Tere hommikust, head raadiokuulajad. Kell on jälle sealmaal, et jutusaade alustab, mina olen, Marko Reikop peab, tänane stuudiokülaline on skandaalide keskmesse mähitud Jaak Allik, tere hommikust. Samuti kõigile. No kuidas on sellises skandaalide sellises keskmes olla, kus Te olete viimaste nädala jooksul kõikide inimeste nagu suul ja keelel kõik piloodid kätte saada, rääkida, suhelda, konflikti põhjuseni, jõuda. No loomulikult äärmiselt ebameeldiv, eriti kui selline roll satub, saabub täiesti ootamatult ja ma ei saa siiani aru, miks, aga õnneks moreen küll suure osa sellest nädalast, kui siin mingi skandaal veeres hoopis hoopis Moskvas ja hoopis meeldivama rollis nimelt Eesti üks kõige toredamaid teatri NO teater NO99 palus mind kaasa endale appi, nad mängisid seal festivali kuldne mask raamis lavastust kepp ja nende tavaline venekeelne sünkroontõlk ei saanud tulla kaasa ja nad palusid, et ma aitaksin. Ja, ja see oli tõesti tore, selgus, et mind läheb siiski kellegile vaja, kuigi on ilmselt mingeid jõude, inimesi, kes tahaksid mind eesti kultuurielust täiesti välja suruda. Sellises heas tujus, vaatamata sellele, et sind just lahti lastud sellise koha pealt nagu. Viljandi teatri nõukogu esimehe kohalt tegelikult vallandatud, see peaks olema masenduses. No vot, et ka raadiokuulajad aru saaksid see nõukogu esimees, see on auamet, sealt mitte mingisugust appi tulema tuleb, tühineb liikmetele esimehele, aga see on auamet tegelikult sihtasutuse põhikirja järgi ju nõukogu ülesanne on üks kord kvartalis koos käia. Ja see ei ole teatri direktori koht, kus saab vallandada ja nõukogu liikme saab minister tagasi kutsuda, päevapealt jah, ja uue liikme määrata. Aga siit üldse satume, võib olla satume võib-olla teemale sihtasutuse nõukogud, sest et et see asi on muutunud minu meelest üsna kummaliseks. No põhimõtteliselt seaduslikku ei ole sinuga kuidagi valesti käitutud, vean jänes võistluse tagasi kutsutud päevapealt ja nii ongi, et selles mõttes ei saa sulle mitte mingisuguse etteheiteid. Loomulikult loomulikult. Aga kas on vaja üldse selliseid nõukogusid? Mis selliselt töötavad, tähendab, need nõukogud on ju nii teatritel kui ka teistel sihtasutustel, noh, parim näide, võib-olla kuuleta lausa haigladeks. Nõukogud koosnevad inimestest, kes üldse seda ala on, ilmselt ei tunne. Ma sinuga on teistmoodi, kui minuga on teistmoodi, et nagu need võtame neli sihtasutust, mis teatrid on Eestis, eks siis Rakveres ja Vene teatris on üks inimene nõukogu koosseisus, kes nagu teatrit tunneb, see on siseministeeriumi teatrinõunik. Tõnu Lensment Ugalas peale nüüd seda muutust ei ole ühtegi inimest, nõukogu koosseis, kes oleks elus teatris töötanud ja, ja Draamateatris noh, seal on siis nüüd, õnneks on nõukogu esimees Kalju Komissarov, kes siiski teatrit tunneb. Aga selle asjal oleks mõte või ta võiks olla viljakas isegi selline töö, sest nõukogu ülesanne on ju lõpuks kontrollida eelarve täitmist, anda seal juhiseid, vaadata kas siseaudiitor tööle määrata, temaga suhelda. Kui see nõukogu töötaks nii, et see oleks täiesti ajutrust ja tuleks koos mingile heale mõttele ja pakuks selle siis välja ja aga praegu vähemalt Kultuuriministeeriumi osas on lähtutakse väga rangelt sellest seadusepunktist, et nõukogu peab täitma sihtasutuse asutaja ehk ministeeriumi ehk siis ministri suuniseid. Ministri suuniseid on nõukogus edasi andmast sisse ministeeriumi teatrinõunik. Ja nõukogu nagu ei ole, ei saa seda oma ajupotentsiaal eriti arendada, sest kõik peab teatriministriga kooskõlastama. Arusaadav, ma saan aru, et nüüd Viljandis teistmoodi talli oligo halliku karvane käsi suunas seal kõiki despootlikku moel valitses Peeter Tammearu, kes siis oma kordades bootlikul moel valitses kogu Ugala teatrile, on mul nagu selline adekvaatne pilt juhtunust ja vallandamist põhjustest? Ei, see tundub küll üsna absurdne olema, sest nagu käis ka koos nõukogu muidugi see viimased kaks aastat oli suures osas tegeles ehitus tegevuse raha hankimisega ja nende probleemidega, sest et mitte mingeid etteheiteid ministeeriumil teatri finantsmajandusliku tegevuse kohta ei olnud ja ka repertuaari kohta ei olnud. Teatri eelmine aasta ületas oma tulude plaani poole miljoni võrra. Ka selle aasta kaks kuud on plaan täis. Nii et mingit selles mõttes oleme siis oli. Vaat seda peaks küsima nende inimeste käest, kes sekkusid. Aga samas mingi probleem on, seda annab, näitas see, et näitlejad omakorda seal osad näitlejad jagunesid seal, kaheksa, tegid mingisuguse kirja, ütlesid nad tõepoolest ei ole selle juhtimisstiiliga tekkinud õhkkonnaga rahul, mida sellest võib välja lugeda, mida see tähendab? No eks see siis tähendab, et kõik ei ole rahul, aga üheski teatris ei ole kõik kõhul alati neid näitlejaid, kes arvavad, et tal oleks paremad rollid. Jah, ka lavastajad, kes tahavad lavastada midagi muud. Selliseid kirju on ju maailma teatri ajaloos üsna palju initsieerida, neid ka saab niimoodi, et kui ütleme võimalik uus liider kirjutab esimesena, alles teised kirjutavad alla, aga praeguses olukorras kus ju on majanduskriis, kus see eelarve kärbe, mis oli sellele järgneb veel üks eelarve kärbe, kus on koondamishirm siis minu meelest