Täna laupäeva hea vikerraadio kuulaja on saanud 11 ja viis minutit ning rahva teenrid alustavad nüüd tänase saate Rahva teenrid on ikka, särab Pille-Riin Tigasson Eesti päevalehest. Kaldre ETV-s, tjah Lauri Hussar vikerraadiost. Ning vabariik on sellel nädalal saanud jälle aasta vanemaks ja oodatud sündmus oli sel nädalal palju, kelle jaoks oli see paraad, kelle jaoks presidendi kätlemistseremoonia Lennart Meri aegadest on märkimisväärselt palju pööratud tähelepanuga presidendi iseseisvuspäeva kõnele ja kriisi ajal omandavad sellised sündmused veel erilisema tähenduse, sest rahvas ootab sõnumit. Aga kui lugeda näiteks päevalehte, kus võtab sõna kirjanik ja kolumnist Andrus Kivirähk, siis tema ütleb, et seda vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõttu jäädakse tama pigem selliste bravuuritar nime järgi, aga mitte mitte presidendi sõnumi järgi. Huvitav, miks küll nii? No eks seal oli ikkagi, ma arvan, mõlemad asjad nii, presidendi sõnum, et mulle isiklikult tema, tema kõne üsna meeldis, ma pean tunnistama, aga teiseks tõesti, et seekordne, seekord seevastuvõtul seal särasid mõne seltskonnameediast väga tuntud tuntud inimesed, et sama Andrus Kivirähki kolumni, mida ta siin mainisid, et Andrus stiini küsib, et miks on meedia imestanud, et seal oli Liis Lass, et pigem oleks võinud imestada, et mida seal tegi Lauri Laasi Jah, ma ka ei, ei dramatiseeriks seda Liis Lassi olemas vastu võtnud sugugi üle, sellepärast et. No aga kõik draamatiseerivad, meil on halb siis need ajakirjandusväljaanded Kes leiavad, et, et see on täiesti kohatu ja millegile muule nagu ei keskendu kui, kui ainult sellele, et oh jumal küll, et mis seal siis presidendi kätlemistseremoonial üleüldse juhtus, et mõneti tundub nagu natukene kummaline, seda enam president tegelikult esitas väga palju küsimusi ja püüdis ka nii-öelda seda oma nägemust praegusest hetkeolukorrast anud. Olgem ausad. Kes Liis Lassi siis ikka nagu nii väga üles tõstab, see on seltskonnaajakirjandus ja, ja, ja need lugejakommentaarid seal, seda ei saa ju nagu võtta tõsise asja, aga minul on hoopis teine küsimus, et see on oluline, et kas seal oli Liis Lass või mitte, sest Liis Lass on nähtus omaette ja, aga samal ajal ei ole tema ju midagi ütleme, hõrjetud teinud. Minu küsimus on hoopis see, et miks seal olid paljud muud tegelased, näiteks? Küsimuste küsimus, et miks peab olema presidendi vastuvõtul kogu riigikogu koosseis miks ei võiks seal olla näiteks ainult riigikogu juhatus. Komisjonide esimehed ja ütlen, kas ma tohin vastata sulle sellele? Osaleb rääkides sellel teemal presidendi nõuniku Toomas Sildamiga ütles ta moka otsast, et ega siin ei olegi teist varianti, sest Eesti on parlamentaarne riik ja juba ainuüksi sellepärast on vaja kutsuda kõik riigikogu liikmed. No see ei ole nüüd küll, põhjendas Eesti on parlamentaarne riik ka siis, kui kutsutakse riigikogu juhatus, fraktsioonide ja komisjonide esimehed, mis ütles. Peale selle tunnistama, et Riigikogus on väga palju inimesi, kes võib-olla inimesed esimest korda näevad ja kuulevadki nendest, kuna teda presidendi vastuvõtt õhtu televisioonis vaatavad. Aga muuseas, kui me sellele libedale rajale sattusime, et me analüüsime seda valikut, kes siis olid presidendi külalistena kutsutud, siis sellel aastal on, on see väga palju küsimusi tekitanud sellepärast et et noh, mina olen kuulnud arvamust, ei olnud seal piisavalt esindatud Eesti ärieliiti, kuigi see sõnum oli suunatud just ärimeestele. Samas on imestatud mõningate valikute üle, et ka näiteks presidendi pere ihujuuksur on kutsutud vastuvõtule ja nii edasi, nii et noh, tegelikult neid küsimusi seoses nende külalistega on ju päris palju tekkinud, aga tõenäoliselt on vastus üsna lihtne, et kuna president kutsub külalised, siis võib president selle üle ka ise otsustada. Ja kahtlemata võib, aga seitsme tegelikult tõesti seda ärieliiti nii vähe oli esindatud, see pani mind ennast ka mõtlema. Ja kui nüüd rääkida presidendi kõnestis tervikuna, oli see minu arust hea ja mõtlemapanev, aga, aga üks punkt oli küsitav, kus ta siis ütle see ettevõtjatele, kui teie nüüd siin ootate riigi toetustest, mis on siis teie nii-öelda paketi ühiskonnale, et et ärgem unustagem, et et, et kui nüüd praegusest majanduskriisist paljud Euroopa riigid ja Ameerika ühendriigid oma majandust väga massiivselt vahetavad, et siis Eestis teda ikkagi sellisel viisil ei tehta, neil on küll see toetuspakett, aga see on pigem garantiid. Ei, see presidendi kõnes oli ju see etteheide ettevõtjatele, et kui nad nüüd küsivad riigi toetust, et miks nad siis omal ajal ruum oli, nii vähe panustasid riigi majanduse arendamisesse, et noh, põhiliselt läks ju raha ja kinnisvaraprojektidest ja nii edasi ja nüüd, kui ma olen lugenud neid ettevõtjate Kommentaare presidendi sellele osale kõnest, siis nad tegelikult ju kõik on öelnud, et tegelikult president juhtis tähelepanu õigesti. Jah, aga, aga ettevõtjad teevad ikkagi ja nad talitavad selles ruumis, mille reeglid on, on riik paika pannud ja vastavalt nendele signaalidele, mida riik saatnud, et meil ei ole siiamaani ikkagi saadetud sedasi oli, et, et ütleme varasematel aastatel, et üks või teine majandusharu see võiks olla nagu ühiskonnale võib-olla olulisem. Meile on antud kohakse signaal, et pole vahet, kas sa Tootsin banaane või sukkpükse maale või siis arendad mingit kõrgtehnoloogilist. No tegelikult on ju sellest kogu aeg räägitud, retoorikas on see kogu aeg kohal olnud, me peame suurendama ekspordivõimet, Eesti jooksevkonto defitsiit on liiga suur ja nii edasi. Aga kui me vaatame, koosneb ja millest rääkis ka tegelikult president ja millest on juba pikalt räägitud, siis kas või 2007. aastal, mil kriis hakkas juba kauguses terendama, investeeriti kinnisvarasse 10 krooni ja innovatsiooni läks siis üks kroon, see oli selline suhtarv innovatsiooni varasse investeerimise vahel, et, et see on ju väga kujukas näide sellest, kust Eesti ettevõtjad lootsid väga selgelt. Tulu, ja, või see on ka ikkagi see keskkond ja need mängureeglid, mille seesama riik on paika