Tere Rõõm kohtuda. Laulja Jüri Pootsmann on lapsepõlve meenutades rääkinud, et tuli ette hommikuid, kui ta kooli väga ei kippunud. Oma rolli mängis asjaolu, et spordipoisid olid popimad, kui kooripoisid. Esimeste hulka Jüri ei kuulunud. Pärast põhikooli lõppu sõitis Jüri vahetusõpilaseks taanid ning aeg Eestist eemal kodusest turvatsoonist. Väljas kujundas tema edasist elu mitmes mõttes. Jüriga on saates ema Marit Rahkema, kes pidi poisi kasvatamisel ise kõigega hakkama saama, sest isa käis Soome kalevipojaks. Et Jürist laulja saab, ei osanud ema enne Eesti otsib superstaari saate võitmist arvata sest kodune tausta või keskkond ei soosinud saatuse sellist suunda. Aga üks küsimusi põlvkondadevahelisi sidemeid uurivas saates kõlabki, kuidas ja missuguste õppetundidega oleme jõudnud siia. Meil on külas ema ja poeg marid trahkema ja Jüri Pootsmann, kelle lugu aitab avada saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. JÜRI tere tulemast vikerraadiosse, kere Jüril on ema kaasas. Marit Rõõm näha. Tere, aitäh tulemast. Teeme perekonnaasjad selgeks. Jüri, võib-olla sina alustad. Kes on see lähiring inimestest, kes on sinu elu kõige rohkem mõjutanud? Kes on moodustanud perekonna olnud sinu lähedased ema, isa, õde, vanaemad-vanaisa ka sinnamaani, kuni ta veel elus oli. Emast saame kohe rääkida. Aga isa, mis valdkonna inimene nii laias plaanis on ta elu jooksul olnud? Tema on ventilatsiooni vannud, terve oma elu kunagi olnud vist autojuht Tallinnas aga üldiselt ikkagi rentija vendimees. Osavate kätega mees pigem küll Jüri õest Marit kus kohas tema on, mis tema valdkondades? Jüri õde on pedagoog et meie peres on kõik Jüri vanaema, pedagoog. Mina töötan lasteaias, Jüri õde on sotsiaalpedagoog Raplas vesiroosi gümnaasiumis. Kuidas Jüri ja Riia Reeda õdesid omavahel klappisid ja läbi said, võttes arvesse, et õde on vanem kümmekond aastat? Just kuidas ta klopsida? Nad klappisid väga hästi. Üks niisugune tore klapp oli see, et riialedel meeldis alati õppida põrandal vaiba peal. Jüri oli siis see, kes läks sinna raamatute peale tantsima. Aga nad said väga hästi läbi üri. Nad hoidsid 11 väga hästi. Mina mäletan seda, et siis kui ma ei olnud veel sündinud, siis ta lubas minuga käia kogu aeg jalutamas siis lõppude lõpuks kahek kätte jõudis ta ühe või kaks korda viitsis minuga käia ja siis pärast teda ei viitsinud, sest kohutavalt tüütav on ikkagi see lapsega tegelemine beebiga vastsündinuga. Kuidas enda emotsioon juba mõned aastad vanemana õega seoses on, et kui 10 aastat seda vahet silmas pidada, siis näiteks sina seitsmene tema seitsmeteistkümnele et need maailmad on ikkagi juba kaks täiesti erinevat. Ma tahtsin alati, tegelikult ma mäletan olla ikkagi tema ja siis ta sõpradega. See tänade chillisid kogu aeg küla peal ja mina tahtsin alati kaasas olla, mõnikord nad võtsid nüüd kaasa endaga tšillima. Aga üldiselt nad ikkagi ei tahtnud mind võtta tšillima kaasa. Praegu mõtlesin, et kas, kas ta viis mind esimesse klassi niimoodi, et tema oli abiturient, mina olin esimeses. Esimesse ja ja riiereda läks viimaseks. Viimasesse, ja et selline tore vahe oli, mine aga ja ei, ma olen ikkagi talle peavalu ka tekitanud. Ma mäletan mingisuguse lõhna, ajasin tal, kui ta maas õppis vihikute peale või. Tal oli üks väga hea laura lõhnaõli ja sa valasid selle ühe mängukaru peale lihtsalt tühjaks. Mänguimekaru ikkagi on oluline, ta lõhnab hästi. Tuleb välja et me kuulsime, et niisuguste strateegilist kohanimed nagu Raikküla asub Raplamaal ilmselt siis Raplale võrdlemisi lähedal, sest koolis oled sa käinud ikkagi Raplas. Aga võib-olla Marit, teie ütlete, kuidas te Raikkülla üldse sattusite, mis teie pere seos või pidepunkt selle külakand? Selle külaga mul selline pidev punkt, et minu isa on sealt pärit. Kõik meie isapoolne suguvõsa ongi Raikkülamailt pärit. Nii et teie olete põline selle Räikke Teie, olete lasteaiaõpetaja olnud juba päris pikki aastaid. Kogemust juba on ja tunne, et teaks küll, kuidas lapsi kasvatada või õpetada. Kuidas selles valguses mõtlete endale kui noorele emale ükskõik, kas siis Riia Reedaga või Jüriga. Et kui hästi või halvasti hakkama saite omalajal pedagoogilist teadmist tagala kindlustamiseks ju ei saanud olla. No mina olin selline, nagu öeldakse, mina olin kanaema. Et minu lapsed tahtsid olla mõlemad väga kodus, lasteaeda minek oli neile päris tõsine, tõsine katsumus. Mul oli abiks ema, sest mina elasin esialgu riieredaga kodus. Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis mulle tundub, et ma ei teinud midagi nagu kardinaalselt valesti, sest lapsed ei kippunud kodust välja, tahtsid olla kodus, et meie pere oli selline ühtne, meil oli selline perekeskne Elume, käisime küll väljas ja suhtlesime ja, ja meil olid sõbrad ja lastel olid sõbrad. Aga minu lapsed ongi sellised, nad on selliseid heatahtlikud ja sellised siuksed, armsad lapsed ja nad kuulasid sõna ega, ega meil vits a meil oli vits küll ükskord maja sea. Eiri Aredele ma teen vitsa, ükskord ma isegi ei mäleta, miks, aga ma panin selle vitsa radika peale ja see vits seal kuivas ära, nii et riiereda tekiks klõpsida. See rohkem vitsa ei kasutanud, ma ei saanudki, kasutab üldse. Aga ei kasutanud, ei kasvatanud. Aga muidugi, kui riiereda oli juba sellises teisme eas, selline tulid oma tahtmist ja asjad ja