Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju. Vabandas, mis väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Tere kuulama saadet olukorrast riigis Anvar Samost ja Kalle Muuli alustavad. Räägime tänases saates mitmest teemast teemast eelkõige siis seoses Arnold Mürgile esitatud genotsiidi süüdistusega, aga ka seoses sel nädalal olnud oluliste lähevad aga Hirvepargi tähtpäev 20 20 aastat ja loomulikult siis 20. august taasiseseisvuse taastamise päev. Aga räägime ka Keskerakonna kongressist, natukene rahandusministeerium uuest majandusprognoosist ja saate lõpuks ka Eesti kodakondsuspoliitikast, kui meil aega peaks jääma, aga enne seda kõike meie tavapärane nädala tähtsamate sündmuste edetabel. Olukorrast riigis. Esikohale paigutasime Kaitsepolitsei poolt Arnold Merile esitatud süüdistuse genotsiidis. Nõukogude Liidu kangelane läheb kohtu alla siis seoses 1949. aasta küüditamist sündmustega Hiiumaal, kus ta osales EKP Keskkomitee volinikuna. Uudis on pälvinud tähelepanu mitte ainult Eestis, vaid ka vaid ka maailma juhtivates ajakirjandusväljaannetes just selle poolest, et tegemist on ühest küljest nii-öelda vabastajaga Nõukogude Liidu kangelasega inimesega, kes võitles fašistide vastu ja teisest küljest on talle esitatud süüdistus. Okupeeritud Eestis toime pandud genotsiidikuritegudes. Nädala sündmuseks number kaks on Eesti ainsa suure lennufirma ümber toimuv Estonian Air sai pärast mõneaastast vaheaega siis uuesti eestlasest juhatuse esimehe. Aga lisaks sellele ilmus Saksa Handelsblatt is üks intervjuu, kus üks kõrge Estonian Airi suuromaniku SAS-i mänedžer rääkis võimalusest Estonian Air selle vähemuse osariigi käest välja osta ning pärast seda Estonian Air ja Lätis sarnases omandis olev Air Baltic omavahel ühendada. Kolmandaks, Keskerakonna kongress, mis valis ainsa kandidaadina üles astunud partei esimehe Edgar Savisaar taas erakonna esimeheks. Umbes 60 lasteaialt oli poolthäälte arv oli väga ülekaalukas. Nädala sündmuseks number neli on rahandusministeeriumi poolt nädala keskel avaldatud uus majandusprognoos. Olulisematest asjadest peaks märkima, et rahandusministeerium ootab järgmisel aastal jätkuvalt väga kõrget sellest aastast veelgi kõrgemat inflatsiooni, mis peaks ulatuma saasta keskmisena seitse koma neljale protsendile. Majanduskasvu ootusi on seevastu mõnevõrra kärbitud ja majanduskasv peaks järgmisel aastal olema samas ikkagi vägagi tugev 7,0 protsenti. Lisaks prognoosib rahandusministeerium, et järgmise aasta riigieelarve mahuks kujuneb ligi 100 miljardit Eesti krooni. Ja viiendaks. Üks Eesti jalgpallikoondise üle pika aja esimene võitja üldse esimene võit Euroopa meistrivõistluste valiksarjaks kaks. Üks alistati Sandoga. Olukorrast riigis. Enne kui ma siia saatesse tulime, siis vaatasin sellist ajalehte nagu New York Times tuntud Ameerika liberaalne ajaleht kes tihtipeale näeb maailmas toimuvat sellises pisut Vasakpoolses võtmes ja siin on pikk artikkel, mis seal küll täna ilmunud, vaid vaid juba ma vaatan üleeile. Aga see artikkel siis, mis räägib Arnold Merist, 88 aastane, siis 88 aastasest mehest, kellele kaitsepolitsei esitas sel nädalal genotsiidisüüdistuse 49. aasta küüditamise eest eestlastele, need faktid on vähemasti üldjoontes päris hästi teada. Arnold Meri oli siis peale seda EKP keskkomitee liige ja Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu, mõni, mis seal siis peasekretär või mis, mismoodi see ametikohta nimetati ühesõnaga komsomolijuht ja 49. aasta küüditamise siis Meri käis Hiiumaale, et kanda hoolt 251 tsiviilisikulaevaga Paldiskisse transportimise ees, kus nad siis edasi rongiga Siberisse saadeti 43 inimest, nendest 251-st, keda Arnold Meri küüditas Siberis ka suri nende küüditatute seas oliga hulgaliselt lapsi ja vanu inimesi. Kõik need numbrid tegelikult on siinsamas selles tantsi. Artiklis olemas. Ei just igapäevane, et mõnest. Kurjategijast, kes sooritas oma kuriteo 50 aastat tagasi ameeriklaste seisukohast marginaalses riigis New York Times või mõni muu ajaleht, võtaks kirjutada, aga Times seal sugugi mitte ainus. Arnold Meri süüdistusest kirjutasid vaatelt noh, kõik maailma suurimad ajakirjandusväljaanded, suured uudisteagentuurid, depress Reuters, France Press, loomulikult, Venemaa ajalehed omas võtmes ja selge on see, et meil on siin oma hoovi peal jällegi üks meile väga tähtis asi. Ajaloo seisukohast ja õigluse seisukohast tähtis asi, mis samas omab väga selget rahvusvahelist mõõdet ja ükskõik, mida me siin ei teeks. Kõik see leiab rahvusvahelises avalikkuses päris tähelepanelikku kajastamist kommunikkuse New York Timesi artiklit vaatan, siis on jälle seda tüüpi artikkel, kus lääne ajakirjanik rakendab sedasama põhimõtet, et kuulame ikka ära mõlemad pooled, mis on loomulikult õige põhimõte. Ja loomulikult siis leidub siin ka umbes selline lõik. Kas me saame teada, et Eesti ja Venemaa on alates 90.-te aastate algusest tülitsenud Nõukogude perioodi interpreteerimise üle mida kreml näeb kui natsistidest vabastamist, aga paljud eestlased ja Eesti ametiisikud mäletavad kui okupatsiooni allutamist majandusliku stagnatsiooni ja riikliku terrorismiperioodil, et iseenesest noh, ma olen sellist korra öelnud, siin on see, et et on kõva edasiminek, et New York Timesi taoline liberaalne ajaleht siiski näeb võimalust kasutada nõukogude okupatsiooni kohta ka sõna okupatsioon, aga meil on veel ilmselt palju selgitustööd teha, kuni nagu asja hakatakse tõesti nimetama õigete nimedega ja ei lisata kuskile selle okupatsiooni ette tingimata. Ja see, et nii nagu Eesti võimud seda näevad või nii, nagu paljud eestlased arvavad. Naljakas oleks öelda näiteks seda, et kui seesama New York Times kirjutaks Norra okupeerimisest Saksamaa poolt 1940 kuni 44 ja siis lisaksin ette fraasi, et saksaperiood ajaloos, mida paljud norralased näevad okupatsiooni, noh eks ju, see oleks ju ennekuulmatu, aga millegipärast Eesti Läti Leedu kohta sellist sõna sõnakasutust leiab ikka veel. Jah vast see, milliseid hinnanguid siin mõnele väljama lehele anda või mis sõnu nad kasutavad, nende probleem rohkem, ma arvan, et