Vikerraadio. Tere tulemast kuulama. Stuudios on Andres Oja ja külaline, kelle muusikaline teekond on kestnud üle poole sajandi. Kõigepealt kuulame aga muusikat. Naine. Laps lebas mähkmetes. Ta joosta. Meie nõrkus ja naine pees siin. Laps lebas mähkmetes öelda ja seda saaki. Nii palju keeva. Nii palju. Nii palju keeva tee. Nii palju siin. Ka ja see Ja ime on, et äkki. Kukerpillide Plaul mees lõhkus puid, on kõlanud autoriks ja esitajaks Ike Volkov, kes ongi tänase saate külaline. Tere ikke. Tere. Rõõm näha sind, rõõm tervitada siin ja kuidas sulle endale nende puude lõhkumisega on see tuttav tegevus sinu jaoks? Absoluutselt, ma olen eluaeg elanud ahjuküttega korteris ja isegi ütleme niimoodi on läbi elu olnud lemmiktegevus. Rohkem meeldib, kui saagimine. Aga läheme nüüd päris kaugetesse aegadesse, enne kukerpille oli ka väga palju. Millest sa võib-olla ei olegi nõnda palju rääkinud, aga 16. veebruaril 1951, see on sinu sundi daatum ja sa oled Tallinna poiss. Jah, jumal, nii kauge aeg. Aga jah, Tallinna poiss, sündisin Tallinna pangas koos kaksikvennaga kelle sünnipäev on alati, pean. Ja siis elasime Pärnu maantee ja luha tänava nurgal, luha tänav 40, korter seitse. Ja sealt on igasuguseid mälestusi esimestest eluaastatest, umbes kolm. Esimene oli siis, kui oli mingisugune pimendamine, tõmmati rulood alla ja isa kodus ei olnud, ema oli närvis ja siis piilusin ruloo vahelduseks autod sõitsid nendele, niuksed. Mustad Platakad olid tulede ees väikesed niuksed, praod olid sees. Ma ei tea, mis sõjamäng siis käis, aga, aga sellest mälestus, teine mälestus, kui ehitati Pärnu maanteeäärtes uut maja, kus all oli juuksuritöökoda ja siis kaevati seal suurt auku ja mingid torud olid augu serva peal. Ja siis mängisime ja vend kukkus sinna liiva sisse. Toru veeres kõrinal üle vennale endale liivase, sikutasin ta välja. Kui ta hakkas seal köhima ja karjuma, siis maks rõõmust nutma. Ja meeled tal hing sees oli see, kellega me mängisime, hääli. Stimka, kelle isa oli Tallinna tsirkuse trompetimängija. Ja, ja maal. Ema on mul varid Lahemaa servast, esmakülastaja. Seal Ma sain oma esimese viiulikogemuse selles mõttes, et vanaisal oli viiul. Ja siis sain hiljem, kui ma hakkasin kitarri ehitama, siis sain sealt kitarri kaela millest ehitasin siis enda esimese kitarri, noorpõlves aga aga jah, põhiliselt möödus elu möödus linnas ja selleks, et mitte toas istuda, kogu aeg pani ema meid uisutama iluuisutamise trenni, viis kui mõlemast viiesed või midagi niisugust ja siis veel vanuigiohkas ta. Miks sa küll ei ole ometi iluuisutaja? Aga, aga ma lahkusin iluuisutamistrennist omal initsiatiivil, kui hakati paaristantsu aretama. Mind pandi ühe tüdrukuga paari ja mulle ei meeldinud. Aga hiljem siis juba kolisime nõmmele, vahetasime korteri isa onuga ja ja noh, nõmm nõmmelt on tegelikult ikka põhiliselt mälestused, sellepärast et seal oli koolis käimine ja ja igasugused asjad, et et noh, kodus muidugi see muusikavärk oli niimoodi, et isa armastas romanss laulda ja Puškini tsiteerida vene keeles. Aga blatnoi sitta ei sallinud ma hilja hilisemas elus. Üliõpilaspõlveseika ja Platayle laulmine oli tol ajal oli moes, aga tema ei kannatanud seda, et see on labane, tema ikka kõrgeid romanss Puškin ja ema suguvõsas seal olid, kõik olid kõvad laulumehed ja vanaema vanaisa laulnud kuskile fonoteetidesse, seal rahvalaule ja need ja onu onu laulis meile laule, nii et meie Kukerpillide repertuaaris on Q7 onu lauldud mõlemast Rauruda oli mereväes. Nii palju siis sellest varajasest lapsepõlvest. Et muusikata muusika, võiks öelda, et on geenides juba juba mitmes sugu. Mitmes sugupõlv on muusikat tehtud. Noh, kui palju jah, ikka ikka geenidest, no kust ta mujalt. Oled sa kunagi mõelnud selle peale, miks osad inimesed oskavad, peavad viisi ja teised mitte, et millest see tuleb, selline asi. Ei ole inimesi, kes viisi ei pea, noh, mõnel on, lihtsalt tuleb