Tere. On rõõmsalt sopane, laupäev ja eetris on kultuurioja. Mina olen Riho Lauri Saar. Ladimas kliimavööndis elavatel inimestel on alustuseks kombeks rääkida ilmast. Meie keerame sellele suhtluse vormile ühe vindi ja alustame oma saadet küsimusega, mis on lahti loodusega, täpsemini, kuidas moodne maailm on muutnud meie looduse tajumist. Lisaks loodusele on saate peategelasteks kurikultuuriürituste käibemaks, Johnstaynbekija, hiired ning arhitektuurifotograaf Arne Maasik. Head kuulamist. Veel täna kestab Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi ning Jakob on ükski keskuse koostöös korraldatud loodustajude teemaline sümpoosion mis on lahti loodusega. Tegelikult oleks küsimus muidugi pisut ümber sõnastada ja küsida, mis seal lahti inimesega, sest ennemuiste olid asjad ikka lihtsamad. Kui oli hea aasta, sai põllult kopsaka viljasaagi ja kõik olid rõõmsad, kui liikaldus tuli näguripäevi näha. Aga järsku on inimese suhtes loodusega tekkinud sünged küsimused ja sõnad nagu looduskatastroofid, keskkonnaprobleemid ja ökoloogiline kriis. Kellel siis õieti on probleeme, kas loodusel või inimesel ja kas ikka on üldse võimalik neid kahte asja eraldi vaadelda? Selle üle arutlevad sümpoosioni korraldaja Riin Magnus ja ökosemiootik Kalevi kull. Võib-olla meie võiksime vestlust alustadagi küsimusega, kas loodusega on midagi üldse lahti või on hoopis inimesel suhetes loodusega midagi viltu? Ilmselt ei ole neid kahte võimalikki sellisel moel lahutada, et loomulik mõelda. Ökoloogilised probleemid on samas ka inimkonna probleemid, aga mis teeb ökoloogilised probleemid keeruliseks? Samas kui huvitavaks on vast see, et sageli see, mis ökosüsteemi seisukohalt on probleemiks vaid inimkonna jaoks olla hoopis lahendus. Et kui vaatame kas monokultuuride kasvatamist või infrastruktuuride rajamist või ükskõik mida säärast, siis tihtipeale on see ühe poole jaoks justkui kasulik, teise jaoks aga negatiivne. Ja nende ökoloogilised probleemid ei ole sugugi uued. Et Drive Ponting, kes on kirjutanud maailma rohelise ajaloo, et tema on väga ilusti näidanud, kuidas ka enamiku suur tsivilisatsioonide alla käidud on olnud seotud kõik Köst ökoloogilise kriisiga või siis nende vastu paikkondade hävitamisega. Et selles mõttes on ka ajaloolises plaanis ökoloogilise kriisi kui ka ühiskondliku kriisi seosed üsna selged olnud. Loodus käib omasoodu ja inimesed elavad omasoodu. Ja ka siis, kui me valime, mida me teeme või mida me ei tee, vot siis see, mida me teeme, see oleneb kindlasti sellest, millised on, ja arusaamad, millest me aru saame, mida me tähele paneme. Huvitav on märgata, et looduskaitset 200 aastat tagasi, kui sellist ei olnud olemas, ei olnud sellist sõnagi. Keskkonnakaitsesõna on siin Eestis 50 aastat vana, ainult see, millest aru saadakse, sellest oleneb tegelikult mitte ainult üksikute inimeste elus palju, vaid terve riigi elus. No näiteks, võtame selle osa ökoloogiast, ökoloogia teadmisest, mis puudutab süsinikuringet. Kui vaadata neid inimesi, kes teavad, kuidas süsinikuringe käib ja võrrelda neid nende inimestega kes ei ole seda õppinud, kes ei tea kuidasmoodi rehkendada süsinikuhulkasid ja seda kuidasmoodi atmosfääris, süsihappegaasi tasakaal kujuneb juurde nende inimeste toimeliste otsuseid, mis nad teevad siis need kes süsinikuringest suurt ei tea, nendel ei ole eriti vahet, kas nad kütavad puude või kivisöega sellest seisukohast vähemalt mitte. Seal võivad olla muud põhjused, miks nad valivad, aga aga sellest seisukohast nad ei tee kuidagi oma valikud süsinikuringest Aru saama algas peale Vernadskiga, kui ta rääkis sellest biosfääri tasakaaludest 100 aastat tagasi. Aga, aga niisugune kvantitatiivne arusaam on jällegi vaevalt 50 aastat vana, kuuekümnendatel aastatel enam-vähem jõuti arusaamale alates sellest alles tehakse vahet selget vahet taastuvatel jaa, fossiilsetelt, kütustelt, enne ei olnud probleemiks. Nüüd huvitav ongi see, et need, kes saavad aru, neil süda valutab, kui teed teistmoodi kui peab tegema niimoodi, mis oma arusaamadele vastukäiv. Vaadata meie valitsejaid, neid, kes otsuseid teevad nii olulistes asjades Nende hulgas on neid, kes aru saavad, on õppinud, aga hulk neid, kes ei ole seda, ja siis tulemusena nad neil ei jää muud üle, kui, eks uskuda ühte või teist seisukohta, ehk teiste sõnadega, nende seisukoht oleneb sellest, mida meie siin raadios räägime, mida televisioon räägib, mida lehed kirjutavad, aga need võivad kirjutada igasuguseid asju. Poliitikud ise räägivad seal rohkem kui need, kes asja uurivad. Järelikult uskujate mõju on tegelikult inimeste arusaamadele isegi suurem tihtipeale kui, kui teadjate, fossiilsete ja taastuvate kütustega. Nüüd on juba arusaam kaunis kaugel, paljud saavad aru järgmine, et appikene on tarbimine tarbimise juures. On ju nii, et paljud saavad aru, et ülemäärane tarbimine ei ole mõistlik, ülemäärane tarbimine, mida rohkem tarbime, seda rohkem reostame. Aga seed, Energia kasutamine on ka tarbimine ja energiat rohkem kasutades rohkem tarbides paratamatult rohkem reostame. See arusaam on juba hoopis vähem levinud ja vastavalt niisugune südametunnistuse vastu käitumine siis kui ei tunne sellest, et südametunnistuse vastu käitume, juhul kui me palume odavamat elektrit või nõuame, et elektrit rohkem toodetakse. See on jällegi vähem levinud, see tuleb kindlasti, aga vot siin on näha nende näidete juures, ma arvan päris selgesti, kuidas arusaamad mõjustavad. