Rahva teenrid tere päevast teha vikerraadio kuulaja, kell on 11 ja viis minutit ning rappa teenrid alustavad ning tänased rahva teenrid on Peeter Kaldre ETV-st Mart Linnart, samuti siis Aktuaalse kaamera toimetaja Lauri Hussar vikerraadiost. Ning just äsja jõudis siis avalikkuse ette uudised. Ööl vastu tänast suri oma Tallinna kodus genotsiidis süüdistatud Arnold Meri. Ning kuulsime uudistest. Meri surm lõpetab Pärnu maakohtu. Juhtus siis peetava protsessiga cadema küüditamise süüasjas ja tahaks küsida kohe, head kolleegid, et kas sellega on siis see lugu, mille ümber on pikalt piike murtud oma ootamatu ja samas ootuspärasemalt lahenduse leidnud. Ma arvan küll, kaugeltki mitte, kui sa mõtled nüüd küüditamist laiemalt ja hinnangu andmist küüditamisele ja küüditatuid tele ja küüditati saatele, aga aga mis seal salata, Arnold Meri oli, oli tõepoolest kujunenud meil küünditaja sümboliks Eestis, sest ta oli kõige prominentsem. Ta oli kõige tuntum, ta oli kõige kõrgema aukraadiga ja tema vastu esitatud süüdistus hõlmab ka kõige suuremat inimeste hulka, ehk siis 251 inimese küüditamist Hiiumaalt Novosibirski oblastisse. Aga mingis mõttes muidugi on see ühest küljest kummaline, see väärse tänane päev ja teisest küljest ka võib-olla hoone, sellepärast et teatavasti möödus ju just sel nädalal 60 aastat 49. aasta märtsiküüditamisest. Ja tasub mainida sedagi, et homme on ju Arnold Meri, Kuulsa sugulase, president Lennart Meri 80. sünniaastapäev, nii et nii et mingis mõttes märgid, märgid on, on väga, väga huvitavad ka siin astroloogidele ja, ja teistele sellistele tõlgendada. Jah, eks selge see, et Arnold Meri kohtuprotsess on lõppenud, et temal tuleb astuda siis mõne teise kohtu ette, kui, kui peaks kusagil olema. Aga ega see ei muuda siis küüditamise kui, kui inimsusevastase kuriteo arutamist, sest noh, tegelikult ka Arnold Meri kohtuasjas ei olnud ju küsimuse all mitte see, kas, kas küüditamine oli kuritegu, vaid see, milline oli konkreetselt Arnold Meri osa konkreetselt selle piirkonna inimeste küüditamisest. See on jah, see, et eks neid kes võiksid selle eest kohtus vastust anda, eks neid, eks neid jääb järjest vähemaks iga aastaga ja, ja kui siin kapo komissar Andres Kahar ütles, et, et tõenäoliselt võivad mõned uued kohtuasjad kerkida esile Lõuna-Eestis, sest et sinna ei olda uurimisega veel nii põhjalikult jõutud. Mulle meenub üks aasta tagune vestlus ühe juhtiva vene teleajakirjanikuga, kes ütles, et ei tohi Arnold Meri üle kohut mõistma, sellepärast et Arnold Meri on kangelane. Ta on tehtud teisest puust kui tänapäeva inimesed üleüldse võitjate üle ei tohiks justkui nagu kohut mõista ja, ja isegi kui seal midagi toimus, siis Arnold Meri roll ei olnud kindlasti selline üleüldse selle küüditamisega tuleks nagu vähem tegeleda ja aasta tagasi veel need signaalid olnud veel nii jõulised. Aga kui me vaatame, mis on nüüd viimase aasta jooksul toimunud, siis seoses küüditamisega on tulnud järjest jõulisem Venemaa-poolne rünnak ja, ja mitte ainult Venemaa-poolne, vaid ka siin, kohapealEestis ja kahjuks ka üle lahe. Soomes on inimesi, kes, kes püüavad pidevalt küüditamisega seoses hakata mängima numbritega pidevalt näidata seda olukorda teistsugusena ja sisuliselt, mida me näeme, ajalugu on hakatud või tahetakse uuesti hakata Ta ümber kirjutama ja, ja minu arvates eriti tähenduslik on ikkagi see, mis juhtus sellel nädalal teisel pool Soome lahte. Kui siis soome isi kirjanikuks tõusev Sofi Oksaneni ja Imbi Paju avaldasid raamatu kõige taga, oli hirm mis siis tegelikult on artiklite kogum ja toob lugejateni 1949. aastal Eestist Siberisse küüditatud inimeste lood ja raamat pälvis Soomes suure tähelepanu ja esitlusele oli kokku tulnud väga palju inimesi, aga kahjuks oli kohapeal siis ka käputäis neid, kelle ainus motiiv oli provotseerida. Järgmine ja tegu oli siis nii, nagu me uudistest teame. Putini noorteühenduse Nashi ja meie nii-öelda kohaliku rakukese öine vahtkond kond esindajatega, pluss siis veel üks, üks soomeaktivist, keda me teame hüüdnime Batman või tegelikult päriselt Johan Bäckman nime all. No kui nüüd natuke seda mõttelõnga tagasi kerida, siis selgituseks tuleks öelda lihtsalt seda, et ega küüditamist ju ei eitata küüditamist, ei eita ka küüditajad ja küüditamist ei eita ka vene vene propaganda. Sellest ma rääkisin, aga ajalooga tahetakse ümber kirjutada, numbreid vähendada, näidata seda asja teistmoodi. Nad väidavad seda. Tegemist ei olnud genotsiidi ka, et küüditamine oli sõjaoludes paratamatu, et nad 41. aasta küüditamist ma mõtlen, et viidi ära rahvavaenlased sõja jalust, eks ole, kes oleks muidu asunud võib-olla sakslaste poolele. Viga on selles väga, väga selge, sellepärast et see küüditamine algas ju enne sõda ja ka 49. aastal. Päris ära need, kes valdavalt olid teinud koostööd kas siis okupatsioonivõimudega või olid kodanlikud jäänukid, see on nagu selgituseks ilmselt hädavajalik. Või toetasid bandiit ehk andidest, aga kui sa ütlesid Lauri, et, et kahjuks olid kohale tulnud žestid sinna Helsingisse, siis ma tea, kas saabki nii ühemõtteliselt öelda, et kahjuks sest et nartsisside tegevus aitas sellele raamatule Soome ühiskonnas ikkagi kõvasti tähelepanu tõmmata, mis, mida see võib-olla poleks muidu saanud. See oli enneolematu, lausa tähelepanu ja enneolematud olid ka müüginumbrid sellel raamatul. Ja ja võib-olla pole ka paha, et, et kanud soomlased našistid oma silmaga ära nägid, mis, mis puust nad tehtud on. Samas on ikkagi küsimus, kas võiks Soome ühiskonnas tekitada ka küsimusi või arutelu näiteks soometumise kohta. Sofi Oksanen on seda öelnud, et võib-olla sellist Soometumist ja oma ajaloo mõningate tahkude mahavaikimist või ära peitmist. Sellega tuleks nüüd hakata tõsisemalt tegelema ja ta arvab, et sellised Konkreetse raamatuse raamatu avaldamisest ja sellest, mis seal kohapeal toimub, aitab kindlasti seda diskussiooni soovi Soome ühiskonnas süvendada. Lisaks sellele ju on vahetult enne Matu ilmutamist või õigemini tutvustamist ju esines Sofi Oksaneni pöördumisega Soome endise presidendi Mauno Koivisto poole, et too peaks Eesti ees vabandama selle eest, et siis, kui