Tere õhtust. Täna on meie külaliseks Tallinna Draamateatri näitlejanna Meeli Sööt. Vist isegi Eesti NSV teeneline kunstnik. Vist. Sellepärast, et no ei ole päris kindel tema puhul ei ta ei kanna seda nii nagu etiketile lippu või ei kasuta seda, kui relva enesekaitseks ega teiste vastu ja nii vait võib ära ununenud või on tal mingisugune tiitel või ei mõnele anda kirjutatud kaugelt kaugelt otsa ette, tema puhul seda ei ole, aga, aga ta on suur vaikija. Täna me lõpetame selle vaikimise. Noh, kui teatris on 51 näitleja kuhu sa kuulud umbes esimene kümnend, Heine, 10 ja nii edasi, kuni 50 veel ükssarved umbes tähendaks, käisime Mikk Mikiveri Mikiveri täna sellega vahele ei võta, ta hoidub, ütleme selle kohta. Näitleja peaks enam-vähem teadma siiski oma Või kuidas? Mina olen veendunud, et peaks teadma see inimene, kes ütleb, et oo ei, ma ei ole midagi, ma olen nii, see kas valetab või või ei ole, päris normaalne. Aga, aga tõeliselt näitleja peab enam-vähem oma hetkeseisu seisu tundma. Noh see ei. Ma ei arva niimoodi, et see on ka kena liialdus, kui ta ütleb niimoodi täpselt, 19-st ütles, et ta ei ole näitekunstis, kõik see kõik see asi mõõdetav selles samas kollektiivses kollektiivses protsessis. Mida ta endast kujutab. Ja vaat siin on see mina ja mina ja kollektiivsuse tasakaal. Et kollektiiv nõnda ju ikka on või. Nii nagu üteldakse, et üksinda sa lahingut võita, nii on see ka meil üksi ei suuda teatris siiski ma olen kindel, mitte midagi ära teha. See käib näitlejate pere kohta ja, ja ma usun, et see käib ka režissööri ja näitlejate vahekorra kohta. Režissöör minu arvates ilma näitlejateta või selline režissöör, kes, kes näitlejat oma oma loominguliseks partneriks ei pea, kes peab neid ainult vahendiks selleks et ennast teostada, see, see režissöör muidugi muidugi suurivaid pikalt ei saavuta, see võib-olla paar võitu ja, ja see protsess ei kestaga. Ma usun ka, et ei ole mõtet esitada küsimust, et kas on nüüd praegu režissööri teater või on näitlejateater, tan režissööri ja näitlejateater. Ja muidugi hea, kui need need kaks kokku sulavad ja leiavad. Ühemõttelised inimesed leiavad teineteist. Siis ma usun, et sellel on mingeid tulemusi, aga aga üksinda ei suuda nii hea näitleja, aga, aga ma arvan, et, Režissöör. Nagu poolikuks aga näitleja, kes endast midagi ei arva, kes on meie enda mina nagu mingil määral olema, see ei ole. Minule tundub, et see näitleja kaotab ka mängu. Sest iga näitleja Peab olema siiski isiksus ja ta peab endaga midagi kaasa tooma. Kui sul mitte midagi ütelda ei ole, siis. Siis ei ole. Siis ei ole laval sind huvitav vaadata ka, nii et. Ikka loeb, loeb näitleja isiksus. See, mida sa inimesena endast kujutad Ja tagasihoidlikkus on voorus. Aga liigne tagasihoidlikkus? Muidugi muidugi see inimlik tagasihoidlikkus ei tähenda seda, et sa peaksid laval tagasihoidlik olema, eks ole, neid kahte tasakaalus hoida, mitte alati ei õnnestu. Selleks, et laval ennast maksma panna, selleks inimene kipub ennast elus ka sagedasti maksma, panen. Need ei ole muidugi muidugi mitte ühesugused asjad. Muidugi on ta kollektiivne kunst muidugi siin sinu tuju ja siin on meeleolu ja ja kõik see, mille sa proovi võib kaasa tuua, kui sa ennast ei häälest, proovi peale ja teiste peale, söövad hirmus palju teisi mõjutada, eks ole. No kahtlemata, kui näitlejad peavad jätma kõik oma isiklikud tujud ja oma meeleolud jätma tahaplaanile neid suutma maha