pannud, et kogu meie see maksupoliitika onju soodustanud investeeringuid kinnisvarast samal ajal tööjõud võrreldes kapitaliga, kui ma just võrdleme seda maksu maksupoliitikat Eestis paljude teiste Euroopa maadega, meil on ikkagi. Noh, nagu rohkem nii-öelda tööjõumaksude kahjuks ja nii edasi Ma arvan, et meil võib-olla ei tasu presidendi kõnest niimoodi noh, ühte või teist lõiku eraldi välja tõsta, kontekstist välja tõsta, sellepärast et kui me vaatame kõnet tervikuna, et president juhtis tegelikult tähelepanu kõigile kitsaskohtadele, poliitikud said oma osa said populismi eest, said selle eest, et ei olda solidaarsed nende kärbetega, mis kogu ühiskonda on tabanud. Said ettevõtjad, president ise möönis, et ta Toyota rahva, noh see on ja poliitikud ja populism, eks ole. Nii et noh, me võime häda välja, eks ole, keda mõtles Toomas Hendrik Ilves, kui ta rääkis poliitikutes, kes annavad 500 krooni pensionilisapopulismi nimel ja korraldavad rahvaküsitluste sildi all mingisugust demokraatia mängija, siis me aimame, keda ta selle all mõtles, aga jällegi noh, ärme tõstame kontekstist välja, vaid kui kõnet tervikuna vaadata, siis Ta kaardistada kõik need probleemid. Ja oma koosa said tegelikult ju kätte kõik president. Nad ei, kõnele on ikkagi ette heidetud seda, et ta ei pakkunud välja mitte mingisuguseid lahendusi teinud ka selliseid omapoolseid ettepanekuid või, või oma initsiatiivist lähtuvaid nägemusi, ettepanekuid. Seisukoht ei, me väga palju ei kuulnud, et president pigem ainult tegeles selle olukorra kaardistamisega, aga seal oleks võinud olla siiski üks ettepanek, kuidas üks või teine olukord lahendada. Mäletame, et ikkagi varasemate aastate kõnede puhul on presidendid seda teinud. Nojah, aga sa ise laulsin 10 minutit tagasi, ütlesid, et meil on parlamentaarne vabariik, meil ei ole presidentaalne vabariik, et kui ma hakkan presidendilt ootama vabariigi sünnipäeva kõnes lahendusi siis andkem endale aru ka president, lahendusi ellu viia ei saa ja neid lahendusi, mida pakkuda, on võimalik teha igasugustel teistel foorumitel, mida ta on teinud. No eks ta nagu viitas ka tegelikult oma kõnes ühele või teisele asjale, et olgu siis sellele, et vajaks võib-olla ümberhindamist maksude küsimus, Eesti, kes tegutses jugaüleste, nii-öelda töötundide üldsõnalise, nagu tegelikult on oluline, kutsus üles sellele, et, et nii-öelda nende kiirete kriisiaegsete otsuste varjus ikkagi mindaks nagu demokraatia mängureeglitest mööda ja nii edasi ühte asja ma tahtsin tegelikult veel öelda ja et mind paneb nagu imestama see, et, et nüüd korraga on hakanud kõik kurtma järsku populismi üle Eesti poliitikas, et tegelikult me võime ikkagi näha, et haripunkt oli ikkagi paari aasta eest, mitte nüüd, kui mindud nende suurte suurte kärbete tegemise teed paremini, kui see imestama, et miks just ole alles nüüd sellest on hakatud rääkima, kui me näeme, tegelikult hakkab vastupidi, just ehk ehk varju jääma. Mõneti ma ei ole sinuga nõus, ka paari aasta eest räägiti populismist Eesti poliitikas. Aga selge? Seoses valimistega. Väga rõhutati alati ajakirjanduses seda, et et, et need nii-öelda jutumärkides, kui olid valimised toimunud, siis öeldi, et, et need valimised olid läbi aegade kõige räpasemad ja kõige populistlikumad ja kui jõuti järgmisse valimistsüklisse, siis avastati jälle üllatunult doi. Oh imet, jälle on midagi hullemaks läinud, aga ma ei mäleta. Et nagu sellist ütleme, sellise tasemega kõnedes oleks seda niimoodi nähtusena niivõrd jõuliselt mainitud ära kui, kui nüüd, kui sa võib-olla on just tagaplaanile jäämas Noh, jah, tegelikult ju populism on, mäletan, nõukogude seal oli, kui räägite, tee ütleme seal Argentiina või Tšiili valitsustest, siis vene propaganda kasutas sellist väljendit nagu hunta. Ja hunta oli sõimusõna. Tšiili hunta selge a priori paha asi. Argentiina hunta A priori pahasid tegelikult hunta ei ole iseenesest üldse halb sõna, seal lihtsalt täpne sõnasõjaväelisele valitsusele sõjaväeline režiim, aga võib ka hea režiim on a priori halb, reži populismiga on sama lugu, ega siis populism iseenesest ei ole sõimusõna. Populism on ju ju nähtus, kus poliitikud üritavad, nagu öeldakse, rahvaga suhelda, kui me nüüd hakkame seda ladina keelepäraselt tõlkima, eks ole, ma arvan, täpsem määratlus, mida tuleks kasutada, on poliitiline demagoogia. Populismi asemel, sest poliitilise demagoogia okei ja taga on tunduvalt suuremad ohud kui, kui pelgalt populismi taga. No ma ütleksin, et demagoogia, võib-olla pigem teaduslikke retooriline strateegia, aga populism ikkagi, see on ka mingis mõttes? Jah, ja populism on ikkagi ka mingis mõttes selline selline lähenemine, kus kus üritatakse luua mingeid vastandusi nagu omad ja võõrad kui vastandada eliiti versus massi ja nii edasi, et. Aga president pakkus ju selle populismi ohjamiseks ka tegelikult lahenduse välja, ta ütles, et võtkem ühiselt vastutust ja ärme otsime süüdlasi. Muuseas eilses vabariigi kodanikes Ignar Fjuk. Ta on arhitekt ja endine poliitik oponeeriks sellele ja ütles, et sellist kollektiivset süütunnet ei tohiks motiveerida, et, et see ei anna midagi positiivset. Et pigem ikkagi tuleks leida ka need, kes tegelikult selle olukorra eest vastutab. Vastutavad ei, vastust annavad. Nojah, aga siis me oleme nagu süüdlaste otsimise teele, mida on ka jälle öelda, et mida ei tohi teha ja mida sellest samast saateski öeldi. Et noh, kui me hakkame sõeluma välja, et kes siis vastutavad, kes on süüdlased, siis me läheme ikkagi ju selle sellesamase populismi, Rapagunivate. Aga me ei peagi tegelikult ju püüdma otsida lihtsalt mingeid isikuid või, või lähtuma nagu isikute keskselt, et pigem ma arvan, et selleks, et areneda ja minna edasi on ikkagi mõistlik enne tehtud vigu analüüsida, heita pilk minevikku, aga, aga see ei pea tähendama just mingite selliste süüdlaste ja patuoinaste leidmist. Et suur osa ühiskonnast on ikkagi ju ja mingis mõttes selles asjas vastutav ühel või teisel viisil olgu siis liiga kergekäelise kaasa minekuga kogu selle buumiga ja liiga positiivsete tuleviku uskudega. Või siis või