Tere hommikust, head raadiokuulajad, Marko Reikop on minu nimi ja iga pühapäevane jutusaade alustab ja täna on jutusaate külaline helilooja looja budist rännumees Peeter Vähi, tere hommikust. Tere hommikust. Muidugi, millises, millisest tahust? Me võiksime vabalt rääkida, hakka rääkima hakata, et sa, helilooja oled seal nagu. Noh, ausalt öeldes, viimasel ajal kõlab kõige üllatavamad selles mõttes heliloomingu eriala lõpetanud konservatooriumis ja eelkõige tuntud Eestis kui heliloojaga. Nüüd kui ajad on edasi läinud, siis tänapäeval pigem sellise idamaade oriendi ja budismi ja võib-olla rännu mehendusega seotuks. Kas see sind palju rohkem kui, kui helilooja loomingut võib olla? Sellepärast, et, et selles on midagi erilisemat või, või ka pisut uudsemat, aga helilooming on ikkagi minu jaoks ikka põhiline tegevus ja et ega ma ei ole ju sellest sellest kogunud, et et need teised valdkonnad, mida sa nimetasid, need on pigem hobid või, või kõrvalharrastused. Aga jah, teinekord need võivad rohkem silma paista laiemale publikule, aga ma arvan, et muusikaringkondade jaoks tähendab. Ma loodan, et ma olen ikkagi eelkõige helilooja. Arusaadav no miks Peeter Vähi täna siin istub, on põhjus selles, et orient muusika festival algab viiendal mail ja viiendal mail esitleb Peeter Vähi raamatut siiditeel, nii et see on just nimelt järgmise nädala teisipäeval, siis need kõik kõik koos koos tulevad. Ühtne ajastus on olnud, mida sa või heliloomingu ei loominguga praegu jätkata, missugune praegune looming on, mida sa kirjutad ausalt öeldes kui ta tahaks, seda on väga raske kuskilt kuulata, kui just ei osta. Muidugi spetsiaalset laataja teadlikult ei otsinud. Ma arvan, et, et just nimelt sa nimetasid jah, plaate plaatidega on mul suhteliselt hästi läinud, sest noh, ei olegi võib-olla väga palju selliseid eesti autoreid kui välja arvata. Toomas Anni paar paar paar eesti autorit kellel on au öelda, et neil no umbes 10 autoriplaati ja ja et võib-olla nende muusikat on enam kui 50-l CD-l ilmunud. Nii et, et see plaatide hulk peaks olema päris piisavad. Valdavat osa minu heliloomingust on võimalik plaatidelt kuulata ja ka internetist alla tõmmata ja nii edasi ja nii edasi. Aga jah, selleks peab loomulikult olema teatud spetsiifiline huvi. Hetkel ma olengi võtnud endale ühe niisuguse väikese pausi umbes paari-kolmekuulise, et ma tõepoolest ühtegi teost ei kirjuta. Viimane teos oli eest mille esiettekanne oli Viinis koos sümfooniaorkestriga ja Jaapani hiigeltrummide ansambliga tähendab taiko ansambliga niisugune vabas õhus ette kantav enam kui pooletunnine teos. See oli üks selline suurem ettevõtmine ja siis minu järgmine teos saab olema ajaliselt kestnud veel suurem, umbes seitsmekümneminutiline, noh, tinglikult võiks seda oratooriumiks nimetada. Ja ühes niisuguses imelikus keeles on see nagu kopti kopti keel. See on Vana-Egiptuse eelkõige kristlikud tekstid olid Egiptuses selles keeles kirja pandud, nii et ma praegu tegelen natuke. Muidugi tõesti liig oleks väita, et kopti keele õpingutega, ühesõnaga püüan natukene, kuidas sellest aru saada, püüan nuusutada natuke seda, seda keelt ja siis kusagil, kui siin suvefestivalid läbi saavad alates sügisest siis terveks aastaks jätkub mulle siis mulle kui heliloojale tööd selle suure oratoriaalse teosega. Mulle alati meeldib, kui inimesed tähendab, võtad kolmeks kuuks pausi, ei tee midagi, see kõlab alati väga hästi. Mul tekib alati küsimus, millest sa elad sellel kolme kuu kolme kuu ajal või järelduse teha, et kui Viinis esitatakse sind järgmine kord tuleb koptikeelne oratoorium, et siis põhimõtteliselt Peeter Vähi on nii hinnatud helilooja, ta kirjutabki paar teost aastas ja kogub autoritasusid ja see on, see on hea äraelamine. No ei, ma ei ütle kindlasti, et see on hea äraelamine, aga noh, ütleme nii leiva ja, või jaoks jätkub heliloomingust tuleks raha peaasjalikult põhiliselt küll, jah, sest sest need teised valdkonnad, näiteks nagu festivalide korraldamine see on, noh, ma ei ole küll võib-olla selle finantspoolega nii hästi kursis, sest ma olen eelkõige festivali kunstiline juht, aga mitte finantskorraldusjuht. Ja nii palju, kui mina tean, need on sageli ikkagi Eesti vabariigis. Sellised süvamuusika ja orientaallase muusikafestivalid on nii-öelda kahjumiga üritused. Arusaadav no see on, see on ju väga tore, kui õnnestub oma põhierialaalaga leiba teeninud ja kuidas, kuidas selles mõttes käib, et kus inimesed teavad, et sinna nagu Peeter Vähi siin Eestis toimetab ja kirjutad sellist muusikat, mida võiks ettekanded, kuidas