Tere, hea kuulaja, see on vikerraadiorõõm, et olete õigel sagedusel. Tänase saate peategelased on Tarmo Kruusimäe ja Triin Marleen Kruusimäe. Vaatamata sellele, et isa Tarmo tegutseb juba aastaid poliitikas, olgu siis omavalitsuse või riigikogu tasandil kõlab nimest Kruusimäe mõnele meie seast palju tuttava maalt, kojamees, tema hüüdnimi bänditegemise ja pungi ajast. Eks juttu tuleb ka neist värvikatest elu hetkedest, aga saate käbi ei kuku. Teema teravik on suunatud ikka ja endiselt suhetele perekonnas, läbisaamisele ja koos kasvamisele. Tarmo ja öelnud, et kasvas üles vanaemaga, sest isal-emal oli tegemist, et endaga hakkama saada. Kohe lähemalt, mida see siis õigupoolest tähendas ja kuidas tema käekäiku mõjutas kuni pereloomiseni välja abikaasa kai leidmine kahe tütre sünd ja väljakutsed, nende kasvamisel, lugusid ja läbielamisi palub külalistele meenutada Sten Teppan. Soovin head kuulamist. Tarmo, tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tere. Ja Tarmo con kaasas, tütar Triin. Marleen, näha aitäh, et kutse vastu võtsid. Triin on sinu vanemad. Tar jääb, sul on teine veel Karolina, kes ei ole praegu Eestis minu andmetel. Jah, ta õpib Hollandis seal ühes väikelinnas, kriin oskab nüüd täpselt neid nimesid. Meil on see jaotatud selliselt, et mina ei tea kunagi, et kus linna me nagu läheme, mis hotellis me olema, et aga selleks on tütar. Jah, Karoliine õpib Hollandis Leow Vardenis, täpselt nagu selle linna või küla kohta isegi ei tea, aga ta õpib seal kultuuri ja vabaaja korraldust, ürituskorraldust, rekreatsiooni, midagi sellist. Tänapäeval tuleb õppida Hollandis. No miks mitte, kui selline võimalus on, et ma arvan, et kindlasti see erineb Eestis pakutavast. Kaardistame lähedasi inimesi veel, kes sinu jaoks olid enne täiskasvanuks saamist lapsepõlv, kooliaeg, kõige olulisemad inimesed ümber. Eks ta oli ikkagi ema isa ja siis vanaema ja siis olid võib-olla vähesel määral, ütleme seal mingid sugulased. Sa oled ka Tallinna poiss ju, ja vanaisa poolt. Me oleme Jürist seal Kruusimäe talu, kus täna on Kruusimäe tee. Ja siis minu enda lapsepõlvekodu on vana, Villemi kõrval oli Tartu maantee 54. Seal oli minu nooruspõlv mingi aeg, ma elasimegi seal siis Jüris seal kuskil seal talus, sellest on mul ainult millegipärast üllatav, et nii väiksel lapsel ei saaks nagu mälestuspilte olla. Aga seal olid haned ja siis ma üritasin haledele kogu aeg seda raudkelgunööri panna ümber kaela, neid siis nagu sõita ta. Ja kõik imestasid, et kuidas haned on üsna nadi, sõjakad, et nad ei tulnud, aga nad said aru, et see on niivõrd süüdimatu tüüp, et seda ei ole mõtet nagu togida. Aga jah, elasin siin Tartu maanteel peaasjalikult, et ka siis teise vanaema juures sai külas käidud, see oli üleval majakas siis sikupillist, seal oli sikupilli, praegugi on veel selline, mis ta mingi kool on, vanas paekivist, seal käis siis viis minu vanaema seal õppis minu ema ja minu isa ja minu onud ja olude sunnil oli see, et isa oli klassiks kehvema õppeedukusega ja ema pandi siis järeleaitamistunde tegema ja tulemus olen mina. Niisugust lugu ma ei ole varem kuulnudki ja see on sõna-sõnalt tõde. Ja kui nüüd hästi avameelseks minna, et siis. Pean ütlema, et alkoholil on mu elus väga oluline roll juba enne sündimist just sellepärast, et jutt oli ju ikkagi õppeedukusest järeleaitamisest, eks ju, aga produkt hakkas nagu tulema ja eeldati, et võiks ikkagi soovimatust lapsest vabaneda, aga too abordimeister oli ennast lihtsalt täis joonud. Et see jäi nagu ära. See tähendab, et ta su vanemad olid verinoored, kui sina sündisid nadolid, jah, noored ja siis läks ju, isa oleks seal nõukogude armeesse seal ta pidi olema seal kaks aastat ja ta tuli tagasi ja kaks aastat oli päris pikk aeg. Prooviti pingutati, kooselu on ikkagi päris suur kompromiss, aga need tee läksid seal mingi hetke laiali. Siis ma Tilverdasinsale emal niimoodi näpu otsas ja mingist hetkest pärast kolmandat klassi siis vanaema otsustas, et kuulge, noored, et noh, Te ei saa enda asjadega hakkama, et äkki te proovite ise hakkama saama, et ma võtan siis selle kruusina siis endale, et mul vanaemal oli seitse keeles, kolm jäid ellu, et sõjatingimustes oli ikkagi see, et neli nagu hukkus ja kõik olid T-tähega, et siis kui vanaemal oli vaja mind hüüda, mul oli ka endal noorem vend, kes ka kahjuks ei jäänud elama, siis tal oli Tõnu, Toomas, Tarmo talle kõik tulid T-tähed ära, et siis oli. Et siis üks oli õige sinu noorema vennaga juhtus, mis? No temal oli see, et sai keskkõrvapõletikku, millest tuli tugev sepsis ja ta oli siis ühe aasta ja kaheksa kuule Ta oli viis aastat must noorem tollel hetkel ikkagi meditsiin oli selline, nagu ta oli, et väga ei usaldatud seda benetsi liini ja pitsiliini, et või kuskilt mul on selline mulje jäänud lihtsalt, et see tundus tollel hetkel ebaeetiline. Noh, et proovime äkki kuidagi muud moodi mingite teiste ravimitega, aga jah, et nii ta manalasse läks, et mäletan veel venna matuseid. Koostegemise mälestuste sul vist siis ei saagi olla, ta oli ikka niivõrd väike veel. Ikka mul oli, mingi pilt oli, et kus tähistas ikkagi vankri saali, noh niimoodi püsti ja mina olin seal vankri juures ja eks ma teda ikka maatorilt ootasin. Kui ta läinud oli, Stalin läinud ja