ei, tegelikult see meie, Eesti ja maailma jaoks on, on Arnold Meri kohtuprotsessis või selles juhtumis vähemalt kolm suurt üldistust ja sellepärast on sega hästi tähtis uudis ja hästi tähtis on ka see, mismoodi see protsess lõpeb või laheneb ja milliseks kujunevad selle protsessi käigus ka ka avalikkuse hoiakud, mitte ainult Eestis, vaid mujalgi. Et ühest küljest vast see, mida ma juba saate sissejuhatuses mainisin, et nii-öelda vabastaja mees, kes võitles siis liitlasvägede koosseisus Nõukogude armees punaarmees ja ja Eesti laskurkorpuses oli Nõukogude Liidu kangelane veel eriti suur vabastaja, eks ole. Ja teiselt teisalt pärast sõda kõrgetel ametikohtadel kompartei liinis ja võttis osa siis küüditamisest, kas ta nüüd on süüdi genotsiidis või mitte, peab selguma siis kohtuprotsessi käigus, aga vähemalt on talle esitatud süüdistus inimsusevastases kuriteos. Et see on nagu Eesti selline üks üks tüüpiline dilemma või üks üks tüüpiline vastuolusid, mida me kogu aeg püüame maailmale selgitada, teiseks mumeelest meri isikus, kui vaadata tema, tema neid endapoolseid kommentaare toimunule on kokku võetud ka kuidagi siinsete kommunistide selline koondportree. Ühest küljest kasutati ära neid hüvesid, mida, mida okupandid pakkusid ja mida kompartei võimaldas ja võeti agaralt osa nendest tegudest, mida, mida siin toime pandi, rahva kallal. Teisalt, kui vaadata, mida Merinud ise ütleb nendega asjade kohta, siis see, see kordub peaaegu et sõna-sõnalt kõikide endiste tippkommunistide juttudega kuni Arnold Rüütli nii välja, et oma südames olid nad peaaegu sinimustvalged, püüdsid rahvale kaasa aidata ka Hiiumaa küüditamise puhul. Meri räägib, et tema roll oli seal täiesti kõrvaline, tema pidi kontrollima ainult nimekirju, lõpuks ta neid nimekirju kätte ei saanud, aga, aga siiski ta püüdis aidata rahva kannatusi vähendada. Ja on nagu see on nagu see, see teine, minu meelest oluline üldistus, nagu, mis selles loos kokku tuleb ja kolmas mis on ka väga tüüpiline ja väga selline. Ka üldistusena võetav on see, et meil on nüüd Eesti vabariik taas olnud 15 aastat just oli aastapäev. Arnold Meri osaline osalemine Hiiumaa küüditamise ajal ei ole vist küll, parandab 90 16 aastat? Ei ole küll jah, põhiseadus, põhiseadust on 15 aastat, aga 91.-st aastast on tõesti 16 aastat möödas. Et ei ole kellelegi õieti saladuseks olnud ja ja kogu selle aja jooksul ei ole siis suudetud teda kohtu alla anda. Ei ole seda uurimist kuidagi nagu püütud, et mingi mingi mõistliku tempoga läbi viia, vaid ta on seda venitatud ja venitatud ja venitatud. Nendele sündmustele justkui ei tahetagi mingit korrektset juriidilist hinnangut anda. Kusjuures noh, hea küll, võib ütelda, et see on 80 tunnistajat ja väga suur protsess. Aga siiski, kui asja peab uurima. Ma ei ütle, et kogu see aeg on uuritud, aga, aga esiteks hakati seda väga hilja uurima ja teiseks on ka uurimine väga palju veninud, et see on ka väga tüüpiline kõikide nende asjade puhul, et kas ei taheta üldse hinnangut anda, ei taheta tegeleda sellega või kui tegeldakse, siis väga loiult ja väga venitamiseks. Ma arvan, et asi on pigem selline, et eks siin ole olnud võib-olla teatud kodanike poolt tahtmatust, aga aga poliitikute poolt, aga kindlasti ma arvan, et pigem on tegemist sellega, et Eesti riigil on nende 16. aasta jooksul on niivõrd palju oluliselt tähtsamaid asju, millega ühele poole saada. Et lihtsalt ei ole jõutud, Arnold midagi taolist aga aga põhjalikult tegeleda. Samas muidugi peab ütlema, et ega Arnold Meri oli esimene omasugune küüditaja, massimõrvar, kellele genotsiidisüüdistus esitatakse neljakümnete laske toimunu eest, et neid on tegelikult mitu tükki süüdi mõistetud. Üks vist ka istus vangis, kuni suri paar aastat olin inimesteks. Nii et ma arvan pigem, et siin on tegemist sellega, et ei ole jõutud lihtsalt. Prioriteedid on mingis mõttes olnud sellised, et kõigepealt saame oma riigi nagu püsti ja majanduse toimima ja siis vaatama, et kas meil on põhjust ka kedagi eesti rahvale põhjustatud kannatuste eest vangi panna, tagantjärele samas samas see asjaolu ma ei tea, kui paljud inimesed nägid seda kanal kahe uudistesaates intervjuud Arnold Meriga. Noh, enamus inimesi kindlasti ei tea, et Arnold Meri elab nõmmel kaunis ümbruses, kenas majas, tal on kõik korras, ta tunneb ennast hästi, ta on hea tervise juures oma vanuse kohta, et samasse asjaolu, et Arnold Meri on saanud niimoodi toredalt oma vanaduspäevad siin Eesti vabariigi, mida ta, ma saan aru vihkab tingimustes ja veeta. Et see on üks nagu argument, mida võiks, nagu need inimesed, kes kogu aeg eestlastele sallimatust ette heidavad, noh, neid on ka eestlaste seas päris palju, nagu me lehest saame lugeda kesko käiavad Eestisse sallimatust ette võiksid mõelda selle peale, et mis oleks juhtunud mingisuguse samasuguse tegelasega näiteks märg selle Prantsusmaal, mis temasugustega juhtuski seal, eks ju, või, või mismoodi oleks koheldud Arnold Melite kui ta oleks olnud natsistlik kurjategija siis Ameerika Ühendriikides. Et vaevalt, et oleks saanud niimoodi mõnusalt 15 vastavalt Eesti vabariiki ja majandusliku heaolu nautida. Et minu meelest on küll kahetsusväärne, et et väga mitmed nendest Arnold Meri taolistest inimestest on tänaseks surnud, aga jällegi ei saa kohtu alla anda. Aga noh, Arnold Meri on täiesti elus ja täiesti õigustatult tuleb temaga kohtul tegeleda. Olukorrast riigis. Jätkame Pealt, see peaaegu samast teemast, mille äsja lõpetasime. Kummalisel kombel kerkis võib-olla laiemalt üldistatumalt seesama Vastuolu või, või üldistus, mis, mis Arnold merigi kohtuprotsessist vastu vaatab, veel üles? Eelmisel nädalal presidendi kõnedest, mis ta pidas nii 20. augustil kultuuritegelastega kohtudes või neile vastuvõtu korraldades, kui ka 23. augustil Hirvepargis, aga aga nendele kõnedele olid eelnenud paari endise päris nimeka kommunisti ja praeguse poliitiku artiklit lähiajaloo teemadel. Jaak Allik võttis sirbis sõna- ja kirjutas pikalt-laialt ühte ajaloo raamatut harvustades sellest kuidas. Siinsed inimesed, kaasa arvatud need, kes okupatsioonivõimudega koostööd