siis erakonnad oma oma vastutustundetu vastutustundetute lubadust. Istusid küll libedale teele, kui sa ütlesid, et kõik on vastutavad, sest et ma ei taha selle inimese nime nimetada, aga ma lugesin selle inimese kommentaari, kes ütles, et tema nende sigaduste eest küll ei kavatse vastutada, mida Andrus Ansipi valitsused on korda saatnud, et tema ei ole nendega kaasa läinud ja ärge laiendage seda vastutust ka lihtinimeste peale. Ma ei tea selle inimese nime nimetada, sest ma tean, et hakkab kohe kirjutama ja lärmama igal pool, aga, aga nii tuli No meie poliitikutel, eks ole, meeldib nii-öelda, et, et selles praeguses kriisis on, on peamiselt süüdi nii-öelda maailma majanduse arengut, aga teisalt, kui me vaatame erinevaid Euroopa maid, siis me näeme ikkagi mõned maad on nagu rohkem tabatud kriisist mõned mõned vähem. Ja, ja kui me eeldame, et, et võib-olla see olukord oleks võinud olla hea on, kui poleks tehtud teatud poliitilisi valikuid mingitel hetkedel, siis lõppude lõpuks need valitsused Tegelikult poliitilised valikud tegemata. Sellepärast, et keegi me ju teame täpselt. Peaminister Andrus Ansip ütles, et kui majandus kasvab, siis ei ole mõtet tõmmata pidurit, aga tänasel päeval. Võib-olla ei olnud see piduri mitte tõmbamine kõige targem mõte. Mõnikord majandusele, piduri peale tõmbamine riiklike vahenditega ei olegi kõige halvem lahendus. Jah, et Eestis mindi tõesti seda teed, et kui majandus väga hoogsad kaslased, siis alandati maksem valades omakorda õli tulle ja nüüd siis, kui on olukord minemast kehvemaks on siis jutuks näiteks töötuskindlustusmaksutõus. Nojah, siin oleks muidugi oma osa ilmselt pidanud olema ka sellisel asutusel nagu Eesti pank, sellepärast et üks üks põhiprobleem, mis siiamaani annab kõva laksu, on see, et laenubuum ja kinnisvarabuum, see on ju ikkagi otseselt tingitud sellest, et need Rootsi pangad, kes siin ju võimutsevad, ainuvõimutsevad, need andsid ju väga helde käega laenu. Aga seda oleks pidanud ohjeldama minu arusaamise järgi küll nüüd Eesti pank. Kuulajad täna meil on pandud koduleheküljel valmis ka küsimus küsimusi iseseisvuspäeva tähistamise kohta. Kas ei aita selle iseseisvuspäeva tähistamisega rahule, andke oma eelistustest teada ja saate lõpus võtame selle küsitluse kokku, aga läheme selle nädala olulisemate teemadega edasi ja kindlasti ei saa me minna mööda võib-olla ühest selle nädala peasündmusest. Et üsna vaikselt ja ootamatult sai lahenduse riigireetur Herman Simmi saaga, mees läks kokkuleppemenetlusele ja mõisteti siis 12-ks pooleks aastaks rootsi kardinate taha. Ja ma pean ütlema, et kui see otsus tuli üsna ootamatult siis. Ma olen aru saanud, et avalikkusele tuli see nii kiire lahend ikkagi väga suur ootamatus. Jah, see tuli ju 25. veebruari hommikul ehk siis üks päev pärast iseseisvuse tähistamist, nii et selles mõttes 1900-l nagu välk selgest taevast. Aga asi oli ju selles, et, Kõik valvekommentaatorid olid veel iseseisvuspäeva tähistamisest väsinud. Absoluutselt, aga noh, seal nüanss muidugi selles, et tegelikult kohtuistungit ei toimunud. Ei olnud sellist meediasündmust, mida, mida oleks pidanud siis nagu serveerinud, sest lepiti kokku ja tuli otsus nii, nii nagu nii, nagu need asjad kohtupraktikas käivad. Aga ma millegipärast arvan, et see ei olnud nagu täiesti juhuslik, see toimus üks päev pärast 20 neljandat veebruar. Sa väidad ikkagi seda, et, et seda tehti sellepärast et sellist ažiotaaži ja, ja melu kogu selle sündmuse ümber oleks pisut vähem. Ma arvan küll jah ja, ja noh, kujutagem ette, et kui see oleks tehtud 23. teatavaks, et noh, see oleks nagu heitnud ju varju või jätnud varju iseseisvuspäeva tähistamist Prokuratuur väitsid, et mees tegi igati koostööd, kuna mindi ka kokkuleppemenetlusele, et see oli ka siis põhjus, miks ta sai maksimaalsest kaks ja pool aastat lühema karistuse. Selle kohta on üsna paljudes netiküsitlustes inimesed avaldanud oma arvamust ja nad on leidnud. Simm sai ikkagi liiga leebe karistuse ja, ja jälle avaldati arvamust, kohtusüsteem ei ole õiglane ja nii edasi, aga on ka kõlanud selliseid pisut vürtsisemaid arvamusi ja ekspolitseinik Koit Pikaro on öelnud. Simman jälle lollitanud ja seekord siis õiguskaitseorganeid, et ta on oma sellised lobeda ja libeda jutuga õiguskaitseorganid ära rääkinud. Mis mõttes siis ära rääkinud? Rääkinud ära kas või selles mõttes, et et on saanud maksimaalsest väiksema karistuse, on, on nii-öelda mõned nimed välja öelnud ja, ja seetõttu on kõigele jäänud justkui mulje, et simman väga-väga jõudsalt asunud siis NATO ja Eesti õiguskaitseorganitega koostööle. Noh, see see jutt nüüd muidugi ei kannata mingit kriitikat, ei ole ju tegelikult vahet, kas sa saad 12 ja pool aastat või saad sa 15 aastat. Küsimus on selles, et, et see otsus tuli ja ka kui ma ei eksi, siis vist mõjukas ajakiri Economist on juhtinud sellele tähelepanu, et et see on täiesti pretsedenditu tegelikult. Et mõistetakse süüdi. Üks spioon, kes on spioneerinud suure riigi kasuks, et seda isegi suurtes lääneriikides ei tehta või tehakse väga harvalt. Et selles mõttes on kindlasti üsna avalikult ja üsna avalikult, et jah, et selles mõttes läheb Simmi juhtum igal juhul annaalidesse, sest no mis, mis toimus ja ilmselt toimub, see on toimunud ka siiamaani on see, et kui jääb ütleme noh, võtame lihtsustatult NATO ja Venemaa vaheline spioonimäng, nagu see on käinud alad, eks ole, kui mingi agenti vahelises ega teda ei mõisteta ju kaamerate süüdivaid, reeglina käib asi niimoodi vahetatakse lihtsalt teise agendi vastu välja ja see toimub kõik salaja. Ja sellest paljudest juhtumitest ei teagi mittemidagi. Selles mõttes on päris kõva sõna. Ja ka antud juhul see oli ikkagi niivõrd erakordne juhtum, kus tegemist polnud lihtsalt siinspioneerinud teise riigi kodanikuga, vaid ikkagi meie enda väga kõrge ametnikuga. Olen sinuga nõus, Peeter ette tegelikult tõesti ei ole nagu väga suurt vahet, olles enam kui 60 aastane, kas sind mõistetakse siis vangi 15-sse 12-ks ja pooleks aastaks. Aga teisest küljest ma usun, et et inimestele jääb siiski midagi kripeldama