suruda, lihtsalt arvestama seda, et kui sinul ei ole tuju, kui sa midagi oma partnerile vastu ei anna, siis siis ei saa ka partner mängida ja ja edule proovist midagi välja ei tulestseenist midagi või et see on nagu pallimäng. Aga oletame nüüd nii, et vaata, toomikul omlett läks kõrbema, siis ajasid kohviplekiseelikule pääle. Kõik need asjad võtsid aega ja need on täiesti selge, et kui sa õismäelt hakkad teatri tulema, siis sa jääd hiljaks, aga sa pead kohe olema esimesena laval, peaproov käib ja pead hakkama mängimas stseeni, mis nõuab, et sa ing selles kaasa heliseks. Et kuidas, kuidas see, kuidas see välja näeb, siis, kui nüüd hingeldades tuled, tuisu on sant ja nii edasi, nii edasi. No vot selles on see tahte kasvatamine, peab lihtsalt suutma sellest sellest lahti ütelda ja muidugi on seda ma arvan, et üksi on sellest ka raske. Raskemast ületada seda aga aga tänu oma töökaaslastele ja partneritele, kui saga esimestel momentidel nagu ei suuda sellest üle olla, siis kui sa sukeldud sellesse töösse, siis vast iseenesest lihtsalt suutma süveneda töösse. Suutma jäägi jäägitult sinna sisse minna. Oleneb, see oleneb muidugi endiselt palju ka sellest sellest, kes su ümber on ja kuidas proovimeeleolu. Kahtlemata üksainus inimene võib 20 inimese tuju ära rikkuda ja kui tal ei ole tuju prooviks ja ta hakkab seal niisama juttu rääkima ja või siis oma kapriisne näitama või siis nagu jookseb terve proov tühja. Ja ometi maal on täiesti täiesti nõus ja ise olen kuskil salajas tundnud seda, mida väidab üks. Üks kolleeg Soome teatrist oma intervjuus. Ta ütleme niimoodi, et sel hetkel, kui sa lavale läheb, see on see esietenduse närvistan juttu. Sel hetkel, kui ma lavale astun, ei aita mind mitte keegi ega mitte miski. Ütleb, et ma ei ole küll kordagi elus surnud, aga ma võin öelda, et, et kindlasti on seesama, et surija on sellele küll iseendaga üksi, kuigi tema ümber võib olla väga palju inimesi, kes kõik kaasa elavad ja kõik püüavad teha, ta jääks. Aga tema suri ja sel hetkel üksi, et nii on tema arvates ka näitleja sel hetkel lavale astub oma hirmuga ja selle ületamise võimalust ikkagi kõigiga on ikkagi üksi. Kuidas seda siis seletad? Kollektiivne kollektiivne kunst ja, ja kõik on vastastikku ja üksteisest sõltuv ja siiski siiski äkki, eks. Päris kindlasti, ja see hakkab juba sellest küsimusest peale, mis alguses küsisid, et nagu liigsest tagasihoidlikkusest, sellest liigse tagasihoidlikkuse ka loomulikult siis ei pruugigi minna näitlejaks, sest siis elamine lavale, kui sul midagi ütelda ei ole ja kui sa lähed lavale see esimene moment, siis oled sa ikkagi see sina, kes sa tahad lavale astuda ja ja sul on midagi öelda. Ühesõnaga, satud iseendana lavale. Nii et kollektiivne aga antud juhul ta nõuab seda, et, et mitte siis nivelleeritud ühetasaseks ühetasaseks tehtud. Ja sellest maailma muidugi võid ise ette kujutada, on siis nii lavastajal kui ka peanäitejuhil üheks sõbralikult ühte moodi mõtlevaks kollektiivis ikkagi küllalt raske pühenduda. Aga noh, ideaalis peaks siiski olema see, et esiteks muidugi peavad nad olema ühemõttelised, nad on kõik tohutult erinevad individuaalsuse, erinevad inimesed ja mida erinevamad nad on, seda seda huvitavam teater. Aga eeltingimus on see, et nad üksteisest aru saavad, et nad on ühel lainel nagu mõttekaaslased ja teiseks ma usun, et peab olema väga tähtis teatris usaldus kolleegide vahel. Ja ma ei mõtle mitte seda usaldust, et