tegid agaralt olid palju suuremad vabadusvõitlejad, kui väliseestlased kirjutas sellest, kuidas sinimägede lahing oli Eestile kahjulik või sinimägede kaitsmine oli Eestile kahjulik seetõttu, et eesti intelligents sai Eestist ära minna ja läks seetõttu Nõukogude Eestile kaduma ja nii edasi ja nii edasi. Ja sina mägede teemast tahaks pikema natukene, võib-olla utreerin ei saa ju, et see oli, see oli sõnasena tsitaat tegelikult, aga, aga mis ma tahtsin? Anvar selle jutuga, kuhu ma tahtsin välja jõuda, oli see et kui me praegust neid vaidlusi vaatame, mis toimuvad tegelikult ju ju tõesti riigi tippjuhtkonna tasandil president võtab sõna ja võttis muide ka eelmine president sõnad natuke teisest vaatevinklist. Et siis ütelda Arnold Meri juhtumi või mõne muu juhtumi kohta, et Eesti riigil oli tähtsamaid teemasid, et kõigepealt tuli majandus üles ehitada ja mis iganes. Ma ei tea, kui sõjajärgsel Saksamaal või sõjaaegsel Prantsusmaal oleks öeldud, et meil on tähtsamaid teemasid, kui, kui vaadata, mida milliseid kuritegusid üks või teine inimene siin okupatsiooni ajal toime pani või, või natsi-Saksamaal toimub Ani ega see oleks kõlanud ikka päris veidralt, et ehitame kõigepealt enne Saksamaa üles, siis hakkame vaatama üldse, mida natsidega teha või ehitame üldse Prantsusmaa kõigepealt üle ja siis vaatame Nii-öelda, et ilmselt lihtsalt ei jõutud, ei jätkunud inimesi jätkunud ressurssi, jätkunud aega. Kellelegi olid teistsugused prioriteedid, et ma sugugi mitte ei tahtnud niivõrd õigustada seda, et ma alles nüüd 2007. aastal Arnold Meri toolistega tegeleme, aga see oli lihtsalt nii, nagu asjad paratamatult. Pärast 90 esimest aastat kulgesid. Mul on veel üks tunne, miks nad nii kulgesid või miks, miks nad nii läksid nagu läksid. Et kui me vaatame teisi Euroopa riike, mis mis pärast seda oma oma lähiajalooga tegelesid eriti muidugi Saksamaa, siis nad ei teinud seda ju ise, nad olid ikkagi liitlasvägede kontrolli all või surve all. Ja, ja Saksamaa suisa tehti seda ju väliste jõudude poolt. Seal tehti väga põhjalik mitte ainult Nürnbergi protsess, vaid ka teenotšifitseerimine, kus vaadati kuni sekretäride ja, ja, ja väikeste asjapulkadeni välja, mida keegi oli korda saatnud ja milline tema vastutus ja milline tema võimalus jätkata. Vaba elu edaspidi Saksamaal on. Et mul on pigem tunne, et et ega riik, mis on olnud 50 või rohkem aastat kopeeritud, ei saagi seda ise teha. Esiteks meil oli tippaegadel siin üle 100000 kommunisti pluss veel kümned tuhanded nii-öelda nimetatud KGB koputajad ja režiimiga kaasa jooksev jooksikud. Kui liita nendele otsa veel mingisugune hulk perekonnaliikmeid siis see on väga suur osa rahvast ja, ja päris selge, et, et et sellel jõul oli oma mõju ja et, et ei leidunud lihtsalt seda tahet või seda jõudu, mis oleks selle siin selle ajaloopärandi läbivaatamisel siin väga kiiresti läbi viinud, seda ei olnud lihtsalt võimalik teha, sellepärast et neid kurjategijaid ei olnud üks, kaks või kolm ja, ja ei olnud ka need kaasajooksikuid väga vähe. Et, et mingis mõttes see oli meie paratamatus, aga hakata nüüd rääkima, et seda ei peakski tegema või me peaks kõik ära unustama või või mingit muud sellist juttu, mida mõnes ringkonnas väga palju aetud ja mida põhimõtteliselt ju põhimõtteliselt ju ka Jaak Allik ütleb, et need kõik olid tublid Eesti inimesed, kes siin asju ajasid ja need aitasid Eesti säilitada. Ja ta jagabki põhimõtteliselt eestlased nagu ainult selle tunnuse alusel kes olid kodumaale, kes olid välismaal, välismaal, olid need, kes olid arad, põgenesid ära ja noh, ta ei ütle just otseselt, et reetsid oma kodumaaga, ega nad mingit tuga Eestile ei toonud, et võib-olla seal natukene vabadusvõitlusega tegelesid, aga aga tühja sellest, et need, kes ikkagi Eesti säilitasid, olid need, kes siin elasid ükskõik, olid nad siis tippkommunistid või olid, sa olid nad siis katlakütjad nagu Tunne Kelam, et kõik on ühes pajas mis on tegelikult seesama üleskutse, et ärme meenuta, ärme teeme, vahetame uurimistoimus ja, ja laskem, asjad on niiviisi edasi minna. Kõik olid ühed suured sinimustvalged. Vabadusvõitlejad. Siin tuleb nagu selgelt vahet teha nagu Arnold Meri taoliste inimeste Jaak Alliku taoliste inimeste vahele. Et kui Arnold Meri on selgelt inimene, kes osales nagu küüditamisest süütute inimeste tapmises ja muus sellises siis Jaak Allikul tema komparteisse tippnomenklatuuri kuulumise ajal enam selliste asjadega tegeleda ei tulnud või ta tal ei olnud selleks nagu võimalusteks. Ja ma arvan, et väga paljud tippkommunistid, kes 80.-te aastate keskel teisel poolel osalesid siin nende laulmas revolutsioonis Eesti iseseisvuse taastamisel kõiges selles nad on suuresti lunastanud eesti rahva südames selle komparteisse kuulumise, omaaegsed valed, laimu, sigadused, eks ju noh, osa ka ei ole nagu seda teinud kindlasti, eksju, nad ei ole. Nad ei ole selles iseseisvuse taastamise protsessis kui aktiivsed olnud. Eesti rahvas, ma arvan, nagu suures plaanis on neile inimestele nagu andestanud kas ühel või teisel viisil ja nende käest ei nõuta ei avalikku patukahetsust ega jumal hoidku nende vangipanekut või mingil muul moel ühiskonnast väljalülitamist, väga paljud nende seast on edukad ettevõtjad. Rikkad inimesed kasutavad kõigiti selle vaba turumajanduseeliseid, mis teil siin on seda enam võiks need inimesed mõelda selle peale, et neil on selline suurepärane võimalus vait olla. Tsiteerin sini prantsuse presidendi Jacques Chiraci teatud mõttes kui ka Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvest vist. Ja vait olla just nimelt selles mõttes, et mitte hakata õigustama seda Nõukogude okupatsiooniperioodil toime pandud kaasajooksmist. Kogu seda jõledust, mis siin toimus, aga selle asemel tuleb Jaak Allik, eks ju, endine tippkommunist ja kirjutab täiesti rahulikult, kaks lehekülge täis ajalehes sirp sellest, kuidas sinimägedes 44. aastal vene vägede vastu võitlemine oli viga vaata et nagu et kuritegu, seetõttu et sel ajal jõudis Eesti 8000-st kõrgharidusega inimesest 6000 põgeneda paadiga või mingil muul moel üle mere, Rootsi, Soome, kuhu