siis ma mäletan, ta ikka lõi ukse pauguga kinni, et ma lähen nüüd memm juurde, ma jään sinna elama. Et memmel minu ema, Jüri, vanaema, Raikküla vanaemad. Ma mäletan küll on olnud aegu tiinekajas, kus ma tihtipeale ei tahtnud kuulata ema soovitusi ja, ja oli väga olulisi asju teha. Mida muidugi ema arvas, et ei ole väga olulised. Aga mulle ei meeldi eriti hea, kui mulle ette öeldakse asju. Aga mulle endale meeldib väga ette öelda asju. Täpselt selline inimene. Ema kinnitab. No mina olen kaksik, mina teen 100 asja korraga, mina koristan toad segamini näiteks. Aga Jüri on selline, et vähid üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Aga väiksest peast oli niimoodi, et ega sa ei lasknud endale midagi öelda, aga üks asi, mida ma väga mäletan, Jüri pidi alati täpselt teadma, mis kell tal see buss, millega ta tuleb tagasi, millal ta läheb muusikakooli. Ja mis kõige tähtsam, ma pidin alati tabamas, kelle ema koju tuleb. Ta tuli alati mulle lasteaeda järgi kell kolmveerand viis, ma mäletan seda siiamaani eluks ajaks, ma mäletan, et tal passilauas kolmveerand riista jõudis lasteaeda. Mina panin Jüri lasteaeda sinna rihma tuppa, siis Jüri nuttis, ütles tuled, kolmveerand viis tuled kolmveerand viis oligi niimoodi. Ja aga ikkagi lasteaeda siis hoolimata sellest, et teie olite kanaema, ta jõudis. Ja ja ta läks lasteaeda Raplasse ja ta pidi minema lasteaeda kahe aastaselt, kuna mina oleksin noh, vastasel juhul oma oma töökohas oma ametikoha kaotanud. Jüri oli väga raske lasteaias, nii et mina ei saanud töölt ära tulla, kui olid mingisugused probleemid, seal oli lausa niimoodi. Kasvataja pidi panema välisukse kinni, sest väike Jüri Pootsmann tungis välja, uksest murdus ja siis nad mõtlesid igast asju välja. Aga siis nad leidsid niimoodi, et ja kusjuures minu mälupildis on täitsa selle koha peal auk. Et õde tuli siis ühisgümnaasium oli seal kõrval. Jah, ja, ja Riiareda tuli siis teda vahepeal vaatama. Mulle tõesti mees ära, kus ma mäletan ka, pidid ikkagi, aga see oli niisugune, kontrollivad nutt, kurgus, jooksmine ja võõras selline keskkond oli minu jaoks see lasteaia pisikene. Aga ma mäletan, et see oli alguses kolmandas neljandas rühmas, kui ma juba hakkasin vaikselt kooliikka jõudma, siis mulle väga meeldis käia, ma mäletan, mul olid seal väga toredad sõbrad, olid ikkagi lasteaias. Aga lihtsalt need algusaastad olid tõesti, ma mõtlen, et väga-väga raske teha. Ja meil oli isegi niimoodi, et Jürimäe saime lasteaeda ja ta ühe aasta käis ja kuna minu ema jäi koju koolist siis ta hoidis Jüri. Nii et mina läksin hommikul tööle, memm tuli, Kõppe, Kõppe võttis Jüri. Niisiis nad lehvitasid mulle akna peale, Jüri teadis täpselt, millal buss tuleb. Nii et ilma kella vaatamata ta ronis köögiakna peale. Nüüd buss tuleb, buss oli näha metsa äärest ka püstoli. Ja siis nad memmiga seal mängisid ja laulsid ja ja isegi paar luuletust on meil alles, mis nad gripi luuletus oli, mis te tegite, ma leidsin selle ülesse. Üks väga tore laul oli, teeme pesa endale, aga Jüri oli ju meil selline laps, kes kuni kolmanda eluaastani sai tissi. Ja siis mina tulin töölt. Nii ta jäänud ülesse, ta sai selle tissi koti kätte, magas hommikuni välja, et leiva sai rahus ära minna. Mina hakkasin koristama. Ma ütlesin emale, et sa koristama ei pea. Ma tulen, ma teen kõik ära, paneme Jüri magama. Irise tihviga pähe, magas hommikuni, siis tuli jälle ema, meil oli niisugune ring. Alles käisin vanaema juures ja siis ta ütles, et issand, et ma pidin sinuga tervet aabitsat laulma. Sa ei olnud nõus lugema, vaid vanaemapidisele ette laulma, mulle aabitsa. Tantsisime, mis asja me seal tegime, ma mäletan küll. Kui muusika ja laulmine sind läbi jookseb, kas sul on Jüri niisugune lapsepõlvelaul mis on jäänud sulle kuidagi kõrvade vahele helisema, kas lasteaiast või vanaema abiga? Väga ei ole nagu mälu. Et ma tean, et ma hakkasin laulma juba algklassides ja siis ma läksin lastekoori aga lasteaiafotosid, kus seal laululinnuna nina püsti on, sellised ei ole või ma tean, et on üks foto Raikule kultuurikeskusest, et kus mul on mingi pildi, mälu, mingisuguseid asju, mäletad, vaata lihtsalt täiesti suvalisi asju. Mis võib-olla noh, see ei ole nii suvaline, aga ma arvan, et see oli esimene kord, kui ma laval olin. Ja mul oli selline Velvetist mingisugune punane traksipükse jalas. Ja valge särk ja valge. Ja ma laulsin seda, mul on veel käsi seal selles kop kop asendis, vaata aga, mis laul sellise kop põdral maja metsa sees, jah. Just muidugi jah. See on ainuke selline mälestus mul väga noorest east punane velvet. Me oleme siin hoogsalt saanud, Jüri lapsepõlvemomentide meenutamiseks juba tegeleb ta siiamaani on tähelepanuta marita teie omad. Ehk kui te mõtlete ennast, siis lapsepõlve Raikkülla tagasi, muide teie käisite lasteaias ja juba siis oli lasteaed seal jah. Meie lasteaed oli vanas Raikküla mõisamajas mõisahoones teie kodu, kes seal olid? Minu kodus oli isa, ema, minu noorem õde ja minul on kaksikvend. Noh, ema oli õpetaja, ütleb võib-olla ka palju kell üheksa magama, kui preemia sai läbi, tuli kustu distsipliin, distsipliin see ei olnud mitte hull, aga meil kodus harjutati, et et nüüd on vaja minna sinna piima tooma, kes siis pesi täna nõud, kes peseb homme nõud mitte midagi hullu, aga sellised tööharjumused olid meil