Kui kogu rahvas Me teadsime, et Berliini kaitsmisele ei hooli sakslased millestki ega peatu millegi ees. Teadsime, et nende vastupanu kujuneb ülimalt visaks. Seepärast andis Nõukogude väejuhatus endale aru sellest, et Berliini operatsioon tuleb meie jaoks ääretult pingeline. Hitlerlased püüdsid sündmuste kulgu pidurdada. Meie vastupidi kiirendada. Operatsiooni kestuseks planeeriti kõigest 12 kuni 15 päeva, et mitte anda vastasele mahti hinge tõmbeks operatsiooni aeglustamiseks või meie löökide alt kõrvale tõmbamiseks. Nõukogude Liidu marssal Ivan Puunia. Esimese Ukraina rindevägede juhataja. Täna 40 aastat tagasi testid juba kuuendat päeva ägedad lahingud Berliini pärast. Punaarmee võimas pealetung, mis algas 16. aprillil, jätkus kasvava Hooga 18. aprilli hommikuks jõudis esimese Ukraina rindegrupeering Spree jõeni. Eriti raevukalt panid hitlerlased vastu gospuziyazpreenbergi linna piirkonnas. Päeva teisel poolel Spreforsseeriti. 19. aprillil murdis kolmas kaardiväe tankiarmee laisse kaitsevööndi läbi kogu tema sügavuses. 20. aprillil jõudsid esimestena Berliini äärelinna, esimese, Ukraina rinde, kolmanda ja neljanda kaardiväe tankiarmee soomusmasinad, asudes lammutama fašistliku pealinna esimest kaitseliini. Samal päeval jõudsid meie tankid ka 20 kilomeetri kaugusele soossenist, mis asus Hitlerliku ülemjuhatuse staap. 21. aprillil tungisid Berliinini esimese Valgevene rinde kolmanda löögiarmee teise kaardiväe tankiarmee ja 47. armee koondised. Fašistlik Saksamaa elas oma viimaseid päevi ja needki päevad tõid taas ränki kannatusi ja surma sadadele tuhandetele sakslastele. Kuigi vastupanu mõttetus oli juba meie pealetungi esimestel päevadel selge, õigemini see pidi varemgi selge olema, ei mõelnud Hitler oma lähikondlastega veel kapitolatsioonile vaid saatis järjest uusi ja uusi tuhandeid lootusetusse Heiklusse punaarmeega. Kuid niisugune oli juba kord fašistlik, moraal. Nüüd aga väike tagasivaade, kuidas Berliini operatsioon algas ja kulges esmalt kokkuvõte Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov vilt, kes suure isamaasõja lõpus juhatas esimese Valgevene rinde vägesid. Lahing Berliini pärast oli otsustav ja lõplik. Me tegime selleks tõsiseid ettevalmistusele. Operatsioon oli kavandatud kindla peale. Me koondasime selleks tohutul hulgal tehnikat, lennukeid, tanke, suurtükke. Rinde juhatajana pidasin õigeks peale tungida rinde kõigi jõududega. Essoloneeritult. Koos jalaväega läksid kohe rünnakule katankid. Korraga läks neid lahinguväljale üle 4000 rünnakut toetas 22000 suurtükki ja miinipildujat. Rinde käsutuses oli 4000 kuni 5000 lennukit, mis ründasid vahetpidamata üksteise järel lainetena. Öösel tegutses umbes 1000 pommituslennuki, ülejäänud olid õhus, päeval üldse toimub operatsiooni ajal rohkem kui 15000 väljalendu. Meie pealetung algas võimsa suurtüki tule ettevalmistusega ööpimeduses. Et tankid öösel paremini orienteeruksid, valgustasime rünnaku teed prošektoritega. Seda polnud varem mitte keegi teinud. Prožektorite helk pimestas ühtlasi vaenlast, muutes tema vastu tule ebatäpseks. Nagu meete arvasimegi kujunes meie öine rünnak vaenlasele suureks ootamatuseks tekitas tema ridades suurt segadust. Igasuguse vastupanu surusime kiiresti maha. Kuule, vastase kaitse ei pidanud meie löögile vastu, oli ta sunnitud Berliini lähistelt ja Berliinist endast reserve lahingusse tooma. Suurt abi sellest ei saanud, sest enamus juurde tõmmatud reservidest hävitati