Tere alustab iganädalane vaimukompoti saade kultuuriga ja nagu ikka, kallavad sellegi nädala kompotti kokku Riho Lauri sarja Urve Eslas. Kompoti kujundiga tahtsid sa ilmselt viidata sellele kliimad olid sel nädalal just sellised, et ei saanudki aru, kas on vananaistesuvi või põllutööde algus. Seda jah, aga tegelikult, ega me siia päris ilmast rääkima tulnud, tänase saate teemad on kuidas kunst muudab maailma ja võitleb töötusega ning mida kujutab endast Liivimaa kroonika järg asjast lähemalt juba pärast muusikat. Vabanen kuus naela raud lapata, aga see peab värske olema otse rauamäelt. Kui palavada podisema hakkab. Mida me Ei avalda. Ideaalne, ideaalne voolas soolaga labadega. Et. Osa määre. Alla. Aga aga? Kanuti SAAL Tallinnas on üks omamoodi paik, seal näidatakse ilmselt Eesti parimat valikut tantsuetendustest, tehakse performance'i ja mängitakse muusikat. Aga aeg-ajalt, kui tuleb kange tahtmine rääkida, siis lihtsalt räägitakse, peetakse sümpoosioni. Minu mäletamist mööda tähendab sümpoosion suurt ühisjoomingu. No üldiselt on sul õigus jah. Koos joomise juurest ei puudunud kunagi ka intellektuaalne vestlus. Seekord ma saan aru, on võetud just sümpoosioni vestluse osa fookusesse ja veinist loobutud aga see selleks sümpoosion siis me ka räägime, sai neljapäeval avapaugu ja kõneldi seal sellest, kuidas kunst muudab maailma. Milliste järeldusteni jõuti, sellest, rääkisid Kanuti saali dramaturg Laur Kaunissaare ja kirjanik Jan Kaus. Rääkida kunsti rollist ühiskonnas on üksjagu keeruline juba seetõttu, et me ju tegelikult ei tea, milline oleks ühiskond ilma Kunskita. Me ei ole seda kogenud, sest kunst on alati olnud seal kohal. Aga ikkagi samamoodi nagu räägitakse võimuvõõrandumisest on alati olnud küsimuseks ka, kas kunst on võõrandunud ühiskonnast. Kas on, ma ei tea, kas on võõrandunud, aga nii nagu Jaak Kangilaski osutas tähelepanu sellele olulisele nihkele, mida tekitas nism, eks ju, mis isoleeris kunsti ühiskondlikust elust. Et ma arvan, et see isolatsioon mingil moel töötab siiani ühelt poolt on see positiivne, sellepärast et kunst suures osas või lõviosas ei viibi nii-öelda võimu teenistuses olid, kuigi noh, on ka neid väga palju selliseid mõnusaid erandeid, aga need erandid eranditesse pigem suhtutakse kui noh, ütleme mitte negatiivselt siis vähemalt ambivalentse näiteks Tauno Kangro, kes, kes justkui nagu siis sellist on ennast rakendanud ühe nagu konkreetse poliitilise võimu võimu teenistusse või noh, ütleme siis maaklerina pool asjal ongi siis väljendubki siis selles võib-olla kunsti, teatud sorti nagu võõrandumisest või, või teatud kunstivormide võõrandamisest näiteks sedasama, aga ETV luulesaade on toonud esile seleta, et laiem publik ikkagi eeldab, et eks korralik luuletus peab olema rütminis Riiniline. Ja tal peavad puuduma, ütleme, teatud teatud väljendid luuletusest. Ja noh, siis tuleb siis tuleb ja sellist selgitus ja valgustustööd ja noh, võib-olla siis nii-öelda minna nii-öelda rohujuure tasandile ja arutada inimestega nendes küsimustes, et noh, need on siis nii-öelda jätkuvalt aktuaalsed, aga noh, ütleme nad, nad esindavad seda võib-olla sellist teatud sorti kunsti isoleerituse sellist küsimust See, kas kunst on maailmast võõrandunud, see küsimus sisaldab justkui nagu mingit eeldust, et on olemas mingisugune mitte võõrandunud olek, eks ju, ehk siis et on olemas mingi õige olek, kuidas peaks olema. Kunsti puhul on just nagu kehtib minu meelest see mõiste nagu kunstist käitumise puhul, mida Kaplinski on seda kasutanud sellist mõistet nagu faasi ehk siis nagu umbmäärane loogika. Et võib olla, see ajab võib-olla üht või teist inimest närvi, et need asjad ei oleks ju selgelt selgelt, aga teatavad, et seetõttu see, kas kas mingi ajastu kunst on, on ühiskonnast võõrandunud või ei ole seal paradoks, sellist ka see, et selle ajastu kunst ei eksisteeri ainult selles ajastus. Ehk siis, et ütleme näiteks nõukogude aegne, noh, ma ei tea, Ülo Sooster, eks ju, Ülo Soosteri maalid võib-olla olid tolleaegse avalikult vastuvõetava kunsti mõistes nagu võõrandunud, eks ju. Samas kui nad võib-olla meile praegusel ajal tunduvad, väga täpselt kajastavad seda, oleks ehk siis, et selle tõttu ei saa ka päris täpselt öelda, et õige on väide. Tõene on väide, et kunstniku tööd on ühiskonnast võõrandunud, sellepärast et seal on see aeg aja muutuja Laur Kaunissaare, millised vahendid siis on kunstikäsutuses ühiskonna muutmisel ja kas see on alati paremaks muutmine? Mulle tundub, et ja see selgus suhteliselt ka diskussioonis on vahendid, on suhteliselt isiklikud ehk siis, et kunstil on potentsiaal maailma muuta seda enam, mida, mida taju täpsemalt see kunstnik seda tööd teeb, ehk siis, kui ta selle töö valmis teeb ja püüab nagu oma mingisuguse dialoodiga seda tajudes tunda, et kas ma täpselt nii mõtlesin. Kas ma nii tahtsin seda nagu väljendada? Seda