ikka ära õpetatud. Kodused ülesanded ja hea koristamine. See tuli teie jaoks nii-öelda iseenesestmõistetavalt ja autoriteedis küsimust ei olnud või punnisite vastu ka vahel. No eks mina olin selline õde oli krapsakama, aga mina võisin terve laupäeva harja otsas veeta niimoodi, et ma seisin harilt käes, keset tuba. Aga harja otsas. Ma ei viitsinud, järelikult ead lihtsalt seisin, hari käes ja vaatasin, et päike paistab. Ma mäletan seda, et ja õde mul väga krapsakas, jah. Me läksime laulupeole, kui me olime sellised. Kooliealised viies klass, kuues klass kuskil. Jah, ja ema oli küsinud, et Marika, kas sul on kohver pakitud. Ja mina olin selle peale vastanud, et ma ei tea Anbacki praegu. Tõde oli krapsakam, õde oli tublim. Aga huvitav on see, et võrdlete ennast õega mitte siis teise kaksikuga Oleks mul olnud kaksikõde, võib-olla see üksteistmoodi olnud. Aga kaksikvennaga ma mäletan seda, et minu õde sai vennaga paremini läbi kui mina. Et Ann oli selline, on praegu ka selline hästi krõbe hästi-hästi kiirete liigutustega, mina pigem mõtlena süsteem. Mul võtab aega, nagu ma mõtlen enda jaoks asjad lahti ja asjad nagu kokku. Minu venna nimi on Peeter ju siis Peeter, võib-olla tal oli parem toimetada õega, võib-olla vist. Igatahes nad tegid mulle selliseid krutskeid ka, ma olin selline. Ma olin vist selline hädapätakad, mulle tundub, et et natuke ringist roll, kes oli ringist väljas, sest et meil on mitu momenti olnud kui, kui vanast noh, praegu on ka meepurgid. Väga hea oli, võta sahtlist nuga ja noaga mets saia peale määrida. Ei ole vajastanuga pesta, võtan järgmise noa, võtan määrin jälle saia peale met, eks oli meil niimoodi, et meil oli ikka päris mitu nuga seal meepurgis püsti. Kes tegi nii nemad kahekesi Maritegi Noomariitil kõrvad, longus jälle ühte asja mäletan, aga noh, neid ei olnud palju, eks ma hakkasin ennast nagu kehtestama ka. Aga see, et ema oli õpetaja, tähendas siis, et korrapidamine või see kõva sõna oli kodus tema oma, mitte isamaa. Ema ja ka isa ikkagi ka nad nad võrdselt meid õpetasid ja, ja, ja, ja need reeglid kehtestasid. Mis on teie esimene niisugune lapsepõlve emotsiooni killukene. Kas pilt, lõhn, tunne, kui te mõtlete tagasi nendele kõige kaugematele aegadele? Mina mäletan, kõige kaugemat aega ma vist olin siis, ma isegi ei tea, kui väike ma võisin olla kuskil paariaastane. Meie emajuured on pärit Virumaalt Viitnalt ja iga soovime, käisime Viitnal, auto oli parklas ja me ootasime, keegi läks, seal on see Viitna pood oli seal tee ääres. Ja ma mäletan seda, et ma vaatasin niimoodi autoaknast ja puud paistsid. Järelikult me olime väga väiksed, et see oli mopeedauto olnud. Ma kujutan ette, et sügavad istmed ja selline me ei ulatunud Klimodi vaatama. Aga siis selle autoga tuleb meelde ka see, et maainimesed käisid Raplas poes ka ratas oli paremat kraami ja ja Raplas oli üks suur toidupood. Ja kui meie perega siis sinna Raplasse sõideti, siis meid ei tea autosse, ega meid siis poodi kaasa ei võetud võtta, siis kolm sellist pätakad poodi, need hakkavad lollusi tegema ja siis me istusime autos ja mul on niisugune tunne, et, et inimesed, Mikk tegi lollusi seal autos. Ja inimesed, kes kõik vaatasid, kui me seal siis lollusi tegime, et et pärast muidugi riielda, et meil oli väga lõbus pere. Mõnikord õhtuti oli niimoodi, et isa hakkas võimlema ja isa hakkas meiega trikke tegema. Tema oli isegi sihuke pikk sirge mees, tema hüüdnimi oli vana pikk Raikkülas ja ta suutis panna jala kaela taha jala üle. Lihtsalt niimoodi istus põrandal ja pani siis selle jala üle kaela, siit niimoodi. Võimles. Noh, me, me tegime koos siukseid, trikk. Sa väidad, et sa paneksid praegu jala kaela taha, päriselt saad seda niimoodi loomulikust või natuke peaks õlitama soojendama. Mul on suhteliselt venivad liigesed ja geneetiline teemasse mitte harjunud. Ma olen meie peres on kõik siuksed, pikad ja peened inimesed ja ju nad on siis sellised painduvad. Väga painduvad. Mis mees teie isa oli? Kas minu isa oli farmi mehaanik ja tema oli selline mees, kes tema käis parandamas külas kaevusid. Ja, ja ma mäletan lapsepõlvest seda, kui helises telefon ja jälle ma nüüd noh, ma ütlen niimoodi, et siis ema oli tiged, jälle on vaja sinna lauta nüüd minna, see sitalint on katki ja. Tihtipeale oli, oli no läkski, eks laudad olid ju töös, eks ju terved kõik päevad jah, ja isa siis sõitis oma, tal oli see keevitusagregaat oli siis seal kastiautos ja ta oli väga kuldsete kätega mees. Modorkasse. Nojah, sest et vanasti oli ka niimoodi, et kui sa käisid kaevu parandamas, siis pandi ka, pakuti süüa ja pandi laua peale ka midagi, ega siis see oligi selline aeg. Just need õhtut kippusid päris pikalt edasi. Aga õnneks tihti ei tehtud, nii et, aga see tõi kodus tülisid ka Mayeri. No ma ei mäleta, et oleks eriti hullusid, tülisid olnud, aga eks ema ikka võttis isa kallal ka sellepärast et noh, terve päev ja sa ei saa seda ühte kaevu parandada. Kas te pahandusi endaga seoses lapsepõlvest mäletate? Mäletan seda, et kui meie isa tahtis või andiski vitsa. Me olime talvel, oli juba pime ja olime kelgumäe peal kaua aega ja meid mindi siis otsima, ei tulnud õigel ajal koju, meie peres oligi see ja Jüri riiereda. Noh, nendel on ka see teade, et on kellaaeg, kui tuled koju, kui tahad olla kauem, siis ütlen uue kellaaja