kuidas rebib ja kuidas, kuidas juhtub niimoodi Petradiviinist saab ennast suure orkestri ja trummi trummidega esitleda. No täna, tänapäeval seal on see asi ju eriti lihtne. Viimase kümmekonna aasta jooksul on ikkagi põhiliseks selliseks infoallikaks internet ja koduleheküljed ja, ja, ja kui, kui nagu ma ütlesin, et kui muusika on ilmunud juba enam kui 50-l heliplaadil, siis ka nende plaadifirmade kodulehekülgedel on informatsioon olemas. Noh kuidas, kuidas meie siin peame mõnest Läti või Norra kunstnikust või kirjanikust ka kusagilt ikkagi see jutt, olgu peale levib, nii et ma arvan, et küllap Eesti heliloojate kohta ma ei pea silmas üksnes ennast vaid kõikide teiste kohta, info levib sama samamoodi. Korralik kodulehel ma eile vaatasin seal peal see nagu mitmekeelne ja täiesti täiesti nagu toimiv. Nojah Eesti on, jah, oli liiga väike, noh, nii-öelda turg ühe helilooja valdkonna jaoks, et ainult eestikeelset kodulehekülge saaks lubada. Inglisekeelne on selline üsna elementaarne, aga aga mul siiski ei ole see nii korralik, et oleks ka hiinakeelne ja venekeelne ja võib-olla ma tean prantsuse või midagi sellist, et mul on põhiliselt kahekeelne kodulehekülg. Kuskil Wikipedia meedias. Jah, on, ma olen ise ka avastanud täiesti juhuslikult. Keegi on ukrainakeelse mingi saidi teinud ja keegi on saksakeelse teinud, aga noh, nendega ma ei ole. Ma ei tea, kes seda teevad ja ma pole sellega seotud. Tartu levimuusikapäevad lõppesid ka eile õhtul olid sa politsei seal? Kohale kuulasid kortsud, muide kui me sinuga, Marko, rääkisime vist kolm päeva, aga siis mõtlesin, et ma lähen, lähen Tartusse. Ja täna hommikul Läksin siis naasnud need niimoodi kell seitse hommikul oleks hakanud sõitmas, aga ma otsustasin ikkagi mitte minna, sest noh, nagu me just äsja mainisime, et viiendal mail teisipäeval algab orient festival ja sellega seoses veel nii palju nii palju selliseid igasuguseid ootamatuid meile tuli arvutisse. Et ma mõtlesin, et kui ma kui ma nüüd lähen kaheks päevaks nii-öelda täiesti irdunud sellest, siis võib juhtuda midagi ebameeldivat ja teatud probleemid vajasid lahendamist. Kuigi ma ütlesin, et ma olen festivali puhul eelkõige kunstiline juht ja mitte selline managemendiga seotud persoon, aga ikkagi on teatud küsimused, kus, kus tuleb ka kunstilisele juhile sekkuda mõningates korralduslikes asjadesse, nii et rumal tuleb võtta kui vaja noh lausa koju ehk mitte, aga, aga, aga noh, ma pean üldse ütlema nendele raadiokuulajatele, kes arvavad, et, et festivali kunstiline juhtimine, see on niisugune peaaegu et selline taevalik ja üksnes loominguline ja püha tegevus kuskilt suurtest kõrgustest näpuga näitavad, et ma tahan seda ja seda siis tegelikult noh, võib-olla ma ei ole osanud omi asju hästi korraldada, aga nii-öelda see minu kunstilise juhi amet sisaldab tegelikult aeg-ajalt ka koristajaks lavatööliseks ja autojuhiks olemist ja postiljon, eks olemist. Et kõik on esindatud, mis siis variant festival selles mõttes, et kuulame ühe muusikapala siia algusesse, et siis oma jutuga edasi minna, rääkida natukene sellest oriendist idamaast pikemalt, mis sinu süda ja armastus ja hing on, aga kuulame muusikapalad, mis on, mis sa valisid? Kuulaks kõigepealt tähendab kõigepealt ma ütlen seda, et kõik kolm lugu, mida me, mida me täna kuulame, on ühel või teisel moel seotud tänavuse orient festivaliga ja kõigepealt kuulaksime siis ühte lugu, mis esindab sellist Pakistani muhameedlaste, eelkõige suffide kaval stiili. Nüüd mõtlesin küll mitu sellist, 14 sõna, millest keegi Pakistan India naabruses Indiaga, Indiaga vaenujalale. No kui te lubate, võib-olla ei hakka neid sõnu lahti seletama, aga ühesõnaga see on selline stiil, mis saab olema esindatud tänavusel orient festivalil ja ma arvan, et see on väga atraktiivne, et ma tegelikult noh, see on võib-olla niisugune ei ole ilus teha sellist varjatud reklaami selle selle raadiosaate raames, aga tegelikult ma väga palju ootan just Pakistani muusikutelt sel aastal oriendil ja soovitan tulla tegelikult seda kuulama. Pakistani muusikaga ja tõesti vikerraadio lainepikkustel vist väga tihti ei kuule, kui üldse seda kuulama, nii et praeguses Pakistani muusika. Täna puhume Peeter Vähiga juttu, no sellest oli aru saada sellest muusikast, kuigi sõnadest polnud arusaadav, selline rõõmsa mulle tundub küll rõõmsameelne lugu, et seal sellist kirge ja ekstaasi ja ja kindlameelsust, et kurb lugu küll. Ei, ei olnud kuigi sügavalt religioosne muusikaga, just ekstaas on see kõige põhilisem märksõna, mis iseloomustab seda nõndanimetatud