Tere tulemast kuulama, stuudios on aadris vaja ja tänane külaline, kes on nagu varasemadki vestluspartnerid eesti muusikale palju andnud. Alustuseks aga kuulame, kuidas ta laulab. Ja teda kõlas siis laul, kuni veel sind hoida suudan ja lauljaks loomulikult Thea paluoja, kes ongi tänane külaline, tere tea. Tere. Rõõm sind näha siin keset talve, kuigi sünnipäeval sulle hoopis suvel, viiendal augustil 1962 oled sina sündinud. Nojah, ütleme nii, et minu väiksemate lauljate vanaemad on ka minust natuke nooremad. Nonii seda vaadi jõuame nende sinu kuulsate õpilaste juurde, ma ei tea, mida sa neile sisse söödad, et nad niimoodi laulavad, aga aga me jõuame sinna pärast räägime kõigepealt natukene sellest sinu lapsepõlvest Raplas, sina, Rapla tüdruk, täiesti on sul midagi sellist erilist ja huvitavat lapsepõlvest. Ja hea oleks, kui tahaks seoses muusikaga, et sellised esimesed muusikalised elamused või midagi sellist. No vot, nende aastatega on ju kõik see, et tegelikult on need jutud kõik ära räägitud mingitel hetkedel, aga mis seal ikka laulma õpetas mind raudselt minu ema, mu ema on väga musikaalne. Isa laulis ka kodus kodus ikka muusikat oli kodus oli ju vanasti üldse olid ju, kui tulid külalised, siis ema jagas laululehed kätte ja ja hakkas üks suur laulmine. Mina ma ei mäleta, et seal midagi muud kangest oleks tehtud ju ikka ju ikka. Aga seda see nagu lapselei fokusseerunud, nii, nii väga. Et ikkagi põhiline oli laulmine. Siis igal peol oli siis mingi hetk, kus isa tõusis püsti, ta oli niukene, jalad häälega suur mees. Nii vaikust. Nüüd laulavad minu naine ja minu tütar ja siis me emaga laulsime, emal oli salati mulle teist häält, ma olin ikka väike neli, viis. Aga noh, ma praegu mõtlen, et pidi olema ikka päris äge selles mõttes, et selles vanuses lapsed seisavad oma viisi peale keegi teine laulab midagi muud kõrval, et oli ilmsatsiaaris. Mäletad sa mäletad sa ka, et mis laulega seal lauset horoskoopi sel ajal ei olnud, see tuli natukene hiljem, aga horoskoope olid tohutult populaarsed. Laulsid absoluutselt. Et noh, horoskoop ei, no mis ta 68 jub oli, ma olin kuue, need on täiesti töötas, et et horoskoop muidugi need laulud tulid, aga, aga seal issand, laulsime ikka igasuguseid asju, ma mäletan, üks, mida me emaga laulsime, oli see ema ja taadid Taaramäe iki kõnniteel. Elikene. Tõesti ilus laul ja ma mäletan veel seda ka ja, ja meie sünniaastad ei olegi nii, nii väga kaugel teineteisest. Ja seda, et oli selline periood, kus lapsed laulsid horoskoobi laule rõõmsal täiel rinnal ja täiskasvanud laulsid Entel-Denteli laule. Intel teldel tuli ju sellepärast, et lapsed laulsid horoskoobi laule, et, et noh, kui ikka lasteaialapsed üürgasid korraks vaid ainult sain ma olla sinuga, siis eks ta natuke koomiliselt mõjus. Tintellilterile tegin ka mina kummarduse juba siin poolteist aastat tagasi, et seadsin 23 Entel-Denteli laulukest segakooridele ja, ja, ja tegime niisuguse Märjamaa vallakooridega. Entel-Denteli kummardus kontserdile. See on hämmastav, kui populaarses, et Entel-Denteli laulu, et endiselt on sellest paar aastat tagasi, kui ma siin Tallinnas trammis kuulsin, üks laps laulis, ehitame maja ja siis ma mõtlesin, et see oli täiesti vapustav põlvkond põlvkonna järel. Ikka laulavad veel neidsamu laule. Absoluutselt 50 aastat on needsamad põdramajad ja hiire tipsud ja kõik on ju töötanud väga hästi laste peal. Nii ta on, oli sul midagi sellist ka, et mis sind selle muusikalise pisikuga nakatas kodus kindlasti ka, et sa juba laulsid, lapsel, aga, aga midagi sellist, mida kuskilt raadiost kuulsid televiisorit tol ajal palju vist ei vaadatudki väga. Vaadati, aga seal ei olnud, no