meil laulev revolutsioon toimus ja me oma iseseisvust taastasime, siis Soome piisavalt meid ei toetanud. Ma arvan, et see ole hea mõte soomlastele hakata nina peale hõõruma seda, et nad oleksid pidanud oma Reaalse hoiaku pärast vabandama, sest noh, kui seda rida edasi ajada, siis me peaksime nõudma ka Ameerika ühendriikidelt näiteks vabandamist, sest president George Bush vanem oli ju täpselt samamoodi, kes käis Kiievis ja kuulutas kõigile endise liiduvabariigi inimestele, et ärge kõigutage Gorbatšovi alati. Aga, aga see Sofi Oksanen selle selle pöördumise vahetult enne seda raamatut tegi, see käivitas tõesti Soomes väga ägeda diskussiooni. Ja see on, see on nagu teretulnud. Mis aga puutub sellesse raamatu, ütleme siis lainetus see Soomes, siis me oleme kõik vaadanud ja võib-olla ka paljud meie kuulajad on vaadanud ühte Soome vestlussaadet, mis oli üleeile siis üle üle esimeses programmis aastud ja kus olid nagu kaks koort vastakuti olid siis kes siis oli siis ajakirjanik Leena hiie? Tänan ja Osama dotsent Johan Bäckman, kes siis kaitsesid? Kaitsesid tuliselt, et seda käitumist, mis, mis nõukogude liit oli Eestis korda saatnud ja vastasleeris olid siis Jutaciljakus, kommunist ja vabandust, kolumnist ja endine parlamendisaadik. Ning need, kes, kellel on muuseas Eesti Jah, kellel on ka Eesti kodakondsus ja ajaloolane, oli Silven naine, nemad siis esindasid teist poolt ja noh, üldiselt kuidas nüüd öelda ka meile, Eesti televisioonile on toodud sageli eeskujuks Soome televisioon, et vaadake, kuidas tehakse selliseid tasakaalukaid, saateid, kus ei ole kallutatust ühele ega teisele poole. Selles mõttes oli, oli saade nagu täiesti tore, sest oli täiesti kaks ja kaks saatejuht oli küllaltki neutraalne, reaalne ja päris hästi juhtis saadet. Aga, aga see, kui mindi, siis saate lõpu poole järelduste tegemiseks nii kaugele, öeldi, et noh, aga lähme nüüd Eestisse ja vaatame, mismoodi tegelikult toimub ja mismoodi tegelikult venelastega siin ümber käiakse, siis leiti millegipärast Lasnamäelt kaks vene keelt kõnelevat inimest kes väitsid, et venelasi siin hirmsasti represseeriti püütakse. Pluss siis Dimitri Klenski, kes ajas sama rida, mitte ühtegi arvamust ei tulnud siis nagu nagu Eesti poole pealt, nii et selles mõttes oli saada nagu tublisti kreenis. See oli jah, mõneti kummaline, et saate teema oli nagu erinev Eesti ajalookäsitus ja mis tõukus siis küsitamise teemast, aga samas see nii-öelda reportaaži klipp, selle selle teema oli hoopis teine, et praegu Eestis venelasi taga kiusatakse. Aga kui sa, Peeter võtsid siin üles selle vabandamise teema, siis jah, ma täiesti nõus, et kindlasti Eesti poolt ei ei peaks nüüd mingisugust vabandust nõudma, sest igasugusel vabandusele on väärtus ainult siis, kui ta tuleb nii-öelda vabatahtlikult ja sisemise sunni toel. Ja ka Eesti ei olegi nõudnud. Mina, mina, mina ei räägiks nagu vabandamisest. Mina võin, mina ütleks, et ma ootaks nagu pigem mõistmist, sellepärast et mõistlikum osa Soome rahvas saab kindlasti aru, mis siin tegelikult nagu toimunud on, aga nendel ei ole ka piisavalt palju sellest räägitud, sellepärast et sellest ei ole üldse tahetud rääkida. Selles mõttes on see diskussioon kindlasti väga kasulik, aga kui kui Soome televisiooni esimeses telekanalis kõlavad soomlase suust laused, et Putinil oleks olnud pronksiöö järgselt ikkagi õigus saata tankid Eestisse seal on just ja, ja nii edasi ja, ja kus Bäckman ütles seal, et et Eesti astus Nõukogude Liitu vabatahtlikult ja see ei olnud mitte mingisugune okupeerimine ja nii edasi, siis siis sellistel puhkudel kindlasti eeldaks ja oodatakse, et see praegune nii öelda ikkagi. Meie maailmavaatest ja hetkeolukorrast lähtuv ajaloo käsitlus jõuaks ka ka soomlasteni ja rohkemate soomlasteni. Et ei kõlaks eetris sellised laused, et ongi eesti vabadust. Mõtlikult astunud Nõukogude Liidu koosseisu. Küllap ta ikka enamus soomlastel on jõudnud ja ma arvan, et enamik soomlasi jaga ära Bäckmani seisukohti, aga noh, kui Soomes on viis miljonit elanikku, siis, siis on üsna selge, et seal võib esineda väga erinevaid arvamusi ja ka niisugusi. Aga kui nüüd Soome tipp-poliitikud, praegused ja endised on, on jah, öelnud, et Soome ei teinud midagi valesti. Eesti Eesti toetamisse toetamata jätmisel ja Eesti vabanemise ajal siis siiski praegune välisminister Alexander Stubb ütles, et, et ma loodan, et kui mina oleksin olnud sel ajal välisminister, siis ma oleksin Eestit tunnustanud ja toetanud. Just nimelt, ma loodan sellega, ta märkis ära ka selle, et ega tegelikult ju ei tea meist keegi, kuidas me mingis olukorras käitume või oleksime käitunud. No ega selles saates ei kõlanud ja hinnangud and mitte Eesti ajaloole, vaid nii Bäckman kui Heather korduvalt ju rõhutasid, et praeguses Eestis valitseb apartheidirežiim kus sisuliselt venelasi kiusatakse taga, neid tallatakse jalge alla, nii et see pidevalt seda mantrat kordas näiteks Bäckman. Ja kusjuures Bäckman veel kirjutasid muuseas, Bäckmani ilustas samas saates ka küüditamist. Eriti naljakas oli üks tema lause, kus ta ütles, et Lennart Meri kirjutas Siberi ajast, sest sellel ajal, kui ta oli siis Siberisse küüditatud eriti ilusasti noh, rääkimata siis sellest, et ta ütles, et küüditamine oli vabatahtlik. Sina oled sina, oled Siberi nii-öelda jalge alla võtnud või täpsemalt öeldes oled sa Siberist tulnud. Jah, ma ei ole sinna oma jalgadega läinud, aga ma lihtsalt oma jalga oma jalgadega tulnud, sellepärast et ma tõepoolest sündisin Siberis ja olin, öeldakse küüditatute olen küüditatute järeltulija. Aga mis puutub sellesse Bäckmani lausesse? Lennart Meri, kes ju ju noorena Siberisse viidi, et ta nägi seda, seda olukorda seal küllaltki sellise lapsesilmadega päris rahulikuna, siis mina olen ammu tähele pannud seda, et et nende seas, kes on olnud küüditatud, valitseb küllaltki selline erinev suhtumine nendesse oludesse, kuhu nad sattusid ja see oleneb sellest, kui vanalt nad sinna viidi. Need, kes viidi sinna lastena noortena siis on täiesti psühholoogiliselt mõistetav, et nende lapsepõlv möödus seal ja lapsepõlves ikka nähakse nagu väga palju ilusaid asju. Ja need