tõenäolisem on, et see kunst muudab noh, peale selle konkreetse kunstniku maailma kui kellegi teise oma. See, kas kunstil on võime midagi muuta või ei ole, vist sõltub üsna palju ka sellest, kas see, kuidas seda tehakse, on aktsepteeritud, viis või mitte noh, näiteks ma saan aru, et praegu on üsna keeruline teha sellist valitseva korra ja truud kunsti, nii et see oleks tõsiseltvõetav, et praeguses olukorras on siis pigem kunst, mis suudab midagi muuta, see, mis on opositsioonis valitseva korraga Pigem siis võiks öelda, et, et Eestis on selles mõttes kunstnikul hea elada, et kunst on vaba või ühesõnaga. Ma arvan, et kui me räägime selle kunsti ja siis ühiskonna vastastoimest või kui omavahelisest mõjust, et ütleme, Eesti kunsti kõige laiemas mõttes versus Eesti ühiskond siis noh, mulle tundub just, et, et ma arvan, see probleemid väljenduvad just nagu kunsti sellistele vormilistel aspektidele näiteks kujutava kunsti puhul, noh paljudes sellistes suutsetes vormides, millega ikkagi laiem publik pole siiamaani suutnud päris nagu ära harjunud või mis muutuvad takistuseks nagu selle sõnumi kättesaamisel näiteks videokunsti või performance. Ja noh, mina arvan, et tegelikult no see praegune kaasaegne kaasaegne kunst selles kõige laiemas mõttes tegelikult omab sedasama jõudu, mida on kunst nagu alati alati omanud dialoog ehk siis just sedasama võimet muuta inimese mõtteid, inimesi, tundeid. Sest no mis see, mis see kunst nagu oma oma olemuselt on ju midagi ka väga lihtsalt. Ma leidsin ühe väga hea määratlazumbertoekult, ma loen just tema seda uut raamatut, seal on see kunstiülesanne on leida inimkogemuse möllust, mingi kuju, mingi vorm. Ja, ja see, see mingi kuju, see mingi vorm aitab nii-öelda korrastada mõtteid. Nii et näiteks kui mina siis istun kõrvuti õhtul oma aiaga, kes vaatab ETV-st Lauri Sommer luuletused ütleb, et see ei ole ju luule, on ju siis minu reaktsioon, temal on see, et vaata, mida ta ütleb. Ära vaata praegu, kuidas ütleb, kuigi see on alati kunstis väga oluline, kuidas öelda ma ainult seda, seda nagu lugeda ebatähtsate asjade kilda. Vastupidi vot vaatame, mis on tema sõnumi sisu, mida ta tahab sulle öelda. Ja ma arvan, et see on nagu oma olemuselt väga üldinimlik, väga lihtne. Reeglina. Ma arvan, et see kunstivõime tegelikult muuta siis ükskõik kelle maailma või, või ükskõik mil moel ühte maailma, ühte inimese maailma. Et see on eksisteerib kogu aeg ja, ja lugematutes lugematutes vormides. Et kui küsida, kuidas kunst muudab maailma, siis noh, minu meelest kunst tekitab maailmu juurde, eks, ühesõnaga, et ta muudabki maailma seeläbi, et ta muudab maailma mitmekesisemaks. Ta teeb maailma juurde, ta loob ju lugusid, eks mida me saame kõrvutada omaenda elulooga? Mulle seostub selle muutmisega nagu see asi, et Anton Tšehhovi kajakas ütleb üks tegelane, kelle nimi on torn ütleb restoran kaardiga koodžitiga muusad. Igaüks nii nagu tahab ja nagu oskab. Tõsi, arcade nüüd talle vastu, et jah, trapleb tehku nagu tahab ja oskab, aga jätkub mind selle oma juraga rahule. Aga mulle tundub, et see, see ongi nagu sihukese hea kodanikuühiskonna tunnus, et et võib teha nii, et igaüks teeb nii, nagu tahab ja oskab ja siis pärast vaatame ehk siis et ma arvan, et kui mingisugune kommentaar mingisugusel kunstil olgu isegi siis, kui see on raevukas, olla võiks, siis see võiks olla pärast. Et ehk siis, et ette ei maksad seal seerida, eks ole, minu meelest on kahju, kui, kui seal kunstiteost üritatakse juba enne, kui, kui see noh tekkima hakkab juba, siis eks kuidagi nagu et ärgu ära ära nii kirjuta ära, nii maali ära, nii tee, eks. See oli üks asi, mis mulle meenus. Teine asi on see, et seejuures selle muutmisega meenub mulle millegipärast kadunud reet Neymar. Minu teatriajaloo õppejõud, kes rääkis 70.-te aastate Nõukogude Nõukogude teatrist, vaatame esmalt tõepoolest oli ka nagu midagi muuta noh, ühiskonna niimoodi tasapisi muuta, eks ju. Rääkis sellest ajast sellise näite, et oli kaks lavastajat, Anatoli Jefros ja Jüri Liu piimuv Anatoli Jefros oli see noh, selline taju, täpne, intelligentne lavastaja, röövi piim oli kahtlemata intelligentne, suhteliselt solist, selgete seisukohavõttudega, mis olid tihtilugu ka ka nõukogude liidu vastu, eks ju, mis väga selgesti tõid välja, teeme ja võtsid väga-väga tugevaid seisukohti. Paradoks, ütles Reed, teemade oli ka selles, et Liu piibovi lavastuse keelati palju harvemini ära kui Jefros asju, kus näiteks efrose kolmes ões kus juskui, tegevus toimub mingisuguses Vene provintsilinnas, aga millegipärast on, on kolm õde kuidagi kangesti närvilised, ei saa aru, mis närvilisem ühiskonnas mingi probleem või noh, kuidagi nagu on inimesed nagu saavad sellele sellele närvilisusele konksu taha ja suudavad leida võib-olla mingisuguseid seoseid oma eluga ja oma elu roosidega, mis on võib-olla ühiskonnas tulenevalt, samas