kaval sti stiili ja ja selle muusika nii-öelda musitseerimise raames. Lauljad on, ma isegi ütleks, Nad mitte ainult ei satu ekstaasi, vaid nad lausa peaaegu sisenevad selles ses transi transiseisundisse. Enamasti kestab üks lugu võib olla näiteks veerand tundi või 20 minutit ja laval on noh, nagu näiteks selgi aastal oriendil sellise ansambli koosseisus on laval 10 meest, siis on tavaliselt kaks sellist eeslauljat kes mängivad ka harmoonia meid, siis on löökpillid ja siis selline kuueliikmeline saatekoor või noh, nagu background, vokaal on taga. Et seal on väga atraktiivne No tuleme natuke sinu isiku juurde tagasi see usuteema või siia budismi üldse usuteema on, on tegelikult väga huvitav teema, ütleme kui sa, kui sa käid ja kohtud nende muusikutega, siniusu teema tuleb jutuks ka, et julgelt küsida moslemipillimehelt tema usu kohta küsimusi ja vastuseid saada, mis sind ennast huvitavad? Ei no miks see, miks see ei julge? Ma pean kõigepealt seda ütlema, et et, et võib-olla lääne meedia kaasabil on loodud eriti viimasel aastakümnel. Moslemitest pisut selline ebaadekvaatne või väga vaenulik pool on just just just et kohati peaaegu et tõmmatakse sõna muslim ja terroristi vahele võrdusmärk. Tegelikult on, on see absoluutselt vale? Ma, ma ei taha öelda, et vale on valed, on need faktid, loomulikult on juhtunud igasuguseid asju, aga meenutagem on ajaloos teinud kristlased väga hirmsaid tegusid ja Hiinas konfitsianistid ja on, on väga paljude erinevate religioonide esindajad teinud igasuguseid koledusi ja saatnud korda massimõrvu ja nii edasi. Kui sa reisid idamaades ka islamimaades ja kohtute niisuguste tavaliste inimestega, siis nad on väga normaalsed, väga sõbralikud, väga hea heasoovlikkus ja näiteks mõnes mõttes just islamiusu selline rangus on näiteks viinud selleni, et niisuguses igapäevaelus näiteks sa võid jätta oma, ma ei tea koti kusagile lauale palju julgemalt kui näiteks meil Eestis paljudes islamimaades ma olen näinud isegi niisuguseid asja, et kui minnakse noh, viis korda teatavasti minnakse või palvetatakse ja niisugune noh, umbes lõuna paiku mingi selline suurem palvetund näiteks kell kaks päeval siis. Uksele pannakse mingisugune pael ette ja siis see poepidaja läheb paarisaja meetri kaugusele, võib-olla Moshesse palvetama ja seal on pael, on kauplusel ees ja mitte keegi ei lähe sealt midagi varastama. Muidugi, karistused võivad olla rängad, noh näiteks islami šariaadi seaduse järgi raiutakse sul käsi maha, kui selle vargusega vahele jäänud. Aga see religioon on, on ka nii-öelda moraali heaks väga palju teinud. Ja nüüd tegelikult ma oleksin teemast kõrvale, su küsimus oli, et kas ma olen küsinud nendelt nende usu kohta ja loomulikult ma olen, ma olen väga paljudega vest vestelnud nii oma reisidel kui ka kui ka nüüd islamimuusikutega kokku puutudes, näiteks eelmisel oriendil käis ka üks Hafis Aphiseks nimetatakse inimest, kes peast tsiteerib või, või loeb või laulab koraani tekste. Tema näiteks rääkis väga palju sellest ja nad on väga hea meelega valmis rääkima oma usust, oma tõekspidamistest ja võib-olla ümber lükkama neid eksiarvamusi, mis on läänes levinud. See on tore kuulda, kas sina jatel oriendi, ütleme, budismihuviline, oled sa ise usklik, võiks öelda, et sa oled. Ma ei tea, kuidas täpselt kõneldakse, on Eestis üsna võõras teema. Buda usku. No mingil määral on üldse religioon selline asi, et noh, teatud määral isegi selline nagu intiimne teema, nii nagu võib-olla inimesed ei taha rääkida avalikult näiteks raadios mikrofoni ees, võib-olla oma päris intiimelust täpselt samuti on natuke kuidagi raskendatud noh, minu jaoks rääkimine oma sellistest usulistest tõekspidamistest. Aga jah, ma olen seotud üsna tihedalt budistliku Just tiibeti budismi koolkonnaga, mida nimetatakse Trigunkagi jälle võõrapäraste nime nimedega. Ja juba palju aastaid alates 90.-te aastate algusest, miks neist raske rääkida? No see seondub näiteks igasuguste eetiliste printsiipidega ja Noh, kui sellest hakkad rääkima, siis noh, tekib selline mulje, et sa nüüd hakkaks rääkima igast iseendast kui eetilisest inimesest või noh, ma ei mõista, et noh, need on ikkagi sellised sügavalt isiklikud, isiklikud isiklikud asjad kui, kui küsida, küsida midagi väga konkreetset, mis, mida näiteks koolkond õpetab või kuidas koolkonna ajalugu see on, see on nagu teine asi, aga mulle jah, väga ei meeldiks läbi läbi enda isiku sellest sellest rääkida, palju lihtsam on sellest samast asjast rääkida kuidagi kui kui kõrvalseisja Aga kas, kuidas ma küsisin, kas budistid on sellised