inimesed räägivad, et noh, kas seal Siberi elul tõesti midagi viga ei olnudki. Meil olid seal tantsuõhtud ja käisime karjas ja tegime heina ja saime noortega, kui abil mängis ja nõnda edasi. Hoopis teistsugune suhtumine on nendel inimestel, kes viidi siit kas 30 40 50 60 või 70 aasta vanuses, kellel jäi maha siia kogu elu kellel juured lõigati täiesti täiesti läbi. Nende suhtumine sellesse Siberisse ja küüditamis on ütleks isegi kardinaalselt erinev nendest noortest. Nemad vihkavad Siberit ja vihkavad neid inimesi, kes nad sinna saatsid. Eks ole ka mõistetav, kui lapsel puudub eelnev kogemus ja tema esimene esimene elukogemus ja mälestus pärinebki sellest Siberist siis miks tahab, miks ta peaks seda vihkama, kui ta, kui ta ei mäleta seda hetke, kuidas ta kodust välja aeti ja rongi peale pandi, sinna viidi ja mälestused algavadki sellest, et kas see on hoopis teine. Aga seda enam on jõhker, et meid püütakse nüüd väga jõuliselt provotseerida ja eile esitleti siin Tallinnas siis ühte raamatut, mis on juba ilmunud vene keeles. Nüüd on silma ilmunud siis ka selle eestikeelne trükk. Ja tegu on vene ajaloolase Aleksandr juukovin raamatut. Komisjoni üleeile. Teerimised Eestis, kuidas see tegelikult siis toimus ja see raamat väidab, et Eesti ajaloolased ja poliitikud valetavad ja öeldakse, et Eestist represseeritute arv oli, oli seni räägitust ligi kaks ja pool korda väiksem ning väidetakse raamatus siis veel seda, et küüditamist viisid läbi eestlased ise ja ja noh, osalt on see osalt on see tõde, sellepärast et tõepoolest väga paljud eestlased olid kindlasti küüditamisega seotud, aga huvitav on selle raamatu puhul see, et väljaandja on täpselt seesama mees, kes andis välja ka kurikuulsa Johan Bäckmani raamatu endine KGB luureosakonna operatiivtöötaja Vladimir hilja Šveits, seega siis need need nii-öelda niidid. Sa oled väga selgelt kokku võtmeisikute juurde ja näeme tegelikult, et kust see väga konkreetne suunitlus tuleb, aga kas teile ei tundu, et see aktiveerumine seoses kõikide nende küsimustega ja seoses küüditamise esiletoomise ajalookäsitluste ümberhindamise taotlemisega tegelikult, et tahetakse pinnast luua jälle kevadiseks sündmusteks mis võiksid siis justkui hakata aset leidma 26. aprillil ja üheksandal mail? No see võib nii olla, aga, aga üks põhjus kindlasti võib olla ka see, et selliste ümmarguste tähtpäevade puhul muutuvad alati aktiivseks debatid ajaloo üle. Mulle meenub, et ka täpselt 60 aastat, et kui möödus teise maailmasõja lõpust, siis ju läks samamoodi lahti väga aktiivne mõttevahetus selle üle, et mis siis tegelikult teise maailmasõja lõpus toimus ja kes olid võitjad ja kes olid kaotajad. Ja nüüd on küüditamisest möödunud ka täpselt 60 aastat ja, ja täpselt samamoodi see debatt on, on uuesti hoogu, kerinit, nii et ta võib olla seotud sellega, et noh, kindlasti mingid jõud püüavad kasutada seda aga aprilli tähtpäeva saabumise puhul, aga aga see võib lihtsalt olla ka sellest, et ümmargused tähtpäevad annavad ajendi nende küsimuste üle arutleda. Aga seda enam tasub olla mitte küll rõõmus, aga vähemalt rahul selle avaldusega, mida tegi Europarlamendiesisel mees öeldes, et küüditamine oli väga tõsine kuritegu ja kindlasti tasub seda meeles pidada. Ma arvan, et selline toetusavalduse Euroopast kindlasti meie praeguseid positsioone natukenegi tugevdas. Aga mis puudutab soomlastesse, siis noh, ma ei taha meie naaberrahvale liiga teha, aga aga soomlastel on, seal on vasakpoolne liikumine olnud kogu aeg üpriski tugev ja seal on ka kommunistlik liikumine ja kommunistlikud ideed olnud küllaltki sügavalt levinud. Meenutagem seda, et. Soomest stalinistlikud kommunistid olid stalinistid edasi veel aega pärast seda, kui vana Stalin oli ise juba ammu surnud, nii et selles mõttes sellised jäiga liini kommunistid on, on Soomes olnud kogu aeg ja, ja noh, siin ei ole midagi imestada sel sellisel pinnal võrsuvad ka Hiedeneid ja Bäckmani, aga mis on positiivne, ma lugesin muide ka neid Kommentaare sellele samale saatjale, millest me rääkisime aastuudia saatele ja need olid, need olid valdavalt Bäckmani Hedenani seisukohti hukkamõistvad, see oli väga arukaid Kommentaare, erinevalt meie netikommentaaridest, mis on sageli sellised räuskavad, olid seal väga-väga arukad ja kõige toredam oli see, et meie siin arvame, et Bäckman on Soomes mingisugune kõva tegija, dosenti dotsent. Aga seal need netikommentaator igatahes kuulsid Bäckmanist esimest korda keegi dotsent Bäckman, et kust see välja kargas ja, ja mis on veel toredam, on see, et Helsingi ülikool, kus Bäckman siis dotsendi ametit peab, tegi avalduse, kus ta distantseeris ennast avalikult Bäckmani seisukohtadest. Mille minu küsimus on ainult see, et miks see Bäckman seal edasite See, millest sa praegu räägid, seda kirjeldas kõige paremini aktuaalses kaameras eetris olnud lõiklus, Johan Bäckman helistas nii-öelda oma kaasvõitlejatele, küsis, kust ta juba olete, miks te, miks te ei ole kohapeal, miks te alles sööte, sööge kiiresti ära ja tulge jube kohale, üritus läheb lörri. Nii, tõmbame sellele teemale joone alla. Üks raadiokuulaja kirjutab Meie netifoorumis aga selliselt, et mul on selline kõhe sisetunne seoses meri, matustega tekivad ettenähtamatud provokatsioonid ja siia tahavad imbuda mitmete struktuuride parimad esindajad, et tõenäoliselt selline oht on olemas, aga loodetavasti jätkub kõigil kaine meelt ja, ja loodetavasti jätkub ka meedial kainet meelt selle teema kajastamisel. Sellepärast et kui vaadata, kuidas, kuidas üks Eesti telekanal otsustas Öise vahtkonna liikmetega koos Soome sõita nii-öelda meelt avaldama, siis mulle tundub, et et see on küll sellisel kujul lubamatu, sest noh, tõepoolest ei ole mõtet käia nende meestega kaaslase ja vaadata, kus keegi peeretab või mida ta seal täpselt laeva peal teeb, vabandage väljendust. Aga sellega on võib-olla nii-öelda see mõte kõige paremini edasi antud. Aga eks see on täpselt seesama teema, mis, mis see Bäckmani promomine, kui me nagu sa beeta ütlesid, et Soomes ei teadnud keegi kui paljud soomlased võiksid teada niisugust ajakiri on nagu ajakirjaniku, nagu nagu Sami Lotila ilmselt ilmselt