kui, kui liu piimovi asi on sellisele ühiskonnakorrale, eks, mille vastu üritab kunstnik olla isegi mõnes mõttes kasulik. Sellepärast, et alates seal hulla, las ta möllab, eksju, no mis me teeme, no on igasuguseid, eks et sellepärast on võib-olla selline rohujuure tasandil asi kohati isegi võib-olla ühiskonnale mõjuvam. Aga ma ei usu, et seal, nii et et, et riigitruudus on nagu mingi põhimõtteline põhimõtteline keelatud asi kunsti puhul või lähed kuidagi seal nagu halb maitse või nii. Ma arvan, et asjaliku kodanikuühiskonnaga riik on, on selline, mis mis kannatab kriitikat või siis võib-olla isegi tahab kriitikat, eks ole. Et mille puhul kriitika muutub selle nii-öelda riigitruuduse osaks, kus riigitruudus ja kriitika ei ole nagu vastuolulised asjad, et kas need kaks varianti kas seal mängib poolt või seal meie vastu. Et minu meelest, kui suudetakse sellest üle saada, et kui see kriitika on selle riigitruuduse osa, siis mu meelest riigitruudus ei ole mingi probleem ja ma arvan, et valdav valdav enamus eesti kodanikest sealhulgas kunstnikust on nagu ülimalt riigi do. Neil on väga hea meel, et. Eesti vabariik ja nii edasi väga mõnusalt praegu Laur nii-öelda riigitruuduse ütleme siis traditsioonilist arusaama riigitruudusest vaid riigitruuduse mõistest muutis, see mulle väga meeldib, sellepärast et mina arvan ka, et suurem osa kunstnikuna ston tegelikult. No ma ei tea, kas riigitruu, aga tal on vähemalt ühiskonna truu ühesõnaga, ühiskond läheb talle korda või ühesõnaga, need protsessid, mis praegu ühiskonnas toimuvad või on äsja toimunud või või pisut varem toimunud, need lähevad kunstnik olla konnale korda. Ja kunstnik, Meie ülesanne on siis seda, neid, selliseid protsesse või, või olukordi või, või seoseid peegeldada ja noh, peegeldades ka nagu võimendada ja sedasi, nagu siis seda seda ühiskonnale tõesti nagu tagasi anda. Nii et selles mõttes see on mingi selline ringkäik nii-öelda siis ühiskonna ja kunstnikkonna vahel. Kusjuures noh, see asi on vist isegi veelgi keerulisem, kuna ütleme nii, et võib-olla räägiks isegi kunstnikkonnast, vaid laiemalt haritlaskonna haritlaskond tegelikult moodustab väga suure osa nagu Eesti ühiskonnast neid inimesi on juba nagu oluliselt, ma arvan, väga palju, kümneid tuhandeid. Et noh, nad ei, nad ei ole ka selles mõttes kuidagi tegelikult ütleme sedasama rohujuure tasandil kuidagi isoleer isoleeritud või kuidagi nad läbistavad, läbistavad kogu seda sellist ühiskonna olemust kõikidel tasanditel, eks nad on nagu osalised osaluseliselt väljendub, väljendub peegelduses, peegeldamises resolutsioonis kas siis noh, ütleme enesereflektsiooni või siis ühiskonna refektsioonis ja ongi minu arust nende nii-öelda ühiskonna truuduse väljendus. Minu meelest seal on väga oluline asi usaldus nii nagu selle haritlaskonna kunstnikkonna usaldusele ühiskonna suhtes noh, et ehk siis, et ei ole vaja vastastikku kolli näha üksteises, eks ju. Ja ka vastupidi, et ühiskonna usaldus nagu kunstnike vastu selle usalduse kontekstis on, on nagu ohtlik nagu tekitada sellist õhustikku, justkui kunstnikud oleks mingi nagu erilised probleemne seltskond see nagu suunab energia mingisugusesse pseudoprobleemi energia, mida võiks kasutada millegi mõistlikuma tarbeks. Aitäh, Jan Kaus ja Laur Kaunissaare siia lõpetuseks tahaksin tuua ühe näite, mis mul meenus teid kuulates. Tegemist on Janni ühe luuletusega, mille ta avaldas Postimehe nädalalõpulisas. Ja ja see luuletus langes aasta tagusesse aega, kus Eestit tabas suur õlireostus ja keskkonnaminister ei suutnud piisav kiirusega reageerida. Selle tulemusena mitmed linnud said kannatada. Jani luuletuse pealkiri oli selline soovitus keskkonnaministrile ja luuletuses oli täpselt üks rida ela ilmas, kui lind. Kroonik, keda tuntakse nime all Läti Hendrik kirjutas kuulsaks meie muistse vabadusvõitluse. Üldiselt arvatakse ju, et pärast seda tuli Sports aastasadu orja ööd ja kui Jüriöö ülestõus välja arvata, siis nagu polegi millegi üle uhke olla. Aga mis asi on sellisel juhul raamat pealkirjaga Liivimaa kroonika järg, mis ilmavalgust nägi küll üsna hiljuti, aga on kirjutatud 300 aastat tagasi. Sellest räägib lähemalt ajaloolane Ivar Leimus. Raamat, millest me rääkima hakkame, kannab nime Liivimaa kroonika järg. Aga pealkirjast ei maksa ennast eksitada, tegemist ei ole ei Läti Henriku ega ka mitte Balthasar Russovi kroonika senitundmatute osadega vaid selle kroonika tegevus liigub sootuks Põhjasõja kulgemisega kaasa. Kas pole nii, Ivar Leimus? Nii ta tõesti on ja noh, me nimetame teda kroonikaks lihtsalt, sest tema õige nimi on ju tegelikult Liivimaa ajaloo järg, aga eks need kõik nüüd eelnevadki autorid on enamasti kirjutanud ju oma arust ajalugusid ja seega kroonika on pigem niisugune üldnimetus, aga järg on see tõesti ja järg on ta sellepärast, et sellele eelnes esimene osa, mis oli nagu tegelik tegelik