Mis teid on kujundanud? Et kui kirjaniku tavaliselt joon siin vastusse ja selgel üles lugeda terve rida raamatuid, terve rida autoreid ja öelda, et need on mõjutanud? Mina pean kirjanduse kohta ütlema, et kirjandust on, kirjandusest olen mina esmajoones nautinud ja teiseks rooma kirjandust väga palju õppinud. Aga nii palju, kui minul on õnnestunud kirjutada, siis mõjutus küll mujalt, see on ikkagi elu see, mis mu ümber on olnud ja see areng, mis on läinud kogu aeg edasi nende pikkade aastate jooksul. Ja võib-olla selle selle, selle näiteks võiks tuua, kuidas igaüks teema iseenesest areneb, siin on mitmel korral olnud just üks väike osa neid minu luuletustest võetud meeste teemadest mis nagu kodu riivab ainult Maise veistel siin selle palasime roolis kodu-nimeline, aga see oleks eriti olnud sünnipaik. Siis tuli algus, kodumaa teema, konvenilise värsside algus, aga siit on arenenud see teema ju edasi ütleme sünnipaigast sünnimaaks, säält edasi kodurahvaks, sealt edasi kodumaaks, säält edasi tõe ja töö kodumaaks. Ja loomulikult tänapäeval on see töö ja tee kodumaa juba lahi laiahaardeline teema, see on juba meie südamesse kasvanud ja loomulikult meil on see tõrjub töö kodumaal Nõukogude maa. Kuid see teema on praegu niivõrd haarav, niivõrd lai, et see ei ole muidugi see, ainult, mis meie ümber see hõlma praegu ütlesime, unelmad. Ja mille nimel me praegu töötame edasi võitlema ja see näitab ühtlasi, kuidas üks teema võib kasvada, aga ta ei kasva isenesest, miski mõjutab seda ja seda saadik ainult peamist elu mõjutada. Elu saab ka teinekord päis käskida. Hei, lagendike välju, vabu, vaid aina nii sünkinoid, padrikuid, okasmetsi, rägastik, mülkaid, laukaid, seal rabu jõhvikas ja kuluheinas, Soidunud Järviga täissoojad, õlvu, Kalmust, Mäkigi niite roostevees kull, rägastik ümber jändrik mändide või leinakaskede palu ääres paluk marjade Salum. Äkki, kuid siis ees kuskilt kui peotäis almust Lepistliku peitunult, otsekui avargusest heitunult paistab pagevana riba liiv lagedat mulda. Isegi valmistatakse põldude, kulda, emale künkas ilule, kogut, hundi savist, mille huumen tanud hoolsuse higi koos soojust, mis viirub südamele higi. Eks tagant seal söötjanud kingu läbi kuudis ma kütisse viiningu ääris sõnnik, Rugades kesa enn, näe kui külmuvad nurmkanad, kakend, maaligi ja vanad hoonete logut. Neid terve seal trobikond kummaline tiibutute pesa, mille ümber Paimendab inimen tundmatuseni tuim tusanis on selles pesas mu ilmaletuleku kisa esmakordselt lõikunud õhku kui päeva igatsen Agumad tööga vaevatud emaüsast varakevadel siin ellu viskunud, mil uudismaal alatav vagu kavatsenud isa ja vanaema kiskunud parajasti õlg katustest põhku mida nalja all loomile söödaks heita. Ent sellest põhust sain mul sai, kuula mind, võeti kisalist päita, lausudes vaka bai-bai. Kuid siiski Siitma inimeseks sirgunud. Oo, olen siit võitluseks ja eluks virgunud emalt mul süda ja isalt, mul Soonet rabadel Laugaste metsade heitlik hing laantetaguse meremuinasjutlevad jooned muu ergavaid silmis. Ning veres lõõmab põldude sigitavu huulil. Üksnes ublikud ja luitunud tükid segamini aedadesse laiali pillutud. Lävees tööriistad, ämbrid, pütid, tänav, roopaid, liigne praht ja potikillud. Siin on kanakuure sealautu mille vahel kohmitseb hall päisi moore. Harva mööda Buratab siit auto venib siin vaid veovanker, sõnnik, koorem. Siia vaibub linna käikuv kära. Rohelusest algab nurme magus rahu. Uks vaid paugatab ja kiitsab ära. Puhu eemal keegi tasahilju tahu. Kõrvu kübaraiga vilklebräte pühapäevi milistimis ele meelusidki, noortesalgas kaasa kõmbi pätte, kes ei taha norgu jääda, tuhmunud hüti. Siin on vaese mehe ainus pagu tulles põllult poolel seisvalt lossi valli. Siin on maagia, linnaliitevagunid. Otsid tööjõu unarusse heidetallik. Igal hommikul siit välja rühib töölist salku vabriku või talu poole. Tihti sisa ümbrus inimtühi. Kõik jääb omapäi. Või kasvab loodus hoolel. Üksnes lapsi, väikseid paljasjalgseid, tuultes päiksekullas ringi, kilkab siin neid rõõmus ilmseid, kõhna palgseid külmas vihmaski näib askeldavad vilkalt. Sinnad harjuvad nii oma väega samme juhtima, et elus läbi lüüa. Kui kord tuleb võimsaks sirgunud