veel vähesemad kui Bäckmani või tihedamini. Aga, aga samas Eestis on ta on ta nagu kõva tegija. Nii lõpetame selle teema ära, aitab kõik. Backmannist rohkem ei räägi, aga. Ma lõpetuseks selle teema lõpetuseks, ma tahaks anda meie kuulajatele lugemissoovituse. Kui siin me arutasime selle üle, et kas küüditamine oli genotsiid või mis küüditamisele iseloomulik oli, siis ma soovitan lugeda ühe Läänemaamehe, Jüri kindrali mälestusi. Raamatu pealkiri, vana Mesipuu saladus, tema kirjeldad täpselt seda, mis juhtus Eestis, õigemini siis Läänemaal Lihula ümbruses, siis kui venelased siia tulid. Mida nad tegid, mismoodi see küüditamine käi, käis, mismoodi inimesi tapeti, mismoodi see hirmuõhkkond siin loodi ja need on täiesti autentsed. Mälestused. Kui siin hirmust rääkisid, siis hirmu on praegugi ühiskonnas ohtralt. Lõppev nädal tõi meile hoiatuse, et järsku läheb kohe-kohe jälle eelarve kärbete tegemiseks ja see väljendus küll üsna kummalisel moel ja seda probleemi ka ühes valdkonnas. Nimelt teatas siis peaminister valitsuse pressikonverentsil, et vahel paar kuud tagasi ülistatud uus töölepinguseadus näeb ette nii rikkalik hüvitise. Töötukassa jookseks aasta lõpuks tühjaks ja seega tuleks kaaluda uue töölepinguseaduse hüvitiste osa edasilükkamist. See on tekitanud ühiskonnas väga laia diskussiooni ja ametiühingud on tõusnud juba tagajalgadele, leides, et, et ühepoolselt seda töölepingut ja uut töölepinguseadus kindlasti jõustuda ei saa ja on tehtud siis ka ettepanek, et vana töölepinguseadus võiks siis justkui aasta lõpuni kesta. Aga see on ka täiesti loomulik reaktsioon, sest töölepinguseadus põhineb ju kolmepoolsele kokkuleppele kolmepoolsele kompromissile kus ühelt poolt andsid ametiühingud nõusoleku, et vähendatakse koondamishüvitisi ja teiselt poolt siis lubate selle vastu, et tõusevad töötukindlustusmakset väljamaksed. Kui on, kui on mingisugune kompromiss-il põhinev kokkulepe, siis ei saa seda muuta niimoodi, et hea küll, jätame nüüd siis selle ühe ühe poole sellest leppest jõustame ja aga seda teist poolt, mis just teid huvitav, see lükkame edasi. Ja sel puhul jälle mind paneb imestama see, see Eesti valitsuse püüd või kumme praegu peita pead liiva alla. Ma mäletan kuu aega tagasi siinsamas siinsamas saates. Me mainisime ka seda, et praeguses majandussituatsioonis ilmselt töötukassa väljamaksed hakkavad väga oluliselt suurenema. Mitte ainult sellepärast, et uus töölepinguseadus näeb ette suuremaid väljamakseid, vaid ka sellepärast, et töötuid tuleb juurde. Nojaa, aga Mart ettevõtjad ütlevad, et vana töölepingu seaduse kehtima jäädes kaasneb sellega pankrottide laine. Nojah, aga kas siis saab arvestada ainult ühe poole seisukohta, kui, kui leping põhineb kokkuleppel? Jah, ja kas inimese pankrot, nagu öeldakse, on siis väiksem kuri, kui ettevõtte pankrot töötuks jääv inimene ei saa enam abiraha, siis on see ju tegemist on inimese pankrotiga. Peaminister Andrus Ansip ütles eilses vikerraadio reporteritunnis, et töötukassa kriisis on süüdi nii töövõtjad kui tööandjad, kes töötukassa nõukogus siis eelmise aasta lõpus ei leppinud kokku suuremates hüvitise määrades sisuliselt Ansip süüdistas siis neid võimetuses ette näha probleeme, mis tekkima hakkavad. Aga tuletage meelde, kes oli see põhiline jõud, kes seda töölepingu uut töölepinguseadust peale surus, see oli minu meelest ikkagi Reformierakond ehk siis peaministri enda partei. Sellega olid ju suured jamad ja tülid ametiühingutega ja ka sotsiaaldemokraatidega. Ja nüüd ta kuidagi nagu üritab ennast distantseeruda sellest asjast, mida ta tegelikult on ise ju kõvasti promotud. Jah, või nagu ütles sotsiaalminister Hanno Pevkur, et töölepingu seaduse suhtes nüüd peaksid tööandjad ja töövõtjad omavahel kokku leppima. Aga valitsus ei puutu asjasse. Aga ma ei saa, eks siis meil ei jää muud üle, kui jõuga see kehtima panna. No aga valitsus oli ju ka osa nendel läbirääkimistel kolmanda osapoole No seda ikka nimetatakse selliseks klassikaliseks röövkapitalistlikus lähenemiseks kogu kogu sellele probleemile, minu meelest. Ja see seejuures üritatakse ikkagi rääkida suveräänsusprintsiipi, mitte suveräänsus, vaid solidaarsusprintsiibist kokku hoiatud hoiu puhul. No mina küll ei, mõistan solidaarsusel midagi muud, et see tuletab mulle juba meelde Venemaa kommet rääkida mingisugusest vähesest demokraatiast, millest keegi teine peale nende aru ei saa. Mis asi see niisugune on, kas me peame hakkama rääkima siin suveräänsusest, solidaarsusest? No ilmselt sellisel kujul seda asja siiski ei tule, sellepärast et valitsuses on meil teatavasti kolm osapoolt ja, ja sotsiaaldemokraadid on teatanud kindlalt, et nemad, nemad, seda, seda plaani ei toeta. Ja ka ametiühingud loomulikult ilmselt ikkagi loogiline on see, et vana töölepinguseadus jääb kehtima kuni kuni siis järgmise aastani. Siin ei ole vist midagi sellega. Ilmselt aga kui käivitub ikkagi ettepanek, mille tegi peaminister, siis sellisel juhul jääks töötu ilma mitme kuupalgast, mida siiani on maksnud koondamisel tööandjaid, et nad hakkaksid kohe automaatselt saama raha ainult töötukassast, aga, aga see on kordades väiksem. Mitte kordades, aga märkimisväärselt siiski väiksem sellest hüvitisest, mis oleks neile uue seadusega ette nähtud ja see kindlasti nii-öelda paneb selle töötuks jäänud inimesi oluliselt keerulisemasse seisu kui need, kes veel enne esimest juulit töötuks jäävad. No aga ettepanek vist niisama lihtsalt ei saa käivituda, selleks peab olema nagu kõigi osapoolte nõus olla. Valitsuskoalitsioonis on väga selge vastus, vastuolu vastasseis sotside ja, ja, ja siis Reformierakonna ja Isamaa juures Publica Liidu vahel selles küsimuses, et tõenäoliselt arvestades nii-öelda seda laia laia laiapõhjalist vastuseisu sellistele ettepanekutele, siis millegipärast ma olen ka üsna kindel, et valitsus ei julge seda teed minna või vähemalt püüab siin laia avalikkuse seisukohaga piisavalt arvestada, et sest on kaks varianti tõepoolest, kas minna vana töölepinguseadusega edasi püüda leida veel mingisuguseid kompromissvariante käesoleva töölepingu sees või hakata valmis tööd või ette valmistama täiesti uut