ajalugu. Nii et meil on siin tegemist kaheköitelise teosega. Võib-olla kõigepealt räägiks siis ära, et, et kes see autor oli, et oli see siis nüüd Hendrik või Balta või keegi kolmas neljas see oli siis niisugune mees nagu Kristjan kelk ja kersi kroonika on ju teadupärast niisugune noh üks nendest kolmest suurest maalast, mille peale Eesti ajalugu seisab, kõik on koolis õppinud teda, aga keegi pole teda lugenud nagu, nagu tavaliselt. Jaa, kellelgil on nüüd see omadus, et ta on tõesti kõige paksem, kõige põhjalikum ja noh, kuidas võtta, et teda võib pidada ka mitte viimaseks kroonikuks, võib-olla juba ka esimeseks aia loolaseks, sellepärast et tema oma teostes kasutab juba arhiivimaterjale, kasutab dokumente, toob neid, tsiteerib neid, kasutab teisi autoreid, mõnikord isegi lausa viitab neile kellegi esimene osa siis kellelgi ajaloo Liivimaa ajaloo võitlemis kersi kroonika esimene osa on tegelikult niisugune puhas ümberjutustus on ka eesti keeles juba olemas, ilmus juba viis aastat tagasi vist? Jah. Ja see käsitleb siis sündmusi, ütleme seal nagunii suure mõisate reduktsiooni, see oli siis niisugune sündmus Rootsi riigis, kus Rootsi riik, kes oli pidevas rahahädas nagu kõik riigid läbi kõigi ajalooetapp pide üritas siis kuidagimoodi raha juurde saada ja võttis siis riigistas tegelikult et Eesti ja Liivimaa mõisad ja ja andis need küll enamasti omanikele tagasi, aga rentnik kena ja siis nad maksidrenti ja riik sai sellest sissetulekuid ja, ja selle ümber selle ümber hakkas siis kerima kerima. Niisugune suur vastasseis. Aga see sellest, ta räägib juba siis selles järjeloos, aga esimene osa siis lõpebki selle enne sündmustega enne seda ära ja käsitleb tegelikult siis kogu niisugust Eesti- ja Liivimaa ajalugu algusest peale, siis toetudes juba antiikautoritele ja otsides siis niisugusi sobivaid keeleliselt ja kõlaliselt lähedasi sõnu räägib ta siis arstidest ja, ja siis üritab lätlaste niisugust imekuju kuidagi ajalooliselt lahti seletada ja räägib ära kogu keskaja ja varauusaja. Aga nagu öeldud, too too osa on niisugune huvitav ja paks küll aga toon tegelikult ümberjutustus siis sellest, mis teised on kirjutanud. Tänud, aga kui me nüüd tuleme selle teise osa juurde, mis siis on see Liivimaa ajalookroonika järg, jätk, kes ise nimetas teda Kont innovatsiooniks, siis see tõepoolest algabki reduktsiooniga algab selle võitlusega, selle ümber, algab siis Liivimaasaadikute rüütelkonna saadikute vastuseisuga kirjadega kuningale tohutu tüliga, millega tegi algust Johan Patkul, kes ka selle tüli lõpuks mitte ainult pea, vaid ka ihuliikmed kaotas neljatati ja siis jätkub juba tõepoolest põhjasõjaga ja vaatab asja hästi palju laiemalt, et nii nagu meie oleme harjunud sündmused toimusid siin peamiselt meil maarjamaal ja kogu sõda käis selle ümber, kas Peeter raiub akna Euroopasse läbi Eestimaa või mitte, siis nii see loomulikult ei olnud. Loomulikult oli asi hoopis laiem, seal oli noh, paljud Euroopa riigid olid sellesse segatud ja kes raiub akna, kuhu see selgus alles siis, kui sõda ükskord läbi sai ja rahu sõlmiti. Et väga palju sündmusi ja selle põhjasõja peasündmused tegelikult toimusid hoopis Poolas, sest Karl, 12. noor tulipäine Rootsi kuningas, kes oma kohustust olla kuningas väga tõsiselt võttis kihutas siis saksi kuurvürst ja Poola kuninga August tugeva kannul aastaid ja aastaid läbi läbi Poola ja ei saanudki lõpuks kätte, seda kasutasid ära venelased, Peeter, esimene eks ole, kes selle aja jooksul vallutas, praktiliselt kaitsmata ei aetud Eestimaa ja Liivimaa. Ja vot nendest sündmustest siis kroonika järg, vestabki meile. Kui näiteks vaata, seal russo on meil juba lausa kirjandusklassikasse ise kirjutatud ning näiteks nii tema kui ka kroonik Henriku puhul on aeg-ajalt üritan spekuleerida nende Eesti päritolu üle ja kui nüüd võtta ja siia veel meie jutu algus, kui te ütlesite, et Russo Hendrik Kelhon nii-öelda alla, mille peal meie ajalugu suuresti seisab, siis Kelf neist on ilmselt laiemale publikule kindlasti vähem tuntud kui kaks eelpool nimetatud, kas ta on millegi poolest siis igavam? Ei, ei ole kindlasti igavam, kelleks on põhjalikum ja see, mis ta kirjutab Pealtnägijana. See on ka väga elav ja detailirikas ja kirjanduslik, eks neil kõigil olid ju kirjanduslikud kalduvused. Ta ju luuletab ja nad kõik üritavad oleksandriine kirjutada ja mitte ainult Kelf, eks ole, kes seal mingid ladinakeelseid sententsi, eks ole, saksa keelde ümber paneb muide täiesti väga-väga-väga korralikus värsimõõdus. Tema on ju ka esimene mees, kes eestikeelse eesti eesti rahvalaulu ilusasti saksa keelde tõlgib, väga ilusasse värsimõõtu ja nii edasi sai see küll üks pikem kui eesti keeles, tänu sellele, aga tühjad ost ei, ei ole kindlasti mitte igav, igav on loomulikult see, kui ta mingit poliitilist kirjavahetust niimoodi korraliku ajaloolasena juba ära toob. Noh, see