juba rännakul. Selle eest hoolitsesid meie lendurid, tankistid ja suurtükiväelased. Ja oligi nii, et kui algas otserünnak Berliinile, oli ta kaitse kohati juba desorganiseeritud. Tema kaitseplaanid oluliselt segi löödud. Berliini kaitsel oli vastasel üle poole miljoni sõduri ja ohvitseri neist õieti 300000 vangi umbes 150000 tapeti, ülejäänud jooksid laiali. Niisugused olid siis lood esimesel Valgevene rindel. Saate alguses me kuulsime marssal Koonjevi meenutusest, et operatsioon planeeriti kestusega ainult 12 kuni 15 päeva. Väga lühike aeg, kui arvata, et luureandmed näitasid vaenlase pingsaid ettevalmistusi. Lisaks kaitseks aprillikuuks 1945 olid hitlerlased jõudnud Berliini ette rajada kolm kaitsevööndit. Võimsam nendest sügavusega kuni 10 kilomeetrit kulges mööda ooderi ja naise kallast. Seal oli kõike miinivälju, traattõkkeid, kaevikute liine, kapitaalseid betoneeritud Totte ja Schotte kuulipildujapesasid ja suurtükipositsioone. Teine kaitsevöönd oli rajatud mitte kaugele esimesest selloo kõrgendik joonele. Vaenlane kasutas seal oskuslikult ära hea loodusliku Oderi vana sängi kõrge kalda, mis tõusis kohati kuni 50 meetrise seinana oru kohale. Sealt oli kogu ümbruskond peo peal. Vähemalt päeval oli igasugune liikumine Oderi ja see loo vahel võimatu. Mõlema kaitsevööndialal ja nende vahel olid kõik asulad muudetud vastupanu sõlmedeks. Kolmas kaitsevöönd oli vahetult Berliini lähistel, kus on rohkesti jõgesid, jõeharusid ja kanaleid. Seega looduslikke takistusi kui palju. Kuid seal olid juba ka Berliini äärelinnade kivimajad oma betoneeritud keldritega. Nendest kõigist said vastupanupunktid. Linn ise oli jagatud üheksaks kaitsesektoriks igaüks oma juhatuse ja karnisoniga. Barrikaadid kõikidel tänavatel suurtükid ja tankid, ristmikel, majades, ootevalmis kuuli ja miinipildujad. Tankirusikad ja granaadid oli rajatud kuni 400 kolossaalset raudbetoonpunkrit mõnel neist isegi Kuusmaa-alust. Korrust punkritesse mahtus 300 kuni 1000 sõjameest. Kaitseotstarbel kasutati ära ka maa-alused kommunikatsioonikanalid ja metrooliinid, kustkaudu sain jõude kiiresti ümber paigutada. Nii et Berliin oli kõva pähkel. Meie kõrgem ülemjuhatus arvestas seda kavandades operatsiooni algusest peale, nii et meie poolel oleks küllaldane ülekaal. See ülekaal pidi olema nii suur, et meie väed saaksid tegutseda enesekindlalt isegi juhul, kui vaenlane pööraks meie vastu oma läänerindel asuvat väed. Seda võis karta ja seega juhtus, sest läänes siis enam sõjategevust praktiliselt ei olnud. Kuidas see ülekaal arvudes välja nägi? Inimesi oli meie poolel kaks ja pool miljonit vastasel umbes üks miljon, suurtükke ja miinipildujaid vastavalt 42000 ja 10400 tanki ja liikursuurtükke 6250 ja 1500 lennukeid 7500 ja 3300. Kui me liidame arvulisele ja tehnilisele ülekaalule veel meie sõjameeste moraalse üleolekuvastasest, siis peaksid vahekorrad vägagi selgeks saama. Ent ülekaalust hoolimata tuli sõjamehi pealetungiks põhjalikult ette valmistada sest vaenlane oli jäänud selleks, kes ta oli salakavalaks, julmaks ja käsu kuulelikuks, ehkki endal hing niidiga kaelas. Neid ettevalmistusi meenutab erukindralleitnant Nikolai laseminikov, kes 40 aastat tagasi oli 46. armee koosseisu kuulunud 282. laskurpolgu komandör. Aitäh esiteks, või teha ära suur poliitiline töö. Sel perioodil võtsid sakslased mõndagi ette meie vastu, seda eriti psühholoogilises plaanis. Nad näiteks kuulutasid oma lendlehtedes. Meie jõudsime Moskvani