töölepinguseadust. Ega rohkem variante tõenäoliselt ei ole. Jah, sest kui see tõesti nüüd niimoodi ühepoolselt või osaliselt jõustuda, siis mina küll hästi ei kujuta ette, kuidas sotsiaaldemokraadid saaksid sinna valitsuskoalitsiooni edasi jääda ja pärast seda ennast veel sotsiaaldemokraatideks nimetada. Ja mina kujuta jälle seda, et mis saab Isamaa ja Res Publica Liidust ning Reformierakonnast eelseisvatel Europarlamendi kohalikel valimistel, kui nad selle ühepoolselt läbi tahavad suruda? Aga samas kui siin istuks mõni ettevõtja, siis ta ütleks, et aga ta ei kujuta ette, mis saab Eesti ettevõtlusest kui, kui ühel hetkel ei suudeta enam nii-öelda töötajaid piisavalt üleval pidada, aga rahaga koondamisteks ei jätku, et siis tuleb lihtsalt see pood kinni panna ja ähvardatakse ikkagi väga suure pankrotilainega. See on seesama kolmas küsimus, millele tuleb antud antud küsimuses vastata. Ja ka mina ootan suure huviga, millal käivitub see suur ergutuspakett, millest on siin palju juttu olnud. Selle ergutuspaketiga on täpselt samamoodi nagu haldusrehv tormiga, et oleneb kõik sellest, kes paketi välja käib, et kas tuleb vastuseis partneritelt või ei tule. Alles mõni päev tagasi tuli ju IRL välja vist 10 punktiga majanduse elavdamiseks konkreetsed punktid olid, mille peale Reformierakond vastas, et see on küll tubli algatus, sundtäiendus meie ettepanekutele ammu oleme teinud, aga asi ikkagi paigast ei nihku. Aga kas, kas teile ei tundu, et praegu toimub mingisugune selline punktivõtu või kaotamise mäng? Kõik riigis nagu seisab ühelt poolt veel ainukene asi, millega suudetakse tegeleda, on kärpimine ja, ja siis selle kõrval see poliitiline punktimäng, et et peaasi, et ükski partneritest ei saaks nagu, nagu liiga hästi nagu silma paista, siis tuleb nagu kõik nagu algatused ja ideed nagu mutta trampida. Ja tegelikult kogu see asi seisab paigal, aga arvestades nagu seda, et kriis kogu aeg eskaleerub, siis meie olukord pidevalt halveneb. Probleem tundub olevat selles, et, et valitsuses ükski erakond ei mõtle selle peale, kuidas kriisist välja tulla, vaid ainult selle peale, kuidas lähevad eelolevad valimised ja kuidas seal paremat tulemust saavutada. Aga muuseas vastus sinu küsimusele, et mis sellest paketist sai teatavasti pakett stoppas justiitsministeeriumis, kus siis öeldi, et selle paketi nii-öelda ekspordi krediteerimise puudutav osa on, ei, ei ole sobiv ja et, et seal on probleeme küll Euroopa Liidu seadustega ja siis on tõenäoliselt see ka nii-öelda võimaliku korruptsiooni allikas ja nii edasi. Ühesõnaga sisuliselt see, see stopati ühe väikese, väikese, aga samas väga olulise asja pärast, kui me räägime siin sellest, et tuleb soodustada eksporti, siis pakett nägi ette spordi toetamist, justiitsministeerium otsustas seda pidurdada ja samas, kui hakati uurima, millistel põhjustel ta seda pidurdab, siis selgub, et seesamasugune skeem sisuliselt peaaegu samasugustel seaduslikele alustel kehtestatuna toimib juba väga paljudes Euroopa Liidu riikides, kus siis tehakse 99 protsendi ulatuses nii-öelda ekspordi garanteerimise ja, ja noh, selles mõttes see on juba juba läbitud kohti ja Eestis on selle teemaga tegeletud üle aasta ja, ja selle selle pärast on eriti eriti hämmastav, et et me praegu oleme jälle silmitsi olukorraga, kus siis kus siis ühel hetkel öeldakse, et oi, et selle ekspordi krediteerimise seaduse pakett ei sobi meile kohe mitte kuidagi. Venelastel oleks tore, ütles, et meil on džentelmen hästi palju, aga istekohti on vähem. Kui jutt käib näiteks trammist ja mehed kõik istuvad ja, ja ei paku naisterahvastele istet, siis ma tahaks seda laiendada selle peale, et meil on poliitikuid palju. Aga, aga Riigimehi praktiliselt ei olegi ja miks ma seda, seda võrdlust praegu siin tõin või selle selle parafraasi, teine on see, et homme müün, möödub 80 aastat ühe ühe riigimehe sünnist ehk siis Lennart Meri 80. sünniaastapäev. Ja nüüd oleks, no minu meelest oleks küll eestisse hädasi hädasti vaja, et ühte riigimeest, kes, kes oskaks nagu seda seda lippu õiges suunas suunata või vähemalt kedagi manitseda või või teha ekstraordinaarset otsuseid, millega Lennart Meri tihti hakkama sai ja mis viisid Eestit õiges suunas, aga kui ma mardile seda juttu ka hommikul rääkisin, siis Mart küsis, et aga kas sa näed mõnda või kas sa oskad mõnda nime nimetada, siis ma pidin häbelikult vaikima, et enam ei oska. Jah, ma, ma ei oska. Aga võtame veel, noh, mida, mida võiks veel kohe kiiresti ära teha. Siin on hästi palju räägitud sellest, et korter, elamata keerimise programm tuleks kiiresti käivitada, millegipärast see venib, selle kasu on ju ilmselge, ehitajad saavad tööd, majad muutuvad soojapidavaks, küttearved vähenevad edasi juba vaatame nii-öelda laiemas plaanis sõltuvus fossiilsetest kütustest, sealhulgas Vene gaasist väheneb ja, ja nii edasi. Ühel hetkel, kui see asi on, on jõus ja töös ja kortereid on, on soojustatud, majad on paremas seisus, siis saavad ka inimesed rohkem nii-öelda vabu vahendeid või nendele vabanevad teatavad vahendid, mida nad saavad mujale suunata. Et miks selliseid programme ei, ei arendata, miks see, miks need asjad tapavad, miks nad on ainult jutu tasemel. Et kui me kuuleme riigikogu kõnepuldist, et üks poliitik ütleb selle välja, siis läheb pulti kohe teine poliitik ütleb, et ei nägemist, et see, et see oli lihtsalt bravuurikas ettepanek ja, ja me ei hakka üldse tõsiselt seda teemat. Kaalum jah, teine asi on see, et ilmselt kõik kardavad seda väljaminekut, mis, mida selline programm kaasa toob, kogu aeg ju üritatakse igalt poolt kärpida, kokku tõmmata, sealhulgas oma valimislubaduste arvel, mis on eriti valus ja, ja nüüd veel oleks vaja kusagilt leida mitu miljardit, et, et see programm käivitada, see, see on, see on raske ja valus otsus. See, mis toimub, on mingi uskumatu kibetsemine, ärme laseme ühel või teisel erakonnal midagi teha, et järsku tema populaarsus tõuseb, et see poliitiline lapse haigus võiks juba ühel hetkel nagu möödas olla ja ja kui tsiteerida siin koostöökogu üht eestvedajat Raivo Vare, et siis tema tegelikult näeb väga selgelt põhjust sellest, miks see