Õige perenaine teab, et paremini kui mistahes AK nool teeb akna puhtaks ajalehte. Kuid ajalehel on veel teisigi nii-öelda tarbe. Tsoone kaste. Läru või vilkat oskate ajalehest keerata? Viimastel aastatel ei ole proovinud, aga peaks oskama ikka veel. Kas kahju ei olnud? Ajalehest Te ei saa ütelda, sellepärast, et mahorkat nagu muu sisse Pöörata ei saagi. Ajalehepaber on kõige sobivam selleks, nii et see oli kohe vajadus ajalehe järele. Need on need mälestused sõja-aastaist, kuid kui keegi siit laualt võtaks ajalehe, ei hakkaks vilkad keerama. Siis oleks vist ikka kahju küll. Ja nendest nendest oleks nüüd tõesti kahju. Mis siin laual on? Varasem? Ta läheb. Aeg on tutvustada meie saates on täna Tartu Ülikooli eesti keele kateedri dotsent Juhan peegel värske filoloogiadoktor žurnalistika erialal. Ja koht, kus me viibime, on Tartu. Teaduste Akadeemia Kreutzwaldi nimeline kirjandusmuuseum ja teemaks muidugimõista ajakirjandus või õigemini ajakirjandusteadvus. Mis ta siis on, see ajakirjandus teadis? Ajakirjandusteadus uurib neid põhilisi protsesse ja seaduspärasusi, mis toimivad või toimisid siis kunagi minevikus ajakirjanduses niisugust protsesse ja tegureid, mis määravad ajakirjanduse efektiivsuse ja selle üldise arengusuuna, me muidugi mõtleme ajakirjanduse all siin mitte ainult trükisõnalist ajakirjandust, vaid kõiki neid, kommunikatsioonikanaleid üldiselt. See on siis ajalehed, ajakirjad, raadio, televisioon, dokumentaalkino ja nii edasi, teised kommunikatsioonivahend. Ja loomulikult siia kuulub ka siis ajakirjanduse ajalugu peaks kuuluma ajakirjandusteadusele. Kui palju on Eestimaal ajakirjanduse uurijaid ja kui palju on uurimata probleem? Noh, võiks öelda nii et tööd on ikkagi üsna palju. Aga uurijaid on üsna vähe, sellepärast et mingit erilist uurimiskeskust, mis nüüd koordineerib seda tööd selliseid asju, sest meil ei ole tegeldakse sellega ülikooli juures ajakirjanduse ajalooga ka muidugi parteilise ajakirjanduse ajalooga siis partei ajaloo instituudis Noh, ülikoolis on praegu selle eriala kaks koosseisust, inimesed rohkem meil koosseisu ei ole, sellepärast ka üliõpilasi on meil vähe. Ja peale selle tegeleb siis ajakirjandusteadusega lepinguliste tööde korras ülikooli sotsioloogia laboratoorium just ajakirjandussotsioloogiaga, auditooriumi uurimisega, efektiivsuse uurimis- ja ja teiste probleemidega. No tehtud siis see on, ma ei saaks seda öelda ja kui siin on juttu just nii sellist ametlikust tunnustamist kraadide kaitsmise näol, neid on meil siiski üsna mitu. Noh, ajakirjanduse ajaloo alalt ühe tõsisema tööna ma nimetaksin Janseni doktoritööd Sakalast siis meelik kahul on Tartu Eestis eitungist kandidaadiväitekiri endale laulu on kirjutanud eesti töölisajakirjanduse algusest Vello lääner Eesti raadioajaloost. Nii et Kalev tammistul siis Eesti legaalsest marksistliku töölisajakirjandusest kodanlikus Eestis kuni 24. aastani, nii et töid muidugi on, kuid kuid kui me võtame nüüd ajakirjanduse ajalugu, siis selle nii pika ajaloo kohta üle kahe sajandi, siis seda sügavat uurimist on siiski ikkagi suhteliselt vähenenud. Sel alal muidugi tööd palju ees, rääkimata kaasaja gaas nõukogude ajakirjanduse probleemidest, kus meil tegelikult ainult üks niisugune akadeemiline töö on kaitstud seal Ivar trikli väitekiri raadio Surnalistika teooriast. Nimetamata jäi nüüd küll üks väitekiri mis kaitsti 