nagu alati on mingi tärmin. Ja meie siis ei läinud õigel ajal koju ja isa tuli meid otsima. Ja ma mäletan seda, et kui me siis veeresime, lumised nagu lumememmed niimoodi tuppa köögivaiba peale ja isa siis Vitsutas meid, aga mitte hullust jälle. Me saame riielda ikka, sest et noh, kujutate ette, onju lapsed on kadunud, öös on pime. Me jõuame sellesse hetke, kui Jüri sünnib. Mis hetk teie elus oli? No see oli selline väga õnnelik hetk, sest et nii kui ma teadsin, et ma last ootan, siis ma teadsin kohe, et mulle Jüri kõhus, mismoodi, no ma ei tea, no ma, ma tundsin kohe, et, et mul sünnib poeg ja ta nüri. Et kahe Jüriga ja Jüri nimi oli sellepärast, et minu emapoolne vanaisa kandis nime Jüri Rudolf. Ja ma tükk aega mõtlesin, et kui mul on olemas Ria-Reeda, et võiks panna ka Jüri Rudolf, aga siis ma mõtlesin millegipärast, et järsku seda on liiga palju ja siis sai lihtsalt zürii. Te olete marita öelnud, et vähemalt mingil ajal suures osas tuli teil Jüri kasvatamisega või laste kasvatamisega üldisemalt üsna üksi hakkama saada. Põhjusel, et Jüri isa käis Soome kalevipojaks, mida see olukord siis praktilises elus tegelikult tähendas, et olitegi kolmekesi kodus isa polnud näha, siis ma ei tea, kas kuudega. Oh ei, see oli niimoodi, et ta ikkagi oli ära kuskil kolm-neli nädalat ja siis tuli koju mõneks päevaks. See periood oli päris pikalt, kui Jüri oli väike. Paariaastane. Kas sinu meelest Jüri on isa sinu kasvatamises osalenud just asjaolu tõttu, mida me siin kirjeldasime emaga? Ei no ta oli tööl ju selles mõttes ega väga ei väga ei olnud sellist asja. Et, et pigem ikkagi ema ja, ja, ja vanaema kasvatasid. Aga sina võtsite ta ikkagi isana kogu aeg? No ma mõtlen, et kas see side oli päriselt niisugune, et kui paps tuli, et siis sa tormasid uksele vastu ja oli ka hea meel teda näha üle nädalate. Ja selles mõttes emotsioon oli ju, mul oli õega samamoodi isaga samamoodi valt õde käis kooli ajal väga harva kodus, isa käis väga harva kodus. Et mul oli täpselt sama hea meel linnana ja alati ju nad tõid midagi head ja paremat ka. Eriti Soomest muidugi ei maksa unustada, aga Marite, püüad mõelda end teie olukorda, et vabatahtlikult ma sellist olukorda ei tahaks. Sellele on mitmeid plusse. Aga sellel on hulk miinuseid ka, kuni selleni välja, et mis ühest suhtest või perekonnast üleüldiselt võib saada kui ikkagi aastad lähevad ja lähevad ja et eks asjade käik oli teie vaatest nii-öelda loomulik, et läks lihtsalt nii, mida te iseendaga kusagil sees kompromissi leidma, et poiss on vaja ikkagi ju üles kasvatada või see perspektiiv ei paistnud sel hetkel nii pikk ja, ja et ei lähe nii. Kaua see oligi niimoodi, et ega ma ei arvanud, et ta sinna nii mitmeks aastaks jääb. Me olime kuidagi sellega tõesti rahu teinud, et et juuni ongi praegu parem. Et noh, lihtsalt nii ongi, et ta saab seal, Soomes on see teenistus natukene parem, et me kannatame selle ära, ega seda kaua ei ole, et noh, tuleb jälle Eestisse. Aga see niimoodi läks, läkski. Jüri kasvatamisega ta ikkagi ta tegeles ka, kui ta koju tuli, et ei olnud niimoodi, et isa nüüd tuleb, Jüri vaatab, et kes on ikka toimetas ja ikka tegi. Hea hea, sest isa teeb meil hästi süüa. Tegime süüa siis sulgpalli mängimas. See oligi selline olukord, tol ajal. See oli veel see aeg, kui kalevipojaks käimine polnud päris massiline ja see oli pigem erandlik seedesiit ära ja ei olnud nii õhtul kodus mõtteta televiisoris, et kaua see jama kestab. Esialgu ma ikkagi olin päris hädas, sellepärast et üksinda oli raske ka. Et aga pärast ma harjusin toimetama nii et et ma sain päris hästi hakkama. Aga eks eks ma sain emalt kaabi, noh kui midagi oli, eksju tavaliselt oligi niimoodi, et kõik asjad juhtusid siis, kui isa oli kodust ära, boiler läks katki ja mida iganes juhtusid just siis, kui sellest kodust ära. Kuna meil siis taadi oli see farmimehaanik, kellel kuldsed käed, siis tema tulijaid, et ma, ma ei olnud selles mõttes hädas, et mul tingimata oleks vaja nüüd niimoodi, et nüüd sa tuled sealt Soomest ära ja oled kogu aeg kodus, sest mul oli abikuuga kogu aeg olemas, et isa viis mind, siis käi ära. Aga eks ta muidugi raske. Kuidas Jüri tite iga läks tervis ja, ja muidu nii-öelda. Kes seal, kus ta oli selline mõnustit, Jüri sündis, ta oli neli kilo 400, jutlekski sordid, ta oli meil jah, ja kui Jüri hakkas sündima, siis isa ütles niimoodi, et mäletan nüüd õues suitsu, mõtlesin, et sa ei lähe praegu mitte kuskile, me hakkame nüüd sündima. Ehk, aga see oli see hetk. Ja, ja see oli juba peresünnituse ja ta lasi öösel magada ikka ka. Meil oli hea ju magada. Me panime tissi suhu, magasime lihtsalt. Ei, meil oli väga tore ta, ta ei olnud selline laps, kes nüüd vaevles seal gaaside käes või kes jonni, see, kes midagi söönud. Hea laps oli. Aga Jüri oli kaua aega, missugune laps, kes tahtis käia käest kinni, siis me käisime käest kinni. Siis kui keegi tuli, siis lasime käest lahtisest iri arvast. Tal on juba natuke suured talle kõlba käest kinni hoida, aga võtsime ikka käest. Aga oli vähe käest kinni hoida, muidugi alati oli, muidu kaon ära äkki kuhugi. Mis su enda esimesed pildid on siit elust? Mälupildid? Ma ütlen, mul oli väga hea lapsepõlv, ma olen kogu aeg öelnud, kui mult küsitakse, sest et minu arust maal oli ikkagi väga hea elada. Ja ja need suved küla