niimoodi on, et Eesti ta ütleb, et Eesti poliitika ei ole eluviis, vaid Eesti poliitika on elatusvahend ja, ja kui see nii on, siis ei ole ju midagi imestada, et, et see olukord praegu on selline praegu selline on, et, et selliste poliitiliste diilitamistega üritatud saadakse, üritatakse nagu praegust olukorda veel püsti hoida, aga aga sellest enam ei piisa, on vaja suuri ja põhjalikke otsuseid. Jah, kui me siin ajaloost alustasime juttu, siis ilmselt meistest meid tõesti praegu ei ähvarda siin võimsa naaberriigi sõjaline sissetung, aga aga kui räägitakse sellest, et 39. aastal me paljuski ise mängisime oma riigi maha, siis, siis me võime, me võime selle käki kokku keerata siin ka täpselt isegi ilma vene relvade ähvardusteta, kui me, kui me jätkame sellist sellist poliitikat ja vägikaikavedu. Avalikkuses hakatakse järjest rohkem rääkima ka sellest, et praegu on õhus vahel vajadus kärpida viis miljonit, et krooni ja teisipäeval tuleb välja rahandusministeeriumi uus prognoos käesolevaks aastaks. Ja siis võetakse kokku ka eelmine aasta muuseas ka, mille kohta on kõlanud juba hinnanguid, et eelmise aasta eelarve miinus jäi pisut alla kolme protsendi veest. Seega me võime öelda, et me oleme siis napilt Maastrichti kriteeriumi sees veel arvestades neid eelmise aasta numbreid, aga kindlasti ei, oleme Maastrichti kriteeriumi sees enam käesoleva aasta eelarvenumbreid vaadates. Ja kõik võimalused on olemas ju Euroopa Liidust erinevatest fondidest tuleb ju raha nagu ratsahobuse sedasamust, eks ole. Ainult oskaks seda ära kasutada, aga, aga paraku ei, ei suudeta kokkuleppele jõuda. Kevad on järgmisel nädalal käes, võiks hakata juba soojustama anda ehitajatele tööd. Muuseas on huvitav, et kui nüüd uuesti minnakse kärpimise teed, siis siis tegelikult ma küsiks kuskohast, sest kui me vaatame, kohe algab aasta neljas kuu märkimisväärne osa rahast on juba ära söödud ja, ja see, mis veel järel on, järelikult tuleb selle arvelt rohkem kärpida ja tõenäoliselt me oleme siis varsti silmitsi olukorraga, kus kus hakatakse rääkima jälle pensionikindlustuse teisest sambast. Ja ma ei välistaks, et seekord pannakse lauale ka võimalik maksutõusu jutt, kuigi see tundub tõenäoliselt väga ebapopulaarne. Samas kui me vaatame, mis Suurbritannias on juhtunud, siis Suurbritannia eelistas pigem tarbimist, et suurendada ja otsustas käibemaksu alandada, aga ka nende nii-öelda rahanduslikud instrumendid on natukene suuremad, kui meil. Samas on ju traditsiooniline vastus igasugusele majanduse jahenemisele, see, et riik paiskab raha ringlusse juurde, annab nii-öelda inimestele tarbijale tagasi et aktiviseerida sisemaist tarbimist, aga, aga noh, muidugi me ei saa ennast võrrelda niisuguste riikide nagu, nagu nagu Suurbritannia või veel enam USA, kes, kes tõesti saavad oma majanduse sisetarbimisele nii-öelda üles ehitada. Eesti Eesti turg on nii väike, et siin sellest sisetarbimisest ei piisa kuidagi, et et majandust suust välja tõmmata. Soomes on tegelikult sama poliitika võetud, kus lausa plakatid üles riputatud, kus, mis kutsuvad üles tarbima. Ei selge, et ei saa tarbimisseisma panna, aga noh, ei saa ka ainult selle peale loota, on, on vaja ikkagi leida võimalused ekspordi elavdamiseks ega sellele alternatiiv ei ole. Ja kui seadus stoppab, seda ei rakendata, kuigi vahendid on selleks ettenähtud, on, on see väga keeruline. Ja kuidas ma juhin veel tähelepanu, vaadake kui huvitavat seda asja tehakse. Et selle asemel, et maha istuda, öelda, et poisid, meil on probleem, et lahendame selle ruttu ära, lükkame selle asja asja asja asja käibesse, vormistame ära, teeme ära, selle asemel võetakse ette hoopis teistsugune tee. Tehakse pressiteade avalduse, et see ei sobi, siis tuleb mingisugune jõuline avaldus, et see on korruptiivne või mis iganes. Ja siis kogu see kogu see pilt muutub sellel hetkel, et teha midagi ära ja rääkida asjast, selle asemel hakatakse poliitilist punkti mängu mängima, mida ei ole mitte kellelegi vaja, andke andeks, välja arvatud need poliitikud ise. Absoluutselt ja, ja valitsuskoalitsioon peaks nüüd omavahel kokku istuma ja kehtestama moratooriumi kõigi valitsuskoalitsioonierakondade valimislubadused lubadustele ütleme valijatel selgelt välja, et kahju ka täita neid lubadusi, mis ma teile enne valimisi andsime, sest olukord on nii palju muutunud. Jah, ja nad võiksid kokku leppida ka selles kehtestas moratooriumi sellele, et erinevad valitsuskoalitsiooni erakonnad ei tohiks teha ajakirjandusele avaldusi, mis käivad risti vastupidi risti vastuolus nende nende partnerite seisukohtadega, sest et alles hiljuti olime, mäletame seda IRL-i ja Reformierakonna pingpongi mängu, mis käis ju kus, noh kui nad ei oleks koalitsioonist, siis mina arvaks, et üks neist on opositsioonis, sellepärast et see oli päris päris räige süüdistamine ja üksteise piht. Just nimelt, et üksteise ettepanekuid arutada, kritiseerida, selleks on olemas neil koalitsiooninõukogu. Kui sellest jääb vähe, siis lugu veel mingi organ juurde. Käigu mitu korda nädalas koos, mitte mitte esmaspäeviti. Mina ajakirjandusele kituma. See leheveerge ei ole koht, kus koalitsioon peaks oma sisemisi asju arutama. Nii, aga head sõbrad, me oleme siin nüüd valitsuskoalitsiooni kõvasti sarja nad, aga ega keskerakonnal ei ole ka midagi rõõmustada, sellepärast et, et nende retoorika on, on suhteliselt samasugune ja kui eelmise aasta lõpus oli neil kogu aeg jutt sellest, et vaadake, riigis on kõik halvasti, aga meil siin Tallinnas on kõik hästi. Meie tõstame palku, sealhulgas ka linna peal, võtame laenu ja nii edasi. Kütame veel meediale alla, vaatame, kuidas paneme panna püsti televisioon ja nii edasi. Ja nüüd siis korraga näeme, et hoopis lasteaedadesse on üles riputatud plakatid, kollased plakatid. Kõigepealt pealkiri pealkirjas ettevaatust, hoiduge valede eest ja nii edasi ja siis tuleb mingisugune selgitus sinna otsa. Selgitus oli selline suhteliselt neutraalses toonis, aga see, kuidas kogu plakat vormistatud oli, oli ju tegelikult pehmelt öeldes kohutav propagandistlik. Et, et nüüd siis korraga on, on ka linnal nagu probleem majas, et selgub, et maksulaekumised