seal oli õhtul teatud kellaajal isa istus tugitooli ja siis mina andsin sinna juurde ja siis pandi telekas käima. Et ja sealt üks saade või tuli, äkki tuli mingi kaks, aga seda ma nagu väga hästi ei mäleta. Aga ma mäletan, et meil oli niuke Veff vana raadio ja, ja seal oli plaadimängija. Plaate meil nagu palju ei olnud, aga üks plaat oli mul ikka täiesti hinge läheb Nõmaviisiliku juba niukene, teise, võib-olla kolmanda klassi tüdruk olla. Ja see oli üks vene lauljatar, ma ei mäleta rohkem mitte midagi, kui et see lugu, mida ta laulis, oli Marina. Ja seda ma siis üürgasid. Koolist tulin, panin plaadi peale, ma ei tea, mida naabrid. Aga ma olen üksinud lemmikuid olnud nooruspõlves, mida sa palju oled kuulanud, sa oled ka õiges vanuses, selles mõttes teismeline ja teismeline teismelisena see muusikamaitse kipubki välja kujunema ja ka tihtipeale jääma selliseks. No see apa tuli ja ja ega siis kassettmakke oli meil täpselt terve elamuploki peale, oli üks sõbrannal oli ja siis me kõik terve tüdrukutekambaga me siis kuulasime seda apa linn. Nii et lõpuks oli ribadeks. Me läksime põllule kõplama noorte malevasse, see oli meil põllul kaasas ja noh, see abaluud olid absoluutselt kõigil peas, et, et ja see on tõesti meid nagu ilmselt päris palju puudutanud. Aga kuulamegi siit vahepeal natukene jälle muusikat ja see on ansambel hamba ja loomulikult kõigile hästi teada-tuntud lugu, tšikid kiita. Sedamoodi kõlas tuntud ansambli ABBA laul, tšikid, tita ja läheme siit edasi. Tänase saatekülalisega. Thea paluoja on tema nimi. Kooliajast mäletan juba rääkisime. Kuidas sul koolis läks? Olid sa hea õpilane? Olid, sa kiusasid teisi õigude. Pigem mitte no koolis siis ma olin niukene nii ja naa, et pead, mul oli temaatika, oli, miks mu lemmikaineid. Ja aga see ei tähendanud, et ta mul viis oli, sest ma olen väga kärsitu inimene. Ja olen seda alati olnud, et ja sellega tulevad niuksed, kiired vead on lihtsad tulema. Keeli väga armastasin, et väga väga mulle keeled meeldivad üldse. Aga kooliajal, no ikkagi läbi kooli käis ikkagi see laulmine minu ema vanimeid sõbrannaga teises klassis duetti laulma. Ja kella kutsusime teda kellaks praegugi kutsume tegelikult tegelikult oli ta nimi kaja ja, ja esimene laul oli muheli ohmuleeemmyy ikesid, ma muidugi tervitan kaja ja seda me siis laulsime kahe häälsena ja, ja noh, mis ongi jälle, ma mõtlen, et teises klassis ei ole veel kahehäälsus väga, väga tavapärane lastel laulda. Ja see duett kestis kuni meie esimese bändi inime, läksime esimesse bändi kuus tantsubändi koos laulma. Vahepeal me jõudsime mõlemad õppida kitarri mängima, olime erinevates malevates, aga ühel suvel ja täiesti korraga need sügiseks selgus, et need mõlemad oskavad kitarri mängida ja siis me juba esinesime edasi kahe kitarriga. Kas see eelpool räägitud teise klassi laulmine, kas see võis olla ka sinu lavadebüüt või olid seal juba enne laval olnud? Ma arvan, et koolilava võib olla küll, jah, mul muidugi on ka niisugune lugu, et esimeses klassis üks meie õpetaja ei võtnud mind näiteks klassiansamblisse väitega, et ma ei pea viisi, no ma arvan, et tal oli emaga mingi kana kitkuda. Ei tea. Muuseas, ma võin siin vahel märkusele öelda, et Paul McCartney omal ajal ei võetud liverpooli kiriku poistekoori öeldi, et see passib ja viisi ja temal ei ole muusikaga mingit pistmist. Pärast hiljem, kui Packartise piltidega kuulsaks, siis ta saatis sellele koolijuhile tänukirja. No eks neid asju ikka on ja tihtipeale võib-olla lapsed mäletavad või mõistavad asju teisiti, aga, aga nii nii oli, et meil oli klassi ansambel, aga sinna mina ei saanud. Aga pärast küll, aga räägime siis sellest