meil ongi elus, nii et kui mingi asi on läinud, siis ta on läinud, et ka minevikku õlledega ei sõida. Mis veel sinna päris esimeste mälestuste hulgas on, mis seal veel silme ette tuleb? See Tartu maantee ja ma olen hästi palju igasuguseid huvitavaid seik siis olite kui vana umbes lasteaiaaeg, et ma arvan, kolmelik jah, kuskil seal mäletan, et mul olid kaks käpiknuku, üks oli hunt ja keegi teine oli veel. Siis selle teise nukuga läks kehvasti sellepärast et temaga harjutasin ulumist. Aga ma tegin kogu aeg neid nukuetendusi ja siis muidugi ma tahtsin hirmsasti ka ujuda, nii nagu kõik teised seda oskust mul ei olnud millegipärast ja mäletan, et esimesed kolm trenni lõppesid sellega, et ma sain diplomi, läbis kriips, meetrit nagu vesi oli, nii ma olin sinna pannud ja siis mind toodi sealt välja. Ema ütles, et kui nad olid Russalka juures, siis päevitanud seal sõbrannadega, siis ma olin ka jälle ja pannud jälle merre vupsti ja siis oli mind sealt välja toodud, et ma sellest õppust ei võtnud. Ja viimane kord, kui ma siis kavidinud pima ujuma, siis Veeveebassaaz, kus oli dünamo ujula, siis oli nagu madalamalt poolt pandi ja nii kui ma ära tõukasin, mul suur varvas, Gilbert, tõlkide kahhelkivi oli seal lahti, siis Lindviidimitsiooni tänavale seal õmmeldi kokku esimese selle piste peale tegime ai ja kõrvaltoast keegi ka. Ja siis arst ütles, et need, kes meil karjuvad, need lähevad teise tuppa ja õmmeldakse iga päev ja ma mäletan, et see oli viimane kord, kui ma teadlikult ütlesin hai. Et pärast seda ma ei ole enam, ütleme selliste protsesside juures. Ai teinud, kannatan lihtsalt valu, et nii ma olen kuidagi ennast niimoodi sättinud. Ähvardus mõjus nii tõsiselt. Ma arvan, et ma panin tegelikult tähele, et valu on võimalik välja lülitada. Kui sa kuulata Triin Marleen neid Jutasin kõrvalt kasvõi seesama valu väljalülitamine, siis kas sinu tunnetuses, isast või teda jälgides kõrvalt? See emotsioon on samasugune, et kas kuidagi iseloomustab teda ja on talle omane olnud ka hiljem. Ja kindlasti, ma arvan küll, et on alati tundnud, et valust üle et ükski valu ei ole ületamatu. Et see hädaldamine ei vii kunagi edasi. Ja valuga seoses tuleb mulle meelde see, kuidas tal on alati hästi sellised looduslähedased võtted, et iga kord, kui midagi juhtus, siis oli vaja teeleht peale panna ja see pidi aitama siis kõige vastu mõisid sülge ja mulda kätega nagu mudimine või selline soojusandmine. Metsakorjasite kusagilt eludelt kaasa tarkustena või vanaemaga kooskasvamise vili. Teelehte. Ma ei teagi, kas ta on sealt tulnud või ei ole, et mingist hetkest ma mäletan, et mul kas meeldima täiskasvanud inimeste juttu kuulata. Ja hiljem mäletan teismelisena ma nautisin neid, kui ma sain täiskasvanute jutte kuulata. See oli suur tunnustus, kui ka minu käest küsiti ja mind ei materdatud, minule võib olla väärarvamusi kohe niimoodi maatasa tehtud, vaid Kuuloosi ära teada. Et noh, kuigi jah, isal on ainult sina pois, räägid siis, kui kana pissib, et ta on niisugune noh, jäänud, et ma pläriseks. Mu ema ütles selle kohta, et ma olen maailma kõige parem laps, siis kui ma magan näo seina poole ja vait. Triin Marleen, kas sinul on kokkupuuteid olnud isapoolsete sugulastega, siis vanaema vanaisa ja siis Tarmo vanaema. Mina mäletan ainult Tarmo ema ja isa ja kasuisa, et ema ja kasuisa elasid koos timuti tänaval. See oli üsna nagu räämas maja haises. Aga Ma olen jah meelest need vanaema lokid ja vanaisa seenest silutud soeng. Aga siis, kes on nagu Tarmo päris isa Toomas, et temal me käisime jah, külas Viljandis, Karksi-Nuias tema ehitas lasteaeda, mööblit või mänguväljakule mööblit. Aga temaga ma kohtusin ka ainult paar korda. Et ma arvan, mingi seitsmeaastane, kuueaastane, kui mind viidi sinna Karksi-Nuia tutvuma. Ta käis meil külas ja head ehitussaunaga suvilasse sõitma, aga väga palju. Kas sa loed ennast ikkagi Tarmo täieõiguslikult vanaema lapseks, mis on elus tähtis ja ikkagi teatud hoiakud ju tulevad, et nii ei tehta või, või see on jama ja et kas vanaemad need asjad sinu jaoks paika pannud? Ja vanaemal olid seal mitmed niuksed elutõed ja ma mäletan, isegi, kui ma olin punkar, siis ma isegi mitmed sellised asjad kirjutasin endale nahktagi peale. Näiteks jõud on jõuetuse, tunnusmärk. Maaslamajat jalaga ei lööda, et see tuli võib-olla sealt tänavalt. Sina, kui vanaema laps, siis milles kõige rohkem välja paistab või peegeldub see, sa oled vanaema kasvatatud poiss? Ma ei ole sellisena mõelnud seda veel. Ja mida see võiks, ütleme, seal vähendada minul mulle meelde, et väga suur usaldus oli ja neljandas klassis tekkis suur soov ja unistus saada filmirežissööriks. Tema leidis ka mulle selle võimalused minna noorte filmirežissööride kursustele. Said muide tõuke, ma sain väga lihtsast asjast, vaatasin, pühapäeviti oli külas muinasjutul kastiews kaske ja ma imestasin, et muinasjutufilmid on, mitte ühtegi ei ole reinuvader rebasest või Kaval-Ants ja Vanapagan ja sellest, et meie omadest ja meie omadest ei ole aine üle NSV Liidu näidatakse. Küsin, miks ei ole, ja siis sain nagu vastus, et neid ei ole tehtud ja siis ma mõtlesin, et see on esimene kord, kus ilmselt võib-olla ka enne seda, kus ma teadsin, et selge, kui ei ole tehtud, siis tuleb ise teha. Tollel