palju rahumeelsemad või õigupoolest oleks praegu sellises frustratsiooni ajaloos küsida, isegi rahumeelsus pole nii oluline, vaid kas budistid õnnelikumad kui ütleme mitte budistid või teiste religioonide esindajad. Sest ma saan aru, et see on pisut naiivne küsimus, aga ei, ei oleks inimene usu poole pöördub siis ta ju mingisugust hinge, Raustaadiumit või sellist paremat staadiumid. Jah, budismi üks eesmärk ja tõepoolest on just just mõnikord formuleeritakse seda nõnda, et kannatustest vabanemine või meelerahu saavutamine. Teinekord väljendatakse seda sellise sõnaga nagu nirvaanasse jõudmine. See on, see on tõesti eesmärgiks ja kui, kui inimene tõesti mediteerib Regulaarselt siis tõepoolest, minu arvates küll ta saavutab rohkem sellise meelerahuseisundi ja, ja kui seda isegi nii-öelda tänapäeva ma maailma tuua, siis võiks öelda, et, et võib-olla lihtsam on budistlike meditatsiooni abil vabaneda sellisest nähtusest nagu stress mida me ilmselt kõik ühel või teisel määral oma sellises üle tsiviliseeritud elus kogeme. Seda ma ei, ei tahaks siiski välja öelda niisugune niisugust mõtet, et, et kuna sa küsisid, et, et kas budism suudab saavutada seda enam kui teised religioonid? Ma nagu annaksin mingi hinnangu, et et budism on parem ja teised religioonid on halvemad. Ei, seda ma kindlasti ei julge väita juba eelkõige sellepärast, et mul ei ole enamike teiste religioonide ka niisugust tihedat, et sidet olnud olnud ja mul ei ole niisugust isiklikku kogemust olnud ei islamiga ega hinduismiga või šithalismiga või, või mis iganes teise religiooniga küllap on, on, on igal religioonil omad omad väärtused, aga jah, selline meditatsioon, hingerahu saavutamine, see on budismis küll väga nii-öelda esiplaanile tõstetud ja selleks on väga palju erinevaid meetodeid tehnikaid, praktikaid välja mõeldud. See tähendab kõike seda, et see kõik ei tule ka kergelt, et sellega pidevalt tegelema igapäevaselt aastaringselt kümnete aastate kaupa. Ja isegi siis ei pruugi midagi välja tulla. Imelik, imelik asi, mõned väidavad, et, et nad kuidagi peaaegu et üleöö saavad mingisuguse, väga erilise ilmutuse nad ühel õhtul lähevad magama, on ühed inimesed ja järgmisel hommikul tõusevad üles ja nüüd selgus, on saabunud, nüüd on selgus, kui nad on saavutanud mingi teatud valgustatuse. Ma olen paljudelt Kristlastelt midagi niisugust kuulnud, et noh, väidetakse et näiteks, et öösel tuli näiteks Jeesus Kristus nende juurde, rääkis nende nendega, nad said ilma ilmutuse, et midagi on jah, üleöö täiesti muutunud. Minul niisugust kogemust endal ei ole. Ja pigem pigem on, on see võrreldav olnud sellega, nii nagu ma näiteks klaverimängu olen õppinud algul väga aeglases tempos Helir heliredeleid, siis natuke keerulisemate tüüdid ja, ja siis võib-olla juba jõuad seal mõne Bachi fuuga või Beethoveni sonaadi juurde. Ja, ja täpselt samasugune kogemus on budistlike meditatsioonidega olnud, et algul keegi kuru laama või, või siis noh, selline vaimne juhendaja õpetab sulle selliseid kõige algelisemaid, mingeid hingamisharjutusi, hingamismeditatsiooni kõigepealt selliseid kontsentreerid kontsentratsiooni, harjutusi, et sa suudaksid oma mõtet või kuidagi sellist meelt, et hoida teatud lainel ja alles pärast seda tulevad sellised esialgu algelisemad, hiljem juba sellised autosofessiooni harjutused, millega sa iseennast kuidagi püüad milleski muuta või kujustada, visualiseerida end kellegagi ja järjest keerulisemaks ja keerulisemaks, et selleni Suur osa inimesi siiski ei jõua nii nii üleöö, vaid see nõuab noh, kas just igapäevast, aga ja 10 aasta pikkust, aga igal juhul aastatepikkust sellist tõesti mõttemeeletreeningut. Aga kas need laamad või need samased tallel dalai-laama, kes siin Eestiski on vist korduvalt käinud kaks korda ja et on nad siis ka absoluutselt teistsugused inimesed, kui sa temaga kohtuta näedsa, tabad ära, et see ei ole inimene siit ilmast või, või, või ta on absoluutselt teisel tasemel persoon. Dalai-kui jutt on tema pühadus, sest dalai-laamat siis mul isiklikke selliseid kokkupuuteid on temaga ainult ainult ja needki väga põgusad. Niimoodi umbes ühes ruumis on õnnestunud temaga viibida ja kas tuleb välja mõnikord ka niimoodi kätt kätt surudes. Aga noh, need on olnud sellised suhteliselt põgusad ikkagi ja mitte pikaajaliselt. Ma korra segan sind, ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et inimesed räägivad, kui isegi kohtuvad praeguse Rooma paavsti Benedictus ruumi astub, siis on tunda, et ruumi saabub selline, kuidas öelda vaimne suurus. Kas dalai-laamaga on, on