14. detsembril möödunud aastal. Ja mis kõlab Eesti ajakirjanduse algusperiood 1766 kuni 1857. Autor Juhan peegel. Võib-olla sellest tööst pisut lähemalt. Kõigepealt kuidas käin? Üks ajakirjanduse uurimistöö? Käitav vahest nii põhimõtteliselt nagu, nagu muugi uurimine. Nüüd ülikoolil õieti, kui me nüüd jah, uurimistöösuundadest kõnelema, siis üheks suunaks kindlasti on Eesti ajakirjanduse ajalugu. Nähtavasti meile neljade jääbki üheks suunaks. Ja siis nii kaasaegse ajakirjanduse alal, kus meil on noori inimesi, on olemas. Üheks põhisuunaks on sisuanalüüs või niinimetatud kontentanalüüs. Aga me suuda olla ka juhendada töid auditoorium uurimise ja ajakirjanduse efektiivsuse uurimise alal. Nüüd mispärast, mispärast see teema nüüd masin nagu mainisin, et kuigi üksikuid töid on olemas siis niisugune sügavam käsitlus ju suures osas puudub ja kui seda nüüd alustada, siis ikka nähtavasti otsast päris algusest peale. Ma ei taha sellega öelda, et see minu töö oleks, neid ei tea, mis eeskuju andvat, sügav, põhjalik või. See nüüd muidugi see asi. Teie töö kasutatud kirjanduse nimekirjas on 146 nimetust pluss hulk ajalehti. Kui palju te neid ajalehti pidite tollest perioodist lugema? Eestikeelsed väljaanded muidugi ei ole ju niivõrd palju, kuid probleem on sellest, et varasemat varasem eestikeelse ajakirjanduse mõistmiseks paratamatult peab kõrvalt vaatama ka teisi väljaandeid eeskätt baltisaksa aga ka tolleaegseid vene vene ajakirjanduslikke väljaandeid, põhiliselt küll baltisaksa. Ja siis no ma mõtlesin tegelikult sinna hulka ka siis kalendrid, mitte nii põhjalikult kalendrite kohta tuleb arvatavasti eraldi väitekiri, varsti. Mitte nisust, muidugi, aga, aga teistelt uurijad töötavad selle kallal. Ja seetõttu kogunes üsna hulgakene maa nii arvuliselt nagu või. Ma ei oska neid öelda, neid oli ikka üsna hea hulk, oli. Ühesõnaga. Et miks on väitekirjast käsitlemist leidnud just selline periood 1766 kuni 1857? No tegelikult see perioodi seened on nagu traditsioonilise algab see esimese eestikeelse ajakirja ilmuma hakkamisega Põltsamaal novembrikuu algus 1766 ja lõpeb siis niisuguse noh, järjepidev ajakirjanduse algusega Jannseni Perno Postimehega 1857. Sellel perioodil muidugi oma sisuline põhjendus, see on niisugune katsetuste periood omamoodi. Ta on varem isegi nimetatud eelajalooks ja siis selle lõpul juba toimub, toimub üleminek rahvusliku ajakirjanduse tekkimisele Janseni lehena. Aga mis oli enne esimest ajakirja? Kui kõnelda perioodikast, siis kalendrit muidugi. Esimene kalender ilmus juba 1731, noh, algul nende sabad ei sisaldanud kuigivõrd informatsiooni esimestes kalendrites, füüreri omadus trükiti ümber veel vana testamendi Lugustest eestikeelne piibel, täielikult oli veel ilmunud silmus ju mõni aasta hiljem, 39. aastal. Kuid hiljem juba. Ja nüüd üsna mitmed kalendrid suutsid eelneva aasta sündmustes standa päris niisuguse ajakirjandusliku kokku võtta ja jagada siis ka õpetusi ja nõuandeid, mis oli, olid siis ka varasemates ajakirjanduslikes väljaannetes üheks sisu komponendiks, nii et nad olid nagu omamoodi niisugust eelkäijad ajalehtedele. Aga veel enne kalendreid. Jah, ametlikuks informatsiooni vahendiks olid siis plakatid, mis otseselt talukoodi kätte ei tulnud. Neid loeti ette siis kirikutes ja muudel, mõnedel rahva kogumiskohtades, nii et selle kaudu tuli siis nii ametlikku kanalit pidi tuli tuli ka ametlik informatsioon ammu enne ajaleht. Esimesed esimesed eestikeelsed plakatid on teada siis seitsmeteistkümnenda sajandi teisest poolest, 60.