eriti eriteetiline taolisi allkirju koguda teatris ei ole, kõike, saaks rakkude otse, kõike saaks rääkida avalikult ja loomulikult. Peeter Tammeron väga tugev isiksus. Paraku kunstis on nii, et mida, mida suurem kunstnik, seda keerulisem isiksus, eriti teatris ja teater on üldse üks väga õrn asi, seal ju me kirjanduse või maalikunsti võtame, inimene loob noh, paberil või lõuendil ja see on siiski tema ja tal ei teki kellegagi konflikti seda teha. Aga see on, ütleme, tema ja hindaja vahel, on see temast võõrandunud tööprodukt. Teatris näitleja loob oma ihu ja verega ta otse ka hinnata ja seetõttu on see üks kõige raskemaid raskemaid asju, kus on hooaeg nagu nahkturul. Seetõttu on teatri näitlejad ja lavastajad muidugi väga õrnad inimesed ja tekib igaüks, on ka isiksusi, kahjuks on loovisiksuse selline kollektiiv on muidugi väga raske juhtida, seda ma räägin tõesti eest. 12 aastat olen ma ikkagi juhtinud Ugala teatrit otsejuhina, mitte nüüd nõukogu liikmena, Met auametis ja seetõttu taolist konflikte teatrist tekkima saan tekitada, on kerge ja nad tekivad kergelt. Aga minu meelest kultuuriametnike püha kohus on neid. Neid loovisiksus ja hoida neid kaitsta, kui on vaja, siis korrale kutsuda, aga see peab olema äärmiselt delikaatne. Millest ma praegu tõesti aru ei saa kogu selle asja juures, miks oli vaja keset hooaeg keset märtsikuud, keset prooviperioodi sellist jõhkrat sekkumist, et tullakse, noh, hea küll, minu tagandamine, aga, aga tullakse, nõutakse teatri juhilt lahkumisavaldust, ilmad midagi tahaks pärast seda, järgmisel päeval tulevad siis mingit 26 süüdistust, mis olevat siis nagu maja pealt kokku korjatud, ministeeriumisse jõudnud? Tamara ei ole kuskil olnud võimalus, neid ei selgitada, keegi, ei ole talle neid näkujunud ükski, kes siis nagu nende süüdistuste taga on, aga nad on, kui neid jagada, siis on nad niimoodi, et osa on tused, osa on laim, osa puudutavad tammearu, tõesti keerulist iseloomu ja osanga rahuldamatut, teiste inimeste ambitsioonid nüüd kõik ühekaupa ju sõeluda ja selgitada, aga noh, seda ei ole keegi pidanud vajalikuks teha. Niiet et siin ma küll kusjuures kes need teatrid teab, igast vahetused käivad ju ikkagi Hoojate käivad suvel, kui on kaks kuud pausi, kus saab rahulikult ette valmistada ja lõppude lõpuks see, mis nüüd Ugalas sündis, Tammaroni leping 2010.-st jaanuarini üsna pea lõppeb, nõukogu oleks ka nagu on ka kolmeks aastaks. Nii et kõigi meie funktsioonini nõukogu Tammarovolaks jaanuaris lõppenud. Mitte mingit sellist sisekliimakatastroofi või sellist finantsmajanduslik olukorda, mis oleks vähemalt sellist sekkumist mitte rahulikult siis hea küll, teeme võime ju konkurss välja kuulutada uue juhi kohta juba sügisel. Estonias on aastateks, kõik teavad, ilma läheb. Või see mäe tuleb, see on ju loomulik käik, sisel, inimesed traumeeritud, miks peab kunstikollektiivi ja loomeinimesi traumeeriv oma tõesti Arvis? Miks siis ma saan aru, et uus uusjuhte nagu sisenes, sisemistest jõududest kerkinud, ma saan aru, et see on nagu Indrek Sammul potentsiaalne uus juht, kes võiks ise sellise loomingulise juhi kohad üles võtta, et ma saan aru, et selline uue ja vana põlvkonna väikene konflikt No teistpidi jälle tamm, aerosamm olen vanad kolleegide head sõbrad ja, ja ta on nagu aasta tagasi või poolest tõstad tagasi linnateatrist ära tulnud sammule võttis sinna tööle ja kuna nüüd nõukogu veel minu minuaegne nõukogu jõudis detsembris sellele arvamusele, et peaks olema teatris nagu juhatus, kaheliikmeline noh, see on jälle pikk lugu. Peeter Tammearu ei saa ju hääletada, kui kohalik. Ka Draamateatris on Oja Pedajas funktsioonid ära jagatud. Aga Peeter dollar on seitse aastat juhtinud üksi seda teatrit, olles ühtlasi nii-öelda direktor, peanäitejuht, juhtiv lavastaja ja juhtivnäitleja, see on üsna raske olnud. Kui kaks aastat tagasi nõukogu või sihtasutus tehti, siis minu ettepanek oli, et oleks kolmeliikmeline, juhatus tähendab turundusjuht finantsjuht ja loominguline juhtministeeriumile selle kategooriliselt vastu. Aga nüüd me jõudsime detsembris sellele järeldused, ikkagi kaks juhti on vajalikud ja ja Peeter Tammearu ise tegi Indrek Sammul ettepaneku tulla siis selleks teiseks süüks, rohkem administratiivse poole peale. Kuskil mõned nädalad tagasi sammul andis selle nõusoleku minule. Noh, kui nõukogu esimehele nõukogule sellest informeeritud ja Tammarule, aga vahepeal on selle paari nädalaga, siis ministeeriumis leiti, hakaku sammul üksi tanki Tammer asemel, kusjuures siis ma olin kohe ütlesin, et üks ei tule ju praegu. Miks näitleja samuti panna sellele kohale, et sellel ei ole vähimatki mõtet? Sellisel vahetuse tähendab toidu kaasa head ja Indrek ei oleks seal ka niimoodi üksinda hakkama saanud, kui on probleemid selles, kas kogemustega veetud on, ma arvan, seal hakkama saanud ja arvan, et see, millele nüüd juba uus nõukogu jõudis reedel see lahendus, et kulutaks konkurss teate administratiivjuhi loo leidmiseks on muidugi väga õige lahendus. Mis need allhoovused, mis see tegelik põhjus on, et see lahti rullus, kõigi pilgud vaatavad muidugi minister Laine Jänese poole vaatavad nagu nagu pigem sellised kurjad pilgud. No ma tõesti ei