Selja taga olid kirjud, noorusaastad viletsad ja ilusad omamoodi ja 1913. aastal oli välja antud igaveses labürindis üks omamoodi tore raamat, millest nähtudeta mädanud Lääne-Euroopa kirjandus oli minusse avaldanud suurt mõju. Ei või salata, loetud sai noil päevil lõpmata palju juba reaalkoolist peale. Vene ja Lääne-Euroopa kirjandus oli läbi võetud kaunis põhjalikult ning enesestki mõista langetud ta mõju alla. See ei võinud ju kuhugi jääda. Johannes Aavik nimetas mind igaveses labürindi seest Postimehes esimeseks eesti dekadendiks. Võib-olla võeti seda asja mõnelt poolt väga kurb, tõsiselt, kuid mul oli selle tunnustuse puhul maid mõnus olla. Paraku ja see oli palju halvem, ei võetud igavesest labürindist saadik mu kaastööd enam peaaegu kuskil vastu. Arvan, et kaas ise oli ka süüdi, sest kindlasti olin tol ajal muutunud liiga dekadentseks Eesti ajalehtedele, kuna Noor-Eesti jaoks polnud mu dekadentsi veel küllalt. Pesu ehtis. Nii et olin sattunud kahe maailma vahele ja tulemuseks oli nälg. 1913. ja 14. aastal olin tartus mõnikord päevade kaupa söömata. Korter oli maksmata kuude kaupa ja nii suvel kui ka talvel käidi ühe ning sama palituga ehk õigem käidi palitus vaid talvel, sest suvel oli see Lombardis heeringas ja leib söögiks, mõnikord üle mitme päeva oli maiustuseks. Teed tuli juua suhkruta raha. Kopik, kui seda oli, kulus eeskätt kohvikus, sest elati poeemi elu ning kohvikus istumine oli püha traditsioon. Nälgiti, aga kohvikus pidi saama istuda. Ja kui kellelegi kuidagi välja kukkus, siis toodi korv õlut koju ja lauldi seejuures kirikulaule kolme hääle peale ning sellest saadud inspiratsiooniga mindi kõrtsi, kus kelnerid ja puhvetipreilid ei suutnud sageli vastu panna. Me innukatele tõendustele, et arve tasume järgmisel päeval. Nii saabus august 1914, mis ühe joonega tõmbas minu sassi läinud elule kriipsu peale ja pani maksma kindla kroonu korra. Sarajevo revolvripaugud ei jäänud tähele panemata isegi poeeemmlaste poolt, kuigi tegutseti rohkem ebamaiste kui maiste asjade sfäärides. Rahvusvaheline poliitiline õhkkond oli nii paks, et tundus läpastavana isegi Werneri kohvikus ja kõiksugu impe realismide vaim hakkas lõpuks segama isegi puuderdatud dekadente. Kui siis lõpuks kärgatas pikne ja tänavanurkadele ilmusid mobilisatsiooni käsud, ei oldud niivõrd üllatatud, kuivõrd aimati instinktiivselt, et tulemas on midagi väga suurt ja väga uut, mis senisele elule teeb lõpu ja avab ees üsna teistsugused leheküljed. Nii ka sündis. Juba väliselt võttis elu ja ümbrus paari päevaga üsna uue ilme. Tartu oli üle ujutatud keskealiste maameeste ja hobustega liiklemine muutus mitmekordselt elavamaks. Rahvasalgad kogunesid aeg-ajalt siin-seal kokku ja siis peeti sõjavaimustuse miitingut. Lauldi poosed thrani ja liiguti üheskoos kohaliku rügemendi staabi või voinskina channiku kantselei ette. Ühel säärasel meeleavaldusel lonkisin ka mina huvi pärast teistel sabas ja miks salata, endalgi oli väike vaimustus ja massipsühhoos sees. Läksime staabi ette, kus lauldi oma kaks korda poolsed käed ära ja karjuti neli-viis korda hurraa, enne kui ilmus üks ohvitser staabiaknale ja pidas lühikese kõne. Aga oli tubli poiss. Kuna rahvas nõudis rügemendi ülemat ja suurt vaimustus portsjonit, ütles ohvitser umbes järgmist. Rügemendi ülemal on palju tegemist, ta ei saa ilmuda ja meil teistel on palju tööd ja muret. Kinnitan teile, et meie kõik teeme, mis meie võimuses, et Venemaa eest seista. Seda peab tegema iga kodanik. Praegusel tõsisel ajal soovitan teil koju minna ja rahulikuks jääda ja töötada igaühel oma alal. See on nüüd kõige õigem. Meeleavaldustest