hetkel olid Ida-Saksa filmiajakirja filmi Spiegel ja ta võimaldas mul neid siis osta, et see oli minu selline hobi peale selle, et ma tegin siis noh trenni ja ja minul oli vastupidi, oli jälle see, kuna vanaemal oli süda oli haige ja ta töötas siis majahoidjana. Siis ma aitasin teda sihukestel raskematel asjadel, nagu seda oli lume lükkamine, et kui ma olin 12, siis hommik algas sellega, et ärkasin üles, panin riidesse, lükkasin ta lume ära, siis tuline, pesin ennast puhtaks, võikud sisse kooli pärast kooli trenni, siis koju tagasi, siis lükkasid jälle lume ära ja siis õppisid see usaldusele kõige rohkem välja. Võib-olla kui ma olin viieteistaastane, Nad tahtsid mingitele kontsertidele minna teise Eesti otsa, siis ta pani mulle kaasa võileivad ja termose. Ja kui miilits kuskil kinni pidas ja helistati, siis vanametsad ja ta teab, et Alexi kontserdile ta ööbib seal rongijaamas ja ta tuleb tagasi. Ja vanaema täitsa rahumeeli lubas sellistel asjadel sündida, see kõlab täiesti uskumatu. Vähemalt minu jaoks 15 aastase kutiga. Jaa, aga mul ei olnud see, et mul ei olnud huvi alkoholi vastu, mul ei olnud huvi, tubakas elu ja, aga ma ei olnud ka, ütleme see, et ma oleks midagi varastanud. Mõtlesin seda vaid, et kas piisab momendist, et gospois sööbib, aga me oleme kokku leppinud, et ta magab raudteejaamas? Nojaa, aga kuidagi kuidagi ma pean ju teisest linnast tagasi tulema ja seal ju vähemalt bioloogiliselt kõige avalikum koht ja noh, et seal oli mingi jaamakorraldaja ja miilitsa nad nad näevad, et parem võimaldada seda, kui ma lähen ausalt mingile asjale, kui see, et ma hakkan midagi kokku valetama ja ma olen kuskil seal, kus keegi ei tea, et see valetamine ei tekita seda usaldust. Nimi. Kojamees tuli sulle küll hiljem, aga kas see, mida sa just rääkisid poisikesena lume tõukimine või siis vanaema majahoidja amet, kas neid juuri sele punkarinime puhul tasub sealt otsida või? Ei vaatasin Priit Pärna, selliste koomiksiraamat oli tagurpidi, Antsla ja üks pilt on see, kus siis rongijaamas on kõik õiepidine kassa taga, üks kassa on tagurpidi ja see oli siis tagurpidi Antslasse ja selle letist allapoole oli kirjutatud jaamaülemal loll. Mina vaatasin, et huvitav, et mis jamaga see jaamaülem on hakkama saanud, et mingi väike poiss, kes ei jõua kõrgemale kirjutada, on kirjutanud jaamaülema loll. Siis 85. aastal või 84. aastal, kui ma siis ka pooleldi Njaadi emaga koos elasin olles siis gümnasist, kirjutasin mingi maja seina peale, et kojamees on loll. Just sellepärast, et las ta hommiku tuleb ja mõtleb, huvitav, millega ma hakkama olen saanud. Ja mingi paari kuu pärast olin ma siis gümnaasiumist prii ja selleks, et tollel hetkel töö põlguriks ei satuks ja sind kinnipidamisasutusse ei pandaks näiteks kolmeks kuuks vormistas ema mind siis lillekülla majahoidjaks ja asi juhtus lihtsalt sellest, et suvel 85 Me pidime Tamsalus kontserti andma minema. Läksime eestlast nädal hiljem või nädal varem, ma arvan, vist nädal varem ja siis keegi, et see loll sellepärast, et ma olin sinna kirjutanud kojamisel, loll, aga sekku aja mees, loll on tegelikult juba kuskilt natukene varem tuli, sest et mul on niukse, kästi legendaarne pilt, kus ma olen harjaga ja see on päev enne nõukogude armeesse minekut siin külje peale kirjutatud kojamees on loll. Kooliajast rääkides oli sinuga õpetajatel lihtne või pigem ei olid koolis ka rebel vastu hakka ja kas või seetõttu, et noh, ajaloo tundides räägiti palju sellist, mis ei olnud ju. Tõele sugugi lähedal, noh, siin peaks, ütleme kõigest sellest, mis on minus head peama, ma võlgnen ma tänu raamatutele ja enda klassijuhatajale ja ajalooõpetajale Vaike pool ka seal. Ma olen olnud üsna selline, noh, ilmselt täna öeldakse, indigolapsed ei püsinud pudelis, et ka lasteaia lõpu, mis seal oli sinna tehtud, siis ahv, ranitsa kooliportfelliga, noh, kui teistel oli, tead, mingid muud asjad, siis ma olin, läheb pärdik kooli. Aga neljanda klassi esimesel tunnil, mis oli siis klassijuhataja, tund, klassijuhataja tegijad, head pedagoogid, kes seal kuulata, kuidas asi toimib. Ta ütles, et tänane saate kõik need raamatud ja ma palun teilt, et te võtate need raamatut, paati, kõik koti ja lähete kohe koju ja ta ei võta seda ajaloo raamatut. Ja ei hakka seal garderoobis lugema. Sest pärast on täpselt nii nagu iga kord, et siis kui tema hakkab ära minema, istuvad kõik seal garderoobis ja loevad seda raamatut, et meil on selle raamatu lugemiseks aega. Kolme-nelja tunni pärast ta vaataski. Me istusime terve klassiga riburada pidi ja kõigele otsa ajalooraamat ja kõik, et juba poole peal ja lugesime tunnetasin, et eesti rahval on kogu aeg nagu liiga tehtud ja noh, ainuke võimalus asi on selle vastu võidelda viiendas klassis ist ma tahtsin teha sellise. Meil oli kivisõda igapäevane asi, siis meil oli ETK velgiti maja, kus oli väga palju eesti lapsi ümberringi Lasnamäel olid siis kõik venelased selleks, et meiega siis kivisõda pidada, pidid nemad suured väed kui ajama, aga meil oli siin paari vile peale kõik väljas kivisõda sihuke võitlemine käis siis ma mäletan, oli üks mu esimesi organisatsioonilist sikupillikotkad. Pioneeriaeg ma mäletan, et ma tean, et noh yldiselt kogu mu põlvkond teab, et kaltsupidi koolis ka kalts pidi olema