raskemini, aga nad ei oska ennast kuulata. Ega mina näiteks ei ole kooris poistekooris natuke laulsin, aga mitte eriti palju ja ansamblites ma olen alati laulnud soola häält, mina teistelt laulda ei oska, mõnel on kohe noh, antud. Toomas Kõrvits paneb, ütled mööda minnes ja seal, Eiki Vahari Aarne Aasma on vana, eks ole. Estonia bassirühma laulja ja meil instituudis olid kaks kena näitsikute leegaiuses laulnud, nendega me tegime, instituudi all võiks bändi nemad kuidagi automaatselt teisele, mina ei saa sellega hakkama, ma kuulen nende sisekõrvaviga ei kuule oma häält niimoodi. Ja, ja kui ma üldse esimest korda oma häält kuulsin, siis ma hoidsin suu kinni, mitu päeva, ma. Noh, see, et ma üldse laulan, son ka lihtsalt kohusetunde küsimused. Et ma olen noh, nagu eluaegne kohusetäitja olnud. Me kohe hakkame siit, kuulab aga ühte muusikapala, mis on Kalju terasmaa laulda, et Kalju Terasmaa oli sinu üks lapsepõlve. Kuid tema oli iidol ja oli noh, kõigepealt oli muidugi Georg Ots, meil oli niisugune väike raadio, istud selgust ahju ja siis roheline tuli, vilgub Ivo Linnaga laulab. Ja siis seal tuli Georg Otsa laulud, need on mul noh, ülgse mööda kadakaid, sekka männid ja, ja noh, see repertuaar, see ei lähe mul iial meelest ja isegi patrioodid, lised laulud, mingisuguseid puhelmalli häirekell ja ma ei tea, mis kõik jäi pähe, tähendab esimese korraga ma imestan, et viisid makkia ega midagi põlde ja viisid ja sõnad kaks korda kuulasid, oli, oli peas. No praegu on ühesõnaga on selge, et igast jama on pealuu täis, enam mitte midagi meelde jää, aga tol ajal oli, oli lihtne. Aga Kalju Teras on sellepärast, et Kalju Terasmaa abikaasa oli meie lauluõpetaja ja tema oli hästi tore ja sümpaatne naisterahvas. Ja kuskil kuuendas klassis. Me hakkasime tegema siis nihukest klassi bändi või oli see viiendas, isegi kui ma laste muusikakoolis juba käisin, õppisin tšellot seal. Ja need olid vägevad, õpetad Ivo Juul oli mul ja siis oli Johan Reinastaja niuksed ja üldained ja üldklaver jäi lahjaks, sest et noh, ma tegin nagu kaks klassi ühe aastaga ja kuidagi lõpetasin seal laste muusikakooli ära, aga tegime seal kvartett ja laste muusikakool oli niisugune koht, kus õppisin koos. Seal õppisid Olav Ehala, Lauri Nebel. Siis. Seal Peeter Loorents oli niisugune vend, siis oli Peep Mandre ja ja maris viru vilu. Isegi klassikaks kvarteti Peeter Loorents need aga koolis. Hakkasime alguses Marino marini stiilis bändi tegevust, et ma mängisin sellega, mängisin bassipartiid ja vend mängis akordioni. Tema terroriseeris mind lapsena, vaata kuule nagu orel, kõlab see akordion, siiamaani on väike allergia akordioni sihukse kordide vastu ja, ja, ja siis trumm ja ütleksin seal kitarri. Aga San Marino marini läks üles, et mul sugulased Kanadast, Rootsist, eriti tädi Rootsis saatsid plaate saatma. Huvi oli muusika vastu ja esimesed 64 aastatel tulid juba Piitelsid ja, ja, ja kuna tädipoeg mängis Rootsis bändis, tal oli väga hea maitse, ta saatis ka näiteks soul ja niuksed otis, Reding ja ja noh, rääkimata siis Swinging, Plutsiinse, niuksed, tolle aja värgid, aga piitasite plaanid, mul olid ikka enam-vähem kõik olemas, et sealt tekkis huvi kitarrimuusika vastu ja siis taimi. Terasva kutsus endale külla ja Kalju oli seal laua taga istus ja Ma mäletan, oksad pabistasime ja siis ta andis meile selle oma selle raadiomeeskvarteti noote ja seal oli niisugune laul nagu rohelised niidud. Ja minu esimene lugu, mis ma kitarri veel selgeks sain, oligi metsikult keerulise armooniaga tol ajal ja, ja, ja mingisugused Miive molli masoori, seal, mingis imelikus mosooniat. Mu sõrmed olid verised, mitu nädalat paree korda võtsid, aga, aga selg kitarr oli muidugi igavene, juust aga, aga aga selgeks sain ja siis hakkasime kitarri bändi tegema, aga kuna Kalju ise ei saanud juhendada, arvasid Uno Loop juhendada, kahjuks suuna ei viitsinud. Ja siis oli meie juhendaja oli nagu siis