pärast seda kohtuotsuse tulekut, et siis on olnud ju veidraid signaale selle kohta ja teavet selle kohta, miks ta ikkagi seda tegi, mis ta tegi, et novembris ta ju ütles, et teda Santaseeriti tema KGB mineviku tõttu ja, ja nüüd me siis võisime lugeda, et ta et ta tegi seda, mis ta tegi, sellepärast et ta tahtis, et talle antaks dovniku ja võib-olla ka kindrali auaste. Et tundub Nii no tal oli see juba tegelikult olemas. Ta tahtis lihtsalt oma polkovniku paguneid tagasi võinud minna balti jaama turule ja osta neid paarikümne krooniga ja siis ta sai neid virtuaalselt. Eks see ole, kui ma kuulen nagu selliseid põhjendusi ma olen seda ka mõne kolleegiga arutlenud, siis tekib küll selline küsimus, et kuidas sai mees, kellel on noh, keda saab niivõrd absurdse asjaga ära osta olla niivõrd kõrge koha peal ja vastutada niivõrd vastutusrikka valdkonna eest ja minu jaoks on see küll ka kummastav selline põhjus ja kui ta tõesti Kuulge, aga kas seal ei olegi, oli jah, aga kas siin ei ole Herman Simm? Uurimisorganeid avalikkust ära lollitanud, öeldes, et ta läks koostööle sellepärast, et tal oli vaja polkovniku paguneid tagasi, et et kuna see, kuna see väide tundub niivõrd absurd sõna sellepärast, et tal olid ka Eestis, mis need pagunid kuni mingi hetkeni peal, kuni ta oli ikkagi politseijuht küll mitte polkovniku pagunid, aga ikkagi politsei peadirektori pagunid peale ja peale selle ta sai ka siiski piisavalt hea kohaga kaitseministeeriumi struktuuris, et et siin nagu mingisugusest auastmest suurtest aurahadest rääkida. Mulle tundub, et see on pisut kohatu. Ja aga kui, kui me meenutame tervendada sündmuse arengute kajastus, siis kohe pärast tema peale võtmist räägiti, et tal olid rahalised motiividesse räägiti 1000-st eurost kuus ja nii edasi. Kokku on räägitud ühe koma kolmest miljonist kroonist. Ja siis korraga siis novembris tuli jutt nii-öelda selles KGB-minevikust Santaseerimisest ja nüüd siis jäi kõlama see ülim absurdsus vähemalt mulle kui kõrvalseisjale, et ta tegi seda mingite virtuaalsete pagunite eest. Et ta tähendaks seda, et kas siis meie kaitseministeerium on nagu niivõrd niivõrd jõuetu, et et, et inimene, kes saab nagu tõesti sellise asjaga ära osta, sai seal teha sellist tööd, mis ta tegi või siis on ikkagi tõesti, meile ei ole päris kogu tõde räägitud. Et kui sa ütled, et midagi jääb kripeldama, siis tegelikult jääb kripeldama selle juhtumi juures ikkagi kaks asja. Esiteks see, et kuidas on võimalik, et selline mees lollitab Eesti vabariiki 13 aastat. 13 pikka aastat ei suudeta tabada Vene spiooni, ütleme niimoodi. Ja teine küsimus, mis on veelgi olulisem, et kas Herman Simm oli ja on ainuke, ma millegipärast arvanud. Ta ei ole ainuke see ja ma arvan, et arvavad väga paljud niimoodi, et kus on järgmine või järgmised Herman Simmile. Ja kui me läheme nii-öelda tagasi selle tema novembrikuiste ütluste juurde rääkis sellest mineviku tõttu santenseerimises, siis see jääb ka loomulikult kripeldama, et kas, kas ja kui palju meil on veel vastutusrikastel kohtadel inimesi, keda mingite mineviku varjude pärast saab sellisel viisil ära kasutada mulle merest kohe pärast Timi kinnivõtmist kirjutas meile Leo Kunnas Päevaleht ühe kolumni. Ta nendes kolooniates muidugi pärast terve raamatu kokku pannud, et ma ainult vahemärkusena ma lugesin selle tema artiklite kogumikku läbi ja ja sealt jääb küll mulje, et Herman Simm on meil veel oi kui palju. Ja seal artiklis ta just viitas sellele, et kõige suurem maiuspala vaenuliku või, või teise riigi luureteenistustele on just inimene, kellel on mingi nõrkus, mida saab ära kasutada. Aga mina olen kogu selle loo puhul veel näinud ühte nüanssi ja selle Simmi kinnipidamisega seoses on hakanud levima justkui nagu kaks versiooni, et üks on selline lääneversioon, mis räägib sellest, et NATOle hiiglaslik kahju ja sellest, et see on läbi aegade suurim spiooniskandaal NATO-s, sellest kirjutas ka sellel nädalal New York Times. Ja, ja seal on levina levimas ka selline arvamus ja seisukoht, et Lääne luure paljastas Simmi, aga Eesti ametnikud räägivad sellest, et eestimaine ja usaldusväärsus tänu silmi kinnipidamisele tõusis ja mainitakse ka seda, kuidas eesti luure ise Simmi üles leidis, et siin on nagu niivõrd palju vasturääkivusi, et mõneti vääriks natukene nagu selgitamist, et kes siis ikkagi tõtt räägib. Ja väärika ehk selgitamist, et et kui see ka oli tõesti Eesti enda poole tehtud, et et millised olid selle pikem tagavaadet, meenutame kukkuseda sündmuste haarakas või sõjaväeluure ümber mõne aasta eest, kes oli ka ilmselt mingi niidiotsa kätte saanud ja kuidas tegelikult maha trambiti. Seda ma tõenäoliselt ei tea, kui, millise niidiotsa ja kas nad ikkagi olid selle kätte saanud, et see on tõenäoliselt ikkagi selline rahvasuus leviv oletus. No tegelikult ikkagi vist vastab tõele see versioon, et ei püüdnud Simmi kinni ei eesti luure ega ega Lääne luure, vaid selleks tehti ju päris tublisti vist koostööd, nii palju, kui mina aru saanud. Aga kui ma arendan natukene seda teie mõtet edasi, siis tegelikult tõepoolest tasuks ikkagi esitada küsimuse, et kui palju siis on meil neid inimesi, kes tunnevad, et iseseisvas Eestis on neid ebaõiglaselt koheldud ja ja kelle puhul kihutab neid näiteks koostööle kasvõi meie suure idanaabriga igatsus Nõukogude Liidu järele ja soov võib olla kas oma polkovniku pagunid tagasi teenida või siis või siis teenida endalegi, kui need polkovniku kindralipagunid peale. Ma kahtlen ausalt öeldes sügavalt, et kas, kas mingisugune igatses Nõukogude Liidu järgi või selline ideoloogiline motiiv saab olla selline peamine põhjus, miks sellisele koostööle minna mulle endale ikkagi tundub pigem et mis muudab inimese haavatavaks võib-olla just tema, tema minevik. Ja siis, kui sellelt plaanilt tullakse välja mingit ähvardustega. Selle konkreetse juhtumi puhul on avalikkuse ette kestnud veel kaks esikat. Eks Valerisson, Sophia, teine ja teine mees, keda me tunneme Jeesuse nime all tema kodaniku perekonnanimi Vistan Jakovlev. Kaks Vene julgeolekuteenistus Sa töötajad, kes on siis