vähemalt sul paberi sisse pakitud. Et kui tullakse, siis võetakse välja, paned selle sinna kaela. Ja meid väga ei sunnitud. Me olime Sikupilli Lasnamäel, et neid vaadati alati kuidagi natukene keskmiselt suht-koht nagu pättide kool. Aga rebel tuli ikkagi sellest pungist pungi suhte seal asi hästi huvitavaid 80. aasta propelleri mäss läks minust mööda. Mina käisin purjetamas. Ja 81. aastal me käisime purjetajate kesis koogolovas treeninglaagris, tulime sealt tagasi ja millegipärast ma ostsin Leningradist endale meeletu hunniku haaknõelu, painab püksisääre peale järjest ja mõtlesin, et see on niuke lahe. No ma tahtsin midagi naljakat teha. Ja kõik ütles, et see mood on mööda läinud, mõtlesin, mis mõttes mood, et ma ise mõtlesin välja, et jube äge Ivan haaknõelad rääkisid, mingi punk on olemas mingi Sex Pistols ja siuksed asjad ja. Ma ei tea midagi. Ja siis ma sain aru, et kõik, mis on venevastane, on punk. Ehk siis ma kuulasin kodus väliseestlaste muusikut, kuldne Trio, kus oli tekst, oli peidetud ridade vahele, see oli punk. Kõik, mis oli vene aste punk ja nii ma enda sõrme siis sellele pungil andsingi. Kui sa mõtled isa fotodele, Ma loodan, sa oled vaadanud neid siis Triin, missugused kõige varasemad isast sul praegu meeles on või Silmete tulevad, mis olukordadest sa mäletad teda fotode pealt? Mul tuleb ette mingisugune kooli foto ka, kus lühikesed püksid traksid kuskil seina ääres. Aga ma ei tea täpselt. Võib-olla ja siis muidugi jah, need põhipungi aja fotod, et küll sul Eli hari pääs või siis oli kiilaspea või siis olid punased juuksed äkki vahepeal ja kõik nahktagid, kuhu peale kirjutatud ja see kojamees on loll, see foto on ka mul silme ees. Ja siis sa rääkisid neid lugusi, kuidas säält pääsesid vereväest. Ja siis olid alati need fotod olid seal kõrval, et ilusti maksta või õigemini illustreerimaks seda. No sisuliselt kogu see elu toimus nii-öelda enne sinu aega mis mulje sulle jätnud on või, või kas sa tunned oma isa nendest olukordadest ikkagi ära? Ja ma üldse ei imesta selle üle, et ma arvan, et on praegu ka tegelikult samasugune. Ma ei usu, et see punker tema seest üldse kunagi veel. Ta läheb. Aga kuidas sa selgitaksid, see punkar tema sees, mida see tähendab? Võib-olla selline ebavõrdsuse vastu võitlemine rahvuslikus. Uskumine koostegemine ja koosmõtlemine saab korda saata suuri tegusi. Et selline meeskonnatöö ja enda tegemistesse uskumine, et ma arvan, et see on praegu ka täpselt sama tema kõikides tegemistes, mis tol ajal. Et võib-olla see nagu ei väljendu nii palju välimuselt kui kunagi. Aga Ma arvan jah, et midagi suurel määral ei ole muutunud. Kas sina sattusite tookord sündmuste keskele, mis oleksid võinud väga kehvasti lõppeda või mis praegu tunduvad ikka erilistes sigadustena, mis said tehtud? See oligi võib-olla see vana ajama õpetus, et ära tee teistele inimestele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Ja et varga peas müts põleb. Et noh, olude sunnil ilmselt paljudel oli see olukord, kus neil oli vaja midagi või kergema vastupanu teed minna oli siis nagu vargile minek. Et ma nendest aktsioonides kaasa ei võtnud. Ja küll oli meil mingi hetk, oli selline lammutama tamine ja lõhkumine, et see oli siis, kui olid noh, niimoodi joogitsessis, keegi karjus kuskilt Testrai siis see asi, kõik seal dioodi purustati. No see oli selline kinnisidee, et panin väike koolipoiss, kui mul meeldis visata lihtsalt tehase aknaid sisse, sest ma päriselt mõtlesin, et töölised, talvel tulevad ja aknad on kõikjal seal sisse visatud, külm, nad hakkavad streikima. See läheb üleliidulise streigiks, siis võetakse Brežnev maha ja siis Eesti saab vabaks. Kui vanaema nägi sind esimest korda selle kukeharjaga soenguga, mis oli punkaritel moes siis mäletad, kuidas ta reageeris? No eks ta oli seal enne juba halvasti reageerinud ja saanud aru, et minuga on asjad natukene kuidagi paavsti läinud, et tema oli see, kes tegi mulle tikandi vesti peale anarhia märgina. Ja siis ta hiljem sai raisanud punkrite märk ja siis kõiki neid teisi asju, et ma ei tahtnud vanaemal süda haige, ta muretseks selle pärast, et ma olen nagu see punkt karja, neid, sest arvas, et nendes punkrites vaielda, kui sellel teema üle me nagu filosofeerida meil oli paljud asjad olid seed mõned asjad, mis, nagu öeldi, siis need olid korraldused ja nende üle ei vaieldud ja samase punkar. Eks olemine oli kuidagi selline, ta ei soovinud, et ma sellega tegeleksin. Kuigi ta ilmselt sai aru, et eks täiskasvanud inimesed, nad saavad aru, aga tal oli see usk minusse, et ma ei tee kurja ja paha, et ma lihtsalt olen selline mässumeelne ja vastases mässab, niikaua kui sellest mingit jama ei tule. Siis, kui sa oma tulevase abikaasaga tuttavaks said, oli see mässumeelsus aeg juba vaibunud täielikult või vaibumas, 90.