välja, seal aga saime lüüa. Teie saate lüüa Berliini all. Meie sõjamehed teadsid väga hästi, et siin ei saa midagi võrreldes sellega, mis juhtus Moskva all. Kuid tuli teada ka seda, et me astume varsti Saksamaapinnale ja kogu maailm jälgib meie käitumist seal. See oli poliitilise töö peamine sisu. Kõrvuti sellega valmistuti hoolega, vahetuks lahingutegevuseks korraldati hulk taktikalisi õppusi. Näiteks pidime kahel ööl ületama Uuderi käepäraste vahenditega, kes paadiga, kes parvega, kes lihtsalt lauatüki ees hoides. See olidki ühistrini platsdarmi piirkonnas. Plats Tarmil õppisime maskeerumist ja etteantud marsruudil liikumist. Pärast lähtepositsioonile asumist pidime veel kord läbi võtma oma kohustused, et miski vajalik meelest ära ei läheks. Õppisid pataljonide ruudude ja rühmade komandörid. Kõik ohvitserid ja sõdurid. Nii oli see küstrini plats Tarmil, kuid mujal meenutab praegune Nõukogude armee keskmuuseumi teadur, erumajor Rostislav Sapovalov kes 40 aastat tagasi oli 362. laskurdiviisi luuraja. Mõni meie platvormile, mis asus lõuna pool Frankfurti, oli enne kuueteistkümnendat aprilli koondatud läbimurdeks suhteliselt kitsas lõigus tervenisti üheksa diviisi. Pean tunnistama, et meil tuli seal tihti ette. Tsemistki, sest ruumi oli napilt, aga tankid, suurtükid, eriti kaardiväemiinipildujad vajasid endale soodsat kohta. Õppused käisid kogu aeg, kuid samal ajal tegutses aktiivselt meie luure, täpsustades andmeid vaenlase kohta. Meie ülesandeks oli kindlaks määrata ja kaardile kanda eranditult iga märk kuni üksiku kergekuulipilduja nii välja. Luure ettevõtlikkust kinnitab seegi, et juba pealetungi esimestel tundidel jõudsid luurajad luureülema asetäitja major vermenski ja vanemleitnant Smirnovi juhtimisel oodersbreekanalinia kanali lähedal vallutada terve sakslaste suurtükipatarei. Nad pöörasid suurtükid ringi ja hakkasid üle kanali sakslaste pihta tulistama. Luurajate seas oli endisi partisane, kes oskasid saksa suurtükke käsitseda. Kuigi nende tuli just eriti täpne ei olnud, tekkis ometi vasaku tiiva ees vaenlaste seas paanika. See oli tõhus abi peale tungivatele laskur roodudele. Niisiis kestis luure kogu aeg ja mitmel viisil jätkab kindralleitnant Nikolai lasednikov. 14. aprillil korraldati lahingluurelöögipataljonide osavõtul eesmärgiks oli kindlaks teha vaenlase positsioonide eesliinil ja panna paika sihtmärgid. Vaenlane pidas seda tõelise pealetungi alguseks ja tulistas igast rauast meile vastu. Meie pataljonid, kes olid liikunud edasi 250 kuni 500 meetrit löödi tagasi. Kuid vaenlase tulesüsteem sai meile selgeks. Võtame kokku ülekaal elavjõus, tehnikas ja sõjamehe moraalis pingsalt õppused ja hoolas luuretegevus. Need kõik olid otsustava tähtsusega tegurid hiigeloperatsiooni õnnestumiseks. Kuid midagi olulist jäi veel nimetamata. Mis see võiks olla? Tuleme selle juurde saate lõpuosas. 19. aprillil levisid Berliinis kuuldused vene tankide läbi, murdes Nassel jäästreiel. Tekkis tohutu paanika. Inimesed hakkasid endid varjendites ja keldritesse seadma. 20. aprillil nägi Hitler viimast korda päevavalgus, tulles viivuks välja oma betoonpunkrist riigikantselei hoone all. Viril korri mass näol tervitas ta poisikesi folk Turmlasi patsutas mõnda neist põsele ja kadus kohe uuesti maa alla. Muide, see päev oli füüreri 56. sünnipäev. Ööl vastu 20 esimest aprilli algas massiline põgenemine Berliinist. Teed läände, ummistusi autodest ja muudest veokitest pagesid Galaxy tuusad Göring, Himmler, Ribbentropp, lei, teised. Hitler otsustas Berliini jääda tema juurde punkrisse, kolis üle Kööbers koos perekonnaga füüreri käeulatusse jäiga poormann. 