iganes. Kui need 6000 inimest oleks Eestisse jäänud, et küll see oleks olnud ikka Eestile Nõukogude Eestile, ilmselt siis palju parem. Ma arvan, et see oleks olnud palju parem Sverdlovski oblastisse, kuhu need 6000 inimest oleks küüditatud, kui nad oleksid ellu jäänud ja oleks saanud oma intellektuaalset potentsiaali rakendada. Et see on täiesti uskumatu, et aastal 2007 midagi sellist üks endine tippkommunist julgeb kirjutada ja see, et ta saab jällegi rahulikult nagu siin tänaval ringi kõndida, ajalehes artikleid avaldada ja muud sellist teha. Ja noh, võib-olla lihtsalt mõni ütleb paha sõna tema kohta. Et see on tegelikult, et jällegi nagu märk sellest, et Eestis on ikka uskumatus koguses sallivust ja võimet nagu andestada, kõike seda. Jutt sallimatusest on antud kontekstis äärmiselt vääreestlased, on väga sallivad nende inimeste vastu, kes noh, 50 aastat siiski neid igatpidi vägistasid. Jah, ma ei tea, kas see üldse on salli sallimise või võiahela ühe ahela lüli, lihtsalt enne seda me mäletame, et oli siin keegi Robert Närska nimeline kodanik, kes rääkis sellest, kuidas nemad andsid vabadusvõitlejad nii-öelda komporteist, andsid riigi üle Mart Laarile ja vaadake, mida nemad sellega tegid, eks ju, oli Rüütel presidendina, kes jagas siin igasugustele kodanikele ordeneid, kes omalajal tegelesid sinimustvalge lipu maharebimise muu sellisega, eks ju. Ja jäi nagu selline mulje, et nüüd on siis Arnold Rüütli lahkumisega on see periood pihku sülitati nagu restaureerida, seda nõukogude aegset mentaliteeti aga ei, tuled jälle Jaak Allik kirjutab kaks lehekülg. Artiklid sellest, et Eesti riik on põhimõtteliselt ikkagi üks kahtlane asi. Ma pigem arvan, et küsimus ei ole mitte sallimises, võis või sallimatuses. Et pigem on ikkagi probleem selles, et hinnangud on andmata riiklikul tasandil. Arhiivid on läbi töötamata, inimeste personaalküsimused on nagu lahendamata, kui isegi kui isegi nii markantset tegelased nagu Arnold Meri lähevad alles praegu kohtu alla, ma ei arva, et kõik tuleks kohtu alla anda. Ega teenatšifitseerimine omal ajal ei tähendanud seda, et kõik riputati nürnbergi sulla, sinna läksid ikkagi otseselt kurjategijad. Kes olid, olid kelle hingel olid inimelud, aga ka ka inimestel muule tegevusele, mis vääri trelle ega ka ei, ei pea tingimata kohtupingiga lõppema. See protsess saab ju anda mingeid hinnanguid, et saab ju anda organisatsioonidele hinnanguid nende tegevusele erinevatel aegadel. Et see, see kõik on tegemata ja, ja sellepärast ka teatud seltskond inimesi. Esiteks tunneb ennast sellist noh, piltlikult öeldes ikkagi pläma suust välja ajades või sellist suisa pool kuritegelikku juttu veeretades Ennast hirmus kindlana, sest ta teab, et kõik struktuurid on, on võimetud midagi ette võtma. See, see, tema toetajate, tema, tema suhtlusvõrgustik on, on nii lai. Kogu see tolleaegne seltskond tunneb ennast nii mõnusalt ja nii kindlalt ja turvaliselt Eesti riigis. Et nad ongi. Tublid kodanikud, sinimustvalged oma hingepõhjas ja ainult vormilt olid nad tol ajal natukene roosakad, aga kindlasti nad võitlesid Eesti asja eest ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, et see ongi see ongi see, mida nad võivad sellisel taustal, kui, kui keegi mitte mingisuguseid muid hinnanguid jaga propageerida siin ja polegi sul suurt midagi ütelda, sellepärast et ega sul ei ole ka mingeid arhiividokumente käes. Sul ei ole mitte mingit argumenti peale sellise üldise jutu, mida me siin ajab. Kus ma mõtlesin ka selle peale, et sa Jaak Alliku artikli, millest me räägime silmuse tegelikult mitu nädalat tagasi, et kas järgmises sirbi numbris ilmub mingisugune reaktsioon sellele, sest see oli niivõrd ilmus, välja ilmus hoopis Rein Ruutsoo, kes ütleme tunduvalt andetumalte tunduvalt nagu tantsima sulega kordas enam-vähem täpselt sama üle seekord ainult lehekülje ulatuses. Et noh, ilmselt jääme ootama järgmist nädalat, kui siis tuleb mingi järjekordne endine kommunist ja kirjutab veel veel igavamalt Evelin ülimalt täpselt sama asja, eks ju. Aga ega tegelikult ei tee au seest Jaak Alliku taolist aga väga vaielda, sest et vaielda iseenesest midagi ei ole, et sa ei lähe tänavale vaidlema inimesega teemadele. Tööpäev on 24 tundi ja päike tõuseb hommikul ja loojub õhtul ja noh, see tundub nagu jaburat tundub nagu jabur minna uuesti korrata üle kallis Jaak Allik, eks ju, et et kompartei on sisuliselt kuritegelik organisatsioon, kes juhtis sedasama KGB, kes korraldas küsitluse stamise, inimeste mõrvamist ja muud sellist, eks ju, selle peale kindlasti Jaak Allik plaksutab, silm ütleb, et komparteis oli ka väga palju toredaid inimesi, ta siin ma saan oma tikkis, nimetas seal ma ei tea, tuntud kirjanike ja heliloojaid ja keda iganes, et noh, ega see ei muuda komparteid, issand jumal, mingisuguseks nagu lasteaiaks. Et ka näiteks tuntud norra kirjanik kampsun kuulus nagu natsistlikusse parteisse, et kas me peame sellepärast ütlema, et norra natsid olid kuidagi. Paremad kui Saksamaad, kui me vaatame nüüd kes üldse reageerib siis peale Rein Ruutsoo muidugi veel või kes üldse püüab mingisugust muud sõna ütelda, siis ega valitsuse liikmetest loomulikult mitte keegi ei justiitsministril ei ole midagi ütelda, siseministril ei ole midagi ütelda. Peaministril ka ei ole midagi ütelda. Ise ta olnud ka teatud ametites. Kuidas sa hakkad praegust midagi ütlema? Ainukesed ongi siis võib-olla mõni üksikvabadusvõitleja või vabadusvõitlejate organisatsioon, keda nakatud vaadet veidrikeks pidama. Need olid need inimesed, kes ei võidelnud õigesti Eesti vabaduse eest, neist ei olnud ju midagi kasu sellepärast et nad viskasid vangis või olid katlamajas. Et nad ei ei töötanud, et kompartei keskkomitees Eesti hüvanguks. Ja, ja ongi ainuke inimene, kes on nagu nagu jäänud veel riigi juhtkonnast, kes midagi saab, nagu ütelda on, on president Toomas Hendrik Ilves ja 1000 tänu talle selle eest, et ta seda on vähemalt kaks korda selle nädala jooksul juba teinud ja päris kõvasti. Olukorrast riigis. Tulemust nagu ajaloost natuke ettepoole nägime partei asjadest edasi, aga seekord mitte