Tere tulemast kuulama vikerraadio stuudios on Andres Oja ja saate külaline, kes on eesti estraaditaeva üks säravamaid tähti. Enne, kui me alustame oma juttudega, kuulame natukene muusikat. Heidy Tamme laulis ja Heidy Tamme on ka tänase saate külaline. Tere tulemast, aitäh kutsumast. Rõõm näha, rõõm ja au samamoodi. Ühte ja teistpidi. No see on, see on vastastikku sellepärast et ausalt öelda mind on poolinud ju aastakümneid publiku, kõik muusikud, kõik autorid, kes on mulle kinkinud oma repertuaari ja ma peaks kohe alguses ütlema, et suur suur tänu autoritele ja muusikutele ja, ja ma tahakski öelda, et need laulud ongi minu Oscarid. Ma olen saanud iga lauluga. Mõelge, kui palju Oscareid ja leidma jagangi praegu. See oleks olnud väga sobiv saate lõpujutuks, aga mõeldes halvustame tegelikult. No aga ma, ma kardan, et järsku unustan ära, et ma tahaks kohe tänada kõiki kõiki muusikuid ja väga ja autoreid Eesti muusikutele tõepoolest Suur kummardus ja seesama saade helinälg ongi just nimelt seltsi muusikutele eesti muusikale. Suur kummardus kõigepealt, mida ma siin üksi helisen, eks ole, tähendab, peab olema ka väga õige ja professionaalne taust ja vot seda olen ma saanud küllaga, et veel kord muusikud, kes te teinekord kuulate raadiot, kui teil on helinälg, siis, siis võtke vastu minu sügav sügav, sügav kummardus. Aga. Natukene sellest laulus ka kord äralend on, on see laul ja see on salvestatud. Kell juba arvestatud kuskil 80.-te lõpus, kui ma juba, no see ei ole saladus, ma elasin 30 aastat Soomes ja kaheksakümnendatel läksin. Soome elama ja muidugi siis tol ajal olin ma nii-öelda kodumaa reetur ja põlualune kära, minu nimi ja, ja, ja, ja muusika väga hästi mul, ma pean ütlema, et Mul läks väga hästi, sellepärast et kuulates praegu oma kolleege Venemaal, siis seal oli nii, et väga paljud nüüd räägivad avalikustavad oma saatust ja nende repertuaari isegi magnetiga täiesti hävitati ära, aga mul lihtsalt konserveeriti ära. Nii et praegusel momendil mul on ikkagi vedanud, et, et minu heliheli heliseb edasi veel. Oi küll, millest me oleksime ilma jäänud, kui need teie laule ei oleks, see oleks ikka tohutu kaotus olnud, eesti muusikule. Ma tänan, ma tänan. Tähendab, see, see on minu egole praegu selline selline vesi, aga, aga üldiselt heli ja muusika, see on ikka minu maailm ja. Aga läheme niivõrd kaugesse aega nagu viies aprill 1943 head linn, mis tol ajal kandis vuljanovski nime. Ja, ja, ja ma peaks ütlema, et ma sain siin Saksamaal, kui oli 10. üliõpilasnoorsoofestival Saksamaal ja seal esinedes siis, kui said teada, et ma olen sündinud selles linnas, kus Lenin ja mul oli veel neid märke, kari võetud kaasa, siis ma olin, issand, kui populaarne ma olin, ma jagasin neid Lenini neid märke, ega, ja nad olid kõik olid väga õnnelikud, nii et Uljanovski seaga ma sündisin muidugi väga-väga raskel ajal, 43 sõda ja kuna minu ema ja isa kui algas sõda olid sunnitud lahkuma siit Eestist ja, ja muidugi maandusid sinna Jaroslavli, kus olid meie Eesti kunstimeistrid sõjapaos ja ja seal mina sündisingi aukudega sellepärast, et sõda paukus kõvasti igal pool. See oli ikkagi maailmasõda. Ja, ja ma peaks ütlema, et sündisin ma muidugi väga rasketes oludes ja kohe esimesed 10 päeva oli, olin ma koomas elu ja surmavõitlusega, sest sain infektsiooni. Sündides oli kõhutüüfus, perekond, kes oli sealsamas majas, suri kogunisti ja mina siis muidugi sain oma väikse nabaväädi ka, sain ka väikese osa, aga sain loa siia tulla, nii et, et ma olen väga tänulik oma oma vanematele, eriti oma emale, kes võttis selle julguse ette ja ja mina olen olemas. Kindlasti on muusikat ka teie