21. aprillil jäid seisma kõik Berliini ettevõtted, süsi lõppes otsa. Kustus elekter, kalus, kaasseiskus, linnatransport. Paanika süvenes. 21. aprillil vabastati Berlini vanglatest kõik kriminaalkurjategijad, nad relvastati ja neist said fašistliku rääki pealinna väärilised kaitsjad. Füüreri adjutant Otto üldse on kirja pannud. Nõupidamine Hitleri juures lõppes 16. aprilli hommikul kell pool neli. Olukorda idarindel valgustades kandis ooberstleitnant Hermanni ette rasked lahingud armeede grupi süüd lõigus Austrias. Eriti tugev on Vene vägede surve Sankt Belteri piirkonnas Viinist lääne pool. Venelased ründavad intensiivselt ka armeede grupi mittelõigus moraawska Ostraava opernooja Sileesia piirkonnas. Rindel Oderi ääres valitseb täielik vaikus, võib täheldada ainult luuretegevust. Siis veel Hitler ja tema kaaskondlase ei osanud arvatagi, et lõpu algus on nii lähedal. Veel paar tundi ja Oderil lahvatab leek, mida ei suuda kustutada mingi jõud. Alles 16. aprilli õhtupoolikul sai Hitler teada. Saksa kaitse on löönud vankuma, mõnes lõigus on tulnud taganeda just nimelt niimoodi kantida ette pooltõde pool vale. Võib-olla ei tahtnud ettekande tegija harilikult oli selleks kas kaitel või olla füürelile kogu tõtt tunnistada aga võib-olla polnud tal endalgi täielikku ettekujutust sellest, mis Hoderil tegelikult aset leiab. Kuid juba saigi valmis Hitleri päevakäsk. Auastmele vaatamata tuleb iga inimene, kes annab korraldused taganemiseks, viivitamatult maha lasta. Punaarmee vastu tuleb seista surmani. Läänes on tehtud katseid Hitlerit tagantjärele kas või veidigi rehabiliteerida väites, et kõik tema koletud ettevõtmised olevat olnud kantud üksnes saksa rahva teenimise. Sakslaste hea käekäigu eest hoolitsemise õilsat ideest. On siiski vaid üks tõde ja see ütleb. Hitleril polnud saksa rahvast sooja ega külma. Rahvas huvitas teda vaid nii palju, kui sai temast higi ja verd välja pigistada, teda oma jampslike maailma valitsemise ihade tööriistaks teha. Ka nüüd, sõja 12. tunnil ei hoolinud ta saksa rahvast karvavõrdki vaid saatis sellele samale oma rahvale kaela aina uusi ja uusi kannatusi, et oma loetud elupäevi pisutki pikendada. Mõned mälestuspildid Saksamaast 40 aastat tagasi meenutab tallinlane Karl Aulik, kelle kuri saatus oli sõjakeerisesse paisanud. Idapoolse Saksamaa ja samuti ka lõunapoolse Saksamaa teedel ja asulates oli tohutu põgenikemass kes pärast Nõukogude vägede pealetungi oli pandud liikuma lääne poole ei olnud teed, mis ei olnud täiskiilutud põgenikest. Ei olnud külasid, kus kõik ruumid ei olnud põgenikega täidetud ja väga paljud väga-väga paljud olid lihtsalt väljas. Veebruari-märtsikuu ilmast püüdsid väljas kuidagi magada, kuidagi mööda saata öö, et jälle päeval edasi liikuda. Ei saa kujutada ette, sedasi liikumine oleks olnud toimunud autode käis, oli inimesed liikusid jala ja lükatakse siis enda ees kas mõnda käru või jalgratast või mõned üksikud siis hobustega võib olla. Aga see oli üks tohutu tohutu põgenikemass, mis liikus kogu aeg lääne poole pealetungivate nõukogude vägede ees. Propaganda muidugi töötas tol ajal endiselt edasi, ikkagi kuulutati välja, et lõppvõit peab tulema entsiik Hussain. Ja et nüüd nüüd nüüd just koondub see nii-öelda vedrugs surutud Saksa armee uuesti vastulöögile