on küllalt, nendest ei ole kellelegi midagi kasu. Valas nii-öelda külma vett, teiste truu alamlikku vasikavaimustusse. Mõned väga tulised militaristid olid Haabunud longiti pettunult laiali. Mis sa ütled, tahad ka midagi suure üldise asja heaks ära teha ja saad väikeselt noomida. Suurem jagu tollest seltskonnast olid venelased, ametnikud, üliõpilased, kaupmehed, käsitöölised, aga oli ka eestlasi. Lohutati end sellega, et kui aia ja tähe tänava nurgal üks mobiliseeritud tagavaraväelane voorimehel vastu sõitis troska püsse täis, siis karjuti talle hurraa. Kuid tagavaraväelane, keskealine mureliku ilmega mees pööras näo kõrvale ja ei vaadanudki vasikavaimustus publikut. Ta päevitunud, tumm ja väsinud nägu on veel praegu mu silme ees. Ta pilgus, mille ta rahva eest kõrvale pööras, oli väike jälestus võib-olla instinktiivne. Otsekui näeks mees midagi ebasündsat enda ees. Ma ei mõistnud teda siis, kuid pärast küll. Küllap jäi tal maha perekond, naine, lapsed, võib-olla talumajapidamine. Läinud ööl koputati aknale ratsakäskjalg, teatas talle mobilisatsioonikäsu ja kihutas edasi. Paari tunni jooksul tuli elada läbi rohkem kui mitmekümne aasta jooksul ja siis rutuline lahkumine. Ning ees. Võib-olla juba mõne päeva pärast langes ta Sold haual ja need seal karjusid talle hurraa. Ma hakkasin juba asja mõistma, kui sama päeva õhtul tuli Valgast Reinhold Velner, kes ka tagavaraväelasena Tartu oli käsutatud. Eli, vedanud vaesel Velneril teenis ligi neli aastat räpase kütipolgu reamehena. Prestlitovskis sain neetud Russidelt, nagu ta kirjades sõimas tappa täitkadelt kapralitelt allohvitseri delt. Ja nälgis oli täisid täis, kuid luges, Mäterlinkija unistas reisust kaprile. Vaene mees. Lõpuks 1913. aastal vabanes sõjaväeteenistusest, oli mitu kuud kohata venna talus sulaseks. Viimaks 1914. aastal sai väikese kohakese valgalehe toimetusse, aga samal suvel mobilisatsioon. Werner oli tulivihane meeleavaldajate peale. Mingu kuradid ise sõtta, kirus ta katsugu siis ka hurraa karjuda. Samal õhtul läks Velner Tartus mobiliseeritavasse tagavaraväerügementi öösi saadeti ta minema ja Soldoual langes vangi. Pidas kogu sõja aja vastu. 1918. aastal saadeti ta Saksamaalt kodumaa poole teele. Teel haigestus kõhutõppe, kuna oli äärmiselt kurnatud. Ta paigutati Riia haiglasse, kus suri kodumaad nägemata. Mina olin Velneriga võrreldes palju õnnelikumas osas ma polnud ju tagavaraväelane, olin vaid Ratnik Pervaboradele jääda. See on esimese järgu maakaitseväelane. Olin 1913. aastal Võrus kuu aega karjaplatsid trampinud, nii kutsuti maakaitseväelaste kuuajalist sõjaväelist õppust ja see oli kogumustaaž. Minu mobilisatsiooni käsk ilmus tulpadele alles pärast seda, kui tagavaraväelased juba läinud olid. Ja oli ju teada, et neid ei saadeta rindele. Vähemalt esialgu mitte, vaid jäetakse maad kaitsma, kuna veel enne seda oli meid tarvis korralikult välja õpetada. Meie mobilisatsioon polnud ka nii kiire kui tagavaraväelastel. Nemad saadeti rindele otse palavalt. Haarati kodust adra tagant inimene, mõne tunni jooksul pandi riidesse, laoti vagunisse, juba sõitis tullepušed Snoiemmeasso kahuriliha olles kaks-kolm päeva pärast adra tagant lahkumist võib-olla juba külma. Pärast Ratnikute mobilisatsioonikäsu ilmumist kõndisin ma veel mitu päeva tartus ringi vaba mehena, sest kuulda oli, et pole kiiret. Mehed kogunesid pikkamisi. Käisin veel kohvikus kõrtsiski ja mäletan, Vanemuises sai ühel õhtul sõpradega veel kõvasti võetud, nii altkäesest avalikult enam alkoholi müüa ei tohtinud. Kuid viimane asjaolu oli meie kambale soodus, sest krediiti ei keelanud nüüd enam