on selge, eks ole, et kui te, kui te loete, eks ole mingisuguseid riigikogu memorandumid, siis see võib ju sisuliselt väga huvitav olla. Vormilt vaevalt. Ja sama lugu on ka Kelhiga. Aga mis puudutab tema päritolu siis Kelfory loomulikult puhas sakslane, kardan küll, selles suhtes ta jagab nende kahe eelpool nimetatud nime omanikuga ühist päritolu aga Kelphi kohta on see ka väga täpselt kõik fikseeritud, kuna ta on ise oma eluloo kirjutanud. Ja see konsistooriumi jaoks, kui ta siin oma ametikohti taotles miks ta Liivimaale tuli, ta ise ise väidab seda, et ta tahtis sinna natuke raha koguda, tahtis nimelt Inglismaale sõita, inglise keelt õppida, juba tol ajal näeme Inglismaa ja inglise keel ja inglise majandus on tõusev maailmas tol ajal. Aga tal hakkas siin meeldima, talle tehti siin ettepanek, omandas mingil määral eesti keele ja siis talle tehti siin ettepanek eesti keeles juba siin proovi jutlusi pidada ja Dali koduõpetajateks mitmel pool kultuuriloos tuntud isikute juureskotid Forseliuse juures ja, ja Rainer Brockmani juures. Ja siis lõpuks ta vabandaski siin pastori kutse selles mõttes ordineeriti ja ta sai siis Järva-Jaani pastoriks, oli seal tükk aega, Põhjasõjaaeg oli muidugi niisugune ärev aeg, et ega ta seal eriti oma pastoralis olla ei saanud, et kol põletasid venelased selle maha, siis ta hakkas uuesti seda ehitama, siis ta ise pidi kuskil mujal elama, siis ta sai selle valmis, eks ole, siis tulid venelased tagasi, põletasid selle uuesti maha, siis ta põgenes sealt oma tütrega ja kogu aeg oli tal see kroonika paunas. Kaasas vedas seda läbi sõjasündmuste. Ah, vahepeal juhtis talupoegadest salku, kes venelaste vastu võitlesid ja ühesõnaga ta oli äärmiselt tegus ja hoolitses oma oma nii-öelda lambukest eest, oli väga hea hingekarjane, aga mitte ainult hingekarjane, vaid ka vaid ka siis sõna otseses mõttes rahva juht, et ja kandis hoolt siis nende nii vaimu kui ihu eest ja muidu oli ka üks esimeste rahvakoolide loojatest siin juba juba siis Bengt Forseliuse ajal, nii et tema oli nagu igatpidi väga-väga suur kultuuri kandja. Ta oli üks hingekarjane, aga selline hingekarjane, kes võttis oma tööd rohkem kui südamega ja tegi kõik selleks, et need nõuded, mida ta arvas, et jumal talle esitab et ta need nõuded ka täidaks. Ja nüüd räägime uudiseid, alustame välismaalt. Paari nädala pärast algav kammi filmifestival valmistub kähmluseks aga ikka heas mõttes. Igatahes on kuldne palmioks tunnustus, mille nimel suurem osa filmi tegelasi vähemalt oma väikese sõrmeküüne oleks valmis ohverdama. Ja kui uskuda suure maailma ajalehte, siis lähevad peale auhinna eest võitlema juba sellised tavalised kahtlusalused nagu Quentin Tarantino, Pedro Alma toovar, Chain kämpian jäänud liig. Kui ma veel noor olin ja mul palju aega oli, siis ma olin tegelikult päris suur filmihuviline. Ma pean tunnistama, et põgusalt olen ma siiani kursis sellega, millega kolm viimati nimetatud on tegelenud, aga sellel, millega Tarantino hakkama viimasel ajal on saanud, seda ma tõesti ei tea. No seda on üsna raske uskuda, aga kui sa seda ütled selleks, et mind Tarantiinost rääkima meelitada, siis hea küll. Tarantiinol nimelt on ainuke ameeriklane, kes peaauhinna kandidaatide sekka Narvas ja seda Felmiga Inkloorios pastarts. Tõlkes võiks olla siis kuulsusrikkad, rajakad ja seal mängivad Brad Pitt, Jaan Kruger. Filmi tegevus toimub teise maailmasõjaaegseid Prantsusmaal, aga lisaks Tarantiinol läheb siis peavõidule kandideerima kokku 20 filmiloojat. Kanni. Korraldajad on märkinud, et tänavusel festivalil on esindatud eelkõige Euroopa ja Aasia filmid. Ja miks üks põhjus, miks Ameerika filmid nii vähe esindatud on, selle taga arvatakse olevat eelmise aasta algusesse ulatunud Hollywoodi suurstreiki mis jättis kindlasti jäljega paremate filmide tootmisele. Aga lähme nüüd kanis pisut põhja poole Brüsselisse. Kui Tšehhis sai Euroopa Liidu eesistujamaa, siis me rääkisime ka tšehhi kunstniku Davičernid tõmbust, täpsemini tema installatsioonid, mis oli ootamatu kingitus Euroopale ja pandi Brüsselis kõigile vaatamiseks. Muuseas, kas sa mäletad, millega see installatsioon kõige rohkem pahameelt? No kui ma nüüd meenutan, siis võrdselt baasid olid vist Bulgaaria, mida kaunistasid kükitamist tualetid Saksamaa Pacristide pärast, Holland mošeed minarritide pärast ja, ja noh, tegelikult eks neid oli vist veelgi. Ilmselt oli teistest enam põhjust olla pahane Suurbritannial, sest teda polnud lihtsalt olemas. Jah, vihane olla oli ilmselt kõigil põhjust, vähemalt mingil. Aga võib-olla oli põhjust vaadata peeglisse ja küsida, et kus on minu huumorisoon. Aga õnneks saime me ka tänu sellele installatsiooni näiteks teada, et meil on vähemalt üks Päroviiri nimeline saadik europarlamendis, kes julges selle solvangu teisaldamist nõuda. Tõsi küll, minu teada väljendas ta seda nõudmist vaid Eesti ajakirjanduses