Vello Markian vahepeal ja siis oli Igor rajuga seal pianist meeskoori kontsertmeister, tema siis tegi meile džässmuusika seadeid. Nii et sellest on elus väga palju kasu olnud. Aga need Kalju terasmaa on minu jaoks kvaliteedimärk ja etalon. Ma olen kuulnud tagantjärgi, et helitehnikud olid võrdlemisi võrdlemisi hädas tollal Laansoo bändil oli niuke reegel, et kui teise korraga välja ei tule, siis on kehv lugu. Et ei tehtud mingeid koopiaid, aga kaljulasi ikka teha ja no ta kõik need laulud, ükskõik millise laulu sa võtad, kõik on puhas, kuld tuleb, rääkimata kortekist. Kuulame vahepeal ühe Kalju terasmaa laulu Aegoomiks kiirelt käed, mis sobib teemasse V8. Glen suund. Mudes juut staabul. Tuse veere. Ning tahtma. Kalju Terasmaa laul kuulatud ja jätkame juttu Pike Volhoviga, meeme sinna kooliaega pidama, et räägi veel natukene oma kooliajast, nõmmel käisid koolis. Nõmmel 30 neljandas kaheksaklassilises koolis. Praegu on seal kolm põlvkonda minu perekonnast käinud ja, ja nüüd on ta Nõmme põhikool. Aga seal oli jah. Tol ajal ma käisin paralleelselt käisin, eks ole, Nõmme laste muusikakoolis ja siis käisin res spordikoolis, et tegemist oli kõvasti ja Nõmme laste muusikakooli eest korjati kokku siis keelpilli mängijaid ja tehti niisugune silmapaistev üritus nagu noorte viiuldajat ansambel, kus ma olen lausa noh, asutajaliige, vägevad lood, noh, ikkagi Estonias mängid ja seal on mitusada viiulit ja mitukümmend tšellot mängib korraga Händeli passa Kaljad, siis see oli ikka äge tunne oli. Ja seal tutvusin Gunnar Grapsiga tšellomängija tšellomängija just tšellorühmas kõrvuti. Nuputasime ise tehtud kitarrile, kangisüsteemi, leiutasime seal. Aga noh, tema siis valis kitarri asemel valis hops, löökriistad. Aga meil bänd arenes jah, kitarristide ansambel, meil oli üks kinovõimenduse ja siis Meie pillimängu pärast isegi. Tublid lapsevanemad nurisesid, et panime valju häälega, panime akna peale ja siis song, mis mööda sõitis, siis kuulis mingit plärin ja siis kaevati direktorile äraskeski aknad kinni panna, aga õnneks lubati meil koolis proovi teha. Ja minu klassivend ja vahepealne pinginaaber oli Toivo Unt. Toivo Unt oli poistekoori solist. Väga uhke sell, ega tema oli niukene risk, eks ole. Aga siis meie mõtlesin, et teda bänd ei võta. Aga siis lõpuks, kui ta häälemurre tulijana enam nii uhke ei olnud siis võtsime ta enda bänd ja siis kuna ma ennast edendasin soolokitarristiks, siis Toivo sai basskitarri. Ja siis õpetasin, õpetasin talle esimesed basskitarri noodid selgeks ja passi võtmed. Aga Ta lendas vuhinal minusse mööda maailma areenile, kus ta siiamaani figureerib ja tema viimane plaat, mille ta Raimond pausi ja ja rahanduslaulsid vioga Nad tegid nüüd äsja pausi 85.-ks juubeliks on, on väga mõnus niuke, noh, ütleme niuke, mitte eriti avangard, džäss, aga niisugust meeleoludes. Jube kihvt plaat, 85 aastane Raivo paus ja alles äsja tal oli sünnipäev. Jah, just, ja Toivo oli seal käsiias lindistamas, nüüd koroona ajal. Aga Toivoga Me saime hästi läbi ja tegelikult mul on, selles mõttes on elus vedanud, et ma olen. Olnud kui Toivo sõjaväkke võeti, siis ma olin Toivo asendaja. Kõigepealt sattusin kõrtsu mängima alaealisena, sest et oli arendusbändi oli, ma ei tea, miks, miks ma sinna sattusin. Arusaamatu, see oli vist juba keskkooli päevil. Alkoholi lõpetasime ära, me esinesime Nõmme rahvamajas kõike puha seal mitu korda. Väga pidulik oli tüdrukuteansambliga ja tüdrukud vaatasid ikka. Bändimehed ja nii ikka ikka ikka. Aga noh, mina olen ju bassimees, ma olen niuke tollal kovi kitarrimäng, siis ma olin kõvem mees, aga kui ma bassimängijaks muutus, mis ma olin nagu siis tagareamehe nagu passimehaanikale. Kuidas see siis juhtus, et öeldakse seda, et passi mehed saavad nendest kitarristidest, kes ei ole väga edevad? Nojah, vot see võib ka olla, aga keskkoolis, kuna ma kitarri mängisin ja ma sattusin täitsa uude keskkonda, 