ja ja aga see ei leidnud enam uskumist, kui veel 43. aastal oli väga paljudel sakslastel, kas tõepoolest arvamus, et nad suudavad sõja võita siis 45. muidugi selliseid enam ei leidunud, välja arvatud vast mõned noored, 15 16 aastased Hitleri uugeldi poisid, kellel oli maast madalast sisse tambitud lõpp võidu eesmärki, kes veel lootsid füüreri peale, et ikkagi veel midagi teeme, tulevad uued relvad ja nii edasi. Tegelikult mitte punaarmee pealetung üksi, vaid peamiselt fašistlik propaganda pani liikuma tohutud põgenike hulgad Saksamaa teedel. Sellest peale, kui sõjaõnn hakkas Iterlastest ära pöörama, oli rahvast hirmutatud. Et vene bolševike eesmärgiks on Saksamaa paljaksriisumine ja kogu saksa rahva hävitamine. Siig, ODF-i piirienn, võit või Siber. Seda alternatiivi rõhutati igal sammul. Et ergutada sõjast tüdinud rahvast uuteks ohvriteks püüdsid nii suured, keskmised kui ka väikesed natsi füürerit inimestesse sisendada, nagu oleks kogu saksa rahvas süüdi nende endi koletute kuritegudes inimsuse vastu. Või vähemalt punaarmee tulles ei tehta vahet, kes on, kes. Kõigile mõõdetakse ühesugusel määral. Sellise massipsühhoosi õhutamise tagajärjeks oligi, et olid miljonid kodutud olid hukkunud või kaotsi läinud, omaksed olid nälg, külm haigused. Kaduvväike oli siis veel nende sakslaste arv, kelle teadvusse oli jõudnud Nõukogude vabastusmissiooni tõeline eesmärk. Fašismi lõplik hävitamine ja kogu Saksamaa demokratiseerimine nõukogude valitsuse poliitikale saksa rahva suhtes oli antud lausa klassikaline sõnastus. Hitlerit tulevad ja lähevad, aga saksa rahvas jääb. Muide, sakslaste hirmu punaarmees aitasid süvendada ka meie lääneliitlased, kes Saksamaale suunatud propagandistlikel raadiosaadetes levitasid pahatahtlikke väljamõeldisi meie sõjaväevõimude tegevuse ja sõjameeste käitumise kohta. Vabastatud Ida-Euroopa maades saksa rahva hirmu ja kindlusetuse tunnet aitasid oluliselt süvendada veel Inglise-Ameerika õhu armaadade pommirünnakut Saksamaa linnadele mille läbi sai kannatada peamiselt tsiviilelanikkond. Sõja lõpuperioodi üks traagilisemaid olid Dresdeni pommitamine ööl vastu 14. veebruaril 1945. Veel üks mälestuspilt. Winter Eestisse sissesõidul 100 kilomeetrit eemal, kui see pommitamine toimus ja selle pommitamine oli, noh, minu arvates oli kõige tüüpilisem selline terrorirünnak. Ja ta hävitas streesti oli peaaegu täielikult kusjuures ka vast üheski teises Saksa linnas ei ole pommitamise tagajärjel olnud selliseid inimesi, ohvreid kui oli just treest oli pommitamine. Ja sellepärast preester oli täis, tol perioodil oli täis süljeesiast ja Poolast saabunud saksa põgenikke, kes isegi ei olnud mittemajades, aga lihtsalt tänavatel linnatänavad olid inimesi täis. Ja kui ülejärgmisel päeval raudtee niivõrd korda sai, et et sa ei saanud läbi sõita, siis me nägime ainult purustatud ahervaremeid ja oli nii, et et läbisõitudest rongidest eraisikud ja siis peaaegu üldse sõitnud võeti maha sõdureid, moodustati päästegrupid, kes siis pidid matma surnuid ja võimaluse korral päästma veel keldritesse kuskil varingute all olevaid inimesi. Ühesõnaga, see oli jube pilt. Niivõrd ühe ühe ööga hävitatud linna. Ma mujal ei ole nagu näinud. Siiamaani on teadmata, kui palju inimesi sel ööl Dresdenis surma sai. Kas ei olnud see eelmäng Hirossiimale ja Nagasaki-le? Saksamaa linnade pommitamine jätkus kuni sõja lõpuni, kuigi sellel ammugi enam polnud mingit sõjalist tähtsust. Eriti hoolikalt käidi