tea, sest ma ütlen, minul on öeldud ainult etteheide, mis mulle otse on öeldud, et ma olen liiga tugev isiksus aga ei saa mootori ja mis oli nüüd selles loetelus, mis siis ministeeriumist hiljem tuli, mida mul ei ole keegi otse ette heitnud, et ma olevat sekkunud repertuaari valikusse soovitanud külalisel aastaid siis ma olen seda teinud ainult siis, kui Tammaron küsinud, mis ma sellest või teisest näidendist arvan. Ja olles siiski 12 aastat seda teatrit juhtinud aegadel, kui olnud repertuaarivalikule olulisi etteheiteid ja olles ka praegu kriitika lavastaja ja teatriliidu aastapreemiate žürii esimees, siis, siis on küll imelik öelda, et, et ma olen seal, tahtsin nagu küsimus, ma ei ütle sulle, mis ma arvan sellest, või teisest näidendist, samal kui see raha toob teatrile siiski sisselavastused. Kusjuures paljud korrad ei ole ka minu soovitus on arvestatud ja, ja noh, näiteks kõige kõige kujukam näide olles nüüd ka ise lavastaja maa, selle oma viimase lavastuse tapatöö, jumal ei, mitte Ugalas. Tamur ei võtnud seda vastu seda ettepanekut, et ma seal võiksin lavastada teenindusele Kuressaare linnateatris ja, ja see on pälvinud nii kriitika, kiidu kui ka publiku hulgas menu ja, ja see aeg Kuressaares ja nelja tõepoolest suurepärase inimesega koos. Piret Rõugi, Kersti Kreismanni, Sulev Tepparti, Jüri Aarma oli möödunud aasta kõige meeldivama. Arusaadav, kui sulle heidetakse ette, et sa oled väga tugev isiksus, samas oled sa Ugalas juhtinud kolm, kolm satsi, eks ju, kokku siis 12 aastat. Et ja, ja rõhutad samased. Näitleja hing on piltlikult öeldes klaasist. Habras võib puruneda. Kuidas, kuidas see käib siis ühelt poolt tugev isiksus, ma saan aru, et selline autoritaarsem, isiksusetüüp ja samas teadmine näitlejatega tuleb õrnalt ringi käia, kuidas ühe juhi omadustes omaduste kokku läheb? Kui nüüd minust jutt on, siis ma ei pea ennast autoritaarseks isiksuseks, tähendab ja kuna ma ise ei ole ka vähemalt laboreid on aktiivselt ja ei lavastanud, rääkimata sellest, et ma, et ma, et ma ei mänginud, siis ilmselt oli mul ka rohkem aega selle nende õrnade hingedega ringi käia ja minu kohta ei ole ka kunagi neid pretensioone esitatud. Aga olles tõesti need üksinda neljas rollis, siis ilmselt Tammarong, autoritaarsem juht, kui mina need kindlasti neid momente seal oli, aga samal ajal nii palju, kui ma teda tean, ei ole, ei ole ta pika vihaga ja kui ta kellelegi midagi ütleb, siis järgmine päev antakse, see andeks on tõesti noh noh, loo loov natuur, aga võib-olla kindlasti administratsiooni ja muu poole peal on solvumise rohkem, ma ei usu, et nad on solvumised näitlejate poole. Lõhe, nagu sa ütlesid, ongi Ugalas ju vana ja noore põlvkonna vahel tõesti need inimesed, kes on aastakümneid olnud Ugalas, kes on ka Tammargu töötanud alates 86.-st aastast. Need on nagu ühel pool ja, ja need inimesed, kes nüüd on noored, kes Ugala aja lugu ei tea, kas võib-olla vaatavad, et repertuaar võiks olla teistsugune, et oleks rohkem nagu selline Von Krahli või NO teatri oma, millest palju räägitakse teatris, riigid, rohkem lugu peavad, need on teispool, aga, aga paraku 20000. väikelinnas on repertuaari õige valik üldse kõige raskem asi siin väikestes saalides ja Tallinnas on seda ju ühte suunda lihtsam ajada, aga seal pead olema kõigile sööda. Miks siis on sellised tuntud teatrinimed Viljandist lahkunud nagu noh, Võigemast, nagu Säälik, Gert Raudsep samamoodi või noor mets? Kõige huvitavam, kõige positiivsem oli selles nii-öelda takkajärgi süüdistuse loetelus see, et need kolm inimest tahavad lahkuda. Sellepärast et läbi aegade on ju Tallinna kutse olnud alati tugev joon kümneid inimesi ja kui nad ei kujuta muidugi ühtegi näitlejat ette, keda provintsi teades, kuidas Tallinna, kes ei ütleks, ma ka ei kujuta. Noh, ja eriti kui ta ütleme, kui ta on juba kogu elu sinna sisse seadnud, siis ta ütleme, 50 60 aastaselt ei lähe enam. Aga kui tal on nii-öelda karjäär ees, siis ta muidugi, aga nad on kõik läinud ja, ja noh, siin kas või Priit Võigemast läks oma õpetaja Elmo Nüganeni kutsel linnateatrisse, Gert Raudsep kutsuti NO-teatrisse, kes läheks Maraniga Ugala noor, läheks kui kutsutaks seal nimekirjas millegipärast ka Ott Aardam. Jaa, jaa, Carol kontsel, kes sõitsid loominguliselt ümber maailma reisile, eks. Ja Leila Säälik läks pensionile, millest ta ka mitu korda ju mitu aastat oli rääkinud ja, ja Maria Soomatuseks perekondlikel põhjustel on erinevad river lihtsalt pandud ühte kõige põhilisemad täiesti ja ei ole siis öeldud, et on ka juurde tulnud sama palju inimesi nagu Indrek Sammul nagu Liina Olmaruga, nagu Taago Tubin, nagu kolm noort näitlejat, kes nüüd selle aasta eelmise aasta lennust tulid tööle, aga see on täiesti normaalne protsess, ma ei saa sellest reast üldse aru. Selle üldist sellest üritusest. No igatahes selle konflikti teemal Ugalas me tänase saate jaoks ammendasime, me kuulame vahepeal muusikat ja siis räägime Jaak Allikuga juba muudel teemadel. Ma ju palusin mind, ärge tulge saatma. Ma lähen siit, kus mul on olnud ja tahan tunda pois selja taha, vaatan siia ka seekord tulema, pean. Tahan seisma jääda, maja tagasillal. Kuivanud oksa, tahan jõkke visata. Ja siis