Mu salakaval plaan seoses Reginald Mõniste jahmatava kukkumisega hullumajja poleks ehk sellest meeldivast mõttest, mis mulle läbi pargi koju jalutades pähe kargas, kaugemale jõudnudki. Kui mu truu kaasa Kerstin, oleks tol päeval pisut helgemast tujus olnud. Kuidas sul siis täna läks? Nõudis ta, kui olin vaevalt kingapaelad lahti saanud. Töötukassas käisid ära? Pakuti siis ka midagi või? Issa pojuke, kujutad ette, või millise auto Brigitta endale sünnipäevaks sai? Bemmi maasturi. Ja mina käin jala. Kontsaplekid on jälle läbi. Ma ostan sulle auto, lubasin. Mul on paar diili soolas, tegin täna natuke äri. Kerstin pole mingi kirjanduse inimene, ta on pealiskaudne, mida temaga abielludes ju teadsin, aga ta oli ikka väga ilus. Tema teada käima tööintervjuudel, mitte Kadriorus kohvikus istumas. Kerstinil ei ole minu ilukirjanduslikest ambitsioonidest ausalt öeldes aimugi. Oh tõesti, kas see tähendab, et ma saan emale laenu tagasi maksta? Saad, saad, kinnitasin. Meil hakkab jälle hästi minema. Mul on siin mõned kindlad projektid. Ja samal õhtul, kui Kerstin oli rõõmsas tujus vanni läinud ma selle ära otsustasingi. Uitmõte, mis mind pargis tabas ja mis esiti tundus hea naljana tuleb teoks teha. Mu ainukesed käikulaskmisvalmis projektid, oma käsikirjad. Neid on mul veel vanast ajast suurtes valgetes ümbrikes kuulsusetud romaanid kirjutatud kauges nooruses, kui mul veel arvutit ei olnud. Terved ümbrikutäied majapidamispaberit suurte mõtetega, mis ei ole Reginald Mõnistumadest põrmugi kehvemad. Teine ports on mul arvutis kokku rohkem kui kolm miljonit tähemärki teksti või sulakulda, nagu peagi loodetavasti ilmneb. Plaan läheb töösse. Teist võimalust mul enam ei tule. Löön oma avaldamata romaanidest ühe suvalise lahti. Toimetaja, kes seda kunagi vist viis aastat tagasi luges, saatis tagasisideks oma tavalise märkuse. Tundub, täitsa korralik asi aga pisut vanamoodne. Me otsime praegu midagi teistsugust, natuke moodsamat häält, mida iganes ma neile ka poleks saatnud, otsisid nad alati midagi teistsugust. Kui saatsin luulet, otsisid nad lasteraamatuid. Kui saatsin kriminulli, otsisid nad helgeid armastuslugusid alati midagi muud. Valin Google'ist ühe tuntud kirjastuse kodulehe. Saadan neile oma romaani õnnistus. Mul ei tule enam hästi meelde, millest see räägib. Aga polegi oluline. Oluline on, et ma nüüd tean, et Reginald Mõniste on veel vähemalt mitu nädalat hullumajas ning keegi peale tukaga olendi ja ehk mõne üksiku inimese veel ei tea sellest midagi. Teen Reginald Mõniste nimele Gmaili aadressi ja panen oma käsikirja teele. Vastus tuleb elevil toimetajalt kolme minuti jooksul. Juba ta teab, et see teos on kahtlemata absoluutselt geniaalne. Juba on ta kindel, et sellest saab müügihitt. Tal polevat vaja seda lugedagi, niivõrd kindel on ta minu. Vabandust Reginald edus. Tema ainuke küsimus on, kas tahan oma käsikirjas veel miskit parandada või tohivad nad selle töösse anda, et raamat ikka jõulueelseks ajaks lettidele jõuaks. Kas ma selle eest natuke avanssi saaksin, küsin mina. Loomulikult saate kohe kogu raha, härra Reginald, peaasi et ümber ei mõtle. Ja otsustate oma teose meie kirjastuse alt välja anda. Juubeldan kuni taipan, et olen probleemi ees. Gmaili aadressi oli lihtne teha, aga ma ei saa ju teise inimese honorari oma pangaarvele tellida. Mis seal ikka? Ma võtan selle riski. Lõpuks ei ole ma praegu ju enam mina, vaid Reginald, kes kujutab seal hullumajas, võib olla omakorda, et, et on Fidel Castro või Picasso. Kulla toomas kirjutan, piinlik öelda. Aga mul on üks probleem. Alimendid, üks noorpõlve tobe