üle nendest linnadest, mis kokkuleppe kohaselt pidid jääma Nõukogude okupatsioonitsooni linnu Saksamaa lääneosas 1945. aasta algusest peale peaaegu üldse enam ei pommitatud. Aga seal asus lõviosa Saksamaatööstusest. Ka sõjatööstusest. Pommitamised tõid ränki kannatusi saksa rahvale, kuid hitlerlikule ladvikule see hirmu naha vahele ei ajanud. Ja hirmu tunti küll, aga hoopiski punaarmee kiire edasiliikumise pärast. Nad teadsid, et läheneb aeg, kus neil tuleb oma kuritegude kohta aru anda. Seepärast püti veel viimastel tundidel läänest õlekõrt leida. 1945. aasta algusest peale saalisid igat masti emissarid Berliini ja erapooletud riikides Šveitsi ja Rootsi vahet et sealtkaudu kontakteeruda lääneriikide impi realistlike ringkondadega. Kui kurioosne sega polnud. Himmler astus isegi ühendusse reaktsiooniliste seonistlike organisatsioonidega. Ehkki just tema käsul olid miljonid juudid oma elu lõpetanud koonduslaagrite krematooriumi ahjudes. Suuri lootusi panid Hitler ja tema lähikondlased fašismivastase koalitsiooni lõhenemisele seoses president Franklin Roosevelti surmaga 12. aprillil 1945. Oli hetki, kus fašistlik ladvik uskus, et ta jõuab oma eesmärgile sest mõttekaaslasi ja toetajaid leidus neil imperialistide Streaktsionääride hulgas küll ja küll. Ent need lootused pidid paratamatult põrmuks varisema. Ükski Lääne poliitik oli tal kui tahes suur soov ja tahtmine ei saanud minna kokkuleppele fašistidega. Ta poleks end iialgi suutnud õigustada oma rahva ees kokkuleppe ajaloo suurimate kurjategijatega. See oleks olnud nende poliitiline fiasko. Ja kell hakkas juba 12 saama. 22. aprillil levitati Berliinis antifašistlike lendlehti, milles kutsuti üles berliinlased kas elu või surm, haarake või pöörake relvad Hitleri vastu. Sõda tuleb viivitamatult lõpetada. Berliini ettevõtete töölised. Punaarmee on hävitanud oma teel kõik tõkked ja koputab võidukalt Berliini väravatele. Natsliku kurjategijad kuulutasid meie linnakindluseks, et ta sõjatules häviks needus ja surnatslikele mõrtsukatele. 22. aprillil tuli 19. mehhaniseeritud brigaadi komandopunkti Vaissen sees seitsmeliikmeline delegatsioon. Need olid selle linna elanikud, kes andsid meie ohvitseridele üle punalipu. Selle olid nad saanud kingituseks Berliinis, spartakiaadid päevil enne Hitleri võimuletulekut Moskva kehakultuur lastelt. Antifašistid olid seda kõik need aastad hoolikalt varjanud. 22. aprillil sai Hartman Storfi asulale osaks Orad, uurija liigituse saatus. Asula elanikud olid punaarmee lähedes välja pannud punased ja valged lipud kuid sõitsid kohale SSlased ja hakkasid saadistlikult tulistama naiste, laste ja vanakeste pihta. Kinni püütud inimesi raiuti tükkideks ja heideti tulle. Ainult mõned inimesed jäid ellu seetõttu, et SSlased olid sunnitud punaarmeest äkki jalga laskma. Saate algupoolel me jätsime nimetamata ühe äärmiselt olulise teguri nende hulgast, mis tagasid edu pealetungil Berliinile. See tegur oli nõukogude sõjakunst. Berliini operatsioon oli selle kunstimeisterteos. Me oskame hästi kujutleda frantaarset rünnakut, kus sõjamehed tungivad hurraaga ja nii-öelda rinnaga peale. Eks see oli nii ka Berliini lahingute esimesel etapil, kui meie väed asusid rünnakule Oderi läänekaldaplatvormidel ja murdsid läbi vastase esimesest kaitsevööndist. Seal algas tihe koostöö Georgi Žukovi esimese Valgevene rinde ja Ivan Koonjevi esimese Ukraina rindevägede vahel, kes kandsid pealetungi põhiraskust. Neid toetas põhja