lapsepõlves olnud, et kuidas see helinälg, millest me oleme siin mitu korda rääkinud ja mis on ka saate nimeks, teist tekkis, et oli teil kodus ka palju muusikat. Kuulati seal lauldi, no ma pean ütlema, et, et loomulikult meil raadio kogu aeg mängis ja minu ema on väga musikaalne ja unistas muidugi omal ajal, kui ta oli noor ka laulda oli väga ilusa häälega ja väga šarmantne naine, aga sõda tegi oma töö. Ja muidugi isa oli Paide poiss ja, ja seal nemad kokku saidki, mängis ju orkestris, ta oli kaitseliit, kaitseliidu orkestris ja kaitseliitlane ja mängis seal trompetit ja oli jalgpallur, mängis, võistles seal, nii et ema ütles, et kui, kui Läti ja Eesti võistlesid omavahel, siis toodi tuletõrje masinadki kohale sellepärast et läks õudsalt kakluseks lahti ja siis tuletõrjemasinat peksindad laiali. Nii et, et isa oli kange spordipoiss ja muusikapois ka. Spordipisik ei ole Tõive külge. Isa kaudu olen olnud kogu aeg sportlik ja tähendab niipalju kui niipalju kui muusika, hiljem aga koolis pioneer laagrites olid kogu aeg meil võistlused ja me liikusime väga palju ja kooli võimlemistunnid, nii et, et võin ennast pidada sportlikuks. Aga me kuulame siit natukene vahepeal ka muusikat ja esimese laulu, mille te välja valisite, almartinos, bänis, ais, see on teie selline noorpõlveaegne või kuidagi tekitab nostalgiat, vähemalt. Tekitab sooja tunde ja sellepärast ma valisingi, et sellepärast, et praegusel momendil, kus me oleme natukene niimoodi külmas ja ja, ja, ja pandeemia tõttu ka väga, väga hirmul ja, ja närvis, et võib-olla see, see lugu ja see meloodia, see esitajal natuke soojendab meie südant ja annab meile sellist ilusat, ilusat lootust, et elu on ilus. Seda on meile kõigile. Laul Hispaania silmadest kuulatud ja Heidy Tammega jätkame siit juttu, te tulite Eestisse juba nii väiksena, et te seda Uljanaski linna selles mõttes ei mäletagi. Võib-olla niipalju kui ema rääkis mulle ja meenutas ja laulis mulle, kuna mind hoidis seal, kui ema käis tööl. Sest 50 grammi leiba sellele päevas sellele vaja ikka tööd teha, ta oli juuksur ja muidugi seda vajati igal pool, isegi sõja ajal, nii et kõik poisid olid ilusti pügatud ja ja, ja mind siis hoidis samal ajal üks levisse Ljudmilla ja tema andiski mulle teise nimel pilla, kuna ta ei osanud seda Heidi nime, öeldi haidi. Aga ema muidugi pani mulle selle haidi aadel king ja pani nimeks ja, ja, ja tema temaga siis me seal niimoodi olime, et nüüd ma olen, laulis mulle hällilaulu, mida ma olen oma kontserditel ka laulud, et nii palju on mul siis selliseid ähvaseid mälestusi. Pooleteiseaastane nagu ma olin siis, kui emaga siia tagasi tulime juba. Ja ema on muidugi palju rääkinud sellest ajast, mis, mis seal kõik sai läbi elatud. No te olete palju ka mööda suurt nõukogude liitu sõitnud, sattusite sinna Uljanovski? Ka tähendab kuna solisse loost, härra Mayna, see on nagu selle Uljanovski ja küla ja kõik, aga Jaroslavli ma sattusin küll esinema kaheksakümnendatel, enne kui ma soome sõitsime, sõitsime Peeter Sauli orkestriga sinna esinema, aga noh, kuna see oli nii lühikene, selles mõttes programmeeritud, et ma ei saanud hakata oma isiklikke asju ajama, et ma kardan, et sellist küla mulle saadeti, küll pilt sellest majast hiljem, kui ma olin juba lauljat ja ja nad leidsid mu üles ühe ajakirjaniku kaudu saatsid mulle pildi sellest majast, kus ma olen sündinud ja, aga ma ei ole saanud sinna ja nüüd liiatigi, ja siis, kui juba meie Nõukogude liit lagunes ja kõik kõik, siis läksid piirid kinni, nii et nad ootasid mind sinna isegi esinema, kui nad said teada, et ma olen suureks kasvanud ja artist ja elan Soomes ja ühesõnaga