-st aastast. Teil on ees esimene eestikeelne ajakiri. Kas võiksime sealt kuulda mõnda näidet, kuidas tollal kirjutas? Et äkki? Ja ma võtaksin päris päris juhusliku näite, mis võib-olla selles mõttes on tänapäevane, et siin juttu saunast saavad, on tänapäeval ka võrdlemisi nii populaarsed ja levinud. Ja siin on siis antud üks juhend, kuidas sauna siis mõistlikult pruukida. Ma loeksin ühe katkendi. Sulle on see viis igal nädal ka siis, kui sa terve oled ükskord sauna minna võistlema. Aga sina viid omad haiged sauna. Ma pean seepärast sind õpetama, millajalise vihtlemine, sinu tervist kinnitab ning mille ajal tema kahjuks tuleb. Sina lähedaga siis vihtlam, kui saun on hästi palav, see kange leil teeb sind ju väga higistama ja see higi saab Velgangemaks, sest täitsa viha kenast vistlid. Küll ma tahaksin hea meelega su teema nähes, näita, mis sulle niisugust vihtlemist tuleb sinu ihu poolest. See palavus teeb su verd palavaks, higi tuleb vägisi ihust välja, see vesi tuleb sedaviisi sinu vere seest ära. Sul ei jää muud kui üks väga paks veri. Küll muidu on su veri ju lapsest saadik paks see roog, mis sa sööd, ei anna muud verd kui seda, mis paks on ning peale seda higistad sina ka oma töö juures küll. Mis sa iga päev teed, see kange vihkamine tuleb sul seepärast kahjuks, kui sa vastu räägid, oma vihkamise peale Nassi terve oled, siis on see küll tõsi. Aga ära vaata, mitte üks päinis seepeale, mis käes on, vaid mõtle kamise järele, tuleb sina võid küll terve olla, seni kui hil ilmaga kurjaks minema siis sa tunned vorstidesse, luugondid teevad haiget, eks sa ei näe siis palju maarahvast maas olevat valu sees ning mitu surevad siis keegi, enamasti kevade. Kust see tuleb muidugi, sest su veri, liiaste, pakson hinge või aadrite läbi saada. Olgu, see siis nüüd ka hoiatuseks, et saunas siis nii palju kuuma ei oleks, veri päris paksuks läheb. Järgmine leht Mis tol perioodil ilmus, oli Tartu Maarahva nädalaleht ja teadupärast ei ole seda keegi seni enne teid lugenud. Kuidas teil seda lugeda õnnestus? No ega mina originaaliga ei ole lugenud, siis seda ei leitud. Olgugi et olgugi, et on teatud tõsi, neid siiski Leningradi arhiividest leida niisugust seltsi, siis Sakkov on andnud selliseid lootusi ja õieti tema oligi see, kes avastas Leningradi ahilist tsensori niisuguse nimekirja ülevaate kõigist nendest numbritest kus oli lühidalt märgitud. Ühe lausega kirjutas sisu. Ja kuivõrd ajalehe peamine materjal oli välispoliitiline just Napoleoni sõdadest, siis oli ilmne, et see on võetud seal tõlgitud Kustki. Ja nüüd järgmine samm oli muidugi hakata otsima, kust need materjalid on võetud. Ja selleks siis tuli võtta 1806. aasta, aga ka siis mõni aastakäik ette. See materjal, baltisaksa ajalehed ja ajakirjad ja tuli siis hakata otsima, kus see on tõlgitud ja niiviisi õnnestuski suuremalt osalt siis tagantjärgi restaureerida. Selle ajalehe sisu. Ilma, et me seda ajaleht tõepoolest ise oleksime lugenud? Muidugi mitte eesti keeles ei saaduste läbi lugeda, siis muidugi saksa keeles. See oli üks huvitavamaid huvitavamaid, muidugi on ta tõesti huvitavaid, nii tõid selle, selle vetikaga juurde. Milline antud perioodi väljaannetest teile endale kõige rohkem meeldib? Ma arvan, et