-te algus. Minu teada. Sellel hetkel oli see saamas hoopis teise pöörde. See oli keeruline aeg minu jaoks, kus rokkmuusika hakkas surema, peale tuli selline päkapikudisko võib-olla isegi oma abikaasa, sime ikkagi veel ikkagi bändiga paar head aastat me nagu olime tollel hetkel võib-olla, kui haiga tuttavaks sain, siis olid siuksed maailmavallutusplaanid. Üllatus-üllatus, et mul ei ole head inglise ja saksa keelt. Aga millegipärast tundus täiesti loogiline, et kui teha vingelt bändis jõuadki kuskil maailma staadionitele väga ei mõtle, ütleme mingi siukse asja peale nagu pere etega. Ma ei kujutanud ennast ette nagu perenaise, sest et ükskõik mis suhe kuskilt, võib-olla see tekkis, et sa ei teadnud, kas see suhe kehtestab juba järgmine päev või kas ta kestab nädala pärast või kahe nädala pärast, sest et ilmselgelt eeldati minusse ootused olid suuremad ja üsna kiirelt. Ma lähen abikõlbmatu. Kaiga saite tuttavaks tänu bändile või muude asjaolude tõttu. Tal oli hea sõbranna Merike keda ma siis nagu teadsin ja ta oli seal Merikesega koos niimoodi mõlemad korrad esimene kord vissi marsade lõpp-peatuses, kus ma tulin, et noh, kui seda Merikest oleks olnud. Ma vist väga võivail oleks vaadanud. Ta ei olnud võib-olla ütleme selline noh, minust filmida. Sellised rokimehed, otsisin midagi nagu vingemate, kuna oli Merike siis vao selline memm kõrval on ju, ja teinekord oli täpselt samamoodi, et mind saadeti siis naisi rebima, läksin Moskvasse, vaat seal. Merike-Kai okei, muidu ma ei oleks võib-olla nii väga vaadanud, sest temal jälle siukse vaikse loomuga, et sellistele väikestele vaiksetele uruhiirtel ei ole mõtet nagu külge lööma minna, et noh, seal siis kui väga suur häda käes, eriti lootust ei ole. Eno on aga uru hiirega teed. Aga tuleb öelda, et välimusele petlik. Ma ei tea, kas teil on kodus kunagi emaga see kõik jutuks olnud, Triin, aga kui sa praegu nüüd kuulad seda, et imestad ei imesta, et kuidas see versioon tundub sulle nende kahe inimese kokku saamine. See on huvitav aga ilmselt ei imesta, et ma võib-olla imestan lihtsalt selle üle, et kuidas isa seda tõlgendab, et tahaks ema poolt nagu kohe vastukaaluks kuulda, sest alati on nagu kaks poolt kõikides asjades meie kodus. Aga ma inimeste, et nad nagu leidsid 11. Siis, kui tütar sündis esimene kas siis isa tulevane isa lasti sündmuste tulipunkti juurde või tähistasid seda kusagil eemal omal moel, et sa isaks said? Oh, mul oli mingi kohustus peale pandud, et remont ära teha, aga noh, ma ei jaga ühtegi neid asju, mis nende töövahendid ja neid on ja siis olid mul head võitluskaaslased olid kohe hakkama ka korda tegema asju vaata naabrid tõmbasid vist mingi hetk selle elektrivälja, sellepärast et kui me kell kolm oli pilt ees, oli, hakkasime jälle põrandad seal kuskil lihvima ja mingi mõte oli Kasedam vaja puu otsa, siis täna selles ämma aiamajas, siis kõlkusin seal kuidagi maa ja taeva vahel, katuse pealt lõikasin kaseoksi, et siis kui teen, tuleb hopsti Gazett seal ja ma ei saanud selle ülesandega hakkama. Nabanööri sain vähemalt lõigata. Et sa olid seal kohal ja minule ei tundunud see kuidagi vahedala meedikud ütlesid, et minnes natuke siiapoole, et see ei ole väga eetiline pilt, et ega ma ei tulnudki selle peale nüüd üksikasjalikud nagu vaadata ja kui seal õmmelda on vaja aga just see, et seal lõikasid seda seal nii-öelda omaette sündmus, kuidas tuleb lõigata ja seda ei õpetata ju keegi ei anna seda teadmist, et seal on kiirelt tuli see nõks, et laps välja ja siis anti sulle see laps rinna peale. Siis sa oled selline natukene võib-olla pohmell, usas ta, mul ei ole see tehtud ja teine tehtud ja siis sul süda seal puperdab ja siis seal antakse väike laps linna peal. Ma olen ise veel paras imik isegi endaga hakkama, et mis mõttes, et ma pean nagu vastutama hakkama. Aga see pani mõtlema, et arstid meedikut, et nad ju näevad, et ma olen ju paras mõttetus, lakekrantsrühmad usaldavad nii väikse asja nahas minuga, et et ju siis on mus midagi inimlikku. See Triinu tulek oli üsna suureks põhjuseks, miks võib-olla minu elukorraldus muutub, sest et noh, ma tulin enda, mingis mugavustsoonis, kus ma ei tahtnud mitte midagi eriti liigutada hoopis teise kohta ja pidin hakkama juba kaela kandma. Isa. Missugused on Triin, sinu esimesed mälestused? Ma arvan, et mul tuleb midagi Pärnuga, sest me veetsime kõik suved sünnist saadik vist Pärnus. Suvepuhkus lihtsalt jah, ma ei tea, ööbisime seal erinevates tuttavate korterites aiamajakestes ja kuidas me olime rannas ujusime, kõndisime paljajalu nendel tänavatel, et midagi sellist. Ja siis teine, mis meenub ka muidugi suvega on meie suvila meie vanavanemad, vaata siis suvila Vääna-Jõesuus. Et seal sai hästi palju aega veedetud ja ma mäletan võib-olla seda hetke, kui õde sündis. Meil on siis kolm aastat vahet ja suviti siis õitsesid seal pojengid ja mul on meeles, kuidas mulle mingi ilus kleit seljas ja siis sellise ilus beebi ja need roosad ja valged pojengid. Kui sina hakkasid maailma teadvustama juba ja ja natukene paremini aru saama, mis toimub siis kuidas sa mäletad isa kesta, sinu jaoks oli siis, kui sa juba märkasid? Ausalt öeldes ma arvan, et ma ei saanud kunagi aru, et ta sebis kogu aeg ringi midagi muusikaga, seda kokatööd ma naguniimoodi teadvustanud Marisin, et ta lihtsalt ei kodus süüa. Aga jah, midagi oli, et käis esinema, siis oli festivalidel teadvustajad, kogu aeg oli vajagi, suvel ja talvel ja ükskõik millal festivalidel käisin, enamus kohtades kaasas. Siis oli plaadipood, mikrid, mingisugused CD-mängijad. Plaat oli kodus väga palju. Midagi sellist muusikaga seotud on, ma arvan, esimene niisugune seos. Mis valdkonna inimene sinu ema on? Ta on inglise keele