46. keskkool, praegune Mulla tänaval Gümnaasiumi Pelgulinna või mis ta on seal jälit kool? Jah, ja, aga mind huvitas joonistamine ja ja, ja kuna ma pidin keskkooli valima, siis vaatasin rongiga ja sõita lillekülla. Ja seal siis tuli, noh kuna kõik oli võõras ja mina olin nende jaoks võõras ja pealekauba veel vene nimega ka takkapihta, siis tekkis niukene, otsiti mulle nimesid, asju, aga need ei hakanud mulle külge kuidagi. Aga kuna ma tegin sporti päris kõvasti, ma olen noortekoloonias natukene aega. B-klassi A klassis on, ma ei mäleta ja siis sain sportlastega läbi. Ja kuna ma plönni singid, Larry, siis sain ka niux intellektuaalide ka läbi ja kuna mulle meeldis joonistada, käisin kunstiringis, seal oli siis aasta vanemad olid siis Dolce Keskküla ja igasuguste tegelase klassivendadel René, Kari ja Heiti Polli ja et siis noh, sain ka kunstnikega läbi. Ja kuna ma kitarri Lõnistasine, käisime seal mingitel kokkutulekutel ja ma ei tea, mingid sõpruskoolid on mingi noh, niukene, väga elav seltsielu. Ja pealekauba siis mingis kümnendas klassis ma kirjutasin mingisuguseid kirjandi kirjandi eest, ma olen saanud üldse oma elu esimese honorari kuskil viiendas klassis või mingisugune kirjand oli, mis läks võistlusele ja loeti ikka kirjandeid ette. Koolis. Kirjutasin siis öelge täiesti avameelselt tuleb kirjutada, et minu õpetajad ja siis mu klassivend Toomas Vilosius oli, kes käiks seal õpetaja toaukse taga piilumas, küsis, mis kuradi jama kokku keerasid, et õpetaja näost punane ja teine nutab. Nüüd mulle öeldi, et tuleb, tuleb avameelselt kirjutada, lisa tegid ja nii ma tegingi ja siis ma olin sunnitud paralleelklassi üle minema. Aga meil oli lauluõpetaja Märt Hunt 40 kuuendas ja siis tema kutsus mind miskipärast nagu ansambli Elektra saatebändi. Ja kus oli Podolski mets näiteks mängis trummi? Jaa. Jaa. Ma alguses mängisin seal tavaliselt kitarri ja pärast hakkasin nagu bassi mängima, minu meelest bassimängijaks minema. Ja ja käisime isegi trimmi, kus reisidele siiamaani kena naisterahvas, Eplautor, kellega nad aeg-ajalt džässi kontsertitel kohtume, ajame juttu ja meenutame aega. Tund kahjuks lahkus eelmine aasta, aga aga me saime isegi kokku mõned korrad tänaval, noh, rääkimata kodutänaval, aga ka tema kenas kodus ja ja on ilusaid aegu olnud jah, aga seal vanas Tombis olid need need Mustpeade majas seal keldris oli meil see elektroharjutusruum ja üleval siis müdistas optimistid. Ja paar korda oli niimoodi, et mina kas Toomas Kõrvits täpselt ei mäleta, mis asjaoludel, aga teda ei olnud laval tal kuskil tagaruumides. Ja siis oli häda käes ja ja mina olen isegi optimistidega mänginud paar korda, ma ei tea, mida ma närveerisin, aga aga, aga midagi ma mängisin seal jah. Aga noh, need lood olid ju kõik teada, sealjuures dramaatiline, eks ole, Ülle ja seal olid need, nende nende põhilood selged. Aga pealekauba siis ma käisin keskkooli ajal käisin ka uues Tombis sümfooniaorkestris mängimas, pilli, mitte tšellot unustada ja seal oli niuke isetegevuseks sümfooniaorkester ja väga vägeva seal igasugust heliteoseid mängisime ja siis see meie kontsert, meisterlik vanem proua, tema kinkis oma noodikogu siis mul on mul kodus igana pool meetrit tšello noote. Ja, ja samal ajal oli siis ansambel joonika, kus me Toivo hundiga siis kahe peale siis mängisime veel veel passi ka üleval rõdupealseks mängisime all, vaatad, kuidas siis kenad tüdrukud seal tantsivad. See oli sealse fuajeebeeemmuajee kohutava kõlaga, kohutav kõla, aga no sellest kõlast ma ei tea suurt midagi, meil oli seal ikka monitor ja midagi niisugust. Ja ja vaatasime ilusad tüdrukud ja kuradi mingisugused nõmedad mehed katsetasid leida. Aga laval oli üldse, oli tore vaadata, eriti vanast Tombis oli kui tulid merekooli kutid ja võtsid. Sotsid. Võitsid välja, hakkasid andma, sel uuest Tombis on kõige niukene hirmsam, mälestus oli see, kui moodustati äkki ring. Eks need prillidega