vaadata, et kui seda kaob ja millal talle järgmise võix apalli saada. Linn. Üsna imelik, et igal aastal vähem on meil rääkida, mismoodi elu läinud. Koos on olla aasta-aastalt lähem. Justkui paremini oleks 11 näinud ja ööseks jääda. Meil ei ole kombeks. Õigel ajal, teame kella märgata kui ka peol on jõudu üle minna muuseks järjest armsam, meil on kodus ärgata. Linn on õhus. Kana ees, sina, minu südalinn on õhukalamees seinalinu söödab. Tahan kinni hoida millestki, mis püsib nii man, Emmgoiss olen muutunud. Ja ei jõgi minult enam paljukesi. Nii mad tunnen, kuis mind aeg on puutunud. Ma ju palusin mind, ärge tulge saatma. Ma lähen siit, kus mul on olnud ja tahan tunda pois selja taha, vaatan siia tagasi kortulema. Ja ikkagi täid seismas, näen ma uksel? Nõnda tuttav on see vaikimise keel. Ja ma tean, see pole saatmine, vaid kutse. Kõige rohkem ühe tunni istun. Linn on õhukala. Sina, minu südalinn on õhukala. Sina. Kala sina, Leenu. Linn on nagu. Sina minu südalinn on. Teie pleenum, südalinn on nagu kala vees Leie, minu süda. Me jätkame jutusaatega ja täna on stuudios külas Jaak Allik. Jätkame teatrijuttu, et üks asi, mis selle majandussurutise juures on hea või mis mis minule isiklikult meeldib Eesti inimese käitumise puhul, kui ajad on väga rasked, siis inimesi ühendab vähemalt üks asi siin Eestis on teater, et inimesed tulevad jälle teatrisse ja nad on alati palju teatris, aga kriisiaegadel tulevad eriti teatrisse, elavad siin, Tallinna teatrites, on küll olukord selline, et noh, mitte ühessegi teatrisse praktilist piletid osta ei ole võimalik, kõik on kõik on välja müüdud. Kuidas Viljandi Ugala? No ei ole muidugi nii rõõmustav ja ja see seda suurt saalitäis panna on alati olnud raske, on see kriis või kriis ikkagi ja aeg on näidanud, et suures saalis õige mängida muusikalisi lavastusi, noh viimane suur edu oli Merilin ja lastelavastusi tammearu kaks viimast lastelavastust kaaretes aaria ja kõikide organ on läinud külmenu 11 saaliga muid asju on muidugi raske. Ja küllalt küllalt raske on käia praegu väljasõitudel. Eriti ütleme teistes teatrilinnades või ütleme maakonnakeskustes, seal on probleemid suured ja mitte ainult tugeval. Sest et turg on üsna täis teise teate linna, noh, Tallinnas, ütleme Tartusse, Pärnusse see on, need on kõige raskemad kohad ja vastastikku vani. Kas oli seal omal ajal kasvõi liiga suur ambitsioon ehitada, ehitada Viljandisse, selline tõesti nii kaasaegne, ilus, aga samas? Nii suur teater, loomulikult oli see ambitsioon ja noh, siis ovaalhaigla on ju ka tohutu suur ja siis siis oli selline, siis oli senine tendents Vigal koolidega väga täis ja, ja noh publikurekordid 150000 aastas kaheksakümnendatel aastatel praegu hambubliku Ugalas kuskil kuskil 60000 aastas, kus selle vahel nii et on langenud, mujal on ka langenud. Ja seetõttu on ka üks põhjus lisaks sellele, et noh, tead tema ise on amortiseerunud ja torud on läbi. Eks just selle projekti loomine, et ehitada väike saal, praegu ei saa Ugala mängida paralleelis suures ja väikeses saalis. Teatrid saavad teha ja siis oleks saanud juba repertuaari hoopis paremini diferentseerida, nüüd aprillis sai, saab selle maja projekt valmis. Oleks võinud koppa maasse lüüa, oleks taasta pärast olnud ka valmis. Aga nüüd ei siis asi ainult projekteerimisstaadiumis, aga, aga nüüd Ugala tulevasi juhtima ei kadestaks just selles mõttes, et surmaja tõesti laguneb üsna lavatehnikaga amortiseerub üsna kiiresti. Kuidas, kuidas Viljandisse? Teatrihuviga on tõesti 20000 elanikuga linn. Kas inimesed tulevad teatrisse, kas sellist intelligentsi kihti jätkub piisavalt? No aastad on näidanud, et ütleme see Viljandi linna enda publik, selle peal saaks mängida üks, neli korda, aga no tuleb maakonnast, endiselt tulevad ikka bussidega mujalt, ega siis see 20000 sõna, see on ikka üks maailma maailmaimesid ja keegi, kes välismaalasena tuleb, ei usu, et see üldse võimalik on. Ja selles mõttes on see teatri juhtimine ikkagi tõesti üsna üsna keeruline töö. Nii et väga hea, kui sinu optimist oleks õige optimism, õiget lama ajal ja majanduskriisi ajal inimesed tormavad teatri poole, ma siiski nii julgelt optimistliku Tallinnasse kuidagi mingil moel toiduainest on olnud ju kogu aeg, nii et ta ei ole veel tühjaks läinud, aga no loodame, loodame, loodame, ja, ja Tallinnas on ka tõesti, ütleme kui me räägime Noost Von Krahlis, linnateatri väikesed saalid. No aga samas ka Draamateater, mis tegelikult on ka täis dramadetel on ka praegusmehe repertuaar. Vahepeal oli ta tühjenenud mõned aastad tagasi, praegu on Draamateater väga heal järjel. Miks teiste teatri jätkuvalt huvitab, et et kui, kui on esietendused või uued asjad on, siis noh, põhimõtteliselt Jaak Allik alati alati istub juures ja vaatab No esiteks huvitab, teiseks tõesti ma olen nüüd kolmandat aastat see aastapreemiate sõnalavastus, aastapreemiate žürii esimees, nii et siin on ka siin on kas on moraalne kohustus, et võimalikult rohkem näha. Aga eks ta on see haigus külge jäänud koolieast kooliteatrist. Kui ma ise veel tegin teatrit ja hiljem siis vahetasin elukutse, filosoof ja sotsioloog elukutse 77. Nii nagu teatri teatriga tegelemise vastu ja seda väga erinevates