks läinud ja on väga märkimisväärseid vene päritolu või vene keelt kasutavaid poliitikuid, eks ole, Mihhail Kõlvartit ei saa ju kuidagi venelaseks nimetada, mida vanemad on eestlane, korealane. Aga, aga jah, et ta on venekeelsest keskkonnast küll. Eks muidugi seal Ida-Virumaal on ka see poliitilise võimu probleem, et Narva ja, ja Kohtla-Järve on olnud ikkagi sellist nagu omaette kuningriigid seal oligarhide käpa all. Et see nagu Eesti päris poliitika pole sinna ulatunud, et ma olen käinud seal fookusgruppe tegemas ja siis ka, et narvakad kui kui sõidavad siis kuskile mujale, siis sõidavad Eestisse, eks ole, et noh, et et see on nagu nagu selline omaette, ent plaan mingis mõttes kuigi tohutult hästi minu arust arenenud viimastel aegadel, et see promenaad seal jõe ääres on võrratud ja need muusikaüritused, mida on seal siis Helen Sildna eestvedamisel korraldatud ja need vabalava on seal nüüd ja et küllap küllap need asjad küllap need asjad ka edenevad, kui mitte väga palju peale pressida, sest lõimumine on selline protsess, mida mida ei saa teha nagu nõukoguliku stiilis viisaastak kolme aastaga, vaid tuleb leppida, et see kestab mitu põlvkonda. Üks teema veel, millest tahtsin sinu arvamust küsida. Me teame, et meid tõdesid on meil vähe, õpetajad on juba eakad, uusi noori peale ei tule sama muuseas ka poliitikas. Kust peaksid noored poliitikasse tulema, kas tänapäeval see niisugune klassikaline poliitbroiler lus on möödanik ja nüüd tullakse nende kliima marsside, öiste tõrvikurongkäikude ja muu atraktiivse kaudu poliitikasse? Pigem tulgu siis nende kliimamarsse diatõrvikutega, et see broilerite kasvatamine, see ikka kõlvanud küll kohe kuhugi, et neid on praegu praegu poliitikas üsna palju ja selles meie üks poliitika hädasid ongi, et need on inimesed, kes teenivad süsteemi, aga mitte ei vaata tulevikku. Et selles säästel Eesti 21, millele ma viitasin, sellele oli tol ajal selline rakenduslik osa kus oli soovitatud elementaarne asi minu arvates, et riigikogus võiks olla tulevikukomisjon ja soovitati ka luua rahvuslik arengu võrgustik, kuhu siis kuuluksid erinevate kõrgkoolide teaduskollektiivide esindajad. Et seda, et tegelikult iga need riigikogu komisjonid mõtlevad, kes selle peale, et kuidas ühte seadust ümber teha või kuidas eelarvet kokku panna. Aga keegi peaks mõtlema tuleviku peale, mitu valimistsüklit ette siin on, meil on olemas aastaid olnud tuleviku-uuringute instituut ja Rooma Klubi ja riik selliseid, kes, kes nagu tuleviku peale mõtlevad, aga aga seda riigijuhtimises tuleb ka hästi kaugele-kaugele ette vaadata, mõelda selle peale. See oli ju teada, et meil ei ole õdesid ja see oli teada, et tõdede palgad on väikesed ja võimaluse korral nad õpivad selgeks norra keele ja lähevad Norrasse tööle. Sellest oodata pandeemiat, et kõike seda mõista õpetajate palga eest on võib-olla natukene jõulisemadki võideldud, noh õed on oma palga saanud lihtsalt tänu sellele, et nad töötavad üleinimliku koormusega mitte normkoormusega, vaid topeltkoormusega, siis siis saavad elamisväärse palga kätte kõiki selliseid asju või kasvõi noh, üldine tööjõu vajadus või vastupidi siis tööjõuülejääk, sest et järjest tulevikuuuringud ütlevad, et järjest enam tuleb ikkagi tehisintellekti poolt teostatavaid funktsioone ja jääb selliseid, paljusid töid jääb vähemaks, et mismoodi siis ühiskonda korraldada. Nii et nende probleemide peale, et see oleks tegelikult parlament, peaks olema see koht, kus mõeldakse tuleviku ja arengu peale, mitte selle peale, kuidas mingit konkreetset auku lappida. Mida sa sotsioloogina praegu teid? Mina sotsioloogina valmistun pensioniks. Et jah, ma olen praegu poole kohaga tööl Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis, seal on selline grupp nagu strateegilise jätkusuutlikuse kompetentsikeskus, mis tegeleb siis riigikaitseliste uuringutega, et kuna ma 20 aastat tegelesin selle avalik arvamus ja riigikaitseuuringuga, kusjuures töötades erinevates firmades Turu-uuringud, Faktum vahepeal olin kaitseuuringute keskuses ja siis jälle Turu-uuringutes, aga see uuring tuli kogu aeg minule. Ja nüüd ta mul tegelen nende 20 aasta andmete Sis, nagu üritan mingit koondanalüüsi ja mingit ütleme, vormistan oma pärandit, et sellega saaks inimesed edasi töötada, sest praegu kõike seda kahtekümmend aastat jagan nagu mina tean, kus failis miski asi peidus on, aga ma peaksin need asjad niimoodi vormistama, et sellega saaksid paremini tegeleda ka ka teised. See on selline koroona aega muidugi tekitanud sellise hoopis imeliku perioodi, et läksin nagu Tartu Ülikooli, aga ülikooli olen näinud nagu ainult mõned korrad, sest et enamasti istun kodus oma kodukontoris ja töötan sealt siis Timsi või Zoom'i vahendusel. Aga jah, sellise aktiivse arvamusuuringute perioodi ma olen ilmselt lõpetanud, sest ma ei tea praegu, kuidas, kuidas esinduslikku uuringut läbi viia, kama Eby uuringute suhtes olen, olen praegu veel skeptiline. Huvitav elu on nende aastate jooksul kogunenud, mis alates 1980.-st aastast, kui sa raadiosse tulid on sulle nii-öelda kujuteldavas seljakotti pakitud. Ja elu läksin kohe huvitavaks, sest 80. aastal, kui ma tulin, siis oli kohe septembris toimus raadio ja televisiooni jalgpallimatši ja ja sealt vallandasid mitmed huvitavad sündmused. Ka selle järel tuli 40 kiri, eks ole, ja. Kas olid Kadriorus väljakul? Ei, mina ei olnud võistkonnas, ma olin. Võib-olla ma oleksin olnud meeskonnas, aga ma olin nii noor töötajat, keegi taibanud minu sportlikku võimet tol ajal veel kasutada. Hiljem ma olin raadio korvpallimeeskonnas küll mängisin kaasa. Aga ma olin jah staadionil pealtvaatajate hulgas, et nägin, nägin seda asja kõike pealt. Ja loomulikult ma olen tohutult tänulik saatusele, ta viis mind Maynaris selle laulva revolutsiooni ajal, et ma olen tegelikult läbi elanud tänu tihedale koostööle rahvarindega iga olulise episoodi, siis meie laulva revolutsiooni käigus, et see on üks elu suurimaid elamusi. Aitäh Johan, et sa oma elu ja elamusi oled meiega täna jaganud. Vikerraadio sünnipäeva puhul saame meile mõlemile õnne soovida ja aitäh intervjuu eest. See oli temale kajalood järgmine ootab meid tuleval laupäeval kuulmiseni.