peal ja sõpradega rüübata ja mängida ja ja siis tuppa minna, kui juba pine on ja isa sõber või kes tõi siukse haarame lähevad vormelauto kasukese purpurpunase saali tihe aastani. Vot. Ja sellega ma kimasin ringi, ma mäletan, et see, see kingitus mulle väga väga meeldis ja see vist oli päris kaua ka pikalt veel alles ja siis meil oli mingisugune mängu, kas mingi oranž kass? Selle kassiga oli veel selline lugu, et rootsi isa käis suvel Rootsis tööl kurke korjamas. Ja ta tuli. Ta tõi selle mängu kassi, aga isa tuli tagasi Rootsist. Reis enne Estonia katastroofi. See oli kuidagi nii kõhedust tekitav, kas see, kas see on siiamaani alles? Ma loen su jutust välja, et sa olid pigem seltskondlik tüüp. Lapsena. Kindlasti ja ei, kõigi lasteaias ei meeldinud. Ma ei tea, ma mäletan seda, et kui kui oli juba minek, näiteks kui ma käisin näiteks viiulit õppima seda või laulukooris ja siis, kui olid mingisugused kodused tähtpäevad, sünnipäevad, siis alati kõik ju tahtsid, et ma laule laulaksin või mängis viiulit ja ma ei olnud kunagi nõus esinema, aga siis ma olin, ma mäletan ükskord nõus esinema mu Tallinna vanaema käis pinda. Et ma ikkagi viiuli võtaksin, välja mängiksin, sest et nad ei ole nõus, muidu ladvad ära muidu. Ja siis ma läksin teise tuppa, panin ukse kinni ja seal mängisin ja siis ma proovisin hästi kõvasti mängida niimoodi, et nad ise ei näe seda. Millest viiul ja ka laulmine, sest ei isa ega ema pole otseselt muusikale oma sõrme andnud, see oli kõik sinu initsiatiiv või keegi siis kusagilt tõmbas niite. Ei, ma ikkagi tahtsin muusika kulise vist minna, aga ma ei tahtnud viiulit absoluutselt, mida ma tahtsin õppida kitarri minu arust. Aga viiul oli vist ainukene, mis oli vabapill hetkel, kui ma sinna selle avalduse saatsin ja sisse sain, siis ei olnud kitarri sinna tundi enam vabu aegu vist. Ja siis ma võtsin selle, mis oli ka. Keelpill, aga kuskohast võisid saada motivatsiooni või selle idee üldse muusikakooli avaldust teha? Ma ei tea, kui hakkan niimoodi mõtlema, sest et see ei ole väga minulik minulik käitumine. Sest et noh, see tähendas seda, et tunnid olid meil ju pärast tunde ja seal oli nagu paus vahepeal ja siis tekkis mingi logistiline probleem veel ja siis ma pidin üksi seal linna peal olema kuskile, lõppude lõpuks ma seal kaks aastat ant saigi käia, sellepärast et transpordiprobleemid olid. Aga ma arvan, et see initsiatiiv tuli minult ikkagist. Jah, kuigi ma ei mäleta ausalt ei mäleta, kas sa paned Ma mäletan seda, et sa tulid ja ütlesid, et ma lähen riiuli kooli. Ma kujutan ette, et sul oli seal teisi klassis ka, kes, Võib-olla mõjutasid mind ja võib-olla oli küll niimoodi. Kuidas sa kooliga läbi said, sa oled nii palju varem rääkinud, et nad ikkagi tuli ette hommikuid, kus sa minna ei tahtnud. Kõigil on tulnud selliseid hommikuid. Aga kas sul oli seal midagi rohkemat taga või see oligi lihtsalt niisugune hooti peale käinud tunne, et noh, täna lihtsalt ei taha minna. Oleneb, mis perioodist ma räägin, et põhikool mul üldse eriti ei meeldinud. Ma olin ka selline tüüp, kes juba natuke kõndis mööda seinu ja mul oli mingisugune oma kamp, enamik tüdrukud kõndisid mööda seina, tähendab mida, no et ma olen selline pigem arg ja ei julge silma vaadata võõrastele inimestele, et ma mul oli hästi, oluline on see, et mul on selline turvatsoon ümberringi ja need tuttavad sõbrad, kellega ma olen siis ma olen nendega nii klassis, nii vahetunnis kui ka siis sööklas söömas ja, ja midagi iganes ka pärast kooli siis teha oli, gümnaasiumis mul meeldis käia. Ma olin selline tagapingipoiss gümnaasiumis, et ma oleksin olnud, et väga heade hinnetega, kui ma oleksin ise natukene viitsinud õppida. Ma olin tegelikult suhteliselt terav pliiats, ma arvan, aga mul olid teisi asju teha seal laulsin ühes kohas ja siis ma vabandasin, et mul see üks jalg valutab, et ma vist ei käinud terve gümnaasiumi vältel suusatamas, mitte kurthivis kehalises kasvatuses, mul on selline. Kas sa mäletad, kui sa hakkasid lõpetama gümnaasiumit, aga seal oli vaja teha kehalise kasvatuse mingisugune ja siis ja siis Jüri Sauli küsinud kehalise õpetaja käest, et kas teil, puit pole vaja laduda, et ma ennem hoidku, lähen, jooksen selle tiiru kuskil. Ja teate, mis ma siis tegin, ma vastasin kolm aastat kehalist kasvatust järele, need talvised perioodil niimoodi, et mu õpetaja pani mulle kooli ümber puude külge rippuma mingisugused lipikud ja siis ma pidin orienteeruma, ma korjasin need lipikud ära, kooli ümbert sain selle kolme miinusega kahe miinusega. Ma siiamaani natukene olen selline viimase minuti inimene ikkagi, et ma teen alati ära, aga viimasel minutil. Viimase minuti inimene, mina hommikuti alati hüüdsin jööri, sest buss läks aga poissi voodis. Aga mina ikkagi ei läinud väga tihti hommikul esimesse tundi, siis ma jäin hiljaks teise tundi ja siis siis siis ma läksin varem ära, kaovad, aga tihtipeale. Jüri klassil on see kontse klassi raamat peale gümnaasiumit ja mul on meeles, et lause, et Jüri hilineb tundi ka siis, kui ta on esimene klassi ukse taga. Päris kõnekas, mõtlen siin jälle väikese ebakõla peale, et et kui sa koolis käisid nii nagu sa just kirjeldasid ja oma läbisaamist kooliasjadega, siis kuidas vanaema lasi sellel kõigel niimoodi olla, et kas ta ei püüdnud kuidagi pedagoogina sekkuda või asjade