mees, ma ei tea, mis ta seal teinud pillidega, kutt oli seal ringi keskel, tüdruk võttis kinga, jalastaks kingaga lööma, pois tahtis ära minna, ring teda välja ei lasknud. Ja siis sikutas juustesse, see oli võrdlemisi kole pilt, oli. Laval näed igast nihukesi huvitavaid asju. Kuulame nüüd vahepeal natuke läheb muusikat ja Jimi Hendrix seal natuke, üllatav valik võib olla sinu poolt. Sugugi mitte, sest et Igor Raju, kes oli meie ansambli juhataja, tema tegi meile džässiseadeid ja niimoodi džässmuusika mulle meeldis. Ja kuna mul nagu ma ütlesin, mul tädipoeg saatis Rootsist ja Kanada sugulased saatsid mulle plaate, nii et mul oli tädi rääkis, kui ta käis 69 käis Eestis laulupeol esimest korda siis pärast sõda. Kuidagi ta siia sattus ja siis ta ütles, et ta on üks hull, ma telekas nägin, kujuta ette, mängisin kitarri kukla taga, eks panid kitarri põlema ja siis ja siis no ikka täitsa hull narkomaan ka veel takkapihta. Mind hakkas asi huvitama ja ja, ja no souli ma kuulasin, siiamaani kuulan ja väga hea meelega. Mul on ka olemas fikaagoya platsetelt Jäärsena niuksed, niuksed, plaadid nende poolt saadetud, eks ole, kõik, mis olid läbi töötatud ja tennies After ja Frank Zappa, isegi see oli ülikooli niukene, ülikoolirepertuaar. Aga, aga Jimmy Hendrix, kui ma esimest korda kuulasin, siis ma mõtlesin, et maailm on hoopis muutunud, et et see kitarrimäng mulle niuke tunne. Ja hiljem kui videost nägin seda asja noh, et et see kitarri kael on tal nagu kolmas jäse, et ta ise kitarr ongi üks tema koostisosad. Et niimoodi ma olin küll riimi kuulnud ja igasuguseid seal John vinterite Edgar vinterit ja seal meielit ja noh, see repertuaar, eks ole. Mulle väga läks korda, aga Jimmy Hendrix oli ma olin õudsalt solvunud. Valter Ojakääru peale, kui ta kirjutas oma ja popmuusikaraamatu ja seal oli öeldud, et Simmi Henrik, midagi ta seal pläristas, aga laulda ta üldse ei osanud. Laul oli nii orgaaniline, justkui ma siiamaani ma aeg-ajalt kuulan mul need kõik need tema plaanid olemas hilisemad väljaanded ja ja, ja mind on Eriksson kauge unistus või ütleme pilve piirile. Tüheliks tema muusika kõlas ja Chevy heliksiirdne armees käimisest on ka räägitud, et kuidagimoodi safiilis ära, et mingi aeg ta seal oli, dessandid seal aga Dickie Volkova, sina oled ka ikkagi nõukogude armees teeninud nagu meie ajastu poisid kõik või enamus minu. Värk oli see, et ma läksin õppima Eesti riiklikku kunstiinstituuti ja sealt ei võetud ja noh, võeti siis pärast, eks ole. Ja pärast läksin, sõjakomissariaati kontrolliti, öeldi Smirnov, Reeme, negoodyen voi Enno Leemen Nezdraivoyczaski. Aga siis järgmine aasta vähenes see paks raamat, mille alusel vabastati, muutus väikeseks prosüüriks, kutsuti uuesti välja. Aga mul oli juba pitsat sees, eks ole, et noh, negolien küll siis kui seal komisjon oli, küll siis küsiti öösel alla teed, teen, kõnnin, kõnnin. Silmad näevad, ei näe prillide kurat nagu umbes noh, nagu šveiki puhul, eks ole, ikka kiidad takka kogu aeg ja siis tehti siis pandi sõjaväehospidali minna, Öeldi, et juuksed maha maksma ei saa, juukseid maha ajada, pole vannet andnud. Ja, ja ei mul esinemine televisioonis, ma ei saa kiilaspeaga lähen seal juba siis, kui ma olin Kukerpillide reklaamfilmis, oli 75. aasta ja siis admiral isiklikult ja sõjakomissar viisid mind siis üles Lasnamäel seal, kus on bla kulu, seal oli balti laevastiku mereväe keskospinal ja viidi sinna ja vanem õde, pikkade juustega ja habemega, siis seisa admiral tulijad Norra. Ja siis ma olin nagu valge vares seal kasarmus seal mingi 12 venda ja seal olid kõik niuksed Kadokid, noh, need niuksed, karmid tätoveeritud mehed, kolmanda aasta meremehed vaatasid mind niukse näoga aparaat ja ehmatasin, mis asja ma leian, et ellu jääda ja siis eks prints seal kitarr, kitarr oli väga häälest ära, mõtlesin taiet, paningi pilli häälde, vaatasin, et oi oi, niisugune me siis ma teadsin, kuna