salasuhe, teate küll. Tunnistan seda nagu mees mehele ja loodan diskreetsusele. Kohtutäitur võtab kogu raha ära. Ahaa, selge pilt. Mõistan teie olukorda täielikult. Saabuki lipitseb vastus. Olge mureta, saladus saab hoitud. Meid huvitavad ainult teie raamatud. Kas teil on kellegi usaldusväärse inimese arve number? Keegi, keda usaldate? Toimetaja Toomas valgustab mind lahkesti, et neil tuleb pidevalt niisuguste olukordadega tegemist teha. Loomeinimesed on keeruline, rahvas, kõigil on probleemid, mida kirjastus peab lahendama, sest muidu loomeinimene ju enam midagi ei loo ja kirjandus sureks välja. Mõnel on kasiino võlad veel, mõnel teiselgi on salajasel lapsed ja alimendid margu üldse põdegu, et ainuke olen mõni on narkar või joodik, kelle autoritasu tuleb ema või elukaaslase arvele kanda. Aga kas tohib küsida, miks te äkki otsustasite kirjastust vahetada? Esitab Toomas ootamatu küsimuse. Kas teie praegusel kirjastusel on ehk mingid jamad? Ei makstud raha välja? Ma ei ole seda läbi mõelnud. Nojah, miks siis? Ainuke punkt, kuhu ma mõttele on kiiruga plaani punudes välja jõudis oli tõdemus, et ma ei saa ilmselt edukalt Reginald mängida, Reginald vanas kodukirjastuses. Aga muud ei mõelnud kuigi palju ette. Loomingulised erimeelsused põrutan? Vaevalt hakkab Toomas midagi lähemalt uurima, sest olen kuulnud, et kirjastused on omavahel suured konkurendid ja kõigil on hea meel, kui tuntud autor nende juurde üle jookseb. Pohh selge siis, olge mureta. Meie suhtume teiesuguste geeniuste tekstidesse suure aukartusega tõotanud muudame vaevalt ühte ainsatki sõna ja muidugi mõista, saate kaasa rääkida kujunduse juures. Teie nimi tuleb kaanele suurte kuldsete trükitähtedega, lubab Toomas hoogu minnes. Suuremeelsushoos pakub ta, et kui raamatust kujuneb säärane bestseller, nagu ta loodab saama täiesti korraliku müügiprotsendi. Hõõrun käsi, kõik läheb hästi lõpuks olema seal, kus olema pean. Bestsellerite riiulil. Järgmisel nädalal veel on nagu transis. Ma ei suuda seda ühe ropsuga sülle sadanud suurt õnne uskuda. Elan oma unelmate elu. Minu. Oh, vabandust. Reginald postkasti saabuvad tohutu kiirusega kõiksugused, kaanekujunduse variandid, toimetatud käsikiri meediasse laiali paisatava pressiteate mustand taga Kaanane mõeldud Annotatsioon, kus mind loomulikult Eesti romaanikunsti suurmeistriks nimetatakse. Kõike seda saadavad aupaklikult pöördumised ja komplimendid. Austatud härra Reginald, kui suur au on teiega koos töötada? Kõige geniaalsema käsikiri, mida oleme kunagi lugenud. Et Veenust säilitada, püüan järele aimata Reginald kõnepruuki, määrdusena, seda tema intervjuude ning ringvaates terevisioonis esinemiste põhjal ette kujutan. Reginald on suureline ja joviaalne tüüp. Aga teravamate küsimuste puhul koorub tema vastustest väiklust isegi rumalust. Ta kasutab meelega labaseid sõnu, et lihtsamale rahvale mitte liiga kättesaamatuna näida. Nagu Vahur Kersna kord ütles, vist Urmas Oti tsiteerides. Ega miljon kärbest saa eksida. Sa ei tohi oma ustavaid sita kärbseid solvata, neile mõistetamatu kõrgi juttu ja võõrapäraste sõnadega. Reginald teab seda hästi. Kuitahes familiaarsed, isegi nõmetsevalt maa oma meilides kai väljenduks ei kahanda see mulle osaks langevat Aubaklikust hetkekski. Mul käib pea ringi Kerstin oma kristallkaupluse tööle läinud õnnelikuna, nagu ta ongi nüüd, kui olen jälle hakanud raha koju tooma saadan Toomasele ühe meeli teise järel ja kui seda Redinaliks olemisest pahaks läheb, käin vannitoas endale vett näkku. Pritsemas. Vaatan endale läbi peegli tükk aega otsa. Seda ilutud tühmi lõusta, mida ilmestab ometigi mingi arusaamatu sarm. Käin kohvikus istumas, lootes seal tukaga olendid trehvata. Ta ei anna mitu päeva näole ja ma muutun juba murelikuks. Kui ta lõpuks välja ilmub, on ta kuidagi räsitud moega ja viletsas tujus. Ja kas ma tunnen teid? Ta vaatab minust läbi nagu halvasti praetud kalmaarirõngast, mille keskel on auk. Nii ma ennast tavaliselt ju tunnengi. Säärased kalmaarirõngad vedelevad parajasti ka tema aines taldrikul. Pooled on ta ära söönud ja ühteda just nägitseb imedes nätskest tainakihist läikivat valget liha välja. No ja mis ma siis lootsin, et ta hüppab mulle kaela nagu vanale sõbrale. Me rääkisime teiega siin ükspäev Reginald Mõnistest. Meenutan tagasihoidlikult naeratades. Mõtlesin, et ütlen niisama korraks tere. Tere. Vastatu külmalt ja keerab pilgu ära, andes mõista, et ma pole teretulnud. Ma ei lahku tammul närviliselt, naeratan kohmetult, otsin sõnu, kuidas Reginald olukorra kohta n reetmata infot õngitseda. Mis nüüd veel midagi nähvad tukaga olen hõredalt. Tomeikimata juukse krunn, hooletult sõlmitud. Takkused pusad turritavad sellest välja, nagu oleks ta mitu päeva kammimata juuksed kuidagimoodi kummiga kokku tirinud, lootes, et keegi ei märka niimoodi, et need on rasvased. Näen tema helebeeži kampsuniga pruunikat, kastme plekki. Ega Reginald ole vahepeal terveks saanud. No lihtsalt, et kuna me teiega alles ükspäev sellest siin rääkisime ja kuulge, kui te mind rahule ei jäta, siis ma tõesti pean paluma. Jaja taganemine põrkab vastu väikese ninaga ettekandjat kruusides, tema kandikul loksub kohv põrandale. Ma ei saa aru, mis tukaga olendile järsku sisse on läinud. See ülbe värdjas avaldab uue raamatu. Ma ei suuda seda uskuda, sisestab tukaga, olen telefoniga rääkides, kui olen võtnud istet posti taga, et teda mitte häirida, kuid ikkagi piisavalt lähedal olla ja kõike pealt kuulda. Selge, siis selles on tema paha tuju põhjus. Ju pressiteade, mille jaoks Reginald nimel paar praalivat kommentaari kirjutasin, on juba lehetoimetustesse laiali saadetud. Kuula. Pean seda oma seni ilmunud loomingust kõige silmapaistvamaks teoseks. See kirgas ei häbene enda kohta kaagutada, kui märkimisväärne ta on. Epohhiloov ei tahtnud öelda või sajata tukka kolanud kellegagi vesteldes. Kuule veel edasi. Tunnen, et olen avastanud endas uued kihid, mida olen alles nüüd valmis maailmale näitama. Täielik okse. Ma pean midagi tegema, selles puhvis tuleb õhk välja lasta. Edasi jaurata ebahuvitavatel teemadel nagu eesootav abielulahutus. Stressis ei saa kõigi nende jamade pärast kuigi hästi magada. Aha hoopis sellest siis sihuke paadialuse välimus. Minus kinnitab kanda ärevus. Mis siis, kui tukaga olen kuidagimoodi Reginald Mõnistega ühendust võtab? Tema ju ühena vähestest teab, kus Reginald praegu viibib. Majandusele asja kohe korda ähvardab, hukkab Hollandi kargab püsti. Ta on oma arve unustanud ja ettekandja mudib talle järele, mitte praegu. Käratab tuga kolanud. Ettekandja jääbki hirmunult seisma. Tirin rahakotist kahekümneka, annan seestiga märku, et seal meie mõlema eest ja torman tukaga hollandi kannul uksest välja. Tukaga olen traavid pikkade sammudega mööda Faehlmanni tänavat kesklinna suunas telefoniga kõrva külge litsutud. Madalam, näitan silmapaistvust uusi kihte, kõik saavad teada, mis värk temaga tegelikult on. Uhvelanda nuhvel nagu feik, saneli kott. Mu kõht tõmbub kokku ja koriseb. Aga tukaga olend on niivõrd hoos, et ei pane enda ümber midagi tähele. Jookseb Tartu maanteest uisapäisa üle tormates peaaegu trammi alla. Tukaga olend jõuab meediamaja klaasfassaadi, kaob selle taha. Selge. Ta läheb