käiku mõjutada, et noh, et ma ei taha öelda, et Jüri päris käest ära ei läheks. Aga õpetajana pidi ta ikkagi kohati mures olema ei olnud. Ega ma väga palju ei rääkinud ka. Ja esiteks sa ei rääkinud palju, teiseks oligi nii, et sa said oma asjad tõesti viimasel minutil tehtud, et asi ei läinud mitte kunagi käest ära, et pidi nagu hullusti sekkuma. Koolis vaiba peal käimist ei olnud, ei, emale ta ei. Arenguvestlused olid need, kus me käisime ka seal noh, seal oli ka see, et, et noh, et hilineb ja siuksed, väiksed tähelepanekud ja sellised Enam ei olnud hullusti asju, aga ma mäletan seda, et kellade ansambliga oli sul mingisugune sai käinud kellade ansambli proovis ja siis lausa see juhendaja helistas mulle, ma sain kohe päris riielda. Vabandust aga ma arvan, et me, et juhendaja oli ka natukene liiga liiga tõsiselt, võites oma tööd vahepeal. Kuna ma nooti ei lugenud, siiamaani loenooti sellesamasuguse markeriga, hästi lihtsad lood olid, mida me õppisime ja siis ma värvisin nagu need noodid ära, kus ma siis pean. Ahah, löön nüüd kella. Nüüd lähen kella, tihtipeale see ei õnnestunud, aga aga ega meil vist ei läinud ka väga hästi konkursid tal, ma mäletan Kuhu noodi lugemine jäi, ma mõtlen seda, et kui sa viiulit olgu, mitte väga kaua, aga siiski õppisid, sa oled laulnud vist läbi elu koorides ja asjades ja oled praegu, kes sa oled. Kuidagi on õnnestunud seal niimodi läbinud, nihverdada, et sa ei ole pidanud ära õppima. Ma mäletan seda, et solfedžo ja see teooria pool oli noh, kaks aastat ma käisin, eks ju, seal muusikakoolis ja juba tol ajal ma ei saanud väga aru sellest väga matemaatiline minu jaoks, ma olen samamoodi nagu ema. Pigem jah, need matemaatilised ja reaalsuunad ei ole nagu minu jaoks. Aga kuidagi pidanud jah, ei olnud vajadust, ma mäletan kooris kooris, ma sain hakkama, hakkame, noodid olid ees ja kuidagi nagu tajusin ära, aga mina tegin kõike kuulmise järgi, siiamaani teen kõike kuulmise järgi, et ma kuulan, senikaua kui mul on selge, ma niimoodi hoobilt ei laula asju ära, muidugi. Et mul on vaja ikkagi võt aega õppida ja kuulata ja siis väga palju proovida. Kui sa kooliajal tegid pappi, millega sa selle aja täitsid avastasid sa end mõnikord ka sigadusi korda saatmas. Seal oli selline aeg, kuigi ema ütles, et saalit noh, niisugune hea poiss. Ja ikka, eks ma ikka olin hea poiss, Ma olin hingelt väga võistlushimuline. Aga no inimestel on lihtsalt selline periood, kus nad teevad kõike risti vastupidi sellest, mida neilt oodatakse, eks ma ikka tegin. Kui me kasvatame niisugust väljendit nagu napilt pääsemine, siis kas sul on midagi niisugust on ette tulnud, mille puhul sa praegu hingad kergendatult, et neetud see oleks võinud ikka väga valesti minna. Kokkuvõttes, sa oled põgenenud politsei eest ära, sa oled kusagil kellelegi kaklusesse sattunud. Midagi, ma ei ole kunagi kakelnud. Politsei aa ei, ükskord oli küll niimoodi, aga siis ma olin juba vist 17 18. Tartlaste käsiti, jõin ennast täis Tartus, see oli juba pärast vahetusaastat, ma olin siis üheteistkümnendas. Et ma olin juba 18, küll aga gümnasist, aga gümnasist ja Tartusse läksime sõbranna sünnipäevale ja tegime igasuguseid teisi asju seal ja siis politsei. Ei, politseid ei tulnud seekord, aga kiirabisse sattusin kuidagi, sest et ma olin natuke. Sa jäid ennast väga purju ja kutsuti kiirabi, sest sa said mürgituse. Alkohol, mürgid. Aga see lõppes väga hästi hommikul pohmakat ei olnud mulle antikaaslase leht, see lehekene, sealt see kollane lehekene pealkirjas kõik need asjad, mis muga viga oli ja siis ja siis seal sul vist praegu kodus ja siis ma andsin sellele emale, sest et ma mõtlesin, et ta niikuinii leiab selle, ma jätan selle niikuinii kuhugi ripakile, et siis juba saab nalja pöörama. Naljakas selle juba, aga ma arvan, et ta muretses pärast küll, et mis asja, et kuidas ma. Ma mäletan, et seal oli selline asi kirjas, nagu silmade avamine on spontaanne. Mida iganes see tähendab aga teie saite siis sealt paberist teada, mis oli juhtunud. Ja tavaliselt oligi niimoodi, et ega lapsed mulle noh, nüüd ka suuremast peast selliseid, mitte prohmakaid, aga siukseid asju ei rääkinud, räägivad pärast, sest nad teavad niuke muretseja ma olen. Et, aga seda ma sain teada siis, kui sa paber koju laekusel. Aga Marite, mis kohta teie elus on olnud see, kui te olete Jüri pärast kõige rohkem muretsenud mingi sündmus, mingi mingi hetk elus? See oli see periood, kui ta hakkas laulma Riinimandas ja kui olid proovid õhtuti ja kui ma teadsin, et me noh, meil oli räägitud, et ma tulen nüüd viimase bussiga ja ta ei tulnud viimase bussiga olen küll seda Raikküla leevaheti õlkunud niimoodi oodanud. See buss läks ära, Jüri tulnud pidi tulema, telefoni ka ei olnud selle ajal ja siis ma lihtsalt käisin, vahtisin tähti ja, ja ja täitsa ma olin täitsa paanikas, kus laps nüüd on? Tulite kuidagi häälega või tulid? Ei sa said autoga. Aga sa ei saanud teatada seda mulle ette, et millega sa tuled, lisa jäi nüüd jälle bussist maha. Et see periood oli jah, kui oli vaja, sest meil sel hetkel peres autot ei olnud ja olid need kooriproovid. Ja Riiaredal oli siis juba Erik tema abikaasa ja Erik siis jüri, sõidutas kogu aeg ühte, ühest proovist teise proovi. Ja muidugi teine aeg, kus ma muretsesin, oli sedaani aeg. Ma ikkagi natuke muretsesin, sest