keegi, maeti ju viina ja mis sa surnust enam hoiad? Lõpuks arvasin, et aeg on minulgi minna. Ja ühel kenal augusti hommikul läksin Vuinskynaczanniku juurde, kuhu oli käsujärgu ilmumine määratud. Mul oli oma, pikk-kuub seljas juunilised püksid, jalas, lai must, kaabu peas ja kepp käes. Selline oli meie Eeemmlaste moekarja tol ajal. Vestil oli hästi suur väljalõige ja valget rinnaesist ehtis must Harrisoni lips. Harrison Rootsi või Norra näitleja oli siis filmide kuulsaim traagik. Suurem jagu mehi oli arstlikust komisjonist juba läbi käinud ja Winskynaczanniku ruumid juba üsna tühjad. Ühes tagumises toas leidsin doktor Ratase särgi väel higi otsa ees mehi murdmas. Nimelt murdmas, sest praegu veel näen selgesti oma silme ees toda pilti, mis mulle esimesena avanes, kui astusin tuppa diivanil, paljas mees upakile ja doktor tas tema kallal mehe jalad otsapidi pihus, tohter väänase käänas neid kui looga puid, kuna mees ägisese kägises nagu vana vanker. Mees kaebas nimelt ägedate rõõmatismi ja arst pidi siis kindlaks tegema, kui palju selles tõtt, kui palju luulet oli raske töö. Arst murdes ja murdise küsis aeg-ajalt, kas on valus. Mees laulis kui hädapasun. Jaa, jaa. Ai tohtrihärra. Ei mäleta, millega see lõppes, aga usun, et vana tuntud Prinnatiga Prinnad öeldi komisjonis, kui mees oli sõjaväeteenistuseks kõlbulikuks tunnustatud. Teiste diivanite ja laudade juures higistasin teised arstid, kuulates koputades, käänates ja väänates. Kõige tagumises toas istus kõrge komisjon ja ootas oma saaki. Mina olin omal ajal nekruti põlves neid komisjone juba näinud ja mul oli vähe usku nende vastu tulelikusse. Ka ei kartnud ma sõda lihtsalt hooletu poeeemmlasena, et selleni, kui rindele satun, on veel aega küll. Samuti oli sõjaväeteenistus vaid huvitavaks läbi elamuseks ning kuna mu kodanlik seisukord polnud just hiilgav, siis polnud mul midagi kaotada. Seepärast ei hakanud ma pikka juttu ajamagi, ütlesin kõrgele komisjonile lühidalt, et olen terve ja seda usuti kohe paugupealt, kui aumehe sõna. Kunagi anti paberilipakas pihku stopaaeff kasarmu, mine kasarmusse. Läksin siis visiitkuub seljas joonilised püksid, jalas, lai must kaabu peas ja kepp käes. Valget rinnaesist ehtis must Harrison ellips. Kasarmuplatsil olid teised mehed juba stroisse löödud ja aina külas Napravo, naljevo, Napletšov ja Šagom, arh. Üks suur paks ohvitseri isand ajas teistega keset platsi juttu. Pärast sain muidugi teada, et tooli meie maakaitseväed rusiina ülem ise. Tollele mehele ei tohtinud sõdur kunagi muidu vahenditult ligineda, kui olgu vahest vaid raporteerimiseks. Aga kust ma siis sellest teadsin. Ja pealegi polnud ma ju veel sõdur. Astusin isanda juurde, sest ta oli kõige paksem ja tähtsam. Kergitasin oma kaabut ja palusin juhatada, kus siin mind vastu võetakse. Ega midagi ütleda või isand jäi rahulikuks ja viisakaks, kui lausus küll sellega juba hakkama saame. Seal kasarmus näidatakse kõik mis vaja ning ta viipas vasakule, pruuni maja poole. Ma kergitasin jälle tänades mütsi ja hakkasin astuma. Ohvitserid muigasin millegipärast paks mees ise. Nojah, juba mõne päeva pärast sain ma aru, miks nad muigasid. Olin kõrget ülemust kõnetanud kui omasugust. See jutt kõrge ülemuse kui omasugusega jäi mulle ka viimaseks. Isegi kui kaheksa kuu pärast sain ohvitseriks, võisin kõrget ülemust ikkagi kõnetada vaid suurima teadmisega, et tema on mu jumal ja mina tema alam. Kasarmus silmitsedes velt veebel mind kui imelindu eest ja tagant. Chamsa nimaalse. Mis ametit sa pidasid, küsis ta lõpuks. Piss saatil, kirjanik, vastasin ma. Piisor, kirjutaja, nentis ülemus, Need, piisar