rollides, küll siis ministeeriumis ametnikuna, küll ajakirja toimetajana, küll kriitikuna, küll ka lavastajana. Ja mis teha, kui on selline hobi, mida ma õppinud küll ei ole. On see selline ka väljaelamata kirg, et sinust ei ole näitlejad saanud, ma ei tea, kas sa oled lavakas agenda astumast. Ka ei ole ju, miks mitte oma ennast nii palju ikkagi kriitiliselt oskan hinnata, et seda annet mul ei ole, kui lõppes see asi sellega, mängisin kunagi draamateatri laval Westmani mis on päris suur roll. Ants Lauter oli žürii esimees, oli kuriteatrite festivalil päris roll, aga noh, seda on mul kindlasti ei ole need sinna ikkagi üldse iga kinksepp peab ikka püüdma oma liistude juurde jääda ja see on üks suur oskus elus. Ja mulle tundub, et mul on jumal nagu seda oskust andnud mujale pürginud sinna, mida ma ei oska teha, aga see on üks suur häda minu meelest Eesti ühiskonnas. Et et esiteks inimesed ise ei näe seda, kuhu nende võimed küünivad, jõuavad ebakompetentsus tasandil, aga see on nagu ka selline tendents. Kui me võtame poliitikasse tulenenud äkki jutuga, siis siis näiteks See tendents, et meil oleks ka nagu poliitiline valitsus, et inimene võib-olla täna, kultuuriminister, homme põllumajandusminister, oma kaitseminister, see on Rootsis olemas, Soningesime olemas, see ei ole midagi maailma praktikas ebatavalist. Aga kui ta meil võtab, aga need on riigid, siis, kus on olemas ka lojaalne ametnikkond ja lojaalne ametnikkond riigile lojaalne, mitte konkreetsele parteile konkreetse ministril lojaalne, siis võib seda mängida, küllap nende Ministrite ministrite funktsioonid on ka teised. Nad tõesti tegele konkreetselt seal alajuhtimisega, vaid ilmselt ala ala kaitsmisega valitsuses ja mingite suurte poliitiliste probleemide arutamisega Eestis. Eestis praktika kahjuks, kui ta näeb nii välja, et minister hakkab ametnikkonda parteistuma. Ministri tulekuga vahetub ka ministri vahetamise, vahetub ametnikkond ja kui minister samal ajal eis diaga konkreetselt, mis allasutustes juhib, juhtub ja usaldab sellest täiesti ametnikkonda, sest ta, ta on minu meelest aasta-aastalt võtnud Eestis üha üha veidra üha veidrumaid vorme ja seesama tendents ka ütleme, et teatri nõukogudes on inimesed, kes teatritööd ei tunne ja, ja haigla nõukogudes on inimesed, teatritööd ja haigla tööd ei tunne. Vanasti oli nii, etnohaiglat pidi ikka peaarst, juht viimasel võimatutena. Ja ministeeriumil on muidugi lihtsam, kui neid allasutusi juhivad kah ametnikud, keda saab tõesti päevapealt välja vahetada, see ma praegu ei nimetata, ei süüdista kuidagi hetkelist ministeeriumi juhtkonda, aga see, et, et areneb see tendents, et meeldivam või ministeerium tahab suhelda mitte loovisiksustena kellega on palju raskem, keda tõesti niimoodi minema lüüa. Päevapealt, nagu nüüd taheti, tekivad suured komplikatsioonid, aga kui kui juhib üks administratiivametnik kasutus, siis tõesti aastaid päeva vot lahti saada ja ka edasi elas juba tema tegeleb, leiab neid loovinimesi, võtab need tööle, minu meelest ei ole see päris õige tendents. Kui ma olin kultuuriminister, siis me tegime ju ka nii, et k just teatrite peanäitejuhid olid ministeeriumi poolt nagu kinnitatavad, need ei olnud direktori vabalt valitavad ja mina suhtlesin siiski. Teatrit juhib siiski. Me teame, Nüganeni teater, teame ojasooteater kes on direktorit, teinekord ei teagi ja siin ei tuleks karta nende inimestega otse suhelda ja panustada neile. Mida sinu enda selline flirtimine poliitika tähele sa oled rahvaliidu liige? Oled olnud kultuuriminister, mitut satsisin? Riigi, riigikogu ja ülemnõukogu liige praegu oled rahvaliidu juhatuses, aga samas nagu ei ole poliitik, keegi sind ei tõlgenda selles mõttes poliitikaga, sa nagu oled poliitikas ja nagu ei ole poliitikas, mida see tähendab? No ei oodanud ka seda, tähendab, millest ma rääkisin, et ma no ma võin öelda sellise nalja ju ära, et mulle on pakutud elus ka sotsiaalministri haridusministri kohta Eesti valitsustes, millest mul on tabanud ära öelda, et kui ma nii-öelda poliitikaga tegelen, siis ikkagi kultuuripoliitikaga. Ja elu on tõesti läinud, et teatrist, poliitikasse, poliitikasse, teatrisse kaks korda olen ma Ugalas läheb just nimelt kultuuriministriks 88. aastal ja siis 95. aastal ja nüüd siis kolmas kord läksin kakstuhatkolm mugalast Parlamenti. See neli viimast aastat 2003 2007 oli muidugi huvitav selles mõttes, et Ma kuulusin sellesse niinimetatud koalitsiooninõukogus Eestit tegelikult juhib, et mitte isegi vabariigi valitsusega mitte isegi noh, rääkimata, et riigikogu Eestit ühib koalitsiooninõukogu, kes käib igal esmaspäeval koos ja see on siis kolmest parteist, kui on 30 koalitsioon, Kongahene kahest, kolm inimest. Ja kuna ma olin rahvaliidu riigikogu fraktsiooni aseesimees, siis iga esmaspäeval vastus juhtida ei saanud, ma olen riiki kõvasti juhtida saanud ja, ja selles mõttes ma nagu seda asja nagu nagu tean, ja, ja see pilt teeb siiski üsna kurvaks. Et riigi juhtimine ei ole, ma saan aru, et väga hea, väga kõrgel kompetentsuse tasemel. Kahjuks ei ole jah, ja minu meelest see kompetentsus ka väheneb just selles mõttes, et et ei ole nagu nõudmist, ei poliitikas nagu isiksuste järgi. Nõudmine