käega nelgi ehitada, võidelda ja luua. Metsaserval sinihõll silmad avan pärani päikse tuli särani. Väiksel ees on pilvepõll sellest põllest Vikerkaar tähti mitme värviseid puistab jõkke Järvisse kukkudes. Kui kõlaks naer. Seda naeru püüaks tuul tormakalt ja heideldes taltudes ja täideldes. Naer. See hällib hõllu suul. Mehed on kündnud ja seemeldanud põllud punevail hommikul lahkudes kodunt kauaks nii kauaks Nurmile kadunud eneste tööst, kui olnud nad võlud. Huumandon, väljad ja lõhnandon, söögid, päiksega võistu helkinud, seal sahad. Kuni päev raugenud on metsade taha mullale maha jäänud, muhedad vöögid. Järgneval hommikul lehtinud. Kui kased kalliste sõrmitsinud mulda, siis äkked alanguism möllu puule, orgudest mäkke, pehmeks kohendan seemneilase. Ja kui linnud on pesitsenud, laanis. Mehed käinud Nurmil ärevil veri puistates mulda, säravaid teri. Hardunult kummardunud, sageli maan. Hiljem tulnud need nurmede serva vagusi langetanud mulda veel palveid kuni päitustes julgeltki valvsalt oras jäänud kuulama teravi kõrvu. Ja siis päiksele usaldet hoida hallides voogavat paisuvad väljad. Et need toodaks taas, küpsevad vilja. Tuultest, kiigutet, vihmadest, toidet. Poeek meheks veel sirgunud pole. Don't milline varitsev, kole, juba koolis Talvavritseb haudu ette teele, seal sirgeldab raudu. Te arvate, päeval ei märka ööl niikuinii Uneste järka. Aga küllap mõistan mõtteid, küllap aiman des summutat võtteid. Poeg. Ennakult vaatame ette, kuis murda lits, ägedaid kette. On nipet, flix, pärdiku, rahu, Eise õiglasse südamemahu. Külvarutaks püsse ja piike ja rahvastest kiskjate riike. Ära seltsimees tapma poegastu. Koos ründame sundi jahil vastu. Mu kodu ümber, torm lööb laineid. Tuul vingub kurikeelset, Vi. Aeg põimib, põimib vaenu paineid. Hing kipub välja ärasi. Kõik kodunt võtma võtma valmid. Kuigi juurde keegi ei loosi. On piitsalöögid, laulja salmid. Kuid laulda armsasti on piin. Meenub suur ja tumepisar, kui toimus kiire jumalakäijat. See pisar püsis lauge lisa, kui vanamees mulle andis viimseks kätt. Mulle meenub kodumajavärav, kust algas lahkumine teele saata. Ees oli tänav laia kärav kuid meeles püsib tumm ja vaikivitaat. Tean, ei ta lahku kodulinnast. Et kuigi ta on võõra käsuvang käin tusatuuli läbi rinnast, Easaina kõrgub kiuste lumehang. Tents paika seob iga kili seal tuhatkordselt, pühib, tänab teel. Kui temast röövlite raudrivi ei tormanud üle, siis ta elab veel. Kuis muidu, igal vaiksel tunnil ta kuju minuni veel leiaks tee ning vestaks ülekohut, hunnid, mis teevad maale kodurahvale. Ta kutsub, poeg, eks tule juba, su rahvas hädas, nõrkeb viimsest väest. Maaloomal elamise luba talt sunniviisil kistakse nüüd käest. Mu silme ette linn ja taluni kerkib. Hüljatum nii tunnen kogu rahva valu, kel turja karanud saaklejate summa. Oiza lahing otsust andev, käid kodupiiridel? Vii sõnum, see. Julgekutse. Ta jälle kodunegi. Se tõusis kaugessinast. Ju paistis kodumägimets mahenevas Winas taastus üle piiri. Samm peatus võlutuna. Muld kumas päikse kiiris. Maal hõljus helge kuma. Siis mulda peotäie, ta haaras ahne sihas taas kodu poole, käies tas veri hõõgel kihas. Ja tundes kodurada all jalge vaipa, nagu ta ihkas kallistada maad. Iga nurme vagu. Suves uneda torud, jõe joomed, soojad magusad tuulevood, lõhnavad salud ja voored, laante Sinavad muinaslood, lemmikkauge ja südamearmas. Olen oodanud sind ammu ja ammu. Tule vastu, mu lemm. Ole varmas, mina ruttan ja sammun, sammun. Mere tasane siidine, Vooglus, taeva bumendav vöödine, kaug, kuumia, helendav liiviku looklus. Õhkkond, paitav, õrnu via rauk. Maantee Valendab edasi liigub üle väljade, heliseb viis, vili sahiseb, meri kiigub sulle sõnumeid. Laul juba viis. Eilsel ööl meist kumbki nüüd Untsa kuigi seotult 1000 tööga käed, siruta mõistaja tunda armurõõmu koos põgusa ööga. Mere sügavus silmis, sa tuled viljaväljade kohal, su juus. Taevas süütab nüüd kaugeimat, tuled, rohi leegitsev võluvast kuust. Meie oleme selle maa rikkad, kelle elu on elatud pingel võitluspäevade balangut, pikad võidu säramil talletanud hinge tõusku koidud ja päevad uued, üle koduse maa ja vee. Et taas nendega minna, kes luues kõigiks rõõmudeks rajavad teed.