komporteist, vaid Keskerakonnast. Keskerakonnal oli eile kongress, kus täiesti üllatuslikult valiti erakonna esimeheks uuesti Edgar Savisaar. Häälte suhe oli midagi umbes sellist nagu 760 60 vastu ja ega siin vist eriti midagi nagu rääkida, nagu selles mõttes ei olegi, et Edgar Savisaare sõnavõtt paistis nagu ikka silma teatava sellise tegelikkuse moonutamisega, näiteks saime teada, et me elame praegu üle majanduskriisi. Noh, võib-olla ta ruttas pisut nagu tegelikkusest ette, aga siiski praegu on majanduskriisi väga raske näha. Minul, minul, sest tähelepanekutest on pigem selle Keskerakonna juhatuse koosseisukoha pealt, kuna sinna oli ka vistriaalne konkurents. Noh, niivõrd-kuivõrd ma täpselt ei tea, ise asjaosaline ei ole, aga saan aru, et ikkagi mitu inimest ühele kohale toimuv sealne hääletus ja teiste toredate inimeste hulgas sai Keskerakonna juhatuse liikmeks ka Peeter võsa, kes ei tea, siis see on tuntud teleajakirjanik, kes. Rahulikus keeles räägib rahvale sellest, kuidas eesti rahvas elab ja ütleme nii, et ei ole võib-olla kõige tõsiseltvõetavam inimene. Aga noh, samas jälle ma tahtsin öelda seda, et aga selles Keskerakonna juhatuses on, on, on, on võsa, ta sobib sinna kui võsa enda väljundeid kasutanud nagu rusikas silmaauku. Et seal on tal juba ees ootamas sellised tublid ja tõsiseltvõetavad kodanikud nagu Marika Tuus ja Heimar Lenk. Jah, aga kõik, muide, tuntud tuntud teleajakirjanik ma tahtsingi öelda, et Kalle Mihkelson puudu, aga küll ta saab paar kongresse veel ja ma arvan, et see Keskerakonna juhatus koosnebki tuntud populaarsetest endistest teleajakirjanik. Tegelikult, kui nüüd võib-olla natuke tõsisemalt rääkima olin jumala tõsine, kus. Aga et kui nüüd natuke tõsisemalt rääkida veel tõsisemalt sel juhul, eksju, sellel võib lausa leinaliseks, et. Kas sa, kas oleksid näinud siis mingisuguseid muid valikuid, mis Keskerakonnal oleks praeguses olukorras teha sumedest, noh kui sa vaatad Kui surukonnas Keskerakond on, et Edgar Savisaar küll muidugi ise kongressil oma esinemises ja pärast ka ajakirjanikele antud intervjuus märkis, et EMORi poolt Reformierakonnale lähedaseks Postimehes avaldatavat avaliku arvamuse küsitlused on sulaselge vale ja laim. Maa jääks pisut eriarvamusele selles küsimuses. Et kui me vaatame neid samu avaliku arvamuse küsitluse, siis keskerakonnale millegi üle rõõmustada ei ole. Keskerakond on tänu Edgar Savisaar isiklikult tehtud kas siis vigadele või kuidas olen, mis seisukohast vaadata, et võib olla, et eesmärk? Ma ei tea, eks ju. Igatahes täna Edgar Savisaare tegevusele on Keskerakond jõudnud olukorda, kus tema toetajate arv eestlaste seas on ikkagi rekordiliselt madal. Ja noh, täiesti selgelt erakond. Kui need peaksid tulema valimised, siis saab julgelt toetuda ainult venekeelsete inimeste häältele. Kohalikel valimistel saavad ka teatavasti mittekodanikud hääletada ja seepärast ma ütlengi, et ega ma ei tea, kas nagu erakonna valimistulemuse seisukohast see ongi nii-nii suur viga, et võib-olla see on olnudki eesmärk kogu aeg. Aga selge on see, et Keskerakond on siis noh, mõnevõrra muutunud võrreldes näiteks aastaga 2002 viskus eelmine kongress toimus. Mu meelest Keskerakonna probleemi ei ole toetajate puudus või põud või parteiliikmete nappus, et Keskerakonna populaarsusele ei ole iseenesest ju ka midagi häda. Et olgu need EMORi küsitlused Millised nad on ja arvaku neist keegi, mis tahab, aga, aga nendesamade Emori küsitluste järgi Keskerakonna populaarsus väga palju oma tavapärasest tasemest ei erine. Et valimiste vahel on ta ikkagi ka eelmiste valimiste vaheaegadel oli ta ikkagi umbes 20 protsendi kandis ja eks ta sealkandis nüüd ole. Kas seal on toetajate hulgas rohkem venelasi või eestlasi? Ühe võrra maksavad kodanike valijate hääled valimiskastide juures sõltumata sellest, mis rahvuskellelgi on. Ma ma selles nagu väga suurt mingisugust probleemi ei näe, et keskerakonnas oleks kuidagi oma toetajatega väga halvasti. Et pigem võiks ütelda, et täitsa tavaline tase on. Mis on Keskerakonna probleem, on see, et hoolimata sellest, et ta on aastaid ja, ja juba rida valimisi järjest saanud väga märkimisväärse häälte hulga. Enamasti on see olnud riigikogu parim tulemus, riigikogu suurim kohtade arv, hoolimata sellest, ta ei suuda valitsust moodustada isegi siis, kui Arnold Rüütel mitu korda pakkus Edgar Savisaarele valitsuse moodustamise võimalust, ei olnud Keskerakonna esimees selleks võimeline. Sellepärast ei leidunud parteisid, kes oleks tahtnud koos Keskerakonnaga valitsust moodustada ehk Keskerakonna juhtimisel valitsust moodustada. Jah, Keskerakond on võetud aeg-ajalt valitsusse, siis kui Reformierakonnale näda käes olnud ja on, ei ole enam olnud võimalik ilma keskerakonnata valitsust moodustada. Aga, aga Keskerakonna põhiprobleem on minu meelest just selles, et ta ei suuda suuda riigil riigis võimule tulla, hoolimata sellest, et hääli ja toetajaid on küll ja küll ja siis peab mingisugust muud rolli etendama. Ma arvan, et, et selline olukord on küll nagu süveneb ja sealt nagu head väljapääsu ma ei oskaks küll näha, niikaua kui Edgar Savisaar on, on selle partei eesotsas, sest põhimõtteliselt koguda poliitika on juba aastaid olnud suunatud rahulolematuse ärakasutamisele. Omal ajal püüdis ta ära kasutada neid inimesi, kes ei olnud rahul sellega, et Eesti astub Euroopa liitu. Siis ta mängis seal mingisugust mängu, et igaüks hääletab oma südametunnistuse järgi ja Keskerakonna kongress otsustas, et tuleb üldse Euroopa liitu vastu astumise vastu hääletada. Ja mitmel puhul nii seda rahulolematust püütud üsna omakasupüüdlikult ära kasutada või mängitud just nendele kõikidele, kes on mingisuguse protsessiga rahulolematud. Nüüd on järele jäänud siis venelased, Need, kes ei ole rahul sellega, et pronkssõdur ära viidi. Need, kes ei ole rahul sellega, et, Eesti tahab koolides hakata, noh, mingil määral eesti keeles õpetama üksikuid aineid, tõsi küll alguses ja, ja ei ole rahul teise, kolmanda, aga võib olla ka Eesti kodakondsuse keelepoliitikaga. Trupp on siis nüüd muutunud valdavaks ja sellele panustataks. Et eks ta