ma olin alpinismiga tegelenud ja Venemaal alpilaagrites käinud, siis teadsin mõnda vene lugu ja siis noh, sama mänginud natukene seal ja siis sain nagu siis nendega seal läbi. Rääkisid oma lugusid, kõike ja väga põnev oli. Aga siis tehti märgi linasid ja klistiire seal kolm korda päevas ja päris kuradi hull oli olukord, aga siis ütlesin Admiralile, et ma pean kahjuks minema esinema. Tema siis vaatas lolli näoga mulle otsa, kus kohtumas televisiooni. Aga venelastel on televisioon olla püha koht, eks ole. Ja siis ütles, et hea küll, Jaanitsioonias laesnäkk, nikatsioone, ultrameeste ess kivise hunnikust hüppasin, hüppasin üle aia, esinesime ära. Hommikul olin süleaia jälle tagasi ja siis selgus. Ta hospidalis oli tõmmatud Rubilnik, mitte pärast preemiat alla, vaid oli jäetud elekter sisse mudeli pärast preemiatele pimedus pidin magama. Ja et elekter sisse, siis kõik vaatasid meie oma patsienti seal sõduril sõdurpoissi esinemas, reklaamfilmis, reklaam, reklaami ja reklaamiklubis ja siis oli niimoodi, et no siis sai, siis lõpetati Kristiirid ära. Siis ilusad õed tahtsid süsti teha ja nohu on. Ja siis need kapitanberbava range, kes olid kõik need esimese järgu kapten Ernitsal tegid bändi igavusest nende poolt seal tuhkagi teha põhjust simulandid, eks ole. Ja niuke sanatoorium nende jaoks, need tegid bändi, tahtsin bändi võtta ja hiljem veel linna peal, kui nägin, et tule ikka bändi, et teeme üks mängis seal päris hästi, Saksja. Ja siis ma olin neli nädalat, pikutasin seal niimoodi, et minu sõjaväekogemus on, millest rääkida. On, millest rääkida, nii et põhimõtteliselt ikkagi lõplikult kaheks aastaks või veel hullem, siis kolmeks aastaks sinna mereväkke ikkagi sind ei võetud lõbuks. Toivo Unt võeti need Toivo Undi asemikuna, ma siis kaks suve sõitsin Olav Ehala bändiga ringi mööda Eestit, solistid, kõik Joala lehtla on merel, ansambel merre, Marju Kuut, minu suur lemmik ja suuringel. Ja siis mängisid seal Nuudi, Ants, vahepeal ta muidugi kadus veduriga minema. Läks veduriga sõitmast, tuli, kutsuti, gala kutsuti kohale Tallinnast ja siis oli pere enneli Lembit Saarsalu siiamaani väga hea sõber, kes õpetas mulle niux bassikäike ja ja minu tohutu tohutu austusobjekt. Olav Ehala, kes on rääkinud sellest geniaalne helilooja, jube bändi juht ja noh, ütleme oskusega leida artiste ja, ja muidugi tema juuste vähesus on tingitud siis leht Laanest ja Marju puudisteks kellega, kellega oli tegemist, Marju läksid sõnad meelest ära ja nii edasi, aga, aga noh väga see oli niuke elukogemus, noh, rääkimata sellest, et noh, kõik need Intsikurmu ja ja Tartu lauluväljakul ja Viljandi lauluväljakul, nad kõik olid paksult rahvast täis, eks ole, sest et noh, kõik superstaariga esinesid, eks ole. Seda ma olen ka Kukerpillidega kuuend ja no vot, ja siis oligi nii, et Need kaks aastat seal Ehala bändis ja samal ajal oli kõrtsus pillimäng. Aga statsionaarne muusika tegemine hakkas ülikooliga paralleelselt, ega ega ülikoolis ei tohtinud tööl käia, eks ole, noh, pühenduma arhitektuurile, aga ma käisin ikkagi ikkagi kõrtsus pillimäng alguses asendajana pärast põhikohaga raevarietee Tallinna varietee, Tallinna kohvik, varietee, harjuda on Harju tänaval ja noh, seal oli kõrge tase. Ja ka Eesti parimad solistid ikkagi. Ja, ja, ja siis kodurestoran, nõmme, kõrts, kui see avati, restoran uus. Aga seal esimene tund tuli ainult mängida ja sealt ma õppisin, kõik need džässistandardid olid mul nagu selged ja pärast siis tuli laulda meil solisti vald, alguses oli Paul Allik, aga pärast ei olnud enam ja nõmme kõrtsus siis raha kokkuhoiu mõttes, siis ma pidin laulma. Ja siis oligi nii, et et hea hea kool oli, mul oli mitusada laulu, eks ole, seal kõik. Pärast kahteteist siis hakkas Alttoa teenima Noof töö, Jusalt luuravad see sõna, mulle ei meeldi tuura. Tõsi, aga seda nimetati, nimetati, aga see on vale sõna, mõni ütleb ka, et haltuura projekt, projekti