Herman Simmiga otse suhelnud. Ühel neist oli Eesti alaline elamisluba veel pikki aastaid. Huvitav, kuidas ta selle üldse saia ja millistel põhjustel siis tegelikult Valeri Send soovil enam ei antud Eesti elamisluba, ma arvan, et, et see vääriks Eesti ajakirjanduses väljaselgitamist, aga aga, aga ainuüksi see fakt, et need inimesed on nii-öelda oma näo ja nimega kestnud avalikkuse ette on, on päris märkimisväärne ja kui vaadata, kuidas ka The Economist ja teised suured ülemaailmsed ajalehed on, on seda teemat kajastanud, siis ka nemad on tegelikult need pildid lehte pannud. Et noh, need, need näod on praegu juba üle maailma tuntud ja see võib olla tegelikult üsna selline üsna selline pretsedenditu samm, sest reeglina spiooniskandaalidesse puhul niimoodi spioonid nägupidi igale poole suurtes ajalehtedesse ei satu. Jah, ma vaatasin järgmisel päeval, kui see siin siin me otsus oli tulnud, vaatasin lääne ajakirjandusse pealkirju, lihtsalt torkas silma BBC-st üks pealkiri mis kõlas niimoodi, Eesti spioon müüs Nato saladusi venelastele. Et nii et selles mõttes noh, me võime rääkida, et see Eesti on väga tubli olnud ja see, et me oleme siin selle vene spiooni kätte saanud, aga noh, ma ei kujuta ette, et kas see nüüd päris päris hea, vaat valgust jälle eesti kohta heidab, kui me võtame nüüd Lääne publikut laiemalt? Loomulikult mitte. Noh, pluss veel see, eks ole, et kuidas sai 13 aastat ja nii edasi. Eks loomulikult meie enda riigi institutsioonid püüavad sellest sündmusest vähemalt kodumaise avalikkuse jaoks teha nii head nägu kui võimalik ja näidata, et nad on vapralt ja hästi tegutsenud, mida nad tegelikult ka on vähemalt selle asja lõppfaasis. Aga no ma küll sügavalt kahtlen, et kas, et ka, et et kas ta oma arvamust tõesti jagab ka Lääne avalikkus? Jaa, aga selles mõttes tuleb muidugi sellest räägitud, aga ikkagi. Simmi juhtum tõi veel kord esile selle, et öeldakse, silmad ja kõrvad tuleb lahti hoida, sellepärast et teatavasti meil ju KGB toimikuid ei ole. Me ei tea, kes siin KGB heaks on töötanud, me ei tea, mis kohtadel nad siin Eestis toimetajad praegu. Ja neid on ju väga vähe olnud, kes on läinud vabatahtlikult KAPOsse ja tunnistanud, et jah, olin KGB agent või midagi säärast. Ma arvan, et väga paljud, väga paljud KGB minevikuga ja väga paljud päris arvatavalt selle mineviku tõttu inimesed on meil nii poliitikas kui ka kui ka äris. Aga kui õiguskaitseorganite tegevuse teemal jätkata, siis sellel nädalal on õiguskaitseorganite tegevus sealtpoolt pälvinud suurt kiitust ja, ja teiselt poolt on neid maapõhja sajatatud ja, ja põhjus on väga lihtne. Prokuratuur kuulutas siis linnavalitsuses lahvatanud altkäemaksuskandaalis kahtlustatavaks ka Tallinna linnavolikogu keskerakondlasest liikmed Elmar Sepp ja see mees on küll kuulsust kogunud kõikvõimalike tehingute, peaasjalikult korteritehingutega ja meest kahtlustatakse nüüd siis Tallinna abilinnapea nõuniku Ivo Parbuse kuriteole õhutamises kihutamises kihutav kihutamises, nägu valas pressiteade. Väga tore on ju üsna üsna üsna huvitav arengut kogu selles loos. Ühelt poolt on väidetud, et, et selle Elmar Sepaga seoses hakkab nii-öelda välja joonistuma see skeem millest siin ajakirjandus püüdis arutada poolteist, kaks kuud tagasi, mil see skandaal lahvatas. Aga teiselt poolt me kuuleme ka keskerakondlaste suust väga selget retoorikat, et see on tavaline valimiseelne käitumine, kus õiguskaitseorganid on tõmmatud poliitikasse selleks, et et ühele erakonnale väga selgelt varju heita. Väga selge lõhestumine ühiskonnas, et kui siin president kutsub nii-öelda koostööle ja sellele, et erakonnad võiksid koostööd teha, siis siis selline selline asjade areng küll seda seda koostööd kuskilt otsast ei ennusta. Jah, kui nüüd noh, me ei saa muidugi a priori öelda, et me ei saa öelda, et Elmar Sepp on süüdi sest ta ei kahtlustata Teisalt, me ei saa öelda, et kas Keskerakonna väide selle kohta, et uurimisorganid täidavad poliitilist tellimustööd, on vale või õige aga lähtume eeldusest, et see on õige, siis me elame ikka ühes Ghana nadis riigis. Kui meil ei ole sõltumatut kohtusüsteemi, meil ei ole sõltumatut uurimissüsteemi, et KAPO ripub lihtsalt valitsusele otsas. No mis siis siis siis ei ole siis ei ole siis me oleme Läti siis, mis me siis uhkustama, et me oleme Eestil enam teistmoodi kui Läti, siis me oleme banaanivabariike kogu lugu. Aga noh, Õnneks on niimoodi, et et kui näiteks Elmar Sepa asi läheb kohtusse, siis seal selgub tõde, siis Keskerakonna väited Apo angažeeritusse kohta kindlasti kohtusse ei jõua, nii et sellest tuleb meil ise selgusele jõuda. Kas see nii on või mitte? Minu arust minu arust ka ka juhul kui, kui nii-öelda need Keskerakonna väited selle kohta, et justkui justkui KAPO oleks nagu poliitiliselt on gaseeritud ja kes teab, mida veel ei pea paika. Ja, ja kui see asi tõesti jõuab kohtusse ja suudetakse ära tõendada, milles, kui natuke kahelda kuriteole kihutamise, kes on, on lugupeetud juristide hinnangul vaja lindistusi ja nii edasi Tõenäoliselt Ivo Parbuse tunnistusest ei piisa aga. Poleks, et minule tundub küll selle juhtumi valguses, et mul on lihtsalt piinlik meie avaliku võimu pärast ja selle pärast, mis siin toimub, et kogu see farmaatsiatehase krundi ümber toimunud tsirkus. Varasemad korteritehinguid, milles küll härra seppa süüdi ei mõistetud Sest juriidiliselt oli kõik korrektne. Ja ja ja tegelikult nendest korteritehingutest on minu arust üks selle selline pigem negatiivne järele mõju on, on ka see, et on ju tegelikult diskrediteerinud tervet sundüürnike aitamist ja, ja, ja munitsipaaleluasemeid, kui, kui selliseid ja tegelikult Keskerakonna enda poliitikat. See pikas perspektiivis diskrediteerinud. Ja tegelikult see läheb vastuollu avaliku õiglustundega, kui tööandja eluruum on saanud erastada inimesed, kes ei ole üleüldse kõige vaesemad siin riigis, pigem vastupidi, kes kuuluvad ühiskondlikus ja ärieliiti ja kui vaadata, kes on tõesti olnud selles nimekirjas, kes on siis selliselt saanud endale kortereid erastada, siis on väga kahju, et selline asi on läbi