olid nad väga-väga-väga, tahtsid piss saada sinna, aga kahjuks jäi, jäi teostamata. Lauljate puhul muidu pillimängust väga ei ole mõtet rääkida, teie puhul siiski saab pillimängust ka rääkida Christel esimene pill või esimene muusikainstrumentalist. Tere esimene instrument oli minu sõrmed ja aknalaud, kuna mul ei olnud pilli ega mitte midagi ei olnud. Aga minu ema juuksurina, noh, peale sõda oli, ei hakka selgitama, milline elu oli ja ta käis, oli Eerika tänaval, oli siis sõjale kasarmud ja seal ta käis peale oma põhitööd, tööstus tänaval oli juuksuriäri ja pärast seda läks ta sinna Eerika tänavale. Lõikas seal madruste juukseid, aga noh, see läks väga pikale ja mina siis igatsesin kodus nii emmet sellepärast et et sellise noh, auru all isaga, kes, kes oma muresid seal lahendas alkoholi abil oli väga raske olla ja siis ma istusin aknalauaaknal ja ootasin seal, kus kohvik poeem on seal õuepoolsel poolel aknast ootasin alati, et kui millal valmib mööda malmi tänavat, tuleb üle õue emmekene koju ja aga aga et, et seda pinget ja kõike seda, mis mul sees oli, ma mängisin oma sõrmedega aknalaual ja see, see niuke klõps-klõps-klõps-klõps-klõps-klõps, see andis mulle sellist niisugust head tunnet. Selline esimene heli, mida ma hakkasin ja muidugi teine pill oli siis kannel. Ahaa, õppisite seda jaamale. Tänud. Mul on diplom, laste muusikakool Narva maanteel lõpetasin väga edukalt kandle erialal ja sealt edasi läksin muusikakooli. Aga muidugi klaver tuli mul ka seal laste muusikakooli ajal rubla haaval korjasin balti jaama juures oli selline oli hoiukassa ja siis ma käisin seal rubla haavel viimas tädile tädi juba teadis siis ta täiti sisesele ankeedikese ära ja niimoodi ma korjasin omale siis klaveri jaoks raha sain oma klaveri, siis ma hakkasin juba klaveritunde andma, et natukene teenida taskuraha ja, ja muidugi siis oligi kannelia klaver ja siis mingil ajal, kui ma olin juba muusikakoolis, siis ema ütles kuule, et sa oled juba nii suur tüdruk ja ja kuidagi ikkagi korjas raha kokku ja siis oli Vene ajal suurte ketastega magnetofon. Ja siis mina lindistasin ja laulsin klaveril ja saatsin ennast ja, ja lindistasin ja, ja mis te arvate seal, kui ma seda kuulasin, see oli nii emotsionaalne ja nii dünaamiline, marrakkisin täiega seal, see oli selline müra, nii et naabrinaine ütles emale, et et iga kord, kui sa lähed tööle, et mida see tüdruk seal, et vaata järgi, mida ta seal lõhub ja röögib, et nende jaoks oli see röökimine, aga mina musitseerisime kas enda enda häält? Esimest korda kuuldes selline ehmatus peale ei tulnud, et öeldakse, et inimesed tavaliselt ütlevad, et see ei ole minu hääl ja siis ütlevad, et see ei meeldi nedele, et esimene, selline emotsioon ei pidanud sugugi mitte meeldiv olema. Ei, no esimene hääl oli muidugi, kui ma kuulasin oma esimest lindistust 63. aastal, suur on armastusse tuli. Tere hommikust, põllumehed. Terve öö olime üleval emaga ja ootasime seda, et maha ei maga. Kell viis hommikul oli see saade ja vot siis siis, siis ma vabis võbisesid pärast, et ma olin juba siis juba tudeng ja, ja juba mõikasin muusikat ikka küllalt õppinud ja, ja tegelikult konservatooriumis dirigendina pidin ma läbi mängima kõik pillid ja seal oli selline aine nagu pillide tunnide. Nii et ma tutvutasin flööti ja klarnetit, et teada, millises testituuris nad kõlavad ja ühesõnaga pillidega olema väga palju kokku puutunud, aga, aga see järjekord on, on läinud niimoodi. Aga kuidas te selle laulmise juurde siis jõudsite selt kandle ja klaverimängu juurest? No kõla kõla, naabrinaisele oli see karjumine, aga minu jaoks oli see laulmine ja ja kõigepealt