poolt otseselt Berliini vallutamisest osalemata Konstantin roposovski, teine valgevenerinne pealetungi teisel etapil läks asi keerulisemaks. Siin näitaski meie väejuhatus oma meistritööd. Arukalt planeeritud ja oskuslikult ellu viidud tiibamis manöövrit rünnak, gruppide kiire tegutsemine mitmes suunas, eri väeliikide tihe koostöö. Kõik see ei andnud vaenlasele mingit võimalust organiseeritud vastupanuks. Tähtsaim selle juures aga oli see, et nii säästeti meie mehi. Frontaalrünnaku puhul on suured inimkaotused vältimatud ja neid kaotusi tuli kanda küllalt veel Berliini tänavalahingutes. Toome ühe näite ettenägeliku manöövel kohta. Jälgime 282. polgu julgelt ette valmistatud operatsiooni Potsdami linna hõivamiseks. Siin oli täiesti omal kohal põhimõte, miks otse minna, kui ringi saab. See polk asus pealetungile küstrini platsdarmi osales vaenlase kaitse läbimurdmisel sello kõrgendikel ja jõudis 20.-ks aprilliks Berliini äärelinna Bernauni vallutades selle, mis edasi tuli. Sellest räägib polgu toonane komandör, erukindralleitnant Nikolai laseminikov. Sutherland Bernov hõivamist sai meie kurbus uue ülesande, mis muidugi kuulus rinde juhatuse plaanidesse minna Berliinist põhja pool mööda, pöörduda siis edelasse jõuda Potsdami piirkonda, kus koos esimese Ukraina rindeväekoondistega piirata vaenlane sisse. Koostööd pidime arendama mitte ainult esimese Ukraina rinde nende vägedega, kes jõuavad Potsdami lähistele vaid ka nendega, kes tegutsevad veelgi rohkem lääne pool ketsini juures. Selle tagajärjel pidi moodustuma kaks piiramisrõngast ümber Berliini. Väline ehk et sinirajoonis seesmine Aga Potsdami piirkonnas. Korpuse komandör andis meie diviisile ülesande tegutseda suunal silu vetsu kramp Nizz kust edasi liikuda Potsdami suunas. Selleks tuli meie polgu jõududest moodustada mobiilne löögigrupp, mille koosseisu arvati veel 65. tankibrigaad. Samuti hulk välikahureid ja liikursuurtükke. Kokkuleppel tankibrigaadi komandöriga paigutasime kõik sõjamehed tankidele, liikuritele ja autodele moodustus midagi tanki dessandi taolist. 21. aprillil kell 14 hakkasime liikuma naaberüksuste toetusel, murdsime läbi vaenlase kaitsepositsioonidest ja asusime oma ülesannet täitma. Kell oli pool seitse õhtul, kui sünhofia asula lähedal ründas meid vaenlase mobiilne grupp, millesse kuulus veerand seda tanki ründe suurt tükki. Pidasime maha lühikese ägeda lahingu, milles vaenlane kaotas viis tanki ja oli sunnitud Berliini poole tagasi tõmbuma. Liikusime edasi soo poole. Ööpimedus meid ei takistanud. Asulates, mis meid läbida tuli, põlesid tänavalaternad. Hilisele ajale vaatamata võis kohata jalutajaid. Ühes asulas, küsisime, kas neil sõjahirmu ei olegi. Meile vastati. Füürer kinnitas, et siiamaale ei ulatu ühegi venelase jalg. Kui tulite, arvasime, et tulevad omad. See vastus tõendas, et meie tegevus on efektiivne. Tõstsime tempot peade, jõudsime välja uuendsolörn kanali äärde. Seal oli paar kompaniid, sakslasi, kes püüdsid vastupanu organiseerida. Kanal oli neli meetrit sügav ning 45 kuni 60 meetrit lai. Lähim sild oli purustatud, kuid mitte täiesti. Jalamehed said ükshaaval üle. Tankid ja suurtükid surusid oma tulega vastupanu maha ja varsti olimegi üle. 24. aprillil hõivasime käigult Crumpnitsi asula. Jõudsime pika kitsajärve äärde, mille nime ma olen unustanud. Ka seal oli sild õhku lastud. Teispool järve olid vaenlase tugevad jõud. Kuna meie ülesanne oli kiiresti Potsdami välja jõuda, ei hakanud