on rohkem truude parteisõdurite järgi, kes on kogu oma elu siis selle järgi ka püsti seadnud, et nad peavad seal parlament. Aru saada, kes on kes, on praegu Eestis selline poliitiline liit, keda sina pead poliitiliseks eliidiks. Mõtlen, kui erakonnad kõrvale jätta, kes on võimekas poliitik Eestis praegu, kes on isiksus Eesti poliitikas? No isiksus Eesti poliitikas on üksikud, on parteiliidrid, fon, isiksused, aga ma tahan öelda seda, et neid ei tule juurde. Rahvale rahvaliidu esimees Mul ei tule, uus valiti muidu lausetes nimi Karel Rüütli ja mulle ei meenu küll, missugune on, mis juttude ajab. No üheksa on saanud ka vähe ajada aga ütleme, kõik see 15 aastat võtta siis nii nii riigi tasandil kui ka kohalikul tasemel siiski võimekaid noori tulnud äärmiselt vähe peale, sest võimekad noored ei näe seda poliitilises karjääris oma tegelikku enesesõdu Sa teed või näeb, et see on seotud nii paljude enesealandust ja enesele peale astumisega, et tal läheb, kui ta võimekus on, ta läheb kas professionaalseks juristiks või politoloogid või kolib mingi muu ala. See on nagu kurb ja minu meelest isiksuslike tase. Tõepoolest, kui me võrdleme neid isiksusi, kes olid siis 90 92 ülemnõukogu, kes kulutas veel Eesti iseseisvuse ja vaatan praegust seltskonda, ma kardan, et, et asi on läinud oluliselt kallimaks võtta kas või selle järgi, kui paljud praegu riigikogu liikmed on võimelised arvamusartiklit kirjutama või kui palju me neid loeme, neid arvamusartiklid, need, kes kirjutavad, need on vanad Viljandist 10 15 ja nii ta on. Ja niimoodi ma olen siis teatripoliitika vahel käinud ja nad kui nüüd nii väga kultuuristel ära surutakse või teatriski poliitikust poliitikast vägisi minna, kuigi ei ole nagu. Minu vanarahvaliidul ei lähe hästi, rahvaliit Rahvaliidu selline valimiskünnise piiri peal ta kogu aeg on ja noh, muidugi üks üks suur jõud, miks see kõik nii on selline, kuidas öelda avalik klaperjaht endisele rahvaliidu esimehele Villu Reiljaniga tema kohtuasja solgutatakse nii kaua, noh, ma ei tea, vaatad seal läinud, ühesõnaga hetkel on meil endiselt sellises seisus, et Reiljani treileri suhtluses mitte mingisugust otsust ei ole tulnud, see on rahvaliidu viinud. Ma ei tea kuhugi auku ja samas sellised juriidika eksperdid ütlevad, et Nad on absoluutselt veendunud, et sellest otsusest tuleb Villu Reiljani õigeksmõistev otsus, et ta ei ole mitte milleski süüdi. No ma tuletan meelde, et tegemist on kahe kohtuasjaga, üks on siis see, mis nüüd, seitsmendal aprillil vähemalt esimese astme kohtus peaks lahenduse leidma, see on see niinimetatud niinimetatud pistise nõudmine ja teine on siis see suur, mitmesaja toimikuga maadevahetuse asi, mis ei tea, kas üldse meie silmadele kohtusse jõuab, see, mille peale praegusest peaks nagu parlament uuesti ära võtma saadikupuutumatuse Reiljanit ja Tuik, sealt aga et ühes asjas ma endiselt varsti ühele poole. Aga, aga samal ajal on rahvaliitu tulnud peale uus põlvkond, noor põlvkond juhtidega. Meie eurovalimiste esinumber ja, ja ka erakonna juhid, aseesimees on väga, väga aktiivsed ja poliitikat teha tahtvat noored inimesed, aga muidugi, mis nüüd üldse laias laastus puudub, siis, siis ma arvan, et need eurovalimised ja sügisel toimuvad kohalikud valimised näitavad muidugi ära, kas rahvaliidul sellisele sellisena on koht eesti poliitika order või mitte, seda ma olen alati rõhutanud, et ütleks selleks sügiseks selguse kätte saama. Me kuulame muusikat. Me lähme muusikaga Viljandisse, räägime pärast natukene, no ma ei tea, kas otseselt Viljandisse läheb. Jaak Allik on ise muusika valinud siia depressiivsed Eesti väikelinnad. Depressiivsed Eesti väike. Depressiivsed Eesti väikelinn Just ajas naerma koodipäevale. Ta justkui häbeneks, kui keegi küsima anda neile. Sõjasaladus Ühes neist Jätkame juttu saadet ja Jaak Allik on täna saate külaline kui depressiivne väikelinn see see Viljandi on, et mis asjaoludel Viljandis elada. No neil asjaoludel, et 83 kui Ugala teatrist lahkus Jaan Tooming keda ma paljuski pean oma õpetajaks ja ma olin teater, muusika, kino, peatoimetaja, siis paar kuud otsiti seda asendajat ja siis ma ise julgesin ennast, oleksid elektrolõngu selle pakkuda. Ja sattusin siis Viljandisse elama. Isa juured on ka ju Mulgimaalt pärit, aga see ei olnud muidugi primaarne, aga 20 nüüd siis viis aastat on seal elatud ja, ja selles mõttes. Ega ta depressiivne muidugi ei ole, kuigi elanike arv väheneb ka Viljandis. Aga see mastaap, see on inimlik, poole tunniga saad ära ajada kõik asjad, mis sa tahad arstist, kuni advokaadina või ajalehe toimetusest, kuni kingsepp pani. Tallinnas ei saa sa autoga kodust väljagi selle ajaga, kui seal saad ära ajada kõik asjad. Nii et selline elamiskohana on Viljandi suurepärane ja kogu see kultuurikeskkonnad tänu kultuuriakadeemiale ja sellele vanamuusika, kes või pärimusmuusika keskusele on, see ju väga meeldib. Ma ei ütle nüüd, et Eesti kultuuripealinn on, nagu on tahetud rõhutada, mis peale on igale poole toppima, aga aga põhimõtteliselt kultuuri kontsentratsioon on seal üsna suur. Ja teater on ka kõik need aastad olnud siiski üsna tubli ja ja silma paistnud. Samas kui kõik asjad ära ajada, mis, mida siis