idee, sa kunagi haltuura sai õlalt uras töö, tõsine töö ja seal tuli noh näiteks Tomsonzi, Foomarja ja Dilaila ja tuli tuli laulda. Rekord oli vist 13 korda järjest ja siis mängib luu ja pater flai. Neid tuli laulda siis saavad ja 12 ja 14 korda, nii et noh, see oli ikka katsumus. Aga, aga kõva kool ja, ja ja noh, iga iga ja hommikul lapse mähkmed ja värke mine ülikooli õppima, ega see magamise aeg jäi napiks. Õnneks tänu sellele pingele ei võtnud viina mind elus hoidnud. Kõik need kõrtsu kolleegid on praktiliselt lahkunud. Kuule, aga vahepeal jälle muusikat Marju budistel eelpool juttu ja raagus sõnad imekaunis lugu Rein Rannapi sulest Peeter Ilusa sõnadele. Räägime rahast ka natukene. Rääkisime just sellest nii-öelda haltuurat, mida sa oled tuleks, ei taha nimetada, aga nii seda nimetati, et pärast seda, kui ametlik aeg sai otsa, siis oli see tund pool tundi nali, seda aega, mil administraator siis lahkelt lubas bändil seda raha teenida, mäletad sa, kui palju see kõige suurem õhtuteenistus oli? Kõrvalt teenistus? Tol ajal ei taks, et üks lugu, kolm Kaczugu viis rubla ja meil, kuna meil matemaatik Paul räimed oli klaverimängija tema ükskõik, mis olekus, ta oli, aga numbrit sellistel meeles. Ja siis ta tegi kokkuvõtteid ikka aeg-ajalt ja selgus, et nõmme, kõrtsus oli Tallinna suuruselt teine haltuura kuni familiaarsed nimetada teenistus. Et kui kloorias oli, seal oli vist kallimad tariifid, k ja rikkamad inimesed käisid alevist midagi 10 40 oli keskmine päevateenistus. Nõmmel oli 10 12 aasta keskmine. Nii et noh, see oli ikka päris suur raha tol ajal. Ja, ja peale selle palk, sest et meil oli niimoodi, et oli põhipalk kõrgem kategooria 110 pluss siis pilliamortsatsioon lipsu amortisatsioon, eks ole, laulu veerand ja kõik need asjad kokku lüüa, nii et, et ma elasin noh, ütleme nii, et tõesti nagu kuninga kass pärast ülikooli tööle minnes arhitektina oli minu põhipalk oli 110 rubla mis oli noh, neli korda väiksem kui kõrtsus, eks ole, aga aga kõrtsus ei tahtnud enam olla ja lisaks sellele tuli veel Kukerpillid peale. Ja ega ma Kukerpillide eriline fänn ei olnud üldiselt mulle nagu ma rääkisin, meeldis hoopis teist laadi muusika, muss, muusika ja ja noh, Chicago oja, platsenta, Jersey Ehala bändi, noh järelkaja, eks ole. Aga lugusid. Onu lauldud meremeeste laulud ja sealt siis sain nagu siiamaani Vello Salumetsa keha Kukerpillil. Aga, aga, aga noh, mis puudutab elukutseid, niukseid asju, et noh, et kas mõni mõni ütleb, et noh, et tööd ka teed või noh, pillimängu väga tõsine töö ja üks asi, mida ma kahetsen, et ma oleks võinud rohkem miljardit on, aga nii palju oli muud tegemist, spordikool, muusikakool, ma ei tea, mis kuradi kirjandusajakirjas. Ma olen ajakirjanik olnud elus kolm aastat, eks ole, sirbis ja vasaras töötanud. Olen ametnik olnud Kultuuriministeeriumi monumentaalkunstiekspert ja Tallinna peaarhitekt ja 100 ametit, eks ole, ja, ja muusikute hulgas ma olen ikka arhitekt, kes mängib pilli. Ja arhitektide hulgas on see arhitekt, kes teeb muusikat. Ja, ja aga ma eriti raske periood oli, ütleme siis, kui ma olin kultuuriministeeriumis, eks ole. Täitsa tõsine töö oli seal ikkagi monumentaalkunstiga jamamine eelarved, asjad ja siis paned, paned siis mul oli las oli vähe hiljem, aga ikkagi palgatööl siis paned asjad sinna bussi, siis sõitsin bussiga, sõitsin Põlvasse talvel, eks ole, niisuguse ilmaga nagu praegu tegime seal kontserti, siis laadime asjad peale, teised on juba jominas mõnusalt, eks. Põlvast tagasi öösel. Ja siis ei olnud mängud mitte niuksed. Noh, tänu noortel on praegu noh kui küsitakse, et kasvõi kaks kord pool tundi teete, tead siis me ütleme, et kolm korda 45 aga, aga siis oli ikka neli, viis tundi ikka mängu, ikka tõsine värk ja siis seda tagasi. Ja siis viide, eks ole, Tõnu Raadiku, telemaja juurde ja siis sõidad nõmmele, täpselt 55 minutit Tallinna piirist ületades sain koju, tassisin