koolibändist, mis seal koolibänd ei olnud, koolivend ei olnud? Ei Me olime, läksime juba ikka Raplast päris bändi. Aga sinna me läksime. Ma arvan, et kümnendas klassis kutsuti niukene. Seal olid vanemad mehed ja siis. Me läksime siis lauljateks, mis selle ansambli nimi oli? Joomega, ma tean, oli Raplas hästi populaarne, oli enne juba läbi Soomega ja oomega lõpetas siis, kui me olime neljandas klassis ja oli jõulupidu ja oomega mängis, aga me käisime õppealajuhatajalt, lausa küsimus, et kas me tohime ka kuulata. Kusjuures Anne on öelnud, et tema pole klaverit mängida, aga mina mäletan, et mängis. Ta käis siin saates muuseas, rääkis seda, kuidas tema mängis klahvpille ja laulis tausta Aivar Tommingas. Täiesti ja vot ma kuskilt on mul meeles, aga valed valesti meeles, et anne mängis klaverit, üks lugu jõudsime ära kuulata, siis tulid suured poisid tõstsid meid kõiki ukse taha ja oligi meie pidu läbi. Sellistele tüüpidele ma ei tea, mida peaks ütlema, ärge mitte kunagi niimoodi tehke, et muusikast huvitatud lapsed tõstajate ukse taha, aga see oli suurte nuia ja paljugi mis. Aga juba me rääkisime sellest haridusteest. Natukene sa muusikakoolis ikkagi õppisid ka? Nojah, Raplas avati muusikakool, ma arvan, et ma läksin teise klassi ja muidugi astusin ka kuskil mingis klaveritunnis ma ikka olin juba natukene käinud. Aga no minu tee jäi seal üldiselt lühikeseks, võib-olla aasta natukene peale miksis. Kodus meil klaverit ei olnud, ma pidin ema töö juures käima, klaverit harjutamas, teised mängisid õues ja ja noh, see püsivusega ei ole mul noh, lapsepõlves küll eriti kõik hästi olnud, ma arvan, olid vaid rahutu laps. Mind on eluaeg arvanud nagu uued asjad või uued projektid. Et see projekti niisugunepõhisus on minu jaoks väga käimalükkav jõud. Muusika kuulamisest me juba rääkisime, et kus sa seda kuulasid raadiost ikka, kust mujalt televiisorist magnetofon oli? Ei olnud, ei olnud ma esimese maki sain mina, kui ma sain 26. Kas sina oled lintmakk? Ikka ei olnud minul, mäletad küll selliseid asju? Ma mäletan, jah. Ma mäletan, et, et olid ema-isa, olid isegi mind salvestanud mingi lindi peale kolme aastasena ja siis, kui me kolisime, ma olin 15, kolisime ära, siis ema viskas need lindid ära, sest tolleks ajaks ei olnud enam neid makke, mis oleks mänginud selle kiirusega. Mis siis 65. aastal. Ja need lindid läksidki kaduma, kuigi nad nüüd on ju tehnoloogiad, eks kõike imetavad. No neid välismaiseid heliplaate siin kaika liikus mingil määral, mäletad sa, mõni sattus sinu kätte ka need olid uhked, need vinüülplaadid. Ei ei, mul ei olnud niukseid, tutvusi ja niukseid. Mehike oli maakad, noh, selles mõttes. Ja seal Rapla kandis ikka leid ka liikus Kohilas oli ju, mis aastal see Kohila kuulus kultuurimaja maha põles, kus seal ikka seitsmekümnendatel käis seal kogu Eestis. Ja mina ei jõudnudki käia, et noh, selles mõttes ma ikkagi nendele pidudele veel jõudnud. Ja seal oli, jah, ma olin korralik laps, koos oli seal terve omaaegne Eesti rokkmuusika lihtsal Andres Põldre, Gunnar Graps, Sven Grünberg ja kes iganes seal, see oli ennem, see oli 70.-te keskpaigas, seal umbes alguses, pigem isegi. Aga me kuulame siit nüüd ühe laulu, mille nimeks on asjatu vaev. Me kuuleme selle laulu kõigepealt ära ja siis tea, räägib ka, et millega ja. Kellega tegemist on? Lauldi väga asjatu vaev kõlas ja Thea paluoja tänane külaline räägib kohe, mis laul see oli ja kelle esituses mõned mäletavad kindlasti sinu ehituses ka seda laulu. Jah, mõni võib-olla mäletab, et selle laulu kirjutas mulle kunagi kadunud sõber Alo Mattiisen. Ja mina olin selleks hetkeks juba peaaegu et vastuvõetud proovi ansamblisse. TALO käis Lauri