et sa pead endast kõik nagu ära rääkima sa endale hinge taha mitte midagi jätta. Aga see usaldus, et, Et sa teise kolleegi tegusi tegude motiivid, eks ei pea kunagi noh, pahatahtlikkust sa usaldad, et, et see on kõik nagu ühe ürituse teenistuses, et sa ei hakka kahtlustama, et, et keegi sinule midagi halba mõtleb või teed või et sa ei hakka nendes tegude motiivides midagi halba nägema. Kuidas sa kujutad osavõtuteatrielust teiste loomisprotsessist kui sul endal rolli ei ole parajasti on võimalik üldse näitlejal osa võtta siis teatri loomingulisest elust või kui ta proovides kaasa idee? Päris kindlasti. Näiteks minul isiklikult meeldib väga-väga vaadata peaproove, kuni ma ise kaasa ei tee. Ma ikka istun saalis ja vaatan. Proovid on üks väga imeline maailm, seal alati sünnib midagi. Mulle meeldib vaadata peaproove rohkem, kui, kui ma valmis etendust lähen mitu-mitu korda vaatama. Sest igas proovis, nagu leiutatakse, midagi on, on ikka midagi uut. Vot see, see tüki sündimine, selle juures olemine. Ei tähenda mitte seda, et sa pead ise just seal selles tükis kaasa tegema. Kaid. Televisioonivaataja jaoks ma võin nii palju juurde ja öelda, et et see on tuntav. Tähendab, kui sa ise teed proovi, olete siis näitlejana, oled sa selle tüki lavastaja ja see on tuntav, see on tajutav, see, see annab mingisugust tuge, kui sa märkad, et pimedas saalis su selja taga või sinust eespool võib eespool, sest ega keelatud ei ole peaproovis olla istuvad oma inimesed, tähendab, selle vastu tuntakse huvi, mis teatris tehakse ja ja, ja küllap tunnevad seda ka kolleegid ja, ja see on, on nagu mingisugune mingisugune selline selline stimuleeriv süst meile. Et nad äkki märkavad, et oi, see näitleja, see näitleja ja teine, kolmas ja nad juba neljandat päeva istuvad proovis vaatavalt ja ja kuidagi nagu, nagu sisemist elevust toetab. Ja tegelikult ei olegi muud midagi kui teatrikunstnike katsuda hoida alal oma sellest päevast päeva kestvas küllaltki rutiinses töös tähendab sedasama sisemist erksust isenesest tundlikkust alal hoida. Ja kui seda inimesed, kes parajasti tööprotsessis kaasa toetavad, on see selgesti tuntav. Kuidas sa ütleksid, iseloomustaksid seda, seda olla oma teatri patrioot? On see vajalik või ei ole? Päris kindlasti on see vajalik, see on. Noh, nii nagu nii, nagu võrdleksin seda oma lapsega ikka ilma armastuseta ei ole mõtet üldse minna teatrisse. Kõigepealt peab armastama seda, seda kodu, oma teatrit. See ei tähenda mitte seda pimedate armastamist ei tähenda mitte jumaldamist silmade kinnipigistamist. Et sa ei näe puudusi. Aga nendesse puudustesse tuleb suhtuda kuidagi. Suhtub teistmoodi, täiesti, noh, nii nagu emad suhtuvad haigetesse lastesse, see teeb neile valu. Sa püüad kõik teha selleks, et neid puudusi likvideerida, aga mitte. Kui sa tunned, et raske on teatris sa siis hakkad. Hakkad nagu veel teistel tuju alla kiskuma või, või rääkima, et kõik on nii pahastigi pahasti, aga aga lihtsalt läbi selle valu, püüad otsida vahendeid, et see asi läheks paremaks kuidasmoodi parandada, seda olukord. Ma olen ka seda, seda meel. Teatrit võib vahetada teatrist või võib ära minna ja ja, ja. Kui ta, kui ta sulle põhimõtteliselt ei meeldi, teise teatrisse minna. Ja ühteteatrit vihates teatris olla, seda küll ei saa. Mulle ei ole päriselt endale ei ole päriselt selge mõiste teatri patrioot, aga aga ma arvan, muidugi ei pea see olema ei pina, armastus, aga, aga