filoloog. Tal on oma tõlkebüroo. Kuidas sind ja sinu õde kodus kasvatatud on? Missuguste sõnadega sa iseloomustaksid isa ja ema käekirja? See oli selline mõistmine algusest alates, et ma ei mäleta kindlaid reegleid või selliseid karme sõnu, eriti. Pigem ma mäletan seda, et hoiakus sa said aru, kuidas nagu käituma peab, kuidas mingi olukorra lahendama peab. Et me mõistsime ilma sõnadeta, võib-olla mina missivanemaid ja nemad võib-olla mind, et väga palju vabadust ise otsustada, ise proovida, ise eksida, haiget saada, iseseisvust kasvatati väga ja võib-olla see, et mind võeti kohe väiksest saadik siis igale poole kaasa. Et mulle väga meeldis nagu isale oma lapsepõlves täiskasvanute seltskonnas siis aega veeta, külas käia ja. Mulle meeldis kaasatus, et ma ei mäleta, et ma oleksin olnud laps, kes jäeti kuskile mängutuppa teiste lastega mängima, vaid et ma olin kohe käekõrval või kukil. Ja sündmuste keskel jalgpallistaadionitel ja muidugi, esimene mälestus seoses sellega on see, kui A Le Coq Arena ehitus oli pooleli. Ja isa vist tegi mingisugust Keite ringi seal või mingi seos seal oli ja me käisime moosipalle söömas seal niimoodi, et no päris ohtlik selles mõttes, et ehituse peale ikkagi seal mingeid piirdeid ei olnud. Jalad Külkusid, isal vist üle ääre veel ja ja kõik oli siuke betoonist ja moosipallid samad. Kuidas ta õega omavahel klappinud olete? Olete te pidanud lahinguid omavahel on teie kodus olnud kraaklemist, mis vanemad hulluks ajab? Ja väga palju ja ma arvan, et me ikka võitlesime üksteisega kogu aeg. Ma isegi nagu kindlat põhjust ei oska välja tuua, miks võib-olla see, et ta oli mul natuke sabarakk, meil on, meil ei ole nii suur vahe. Aga kui sa oled võib-olla siis kuuene ja tema on kolmene, siis tundub väga suur. Et me elasime siis terve ajaga koduseline ühes toas. Et kindlasti see ka nagu mängib rolli. Et pidevalt oli mingisugune võitlus, põhjuseid ei mäleta, aga ma mäletan seda, et kui ühele tehke, siis nii-öelda liiga oli vaja kutsuda vanem, siis vahekohtunikuks. Ja kui keegi sinna uksest sisse astus suurte sammudega ukse tagant, siis me jäime vait, ütlesime, et kõik on hästi, kõik on korras, härra, ütle talle midagi. Ära tee talle liiga, et selles mõttes me nagu see oli meie omavahelised jagelemised. Ja. Ma arvan, et tänasel hetkel me oleme. See on kuidagi meid lähendanud, et me saame väga hästi läbi. Meenub sulle põhjuseid, mis tõid teile õega kaela sanktsioonid või karistused mingil moel. Kui see juhtus, siis missugused need teie pere moodi olid? Väga täpselt ei mäleta, aga ma arvan, ei koristanud absoluutselt kogu aeg, mingi korralagedus. Kahe peale kogunes neid asju nii palju. Ja ma arvan midagi koristamisega seoses. Ja siis, kui koera võtsime, siis oli muidugi see, et kes koeraga välja läheb, aga selle minu nagu suur unistus, et ma saaksin koera. Et see tekitas kindlasti mingisuguseid pingeid. Jah, ma mäletan küll, et kui keegi nagunii-öelda kurja sõnaga välja tuli vanematest, siis Me jäime vait, olime väga vagad ja siuksed viisakad ja unustasime kohe, et mingi probleem oli. Mõnikord räägitakse seda, et isad on tütarde poolt võrdlemisi hästi manipuleeritavad kelle suust see kõvem karmim sõna kippus tulema ja kellega oli lihtsam neid asju ajada. Ma arvan, kindlasti emaga, siis tema on kindlasti järele andlikum ja tal hakkab hästi kergelt kahju, võib-olla, et mis sa nüüd lapsega niimoodi kurjust otsin. Et ma teadsin, et ema alati päästab igast olukorrast ära. Aga isa võis olla nagu pettunud, võib olla mitu päeva. Ma olin ka, Ma tahtsin jätta alati, et kui midagi on nagu valesti, et siis nad pidid selle nii jõudma, et mis nad nagu valesti tegid, et noh, ma ei tahtnud neile ette nämmutada, nüüd sa tegid nagu vea selles kohas teises kohas, et ma ei tahtnud väga, seal on ütleme niimoodi targutada ka minu jaoks on deviis, on see, et noorte ülesanne on armastada seda, mida sa teed ja siis õppida enda vigadest kolm ülesannet ja seda ma olen neile alati jätnud, et muud moodi ei saa, et sa enne ei õpi püsti tõusma, kui seal korralikult käinud käpuli. Ja ma ei ole siiamaani pidanud väga bet tuumaet, ma ei tahtnud näiteks neile enda muusikalist maitset peale suruda. Malga jalkafännidel alati ütlesin, ärge vedage enda lapsi sinna staadioni niimoodi vaikselt kaasa ja sundige neid armastama jalgpalli, sest tulemus on see, et lõpus see, mida sina armastad, sinu laps vihkab sest mingi hetk sa teed selle, vint käib krõks, käib ära ja lapsed jälle, ma pean jalgpalli minema, et Triinuga oli nagu lihtsam, et Triinu käis mul nendel mängudel ja hiljem ka Carolina kaasas ja ma ütlesin, et võistluspäev on minu jaoks pidu. Et see ei ole niimoodi, et see on lastehoid, noh, et mulle antakse kaasa, ärge mu pidu ära rikuga. Kui te tahate, siis liituge jalgpallihaiglaga ja noh, ma näen, et sul on see tahe olemas ja Triinu tegi ära avalduse ja mõtlesin, et sul on kogu aeg see eelis, et sa oled minuga kaasas, noh. Et sa saad alati olla siis nende fännide, teiste pealikutega, nendega koos, et ega ma siin siis kuskile mujale lükkavad, ma tahan näha, mis seal on ja no see on ikka päris müstiline see jalgpallivärk, ütleme nii triinu kui ka Carolina puhul, et. Ei oskagi öelda, mis mind tõmbas sinna, aga ilmselt see on jällegi see