et Jüri mõnikord kurtis ka, et sedaani ema riidleb jälle, kui ta hiljaks jääb, et nendel on seal Taanis oli õhtusöögid punkt kell kuus või kell seitse ja kui hiljaks jääd, et siis oli päris hullusti. Ja kui ta rongist maha jäi, siis ta sai riielda, et juuksur ja et noh, ja siis ma mõtlesin, et issand täitsa võõras inimene, kuidas ta nüüd minu lapsega riidleb, aga ma saan aru, Ta ju vastutab tema eest. See esimene reaktsioon oli see, kuidas ta julgeb minu lapsega riielda. Tegelikult mina tegin ise taga, selliseid asju ei tohiks nagu tegelikult rääkida, aga lihtsalt tundsin ära enda enda emale, et ei soovitata ikkagi suhelda, palju. Elan jah, et ma proovin sinna sisse nagu sulanduda ja see liiga tihe kontakt nagu koduriigi ja pere vahel võib nagu seda seda sisseelamist seal väga palju segada. Et mingid momendid olid, kus ma ikkagi tahtsin liituda, jah, seekord jäin rongist maha. Ma elasin Lõuna-Taanis, aga Kopenhaagenis? Jah, sinna sõitsime rongiga ja kuskil neli tundi kestis, aga siis tegelikult oli see rongiliiklus suht tihe, et ma sain suhteliselt ruttu ikkagi uue rongi peale, aga ma mäletan seda, et see pool tundi, kui ma hiljaks jäid, seal on see saksa punktuaalsuse seal peres omal kohal ja oi kuidas ma sain sõimata mind. See oli ikkagi kohutama vist kunagi niimoodi. Maa alla vajusin nutma isegi. No tegelikult on ju nii, ta vastutas sinu eest ja ta oli mures sinu pärast. Aga hetkel jah, mina, reaktsioon oli kaheksa. Ma mõtlesin, et issand, kuidas ta ju muretseb, et ma ei saa. Nüüd ma olin valmis, et ma nüüd helistan või Skype'i, need mõtled seal Taanis. No lapsega ikka sinu enda reaktsioon, Jüri polnud selline, et paneme oma kohvri kokku ja lähme esimese lennuki peale. Ei sellepärast, et sinna Taani ma tahtsin minna, seal sinna sain, mõtlesin küll selle peale vahepeal, et äkki peret vahetada, sest et seal sai see väga äärmuslikel juhtudel ikkagi mingisugust vahetust teha, aga ei sooritatud. Aga ma elasin selle üle ja lõppude lõpuks nad on mul siin Eestis külas käinud ja, ja Raiklas külas käinud, et, et tegelikult kõik sujus lõppude lõpuks väga hästi. Niisiis, ühel hetkel läksid sedaani, see oli klassis 11. Ma tulin tagasi siia Eestisse, siis ma läksin 11.-sse, aga seal ma olin öelda kümnendas aasta aega seal vahetusõpilasena Marit, teile tundub hea mõte või? Ei muidugi ma mäletan seda momenti, kui Jürilast lennuki peale riiereda Eerikuga meil esineda siis lennujaama ja me sõitsime tagasi, see oli juuli või augustikuus, oli augustikuu ja kohutav vihm oli seal, päevas oli hommikul vara ja siis ma võtsin Me koera, meil oli koer prints ja ma läksin koeraga mõisaparki jalutama, kõva häälega, nutsin. Et noh, muretse nagu ma olen. Nüüd mu laps läks ära aasta aega, et minu jaoks oli see täitsa õudne. Ja ma mäletan seda, et pidi otsima sponsoreid, kes aitaksid nagu rahastada seda. Neid sponsoreid ei saanud ja me võtsime laenu. Et laps saaks Taani ja mõtlesin ise, et kurje küll, et mõni õudsat muretsen ja ma lähen võtan veel laenu ka, et laps saaks minna, et selline vastuolu, et aga ikka sa teed seda, mis lapsel ongi see, et sa tahad, et tal on. Aga ausalt, see aasta ma ei tea, mis oleks juhtunud, kui me oleksime läinud. Kusjuures ei olnud niimoodi, et sa pead nüüd kodust ära minema, et midagi on kodus nii hullusti, et sul on selline soov sinna minna, et midagi on kodus jamasti, et laps tahab kodust ära minna, mitte midagi sellist ei olnud, aga lihtsalt oligi see huvi, tekkis. Siis on see oli siuke tiinek aeg ka, et ma, et ma ikkagi olin sihuke väga seiklus, seiklushimuline sellel ajal. See üks aasta võõrsil oli see piisavalt pikk või lühike aeg, et et mees muutuks, märkasid teemasid. Ja oli, mis juhtub? Noh, ikkagi niisugune niisugune mees tuli tagasi, et ei olnud enam selline gümnasist, ta oli ise seisame, ta oli selline. Jah, kui sa koju tulid, siis ta ütles niimoodi, et Jüri ütles niimoodi, et nüüd me hakkame niimoodi sööma nagu Taanis süüakse. Et mitte keegi enne laua tagant ei tõuse, kui kõik on söönud. Aga mina olen selline aeglane sööja, siis kaks me sõime niimoodi ja Jüri ütles. Vaadeldav. Ütles, et jaa, et, et ma läksin poisina, aga tulin tagamehena. Et ma mäletan seda, et ma tulin Raikküla koju, istusin maha ja panin suitsu ette esimest korda haavata, seda minu eest varjati ja ma hakkasin taanist suitsetama. Aga mõtlesin, et ma olin niisugune variant, mis asja ma küll ei hakka salaja kuskil nurga taga tegema, ma ei viitsi õues külmetada. Vot seal Plita alle. Ja siis ema ütles, et ahah, sellepärast oli vaja Taani minna või. Estnaga jäätised aga enam ei suitseta. Ja Marit, kas te jõudsite mõelda enne seda, kui Jüri läks superstaari saatesse, võitis selle? Kohe varsti tuli eurovisioon läks ja liisk oli justkui plaksti langenud saatuse koha pealt. Enne seda jõudsite mõelda, mis võiks olla see valdkond, kus Jüri ennast hiljem teostama hakata, kelleks ta saab või mida ta elus tegema hakkab, kas te jõudsite sellega oma pead vaevata? Ei, ma ei jõudnud selle peale mõelda, sellepärast et see tuli kõik nii kiiresti. Sest kui ta tuli sealt Taanist ära, sest Taanis hakkas ta juba laulma, ta läks vesiroosivesi roosis õpetaja Monika arme, õpetaja Monika plokk, on ta nüüd? Jah, ja vesi rosis on sellised toredad üritused, kui nende laululapsed laulavad, on jõuluõhtu. Ja