vihkamine sega igal juhul olla isa. Oled sa teadlast väsinud, vahest? Ei kunagi. Aga oled küllatu, oled väsinud, füüsiliselt ja vaimselt Geon, selliseid stressi hetki ja ja kõik, aga siis ei ole mitte teater määr või on teater, otse vastupidi, aitab siin nendest üle saada. No kui mul on olnud elus oma isiklikus elus raskusi, siis on mind väga palju aidanud töö Nendel momentidel ja sellepärast on meie töö tõesti väga tänuväärne, et et sa saad oma südame ja hingega pühenduda tööle ja, ja sellepärast see aitab sind nagu tõesti seest rasketel momentidel. Aga kui teatris on raske rasked perioodid, siis loomulikult igal näitlejal on halbu päevi ja häid päevi, halbu aastaid ja häid aastaid. Aga seda ma ei ole kunagi tundnud, niisugust soovijat ma oleks teatrist ära tahtnud minna, kui mul on olnud raske ja siis ma olen nagu otsinud põhjusi endast ja kahtlemata Nad ikkagi sõltuvadki eelkõige näitlejast endast. Aga mis väsitab sind kõige rohkem teatris või ka elus? Ma usun teatris, mis mulle kõige rohkem nagu väsitab või mis mulle kõige rohkem ei meeldi. On vast igavus, kui on, proovid, on igavad. Kui inimese tee ei süvene proovisse kui nad endaga midagi kaasa ei too, kui lihtsalt käiakse koos, ühesõnaga see, Mitte midagi tegemine nagu väsitab rohkem, kui kui sa intensiivselt võtad proovist osa, mida, ja ma usun, et inimesed, kes väga intensiivselt suudavad töötada. Need, need suudavad rohkem, nad imestatakse, miks ühed inimesed teevad rohkem tööd, nad on rohkem suutlikumad. Ma usun, et et lihtsalt sellepärast, et nad suudavad intensiivsemalt sukelduda sellesse, mida nad teevad. Aga need inimesed, kes lihtsalt Aega nagu surnuks löövad või, või nagu ei oska ennast pühendada tööle, need väsivad rohkem. Näiteks etendus, kus ei ole midagi erilist teha või mis on nagu ta ei ole sulle eriti kallis, see etendus ja, ja. Siis pärast seda etendust oled rohkem väsinud, kui sa tuled sellelt etenduselt, kus sa nagu rohkem intensiivsemalt pidid ennast andma. Sina oleks nii nagu käinud Jaapanis kursustel sest et jaapanlased tegid esimesena, tegid niisuguse kursuse, kus inimesi õpetati rääkima, tähendab mitte teatri tööte vaid kõiki inimesi. Ja siis mõne aasta möödudes tegid niisugused kursused Seninesi õpetati kuulama. Ja minule tundub nii, et, et meil sellest oskusest ja meie elus, kui, kui teatrilaval puudu ja osaoskus kuulata kuulda, teist kuulata, see on ka üheks eelduseks, et mõista siis oskus muidugi näitlejale on, on hirmus oluline nii teljel näitejuht, näitleja kui ka kui ka näitleja näitlejale tähendab oma oma lavategevusest. Ja mis ma siin ikka hakkan teesklema, et siin mu kõrval ei ole ja rääkima nii otse kaamerasse nagu see ei ole mu kõrval jäi, kuulen. Ma kiidan teda natukene. No ma kiidan siis silmast silma, mulle tundub, et see oskus oskus kuulata partnerit, oskust partnerit jälgida, oskust partnerilt vastu võtta, et teha seda nii nagu täna oleks see esimest korda. No hea küll, ütleme, kui me esimest korda täna kuuekümnendat korda, aga siiski seda välja ei paista, et see 60.