muidugi ma unistasin väga Paleriiniks saada, sellepärast et kodus kodude kodune olukord oli selline, et me ei tohtinud. Kui isa saime isa magama, lõpuks väsis ära seal siis siis mina tantsisin emale ja, ja katsusin tema meelt lahutada ja tantsisin temale surevat luike ja ja, ja, ja muidugi seal Kopli tänaval oli, kus me elasime, oli selline raudteelaste klubi minu esimene suu, niisugune suur lava peale lasteaeda ja muidugi Põlvas ka kaks aastat kultuurimajas olin juba laulnud. Tema pani tähele, et ma siiski laulan ja ja tegi mulle Parlist kleidi ja tärgeldas ära, tegi rokokoorullid ja ma läksin laul siis rõõmsa stalinliku la ja õppida ja. Vot sellise ja siis siis ma olin väga õnnelik ja ema pani tähele, et ma olen väga, väga õnnelik siis, kui ma olen. Et ma ei olegi nii Arakene, kui ma olen laval, sest lava pani mind ikkagi pani tegema midagi ja, ja ma tundsin, et, et ma olen selle hetke hetke sees ja, ja ma teen midagi niisugust, mille eest saab kommi aplausi ja veel palutakse veel lisalugu, nii et, et see oli minu jaoks vot selline kaarnegi hool, see raudteeklubi. Ja, ja ma muidugi unistan, et linnahallis tehakse Eesti jaoks ka kaarnegi hool, et meie artistidel oleks stiimul. Ja kõikidel artistidel üks kord pääseda sinna nii-öelda suurele lavale. Räägime natukene häälest ka teil on vaieldamatult selline äratuntav lauluhääl ja seda kellegagi kellegagi teisega segamini ja kas te olete midagi selleks teinud ka, et kuidagi välja töötanud oma häält spetsiaalselt, et vot et mul on selline hääl, aga ma tahaks, et seal oleks kuidagi teistsugune või midagi. Midagi sellist, no kui tuli jutuks häälest, et mis siis ma tahan teile ka paljastada selle, et ma ei ole ühtegi laulutundi saanud. Kuna õpingute ajal on mul matriklisse laulu taga on miinus, ei kõlvanud. Millegipärast laulu pedagoogidele ei kõlvanud seal nii paradoksaalne, aga hariduselt dirigent ja muusikapedagoog. Ja aga terve elu olen laval olnud lauljana, nii et vaat need on niisugused toredad asjad millest ei osanud nagu unistada, aga see on, see on juba nagu saatuslik asi, mind on siiski kuskil üleval ülevalpool ära määratud ja märgistatud, öeldud pistetud sinna lavale ja lähed teed seda nüüd ja ja, aga ma tahan seda öelda, et, et mis tähendab seda vokaalsust siis kõik see, mis mul on, loomulikult hea, hea muusikaline haridus on, on see põhimida, ma pean alati väga tähtsaks, kui inimesed üldse tahavad tegeleda kunsti ja kultuuriga. Et see peab olema haritud ja väga professionaalne, väga hea maitsega tehtud, nii et mul oli hea haridus, klassikaline haridus, aga saatus pani mind laulma igasugust muusikat peale selle klassikalise. Nii et ma olen teinud oma oma häälega ise kõik selle, selle, mis, mis mida ma oman. Ja, ja ma olen ka väga tänulik, et saatus mulle antud võimaluse realiseerida ja õppida nendes nende nende kaudu iseennast ja oma häält ja, ja ma pean väga-väga tähtsaks just hääldvokaalsustest häälega, võib, võib ravida häälega pahelega võib teha väga palju. Nii et, et meil ei ole ilmaasjata see, see Heli Helinälg, sest maailm on täis helisid ja, ja kes kuidas siin selles üldises maailmas heliseb ja millise, millise teose me koos oma helidega siin kokku klapime. Kuulame vahepeal muusikat, see on Laura Fabian, kuuleme selle laulu ära ja siis räägime, et miks te just nimelt selle laulu valisite. Laura Fabian kuulatud ja Heidy Tamme saatekülaline, miks te seda laulu kuulasid? Sellepärast, et, et sellise muusikat õppinud. Ja, ja. Ma väärtustan väga ja omal ajal ma ei pääsenud ei kuskile, ei horoskoopi, aga meie professionaalsed heliloojad ikkagi valisid välja häälematerjali. Eelkõige oli