artiklit kirjutama. Järgmisel päeval on lehed täis pealkirju, kuidas kultuskirjanik hullumajja sattus ja tema värske romaani, sestap seosetu sonimine. On teil aeg kokku lepitud? Nõuab karmi olekuga sekretär toimetuse valvelauas. Nimetan tukka olendite, kinnitan, et pean temaga kohe kokku saama. Oodake. Ma helistan talle ette. Ei kiirusta, sekretär turvaväravaid avama. Ei vasta. Aha neelamis parajasti koosolek, ütleb ta seinakellale pilku heites. Olgu, ning edasi? Oodake seal nurgas, kus on palmide diivanid. Ta peaks umbes poole tunni pärast vabanema. Toimetuses istungi palmi alla ja tõmban hingeplaani, järgmine jupp tahab alles läbimõtlemist. Mis asja? Teie nüüd järjega siin jälitate Milvi Kullo tukaga olend jõuab enne kohale, kui mul plaan valmis saab. Ta kärgib mu peale ja vaatab koridoris ringi, et kellelgi abil mind siit kiiremas korras välja puksida. Pean kähku improviseerima. Mul on teile midagi üles tunnistada. Piiksatan, kui te Reginald kohta küsisite, siis teate ma ei olnud teiega vist päris aus. Nii. Miks me jälle Mõnistest räägime? See on esimene mõte, mis mulle pähe tuleb. Tont teab, kust kohas äkki ilmus. Meil on ühine isa, see alles tuli välja. Geeni testiga. Mures Mul on neli last toita. Et kui mul on ka see hullumeelsuse keemiavend. Segast peksate räägite tõsiselt? Jah. Ta ei taha mind üldse tunnistada. Tukaga olen, vaeb olukorda. Mul on kole palav, pean pinge higist läbivettinud. Vaata aga vaata, mis kõik välja tuleb. Kuidas kunsti imiteeriv eluministril on tõesti üks romaan, mis räägib järsku välja ilmunud sohipojast, kes muudkui igasuguseid asju nõuab. Olete seda lugenud? Päritukagaland? Mulle meenub miskit ähmaselt ja kui sellest mu alateadvus niisuguse hullu fantaasia praegu üldse esile paiskaski. Äkki ta räägib seal teist. Kas te seda uut raamatut olete juba lugenud? Täna ilmus mis juba ilmunud kirjastustel käivad need asjad küll väga kähku, kui tegemist on niisuguste nimedega nagu Reginald, Mõniste pole veel jõudnud, komisjon on see ka hea? Sirvisin hommikul. Pean vastikustundega nentima, et see tundub pisut parem kui eelmine. Mu suu venib tahtmatult naerule. Olen seda kogu aeg teadnud. Kui ma vaid trüki pääseksin, näeksid kõike, et ma pole põrmugi viletsam kui Reginald. Ainuke asi, mis mul temaga võrreldes puudus, oli nimi. Kuulge, mul tuli välkidee. Kas te tahaksite seda arvustada? See juba oleks midagi. Mida arvab Reginald Mõniste uuest romaanist, tema mahavaikitud salajane vend? Meil on päris normaalsed honoraride nädala lõpuks jõuaksite loetud, nõnda siis leiangi end õhtul kodus oma vana käsikirja üle lugemas ja selle kohta arvustust kirjutamas. Sest ilma rahva teada on see nüüd ju Reginald. Mõniste uus kuum teos. Minus möllavad kahetised, tunded. Ärgentsis tagasi hoidke tulistage ikka otse ja ausalt, mis te asjast arvate? Oli tukaga, olen wind utsitanud. Mida lööb, on pealkiri, seda parem. Eestlane on õel ja kade. Kõige paremini loetakse halvustavaid arvustusi. Lõpuks kirjutangi hävitava arvustuse omaenda esimesele avaldatud romaanile. Tunne ei olegi kehv, kui selle meiliga tukaga olendile saadan. Tõtt-öelda on mu meeleolu ülev. On isegi niisugune kõikvõimsa diktaatori või imetegijast pühaku tunne. Kui portaal ilmub, suur pealkiri. Kultuskirjanik Reginald Mõniste salajane vend. Tema uus romaan valmistab mulle piinlikust, et sugulaseks osutusime. Minu meelest ei ole ta üldse hea kirjanik. Luban endale ühe napsi. Tukaga olen ta on ka ise arvustuse kirjutanud ja see on tasakaaluks hoopis kiitev. Nii et võin igapidi endaga rahul olla. Ma ei mäletanudki, kui hea tunne see on.