seesama väljaanne meeldiks, kui ma selle originaalis kätte saaks. Sellepärast et noh, nii palju kui on ettekujutust, on see Lõuna-Eesti just Tartu mure on Tartu Võru murde kirjakeele vaest üks parimaid ulatuslikumaid näit töid üldse. Aga siis muidugi teiseks vahest Masingu Maarahva nädalaleht kui esimene niisugune tõsine soliidne, lõpetatud ajakirjanduslik väljaanne, mis andis üsna üsna püsivaid traditsioone järgneva perioodi väljaannete tekkimisel, oli eeskujuks paljudele järgnevatele kuubitsistidele, nagu näiteks ütleme Kreutzwald või Jansen. Kas võiksime ka Masingu nädalalehest midagi kuulata? Ma tooksin ühe näite. Nüüd korrespondendi taastööst, mis tal on Räpinast saadetud, me päris päris täpselt neid autorit ei tea kindlasti seal kirjasaatjate oma väga võimalik. Et ka ühe talupojast kirja saatja oma maa rahva hulgast oli tal ainult kolm või neli kirja saatjat, nii et juba sellepärast Vahest huvitav peale selle vahest pakub see sõnum huvi ka sellepärast, et tollal uudise väärtust hinnati natuke teisiti kui et kui nüüd praegu. Räpinast Meie mõise piiris oli mullu sügiseks väga kuri hunt, kes kõige enamist inimese liha pealhimuline oli ja sellepärast inimest vahtis ja taga kiusas viis siis ka ükskord ühe lapsukese ära ega jätnud temast muud järele kui kaks sõrmekest. Teinekord juhtusid talurahvas põllul lõikuse tööl olema ja oli seal ka kuueaastane lapsukene oma vanemitega hunt tulija viis sealsamas paigas isa ja ema silmi ees lapsukest ja murdis seda ära. Ometigi, et inimesed kõigilt poolt peale tormasid, ei saanud tema teda hoopis ära süüa. Seesama kurja tegeleks Moisikaste valda, põlve kihelkondi hakkas ühe naise peale, kes kaer oli lõikamas. Inimene oli ainuüksi ega muud temal käes kui sirp. Kui siis kiskes peale tuli, lõi naine sirbiga vastu ja juhatas jumal hoopi nende sügavuste hundisilma läks ja tema sinna põhjaluusse kinni jäi. Rabeles ja ulus siis kurjategija, suure valu pärast hoidis naine sirpi kõvasti kinni. Viimaks tuli sirp silmast välja ja oli hoopis kruvi väänad läänetud. Unt läks pisut maad eemale, heitis puu alla, kulus hirmsast oma suure valu pärast aga jõudnud enam kuhugi. Tulid siis inimesed ja tapsid teda ära. Sirpimis hunt rabelemisega omas silmas kruix vaenud hoiatakse mõisakaste mõisas ja näidatakse iga igaühele, kes seda tahab näha saada. Seal oli niisugune drastiline lugu ruumis mis nüüd mõningal määral vahest ega valgust ka. Selleaegse talupoja elu nihukesele kurvemale küljele üldse. Maasing võitles nagu ma teie auto referaadis lugesin üsna ägedalt huntide vastu. Ja selgus ka, et alles hiljem muutusse ajalehe ettevõtmine riiklikuks poliitikaks. Kas taoline asi ka arvatavasti esimene Eestimaa ajakirjanduses? Jah, seda küll maasikul Masingu täiesti ulatuslikke visa kampaania, mis ta tegi huntide hävitamist, näidates selle majanduslikku kahju mis hundid teevad ja nõudis, et need määrused, mis huntideni ajamisi pesakonda hävitamise kohta olid kehtestatud, nendest peetakse kinni. Ja see oli üks tema jah, tõepoolest selliseid üritusi ka millel teatud tulemusi ka hiljem oli tänu sellele, et kubermangu võimud tõste aktiivsemalt vahele segasid. Jah, no sellega seoses ka veel seda, et et mõnigi kord nüüd takistas nende kiskjate hävitamist või nagu Maasing nimetab mets teeb kahjudanud Buddy taseme. See, et rahvas nii ebausklikult pidas mõningaid hunte libahuntidega ega