Lollid liikluses, kas karmimad karistused vähendaks liiklussurmasid, noh kõik inimesed, kes on kas või veidigi kokku puutunud karistuspsühholoogiaga, need teavad väga hästi, et oluline ei ole mitte karistuse suurus, vaid oluline on karistuse vältimatust. Karistused ei, ei pea olema nii karmid, ammugi siis noh, ma ei tea, surmanuhtlus või auto konfiskeerimine, need oleks just auto konfiskeerimine, lihtsalt vahend, ma ei tea siis riigikassat täita või midagi muud. Aga aga oluline, sellise liikluse reguleerimise puhul on ikkagi see, et autojuht, kes rikub liikluseeskirju, teab, et ta saab selle eest ilmtingimata karistada. Saab kasvõi 200 krooni trahvi, aga ta teab, et see on vältimatu. Kui me nüüd võrdleme näiteks politseinike arvu praegusega ja Eesti vabariigi algusajaga, siis ametnike arv on pea kaks korda vähenenud. Karistajaid on vähemaks jäänud, kontroll on vähenenud ja see on siis tinginud olukorra, kus me praegu ahastades hoiame peast kinni ja ütleme, et vot meil on asi nii ja naamoodi käest ära. Me peame karistusi karmistama, ei pea karmistama. Me peame kontrolli tugevdama. Viinamüügiaja piiramine on mõttekas või tühi töö. Öeldakse ju ikkagi niimoodi, et ainult et andekad inimesed vist on need kõige suuremad joodikud. Mina sellega päris nõus ei ole. Alkoholism on ennekõike siiski niisugune tõbi, mis võib võib-olla et igaüht meist tabada, loomulikult, mida vähem me seda ainet kätte saame, seda toredam meie elu on. Kuigi päris karsklaseks ei, ei peaks vist keegi hakkama, et ega, ega nii nagu alkoholismiga täiskarsklased ei ole just eriti asjad, mis, mis peaksid iga inimese juures olema kivim tingimata, et eks nad ole keskmisest, et sellised kõrvalekalded mõlemad see, et alkoholimüüki näiteks Tallinnas just nimelt kaheksast kaheksani on piiratud, kas see nüüd päris õige on, vene ajal ma mäletan, piirati alkoholi müüki niimoodi, et 11-st õhtul lõpetati ja hommikul kell 11 alustati taas viinamüügiga. Praegusel ajal on olukord selline, et kui minna kell kaheksa hommikul tanklasse ja vaadata, kes seal siis mida ostavad, tuleb välja, et töömehed enne tööpäeva algust kahmavad õllekest kaasa. Mina alustaksin alkoholi müüki peale üht-teist alles hommikul. Nii et võtaks ära võimalusega ennast hommikul töömehel segi kammida enne tööle tulekut. Tänahommikusi uudiseid lugedes selgub, et järjest enam on Eestis selliseid hüperaktiivseid, lapsi või või neid autismi juhtumeid all on siis registreeritud järjest enam ja enam. Eks siin ole mitte ainult lastega selliseid probleeme, tegelikult paljud täiskasvanud ka vajaksid elus minu meelest rohkem juhatamist ja õpetamist, et et nad mõistaksid paremini, mis on õige ja mis on vale. Järjest enam vanemad lähevad väljamaale tööle, kolivad võib-olla koos perega väljamaale, jäetakse lihtsalt teatamata kus koolis laps parasjagu õpib, mis temast saanud on, et see ei ole ilmselt päris nii, et 1500 last kuskil tänaval ringi hulgub ja päris koolis ei käigi. Aga tegelikult ega, ega see ei ole mingisugune niukene, uus probleem ühiskonnas. Ma mäletan nõukogude ajal küll minu meelest oli üks üks selline poiss, kes, kes siis oskas raha lugeda, ainult et värvide järgi mäletan isegi selle lapse nime. Mart Laar oli tema nimi, nüüdseks on ta täisealine, ilmselt on numbrid selgeks õppinud ja ja minu teada on teda praegu täisealisena karistatud juba võltsimise eest. Tarkusi on ta omandanud siis mujal kui kooliteel. Kui me nüüd eestlasi võrdleme teiste maailma rahvastega, siis mina arvan, et ei ole inimesed üle ilma eriti palju erinevad. Pole eestlane. Hullem midagi või, või ka palju parem näiteks. Afgaanist. Kui me Eesti ajalugu vaatame, siis teame väga hästi, et omavahel me kisklema ja kraaklema päris hea meelega. Aga kui me leiame endale ühise välise vaenlase, siis me suudame väga kenasti koonduda. Täpselt seesama toimub ka ja on toimunud läbi ajaloo Afganistanis. Omavahel nad sõdivad, päris hea meelega, kraaklevad kisklevad veel hullemini kui eestlased omavahel ja aga kui tekib väline vaenlane, siis suudetakse koonduda. Siia tasuks võib-olla lisada seda, et tegelikult iseloomustab selline käitumine kogu maailma rahvaid, aga, aga juhul, kui poliitikud asuvad õhutama sellist käitumist seesama pronkssõduri juhtum siis see ei ole päris õige, sellepärast et seal lõhestab kogu ühiskonda.