see määrab, sellepärast et, et oma musikaalsust ja oma oma tahet ju ju edastad hääle kaudu ja kui oldi, olid esimesed ülekuulamised siin raadios Ojakäär ja, ja Bodelski ja Peeter Saul suure orkestri dirigent ja heliloojad ja autorid tegid sellise, otsisid nii-öelda hääli ja talente, siis ma sattusin ka siin 63. aastal laulma ja, ja muidugi oma väikse häälega alles õppi õppisin muusikat ja kõik, aga siiski pandi pandi tähele ja hiljem hiljem siiski. Ma sattusin juba juba nii-öelda professionaalsele lavale, enne seda oli niisugune isetegevuslik ja, ja niisugune enda harimine ja, ja, ja, ja töö tegemine omasele materjaliga tutvumine, et, et see ongi see karkass. Talent haridus, töö ja aeg, see on minu valem ja, ja seda ma olen järginud ja tänu sellele tänu sellele, kui kuulad, kuulad maailma reid suuri tähti, nagu Lara Fabian siis siis ausalt öelda siin polegi palju rääkida siin lihtsalt ta räägib oma hääle ja oma nende, nende võimetega ise juba see muusika, mida ta, mida ta esitab ja millised vokaalset, vokaalset värvid ja võimalused ja tõlgendus ja kõik see haritus ja see, see on esimesest noodist kohe kuulda. Nii et kui ei ole materjali, isegi õmbleja, kui tal on vähe vähe riiet, siis ta ei saa isegi trakse sealt välja lõigata. Nii et mida rohkem, mida parem, on sul materjali võimalused, seda suurem võimalus on sul ka erineva repertuaarivalikus ja sa võid teostada väga palju, et sa ei jää kuskil, et ma olen ainult rokilaulja mälen rokkinud ja rock ei ole ainult röökimine, rock on, on energeetikadünaamika rakkida võib isegi sosistades, nii et, et need, need on sellised asjad, mis, mis on pannud mind hindava just hääle hääleväärtust ja, ja, ja kuidas selle kaudu inimesed ennast nii-öelda Räägime natukene ansamblist Laine ka, kuigi sellest on vist juba räägitud, aga, aga sellest hoolimata ikkagi, et te seal olite, mitte küll väga kaua aega kaks aastat ja, aga, aga see oli sel ajal, kui oli, tegemist oli ikkagi puhtalt, oli ta juba siis saateansambliga. Te saateansambel oli ja, aga nad olid kuus aastat juba maailma vallutanud ja, ja ma ütleks seda, et, et ma olen väga tänulik oma saatusele peale konservatooriumi õpinguid kus ma olin õppinud akadeemilist diaklassikalist muusikat, järsku Podolski märg. Ta oli mind juba kuulanud ja, ja niimoodi aga ta tuli, ma siis laulsin kloorias, õhtul natuke lisa endale ja kahjade muusikutega, seal oli Saarsalu ja ja, ja noh, rohkem rohkem ei hakkagi praegu meelde tuletama, aga Saarsalu, keda kõik tunnevad saksofonist, aga Tiit Paulus oli ka veel kitarrist, keda nad väga-väga hindel muusikuna ja, ja siis ta kutsus mind lainesse laulma aasta 67. Ma olin jõudnud juba abielluda 66. Ja olin siis juba mitte mitte Laanemäe, vaid tamme, aga, aga see ei seganud ja, ja see, ma pean ütlema, et ma sattusin endale teadmata uude akadeemiasse miniakadeemiasse, sellepärast et tol ajal sellise brändi nagu Kedaadi potenski lõi okteid laine vokalistid tähendab need seaded, mida ta tegi vokaaliga see töö, kuidas ta tegi, mina kui dirigent, sain uue, uue hariduse praktikas näha, kuidas, kuidas mitme häälsusega tehakse tööd, kuidas vokaaliga vokaal on kui instrument, mida on vaja ka sättida ja see, kuidas tema seda kuulis. See on nii unikaalne. Nii et see Gennadi Bodelski on loonud sellise brändi meie muusikakultuuris nagu Laine. Ja sellest suured-suured, tänud sinna üles, nendesse kõrgustesse ja muidugi need kõik kõik need toredad tüdrukut, kellega ma siis laval õppisin. Suure lavakunsti. See oli tohutu õppetund, tohutu summa, väga suur kogemus. No ma nimetan seda tõesti miniakadeemia, eks sellepärast et see, kuidas, kuidas tüdrukud