ei ole heade linna eelarve väheneb, nüüd hakatakse siis demagoogilised süüdistama valitsust, et valitsus on raha ära võtnud. Isegi kui valitsus on võib-olla proportsionaalselt liiga palju raha ära võtnud, siis selle kokkuhoidmise ja säästmise vajadus oli juba teadlik. Oli juba teada tegelikult siis, kui Tallinn tegi oma linna eelarvet, oleks pidanud juba siis sellele tähelepanu juhtima, mitte karjuma sellest, kuidas Tallinna linnas on kõik hästi ja kuidas meie tõstame palku ja teeme, ma ei tea veel 10 heade ilusat asja. Nii et antud juhul võib küll nii-öelda, et et noh, Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare retoorika linnas ei erine karvavõrdki peaminister Andrus Ansipi omast riigis, need on, need on ütlemata sarnased. No ega siis asjata Keskerakond ja Reformierakond ei ole korduvalt koos valitsuses olnud, nad saavad sellest suurepäraselt aru. Jah noh, ausalt öelda Tallinna linnavalitsuse puhul mõjub isegi pisut räigemalt noh, rääkimata sellest lasteaiakampaaniast, mis oli täielik sigadus. Aga no kui ikka keelatakse Valgus Mart, me võime, me võime seda ja öelda, et et see jutt, mis seal kirjas oli, see oleks võinud olla infolehe peal pisut teistsugusena vormistatuna oleks okei olnud, et me teeme seda, seda, seda ja lasteaedadel püüame ikkagi tagada need, need konkreetsed asjad. See, kuidas see oli vormistatud, oli selgelt propa propagandistlikult vormistatud, et need on natukene kaks erinevat asja. Aga see vormistus oli, oli ja tõenäoliselt et ametnikud panid sinika korralikult puusse. Vaat üks asi Vormistamine ja selle, selle, selle plakati, nagu öeldakse, sisu, aga teine asi, mis on minu meelest ka päris õõvastav, on see, see hirmuõhkkond või selline kartus, õhkkond, mida tahetakse luua. Et kui saadetakse lasteaedadele plakatid laiali, öeldakse, pane üles. Kui sa üles ei pane, siis me vaatame, kas sa oled edasi lasteaia juhataja või mitte seal sammune, jutt sellest, kuidas haigla nõukogud politiseeritakse, kuidas koolidirektorid peavad olema vastavas erakonnas, kui nad tahavad saada lina käest raha ja nii edasi. Et see on selline selline hiiliv, nagu öeldakse, totalitarism, paneksin natukene jutumärkidesse, näed need sõnad? Jah, ja seda oma sunnitud kokkuhoidu nüüd linnavalitsus kasutab ära, siis propagandistlikel eesmärkidel. Keelatakse linnas tuli, tuli vahani, et varahommik. Linnavalitsus teatas, et öine valgus tuleb tagasi, okei ja, ja nii palju sellelt kokku ei hoita, püütakse ikkagi olulised kohad valgendit. Okei, aga mõte selleks oli see plaani kohaselt pidi andma see 12 miljonit krooni kokkuhoid aastas. Parem siia kõrvale. Tallinna linnavalitsus kulutab kõikvõimalikule propagandale avalikele suhetele 45 miljonit, aastas. Tõsteti linnaametnike palka viis protsenti, sellest aastast. Erinevalt valdavast enamusest Eesti omavalitsustest. Tallinna linnaametnikud ka sel aastal puhkusetoetust ehk niinimetatud kolmeteistkümnendat palka. Ja Ma nüüd ei tea, milliseks kujuneb see uus kokkuhoiuga lisaeelarve. Aga veel hiljuti ütles Tallinna finantsdirektor mulle, et töötajate linnaametnike palkadelt kokkuhoidmisele seal tõenäoliselt ei minda. Nii et see kinni makstud kaader, ustav kaader, neid ei puudutata igalt poolt mujalt kokku hoida valgustuse, lasteaedade kõige muu pealt. Lasteaedade arvelt nad väitsid, et nad on raha leidnud ja et see kokkuhoid mitte midagi ei muutu ja tõenäoliselt tagatakse nii palgatõus kui ka, kui ka vahetatakse piisavalt, voodilinasid ühes infolehes infolehes kirjas, aga, aga veel kord ma ütlen, et seda oleks pidanud ja, ja lasteasutustes eriti tuleks selliseid asju teistmoodi vormistada. Lasteasutus ei ole poliitika tegemise kohta eriti veel see stend, mis peaks lapsevanemaid informeerima olukorrast lasteaias, aga mitte sellest, mis toimub riigi ja linnapoliitika tasemel. Ja kui see raha on leitud, siis tuleb olla tänulik, öelda suur aitäh linnavalitsusele ja. Hästi, aga kui sa siin nii-öelda juba propagandaeelarvest rääkisid, siis, siis väga paljudel kulmud kerkisid sellel nädalal ikka päris palju. Kui kui nähti uudist, et Tallinna linnavalitsus otsustab siis kurikuulsatele blogijatele, hinnale ja Irele eraldada 200000 krooni raamatu kirjutamiseks ma selle reklaami peale, siis käisin ka täna ise seal blogijate koduleheküljel ära jama. Ütleme muidugi linna eriala selgitanud Legendaarsed blogijad Inno ja Irja Tähis kedagi kes võib-olla ei pea. Ja tegur siis endise Päev ajakirjanikuga, kes on otsustanud, müüb blogi pidama hakata ja kus kus sageli inimesi lausa solvatakse või laimatakse, aga selleks, et mitte kohtuteed jalge alla võtta, siis öeldakse blogis selle kohta küll järgnevalt, et sageli, et see on fantaasia, et hoida, hoida siis nii-öelda ennast võimalike süüdistuste eest. Aga samas ma külastasin täna seda kodulehekülg ja ma pean ütlema, et meil on tekkinud oma Bäckmani, sellepärast et seal blogis otsitakse pingsalt neid Eestimaa avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja meediajuhte, kelle vanemad on siis olnud võimalikult eestlastest küülikud. Ahah mina külastasin ka ühte, õigemini ma ei külastanud, see, see lehekülg tuli mulle ise külla, kui ma avan oma hot meil Hoti aadressi, siis mul tuleb sinna päisesse. Kahjuks mäng. Anna ministrile kinga, on selle mängu nimi? Võib-olla te olete mänginud seda mängu, mina mängisin koos oma oma tütrega seda mängu, mõtlesin, et see on väga tore mäng. Siis tuleneb sellest, kui, kui Iraagis visata USA presidendi George Bushi pihta kinga ja siis on Keskerakond pannud üles sellise mängu, et võid ka ministrid loopida kingaga. Ja, ja mina siis andsin ka Läksin õnge, andsin kinga kõikidele ministritele, sealhulgas ka peaminister Ansipile, kes kõige raskemini tabatum. Aga kõige olulisem on see. Huvitav on see, et siis on boonusvoor ja sul on vaja siis selle all klikata valida, et millise erakonna majanduspoliitika sulle kõige rohkem meeldib. Ja ükskõik. Või ei meeldi õigemini ähva vabandust, ei meeldi ükskõik millise erakonna peale sa kõike, sealhulgas ka Keskerakonna peale hüppab sulle lavale ikkagi Mart Laar. Kelle pihta sa saad kinga visata, Edgarit ei tule mitte kunagi. Sul näikse