Laubre küsimas, kas ta tohib mulle seda laulu pakkuda, tegelikult ta kirjutas veel kaks lugu. Lood olid väga toredad, aga eks nad suure kiiruga said nagu sisse lauldud, nii tegelikult Alo ise nendega väga rahule ei jäänud. Neid paar korda kuskil, ma ikkagi kuulsin, et lasti tegelikult lugu on tore. Ja siit minu mässumeelsus pead tõstis, et mingil hetkel ma tundsin, et see lugu vääriks nagu natukene tuunimist ja siis kuna ma armastan elus väga-väga-väga võib-olla kõige rohkem teha seadeid eriti. Ma armastan ansambli laulu. Siis ma kirjutasin oma noortele neidudele sellise seade. See on muidugi päris palju aega tagasi juba nüüd nad ei ole enam noored neiud, nüüd nad on juba varases keskeas, daamid. Aga, aga sellise sellise pöörde me sellesse laulu tegime. Sellest me juba rääkisime, õigemini sina rääkisid sellest, kuidas mitmehäälne laul on seal juba päris pisikesest peale täiesti olemas ja sees olnud, nii et, et ei ole ka imestada, et see sulle väga meeldib ja, ja see meelepärane on. No ma julgen isegi öelda niimoodi, et ma pole kunagi unistanud soolokarjäärist või mis soololaulmisest ma olen alati olnud nõus laulma kas või seitsmendat häält. Et ka oma duetis, mis ta kyllaga laulsime, seal ma olin alati teise hääle laulja, alati ma leiutasin mingi diisel siis me oleme kunagi siin igasuguseid erinevaid variante teinud, et Marcotkiisi ja Piret sirbiga tegime Niukest naiste triot kunagi siis Piret laulis alati põhi alt ja meie siis Margotiga vingelt kõrvale. Päris nalja sai, kui, kui me lihtsalt jälle ühes ja samas noodis kokku põrkasime, et meil nagu mõtted liikusid ühes suunas väikseid kaldeid ja võib-olla Nix teatsu harmooniat natukene. 1985. aastal osalesid sa televisiooni lauluvõistluse kaks takti ette lauluvõistlusel peamiselt mitte võistlus ees. Loomulikult on õige mõelda, kuidas sa sinna sattusid. Sõbrad justamendid, käisime koos Poolas Eesti kultuuripäevadel ja see oli 84, sügisel oli keeruline aeg, seal just tapeti papupjusco ja muidugi arvati, et seda tegid venelased, aga meie olime üle piiri jõudnud kena ilusa suure Softransofto bussiga. Siis võite arvata, et meil oli seal päris keeruline, ütleme tolleaegne Poola politsei sõitis meil ees ja taga ja vot seal sõbrad justamendid ütlesid kuule, et kui sa sealtmaalt ikka tahad natuke välja pääseda, sa pead minema selle kahte takti proovima ja tihti mingi lisa kurje või noh, nagu eel, esimene oli ära olnud esimene konkurss, aga aga, ja läksin sinna ja saates ma sattusin. Seal oli veel, Siiri Sisask osales seal sel aastal, me olime samas saates isegi, et see oli nagu pretsedenti, lasti mõlemaid edasi sealt. Et kuidagi inimeste kirju oli võrdselt olnud ja enam-vähem sel ajal algas siis ka see proov viis, kaheksa, kolm tegemine, kuid ikkagi pärast seda peale salaja ning kutsuti alguses siis proovima, et kas, kas meil nagu koostöö sujub ja siis kaks lugu tehti linki ja siis olin ma vastu võetud sinna bändi. Kas sel ajal olid seal ka veel siis Tallinna juveelitehase ansambel? Jajah, tollel ajal oligi mina minu ütleme selles bändis osalemise lõpuni, minu arust oli see juveelitehase, on seal, sellepärast oli see ka see nimi. Ja just nimelt troobis kaheksa Kalbet, kui keegi ei tea või ei mäleta, siis oli kulla kullaproov just nimelt nõukogude ajal oli selline teistsugune kullaproov ja ja juveelitehas asus seal kusagil mustamäel. Ei. Täiesti proove tegime me ikkagi Pärnu maanteel. Et nüüd ma täpselt ei julge see maja, seda maja ei ole enam. Vähemalt ma nüüd ei olegi ammu selle koha peal käinud, aga aga see on peale. Peale Vabaduse platsi, kui sõidad kosmose poole, seal paremat kätt oli, oli niisugune. Ma ei hakka enam, ma