olid juba juba kuus aastat vallutanud olid ikkagi maailmakuulsad. Ja mina sattusin siis nagu selline kooliplika sinna hirmsasti tahtsid laulda küll, aga muidugi ma Gennadi otsis siis Vello Orumetsale, tema oli siis meessolist ja otsis ka siis naissolisti sinna, kuna ta tahtis teha veel veel veel igasuguseid eksperimente. Nii et, et ma sain nagu solistina seal lokalistina esineda ja, ja oktet laine koosseisus. Nii et mul oli ka kohe topeltõppetundi too ja kõik seal lava, mäletan, kuidas me seisin lava kõrval ja jälgisin, kuidas orunets esines, et, et, et mis on see kunst, kuidas ta publikut võtab kohe esimese esimese noodiga kohe, nii et, et kõik kuulavad. Ja mis oli ja see oli fantastiline, see on tema, tema isiklik hääl, hääl otse sama heli, sama tämber, mis on kordumatu ja vot selle üles leidmine on suur kunst, mitte see, mida me praegu aparaatidega teeme ja tehnika abil teene, vaid see, mis on sinu akustiline, mis siin on sinusse, hinge värv, hinge, väe hääl, tegemata, midagi, mida imestasid, huvitav, ta ei liigu ta ideeks, mitte midagi. No muidugi tema lava suurus, me kõik mäletame Suur Karukele ja, ja me saime temaga väga hästi läbi ja mina imesin seda kunsti, katsusin sealt nagu aimata, mis on see, mis, millega tema võidab ja see on see heliheli. Ja muidugi tema meloodilisus, sest et, et tol ajal olid ikka meloodia, sellepärast et, et meloodia on, on iga keele vokaalsus vokaalsus. Vokaalid ongi vokaal ja, ja rütm ja konsonandid on distsipliin, keeledistsipliin ja rütm, see on nagu südame pulss. Ja, ja heli ja meloodilise on nagu veri, mis voolab meie veresoontes voolab, tähendab selle kooslus ja selle, selle konsonantide ja, ja vokaalide selline väga õige ja väldete kasutamine, loobki selle selle esitama taia küpsuse, kuidas tema seda keelt paneb helisema. Kuulamised kahe fantastilise laulja Sämi Devist juunior on tema nimi, see on ka mees, kes laulis publikule, aga laulis igalühel eraldi publikut. Ja ta laulis ka niivõrd tema repertuaar on ka niivõrd žanriliselt niivõrdlaid klassikast kuni kuni Soulini ja, ja ühesõnaga ta räpib isegi vaat seesama lugu. Juhin tähelepanu, et ta räpib seal oma oma storyt, võib öelda, et väikest kasvu suur mees, suur mees, hoida. Transiitjuttu restoranis laulmisest oli ka juttu kloori akna mäletan Tallinnas, mis praegugi avatud restoran seal üks selliseid eliitkohti ja seal teeniti, ma mäletan päris korraliku raha kadestati. Kes meremehed, kui tulite vald Mandrale, siis volid patakatega rahad ja siis tellisid orkestrilt lugusid, kas seda lugu tead ja ei nad isegi vaadanud, kui paksu pataka nad sinna sinna lava äärde panid ja need lisapalad. Aga mis ma pean ütlema, et ma sain väga hea kooli ronides ma laulsin pirita? Kohtasin väga toredate muusikutega, Nõmme kultuurimajas laulsin õpingute ajal ka tantsuks ja aga Pirital ja Pärnu rannahoones olid suved vaheajad, kui teenisin ikkagi oma tudengina väikest taskuraha endale. Tähendab, kohtusime väga-väga professionaalsete muusikutega, kes, kellega ma esimesed tunnid ju laulsin ballaade, jätsi ühesõnaga svingmuusikat. Ja muidugi tantsumuusika on ju ka, põhineb Vofoxile ja, ja tegelikult kui hakata analüüsima, siis ta on ka ju. Kehast on läinud lahti kõik, kõik see swing nelja peale Jaagumine ja teed, muusikud teavad teine, kolmas ja triooli jagumine, kõik, kõik, et see on nüüd niisugune spetsiifiline teooria, aga siis ma veel ju seda nii-öelda seda teise poole muusikat veel nii hästi ei tundud. Ma liiga ikka niukene, suured teosed, Beethoven ja, ja ja nii edasi. Aga siis ma sain nende muusikutega improviseerida ja tutvuda õige swing muusikaga ja mis tähendab