kevadel on ka üks. Ja siis ütles Riiareda, et Jüri, need laulab sest muusik, muusikaõpetaja oli talle öelnud, et te ei kujuta ise ka ettekäändel, on. Me ei olnud kuulnud. Ja sealt hakkaski nakkuse edasi minema, nii et mul ei olegi sellist mõtlemist olnud, et mida ta nüüd peale kooli õppima läheb või, või et ma oleksin ise suunanud teda kuskile, midagi õppima. Sest et ta Taanist tulles oli piisavalt iseseisev, et ma ei saanudki seda teha, et mine nüüd sinna ülikooli, mine tänna. See laulmine tuligi kohe peale. Ja siis hakkaski kõik nagu niimoodi hästi minema, siis oli see Eesti Meestelaulu Seltsi mingisugune konkurss, oli jah. Aga see oli Saaremaal, aga see eesti meestelaulu isekuse jalgratta said, millega praegust riiereda sõidab. Noh, emarollist, me oleme siin sinu elus enam-vähem ettekujutuse saanud aimduse, aga kui sa püüaksid isa rolli enda jaoks kirjeldada, et kas ja kuidas tema on sinu töid ja toimetamisi mõjutanud kas ta on kaasa rääkinud, kuidagi nõu andnud? No tema on alati olnud see, kes mõjub väga tasakaalustav vanaema kõrvale, tema on alati see, kes natukene võib üle mõelda nagu näiteks Taani osas ja, ja, ja miskit muud. Mis, mis nüüd, mis, mõtlesin, las ta lähedane täpselt selline nagu, et natukene väga-väga rahustavalt mõjub. Ja ma tunnen, et ma olen ise ka vahepeal selline, et ma näen väga palju selliseid asju nagu iseenesest, mis on nagu temalt pärit. Et seda ma nagu tunnen aina rohkem, mida aeg edasi läheb. Et selline rahustav ja selline mitte nagu närvitsev. Et kui sa näed mingisugust põlengut, siis ta läheb, jahutab selle kohe maha hästi. Ja ta on olnud alati selline, kes läheb kaklusi päästma või nagu, et ta läheb asja alati nagu maha rahustama. Et kuulge, kutid et talle nagu meeldib niimoodi nagu rahulikult asja võtta ja öelda, et kõik okei, et selles mõttes ma olen seda väga palju õppinud. Tema oskab lahendada selliseid kriitilisi olukordi, kasti mõlgub meeles mõni näide, kuidas praegu? Ja mul mõlgub meeles see näide, kui nad olid, kui ta oli Eestis veel tööl ja neil oli jõulupidu Viimsis ja sinna tulid kohalikud ülbitsema ja seal läks kakluseks ja tema sai peksa, tema läks rahulikult lahendama nagu alati. Aga seal ei olnud selliseid, kes rahulikult lahendavad ja ta viidi kiirabiga, tehti talle pea kompuuter. Aga koju hommikul jõudis ta sellisena, et mina vaatasin köögi aknast välja, kes tuleb mingisuguse imelikke ülikond, imelik ülikond seljas, silmad olid paistes, kõik siukest kuivanud verd täis. Et ta sai ikka päris tõsiselt peksa, nii et ta tuli, siis ta läks rannikule oma koju, ema juurde, sai sealt selga endale oma kooliaegse ülikonna, sest tema riided olid kõik verised. Ja siis ta tuli niimoodi koju imetajate bussist välja visatud. Suutis jälle niimoodi ära rääkida, mis, mis oli, bussijuht jättis ta bussi. Nii et ta ikka ta oli päris tõsiselt ära klopitud oma selle heasüdamliku sellise asja klaarimise tõttu, et need olid siuksed, verised vennad, kes seal amendasid. Ta on selline rahumeelne mees. Ja suutnud asja ära lahendada, aga see ükskord mul praegu tuli meelde, et see oli ikka kole. Seda kuiva verd ma mäletan väga hästi. Aga ma ei mäleta mingit paanikat, ma ei mäleta, ma arvan, et lihtsalt sellepärast, et mu isa oli väga rahulik, sellel hetkel ta nagu ei paanitsenud sina võib-olla olid seal natukene muidugi tehtud ennast, aga aga mina nagu ei tundnud mingisugust olukorda, sest et isa oli rahulik ja ma mõtlesin nii pidigi olema, ma olin suht väike ka siis ma arvan Kui sa mõtled sellele, kuidas sind on kasvatatud, kuidas ema-vanaemad siis, mis sulle kõige rohkem heameelt teeb või millega sa kõige rohkem rahul oled? No mul on väga hea meel selle üle, et meie pere tegelikult kuidagi nagu geneetiline kood on selline, et me oleme väga ühtehoidvad noh, see on mõnes mõttes teadlik ja mõnes mõttes selline nagu rinnapiimaga kaasa tulnud asi. Aga tõesti noh, perekond on olnud alati number üks ja ma arvan, see on selline väärtus, mis jääb minuga nagu eluks ajaks kaasa. Et pere on alati number üks. Et vahet ei ole, mis, mis nagu vahel. Tullu vaat meil on üks asi, mis, kui riieredali, väike temal öisele traditsiooni, nüüd on see natuke ära vajunud, sest lapsed on suured juba alati, kui mindi vanaema juurde ja sealt ära tuldi, siis tehti musikallipai. Kõik said, et me oleme sihukesed kallistajad. Et me kallistame nüüd ka, oli siin jüriöö, oli kooli kokkupuudet koroonaga ja Me mõtlesime meiega, kallistasime ikkagi. Õnneks me ei saanudki, maskid ees. Kallistada meeldib. Aga üks asi, mis ma mõtlen praegu seda, et et selle kasvatamise juures võib-olla oleks ma pidanud neid natukene rohkem, mitte olema selline kanaema ma praegu siin mõtlesin lisaks veel vaid oleksin pidanud neid neil laskma ka natukene pea ees vette hüpata rohkem, et. No, ma ei tea, kuid kes läks seitsmeteistkümnes on või mis iganes Taali mustaks ja millest me räägime siin. Aga see vestlus on olnud hästi sümpaatne. Saate nimi on, käbi ei kuku. Jüri Pootsmann oma ema-Maritega oli külas suur-suur, aitäh pärituult. Aitäh kutsumast. Ma olen Sten Teppan, kuulajatele ka. Aitäh, et reisi kaasa tegite. Olge terved, nädala pärast kuuleme taas. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest ema ja poja Marit rohkema ja Jüri Pootsmanni ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.