samamoodi tunda, kui ta ruumis viibib, et seal on vaimne vaimne ülijõud? Ma arvan, et jah, on on ikka, aga dalai-laama puhul osutub üheks väikeseks niisuguseks ma ütleks isegi segavaks faktoriks, et kõike seda niisugust, seda vaimset jõudu tunnetada nimelt see, et ta on muutunud tänapäeval eelkõige niisuguseks poliitiliseks figuuriks ja ma ei julge nüüd seda väita, et see midagi temalt maha võtaks, aga pigem sellele auditooriumile. Auditooriumis tekitab sellise nagu eelarvamuslik suhtumise, kui seal on, kui ta kusagile tuleb, seal on 10 telekaamerad, seal välklambid vilguvad, sinna tulevad kohale. Kes muidu ei tuleks ühegi vaimse õpetaja õpetuste peale kui, kui Dalai Lama on, on Tallinna raekojas, seal on Savisaar, seal on, noh, ma ei tea, kes, kes kellel ei ole tegelikult mitte mingit pistmist selle asjaga võib olla ka selle selle tõttu palju enam. Ma olen tajunud niisugust vaimse energia väga tugevat voogu mõnedelt, teistelt loomadelt või budismi õpetajatelt, gurudelt, kes ei ole nii tuntud. Ja noh, näiteks sellesama tri kumbagi koolkonna ülemlaama, kelle noh, selle, millise koolkonnaga ma olen ise seotud, kui tema on käinud, kas Eestis või kui ma olen korduvalt käinud Indias seal, kus, kus tema elab ja temaga on mul tekkinud niisugune kuidagi isiklik ja pidev juba aastatepikkune niisugune tutvuse kontakt, näiteks kui ma temaga kohtun, siis see on minu jaoks olnud palju noh, kordi ja kordi, tugevam, selline, nii emotsionaalne kui vaimne, kui spirituaalne, selline religioosne impulsse laeng, mis on temal temalt tulnud. Aga ma ütlen veel kord, et see ei ole mitte ilmselt dalai-laama süü, vaid pigem tekitatud kond tema ümber, et ta on poliitiline figuur, ta on eksiilvalitsuse juht, ta on tiibeti seisab õiguste eest seisja, Nobeli preemia laureaat ja sadade raamatute esikaanel olev figuur, kellest on tehtud filme. See on, see on midagi, midagi muud. No tema on kuulsaks sellega, et või, või ma ei tea, kas budistide käiksin järgus, sääst lendab käe peale. Et ära tapa, seda ei tohi, see tundub siin meie kultuuris. Harjumatu, ütleme niimoodi. Jah mitte üksnes budismis, vaid ka tegelikult mõnes teises religioonis ka hinduismi-is ja, ja noh, see on üks veel lisaks üks niisugune väiksem religioone, mis on Indias levinud džainism. Need usundid on jah või religioonid, on, on nii-öelda tuntud selle poolest Ahimsa ehk vägi vallatuse printsiipi ja üsna rangelt võimaluse korral üsna üsna rangelt. Kunagi ei ole tegelikult võimalik inimesel eksisteerida nõnda, et ta ei kahjusta mitte ühtegi teist elusolendit, kas või metsas jalutades me ilmselt astume kellelegi peale. Ja, ja tapame putukaid ja hingame kogemata ühe sääse sisse ja jällegi jällegi nii-öelda sellega, hävitame ta elu. Põhimõtteliselt võiks ju olla ja seda pooldan ka mina, et kui võimalik kui ei ole selleks tungivat vajadust, siis ei pea ju kellegi elu hävitama, aga paraku tehakse ka sageli seda täiesti mõtlematult. Et, et tapetakse sadu elusolendeid, et otsest vajadust selleks polegi ja kui sa tõid selle sääse näite siis ma pean ütlema. Ausalt öeldes ei löö paar minema ajanud minema ja tegelikult seda isegi kahel põhjusel. Üks on selline eetiline printsiip. Ja lisaks sellele nüüd konkreetselt sääse puhul on isegi üks praktiline kasu sellest, kui ma, kui ma teda maha. See sääsk on tõenäoliselt juba jõudnud imeda natuke verd. Ja kui ma ta löön maha, siis see nii-öelda vere lõhn minu minu kehal levib ilmselt ikkagi meetrite ja meetrite kaugusele ja kümned sääsed tunnevad seda ja nad tormavad veelgi rohkem mind mind sööma, et tegelikult sellest ei ole mingit kasu, kui me nendest miljonitest sääskedest ühe hävitame. Ja määrime veel ennast verega ja kutsume sellega ainult rohkem sääski kohale, nii et seda kahju hõhed, kes ei ole veel selle mõtte peale tulnud. Jätke see endale meelde. Sääse maha, löömisest pole mingit kasu. Ükskõik kui palju neid maha lööme, neid on ikka väga-väga palju kordi veel. Absoluutselt rohkem ja neid, seda rohkem neid tuleb. Ma tahaks sellest budistlikus praktikast natukene veel rääkida, et me kujutame ette, mida kristlased kristlased teevad, käivad kirikus ja nii edasi, missugused sakramendid need on? Üldiselt see meie siin euroopalikus kulturismi kulturismis teada kultuuriruumis teada, aga missugune, ütleme tavalise butisti. Ma ei tea, olen budist ka, aga noh, laias laastus tavaline praktika, et kuidas, kuidas ta, kuidas ta elab, ütleme elanik kui ta on budist, aga ta ei ole selline munk, ei ole kloostris elavast tavaline inimene aga buda usku, et kuidas, kuidas ta käitub, missugune