palju aega olevat, aga. Mis see mäng läheb kiiresti siin kirjutada? Kinga saab isegi siis anda ministrile, kui sa ühtegi korda pihta ei saa, muide siin kirjutatakse sellest, et saatejuht Ta olevat nüüd liigselt põlema läinud ja et et kas meie siis ei pea, kuidas Pentus ja IRL käisid varem lasteaedades propagandat tegemas ja Keskerakonna eest hoiatamas, et sellest oleks ka vaja rääkida. See on täiesti taunimisväärne, kui selline juhtum on aset leidnud, sa oledki sellest juba rääkinud. Mina isiklikult ei tea seda juhtumit, aga kui selline asi aset leidis, siis kindlasti. Siis tuleb see üldiselt suhteliselt, sellest tuleb rääkida ja kui, kui see niimoodi on olnud, siis, siis palun väga, ma arvan, et kõik, kes on lasteaedadesse teinud ja selliselt käitunud, nendel on põhjust väga tõsiselt peeglisse vaadata. Nii saate lõputeemad. Otsustasime pühendada Lennart Merile, sellest me alguses juba põgusalt rääkisime, aga homme saab siis Lennart Meri 80 aastaseks ja sel puhul on kõik lehed Lennart Merist väga põhjalikult kirjutanud. Ei ole kõik lehed ükslehte ei ole täna. Üks lehte ei ole kirjutanud, noh sellest on tänane Postimehes väga pikalt ja põhjalikult Lennart Meri tegevust ja, ja tööd ja teda inimesena hinnanud oma AK-s ning näiteks kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. Lennart Meri on isik, kes on muutumas samasuguseks nagu Rummu Jüri või parun Münchausen, kellest lõputult lugusid vajatakse. Me siin rääkisime natukene juba sellest, milline oli Lennart Meri roll riigimehena, aga isiksusena sama. No kindlasti on, ma arvan, et ehk nagu nagu ka Mihkel Mutt kirjutab, et ilmselt varsti on igalühel rääkida mingisugune legend Lennart Merist, vastan iga eestlane. Lennart Meriga kusagil kokku saanud ja mingisugune lugu on pajatada. Aga mis on väga oluline, on see, et homme algab ja Tallinnas ka esinduslik rahvusvaheline konverents, mis on Lennart Meri sünniaastapäevale pühendatud ja ja siin kolm päeva arutavad maailma päris päris kõvad nimed, välispoliitika, nimed, meie, meie, meie olukorra üle siin Euroopas ja Ameerika ühendriikides, nii et. Nii et loodetavasti vastane, see on juba kolmas kord, kui Lennart Meri konverents on ja seal on, seal on alati väga huvitavaid ideid välja käidud. Just nimelt see, see esin, esindatus, mis seal konverentsioon näitab, näitab ka seda, kuivõrd Lennart Meri nimi ikkagi on terves maailmas tuntud ja kõrgelt hinnatud. Homme avatakse Tallinna lennujaamas ka Lennart Meri bareljeef ja Tallinna lennujaam saab eestlase Lennart Meri nime. Ja mul õnnestus neljapäeval, kui ma tegin lennujaama ümbernimetamine tamisega seotud saadet Eesti lennundusest, õnnestus seda bareljeefiga näha Edison Mare mikrofoni poolt väga õnnestunult valminud kunstiteos ja ja peab ütlema, et see annab tõepoolest suurepäraselt edasi seda lennartliku iseolemist, et avatud ja samas ka pisut endassetõmbunud ja analüüsiv. Kui ma nüüd õigesti nägin, siis sellel bareljeef Ilon Lennartil käed taskus ja, ja päris ilusasti selles väljuvate lendude hallis ka seina peale välja valgustatud bareljeef, nii et kõike seda Tallinna lennujaama satute, ma soovitan teile kindlasti seda vaatama minna, see, see on omamoodi omamoodi põnev kunstiteos, kindlasti. Ma ei oleks päris kindel, et kui Lennart Meri praegu elaks ja veelgi enam, kui ta oleks Eesti president, oleks ta nõus sellega Tallinna lennujaamale pannakse tema nimi. Sellepärast et hiljutisel kohtumisel, kui praegune president Toomas Hendrik Ilves tuultes Skype'i juhiga, kes siin külas käis siis ta ütles, et Eestil on palju probleeme, aga Eesti kõige suurem probleem on see, mis takistab siia, muide ka investeeringute tulemus tulemist on see, et Eestist ei saa enam kuskile õieti lennata normaalselt. Et sa pead kuskil Euroopa riiki reisideks kulutama kaheksa tundi või terve päeva ümberistumisega. Aga meie ei ole normaalpeeter, sellel on üks väga selge põhjus, ühelt poolt Eesti riik ei ole seda piisavalt toetanud samas kui vaadata, kuidas käituvad suured lennukompaniid, kes on tulnud siia headel aegadel, siis kui nüüd on käes halvad ajad, siis nad lahkuvad sellelt väikselt turult ja seega jääb nii-öelda kogu vastutus jälle sellele rahvuslikule vedajale kes ei ole nagu headel aegadel suutnud ise ennast nagu piisavalt halbadeks aegadeks kindlustada. Ja, ja see ongi seesama, väga selge põhjus, et tegelikult võib-olla siin tuleks nii-öelda tõsisemalt mõelda, et kuidas seda rahvuslikku lennukompaniid ikkagi selliselt arendada, et meil oleks igal ajahetkel tsiteeritud kindel arv sihtkoht. Aga selle peale oleks võinud ka paremini. Mõelda nii nagu majade soojustamiseks peale. Nüüd alles hakatakse mõtlema siis kui häda käes, eks ole, ämber majas. Ja aga seesama, sama küsimus, suud tulid, suured tegijad tuli Easyjet Berliini liinile, suretas seal Estonian Airi välja, sest Estonian Air nii odavate hindadega lennata nagu Easyjet Easyjet korraga avastas, et Berliini lendamine ei ole neile enam kasumlik, lõpetas liini ära. Aga enne seda oli Estonian Airi liin juba välja suretatud, et see on seesama tõsine probleem, et kuidas ikkagi need kuidas selles suures rahvusvahelises konkurentsis ellu jääda, sellepärast et kui turg tõmbub kokku, kus siis lahkuvad suured tegijad ennekõike just väikestelt turgudelt nagu Eesti. Aga, aga kuidas nagu ennast kindlustada selle vastu, et see on, see on tõepoolest miljoni dollari küsimus, et ma loodan, et see uus Estonian Airi ärimudel väiksemate lennukitega aitab ennast pisutki selle vastu kindlustada, sest see on ainuke võimalus ja noh, ma loodan ka, et kuigi SAS on oma osalusega müüki pannud, siis isegi kui see osalus müüdud saab, et see, see järgmine osanik on piisava vastu tusstundega. Aga elame-näeme, lennunduses on praegu väga keerulised ajad ja väidetakse, et kui majandus tõusule pöörab, siis on seda kõigepealt märgata lennundusest. Jääme siis hoolikalt jälgima, mis hakkab toimuma alates homsest Lennart Meri Tallinna lennujaamas. Aga report ehk siis lennujaamas ja rahva teenrid on tänasega läbi ja tänased rahva teenrid olid Mart Linnart, Peeter Kaldre ja Lauri Hussar ja soovime teile siinkohal ilusa laupäeva jätku.