üks selline tupiktee ja, ja ummik ei ole, aga ma arvan, et seda teed saab veel väga pikalt käia ja, ja selles mõttes nagu Keskerakonna kongress käitus minu meelest mõistuspäraselt ja ratsionaalselt ja otstarbekalt. Valides Edgar Savisaar uuesti etteotsa, sest et eks seda rahulolematust jätkub veel kauaks ja, ja, ja, ja hääli jätkub veel kauaks ja, ja mingisugune osa võimupirukast suudetakse endale hoida veel tükk aega. Riigikogus on suur hulk kohti, Tallinnas on linnavõim puhtalt keskel Keskerakonna päralt ja nii edasi. Teine tee oleks vahetada partei esimees välja. Mis siis saab? Ma arvan küll, et Keskerakonnal oleks palju, palju hullem ja palju riskantsem ja palju palju nagu ohtlikum tee olnud. Pigem töötas enesesäilitusinstinkt ja seda tulemust selliseks normaalseks pidada. Saanalüüsid siin keskerakonda viisil nagu Keskerakond oleks mingisugune klassikaline läänelik Erakond, et sellisel juhul see jutt on kõik kahtlemata õige, aga ma arvan, antud juhul ei ole mõtet seda niimoodi analüüsida, et Keskerakond on nende inimeste liikumine, kellele meeldib Edgar Savisaar ja noh, igasugune muud resultaat kui see, mis nüüd seal juhtus oleks olnud tõesti ebaloogiline, aga mitte sel põhjusel, et seal need erakonna liikmed oleks teinud mingeid intelligentseid valikuid võimalike tulevikustsenaariumide vahel ja ma ei välista neid, võis ka seal olla, neid kindlasti oligi seal võib-olla mõnisada isegi, aga enamus ikkagi jätkuvalt toetub sellele põhiloosungile, milleks on Edgar, peab jätkama. See loosung on juba 15 või 16 või 17 aastat vana. Ja noh, ma arvan, et see seltskond, kellele see loosung nagu sobib, kõlbab, jätkub, et see, keda sa kirjeldasid nendele, kes seal mingi pärast millegipärast nagu solvunud, et neid on, neid võib-olla mingil hetkel jääb vähemaks, isele tekib juurde. Et aga, aga noh, siin ei ole tegemist mingisuguse sellise strateegilise või, või taktikalise kaalutusega, siin on tegemist lihtsalt sellega, et on tegemist ühe ikooniga isikuga, kes on osanud ennast teatud inimeste seltskonnale väga meeldivaks teha ja kui seda inimest ei oleks, kui ta ei oleks erakonna juhina seal erakonnas, et ma arvan, et ka erakonna toetus oleks hoopis teistsugune, nii et noh, see, see ei ole päris selline tavaline tavaline poliitika küsimus, et see on pigem nagu rohkem kuulub sellise masside psühholoogia valdkonda. Jah, aga võib-olla oleks ma pidanud rõhutama rohkem seda, et, et tegelikult ei ole sellel nagu mingisugust valgust sealt tunneli otsast ei paista, sellepärast et, et mängida praeguses olukorras venelaste peale või, või, või püüda nende hääli, see tähendab ikkagi, et kui sa jõuad lõpuks Riigikogusse ükskõik kui palju Kohti sulle seal ei ole, nii palju neid venelaste häältest ka ei tule, et saaksid nagu riigikogus enamuse, nii nagu Tallinnasse on õnnestunud saada. Et päeva lõpuks on tulemus ikkagi see, et valitsuse moodustab keegi teine, sellepärast et venelastele panustab või ainult või peaasjalikult ainult venelasi esindav erakond. Kaks võimalust kas reedab oma valijate huve huvid või ei ole võimeline teiste Eesti erakondadega koostööks, sellepärast et need valijabaasid. Ja need need huvid, kui need lähtuvad ainult mingisugusest. Venelaste rahvuslikest huvidest ei saa kindlasti olla Eesti Eesti valitsuse huvid, mida siis koalitsioonilepingusse kata. Olukorrast riigis. Räägime siis ka rahandusministeeriumi äsja avaldatud uuest majandusprognoosist, ega siin nüüd midagi väga suurt üllatust ei olnud, võib-olla mina ei olekski oodanud, et rahandusministeerium ootab järgmiseks aastaks üle seitsme protsendi ulatuvat kõvastuse, seitsme protsendi ulatuvat tarbijahinnaindeksi kasvu. Kõik muud institutsioonid Eestis suuremat, kes selliste prognoosidega tegelevad, on pakkunud väiksemaid numbreid, pigem sinna viie-kuue protsendi vahele. Noh, igal juhul võib seda prognoosi iseloomustada pigem kui sellist. Optimistliku prognoosi ja noh, oli ka näha, et mitmetel poliitikutel, nii peaminister Andrus Ansipile kui ka rahandusminister Ivari Padarile tegi selle prognoosi kommenteerimine, selle presentatsiooni osalemine suhteliselt palju rõõmu, sest et vaata, kust otsast vaatad raha riigieelarves jälle järjekordselt maid juba mitmes aasta järjest rohkem kui kunagi varem ja noh, kui mõni aasta tagasi või isegi mingis mõttes möödunud aastal oli seda raha ikkagi noh, kus me ütleme, et teda, teda oli küll palju, aga oleks võinud veel rohkem olla, siis ma kardan, et nüüd me oleme jõudnud sellisesse, mis seal, kus raha, on nii palju, et noh, kipub isegi nagu üle jääma. Noh, ma arvan, et nende majandusprognoosidega on, on asi isegi märksa hullem kui ilmaprognoosidega. Et kui ma ilmajaama vaatan, siis ilmajaam saab homse Viilmaga et oma 90 protsendiliselt täpsusega pihta. Ja neljapäeva prognoosiga võib-olla, et 70 protsendilise täpsusega pihtad majandusprognoosidega mu meelest. Vähemalt Eestis küll olnud. Palju kurvem lugu. Kui Eesti majandus esimest korda aastas kasvas üle 11 protsendi aasta oli siis vist 2000 viisa. Ei, ma arvan, et aastal 2001 või 2000 vabandust, ema pidanud 2097 midagi taolist nüüd Euroopa liitu kuule. Kuuludes jah, ma ei pidanud nii vanaaega silmas siis rahandusministeerium ja mitte ainult rahandusministeeriumi, vaid kõik kõik teised organisatsioonid kes selliseid autoriteetsemaid prognoose avaldasid, prognoosisid umbes kaks korda väiksemat kasvu. Seda küll. Et kui, kui prognoos eksib kahekordselt siis kas see on nüüd see prognoos või see on kohvipaksu pealt ennustamine? Ei, ma arvan, et, et selle praeguse rahandusministeeriumi prognoosiga võib täpselt seesama lugu olla. Et pole mitte midagi imelikku, kui, kui tegelik majanduskasv kujuneks kaks korda väiksemaks, kui prognoositakse. Et ajal, kui majandus nii hirmsasti kõigub, nagu ta meil kõigub üles-alla, et nende prognooside tegemine ilmselt ei ole väga täpselt võimalik. Majandusprognoosid peavad paika siis, kui majandus ühel aastal kasvab 2,4 protsenti teisel 2,5 siis prognoosijad tõesti oskavad ütelda, et kasvab, kasvab 2,3 ja 2,6 või midagi sellist. Et siis siis läheb enam-vähem pihta, aga no oletame. Oletame, et see prognoos siis on täpne, peab paika ja et kõik nii läheb. Et sel juhul on, on mu meelest küll lugu päris hirmus, sest sellest prognoosist on on kaks, kaks hullu asja, esiteks see kohutav inflatsioon 7,4 protsenti. Minu meelest ei tohiks rahandusminister sellise asja peale küll nii rõõmsalt naeratada või rõõmsat noogutada. 