ei oska öelda, ma arvan, et võib-olla tehasehooned. Ei, ma ei tea. Tehasehoone oli vist kusagil mujal, aga see lõppude lõpuks ei olegi nii tähtis. Oluline on see, et tol ajal pisi kusagil mingi asutuse all olema, sest oli seal prooviruum kas või oli ainuke ainuke asi. Ei, no ma arvan, et ei lastud Eidarifitseerimistelega kuhugi, kui sul ei olnud nagu katustite näidata, just neil Talifitseerimine tulebki järgmisena kohe teemaks ka, kui sa juba võtsid üle selle, et see on sulle ka tuttav, see on väga. Kuidas teil läks, mäletad? Proovi bändiga ma isegi ei mäleta sellest, aga, aga niuke see noorepõlve, esimene ta replitseerimine ei lähe küll kunagi. Et Raplas oli, ma arvan, et see oli aastal 78 või 79. Ja meil oli ma tollel ajal rajoonis oli. Kui ma nüüd õigesti mäletan 38 tantsuorkestrit, kes siis kõik ühel päeval siis oma tralifitseerimist tegid ja meil oli siis kellaga see esimene etteastumine selle bändiga ja hakkame laulma ja üks mikker ei tööta. Läksime siis teise Miki äärde kuus, siis jäi see ka vait. Lõpuks me läksime siis lava ääre peale, laulsime sealt lihtsalt kõva häälega kahekesi üle selle bändi alla. Et no see on minu esimene. Aga saite esinemisloa, saime esinemisloa mingisuguse kategooriaga, mis iganes seal oli parasjagu. Ja midagi väikest, ilmselt alguses, aga pärast meil läks järgmine aasta meil läks kindlasti paremini, juba, ma arvan. Kas selle Rapla ansambliga oli juba selliseid mänge ka, mille pealt raha teenida? Ja, ja see oli teedevalitsus, orkester ja ja, ja see oli niuke tore tollel ajal noh, kui ma praegu vaatan oma õpilasi, et reedeks on juba kõik niivõrd väsinud, et peaks juba puhkepäeva võtma, siis meie käisime laupäeval koolis ja kuna me olime inglise keele eriklassis, meil oli lõpus ka laupäeval kaheksa tundi. Aga reede õhtul oli mäng. Hommikul kell kuus tulin koju, pesin silmad ära, panin kooliriided selga, läksin kooli. Käisin koolipäeva kaheksa tundi ära, siis paar tundi kodus magasin ja läksin uuele mängule. Ei olnud häda midagi ja jõudsid esmaspäeval kooli ja kõik oli õpitud. Mäletad sa, kui palju seal see rahaline sissetulek oli näo peale? Tol ajal viis rubla või? Ma arvan, et see oli juba palju juba, viis oli päris korralik raha ja sellest sellest juba üht-teist noor inimene ikkagi sai ja aga tollel ajal internetti polnud, telekast oligi ainult üks kanal, et inimesed ikkagi täiesti iga nädalavahetus olid ju mingisugused inimeste tantsupeod. Ja tegelikult ma arvan, et aga enamusel orkestrites oligi tööd. Mis teil seal repertuaaris oli? Ikka oh, võõrad nimeline pühapäev ja noh, nagu ikka kõik need suured hittlood. Kõika Anne Veskit laulsime, viskasime Kuke vaheldumisi. Nii et need asjad on nüüd läbi käidud, kuuleme jälle vahepeal natukene muusikat ja Sämbroun, selline tore inglise lauljatar, Stop on see tema suur hittlugu, see sulle ka kuidagi? Pauguga väga üks läbi aastate jah, väga-väga puudutav lugu. Selle sean Browniga on jah, siin mõned aastad tagasi juhtus väga kurb lugu Livelt, ta minetas laulmisvõime täiesti mitte isegi lauluhääle, vaid vaid ta lihtsalt ei suuda laulda midagi, midagi täiesti väga hullu juhtunud, jah, ta on taustalaulja olnud ju näiteks pink Floydi soli seal viimastel pink Floydi tuuridel oli just nimelt tema laulis tausta seal ja ta väga paljudes olu George Harrison iga ja väga paljudes kohtades, et vaadake internetist Youtube'ist leiate kindlasti üles George Harrissoni mälestuskontserdil, kus see on Raul ala hoonestuse Vootele, see on täiesti fantastiline, kuidas ta laulab superlaulja ja millegipärast jäänud kuidagi väga tagasi tahaplaanile. Nagu sinagi Teale natuke tahaplaanile ja ei ole, ei ole mina täiesti