tähendab õigesti rütmitada teksti õigesti panna, helid paika, ühesõnaga selle pulsi sain kätte ja see, see ikka mulle tuldi ütlema. Oi sa lood nagu Häidi Carmee Salavad kui Saara voolsa laulad kui see teine, sest et ma kuulasin Ella Fitzgeraldi ja, ja kõiki neid teisi, kellega ma kohtusin hiljem juba isiklikult olles Brüsselis. Et, et niisugused toredad asjad on toimunud ja need on kasvatanud ja vot just ma ütlekski jälle tagasi nendele muusikutele suured-suured. Tänud, et nad mind mind sellist noorte roheliste argliku välja kannatasid ja utsitasid ja panid mu ikkagi tundma seda, et õiget pulssi ja, ja kuidas need õige Traseering toimub ja, ja, ja et need on väga tähtsad asjad, sellepärast et see oli, see oli nii hariv. Sest kui ma oleks laulnud ainult seda, mis mulle meeldib ja oma valikul, siis ma olekski võib-olla istunud väikse häälega diaEsmaest ael, mina laulan silmad kinni ja kuulake mind. Aga kuna ma ikkagi olen saanud laul Ta rahvalauludest kuni kuni operretini ja muusikali teni ja soulmuusikat, kinod ja, ja räppinud ja, ja ma olen kõike seda teinud, siis ma ütleks, et ma mul on nii hea meel, et ma selle väikse häälega selle väikse heliga olema saanud rinna nii suureks helisema, et ma võin täitsa uhke olla praegu enda enda tegu teile. Muusika on teie elus kahtlemata väga suurt rolli mänginud, aga mul on siin selline küsimus, mida ma olen ka varasematelt saatekülalistelt küsinud, et kas oskaksite seda ette kujutada, mis siis oleks maailmas, kui muusikat üldse ei oleks? A vaat minul on kombeks, kirjutate oma plaatidele ikka see, et kõige ilusam muusika on way, kus ja, ja, ja see muidugi kui sa oled olnud nii nii suure suures helimaailmas, kogu aeg ja tegelenud ainult heliga ja muidugi ma ütlen, et, et mis teda on teadvustanud just seesama helinälg, sellepärast et kui sa oled, sa ei saa muidu areneda muusikuna, kui sul ei ole nälga. Aga Ma pean ütlema, et, et nüüd kus ma ei ole enam nii aktiivselt laval ja, ja, ja mul ei olegi enam hirmsasti vaja teha, sest ma olen juba ikkagi selles eas juba 77, ta on ikkagi endale aru andma, et nii aktiivselt ma enam ei jaksakski. Ja nüüd ma olen õppinud tõesti märkama, et kui mul ei ole ei raadio, ei televi, televiisor ei mängi, ei ole midagi, milliseid helisid mu kõrv kinni püüab. Ja siis ma olen leidnud iseenda vaikusega ja, ja, ja sealgi pole vaikust, sellepärast et et siis hakkavad tulema sees sellised toredad helid ja hakkavad endast anda märku. Maailm on täis helisid ainult märkama kord peatuma, Etnerid, ära kuuleks kristalne vaikus, kus on täis helisid ikkagi. Kristalne vaikus, Heidy Tamme laulis ja endiselt veel ka saatekülaline näeb, hea aeg hakkab vähehaaval ümber saama, aga me jõuame veel siin rääkida. Muusikute puhul ikka räägitakse seda, et nemad justkui päris tööd ei tee. Kuidas teiega. Eriti lauljatega, issand jumal, Lohtlemiste ma tõin ka laulda ja ja see Kungla restoranis üks kord proua ahista, teie käite üks kord üle lava ja võtate kavad, suured rahad ja kõik ja siis ta pidi ise mikrofoniga kõne pidama ja siis ta tuli, andis mulle mikrofoni üle ja käsi värisesid, issand, ma ei teadnudki, et see nii jube see esinemine mõtlesid ja, ja, aga kas te teate ka, kui palju me tööd selle nimel teeme, et tähendab 1000 tundi tööd oma talendigeeniusega kohtumisel võrdub ühe sekundiga laval, et sa saad pihta sellele asjale, see tähendab seda, et, et sa omadel kõigepealt tuvastad oma talendi suuruse ja tahte, siis hakkad sellega seda harima, siis hakkad sellega tööle ja, ja teed seda armunult andunult, sest harjutamine ongi see, mis avab sulle need väravad sinu talendi juurde. Ja, ja siis aeg näitab, kas