läinud ja, ja see seaduseauk leiti ja nii need korterid erastati. On väga kahju, et, et on selline inimene, Elmar Sepp saanud sellega nii pikalt ja põhjalikult tegeleda ja, ja seetõttu ma ei oska, ma ei oskaks ütelda. Kuidas konkreetse juhtumiga seoses küll Elmar Elmar Sepaga on, aga, aga üldiselt ajakirjanduses räägitakse ka sellest, et põhjus, miks miks siis Vilmsi Sihtkapital endine juht Tarmo lausing vähemalt tagasi sellelt kohalt vabastati, oligi just just see, et ta ei suutnud selliste suurte rahastamisskeemide manageerimiseks hakkama saada ja see oli ka põhjus, miks siis Elmar Seppa sellele kohale asus. Kogenud mehena praegune skeemi Võib-olla ka kõigi eelduste kohaselt ju juriidiliselt nagu suhteliselt korrektne, kui me räägime vähemalt sellest farmaatsiatehase juhtumist, et, et mis seal siis on valesti, kui kui keegi ostab kalli raha eest reklaamipinda siis miskipärast reklaami ikkagi ei ilmu. Seejärel saadakse õigus ühele ühele krundile ehitada ja nii edasi. Nojah, see on nagu üks asi, mis võib osutuda juriidiliselt korrektseks, aga teine asi on see, et kui sa kihutad kedagi altkäemaksu küsima siis see on ikka nagu selgelt kuritegu, et siin nagu ei tohiks nagu kõhklemine momendil. Ja ka seda, sellele nakatab muidugi otsuse kohus. Aga seda on väga keeruline ju tõestada. Et siin Tartu ülikoolist juuraõppejõud Ginter, kui ma ei eksi, ütles, et selleks on sisuliselt vaja ikkagi lindistusi, et ära tõestada seda kihutamist. Aga minu jaoks ikkagi on kogu selle viimase nädala looga tekkinud üks küsimus, nimelt et jälle on päevakorral ela erakondade ja nende tegevuse rahastamine ja nende tegevuse rahastamine, mis on seotud kõikvõimalike sihtasutustega ja ja mulle tunduvad. Tundub, et need sihtasutused on sellised mustad augud, misläbi on võimalik nagu üsna üsna kontrollimatult raha kulutada. On võimalik tellida sihtasutuselt reklaame, mis võib olla kunagi ei ilmu või kui siis ilmub ühes väikeses väikeses veeru nurgas siis küsimus on see, et kas reklaami hind on proportsionaalne selle summaga, mis on selle eest makstud ja ja selliseid küsimusi on, on, on järjest rohkem kerkinud ja vähem kui aasta tagasi, kui ma õigesti mäletan, siis justiitsminister Rein Lang lubas erakondadega seotud nii-öelda need jutumärkides mustad annetused kinni keerata, aga aga see tegevus jäi millegipärast jänni ja mulle tundub, et Jenny, sellepärast et Reformierakonnale tuletati meelde, et ka neil on olemas üks selline kodanikuhariduse sihtasutus, mis näiteks 2004.-st kuni 2007. aastani oli saanud üle nelja miljoni krooni ulatuses enamuses üsna selliseid anonüümseid annetusi. Eks neid ole veel nii nii mõnegi partei analoogseid sihtasutusi ja nagu masendav on selle asja juures teed kuine, et äriühingute annetused parteidele ära keelati. See oli vist aastal 2004, kui ma ei eksi siis kolmekordistati erakondade rahastamist riigi poolt, et see oli olnud varem 20 miljonit. Ja ei, tegelikult, et olid juba enne ka minu arust olemas. Mitmetel parteidel. Siis olid remondikoristamise aktsiaseltsi. Ja, ja siis kolmekordistati parteide rahastust, mis need 2004 see tõusis 60-le miljonile ja nüüd on see siis jõudnud 90-le miljonile. Aga, aga ikka on veel vähe seda raha, et see on täiesti arusaamatu. No vot see, see näide on ka tõestus selle kohta, et kui siin oli jutt sellest, et parteide rahastamist võiks ka solidaarselt kärpida, siis kõlasid hääled, et nad nagu ei saa, umbes ei saa seda teha, et siis parteid jäävad, jäävad hätta ja minemine hullu, tead, lähevad korruptiivsele teele siis see, mis on toimunud tegelikult erakondade rahastamisega, sealhulgas riigieelarvest, viitab pigem sellele, et mida rohkem seda raha annad riigieelarvest teile, seda rohkem tahetakse ka hämarate teede kaudu seda juurde saada, nii et isu ei saa tegelikult kunagi täis. Ja kogu see juhtumi ja kogu see rahastamisskeemide juhtum ja kogu see parteide eelarvejuhtum on ju järjekordne näide sellepärast selle kohta, et kui inimesed räägivad Oh, see Toompea seltskond ja see võimurite kamp ja, ja see, et siis midagi ei ole teha parteid ja nende juhtivad asjapulgad teevad kõik selleks, et rahvas need veelgi rohkem vihkama hakkaks. Ja see ongi see asi, mis ju tegelikult kui me siin räägime, solidaarsust, haarsusest, kõik ei lähe ühtegi kõne mööda, kus ei räägita solidaarsust, no taevas appi, no ei ole ju solidaarsus, kui on, on väljavalitute kihti ja tõugatutegi. Ja milleks on seda raha vaja, eks ole, enda enda lihtsalt propageerimiseks rahva hulgas ja samal ajal nende skeemitamist ega nadi omakorda jälle kahjustavad nende mainet. Aga, aga mul on, nagu sellest asjast on ka väga kahju, et alati räägitud nende parteide tekste, reklaamikampaaniaid. Neid võiks kuidagi piirata või siis rahastamisläbipaistvamaks, muudes alati tullakse välja parteide poolt mitte põhjenduste vabadustega, kuidas siis seda ikkagi kontrollida, kuidas siis aru pidada ja nii edasi. Et need on ju poliitilised parteid, kes tegelikult, et peaksid mõtlema riigimehelikult ja ja eeldama, et nad ise on ausad ja teised on ausad ja kuidas nad siis ei saa omavahel mingisuguse austa, kokkuleppeni jõuda ja miks nad eelnevad, et teised parteid ja nad ka. See on väga lihtne ja näete mingit jokk, kui nad, kui nad isegi jõuavad mingile Kokkuleppele seoses erakondade rahastamisega, siis alati leiavad nad ka mingisuguse kõrvaltee seesama sihtasutuste loomine, mingite konkreetsete tegevuste erakonda, populariseerivate tegevuste, ajalehtede väljaandmine läbi sihtasutuse, suurte rahade tellimine läbi selle sihtasutuse ja nii edasi, see on suurepärane võimalus ja kui seda asja konkreetselt kontrolli alla ei saada, siis ei ole võimalik ka tegelikult nii-öelda kogu seda erakondliku raha kulutamist kontrolli alla saada. Järelikult, kui nüüd riigikogu loodetavasti ikkagi hakkab ühel hetkel jälle erakondade rahastamisega tegelema ja nendele probleemidele, et erakondade rahastamine on vildakas, on viidanud kõik viimased õiguskantslerid siis, siis tegelikult, et tuleks üsna tõsiselt mõelda, et kuidas seda, kuidas need nii-öelda need