esiplaanil. Aga me kuulame Sämbrauni ja siis räägime juttu edasi. Seal Braun laulis ja stop on lugu, aga meil ei ole veel mingit Staplid, jätkame siit juttu ja Paluojaga. Sinu puhul loomulikult on väga kohatu küsida, et kas sa mõnda muud tööd oled teinud, sest see, et sa oled juuksuritööd teinud, on vägagi teada-tuntud. Kuidas sa siis selle ameti peale sattusid, olid lauljat, laulja ja siis äkki juuksur? Oi, ei, ma olin ikka juuksur ennem juuksuri, juuksur ennem ja see oli mu lapsepõlveunistus ja, ja ma kui sõbrannad hakkasid ka tegema, hakkas see aeg tulema, ma käisin, istusin tundide kaupa juuksuris ja vaatasin, kuidas seda tehakse. See oli mu unistuste amet. Aga no ütleme, laulmist õppima, sattusingi ma sellepärast Ta mu ütleme, tervis ei ole olnud päris päris selline nagu peaks ja mulle öeldi, et et ma ei tohiks seismise tööd valida. Siis ma ei osanud muud teha, aga kui ma konservatooriumist jooksu panin, et siis ma otsustasin, et ma lähen ikkagi juuksuriks ja ma sain, ma õppisin kaks aastat. Mul läks väga hästi, ma käisin mööda konkursse isegi Riias ja Venemaal ja mul läks seal hästi. Ja see töö mulle väga-väga-väga maitses. Aga siis tuligi operatsioon ja, ja lõppes lõpes minu seismise töö ära ja nii ma sattusin taas laulma. Nii ta nii, ta on justament, ansambel, millest me enne rääkisime ka juba Jaanelgule, tema ikka alati kiidab, et Thea paluoja oli tema pulmasoeng. Muidugi muidugi, vastab tõele. Aga sa korraks mainisid ka konservad mitte ainult tema, vaid tema naisega ikka. Mõlemat. Vot tubli seadme konservatooriumi Tšennist korraks juba mainisid, et sa isegi käisid aastakese, õppisin klassikalist laulu. Mis asjaoludel sa siis äkki selline pöörete hakkaks hoopis ooperilauljaks? No kuna juuksurikool oli sussid püsti mu ees ja ma ei saanud sinna minna, siis mul ei olnudki ühtegi ideed ja keegi õpetajatest soovitasid, aga mine proovi, ma läksin, ega ma kodus ei öelnud ka, muide. Ma läksingi lihtsalt proovima. Ja mul oli sünnipäev tollel päeval, kui oli see viimane eksam ja siis selgus, et ma sain sisse, ma lihtsalt petsin nad ära. Nad võtsid mind vastu Aldina, aga pärast selgus küll, et ma olen täiesti sopran, aga ma lihtsalt ei osanud kõrgelt laulda. Ma ei osanud kõrget Alt teha, mul tuli nutt peale. Aga nüüd, kauaks sinna konservatooriumisse siiski õpinomics? Noh nagu ikka inimestel niukene kuu aega jõudsin ma seal laulutundides käia ja siis lõigati mul mandlid ära. Sellega muidugi organism hakkas natuke vingerdama ja maksis natuke kätte, nii et hääl kadust päris tükiks ajaks või õigemini nädal laulsin kolm nädalat keelatud või niimoodi ma vingerdasin selle aasta ära ja siis ma lihtsalt võtsin paberid välja ja läksin ikkagi juuksuriks. Pärast öeldi küll, et rumalad selle aasta oleks saanud uuesti teha, sest tegelikult pärast tuli mul ajal tagasi. Et see oli niisugune mööduv nähe. No ikkagi kogemus ja, ja kogemus, mis mööda külge maha ikkagi ei voola. Ja praegu ma juba oleks targem. Aga siis ma olin lihtsalt noor ja niisugune, nagu valin. On sinu õpilastest rääkides ma vaatan siin õpilaste nimekiri, mis igal pool seal üleval on, et Priit Võigemast, Martaadid, Mikk Jürjens. Puha näitlejad, noh, jalad, laul, see on nagu alati niukene noh, natukene mind ka nagu natukene riivab või. Õpilane, no ei ole nad minu õpilased, nad on minu koostööpartnerid, nad on, nad olid küll noored, me tegime koos igasuguseid asju, mõtlesime välja. Aga, aga see töö, mida mina teen, nemad on laulnud minu ansamblites ja ei ole võimalik ühegi noorega teha tööd, et ainult õpetaja, õpilase vahekorrast minule tundub vähemalt nii, et see on kokkuleppe ja see ja mina õppisin neilt kogu aeg, mina