-lt on, sa kuulad ja umbes nagu kolmandat korda võib-olla esimene esimest korda nagu täitsa uut asja, et see oleks liialt nii või teisiti, tähendab. Mulle tundub, et sa ise tunned mingisugust salajast naudingut sellest, kui sa saad vait olla ja vaadata ja kuulata Hanseni. Tegelikult mulle väga meeldib kuulata. Aga üldiselt, mis puutub sellesse kuulamisse, siis mitte ainult teatris, vaid ma usun, et, et ka üldse elus jääb inimestel seda väga väheks. Oskus kuulata teiste inimeste oskus vaadata, et eesti inimest näha teist inimest. Aga ma usun, et see, need juured hakkavad kuskilt sealt peale, et lihtsalt inimesed on väga iseendale väga tähtsad. Ühe rolliga vaikselt-vaikselt ehitada sellel nagu Jaan sobiv materjale, sedasama kasutades seda samane meloodias tantsijatega ühele seda kuulsat vaikimise tsooni, seda seda terminit selle järgi käituda, ma saan sama. Kogu aeg tunneme, ta on siinsamas, ta võiks öelda, võib-olla isegi tahaks, aga ta mitte, et ta vait sellel on kaks kaks eri asja on olla vait ja vaikida, eks ole, teine on tegevuslik ja hämmastav hämmastava resultaadi väiksel puhul kätte saada, mõnele näitlejale on nii võõras, et ei jõua kuidagi kohale ja ta ei saa selgeks, mis tähendab tegelikult. Mul on õnnestunud seda endal mõnikord proovida mõnel harval. Aga sinule peaks olema lähedane ja, ja mulle tundub, et see on tegelikult niisuguse normaalse loomingulise loomingulise töötamise aluseks, sest et see ongi seesama see suhtlemine, oskus, oskus suhelda. Ja sellepärast ta nii kramplikult ikkagi väidad aina kogu aeg läbi juttu, et teatrikunst on kollektiivne kunst. Sellepärast et sinul on hirmsasti teisi tarvis hirmsasti. Ja, ja kui siin avalikkuse ees selle lause välja öelda ool trahhimul, pane ennast ka natukene rohkem oks. Mopper ära ole nii tagasihoidlik, aga põhimõtteliselt muidugi see, et sa püüad teistele anda ja, ja, ja ootad siis teised sulle annavad ja siis ei hakka selle puhul mitte sugugi karjuma, kui nad seda ei anna, sulle ju see õige on. Ja ju see, sinu sinu mõttekäik ikkagi ikkagi pädeval terve, terve teatrikunsti kollektiivsuse kohta. Kas sa oskaksid öelda seda? Mis on teistmoodi praegu võrreldes sellega, kui meie teatrisse tulime? Algusaastatel, mis on meie teatris teistmoodi? Ega ma seda vast niimoodi teatri seisukohalt külvast ei oska ütelda. Sellepärast et ilmselt on mul endal teised silmad juba. Ja mis noortesse puutub, siis, siis on alati väga tore, kui noor inimene tuleb teatrisse. Iga noor toob endaga kaasa midagi uut, midagi värsket. Ja ainult tuleks tahta, et et nad väga kiiresti vananeks need noored vananemise all, ma mõtlen lihtsalt kulumist. Sest ma usun, et teater on ainult Noorte asutus, seal saavad töötada ainult noored. Sellised noored, nagu on Velda otsus. Salme Reek, Aino Talvi. Aga need inimesed, kes tunnevad ennast vanad ja väsinud, enne kes on ära kulunud ka need nagu ei saa. Ja see ei tähenda mitte muidugi aastaid, sest noor, kes tuleb, tuleb teatrikoolist, ta võib juba aasta pärast olla vana. Ja mis minu meelest nagu ma ise tulin teatrisse. Mis on, nagu öeldakse, et noorus on pahe, mis aastatega kaob. Siis see pahe on vatt, mina mõtlen, see, kui ma nüüd ennast tagantjärgi mõtlen, kui ma tulin teatrisse, siis siis tundus kõik aga selge olevat. Kõik olid nii. Kindel, olid, aga mida läheb aasta edasi, seda, seda rohkem hakkad kahtlema. Seda rohkem hakkad nägema elu mitmekesisust ja ühesõnaga ei ole kõikides asjades nii kindel ja vaat et see seda ei kaotaks, ära seda tahet otsida, näha näha kogu aeg uut, et see nagu jätaip, inimesed nooreks, need inimesed, kellest me nagu rääkis Sellepärast on vist jah, nii et et elatud aastate kompensatsiooniks tuleb hoopis see, et sa aina ja aina avaramalt mõistad, elu ja käsitled teda ja see annab sulle hoopis teistsuguse vabaduse. Aga