tema selline päevaplaan ette näeb ja kuidas, kuidas ta selliseid usulisi rituaale läbi viib, missuguseid üldse on? Neid turiste, kes ei ole lausa lausa mungad, neid on ka väga-väga mitut tüüpi ja mõnikord isegi tekib küsimus, et kus on see kriteerium, kes on budist, kes mitte noh, siin neid kriteeriume võib olla väga-väga mitu. Võib-olla kõige põhilisem ja noh, ehk kõige sellisem konkreetsem on see pudi budismis. Kui, kui nüüd niisugust kristlikku terminit kasutada sakramente, siis üx budistlikke sakramente on see et võetakse vastu. Selline kuidas seda nüüd eesti keelde nime eesti keeles nimetada? Nagu buda ja, ja budaõpetuse ja budistliku kogukonna kaitse alla minek, mõnikord öeldakse eesti keeles selle kohta ka varjupaiga vastuvõtmine. See võiks olla analoog kristlikule ristimisele Sakkamendile. Ja sellest hetkest, kui, kui nüüd budist võtab vastu selle nõndanimetatud varjupaiga, sellega talle tavaliselt antakse ka koos üks selline budistlik nimi, mis võib olla kas siis enamasti sanskriti või, või tiibetikeelne sulle endaga budistlik nimi olemas, on olemas, kuidas ma kirjutan selle isegi välja, ma ei tea, kas seal joklon, trupp, küntšokeerundruki lon, trupp, Lundro trupp, tsüklon, trupp on minusugune budistlik nimi või darma nimi, nagu seda vahel öeldakse, see, see ei ole mingi selline salajane nimi. Noh, mõned kasutavad seda niimoodi ka avalikumalt. Aga. Ühel hetkel on trupp öelda, siis sarjaga Sellele. Ja. Nii et sellest hetkest võiks öelda, et inimene on budist. Teine niisugune kriteerium võiks olla see, kuigi ma arvan, et see ei ole võib-olla nii oluline kui, kui keegi on mõne budistliku kreetse koguduse liige ja ta maksab liikmemaksu, ta on seal jookseb olema, sest seal kusagil nimekirjas, et noh, võib-olla on ta sellest hetkest Hizbulist noh, need asjad langevad küll sageli kokku, aga alati ei pruugi kokku langeda ja, ja kolmas mis on võib-olla kõige tähtsam, aga nii-öelda väliselt väliselt märkamatu, et inimese teeb kas budistiks või mitte, budistlik see, mis tema, kuidas ta oma südames tunneb ja keegi võib-olla mitte vastu võtnud seda varjupaika ja tal ei ole budistliku nime. Ja ta ei maksa liikmemaksu koguduses. Aga ta südames tunneb, et Ta on see ja noh, siis ma ei julge kuidagi öelda selle inimese kohta. Ei, sa pole õige budist. Aga nüüd sa küsisid, et, et, et kuidas see igapäevaelu välja näeb, see igapäevaelu on just miks ma seda eelnevat juttu rääkisin, sõltuvuses sellest, kas ta nüüd on koguduse liige, kas ta on selle kogudusega seotud, kui keegi on oma südames budist ja, ja kodus ma tea, praktiseerib mediteerib? Ega ma tegelikult seda ei tea ju ja noh, ma ei saa seda ka praegu raadiokuulajatele siin läbi mikrofoni kirjeldada. No kui keegi kodus midagi teeb, ma ei ole seda näinud, ma ei tea, ma võin ainult kirjeldada seda, mida ma näen, mida tehakse budismikeskustes, kus käivad niisugused ütleme, mitte munkadest vaid nii-öelda just noh, ütleme sellised ilmalik budist ei saa ka selle kohta öelda. Sest noh, ütleme sellised mitte munkadest, budistid. Et, et reeglina Euroopas on on see midagi niisugust, et umbes umbes kord või kaks nädalas käiakse budismi keskuses koos. Ja viiakse läbi mingit tühist meditatsiooni, mingit praktikat, et noh, see on enamasti mingite tekstidega Stahli, sanskritikeelsete või tiibetikeelsete tekstide selline koos retsiteerimine. Aga see ei ole mitte ainult noh, ütleme selline laulmine, noh eelkõige see laul on nagu fooniks või see niisugune tekstide lugemine on fooniks ikkagi sellisele meditatsioonile või mõtete keskendu keskendundamisele ja, ja visualisatsioonidele fooniks. See asi oleks võib-olla atraktiivsem iseenda jaoks, siis mängitakse seal mingeid mingeid trumme, puhutakse pasunaid sellega, sellega koos tehakse kummardusi. Ja teatud rituaal, atribuutika alati kaasneb sellega kas mingit pühapildid, kellukesed ta üsna selles mõttes kristlase sarnanevad umbes jumalateenistus jumala jumalat otseselt budismis nagu ei, ei, ei teenita või noh, ei saa väita. Budism eitaks jumalate olemasolu, aga no ütleme, buda ei ole jumal siiski buda on valgustuse saavutanud inimene ja eel ja erinevad buda aspektid, mida kummardatakse, noh, nad ei ole nagu päriselt võrreldavad. Noh, nii-öelda kristlaste ainuainu jumalaga. Kuidas, kuidas. See, kuidas sellises rituaalis käida, kuidas sa ise käitud, kas mõte on seal keskendunud ja sa oled meditatsiooniasendis või läheb mõttega mõttega mõnikord mujale läheb selle peale, et oleks toidupoest läbi käia, leiba osta või, või enne õhtul õhtut enne kojuminekut tuleks