noorte meeste häältest ei teadnud ju tegelikult alguses midagi, kui Vaiko alguses tuli ja tema ära murdis, hääles. Mul olid ikka tõsised nagu mõtteraskused, ma ei teadnud, kuidas seda nüüd, mis sellega peale hakata. Ja nii ma olen õppinud kogu aeg sealt välja ujuma ja see on, nad on. Nad on olnud üheks väga huvitavaks, ütleme minu arenguteel, miks toredad sõbrad? Kas Vaiko Eplik juba siis noorest peast andis aimu sellest, et tegemist on ikkagi üsna geniaalse inimesega muusikat? Kas muusikas oli absoluutselt kohe geniaalne, aga see tema jutus, kus see selgus küll peale häälemurret? Koopasin vana sõbra Priit Võigemastiga kutsusid jälle ellu omaaegsed uued joigansi, muid, mida sageli selt mäletada. No muidugi, mina viisin ka Saaremaa konkursile veel tookord millal nad siis kinni ära võitsid ja jah, ja küllalt intervjuus ja võtsid, ega siis Priidul suurt sõnaõigust ei olnud, et Vaiko rääkis kõik kõik jutud ära. Aga Vaiko nagu raal aju, et ega, ega temal kõik, mida ta elus on lugenud või kuulnud, et kõik seal ka püsib, salvestub kuhugi hea ja teistel, nagu käib vahepeal hambori ülede asja Tunuvad, aga tal vist küll mitte. Kuulad sa praeguse aja muusikat ka, et kuidas see sulle tundub olevat noortega tegeled siis tahes-tahtmata ilmselt peatselt, no ma pean seda kuulama, aga ma kuulen seda tõesti siis, kui mõni noorsolist on endale valinud loo, mida ta tahaks laulda ja ma pean selle siis maha kirjutama. Ja noh, eks ma neid valusid olen, olen siis üle elanud ja no vahest ma suudan ka seal ikkagi ära selgitada, et et sellel lool ei ole mõtet nagu järgi teha, sest praeguse aja muusikat ikkagi tehakse väga palju stuudios tundide ja tundide kaupa, et jaa, kui see, võta nüüd sealt nagu lahti võtta kõik pillid, kõik lõiked maha, siis ei jää sealt nagu eriti midagi järgi, elab ju nii. Kõik. Kuidas sul on, oled sa pastatega õppinud ära tundma ka sellet aru saama, et ahaa, see lugu on ikka tehtud sellepärast et tahetakse muusikat teha, aga see lugu on tehtud tehtud selle jaoks, et takse saavutada mingisugust kuulsust, raha. Mis iganes mida iganes, et mingit muud eesmärgid kui muusika ma olen emotsionaalne inimene ja, ja kui, kui lugu mind puudutab, siis ta võib olla ka ühe noodi peal, mul on täiesti ükskõik, kas seal viision v ja kui ta mind puudutab, siis ta on hästi tehtud. Aga kui ta mind ei puuduta, siis järelikult ei ole see minu jaoks midagi, midagi, midagi oskad sa tuua ka mõne näitleja praegusel ajal muusikat, et ei tule. Ma mõtlen, mis sulle meele järgi on, ma mõtlen just seda, mitte meele järgi ei ole ise sellest, mis me sellest ikka räägime. Mulle ikkagi meeldivad ju niisugused ikkagi ansambli laul Estonia või siis absoluutselt minu kummardus neile alati, kui näen, käin, välistan ka. Väga naudin, ma olin sunnitud just hiljuti maha kirjutama Tanel Padari ja lugu Jõesäng. Et väga nauditav esitus oli Jalmar, Vabarna ja Ott Leplandi vallatud või 2013 seal eurovise või noh, ütleme Eesti laulul. Et niukseid, häid asju muidugi, aga ma tunnistan, ma ei ole väga suur muusika kuulaja, sest ma lähen igal hommikul kell üheksa tööle, tulen sealt õhtul üheksa või pool 10 ja olen nii-öelda muusika sees kogu aeg. Ja siis ma kodus vabatahtlikult enam ajaviiteks muusikat kuulan ainult siis, kui on pikemad pausid koroona ajal muu kui isegi kuulasin natuke. Kuulame vahepeal muusikat ja tegemist on puhta klassikaga. Luciano Pavarotti tihese valisid selle miks. No sellepärast, et ma töötan tegelikult praegu seitsmekooriga ja ka väga palju klassikat oleme puudutanud ja, ja mul on ka lauljad soololauljatest päris mitmed, kes on väga klassikalise hääleplaaniga ja valame Pava rotid vaadanud-kuulanud