tegelikult, eks ole, eelarvamusteta ja vaba suhtumine ja käitumine ongi nooruse tunduma, et inimesed, kes oma aastaid mitte asjatult ei ela, et nad oma põhimõtteid muuta oskavad julgemalt ja, ja meil selleks põhjust on, siis järelikult on need inimesed, inimesed tegelikult teevad läbi niisuguse vaimse noorenemise protsessi küll füüsilise vananemisprotsessi. Mida sinule on sinu arvates on näitlejale tarvis ta vormis püsiks. Noh, esiteks muidugi ma ei räägi sellest treeningust, mis on, mis on professionaalsuse hulka kuulub, sellest ei ole mõtet rääkida. Et hääl peab olema korras, kehatehnika peab olema korras, need on sellised algelised tõed, et et ilma selleta ei saa ju mitte midagi teha, kui su instrument ei ole korras. Kas lille peab oskama, näe lillest rõõmu tundma? No vot see ongi see, et peab olema, peab oskama elu näha, oskama kuulata, vaadata, peab oskama imestada oskama armastada, kõige rohkem rõõmu veel. Elus. Küll see korduv nähtus on sest ühte asja näeb tabada ainult üks korda, siis teda enam rohkem ei ole, siis see pääseb maksvusele. Mulle teeb rõõmu see, kui inimesed Mulle teeb rõõmu armastus, kui inimesed on võimelised armastama. Ja minu meelest kui seda näitlejal ei ole, siis siis ei saa ka teatris töötada. Väga peab armastama, elu peab armastama. Nonii, nagu sa ütlesid, lille peab armastama teist inimest enda kõrval peab armastama. Seda tükki, mida sa teed. Ühesõnaga ei saa, minu meelest ei saa ainult eitada. Sa. Mõnda tüki teed või? Siis ta peab olema, eitas ikkagi. Millegi juhatuse nimel ja seda eitada saab ka ainult läbi selle armastuse, et sa midagi väga armastad. Vastukaaluks sellele ehitad, aga kui seda ei ja kui seda armastust ei ole või see nagu maksvusele ei pääse, siis siis kunst ka nagu jääb poolikuks. Lillekõrval sitasitikad näiteks kui muidugi, kui elu loomulikku koostisosa peaks suutma ka lähemalt võtta, seedida, kui liustikke, armastada. Peabki tunnetama seda, et elus on kõik võimalik ja armastama. Kõike seda. Mida sa sooviksid? Soovi julgelt sellepärast, et kõik teavad niikuinii, et see, mida sa endale sooviksid, seda soovitused teistele ka. Teatris, mis sa sooviksid? Tarvis seda ma vist ütlesin juba välja, et ma sooviksin, et et inimesed näeksid rohkem teist inimest enda kõrval. Nii elus kui kui teatris. Need rohkem oleksid võimelised armastama. Kuidas sa suhtud sellesse sellesse, ütleme see teater võib õige suhtumise korral olla mitte töötunnid, vaid võib-olla elamise vorm. Päris kindlasti sellepärast, et et ma arvan, et teater ei eksisteeri mitte ainult publiku jaoks, vaid eelkõige tegijate jaoks tegijate rõõmuks. Rava seda mõtet ma toetan, tähendab, kui teater oleks ainult publiku jaoks ja siis ainult selline. Selline oleks meie töö eesmärk iga päev seisaks meie silme ees see resultaat. Me teeme seda selleks, et seda publikule näidata, et publik sellest rõõmu tunneks. Ja kui see ei oleks meie enda elu vältimatu koostisosa, kui me ise sellest palju ei saaks. Ja kui meil seda endal vaja ei oleks. Ei arva ma, et et võiks teatrikunstile ennustada pikka tulevikku, aga minu arvates oled sinagi seda meelt, et ei ta veel täna ega homme ei konkureerida ükski televisiooniga film välja. Ei, kahtlemata mitte, sest iga asi on hea, kui ta on hea, kui on. Ilm on hea, kui ta on hea film, aga see muidugi ei tähenda seda, et ta oleks teatrile takistuseks. Kui teater on heasitajakesin, tal on välja, rääkisin natukene aitäh.