melu, mille keskel on nagu üles kasvatud. Et võib-olla mõni vaatab, et suured karvased mehed ja teevad väga koledat häält ja karjuvad ja nii-öelda lärmavad seal mis mulle millegipärast oli see nagu kodune või selline tore ja turvaline koht, kus olla. Ma teadsin, et kõigil on nagu üks eesmärk, keegi, kõik on hea peal väljas. Ja ma tundsin ennast alati väga hoituna seal. Ei saa küll just ütles, et pidite oma vigadest ise õppima või tema filosoofia on see, et kui teete selle vea, et iseenese saate targemaks ja teete järeldused. Aga kas sa enda poolt kinnitad seda, et, et see jalgratta leiutamine mõnes mõttes on olnud teile õega ikkagi enda asi? Pigem olid vanemad alati sõbrad, et oli tore arutada mingisuguseid asju. Aga kui koolist rääkida, siis ma ei mäleta küll, et oleks olnud etteantud mingisuguseid hoiakuid või et see selles aines võiks nagu niimoodi püüda. Või et see on sinu tugev külge, et pane nagu kogu oma rõhk sellele. Et sellist asja ma ei mäleta, et oleks olnud. Kuivõrd on sind saatnud isa tuntus või staatus läbi elu, et on seal midagi niisugust, mida sa oled kusagil oma naha peal kogenud negatiivses või positiivses valguses? Ei ole, aga võib-olla üks, mis meenub, oli küll see, et kui ma ülikooli sisseastumiskatsetel käisin balti filmi meediakoolis ajakirjandusse, kus ma sain väga head punktid siis seal vestlusel läks küll jutt kuidagi liiga isiklikuks või et hakati nagu, et mida sinu isa arvaks selles olukorras, kuidas tema lahendaks selle olukorra, tahtsid testida ilmselt, kas me mõtleme sarnaselt või lahendama mingeid olukordi samamoodi, mis minu jaoks oli natuke ebavajalik, et ma olen ju eraldiseisev inimene, ma nagu seisan alati selle eest, et mul on oma arvamus ja see, et minu isa on näiteks poliitikas tegevus, ei tähenda, et me jagame igas asjas samu mõtteid. Et mõnikord jah, poliitiliselt on küsitud seatud küsimusele, et kas ma mõtlen samamoodi. Aga ma ei ole nagu laskunud nendes vestlustes. Ma arvan, et ma ei pea selgitama, et me oleme nii eraldi inimesed ikkagi. Kui lihtne või keeruline on isa käest olnud taskuraha küsida on ta helde. Võib-olla nüüd on heldem nende vanemaks, ma sain, et varasemalt ikkagi tahtis, et ma tunneksin nagu raha väärtust. Et pigem ma sain vähe taskuraha ja mul ei olnud ka kindlat kuu raha vaid põhimõtteliselt, kui mul oli millegi jaoks tarvis, pidin küsima iga kord, ehk siis see pani mind juba mõtlema, et ma pean siis kas see olukord on seda väärt, kas see asi on seda väärt? Et see natuke ebameeldiv iga asja jaoks eraldi küsida. Aga samas, nüüd ma sain aru, et võib-olla tänu sellele ma ei, ei raisanud selle raha suvalistele asjadele. Kas needsamad fotod või isa minevik on kuidagi olnud sulle alibiks või võimaluseks teostada enda asju sest noh, ma lihtsalt proovin olukorda ette kujutada, on küllalt lihtne keerulises olukorras või, või noh, niimoodi närvide mängus minna võta üks foto välja näidata isale. Sa ei ole tema minevikku tema vastu kunagi väljendunud. Ei, pigem see on ikka kasuks tulnutele või et mina mõistan tänu tema minevikule oma isa. Pigem mingid asjad jätan ütlemata, sest ma juba ise sain aru, et et kuskohast tuleb, milline inimene ta on. Oled sa Tarmo teinud lapsi, kasvatades tähelepanekuid või järeldusi või oled sa pidanud kuidagi südant valutama, et äkki juhtub midagi sellist, et tuleb ringiga tagasi laste kaudu ja sa pead ise selles olukorras nüüd vanemana hakkama saama. Eks ta alateadvuses kuskil võib-olla selline, et noh, mingi hetk või minna, et see elu haarab su lihtsalt niimoodi, et sa unustad võib-olla kõik. Aga ma ei ole sellepärast muretsenud, et nad on ise mul tütred teinud. Nii palju selliseid üllatusi, mis näitab, et Nad ongi tegelikult nagu mina triinu tuli, minu teadmata tuli Eesti meistriks jalgpallis sinu teadmata laias laastus ja see oli mulle ka üllatus, et ma teadsin kuskil jalkatrennis nagu käib, aga mulle antud nagu vihjad, kui seal on justkui pool aastat oli ka juba käinud ja siis pidin nagu seda maksma või või teine asi, et kui ma õpetasin Karoliinat jalgrattaga sõitma, siis tead, sa selle hoiad ja kurivaim, kaotasin selle tühja sahma, lähen tuppa tagasi ja siis vaatasin kolme minuti pärast rattaga sõitis. Või Triinu õppis hästi kiirelt lugemise selgeks ja seda täna siis televisioonile ja siis kui Carolina oli, me vaatasime telekat, mis ta aitas, mis ta ütles, no sa ei viitsi seal tõlkida ja siis sa seletad või noh, ütleme meil oli seal nagu itaalia perekondadega, hästi palju lärm, Karol Mets ja siis ta lihtsalt alt luges. Siis ta sai aru, et see informatsioon tuleb tegelikult seal nagu nendest asjadest, ses mõttes lapsed üllatavad sind kogu aeg täpselt nii nagu mina üllatusin, et nad on täis seda, et ma pigem Ohmin ja Ma isegi eeldasin, et nad võib-olla radikaalsemalt võib-olla minu maailmavaate nende vastu, et seda Rebelite seda natiinekaks olemist, et seda on kuidagi rohkem ja noh, ütleme just tänu minu elukogemusele. See ei ole küll pekkis, eks kui laps ütleb, et seal nagu pekkis ma ütlen, siis see on 100 kaala pääl on kuskil 12 alles see püüdsevekest Mulle tundub, et nad natuke suuremad organisaatorid kui mina, millest isa räägib. No, ma arvan, põhiline oli kooliga seotud aga muidu üleüldse ka, et mulle meeldis kõik sõbrad