ei, mitte kirjutaja, protesteerisime haavunud piss saatel piss saatel. Jerzy oli Rawnoobeessarilipis saatil ükstaskõik, kas kirjutaja või kirjanik, lõivelt veebel käega. Vumagumariaatjumets jäägi paberit määrida oskab igaüks. Aga kompaniiülem, kes tuli kantseleisse sisekorra asjus, vaatas asjale teisiti. Ta oli 35 aastaselt reservi lastud või läinud ja 15 aastat elanud ristiinimesena. Sellepärast vist tundis ta kirjandust oma jutu järgi kaunis hästi. Et harilik vene jalaväeohvitser kirjandusest huvitatud oli. Seda juhtus väga harva. Sto artist, mis, kas näitleja pöördus ta sisse astudes minu poole. Nii et piss saidil, vastasin ma A piss aedil ning siis algas jutt kirjandusest. Kapten bee oli kompaniiülem, tal oli palju inimlikke vigu, nagu pärast osutus, kuid üks viga käis talle üle kõige. Ta ei tahtnud olla ametlik armeeski ohvitser. Ta tahtis olla harituks meesterahvas kultuuriinimene läbi ja läbi keda sugugi ei võidaks painutada, vaid hariliku ohvitseri mõõdupuu alla. Ta tahtis olla seltskonna inimene ohvitseri mundris ning esimene asi, millega ta endast teistest kaadriohvitseridest eraldas, oli see, et ta igale vähegi haritud sõdurile ütles. Teie Vene sõjaväes aga oli sinatamine seaduseks, sellest pidasid kinni isegi sõjaaegsed ohvitserid. Pidasin sellest pärastpoole ohvitserina kinni minagi, sest kasvatusdistsipliin ja šabloon on kõvad asjad. Pealegi nagu ütles üks vene kolonel, vene talumeest, pole eluajal keegi teietanud. Kui mina seda tegema hakkan, siis peaks ta mind totraks. Ja vene Moshik oli ju vene väes esindatud 90 protsendiliselt. Kuid näe, kapell peetegi tšikki ja täietas mind kohe algusest peale ka teisi vähegi haritud sõdureid. Meie jutt kirjandusest venis pikale ja oli velt veebile nii kummaline ning vastik, et oma igavate haput nägu kuidagi ei suutnud distsiplineerida. Kapten päris, millisesse perre ma kuulun, kas realisti romantikut, naturalistide Impressionistide? Mulle tuli meelde Johannes Aaviku kirjutas minu raamatust Postimehes ja ma vastasin, et olen esimene Eesti dekadent u süüdis, kapten, see on midagi niisugust, sinist, lillat ja lainetavat. Ma küsisin, kas ta on Andrei peluid lugenud? Vastased on, aga tundus, et ei ole. Noh, olgu mis oli, aga omamoodi tüüp oli see kapten bee küll. Kas tal täit aru peas oli, seda ei tea ma tänase päevani. Meie esimene kõnelus lõppes sellega, et kapten sai paberite allakirjutamisega valmis ja läks minema. Ja pärast härrasmeheliku jutukompaniiülemaga kukkusin ma kuid Barnassilt alla velt veebli ette, kes surises. Kui sa ülemusega räägid, siis seisa sirgelt ja ära karju ikka ja nagu mõni eesel ülemusele öeldakse just nii. Mitte, aga, ja ja üldse jätta kõrvale kõik oma kirjakunst eeskätt juuksed maha, lipsud ja maniskid maha ja siis muretse endale inimese moodi rõivad ja saapad, sest mundreid niipea ei anta ja selles riietuses oled sa nagu Choughelo hernehirmutis teiste seas. Kui ma julgesin veidi nagu vastu öelda, meenutades peent jutuajamist kõrgema ülemusega külas kärgatas ratsus väät mitte arvustada. Käiama jaoskonda ja Mellianud jaoskonna ülemale. Küll see sinust asja teeb. Sain ei mäleta, kust säärsaapad ja kunstnik Karinilt lühikese kuue kaabut ja maniskeid lips aga ikkagi maha ei pannud, sest millega ma pidin siis katma oma pead ja kurgualust. Nii et seisin strois ikka oma laias kaabus valgekrae kaelas, mustklipp sees ja joonilised püksisäärsaabastes. Kaabu ette, kinnitati vasknöörist pealkirjaga veeru Zareaa hoteczist, usu tsaari ja isamaa eest. Selle risti all algas siis mu sõjaväeline karjäär. Kuu aega tantsitati meid kasarmuplatsil, nii et higi