täna veel seati sealt läbi käinud. Noh, loomulikult on need kõik siiski, kes nendes rituaalides osalevad, nad on ju inimesed ja mitte ainult inimesed, et nad on ka veel jaotuvad meesteks ja naisteks ja ja noh, need mõtted võib-olla ainult ei, ei keskendu näiteks ainult toidupoele, vaid noh, sa võid märgata näiteks, et sinu kõrval on näiteks väga, väga kena kena tütarlaps ja jääd hoopis no teda vaatama. Nii et. Ma arvan, et selles ei ole tegelikult midagi midagi imelikku ja noh, ma julgen isegi oletada, et ka munkade puhul on see asi võib olla samamoodi, sest ka nemad on inimesed, nad ei ole ainult Tallinnas või esis, koos käiakse. Paar-kolm kohta. Noh, võib-olla ma alustaksin noh, mitte ainult sellest koolkonnast, millega ma ise olen seotud, vaid siin on üks, üks niisugune niisugune. Kogudus, mille nimi on effebeoomsn inglisekeelsetest lühend inglisekeelsetest sõnadest Friends of Western budistooder ehk Läänemaa budistliku vennaskonna sõbrad Nende nende budakoda, nagu nad seda nimetavad, budismi keskus asub Tallinnas Luha luha tänaval. Luha üks, aga see koolkond, millega mina olen seotud Trigungaagi koolkond, meie keskus asub, asub seal samuti samuti Tallinnas ja kui seda ütlema, et ma ei tea aadressi, aga kuskil seal Gonsiori tänava lähedal Läheb läheb sakraalnoore seal tavaline vajab, ta on tavaline maja, kus on üüritud, kus on restoran, tigu võib-olla tead, selle taga praktiliselt on üks niisugune elumaja, kus on siis üüritud üks, üks korter ja see on kujundatud selliseks templiks nose. See nii-öelda ruum on täiesti sakraalne, aga maja ei ole kuldkatust kuldkatusega selline taevasse pürgiv, noh võib-olla kunagi tekib Eestisse või ka mõni budistlik tempel niimoodi, mis on ehitatud lausa templina. Aga seni on jah paraoleks, tore küll, oleks, oleks küll. Sellel minul oleks väga hea meel, kui, kui siin oleks erinevate religioonide pühamu, olgu siis kas mošee või, või shinto tempel jaapanis, into tempel võiks olla ka mitme erineva koolkonna budistlikud templid, aga Ok alles hiljuti kaasavad ja see on aastakümneid siin ei olnud jah, jah. Ja see annab isegi nii-öelda puht, et visuaalselt ka puhtarhitektuuriliselt vaadates on ju väga, väga kaunis kaunis hoone kohe silma silmatorkav Tallinna linnapildis sünagoogihoone miks mitte ka teiste religioonide sellised pühakojad ja kuulame vahepeal jälle muusikat, orient festivali üks esineja jälle ütled sa paar sõna selle kohta, jah, nüüd tuleb, tuleb üks lugu, mis on seotud india muusikaga ja ja ega ma vist muusikuna ka ei ole liiga liiga tagasihoidlik ja selle sellepärast pakuksin ühe, ühe loo kuulamiseks, kus ma olen ise ka kergelt kaastegev olnud. Üks tänavuse festivali esineja, tema nimi on ab Haifagre, ta hindab niisugust Põhja-India klassikalist Raaga Raagadel põhinevat muusikat. Ja tema on üks selliseid inimesi, kellega on mul juba olnud mitte ainult aastate, vaid noh, ei saa ka päris öelda, aastakümnete pikkune loominguline sõprus, aga aga kusagil 90.-te algul ma puutusin temaga kokku ja Me salvestasime temaga koos ühe plaadi. Sellest plaadist oleks tegelikult mul palju huvitavat rääkida, aga ma kardan, et see võtaks pool meie saate saateaega ära. Et selle jutu võib jätta teiseks korraks, aga niisiis Haifagrega koos 90.-te aastate algul salvestatud üks pikemat sorti lugu, kuulame sellest ühe väikese fragmendi. Peeter Vähiga jätkame juttu siiditee, kui ütled öelda siiditee, siis Eestis tuleb ka Peeter Vähi nägu kohe silme ette. Sellega seoses teada on see, et sa selle siiditee läbisid, võttis sul aega 86 päeva, sellest oli Eesti televisioonis hiljuti ka selline pikem telesari. Ja nüüd siis viiendal mail innukas oksiidide nimeline raamat, nii et sa oled sellessiididest võtnud kõik, mis võtta annab, et see on sinu jaoks, kaalun selline oma omalaadne palverännak. Jah see sisaldas ka tõesti selliseid palverännakuelemente, ütleme me tegime selle raames, kuigi kõrvalepõikena siiditeelt rookasime kõrvale Tiibetisse ja tegime sellise palverännaku ümber kail püha kailošimäe. Aga enne seda, et ma arvan, et ega väga-väga palju Eestis ei teata täpselt, millal see siiditee tähendab, noh, ilmselt sõnades saadakse aru, et siidiga seal midagi pistmist on, need mingi siidikaubavahetus kuskil võiks täiega, nii lühidalt, mis asi see süüdi idee üldse on? Tegelikult see ei ole mitte üks konkreetne füüsilises mõttes mingi tee või tänav, mis kusagilt Hiinast oleks kulgenud Türgini või, või neid siiani või Aleksander Jeani näiteks välja. Aga see on olnud pigem selline kaubateedevõrgustik, kas selline network? Mis, mis funktsioneeris väga aktiivselt, orienteeruvalt teisest sajandist alates enne Kristust kuni noh, umbes võib-olla 14. 