me seal endid lahinguga siduma. Jätsime kaldale vaid ühe ruudu julgestuseks ja liikusime edasi. Meie ette jäi nüüd Junghern, see järv, mille taga ongi Potsdami junkwern. See on küllaltki lai veekogu. Kuni 400 meetrit. Vastaskaldal oli vaenlase sõdureid liikumas näha. Järv tuli ületada, aga kuidas meiega oli amfiibautode pataljon, tuli sellele loota. Otsustasin, et üle läheme ilma suurtükkide ja miinipildujate ettevalmistustuleta. Kuigi torud olid kaldal ja valmis meid iga hetk toetama. Berliini poolt kostis meieni lakkamatut suurtükimürinat. Seal käisid ägedad lahingud. Kandsin oma plaanidest ette diviisi komandörile, kes oli kõigega päri. Pataljonid said ülesande pärast järve ületamist jõuda kiiresti Potsdami põhjaservale, et vaenlane ei saaks sealtkaudu linnast välja taganeda. Forsseerimist alustasime koidikul. Järve kohal oli udulinik. Esimene pataljon major gravitšenko juhtimisel jõudis vastaskaldale peaaegu kaotusteta. Teisele ešeloni le püüdis vaenlane juba vastupanu avaldada, kuid sellel polnud edu, sest kaldaäärsed majad olid juba meie sõjameeste käes. Mõne tunni jooksul oli kogu polk välja arvatud raskesuurtükid teisel kaldal. See oli 25. aprilli hommikul. 25. ja 26. aprillil oli meie pulk peaaegu üksinda Potsdamis. Ööl vastu 20 seitsmendat jõudis meieni esimese Ukraina rinde luureüksus. Täpsustasime, kus meie ja nende peajõud asuvad ja kirjutasime alla aktile meie polgu kohtumise kohta esimese Ukraina rindeluurega. 27. aprillil jõudsid meie diviisi peajõud ja esimese Ukraina rinde üks tankibrigaade üheaegselt Potsdami. Omamoodi erutav oli see, et nii meie diviis kui ta esimese Ukraina rinde tankibrigaad mõlemad olime Sverdlovski nimelised. Võidakse küsida, mida olulist saavutati niisuguse operatsiooniga, kus vaenlasega tegelikult vähe kokku puuduti. Ütlen ette nii palju ära, et Berliini lahingute lõppetapil, kui vaenlane püüdis linnast välja murda, oli Potsdami kandis palju tegemist nende vägede riismite likvideerimisega. Seega kõike oli ette nähtud. Nüüd veel mõni sõna juttu, sedasama 282. diviisi endise staabiülema erukindralmajor Nikolai Smirnovi k. Aktsioon võimelda patriate kuin, privistitan meie mobiilsele rünnakugrupil oli Berliini operatsioonis tähtis osa täita. Grupp iseenesest oli pisut ebatavaline jalaväepolk, tankibrigaad, liikursuurtükkide polk, hulk välikahureid peale selle. Kuli Potsdamini tuli meil vaenlase tagalas manöövritega läbida 100 kilomeetrit. Veel ei olnud kerge. Rohkem kui kaks ööpäeva ei saanud inimesed puhata, sest tuli aina edasi minna. Et antud ülesannet täita tuleb rõhutada meie grupi head koostööd lennuväega, nii suurt kolonni, nagu meie oma oli, ei saa varjata, kui ta liikumas olla. Mõned vaenlase lennukeid murdsid läbi kolonni kohale, grupi peale suunati suurtüki ja kuulipilduja tuli. Sõdurid olid tankidele lageda taeva all, kuid ükski neist ei hüpanud vahedwarjuda maha hüpata üksnes rünnakule minnes. Iseenesest oli see keeruline psüühiline seisund. Ma olen kindel, et meestele andis julgust ja visadust, soov kiiremini, lõpp teha vihatud vaenlasele. See eesmärk oli juba nii lähedal, et oli lausa käega katsuda. Lahingud Berliini pärast jätkusid võimsalt kõlas fašistliku Saksamaa pealinnaväravate ees nõukogude sõjameeste hurraa. Veelgi võimsamalt rajasid meie suurtükid teed peale tungijatele 11 päeva pärast Berliini garnisonis riismed kapituleerus ikkagi. Suure isamaasõja lõpuni jäi täna 40 aastat tagasi veel ainult 18 päeva.