voolas. Õhtul kasarmu raudvoodi põhukotile heites tuli uni kohe kui puuga pähe. Meeleolud seda polnud aega ega olnudki midagi iseäralist meeles. Suure sõjaperspektiivid olid täiesti tumedad ja tundmatud loodeti peatset sõja lõppu. Pealegi olime meie Ratnikut maakaitseväelased, kes õigusega olid kindlad, et vähemalt niipea või ka üldse rindele minekut ei tule. Õudusmeeleoludes kõndisid ümber vaid need, kellele juba see kasarmuelu ja utsin, oli kibe ja jube küllalt ja kes ka õigusega kartsid, et sõja ajal on kõik võimalik ja rindele saatmine ei, mitte väga võimatu. Likvideerisime linnas oma korteri, see on mööbliga, toa osa asju, mis mul oli, pakkisin sisse, jätsin maja peremehe juurde hoiule, ühes kauase maksmata üüriga, osa tarvilikuma tõin kasarmusse ja seadsin oma elu täielikult kasarmu jalale. Lühidalt. Vuajeeemmlase ajajärk oli läbi. Olin sõdur. Minu kirjanduslik tutvus kompaniiülem aga ei toonud mulle teenistuse alal midagi sisse. Mingeid pehmendusi mulle ei tehtud, truck oli sama kõva kui teistelgi. Koguni kapten B oli selline isand, et nõudis peenemalt poistelt, kuigi neile ütles teie veel kõvemat utsinud, kui teistelt põhjendus rohkem on, see peab rohkem andma. Haritud sõdur peab igapidi teistele eeskujuks olema. Siiski, kuna B aeg-ajalt püüdis mu siin-seal kasvab, on maailma nurgas kinni ja ajas minuga mõne sõna erajuttu, sellist, millest teised suurt aru ei saanud ja mis oli pühendatud kõrgematele sfääridele, siis alamad ülemused olid minu suhtes ettevaatlikud. Aga sugugi ei seganud mind mõnikord eriti Treimast just selle psühholoogilise fookuse alusel, et ole sa pealegi haritud ja aja sa pealegi kompaniiülem, aga tarku ja peeni jutte, aga vaat meie Treime sind ikkagi. Eriti oli mu jaoülem modeljon, komandör, Peipsi-poolne, venelane, tagavaraväe noorem allohvitser, mulle tige mees oli, ise täisid täis, kui märs, aga ääretu suur tõsi, venelane, kes muulasi inimesteks ei pidanud. Seotellion katsus mulle aeg-ajalt ikka teha, mõne paha kriifi, rääkimata ta teenistuse alal oli hirmus nõudlik. Muidugi põles ta hingel, et mina suhkna olin peenem kui tema ja ajasin kompaniiülemaga tarka juttu. Suhknad lendasid sageli igal juhul eesti keele, Eesti laulu, Eesti riietuse ja elukohta. Meie Družiina koosnes aga suuremalt jaolt eestlastest Tartumaameestest. See oli tõsi, venelasele veelgi valusam, et teenides vene väes, tundis ta end kui eestiväes olevat eestlaste keskel. Fakt aga oli, et rahvusliku küsimust ei tohtinud Vene väes ametlikult teravaks ajada. Kui ma ei eksi, ilmus sõja algul isegi mingi manifest, kus kõiki vene riigialamaid, rahvuse, ususeisuse ja soo peale vaatamata kui ühe õigu sellisi inimesi kutsuti ühise asja eest seisma, hoidudes lahkhelidest ja nii edasi. Kui ma ei eksi, oli sõjaväes koguni hoiatus, vähemalt mitteametlikult, et rahvuse ja usulahkhelisid seal ääretult kardetaval ajal ei tohtinud puudutada ega õhutada. Põua sele kuivale suvele, mis oli erakordne küllalt ja tekitas halbu ennustusi, mis täitusid, järgnes augusti lõpu täielik päikesevarjutus. Ka mitte ebauskliku teleinimestele oli see krõbe küllalt. Täielist päikesevarjutust polnud ma muidugi varem näinud ja ei näe vist enam oma elus. Nii et just 1914. aastal maailmasõja algul sain teda ainukordselt näha. Kummaline, igatahes taevas oli selge ja varjutust võis korralikult jälgida. Kui kogu päikeseketas katus musta varjuga oli kasarmu peaaegu hämar. Keskpäeva ajal. Sõdurid jälgisid pilti väga pessimistlikult ja selleks oli neil täieline õigus Venemaale ja Vene vägedele. Igatahes oli see päikesevarjutus väga halva tähendusega, nagu pärast osutus.