Olen Elar Vahter. Loen teile, Otto Wilhelm Masingu mõistujutu päts. Vändra metsas, Pärnumaal lasti vana karu maha, poja teevad emast maha, võeti, viidi turule, Pärnu linna kaubale. Juhtus, karjud, andsite parajast seal olema ja ta vana tantsi karurammi ja vana olema, seisis ristis, karupojad, õpetas neid istuma, Kübaraga tantsima ja mõnda tempu tegema. Ametit kõik kätte antud rõngad, ninasõõrmed pantud, läksid peremehega mööda maad siis tantsima ja mõistsid tantsu lüüa. Oli peremehel süüa, kes kui rängast võttis viinavaestel liiast, tegi piina. Olime ees end väsitanud ja kuhja juure venitanud karud vaia külge köitnud, sellili maha heitnud. Päevi oli alla läinud, karud olid palju käinud küllalt ega tantsitud ja tantsitajast, Malgatud aga olid eimeta. Ja veel alles jootmata. Mis vaene lugu sull ja mull, kes karu, sugu, päästame nüüd ennast lahti. Läki ära salamahti. Kuhu pääsed vennikene ninadega, Hellakene rõngas sõõrmist läbi laeb, kus ta seisab, las ta jääb. Ei ma seda mitte taha, sõõrmed, mina kisun maha kodumaile, tahan jõude oma suguvõsa nõuda, muljub külmuga hädast, häbi, sõõrmed nüüd ma kisun läbi, kodu, lähen tantsima ja oma kunsti näitama. Seal mul kõik mu vastu tõttavad, kõik mind lahkesti vastu võtvad tädid, onud, lelle tuttavad, need kõik minu vastu ruttavad. Vändramaal jõudis päts, alles oli vana mets, alles mitmed mesipuud, keda noorelt oli tundnud Neile, andis Hellast suud. Kus mu tädid, kus mu tuttavad juba pojad, kaua nutuvad nahk jo ammust nülitud ja Nahkurile müüetud. Kes mulle annab sõnumid, kus ma leian, omaksid, vanad on kõik hävinud, uus põlv taga sündinud. Teised karud olid nõudnud teada, kes koju jõudnud. Ja kui kuulsid seen päts mõmises kõik Vändra mets, päts, kes võõral maal on käinud imet kuulnud imet näinud Kuramaal ja Poolas olnud päts on jälle koju tulnud. Miisesid emased, võib sest saada peiukest, kel Jum maal andnud tütrekest. Ei ta ole asja ta täna tulnud passita. Miks ta muidu oleks tulnud, kuidas seda poleks tundnud, et siin meie metsanukas karud, Tret pole hukas? Hakkasid siis lakkuma ja tütrekese harima, sülitasid nende karvu, pidasid ka kangest arvu, kui ta patsivõrku püüda, väimeheks teda hüüda. Pätsil olid kallid päevad, isad-emad tädid näevad, pats on väga priske mees, kel hambad suus ja rammu sees, kus siis härga, murreti ehk valmist kaera, Leieti sinna pätsi paluti ja parematel annetti juhtusid siis piduts seal vanal otil mustal karul oli siis kapatski seal teiste karudega, Varul rääkis, mis ta ilmas näinud, mitmed maantee läbi käinud, kui ta pohlakaru sugu, kellest väga peetaks lugu ja veider tantsimas vedu, pulka vedamas, kukerpalli ratast löömas, kükitades pohle söömas, suud ja silmad lahti peas, kuulis Pätsi iga mees viimaks igatsesid näha, kui ta pohlad tantsi teha, palusid siis Pätsikest tantsiks, sekka nätikest päts, siis tõusis tantsima ja tantsi lugu joruma. Jalgel keha käänas liikmeid imelikult, väänas kätte välja, sirutanud tas laiali, neid laotas, pani kõrgeid rinde peale kõrdeid seadis puusa peale, hüüdsid kõik, kes olid seal vaata imet, ilma peal. Päts kui lõpistantsimast kummardas neid pohlaviisi, soovis head ööd kõigile ja ruttas kodurahule kõikesse õiglamad, seal olid ütlid. Päts on kallis mees, heida taha kiidelda rumala maid põlata, aga olid teised seal, kes vanaviisi armastasid, targaks ennast arvasid ja targemaid, vihkasid need siis pahandasid meelt, pruukesid ka oma keelt, tegid hirmus suure kära, läksid, murdsid pätsi ära. Seda igal ajal nähtud, et seal ikka vaeva tehtud, kes, kui targem tõega rahvast püüdnud valgusta.