7,4 protsenti. Kas keegi nagu kujutab ette, kuidas see prognoos nagu rahva rahakotile või üldse rahvameelsusele mõjub, kui sa kui sa tead, et, et sul pangas on näiteks 100000 krooni praegust ja järgmise aasta lõpuks on sellest järel tead juba ette, et sellest on, sellest on järel 92000 krooni ja ülejärgmise aasta lõpuks on siis 84000 või või mis iganes. Kuidas sa siis suhtute sellesse rahasse, mis sa sellega teed? Kus on sellised investeerimisvõimalused praegust Eestis? No võib-olla kuskil Türgis või Venemaal on, aga kus on praegu Eestis sellised investeerimisvõimalused, et teenida 78 protsenti pluss veel mingisugune kasum, mis võiks ju raha raha omamise pealt tulla, et see peab olema siis juba mingisugune tootlus 15 protsendi kandis, kuhu sa saad panna ja see peab olema selline lollikindel tootlus ei ole enam kinnisvara, kust saaks kust saaks nagu raha kapaga välja võtta ja kui sa vaatad Tallinna börsi, siis seal ka pigem see raha ka kahaneb, kui kasvab. Et tegelikult meenub mulle üks Postimehe juhtkiri, mille pealkiri oli vait ost, ostke asju ja, ja igal juhul võib ütelda, et säästmine sellises olukorras tundub küll väga kahtlane tegevus. No ega nüüd, mille jaoks ma siis säästan selleks, et oma raha ära hävitada. Säästmine tähendab sellises olukorras raiskamist andma. Tähendab. Mis on, aga ei saa käsitleda ka olukorda, kus sa nagu investeerinud oma 100000 krooni ja loodad, et sealt tuleb lollikindel 15 protsendiline tootlused. Selline olukord ongi võimalik ainult hüperinflatsiooni tingimustes, et aga mina vaatan seda asja hoopis teisest seisukohast, ma olen täiesti nõus, et rahandusminister ei tohiks nii rahuloleva naeratava näoga rääkida seitsme koma neljaprotsendilisest inflatsioonist, kuna see surve, mille see seab kõik võimalik, kelle palgakuludele, põhilistele, sisenditele Eesti ettevõtluses, see on tegelikult ikkagi tajumatult räige, et Eesti on õnnetuseks selline riik, kus nagu mingisuguseks edukaks kasvusuunaliseks tegevuseks tuleb eksportida, kas eksportida teenust või kaupa või mida iganes. Ja kui selle kauba kodumaised sisendid sellise tempoga nagu kasvavad, sest kui inflatsioon on 7,4 protsenti, siis ma julgen küll ennustada, palgakasv on nagu mõnevõrra kõrgem. Et siis lihtsalt ei ole võimalik seda konkurentsivõimelised teha. Ma ei ole selle vastu, et Eesti ja Lääne-Euroopa palgatase ühtlustub, aga seisa toimuda sellise kiirusega, et vastasel juhul lihtsalt teatud majandusharud jäävad ikka väga räige löögi alla ja nendest ei pruugigi nagu üldse asja saada. Muidugi, ega Pole ka nii tark, et ma oskaks nüüd öelda, et mida valitsus peaks ette võtma, et sellest seitsme koma neljaprotsendilisest inflatsioonist mõned protsendid maha saada lisaks sellele, mida nad juba teevad või teinud on, et üle hulga vahel on mul väga meeldiv kuulata Andrus Ansipi inflatsiooni ja eelarve teemalist sõnavõttu vist kuskil raadiosaates, kus ta rääkis, et järgmise aasta eelarvest eelarve kulutuste puhul selle aasta eelarve ülejäägi kasutamisel on kavas siis kõigepealt mitte väga kasutada ja teiseks, kui kasutada seda raha, siis kõigepealt vaadata, et see ei läheks eesti sisemaisesse tarbimisse, näiteks osta välismaal saatkonnahooneid või teha midagi sellist. Väga mõistlik jutt. Saatkonnahooneid muidugi saab selle ülejääva kuue või seitsme miljardi eest osta ikka nii palju, et ma kujutan ette, et nii palju meil ei ole vaja, nii et see ülejäänud raha tuleb lihtsalt jätta kasutamata. Nii raskusega poliitikutele ei saa olema, aga samas teisest küljest jälle poliitikud ei peaks võib-olla nii palju muretsema selle kasutamata raha pärast sest praegu on ka poliitilises mõttes selline tore olukord, kus nagu järgmised riigikogu valimised on alles mitme aasta pärast. Et võib-olla saab teha ühe sellise tavalisest konservatiivsem eelarve. Noh, ma saan aru, pärast tuleb jälle, Meelis Atonen ütleb, et meil on miljard krooni eelarve ülejääki, uskumatus on täiesti olemas. Samas ka eelarve maht on 100 miljardit, eks, et noh, hea oleks teha selles eelarves, ülejääk oleks 10 miljardit või 15 või 20 miljardit. Et eks me, eks me varsti saame teada, kuidas sellega hakkama. Eks sa katsu teha, kui samal ajal sedasama inflatsioon pressib peale paljude paljude oluliste valdkondade palkadele päästjad või politsei või õpetajad või, või mis iganes. Nemad peavad seda 7,4 protsendilist inflatsiooni siis üle elama, nii et emand palgatõusu ei saaks, eks teised teised inimesed võivad veel kuskilt võib-olla taasta või 200 palgatõusu välja pressida oma töö tööandja käest. Aga, aga mis veel selle prognoosiga kaasas käis, muidugi oli ka jutt õigemini vaikimine või jutu vaikimis vahepealne, selline olukord, kus ei tahetud nagu hästi midagi rääkida sellest, et ega see euro tulek aastal 2011 mida, nagu sooviti saavutada maksutõusuga ei ole sugugi kindel ja et, et maksutastame küll ära, aga, aga ega see euro vist ikka ei tule. Olukorrast riigis. Lubasime rääkida kodakondsuspoliitikas pisut ja minu jaoks tegi suhteliselt üllatava avalduse sel nädalal rahvastikuminister Urve Palo kes eelkõige on meile tuttav ajakirja kroonika veergudelt, aga ka mõnevõrra tegevusega valitsuses, kes siis peale kohtumist mingisuguse Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsiooni esindajaga teatas, edaspidi võib kaaluda võimalust kodakondsuse taotleja võiks kodakondsuseksami teha taotlejale sobivas keeles, näiteks vene keeles aga näiteks mandariini keeles aga või ka või ka kurdu keeles, eks et noh, küllap ilmselt kuskilt siis ka vajadusel leitakse, kui poliitiline otsus selline on. Vaevalt, et nende urdu rahvusest kodakondsuse taotlejad väga palju saab olema, selge on see, et pigem on küsimus selles, et kas Eesti riik lubab teha kodakondsuseksamite vene