ja erilisi jõulisemaid samme sellele ei järgnenud. Aga ma võin ka eksida. Igatahes kas proua Oviiri või kellegi teise solvata, võitlus töö on igatahes vilja kanda? Euroopa on jälle ühtne, sest Tšernjon oma teose lubanud ära koristada CERNi ainult et kui ta üldse oma teosega tahtis kedagi solvata, siis tšehhide praegust valitsust, kus olevat liiga palju endiseid kommuniste ja nüüd on teos oma töö teinud. Entroopia nime kandev installatsioon viiakse Tšerni galeriisse, müüakse siis lihtsalt jupikaupa maha, teatas mees. No kui juba solvangute peale asi läks, siis kindlasti jäiga meie kuulajatele kõrvu hiljuti kõlanud uudis Venemaalt, mis lubab hakata karmilt kohtlema kõiksugu natsionalismi ja fašismiiga seotud käitumist. Aga tegelikult on sarnaseid seadusi varemgi tehtud ja ühe sellise tõttu jäi ära Soome lappen randa linnateatri külalisetendustest ori. Petroskoi linnas Vene Karjalas. Teades, et just äsja viibis Venemaa president Soomes ja kuuldu järgi möödus kõik rahulikult, siis ma ei suuda uskuda, et soomlased läksid headest suhetest kiustatuna kohe näitlejate abil Karjalat tagasi võtma või kuidas? No ilmselt tõesti mitte nimelt pidi teater esitama tükki, mina olen Adolf Iceman, mis räägib teise ilmasõjaaegsetest sündmustest. Ja esitama pidi ta seda siis Petroskoid teatrifestivalil. Aga seitse aastat tagasi vastu võetud seaduse järgi on kõiksugu natsitervitused ja sümboolika avalikes kohtades keelatud. Petros, kui linn leidis, et etenduses kasutatav tekst, sümboolika ja kehakeel olevat fašismist läbi imbunud ega sobi neile kohe mitte. Kuna soomlased polnud nõus käigu pealt lavakujundus kostüüme ja teksti muutma, siis jäigi üritus katki ja soomlased saadeti koju tagasi. No ma kujutan juba ette seda vaest soome teatri töötajad, kes kuskil haakristiga etenduse plakatit lahti rullis, tunnustavaid pilke ta ilmselt vaeva teenis. Kuigi jah, natsiteema pole ülitundlik asi, vaid idapiiril. Prantsusmaal on inimesed korduvalt teatri ja kinoplakatitel leiduvast kolmanda rassi sümboolikast raevu aetud olnud, et tänapäeval neid plakateid sellisel kujul sellist väga enam ei eksponeeritakse. Ainult et Prantsusmaal pole selle kohta ilmselt omaette seadust nähtud. Aga lõpetama oma välisuudised kirjandusega töötleme kiirelt ära, et selline mees nagu tähendab Raun, tuleb jälle. Või siis vaese mehe Umberto Eco, nagu teda on nimetatud ja kui juba Eikot mainisin, siis olgu öeldud, et eco tuleb ka Eestisse, aga alles kuuendal mail ja sinna veel on aega. Ja kui ta tuleb, siis räägime pikemalt. Nojah, mis meil siin Euroopas viga on, Meil on eco, eks ole, Ameerikasse tähendab Rauniga läbi ajama, aga igatahes kuna tähendab Raun juba tuleb, siis olgu öeldud, et tuleb raamatu kant, mille nimi on Lost sümbol ehk eesti keeli siis kadunud sümbol või kadunud märk, kuidas keegi soovib ja räägib saladustest Ameerika pealinna ümber, mis viivad vabamüürlaste nii. Aga kõik see paljastub täpsemalt juba 15. septi. Eestist ka uudiseid jagati, raha jagati uute filmide tegemiseks, ehk siis, kui kõik hästi läheb, siis saab Eesti järgmisel aastal endale kaks uut lastefilmi mängufilmi lumekuninganna ja joonisfilmi Lotte ja kuukivi saladus. See on tore uudis isegi mulle, kes ma kunagi lapsena telelavastuses nähtud lumekuningannat pisut pelgasin. Aga rõõmustavaid uudiseid tuleb veelgi, eesti etno progevand Pantokraator taas ellu ärganud. Järgmisel kolmapäeval esitleb bänd Viru keskuse rahva raamatus kirjasõnalist kokkuvõtet oma ajaloost millega on kaasas kolm CDd, kusjuures üks nendest uute lugudega bändi ajaloo pani kirja asutajaliige Erik Sakkov. Teine põhiline kaasautor oli vokalist lauri saatma. Palun head tänase uudiste osa lõpetavad Supilinna lähevad Tartus, mis toimuvad just praegu ja veel terve päeva. Kes veel ei tea, siis supilinn on kesklinnaga piirnev väike aedlinnaosa Emajõe ja Tähtvere vahel, mis koos ülejõega on Tartu üks vanimaid linnaosi. Aga mida mina tean, räägi parem sina, Tartu poiss. Noh, ütleme siis nii, et selle linnaosa asustuslugu algab 16. sajandi keskpaigast, mil siia hakati rajama aia krunte. Pidevaid elanikke on teada juba alates 18. sajandi keskpaigast, aga kolmapäeval alanud talgute käigus on siis linnaosa juba lume all sodiks puhtaks roogitud. Täna saaks siis toimuma kultuurilised üritused, mis kõik täpsemalt, seda saab juba igaüks kohapeal vaadata. Aga ikkagi üks uudis veel. Kuna Londonis peetakse jälle raamatumessi, siis seekordne raamatumess on Eesti jaoks kuidagi erilise tähendusega. Nimelt sai selleks ajaks valmis mõned eesti autori teosed, mis tõlgiti inglise keelde, teiste hulgas näiteks Kristiina Ehini, põletades pimedust, Liis Eppelil mälu juur, Anton Hansen Tammsaare põrgupõhja uus vanapagan, Tjundi doonori meelespea ja teised. Kokku peaks selle aasta jooksul ilmuma 10 eesti raamatut inglise keeles ja see on küll juba üks suursündmus, aga