seaduseaugud niimoodi kinni panna, et enam ei oleks võimalik. Kas kas, kas siis nii-öelda noh, ütleme, et ei oleks võimalik seda musta ja ebalegaalset raha, mis kuskilt anonüümselt arvelt kelleltki laekub selliselt nii-öelda poliitilisse propagandapropagandasse pumbata, sest sest kui selline asi toimub, siis tegelikult noh, see ongi juba peaaegu korruptsioon, sest siin sellisel juhul see inimene, kes nii-öelda anonüümselt selle raha sinna annab, tal tõenäoliselt on ikkagi mingit konkreetsed reaalsed huvid ka seoses selle konkreetse poliitilise rühmitusega, miks ta seda teeb ja miks ta peab oma nime varjama, järelikult tuleb erakondade rahastamine kontrolli alla saada, vastasel juhul see viha rahva seas poliitikute ja erakondade vastu ainult kasvab. Ja olgu öeldud veel see, et võtame seda, kui palju siis riigi arvest praegu Eestis erakondi rahastatakse, kui me vaatame kas või üksiku maksumaksja või ühe kodaniku kohta siis Eestis absoluutarvudes ühe inimese kohta läheb parteide ülalpidamiseks mitu korda rohkem raha kui näiteks sellistes Euroopa suurriikides nagu näiteks Saksamaa, seal tuleb ühe maksumaksja kohta märkimisväärselt vähem raha parteidele, kui meil. Muuseas, üks põhjus, miks erakonnad ei soovi oma oma sissetulekuid ja ka oma liikmete sissetulekuid näiteks ka kasvõi riigikogus vähendada, on see, et need riigikogu liikmed maksavad ju kindlat maksva erakonnale ja, ja nad peavad iga kuu täitma erakonna kassat, see on mingi konkreetne koht, kokkulepe, et ega nad siis kogu raha endale ei saa ja väga paljudes fraktsioonides on, on selline kord kehtestatud ja kui sellest maksmisest loobutakse, sellisel juhul võib fraktsiooni liikmel tekkida tõsiseid probleeme. Et, et see on nüüd küll nagu väga selge, väga selge fakt, mille pärast ei taheta seal riigikogus oma oma palka ka kas vähendada või tagasi maksta ja nii edasi ja, ja kui ja kui need vähendamised on hakanud nüüd toimuma ja jumal tänatud, et nad toimuvad, et noh, mingisugunegi sellest solidaarsusest on olemas siis, siis see käib ikkagi väga üle kivide ja kändude ja noh, see nüüd otsustati, et kaks kolmandikku kuluhüvitisest, et on, on nüüd see summa, millest siis riigikogu liikmed loobuvad siis siis noh, see on tõesti tulnud väga pikka selgitustöö ja võitluse tulemusel, et noh, mingi märk vähemalt natukese skygenees natukenegi sellest solidaarsusest on olemas. Ja ma julgen arvata, et üks põhjus selles, et miks Eestis praegu need asjad on nii halvad, nagu nad on ja miks omal ajal tehti selliseid poliitilisi vigu, et ühest küljest suurendades oluliselt riigi kulutusi, teisest küljest lähenedes maksta selle, mis põhjused on minu arvates ikkagi ka ikkagi massiivsed valimisega. Haanjad, kui seda iga partei üritas 11 üle trumbata kuskil reklaamibüroodes, siis mõeldi neid lubadusi välja, ma kujutan ette. Ja siis seda määriti rahvalemastiivset pähe. Et kui oleks olnud mingid piirangud valimiskampaaniatel, siis oleksid ikkagi need lubadused läbinud noh, proportsionaalselt rohkem sellist ajakirjandusliku filtrit ja rohkem kriitilist arutelu, et parteid ei oleks saanud nii otse nende valijatega kommunikeerida ja sellisest kriitilisest meediast mööda minna. Elmar Sepa juhtumi puhul muidugi, meedia keskendub temale kui isikule teflonmees, eks ole, korteri Elmari, mis nimed talle kõik on antud, aga küsimus ei ole mitte temas. Küsimus on lihtsalt selles, et kas tema on see kõige kõrgem tipp, need, kes on kahtluse alla sattunud, et tema on, kes suunas tema alluvad võtsid raha, et kuhu see raha läks, kas selleks konkreetset rahavõtjate taskusse või ikkagi räägime ikkagi väidetavalt võis ja väidetavalt või ikkagi seesama jutt, millest sa rääkisid riigikogu liikmete puhul, et tegelikult läheb ta parteikassasse. Nii nagu riigikogu liikmed maksavad parteikassasse, eks ole oma raha. Et, et see on nagu küsimus, et kogun need tuhanded või tuhanded või miljonid kroonid, mis on liikunud, et kas need läksid parteikassasse, ütleme valimiskampaania tegemiseks läksid nad lihtsalt võeti lihtsalt meelähe ehitati sellest kakumäele maja näiteks millega ma millegipärast arvan, et partei, kus on niivõrd tsentraliseeritud juhtum, juhtimine ei käi asjad niimoodi, et keskmise astme asjapulk paneb raha oma taskusse. Ma arvan, et seal kontrollitakse asja kõrgemalt poolt ja neid vastuseid ma tahaksin teada ka neid näiteks Edgar Savisaare käest, mitte seda, et lihtsalt tullakse välja järjekordse jutuga, et see on poliitiline tellimus ja mitte midagi ei ole olnud. No eks ta võib olla ka nii ja naa, et ma olen, et on ju olnud kuulda nii-öelda allikatest ma küll ei hakkasin, nimetame ühtegi erakonda konkreetselt, aga et pärast seda, kui see äriühingute annetused erakondadele ära kaotati minu arust nagu süvenenud see, kus üks või teine annab partei nime, lubadust mõnele firmale ja siis saab raha. Aga siis osa sellest rahast läheb sellele lubajale kui mitte kogu raha ja siis väiksem osa läheb parteile siin nagu puudubki, iga parteil see ülevaade, kes mille nimel mingeid lubadusi andnud ja nii edasi. Et see, et kui sa oled parteis küllaltki kõrgele astme pulgale jõudnud, siis võid ka oma taskusse juba koguma hakata, et seal nagu lojaalse. Liigub ju selliseid väiteid. Ei saa salata. No loodame, et see kohtuprotsess toob tõe päevavalgele ja, ja kui on otsus käes, siis me saame ka öelda, millega võis tegu olla ja ja ma saan aru, et prokuratuur on lubanud kevade jooksul selle Ivo Parbuse juhtumi kohtu poole teele saata, nii et loodetavasti siis prokuratuur oma sõnadest kinni peab. Kuigi, kui vaadata maadevahetustehinguga seotud lubadusi ja kas või ka Rävala maja müügiga seotud lubadusi, mis siin mõned aastad tagasi anti, siis nende puhul küll need prokuratuuri lubadused paika ei pidanud. Tööd tundus, et meil on oluliselt rohkem, aga ühte teemat tahaks täna veel puudutada ja see on tegelikult, et väga oluline oluline teema ja puudutab meid kõiki, sellepärast et homme toimub Brüsselis Euroopa Liidu liidrite mitteametlik tippkohtumine ja millel siis? Üllata eesmärkide varjus terendab tegelikult võimaluse, et Euroopa