keeles, eks. Et ma ei saa aru ausalt öeldes, et mida nagu üritatakse sellega saavutada. Et tegelikult, eks kui meenutame neid sotsiaalteadlaste nii-öelda uuringuid, mida siin mitu tükki järjest avaldatud, siis nende soovitused on ka kõik sellised, et ja et noh, et ikka anname järgi veel ja tegelikult ikkagi nagu lõimumiseks, integratsiooniks, rahvustevahelisteks, headeks suheteks on ikka eeleeldus, on see, et eestlased tõmbavad järjest koomale ja nii edasi ja nii edasi, nüüd siis on lõpuks see, et inimene, kes tahab eesti kodakondsust saada, ei pea mõistma isegi enam nii palju eesti keelt, et ta võiks lihtsakese kodakondsuseksami nagu ära teha selles keeles, mille riigi kodanik kodakondsus talle nii väga meeldib. See on tegelikult tülgastav, milline soigumine on pärast pronksiööd lahti läinud mingite ringkondade poolt, millegipärast mulle tundub, et seal valdavad on sotsiaaldemokraadid. Ma ei tea küll taotlevad, et kas, kas proovivad Keskerakonnaga võistelda populaarsuses venelaste seas või, või mis, mis selle nagu asja mõte on või, või nad mõtlevadki päris tõsiselt nii silma igasuguse populistliku kaalutlus, et aga see on mingisugune haigus, jutt, mingi eestlased milleski süüdi. Me ei ole olnud piisavalt lahked, piisavalt, ei ole Lõmitanud ei ole teinud venelastel siin venelastele elamist ja vene keele kasutanud piisavalt meeldivaks, distipneb valitsuse liikme ministri avaldusega selle kohta, et kodakondsuseksami soovitajad, need, kes peaksid tegelikult eesti keelt oskama vabalt või üsna üsna kõrgel tasemel. Et siis, kui nad on teinud, see on minu, minu eesti keel, see eesti keele eksami ära võiksid tulla teha põhiseaduse tundmise eksami näiteks vene keeles. Ega minul küsimus miks üldse, mis, mis on see inimese motivatsioon, kes taotleb Eesti kodakondsust ja ei ole samas nagu viitsinud niivõrd palju soovinud või tahtnud eesti keelt ära õppida kuidagi nagu läbi saada sellest sellest eksamist, et see, see on nagu müstiline, kas meil ongi selliseid kodanikke siis vaja nagu Anvar, vaata, mis seal sees vaatame, kellest jutt käib 120000 umbes on neid halli passi omanikke, kelle, keda tegelikult silma, kes on kümneid aastaid Eestis elanud, kes on kümneid aastaid elanud Eestis, aga ka Eesti vabariigis on nad elanud just äsja siin tuvastasime, et 16 aastat ja selle 16 aasta jooksul siis nad järelikult ei ole suutnud eesti keelt nii palju ära õppida, et saaks Eesti põhiseaduses midagi lausetega vastata lihtsatele küsimustele. Kas sa kujutad ette, kui sa läheksid? Ma ei tea, Venemaale või, või Rootsis või, või agentiinasse elama ja sa ei suudaks 16 aasta jooksul ära õppida sealset keelt, kui sa tahad seda kodakondsust saada ja seal maal elada. Et meelest ei ole nagu asi selles, et, et inimesed ei suudaks või et kuidagi oleks väga raske, vaid neil ei ole, kas vaja, nad ei taha või, või, või mis iganes neil kreem on, aga kindlasti ei saa see olla see, et inimene ei suuda 16 aasta jooksul keelt ära õppida. Sellist inimest ei ole olemas, see on. Siis siis ta ei suudaks ka oma emakeelt ära õppida. See, et ma saan aru tegelikult, kuidas avaldus mingis mõttes tekkis, et käis seal mingi OSCE järjekordne tegelane rääkimas, et ikka, et olgem ikka nagu kuidagi avatumad reaalsemat seal oma kodakondsuspoliitikaga ja järjekordne mitte mitte sugugi esimest korda Eesti vabariigiminister siis pärast kohtumist seal OSCE tegelasega ütleb, et jaajaa ikka tegelikult ikka peaks küll olema nii neid pea OSCE-le meeldima antud küsimuses, et et mingit ühtegi nagu põhjust ma ei näe, miks me peaksime OSCE kõikide nagu soovituste või ükskõik kelle tegelikult mingi rahvusvahelise organisatsiooni või välisriigi soovitustele antud küsimuses nagu meele järgi olema? Oleme nagu ise nagu kindlasti palju paremini kursis sellega, mis olukord Eesti vabariigis valitseb ja ükski OSCE nõunik ei suuda meile ilmselt paremat nõu anda kui, kui noh, Eesti vabariigi inimeste isend Selle Urve Palo ettepaneku laiem taust minu meelest on see, et pärast pronksiööd on üldse läinud liikvele sellised meeleolud, et tuleme ikka venelastele vastu, las nad räägivad rohkem vene keeles, teeme neile venekeelse kanali, las nad vaat seda ja ja nii edasi ja nii edasi, et et nüüd siis las need kodakondsuseksamid olla ka vene keeles veel lõpuks et et see keel ei ole üldse tähtis, et siis nad hakkavad eestimeelseks hirmsasti, kui nad saavad oma keeles rääkida ja oma keeles kõik asjad. Ma ei tea, kust see lojaalsus tuleb, kui, kui inimene ei taha siis eesti keelt õppida ja ei taha seda kodakondsust saada sel viisil, et õpiks selle eesti keele ära. Et, et kuidas kodakond, kuidas lojaalsus sünnib järsku siis kui ta saab oma vene seltskonnas oma vene keeles asju ajada, et siis nagu hakkab ta hirmsaks eesti patrioodiks minu meelest nagu see, et inimene oskab eesti keelt ei välista seda, et ta on Eesti patrioot. Et siin tundub nagu mingisugune äraspidine või väga loogikavaene nagu mõtlemine inimestel olla tekkinud, et kui me kui me lubame tõesti nagu venelastel kõike teha siin vene keeles ja lõpuks ka muudame oma riigikeele võib-olla 29, et siis nad on hirmsad Eesti kodanikud, et ma arvan, et vastupidi, et et mida rohkem inimene saab sellest Eesti ühiskonnast väljaspool nagu seista, seda, seda vähem on tal ka selle Eesti riigiga asja, seda, seda vaenulikumata, sellesse suhtuda. Minu meelest võiks ka siinkohal nagu mingi seisukoha võtta nagu peaminister, sellepärast et on selge, et eks valitsus on alati tugevamaid ja nõrgemaid ministreid, aga see, mismoodi Urve Palo on oma tööga nii-öelda toime tulnud ja millist jutame sealt, et ministeeriumist ja ministeeriumit tal ei ole, eks sellest amet ametist, ametkonnast seltskonnast oleme nagu kuulnud, et, et see on küll pehmelt öeldes imelik, et ma tahaks teada, et kas see on nagu Urve Palo ja tema erakonna selline kitsas mingisugune valimisplatvorm või see on valitsuse seisu. Laiemalt no ma ei tea, ega presidendi Pilsarninud midagi väga palju targemat ka ei ole. Aga sellega meie saade on tänaseks lõppenud, Anvar Samost ja Kalle Muuli järgmisel pühapäeval jälle. Olukorrast riigis.