kokku ajada, hakata midagi ehitama, müüma, salvestama, reisima, kuskile. Maailm oli valla, mul on niisugune tunne, et sõbrad siin ka alati kampa, õde oli sabarakk seal nagu viimane reas, temal tuli ka bussi peale, sõitsime kuskile Haaberstis. Tegime seal oma toiminguid. Et mulle meeldis kogu aeg, mingi mõte tuli, mida ma nägin, et täiskasvanud tegid üks selline asi on, tahtsin ehitada onni puumaja ja siis meil On aias lehtla tühi ruum, mõõtsin selle ära mõõdulindiga, ütlesin sõbrannale jõele, et lähme nüüd poodi, ostame nagu vajalikud palgid ära ja ehitame selle onni. Ma tahtsin ikkagi suurt maja, kus oleks korralik katus ja kõik see. Ma arvan, et ma olin kuskil 12. Ja siis sõitsime ka raudteesse, otsisin selle teenindaja üles, sealt ütlesin, et mõõdud on sellised, palun mulle palke, et ma hakkan seda onni ehitama. Ja siis sealt ma sain teada, et on selline asi olemas. Karkass ta küsis, et kas see on. Et mis need mõõdud on või noh, kuidagi nagu selle järgi, vaatame siis, et ta võttis mind väga tõsiselt. Aga siis jah, ma tegin näo, et ma tean kõike, mul on kõik olemas, et palun nagu vajalik kogus. Aga siis vist sõbranna ja õde nagu imbusid kuskile kaugemale. Etappi, kas ta ikka teab, mida ta teeb? Onni kahjuks ei tulnud, aga, aga see tundus üliloogiline. Mida võiks teha? Tütrata, kui selge nende sihtsinu meelest on olnud. No mingi hetke mind natuke häiris, et kõik seal küsisid, et kelleks sa saada tahad, eks sinu käest ei nende puhul ja minul oli selge, mina tahtsin filmirežissöör. Enne seda oli mul kolm asja, et millegipärast ema ütles kartulil, kasvataja küsis, et mis teil seal kodus toimub, laps teatas, et tahab saada kuulsaks vene luuletajaks puskiniks. Olin lasteaias millegipärast teatanud. Kõik küsivad mu käest, mida Karoliina seal siis Hollandis õpib, tähtsasse omab kuidas, mis tähtsust omab, mõtlesin, et kuule, vaata enda põlvkonda, kõik on ja midagi lõpetanud, kui vähesed töötavad sellel erialal. Et see on ettevalmistus eluks kuskil teises keskkonnas, nad saavad seal kama, Nad õpivad süsteemselt siis teadmisi omandama sellest, kui palju nad ka sellest omastavad, et see ongi elu. Et las nad õpivad elama, see, mis nad pärast teevad, see selgub hiljem, et need Aneme liiga kiiresti nyyd raamidesse. Sest minu ajal lõppes ju tegelikult, et kõigil nooreks olemise aeg kaheksateistkümneselt siis sul üldisemalt 18 100 õelam, mingi poisike, nüüd sa oled mees, abiellud nüüd seal, kasvatab lapsed, eks ju. Ja täna ma vaatan, et kuule, Cramo inimene saab kuskil alles, võib-olla meesterahvas 27 saab sellest poisikese east üle siis tal hakatigi mingi vastu tunne, võib olla tekkima, et noh, siis hiljem võib-olla see Jeesuse iga 33 meie aeg tapetud, ütleme see nooreks olemise aeg ära, sellega ta täiskasvanud nüüd on nagu läbi las teevad, teevad endale valikuid ja otsuseid, et Triinu praegu ma ei tea, kas ta jääb sellele erialale või ta jää sellele võida, katsetab, võidad, katsetavad. Kas ta teeb, noh, mingi hetk ikkagi peab närima neid kiirnuudleid sellepärast et ega selle kogemusena juba kätte saanud, et tema elukool oli ilmselt seal Portugal ja võib-olla siis ütleme jalkafännidega jalkareisid. Karoliina on praegusel hetkel see Hollandi ja tema ikkagi väga tugev tantsimine, et 16 aastaselt oli ta ise tantsija ja ta oli ise veel treenerit, teenides ise endale taskuraha või siis ütleme noh, ametlikult nagu palk ka, et ma talle kõike seda, mida, mis on minus on minu abikaasas maises. Sina oled kaalunud välismaal? Ja ma tegin ühe välissemestri, minul tuli see küll väga järsku, ma ei rääkinud sellest kellelegi, ma lihtsalt kuulsin, et saab minna. Ma tahaksin elada kuskil Lõuna-Euroopas natuke aega leidsin, võimalused, läksin ja siis pärast alles andsin nagu sõpradele teada, et ma nüüd sain ja lähen. Et mulle meeldib selline natuke spontaansus ja ma arvan, et mõel ka ta ei olnud kunagi rääkinud sellest plaanist, et ta tahaks välismaale minna. Ja nagu oma peas hoidis seda mõtet ja uuris selle kohta. Ja siis üks hetk ütles, et ta läheb, et see on võib-olla jah, meile kuidagi omane. Et me oma peas võib olla vaagima seda mõtet pikemalt. Aga see tundub järsku nii spontaanselt tulnud otsus. Ma ei tea, kas see semester on piisavalt pikk aeg, et sellega tekiks mingi uus vaade või tunnetuse kõige selle osas, mis on jäänud koju või mis siin toimub. Et missugune sinu kogemus oli. Natukene ikka, see oli mõnus aeg, kus sai rahulikult olla iseendaga ja võõraste inimestega. Kui sa oled Tallinnas üles kasvanud siis sa tead, kes kus õpib, kes mida õpib, keskus töötab, et see natukene nagu häiris mind ja võib-olla natuke häirib siiamaani, et mulle meeldib selline anonüümsus, siis ma olen võib-olla julgem katsetama mingisuguseid asju. Ja seda kindlasti välismaal nagu elamine ja toimetamine andis. Aitäh teile nende juttude eest. Selle saate nimi on käbi ei kuku, kus tänalyt külas? Tarmo Kruusimäe ja tema tütar Triin Marleen oli puhas rõõm. Aitäh kutsumast tänu kutsumast pärituult. Ma olen saatejuht Sten Teppan, nädala pärast kuuleme jälle. Olge terved. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Tarmo ja Triin Marleen Kruusimäega vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka varasemad vestlused laste ja nende vanematega.