ja ta mulle väga meeldib. See on siis, on alati meeldinud. See laul pärineb siis kuulsast ooperist Durandot ja, ja loomulikult on see Nesson darma esitajaks üks ja ainus Kluciano Pavarotti. Luciano Pavarotti on laulnud ja Thea Paluojaga jätkame siit juttu veel natuke on meil veel aega, kuigi saade hakkab vaikselt juba ühele poole saama. Kui nüüd siin kõiki neid asju kokku võtta, siis ma küsiks su käest ühe äpp võib olla sellise küsimuse. Ma ei tea, kas tahad sellele vastata või mitte, aga kas saab sind millalgi veel laval laulmas näha? On selline võimalus ka olemas. Paluoja tuleb lavale ja lööb laulu lahti. No ma arvan, et ma loobusin kunagi ju sellest ka põhjusel, et igaks asjaks ongi oma aeg. Mida vanemaks inimene läheb, seda idevamaksta läheb muidugi, kui Vaiko ja Priit oma kontserdiga Raplas olid. Sattusin maaga jälle lavale, et mulle hakkab seal aina rohkem meeldima, aga ma kui ma ikkagi aastaid tagasi nagu võistluse juures olin, siis ma nagu lastele ütlesin, kui ma hakkan lavale kippumaid, kutsuge kiirabi. Praegu ma enam ei tea, kellele ma seda. Muidugi mulle meeldib laulda, aga tegelikult ma sellega enam hakkama ei saa ja ma arvan, et ei ole vaja sinna ronida. Sest on noored, ilusaid lauljaid on meil Eesti täis ja väga-väga andekaid ja toredaid, et kas me nüüd jääme sinna, kus me olime. Aga mine sa tea. Eiei kas. Et mis sul lapsepõlves olid, on enam-vähem täituda, oskasid aga arvatavalt midagi, sinu elutee läheb nii, nagu ta on läinud või arvad, et oleks võinud ta kuidagi teisiti minna. Ma ei, ma ei oskagi seda nagu öelda, ma arvan, et mul ongi täitunud järjest kõik unistused. Et ma sain juuksuriks, see on maailma kõige ilusam amet. Ma poleks sellest kunagi vabatahtlikult loobunud. Ma tegelikult ka laulmise ajal ju käisin juuksuriks tööl, siis hääletasin Tallinnasse õhtul proovimängule, öösel sõitsin taksoga koju, et hommikul jälle kell kaheksa tööl olla. Siis ma küll juba jah, olin sunnitud juba juuksuri tööst lõpuks ka eemale jääma. Ma arvan, et mul on läinud elus väga hästi, mu ümber on lihtsalt niivõrd ägedad noored inimesed. Ja nad toidavad kogu aeg, et no mina arvan näiteks õpetaja saabki olla aastaid õpetaja siis kui ta ümber on andekad lapsed. Aga neid meil jagub. Ilmselt sa ei oskaks ette kujutada seda, milline oleks sinu elu ilma muusikat. Jah, see võib olla tõde küll. Lea Liit, Lea Dali Lion, nagu ta praegu sellist nime kannab, sa tead teda hästi ja tema rääkis ka päris ilusat juttu, et sellisele küsimusele, et oskaksid ette kujutada, mis oleks siis, kui muusikat üldse ei oleks. Maailmas pissis oleks. Kuidas siis olla? Ma isegi ei kujuta ette, see peaks siis olema lihtsalt inimestel ei ole üldse häält. See on ainus variant. Meie hääl ongi meie kõik. Meie hääl on meie kõige lähedasem sõber. Ja jah, arvas ka seda, et seda muusikat on nii palju igal pool, et löö kasvõi pronks vastu lauda juba see iseenesest juba mingisuguse muusika halgus, tegelikult. Vaikus. Vaikus on ka muusikas katsunud. Just niimoodi ta on. Aga me kuulame siia lõpetuseks ka ühe ilusa talvise laulu, mille nimeks on langeb lund, nende, kui ma selle käivitan räägiga, millega tegemist on. Nojah, ka sellest laulust, võib-olla ma olen valinud niuksed asjad, mis võib-olla natuke rohkem Mingi iseloomustavad mässumeelsus. Ma ei talu väga hästi rutiini. Ja ma armastan kõike teha omamoodi. Et ja siin jälle minu kunagine, väga armas grupp minu ümber olid ansambel Glück kellega me siis keerasime tuntud LEDid Snow laulule vindi peale ja, ja tegime tast oma versiooni. Nii ta on Me kuulamegi lõpetuseks laulab aitäh Thea paluoja, et tulid siia saatesse täna ja jagasid neid oma mälestusi ja muljeid.