Olen Ursula Ratassepp ja loen Kristian Jaak Petersoni luuletuse laulja. Nii kui vahus, jõe mürisevad lained mis kalju pealt langevad oru sisse. Nii kui taeva pikne musta pilvede all hirmsasti kärgatad. Nõnda on jooksmas laulu ilus tuline oja. Nii kui valguse Allikes seisab austud laulja oma vendade keskel Kärgatas pikne ja metsad on vaik. Laulja on tõstamas oma hääle valamas suust laulu kaste ja tema ümberbait. Kui merekallijad. Rahvad on kuule, mai äss.