Olen Sepo Seeman ja loen Juhan Liivi luuletuse. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Pole mul maad, ei ole mul maja, pole mul rada, ei ole mul raja, pole mul raha ja kõike on vaja. Olen küll kurva aegade kaja, tumedaööde tunnistaja. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mina ei tea, kuidas rõõmu jätan. Kui mina koduma aasale tõttan. Muredes croidunud kahe vahel. Ei ole lootust, ei usku. Kui ahel, rõhud, mind, saatus, kui surma lahel kostab siis eesti laulukaja. Eesti laul, oksa elustaja, mina ei tea, kuhu rõõmu, siis jätan.