16., isegi kohati seitsmeteistkümnenda sajandini pärast Kristust, kuni siis Vascodasama avastas, avastas merede ümberringi ja siis selle Siridaja tähtsus kadus? Jah, me sõitsime läbi 97. aasta hilissügisel selle, selle tee umbes kolme, kolme kuu jooksul ja, ja see andis niisugused inspiratsiooni nii sele nimetatud telesaatesarja jaoks samuti ka meie tänavune orient kannab alapealkirja siilide sõnu, fotonäitus on, on selleteemaline nii olnud ja tuleb kaan nüüd Estonia kontserdisaalis. Ja, ja üks niisuguseid, noh minu jaoks olulisi asju on just või väljundeid on olnud raamat, mida, mida ma olen siis kirjutanud ja ka suhteliselt rikkalike nii-öelda fotomaterjalidega täiend täiendanud ja selle raamatu annab välja. Annad Ma pean, ütlen jah, nii-öelda tuleviku vormis, sest ta veel ei ole veel ei ole valmis, ta peaks siis järgmisena nädala algul trükikojas, homme-ülehomme oli ilmselt homme-ülehomme trükikojast välja tulema. Selle asja võttis enda peale selline kirjastus raamatukirjastus nagu Pilgrim, mille eest ma olen muidugi nii Pill krimile kui kaablil, till krimi nii-öelda sellele kirjastajale. Tiina Ristimetsale väga-väga tänulik, et mulle selline võimalus võimalus anti. Ja siis teisipäeval kell 16 mäe raamatukaupluses Viru keskuses. Esitleme seda, seda raamatut, kui sul peaks olema aheda, siis tule ka. Astu, astu Rahva raamatust. Teisipäeval. Kell neli värk on, on väga huvitav, ma väga palju ei jõua ses saates rääkida. Sat lõpuni on kolm minutit, kolm ja pool minutit aega, aga sa ütlesid Tiibetisse põikasid sisse, et võtlesised Tiibetisse sisse lõikamine käib, teada on see, et see on poliitiliselt kõige enam valvatud või üks enim valvatud piirkondades on maailmas ja sinna kedagi sisse põikama üldiselt ei taheta lasta ja eriti veel inimesi, kes dalai-laamaga isiklikult kohtunud. Ega ma väga väga ei, ei tahaks ausalt öeldes nendele nii-öelda loomingulistel teemadel rääkida, mis nagu lähevad sinna poliitika valdkonda. Aga meid meile siiski see luba luba anti. Hiina rahvavabariigi territooriumil on jah, päris raske sõita veel niimoodi oma oma autodega, kui, kui see ei ole nii-öelda mingisugune ütleme, ekskursioon või turismireis, kus on autojuhid, saatjad kaasas, meie meie sõitsime nii-öelda kolme džiibiga, aga siiski meil oli kohustuslik kaasa võtta Hiina poolt üks üks niisugune tõlk, teejuht ja noh, võimalik, et tal olid veel mingid mingid muud ambitsioonid või, või kohustused, ülesanded. Noh, ma ei tea seda. Ja, ja muide, see ei puuduta mitte ainult tiibeti, et jah, kuhu on ka erilubasid tarvis. Üsnagi valvsalt jälgitakse ka ühe teistelegi regiooni, mis on uiguuri ja see on siis Tiibetist põhja pool olev olev, selline ala, raagus elavad uiguurid ja need on ka väga sellised probleemsed piirkonnad, nad taotlevad ka iseseisvust ja, ja umbes samad probleemid, mis Tiibetis ainult sellest teab läänemaailm vähe oluliselt vähem kui Tiibeti kohta, kuna kui kuuridele ole oma sellist persooni nagu dalai-laama ja selle tõttu lihtsalt sellest teatakse vähem, aga probleemid on oiguurias samad mis Tiibetis ja seal hui kuurias. Me viibisime ka ka mitu nädalat. No kui sa, sa oled rännanud selle oriendi või ida idamaade piirkonna läbi, kas seal lisaks sellisele orientaalsetele huvidel oled sa valmis ka ütleme, Ameerikasse sisse astuma või, või, või Austraalias ära käima ja nii edasi, kas kas ka teisele poole pilgu keerad maailmas? Siis pigem turistina, nendes piirkondades. Rändamine on üldse minu üks üks hobisid ja ja mäge, sest mulle meeldib, meeldib käia. Ma olen aastaid-aastaid käinud mägimägimatkadel, mitte küll alpinisti näoga, pigem sellise mägimatkaja. Noh ja, ja mingid sellised ekstreemsed piirkonnad, mind huvitavad ka näiteks üks üks koht, kuhu ma tahaksin väga minna Antarktika ja loodan noh nii-öelda see on nii-öelda paari järgneva aasta sellistes plaanides mitte küll kuupäevaliselt veel fikseeritud. Nii et, et on huvisid teiste piirkondade vastu ka. Ei arvanud, et tõesti Antarktikas ära. No ma, ma arvan jah, sest aga seda tuleb teha ilmselt üsna üsna kiiresti. Sest minu iga on ju ka tegelikult selline, et ma olen üle 50, kuigi ma praegu esialgu veel ei, ei ole tunnetanud ei kuskil tiibeti sega kõrgmägedes niisugust olulist füüsilise vormilangust, aga küllap see aeg ehk tuleb lähikümnendil ja sellepärast tahaks varsti sinna minna. Suur aitäh, Peeter Vähi oli tänase saate külaline minuni Marko Reikop ja helipuldis oli Ingrid Roosipõld.