Tere hommikust, olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean alanud nädala raadiopalvused. Tahaksin nendel hommikutel rääkida seitsmest vaimsest halastusteost. Teine nendest tegudest on ignorantes instrueere eesti keeles teadmatuses olijaid juhatada või õpetada. See võib tähendada väga paljusid asju. Tee juhatamine nõutule, rändurile, kes ei orienteeru Deeru võõras paigas, on kahtlemata heategu. Ja peab olema tõeliselt julm, kui seda keeldud tegemast või juhatab valesse suunda. Tühistas asjadest, me küsime nõu ja laseme ennast instrueerida. Masinaid on meie ümber nii palju, et siin ei ole lootust olla ise võimeline kõigi nende seadistamisega toime tulema. Ei ole häbi tunnistada, et Maiaga elektroonikast mõhkugi ja viie oma rikkis telekas mehaaniku juurde. Ja kui mõni töökaaslane on sellel alal nutikas ning suudab kruvikeerajaga pildi uuesti ekraanile saada on ta abi teretulnud. Aitajal endal ka palju rõõmu, et sai teise raha ja aega kokku hoida. Hoopis teine on lugu, aga elu põhiküsimustega. Siin tahaks inimene säilitada iseseisvuse ja sõltumatuse. Vaimsetes asjades on inimesel palju raskem tunnistada, et keegi teine on temast targem ja võiks talle paremat või sirgemat teed juhatada. Robert ringeril annist omast kohast õigus, kui ta leiab. Inimesed väidavad, et nad armastavad tõde, kuid tegelikult tahavad, et uskuda seda, mida nad meelsasti peaksid tõeks. Kui mõelda ägedusele, millega meedias sõna võetakse, kui tuleb jutt kooli usuõpetusest siis kõrvalt vaadates tundub see kummaline. Kust peaksid lapsed ja noored saama oma teadmised usu kohta? Miks nad peavad neid kildhaaval siit ja sealt kokku korjama ning veidratest kombinatsioonides peas kokku panema. Kas süstemaatilised põhiteadmised, mil kombel maailmas enne meid on viimsetele küsimustele vastatud ei võiks olla samuti saadud koolis nagu põhiteadmised keemias ka siis, kui edasises elus ei mäleta ühtki keemilist valemit. Miks peab kartma, et lastele tehakse ajupesu usuõpetuse tunnis kui nende ajudes ei olegi veel midagi, mida pesta? Aga nii see on tänases Eestis. Kuidas siis saab juhatada teadmatuses olijaid, kui nad ei tunnista oma teadmatust? Seal lõpmata delikaatne ülesanne. Inimesed on valvsad, et neile usku pähe määritakse. Usk, olgu igaühe südames ja salajas. Ega siin suurt midagi teha ei anna. Ka head ei saa vägisi teha. Ja nii peab ootama neid harvu hetki, mil keegi võiks oma kantsi ja kindluse väravaid paotada. Võib-olla juhtub see nüüd jõulude eel, et keegi küsib sinult. Aga miks sina oled nii rõõmus? Kas jõulueelne rabelemine sind ei ole surmani tüüdanud. Ja sa saad talle rääkida jõulude varjatud tähendusest? Palvetagem. Igavene jumal, kutsumeid teadmatuse pimedusest oma valguse juurde. Anna tarkust neile, keda sa oled valgustanud, et nad võiksid sinu valgust edasi kanda. Aamen.