asjad keldrisse ja läksime magama, magada ei saa. Lapsetajate ärkavad üles, ütlevad kuule, ole vait, et isa tahab magada. Ja, ja, ja siis tööle kui nad kella kaheksa 12-ks. Nii et magada sai vähe, aga sellest praegune aega magada nii palju, kui tahad. Kuulame muusikat Tom Johns seadma, siis räägime natukene ka sellest, kuidas Tom Jonesi kontserti Tallinnas käisid. Tom Johnson oli see, kes laulis ja ja lõpuks ometigi sellest on küll juba hea mitu aastat tagasi, kui ta siin käis, aga lõpuks ometigi daatme siia. Saabus ja Ike Volkov oli kontserdil kohal. No kuidas siis muidu ma olen olnud ikka kõikide nende Reiczalsi ja Bob Dylani ja Tom George'i kontserdile, Don Johnson? Tõeline iidol, jaa jaa, ikka tõeline härrasmees ja kui, kui heas olukorras tol ajal on ta muidugi noh, pärast arutasime ka siin Toivoga ja Ivo Linnaga, et kuidas on ja helistikud olid kõik samad mis kunagi noorpõlve ja fiiling sama, aga siis targemad ütlesid vaata, jälgisid, kuidas taustalaulja laulis need kõrged noodid. Aga sellest ei saanud aru, et, et see oli nii vägev kontsert, et tõesti ja ja tuleb istuda õiges kohas, ma olen alati istunud kontserditel helipuldi lähedal. Lõpetuseks küsin ühe lolli küsimuse, tohib küsida, et kuidas on võimalik pool sajandit peaaegu ühes samas bändis mängida, kas ära ei tüüta? Ma tean, sellele küsimusele ma ei tüüta sellepärast, et et see ehitaks. Meil on kõikidel on mingi oma töö ja oma elu, et meil ei ole niuksed sundustete. Et ma pean tingimata bändis mängima, muidu ma suren ära. Meil on millestki muust ka rääkida, kui ainult sellest hädastad, näen nüüd praegu näiteks meil pole nii pikka vahet olnud, koroona ajal meil on, ma ei tea, 30 mängu ära jäänud, eks ole, nüüd viimasel ajal. Aga, aga meil on muustki rääkida. Teine asi, me, me oleme sõbrad ja noh, nagu sõpruskond. Minu jaoks on alati tähtis see, et et mida teha, kuidas teha professionaalsuse küsimus. Ja sealt sa võid nõu küsida teiste käest. Aga see, mida teha, see on enda jaoks kõige tähtsam asi. Et et ja noh, meie oleme siiamaani ikkagi alati mõelnud läbi, mida me teha tahame. Ja olemegi teinud seda nii hästi-halvasti. Oleme ausad, me mängime täpselt nii, nagu me oskame. Ei punnita üle, eks ole. Ja, ja meil on hea olla publik publikuga ja me saame publikult tagasi seda energiat, mille me anname ja siiamaani on, on nii, et ma olen pabistada, tüüp, mul sõrmed värisevad, lähevad higiseks, kui ma lähen lavale. Aga kui ma astun aktide vahelt välja või võtan pilli kätte siis tuleb niukene noh, rahu ja siis mulle juba meeldib. Teinekord kodus on ka ütlemist, et noh, et, et ei ole mõtet sinuga rääkida pool päeva enne pillimängu, et noh, et näriline, käitu sätid kurat tippsärki ja ühesõnaga see on elustiil. Ja võib ütelda, et kuna meil on seal ka oma 350 või ma ei tea, kui palju lugusid, eks ole, mis on lindistatud, on mingi 300 ringis. Et on lugusid, mille vahel valida. Ja vahel Tommyle eriti viska pärast tahab jälle mingit uut seadet teha või mingit uut lugu. Vana vana lugu uues kuues noh, millest eriti ei tiku välja tulemustelt lihasemälu on juba nii-nii suur, aga meil on valida lugude vahel. Aga aitäh sulle jääb, ikka tulid ja jagasid neid mälestusi ja neid lugusid ja lõpetuseks kuulamegi siit sobivalt talvise loo Kukerpillidel talve valguses, suur aitäh sulle. Üht kui teist Tampa tiik, süda meil. Ega tee pärigeer iial ta. Pilvevari oli ka liikvel üle ema siis kui talveaega jälle näitab kell. Nüüd, kui talve ja Kaie lenneli tapp keel. Harvad mööda jää legeerunud henna kulla. Tahaks nii need apaikselt midagi. Agala oleme ridagi ammu moepoole laulda, vibama. Hall karvaloomi muudene kui leiva PA-le tool üle Abigeerid, kiilub ta Järva poole r tulla uuel ajalool. Pikka aega poole päevavalgus hell, see on kahvatu ja ikka ära teel. Kuskil oodatakse teda rohkem veel siis kui talv ja jälle näitab kell. Ja siis, kui ta on veaköiel, näitabki. Kui ta on jälle enne