neid neid ei hävitanud. Maasikuna selle kohta ka näiteid, kui palju kahju, isegi inimesi olid taolised hundid murdnud, teda rahvas nii ebausus pidas, pidas libahuntidega. Käesoleval aastal möödub 250 aastat vene või õieti Peterburi Teaduste Akadeemia asutamisest. Teie poolt käsiteldavasse perioodi mahtus siis ilmselt akadeemias 100. juubeliaasta 1824. Kuidas seda tähistati, kas selle kohta on ajakirjanduses? Paraku ei ole siukest baasingu leht sel ajal ilmunud. Ja maa teistes väljaannetes kalendrites ka, nagu ei ole silma hakanud see ainult jah, kaudseid. Kaudselt võime ju materjal leida eeskätt nüüd Eestist pärinevate maadeuurijate reiside ja teenete kirjeldamisega Masingu väljaannetes, mitte siis 24. aastal ka teistes aastakäikudes. Ja me teame, et need mehed olid nagu näiteks Krusenstern olid Vene Teaduste Akadeemiaga. Kas te tol perioodil märkasite midagi ka nüüd hiljuti avastatud kirjaniku Heinrich Taavit Rosens Trophy kohta? Paraku ei märganud siis tema kirjanduslik tegevus algas sajandi kolmandal veerandil ja sel ajal nähtavust oli veel liiga nooruke. Sulehoidmiseks. Teie kaitsmine oli õige hiljuti. Kas te mäletate sellest ka midagi põnevat või olite nii ära, lilleke? Ei olegi meeles midagi? Eks ma ärevil lasin küll, kui ma nüüd päris aus olen. Aga võib-olla see, see lõppvaatus, nüüd selle kaitsmise laul vahest nii. Nii väga hull ei olnudki, sellepärast et eelnevad arutelud, mis nüüd teaduskonnas toimusid, need olid. Need olid nii palju nõudlikumad ja seal võib-olla tuli ennast tõepoolest rohkem kaitsta ja, ja seletada, kui sellel päris lõpp kaitsmisel. Kas ei olnud siiski ebatavaline, et Moskva ülikoolis kaitsti eestikeelset väitekirja kaitsja oli eestlane ja kõik oponendid olid eestlased. Noh, ma ei tea nüüd, kas ta oli erakordne Moskva ülikoolipraktikat, ei tea, ma tean seda, et seal on, on kaitstud üsna paljudes liiduvabariikide keeltes. Tänavu aastal oli üks minu teada üks töö Gruusiast üks töö oli Ukrainast ja muidugi oponendid on niisugused, kes siis tõepoolest seda tööd ikka nüüd loevad, muidugi autoreferaat peab olema ulatuslikum. Ja seda arutatakse, aga siis ka tööd eelnevalt arutada võetakse ikkagi nende inimeste osavõtul, kes seda on originaalis lugenud, nii et selles mõttes ma usun, et eriti mingit hinnaalandust seal muidugi ei olnud, vaid pigem tekivad võib-olla mõne mõningad raskused selles mõttes, et näiteks meie ajalugu ja kultuuriajalugu ei tunta seal võib-olla nii hästi kui siin kohapeal, selles mõttes on muidugi ka nüüd raskem, aga Moskva ülikooli poolt oli see muidugi meile vastutulek selles mõttes, et. Eestis ei ole ühelgi teaduslikul asutusele ei ole selle eriala kaitsmise õigust, nii et lihtsalt pidi siis Moskva seltsimehi sellega nagu tülitama. Teie põhitegevus on ajakirjanike ettevalmistamine Tartu Ülikoolis. Teadupärast on ka siin tänavu väike juubel. Möödub 20 aastat Surnalistika õpetamise algusest ülikoolis. Jah, nii ta on tõesti, esimesed loengud toimuvad siis 54. aastal. Ja sellest vist saab sügisel tõesti 20 aastat täis. Kui palju ajakirjanikke on teie käe alt läbi käinud? Nende arv on praegu, tähendab seal siis juulikuu seisuga 73 tähendabki viimased lõpetanud kaasa arvatud, on täpselt 170 Eda siis statsionaarset ülikooli lõpetanud ja kaugõppijad kokkuse arv. See on õige mitut toimetuse täit. Kuidas ta oma õpilastega rahul olete. Mina olen küll nendega