nüüd tõesti muusikat. Ma ei, ma ei soovi seenele loota. Väidetakse, et probleem on säiline. Pool laadaturule. Selle nädala esmaspäeval toimus Tallinna Ülikoolis arutelu mida selle Eestiga siis ikkagi peale hakata, päris metsa ei läheks, seal meenutati, et kui Soomes oli majanduskriis, tehti seal suuri investeeringuid, et töötuks jäänud inimestel oleks midagi oma ajaga teha, end täiendada, õppida midagi uut. Rahvaülikoolid töötasid kõik täie auruga. No nii sai kogu rahvas näiteks inglise keele selgeks ja see on ju ometi üks hea investeering. Aga peamine polnudki see, mida õpiti, vaid see, et õpiti, inimesed kasutasid ootamatult palju tekkinud vaba aega pigem selleks, et linnast ehitada ja mitte selleks ennast lammutada. Noh, Eestis on lood nigelad, aga töötuks jäänud inimesi ei saa ju jätta tegevuseta. Siin otsustasidki kunstnikud ja kunstitudengid appi tulla. Sel nädalal alustas Tallinnas postimaja teisel korrusel Project koondatute kunstikeskus. Mis ja miks, sellest rääkis kunstiakadeemia õppejõud Margit Säde ja Maria Juur. Mis on siis koondatute kunstikeskus, tundub üks väga huvitav algatus olevat. Igatahes. Igatahes koondutate kunstikeskus on põhimõtteliselt selline eksperimentaalne ettevõtmine, kus me tahame koos kunstiakadeemia tudengitega kutsuda töötuid ja inimesi, kellel on võib-olla töökoht, aga ei ole tööd või võivad olla potentsiaalsed töö kaotajad tegutsema, olema sotsiaalselt koos tegelema loominguga ja põhimõtteliselt õppima elus toime tulema, mis, mis iganes kõikvõimalike probleemidega. Ja ma arvan, et nagu kunsti tehes või kunstist mõeldes on nagu väga hea võimalus, et iseennast sõnastada, iseennast aktiveerida, iseendaga tegeleda, alustada võib-olla enda probleemidest ja vaadata, vaadata ka seda, mis on, kui laiemalt ühiskonnas toimub. Et, et see on nagu koht, kus saab hakata mõtlema selles suunas, et mida enda elu jaoks ise nagu muuta, sest et see on tegelikult ka see, millega kunstnikud väga laias plaanis tegelevad, et Eestis on tihti vale arusaam, et kunstnikud ei tegele ühiskondlike probleemidega ja mis üldsegi nii ei ole, et kõik probleemid, mida lahatakse, on väga reaalsed ja peegeldavad ühiskondlikke olusid. Ja ka hetkel see üldse see idee, kuidas tuli seda keskust teha, oli samuti, et kunstitudengid võtsid reaalse elu tänaval, et nende ümbert klassiruumi nii-öelda kaasa ja tahtsid sellega tegeleda, sest eesti praeguses olukorras tundus, et me peame ikkagi tegelema aktuaalsete probleemidega sellega, mis, mis toimub meie ümber, et me peame suhestuma sellega, et me ei saa jääda distantseeritult vaatama ja olla nii-öelda omas väikses mullis tegeleda. Ainult endale meeldib, aga. Maria Juur, mida te siis pakute ühele inimesele, kes on koondatud töö kaotanud, tead, tuleb, tahab millegiga tegeleda. Põhimõtteliselt meil on nagu neli erinevat programmi, mis on mõeldud konkreetselt töötutele workshop, kus saab teha plakatit, pildistada, mis mulle endale tundus väga hea mõte, oli selline foto töötuba nagu pildistades ooterežiimi, kus siis inimene, kes on jäänud ilma tööd, saab oma väikeseks kaameraga lihtsalt teadvustada seda, mida tähendab nagu ütleme, pildiliselt olla tööta. Et milline tema välja näeb, et kus ta siis nüüd käib ja keda ta kohtab. Mida see argipäev tegelikult tähendab? Siis on võimalus teha ajalehtede ajalehte, ehk siis teha kuuldavaks oma hääl. Plik produkt, mis valmib, on tegelikult dokumenteerib seda kogu protsessi. Ja reaalselt selle siis pärast läks välja Tallinnas tasuta jagamiseks, seda toetab kultuurkapital ka. Ja siis veel viimane programm, mis on vist osutanud Simoni kõige väärsemaks on see dokumentaalfilmi tegemise workshop teed, see on selline ettevõtmine, kus hõbedale siis võiski olla nagu töötu inimese elus mingi vahe teatas, et kus ta pihib kaamera ees sellest, mida ta mõtleb, mida ta tunneb ja mida ta tahaks. Ei ole kuidagi depressiivne ettevõtmine, et vastupidi, ma arvan, et kui sa selle lõpuks nagu maha saad, siis on. Parem olla võib-olla jah, tahaksin juurde öelda seda, et. Mulle tundub, et hästi oluline on Eesti ühiskonnas see, et inimesed ei julge öelda, mis nad arvavad ja tegelikult ka seesama töötuba Monteeri enda elu ise ja kõik ülejäänud ka mingis mõttes just üritavad ka need avada inimestelt ka iga arvamus on oluline ja seda on võimalik nii-öelda avaldada. Ja sellest, kui seda tehakse, noh, võib-olla kaaned minu, Eesti mõttetalgud rühivad sinnapoole, et inimesed saaks selle hääle, mida nad tihti ei saa öelda, et neil seda ei ole ka võib-olla et nad seda ei võta, eks ole. Ja, ja siin need paljud töötajad on ka, just, võib-olla kutsuvad inimesi ise seda häält võtma läinud nagu selle nädala jooksul vaid, vaid pigem ka nagu üldiselt et mitte loota ikkagi nii palju võib-olla mingitele institutsioonidele või riiklikele struktuuridele siis ennast sõnastada ja mitte karta seda enda arvamuse