ülejäänud selle 23 tunni ja 50 minutiga seal linnas peale hakata. Nõks on aega rohkem lugeda ja rohkem iseendaga tegeleda ja, ja kas või ümber järve käia või suusatama minna, kõik on ju käe-jala juures, sa ei pea kuhugi sõitma autoga kuu aega või elektrirongiga v saad kõik asjad kõikjale. Rahuelutempo on muidugi täiesti teine kui Tallinnas, aga samal ajal ma imestan minu oma lapsed on ju ka kõik arenenud Viljandist kaks tükki siis Tallinna üks praegu veel kaugemale, Brüsselisse. Aga Noorte, kuigi on seal nüüd paar ööklubi olemas, aga noorte huvi selle suure maailmamelu vastu on muidugi suur. Aga õnneks õnneks on, õnneks on mõned inimesed ka tagasi tulnud ja ja need depressiivsus Viljandit ei ähvarda minu meelest, aga samal ajal võiks seal olla tunduvalt suurem see linnajuhtide visiooni tunne ja ütleme, kogukonnatunne ja linnarahva kaasahaaramine Viljandi. Küsimuste lahendamisse ja noh, natuke on viljandlase, igaüks oma turuska, millest sa üldse elad? Selles mõttes, mis su sissetulekud on, kas sa oled kuulnud ka selles mõttes sellesse õnnistatud seltskonna, kes saab eri eripensionid, nagu ma aru saan? Paraku jah? Mismõttes paraku seal mitu satsi, istun ülemkogus ka Riigikogus, see on seadusega ette nähtud, et jah, nad kõigepealt sellele tab 212. Ei tunne aga, et kuulajad aru saaksite, alates 2003.-st aastast ei ole enam parlamendipensione Eestis, tähendab neile, kes alates 2003.-st ost riigikogusse on valitud, et ei saagi midagi, ei saa mitte midagi, nemad peavad tegema sedasamast nagu, nagu teisedki, aga kuni 2003. aasta 490 siis kuningaks 1003 need riigikogu liikmed, kes siis olid neil siis ühel või teisel vastavalt, seal on seadus mitu korda muudetud, nemad saavad seda parlamendipensioni. Nii et see eripensioniliik on siis nüüd välja suremas. On see õiglane või ebaõiglane, kas parlamendipension peaks olema mitte? Ühelt poolt? Tooksin ma mõtlen selliseid mõtlevaid inimesi, rohkem parlamenti, kui nad pensioni jäävad, siis nad ei peaks enam mõtlema, kuidas, kuidas hakkama saada ja meelekandideeriks parlamenti. Kui see eripensionisüsteem oleks olemas. Jah, vist küll, ja teiselt poolt üldiselt üle maailma on. Näiteks mulle minule endale tundub see õige, on süsteem, kus on, ma ei hakka ise kunagi saama, aga mul ei ole küll kuidagi. Ei tule, eksam, mingisugune põhjendus siis ka mujal riikides leitud, egas eesti jalgrataste pealate leiutama. Üks on muidugi see, et et eks selle Parlamendis olemisega inimene kaotab oma kvalifikatsiooni, tähendab, kui ta ei ole just politoloog, kui ta on arst või kui ta on isegi ärimees või, või insener, siis ta kaotab kvalifikatsiooni tänapäeval üsna vahetult üsna ruttu kokku, teadmistepagas peaks ümberõppele minema ja see on üks asi, mis paljusid inimesi, kes võiksid olla ka poliitikasse Parlamendis eemale peletab, et see neli aastat paned magama ja siis mingit kompensatsiooni selle eest ei saa ja kas sa siis enam tööd leiad, mis su väärtus tööturul langeb. Aga noh, see küsimus, ma ütlen, Eestis teda ei ole ja las ta siis olla, nagu ta on, et Ta on asi nii otsustatud, et kunagi tullakse küsima juurde tagasi ja samal ajal seesama pensionisüsteem, mis oli muidugi teda ekstrapoleerides, need summad hakkasid väga palju kasvama, nii et kaks sellel viimasel parlamendi koosseis, kus mina töötasime, me olime välja töötamas ka selle pensioni nii-öelda reformijad, seda teha ikkagi ekstrapoleerides, nii kiiresti. Aga praegu ta on, praegu ta ei ole. Aga neile vanadele olijatele siis on. Nii et see on nagu selline hea situatsioon, see on siis nagu kuidas öelda nagu sa peaksid tundma ennast nagu, nagu ma ütlen alati igatsusega vaatame nagu Soome pensionär sa oled. Sa oled eesti oma, soome pensionär mingis mõttes jah, sellest pensionäri staatus on vist nagu päris hea. Noh, kas nüüd pensionäri staatus üldse hea, et ma ütlesin, ma ei oska öelda, kuidas inimene tahaks nagu tööd teha, ennast teostada, nii et selles mõttes kuigi Velotööd teinud kibelenud pensionile võib-olla siiski 62 aastaselt võiks ju veel midagi teha? Selles mõttes Ugalas oli mingisugune mingisugune tegevus ja vahepeal oli siin näiteks kultuuriministeerium kuulutas välja konkursi Eesti kultuuriatašee le Moskvas ja ma isegi sinna kandideerisin, arvates et võib-olla võib-olla minust veel mingitki kasu, sest et et seal on ju ka Moskva kultuuriringkondadega olnud alati üsna palju suhteid ja häid suhteid, aga noh, aga noored tulevad peale, onu ei ole enam vaja ja siis tuleb endale ise kuidagi otsida mingit tegevust, et pärismit igavusest igavusest nagu kõngeda. No sa oled sama Eesti teatri aastapreemiate komisjoni esimees, eks ju, et sõnalavastus, sõnalavastus, jah, ma saan aru, et täna täna oligi teil te täna tulite seal koosolekul, ma ei tea, kui palju sa juba avalik on ja kui palju mitte. Kindel kokkulepped avalikustab 27. märtsil teatripäeval järgmisel nädalal juba järgmine reede, et ennem ei enne meigi kipaga lõpuni. Kui te aga noh, sellest võib ikka rääkida, et kuidas on möödunud teatriaasta sõnalavastuse poole pealt oli, mida Jaak Allik soovitab, mida, kui Jaak Allik ütleks, et vaat, vaadake need asjad ära, mis on siis meie žürii vaatlusel üldse 107 lavastust muidugi