Liit võib sattuda seninägematult kriise ja arutluse all on ühelt poolt protektsionismioht. Ja ka eks võlakirjaemissioon, mille tagaksid siis 16 eurot tsooni riiki koos ja see teeks laenuraha eurotsooni sees odavamaks, aga sellel on ka üks väga kurblooline võimalik tagajärg, nimelt teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele, sealhulgas Eestile teeb see laenuraha oluliselt kallimaks. Ma täpsustaks, et ta nagu euroalas oluliselt odavamaks iseenesest ideede, kui me räägime nendest eurovõlakirjadest. Ta teeb odavamaks Kreeka sugustele riigi või suurem või Hispaania täpselt samamoodi, kes ise ise. Ja seda peaaegu enam laenu võtta ja ja selleks, et tagada euro usaldusväärsus oleks ikkagi vaja selliste eurotsooni jaoks ühtset laenukriteeriumi, mis võimaldaks neil siis odavamat laenu võtta. Jah, et ta nii-öelda tasakaalustab neid neid erinevusi nende hädasolijate ja siis tugevamate maade vahel. Aga jah, et me võime siin tõesti teiselt poolt näha, et need need liitunud riigid kes on praegu tegelikult kõige suuremas hädas, nende jaoks muutub ilmselt kallimaks, nemad jäävad kõrvale sellest. Ja on ka moodustamas juba oma oma ühisrinne selle teleprojekti vastu. Soome välisminister Alexander Stubb on juba öelnud, et ta on väga mures ja tema hinnangul on Euroopa Liit erakordse, erakordselt kildkondlikuks lõhenenud ja ta ütleb üsna otse välja, et Euroopa Liidu ajaloost kusagilt ei leia. Nii ulatuslikku ja paljude fraktsioonide esinemist. Nojah, selles selles mõttes Selle selle sündmusega seoses ongi viimastel päevadel jälle liikuma läinud, et juttudel nii Eesti kui ka teised need riigid, kes ei kuulu veel eurotsooni, peaksid kasvõi ühepoolses korras ja vägisi euro kasutusele võtma. See mõte tuli ju teatavasti, see ei ole nagu meie poolt välja käidud mõte, vaid see oli ju lääne lääne, mis aia kirjasse tuligi. No mida iganes, et vägisi selle selle ree peale saada ja, ja selle fakti valguses, kui neilt küsitakse, et kes on süüdi või mis viga tehti Eesti poolt ka, et noh, et, et see olukord meil praegu selline on, siis võikski öelda, et valitsus ongi süüdi selles, et siis kui oli võimalik kasvõi hädapäraselt eurokriteeriumite peale ikkagi üle minna, öeldi hoopis vastupidi, et kui majandus kasvab, andke minna, las tuleb puudujääke siit ja sealt ei ole probleemi, läheme eurole üle siis, kui on asjad paremaks läinud. Et see nüüd tagantjärgi tundub, et oli mööda lasknud. See oli kahtlemata iga, et praagi ikkagi, kui, kui minnakse nende võlakirjade teed see tähendab ikkagi Ida-Euroopa riikidele kõrvalejäämist nii-öelda. Aga samas on öeldud ka seda, et, et kui nüüd selline stsenaarium käivitub, siis see hoiab ikkagi Euroopa liitu natukene ühtsamana kui siis, kui selline stsenaarium ei käivitu, sellepärast et siis võib juhtuda olukord, kus kõik Euroopa Liidu liikmesriigid hakkavad üritama aja ajada oma mingisugust rahanduspoliitikat ja ühise raha olemasolul muutub see veel eriti keeruliseks ja seetõttu võib ühisraha euro saat sattuda noh, senisest kordades suurema surve all. Jah, siin on küsimus selles, kas Euroopa liit tervikuna sellist asja muidugi küsida, sest neil puudub nagu üks pea, eks ole, kelle käest küsida on huvitatud sellest, et Euroopa Liit laiemas perspektiivis laguneb. Vaevalt, et ta nüüd lagunema hakkab, küll aga võib tõesti arvata, et ja teisest küljest nagu sa, Lauri ütlesid, et et teatud riikides võib tõesti sattuda nagu suure surve alla see euroala liikmeks olemine ja nii edasi. Aga noh, tegelikult see Saksamaal on juba mitu aastat rahulolematus, et miks meie peame kogu seda jama seina Euroopa liidus üleval pidama ja järjest enam on seal kõlamas ka hääli, et aitab, et ei, ei nuuma enam seda Euroopa liitu ja hakkame ise oma asja ajama ja püüame kuidagi kuidagi nii järje peale saada. Me võime ju tegelikult näha Jowerseteist tendentsi ka, et nii-öelda neid Oleme seda, kuidas erinevates Euroopa Liidu liikmesmaades on nüüd majanduskriise ajal hakatud mõtlema eeskätt ta enda töökohtade hinda tootmise peale. Meenutame kasvõi Nicola Sarkozy ütlust, et juhul kui rüno tahab saada prantslase riigilt toetusena toetudku autosid Prantsusmaal mitte Tšehhis Ka Saksamaalt on tuua ja vastupidine näide, kui kui Saksamaa plaanib kõik ooppeli tehased Saksamaal kinni panna ja jätkata ainult teiste Ida-Euroopa tehaste See on selle ja selle vastu. Tohutu suur protest koha peal. Seal on 100000 inimest väljas olla. Ja Saksa valitsus on teatanud, et nad ei osta Opeli tehaseid General Motors, et üle. Ja, aga noh, me võime ikkagi näha seda tendentsi ja kuidas selles kriisis iga maa mõtleb ikkagi eeskätt oma tööstuse oma töökohtade peale ja, ja pole kahtlust, et selline suund protektsionismi suunas on eriti kahjulik just sellistele Eesti-sugustele riikidele, kus väike, avatud majandus ja mille me olemegi tegelikult üles ehitanud sellele põhimõttele. Aga teisest küljest on meil ju ka ja teiste Ida-Euroopa maadel keeruline seda protektsionismi praegusel hetkel kritiseerida, et me ju omal ajal mõne aasta eest meenutame, kuidas meie ei tahtnud näiteks nii-öelda olime väga uhked selle maksukonkurentsi üle ja ei tahtnud just nendes küsimustes nii-öelda Vana-Euroopaga nii palju koostööd teha, kui need riigid ehk oleksid soovinud. Maksuteemast kujuneb kindlasti üks tõsine pähkel eelseisvaks eelseisvateks valimisteks. Tõenäoliselt kuigi ei ole ju parlamendivalimistega tegu, siis europarlamendi valimiste ja kohalike valimiste kontekstis on see tõstatub nii või teisiti, seda enam, et et ka üks eelnõu on juba riigikogu menetluses Keskerakonnaga esitatud, mis esitatuna siis, mis käsitleb astmelist tulumaksu, aga saateaeg on läbi ja võtame kokku tänase kuulaja küsimuse ning selgub, et 47 protsenti inimestest on siis iseseisvuspäeva tähistamisega rahule jäänud. 41 protsenti leiab aga, et see on pidu katku ajal ja 12 protsenti vastanutest ütleb, et nad ei jälginud üldse iseseisvuspäeva tähistamist. Rahva teenrid tänavad ning tänased rahva teenrid olid Peeter Kaldre, Külli-Riin Tigasson ja Lauri Hussar ning meie soovime teile siit ilusat laupäeva jätku.