väljaütlemist ükskõik, mis positsioonil siis ühiskonnas ollakse, et ma arvan, et see on hästi oluline. Ja seda praegu on hästi vähe, kuigi inimestel on arvamusi, aga nad ja, ja minu jaoks kunst paljuski tegeleb sellega ja ma usun, et see ongi nagu see, kuidas kunst võiks tänapäeval suuri sõnu öeldes maailma muuta, et anda siis häält neile, kellel seda ei ole või kes mingis mõttes seda ise ei julge või ei või ei saa võtta, kas siis olude sunnil? Ma arvan, et see kutse ei olegi võib-olla nii palju kunsti teha nende töötubade jooksul vaid vaid lihtsalt juleta arvata ja ennast ennast väljendada ja enda enda mõtteid ka austada ja neid heaks pidada. No see kriitika, mida te olete saanud, sest eks iga hea asjaga käib kaasas ka virisejad, seltskond on olnud peamiselt selline, et mis sest ilule ilust, kunsti tegemisest kasu on, kui moteet tulen, siis ma tahan tööd. Mitte kunsti teha. Et minu meelest probleemi lahendamine on see, mida läbi kunsti tegemise saab hästi õppida ja elus tuleb probleeme rohkelt. Ma arvan, et selle tilulilu all on samuti need vanad arusaamad kunstist, et võib-olla on nagu kunstivorme ja viise kunstipraktikaid hästi sünnib vaim nagu mingisugune esteetiline, esteetiliselt nauditav mis iganes lillemaal või linnuteid kujutav graafika, siis ma arvan, et et seda ei pea nii nägema, et kui, kui läheneda probleemi lahenemise kui stardipunktist ja võib-olla kui see ei anna tööd ja ei toida siis see, et sa oled nagu võimeline enda ümber nägema erinevaid inimesi erinevate väljendusviisidega, mida Eesti ühiskonnas võiks olla rohkem ja mida minu arvates on vanades demokraatia, see, et, et suudetakse kas siis taluda ja lause austada erinevat inimest enda kõrval. Siis ma kujutan ette, et, et seesama tolerants on nagu väga oluline. See võib-olla ei saa tööd. Aga ma arvan, et sul on nagu võimalus enda jaoks areneda kõvasti. Ja noh, nähtavasti on kõige olulisem see, et inimesed saavad omavahel kokku, et töötaja inimene kohtab teist ja meie üliõpilastena kohtume neid ja meie oleme ikka suuresti põhimõtteliselt töötades isegi töötades, meil ei olegi kunagi tööd olnud. Et siit võib tulla ka see, et meid me näidatakse ette silmakirjalikkust, aga sellist naiivsust ja eluvõõrast suhtumist idealism, aga ütleme siis nii, et aga jah, olemegi naiivsed on meil ongi sellised eesmärgid. Et kui me oleksime mingite vanade küünikutena koondatavate keskustes, ta kaetakse ka nagu oma mõtte, et siin peab annus sellist puhast rõõmu idealismi ikkagi juures olema. Selleks, et ühineda nende programmidega ei pea oskama joonistada, ei pea oskama maalida, ei pea oskama filmi teha. Absoluutselt mitte. Ma arvan, et kõige olulisem on ikese tahe. Kui nüüd inimene tahaks selle üritusega liituda, mida ta nüüd tegema peaks? Kõige lihtsam on minna meie veebilehele KKK Dundee ja seal ennast registreerida. Teine võimalus on, et et lihtsalt tulla kohale ja me oleme kogu aeg seal ja, ja tulla ja rääkida meiega, et me asume siis Postimehe teisel korrusel Narva maantee üks ja meie töötoad algavad alates kella 10-st ja kestavad orienteeruvalt kella kolmeni ja siis õhtune lisaprogramm, kus toimuvad kohtumised kunstnikega ja erinevad arutelud suures osas praeguste probleemide nii-öelda taustal, et on kunstiantikapitalism teemaks kapitaalse nurjumise ajastul. Nädalavahetusel on siis päris põhjalik programm Eesti kaasaegse kunstimuuseumis, mis asub põhja puiestee 35. Juba homme võib tulla vaatama dokumentaalfilmiprogrammi, mille põhiteemaks on low juureaktivist ehk siis kodanikualgatus ja mitte Eesti näitel, vaid see, kuidas seda tehakse mujal maailmas. Et siin on üks silm Argentiina näitel sellest, kuidas töölised, kes on kaotanud töö tehases, otsustavad ühel hetkel teha siseüle võtta ja hakata omanikeks, et see on päris põnev võitlus, väga südamlik inimesed on väga lihtsad ja ausalt öeldes mina nutsin filmi vaadates. Mis puudutab väga paljusid teemasid, mis on väga ühiskondlikult inimlikud. Tohutult näitavad, kui palju on seal võimalik ära teha mitte millegiga ja suure tahtega. Et sealt nagu selline kodanikualgatus rohujuureaktivist, mis saabki alguse, et kui on nagu ühine eesmärk inimestel, mille nimel kokku tulla ja midagi ära teha ja siis iseenesestmõistetavalt palju selle nimel vaeva näha on eestlastele vist üsna võõras on. Nojah, aga ma arvan, et võibolla ajad palun, kui muudavad inimest või ühel hetkel me oleme sunnitud pead kokku panema ja midagi välja mõtlema, et ma arvan, et need ajad ei ole kaugel. Ehk inimese pea on suurem kui haugil, pole tema mälu reeglina palju parem. Seepärast lõi jumal ka internetiraadio ja sealt saab juba kõike meie jutu uuesti üle kuulata. Aga tänane saade. On lõppenud teiega olid Riho Lauri Saaria Urve Eslas. Kõik kuulajate mõtted ja ettepanekud on oodatud e-posti aadressile kultuuriga ja aeti r punkti. Täname kuulamast ja kohtume nädala pärast.