oletus, palju väga palju edu kolleegidega. Olen rääkinud, et miks on nii, et Leedus nagu räägitakse häid lavastajaid palju ja Eestis on lavastajate puuduse kriis, no Leedust tuleb välja 30 40 sõnak lavastust aastas kolme ja poolemiljonilise rahva hulgas, eks. Ja meil tuleb üle 100, nii et see lavastajate probleem on ju, on ju sealt just sealt just terav ja ta on väga terroristi teatris. Aga noh, kui ma peaksin soovitusi andma, siis inimesele, kes ütleme, ei ole teatri-s ju iganädalane käia siis ikkagi leiaks, leiaks igast teatrist igast teatrist leiaks mõne huvitava lavastuse, noh ma ütlen, ära need nominendid, need olid ju leheseks, mis siis lõpuks zürii, timine otsus ei tähenda, et mina jagaksin kõike seda või keegi teine ja kas need hääletustulemusena olid ju meil no vargamäe vabariik, eks, mida ju on, mida nab järgmine suvi, samuti halvus Nüganen. Lembit Petersoni Maarja kuulutamine, mida praegu, mida mängiti Katariina kirikus, praegu ei mängita, kuna Laura Peterson on maailma reisile, aga loodame, et järgmine suudlen ehk tagasi ja siis näeb teda jälle. Siis oli Pärnu teatris väga huvitav lavastajadebüüt. Heiti Paki Stoppardi rock n roll 68. aasta Tšehhoslovakkias ja, ja noh, kuni tänapäevani välja, siis Inglismaa, Tšehhoslovakkia mulle see lavastus ja näidend väga meeldisid. Andres Noormets saab tehtud Martin alguse janu, mis oli eelmise aasta näidendikonkursi võitja. Jaa rääkisime ka, tähendab nominentide ta jõudnud Margus Kasterpalu Bulgakov parima lavastuse preemia, selline on nüüd uus nagu nominatsioon, sinna esitus žürii, muuhulgas ka Ruja ja, ja draamateatri kohvi joomise, lõpmatu lõputu kohvijoomise. Nii et on, on nimetada küll asju päris rõõmustavaid, mida soovitakse, avatame näidanud, ka juurde tulnud. Üldiselt eesti teatri üldpilt on minu meelest päris hea ja eriti tugev on näitlejate näitlejate tase, näitlejate Bildsesse, Panso koolkonna säilumine, läbidama õpilaste õpilaste õpilaste, see on ikka teinud näitlejakooli nii Viljandi kui Tallinna muidugi Tallinna kooli ja väga tugevaks ja seda kõika hindavad jätkuvalt praegu Moskvas olin kepiga, siis lausa lausa oldi vaimustatud. Just sellest, kui toredad poisid nad on ja kui tugev energia tuleb lavale lavalt, saali, nende trupi koostööst, noh, rääkimata, probleem oli ka tõsine, aga, aga. Meie näitleja, et töö on väga kõrgelt hinnatud, et mul ei olnud ka üha rohkem tööd noogutada, lihtsalt välismaa filmid. On nad siis tõesti, kas eesti näitlejad on midagi millegi poolest erilised, on küll. On see koolitus või lihtsalt sisemine anne. Koolitusse on ikka väga tugev, ka füüsiline koolituses on tõesti noh, ikka sellesama käsitööoskus med antakse põlvkonnast põlvkonna edasi. See ei ole lihtsalt, et ma läbin, mingid draamakursused saan ikka tõesti seesama vene näitleja kool. Läbi Panso siis läbi tantsu õpilaste Komissarovi, noh Normet on ju ka ristliini pidi sealt. Ja süstemaatika, tiline näitlejakoolitus, mida nad õpivad oma vanematelt kolleegidelt, mitte ainult teatrikoolis, see on ikka väga tugev asi. Et need koolid ei ole tõmbetuules mitte ühe käest teise kätte käinud. Üks metoodika, teine metoodika, see on minu arustikud, tohutas eesti teatrikultuuris. Kui tihti sa oma õega suhtled, Marju Lauristini, kes on ka ju noh, pildil alati, kui ühiskonnas midagi juhtub, siis, siis ta avaldab oma arvamust tihtipeale kui mitte tihtipeale peab alati siis kui näeme Ja telefoniga räägime noh, nihukest igapäevast leppigemist muidugi ei ole, aga kord kuusika mingit, kas Telefonilised kontaktide kohta mõnel üritusel ja siin ei ole mingit probleemi ja ja mulle tundub, et Eesti sotsiaaldemokraatial on täna tulevikku. Härra teada, suur aitäh, Jaak Allik selle vestluse eest sellise mõtteteraga saab, saame, saate lõppedes, on siiski rahvaliit on leitud, et Eesti Sotsiaaldemokraatlikum Kui ma olen rahvaliidus seda väljendada, ma arvan, et Eesti vajaks tugevat vasaktsentristlikku erakonda kahe nõrga asemel ja, ja Keskerakond seal vahepeal on ka midagi ideoloogiliselt ja mitte päris arusaadavad, kuna ta on maailmas liberaaldemokraatlikus fraktsioonis. Et ühte tugevat tsentristlik erakond on vaja, kas ta, kuidas ta nüüd kujuneb ja noh, igati huvitav, on sotsiaaldemokraatide juhi valik, tugev organism, väga kõvad organisaator, võimetega isiksus. Jüri Pihl, et selle seda kõike kokku pannes julgen ma arvata, et peale kohalikke valimisi peab mingi poliitiline pilt Eestis muutuma ja situatsioon järgmisteks parlamendivalimisteks peaks olema selline, et on juba midagi valida. Kas Keskerakond ja Rahvaliit lähevadki? Ja Keskerakond, Rahvaliit kindlasti ei lähe kokku. Võib-olla mõtlen, võib-olla hakkab kasvama sotsiaaldemokraatlik erakond, kui rahvaliit, ütleme nende valimiste tulemusena selgub, et tal ikkagi suurt perspektiivi ei ole, siis liigub sotsiaaljärelvalve midagi sinna, kunagi ei taha ju kõik ühineda, aga midagi ma arvan, seal tiival hakkab juhtuma küll. Suur aitäh tänase jutusaate külaline Jaak Allik, minu nimi Marko Reikop. Inimesed käivad ja neelavad laske, on neile mees siili. Ilusaid sõnu ei keela, näed, see päevatunne, teeks tüli, südant, kui suudaksin veenda, ma ütleksin vaikides talu kujale siis ära kasvata, palu.