rahul, iseasi on see, kuidas minuga rahule. Sellepärast et et kunagi ma tegin ühe arvestuse nii protsentuaalselt ja siis selgus nii, et üle 90 protsendi nendest töötab siis ka ajakirjandus ja minu arvates see on peaks olema nagu teatud õigustused, seda eriala on siin nagu õpetatud, kuigi ikkagi väga piiratud võimalustega ja ja niisugustes olukordades, mis mis nüüd nõuaksid nagu edaspidi natuke avardamist. Kas te olete ka ise olnud ajakirjanik? Jah, olen küll ja sellepärast kunagi, kui ma aspirantuuri lõpetamise õpetamise ülesanne mulle nagu pandigi. Kas te mäletate oma esimest artiklit? Ei, seda ma ei mäleta, asi on selles, et ma läksin ajalehe juurde tööle kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist, aga see oli üsna ammus, oli 38. aastal ja ajaleht oli. See ajaleht oli Kuressaare ajaleht. Meie maa oli tema nimi ilmus neli kord nädalas. Ja tegime me seda lehte põhiliselt kahe mehega. Ja minule langes seal üsna varsti ülesanne kirjutada joonealuseid, põhiliselt tähendab vesteid hõljetune aga siis ka igasugust trassi, isegi juhtkirju ma mäletan, kirjutas lühijuhtige seakasvatust, olen kirjutanud. Ühe, kirjutasin lahkusuliste vastu lihtsalt. Aga viimane artikkel. Ajakirjanik. Viimane see oli vist noorte hääl, oma õpilased töötavad toimetuste sellele küll Jüri Palm oli, see oli, tema käis mulle väga peale, kirjutaks ühe neljasilmajuttu. Ta vahepeal on sealt nüüd ära läinud ja ma lootsin, et toimetus on selle asjaga unustanud, aga panin selle siiski vanaaastases viimases numbris sunnitud arekit. Väikse lühikeses. Kas isiklik ajakirjanduslik töö annab kasu ka õppetöös? Mina arvan, et sellega. Nii ajakirjandus on üldse väga praktiline, muidugi me võime õpetada siin teooriat. Ja seda on ajakirjanikul nähtavasti vaja ka tunda. Ja mitte ainult nähtavasti olid, kindlasti on vaja tunda. Aga sellest on vahest vähe kasu, kui ise ikkagi ajakirjanduslikku tööd ei osata. Muidugi mul on nii viisakad õpilased on olnud, et kui nüüd õpetatud kirjatükk nagu ei ole päris õige. Nad ei ole küll kunagi öelnud, et olge hea mees, kes tegi ise paremini aga moraalselt niisugune õigus. Arvatavasti neil on nõuda nii, nagu arstid õpivad, ütleme kirurgiat siis ikkagi see professor, kes kirurgiat lõpetab, see peab ise oskama ka lõigates pressil. Ja selle seetõttu mina arvan, et, et need, kes ajakirjanduses õppejõududele tegutsevad, need peavad ise ka ikkagi ajakirjanikuna näitama, et nad mingil määral oskavad kirjutada praktiliselt. Teada on, et peale ajakirjanduse uurimise olete tegelenud ka rahvaluule ja keele uurimisega. Kas need hobid või suunat jätkuvad. No asi on nii, et tegelikult niisuguse akadeemilise ettevalmistuse ma sain eesti keele alal just nimelt keele alal Ja. Juba vist kursusetöödest peale, mul kujunes niisuguse erialaks just eesti regivärsside keele uurimine. Kandidaadiväitekiri oli selt alati maani tõepoolest nad hobi korras, seda nüüd jätkanud sõnavara alal. Kuni siiamaani ja. Ja vist vist ikka jätkan edaspidi ka, sest materjali on hulga kogunud ja tahaks nagu läbitöötamist. Kui aega. Ja viimane küsimus teile, kui ajakirjandusteoreetikul. Millise küsimusega peaks selle saate lõpetama? Milles küsimus peaks lõpetama? Seda ma nüüd ei oska tõepoolest öelda. Ma arvan, et ärme küsivaidi rohkem Vaid täname Juhan Peeglit ja Kirjandusmuuseumi rahvast, kes meid siia hilisel õhtutunnil sisse lasid.