sa jõuad meistriliigasse. Profiliigasse harjutamine teeb meistriks nagu oli, aga see lause ei ole ilmaasjata tulnud. Aga see, et tihtipeale me ei oska, ei oska üles leida neid asju, mille kallal on vaja tööd teha. Ja see ongi suur kunst, sest ma õppisin olles pedagoogina Soome, Helsingi Pop-Jazzkonservatooriumis. Kui tihti tudengid tulid, laulutundidest veidi räägime, mõtlesin, et räägime, räägime, aga kas sa oled harjutanud ka, sest minul oli kombeks ikka nii, et sa teed tööd, kodused oled oma selle materjaliga ei näita, et mida sa oled teinud kodus ja, ja, aga aga ei julenud öelda, et ei ole harjutanud ja et ei oska harjutada. Ja siis ma õpetasin neid, kuidas harjub dada. Tähendab, sa pead ühtetaktivat, nagu ma ütlesin. Kas see, see üks noot, mis sind hirmutab, kogu aeg, mille, mille pärast sa kogu aeg oled pinges vot selle kallal sa peadki tööd tegema, see on see nõrk lüli. Ja see on töö, see on meie tee. Lõpetuseks küsiksin sedamoodi, et te olete õpetanud noori palju ja kindlasti nendele igasuguseid väärtuslikke nõuandeid jaganud, et kas see, mis te praegu pooltele mõnele noorele lauljale püütakse õpetaksite ja seletaksite, et kuidas seda teha oleks ka sama nõuanne, mis te annaksite noorele? Iseendale, ja, ja kõigepealt kõigepealt see kindlaks teha, sest et noortel on praegu nii palju kiusatusi, nii palju võimalusi ja, ja valikut. Kõigepealt avastades oma talent, sest et me, me võime väga paljusid asju teha, aga mida sa kõige rohkem tahad teha, mis on see üks asi, sest on levinud see, et multitalent ja minust oleks saanud hea kirurg ka tegelikult, kui oleks selle hariduse saanud ja oleksin ma selle valinud. Aga, aga üks asi, mis on Sulle maailma kõige tähtsam, kõige suurem, see, mis sind kõige rohkem sinu hinge täidab, selle nimel ennast harida haridusteadlikkus, teadmine, mis on, mis on selle selle alal toimunud, mis on see vundament, mille peale sina oma talendiga lähed, töö, töö, sellesse peab anduma, sellesse peab armuma ja, ja ja aeg näitab, kas sa jõuad sinna meistri profiliigasse. Vaat see on see valem ja ma peaks ütlema, et, et seda ma olen ise järginud ja seda ma olen oma oma noortele üritanud selgitada ja see ongi see, see niisugune vundament, mille pärast, mille pärast üks üks laulja teeb aastakümneid ja üks lauljad peale ühte aastat läheb siis disaineriks või kosmotoloogiks, tähendab, ta arvab, et ta on selle ammendanud, aga tegelikult ta pole isegi alustanud veel. See õpipoiss sellmeister, see astmestik ja skaala tuleb läbi käia. Tuleb läbi käia, meeldib või, aga tähendab, kui sa tahad väga midagi teha, siis sa oled ka valmis ja sellepärast ma ütlekski, et, et need aasta aastapreemiad. Mina suhtun nendesse väga skeptiliselt, tähendab kiitus on lollide maiuspala, nagu öeldakse. Aga, aga innustama peab õigesti. Mitte et kui sa oled saanud selle oma omasele Oscari kätte, noh, mida sa juba 77 aastat tagasi oma esimese Oscari minu isa nimi on Oskar. Aga aastate laul aastate tegu aastat näitavad sellepärast et me ei, me teame ju väga hästi, kuidas meil läheb teatud asjade omandamisega ja talent, see on vaja üles leida, see on see alus, millega starditakse töö on see, millega liigutakse. Ja, ja, ja see on see mootor ja aeg annab meile selle marsruudi pikkuse. Aga aitäh, Heidy Tammet, tulite siia saatesse siia meenutasite ja rääkisite kõiki neid toredaid, huvitavaid lugusid. Mul tuli meelde selle jutu peale veel üks, ma kardan. Tahtsite valesti tsiteerida Juhan Viidingut, see vanamehe laul, kus on need ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab, oli midagi sarnast. Just just on vaja üles leida oma hinge heli. Aitäh.