Mina olen Märt Avandi ja loen kaks Juhan Smuuli luuletust. Kuidas joonistada kurbust. Joonistan akna alla, pihlaka kurva ja raagus ootab meresilmalisi tüdrukut, see ei saabu, ei saabu. Joonistan väikese punase padja, mille küljes su juuste hõngu. Padi nutab, miks? Kuldne põrsake oma ninaga minus ei Tõngu. Kuhu jäita põsk ja pisikesed kõrvad, kuhu jäi ta rahutu pea? Kaks suuremat patja tröösti, vaade väikest. Ka meil pole temata hea. Joonistan kerge ja kireva kitli, tühjalt ripub kapis. Olen kuulnud ja kuulan kitli, nuttu. Kittel kisendab b andke tagasi. Tüdrik Ma vajan teda kõik, ma peidaksin maailma eest ta rinnad, ta jalad, kõik, mis naisest teeb naise, räägib tuntud ja tundmatut keelt. Tuleks tema, kes tüdrikut armastab ja peab mind liigseks, ei heida meelt vaiksel sosinal põrandale oma poeks teades, kolmas peab kaduma teelt. Ja endast joonistan ainult silma ja silmapõhja su näo. Ja suu, mis kordab ilmast ilma, nagu kevadel, kordavad käod, tule, tule, tule, mu armastus. Ma ei oska joonistada aga kurbust, joonistaksin mani. Kuidas joonistada rõõmu? Tuba on sama ja asjad on samad, millede keskel käis kurbus. Kuid kõik rõõmust joob, Nuina naeravad täna ilma odraokas kurgus. Tass naerab laual ja pilt naerab seinal. Padi lagistab põrandal maas ja pihlakas kohiseb akna taga, nagu nagu põline laas. Aeg seisab ja minutid mööda ei tiksu. Tema magab üks ahjusoe kringel ja ta suletud silmade kohal teeb kniksu valged tiivune uneingel. Seda soojust ja hellust ja vaikust, ma jooksin kohe elu pikkuse sõõmu ning käsi, mis ainsamast libiseb üle, joonistab üles Murr rõõmu. Kaks killukest merd äkki vaatavad vastu mind omassinasse võttes ja r-i murdes rõõm uniselt, ütleb krants. Täna on lihavõtted.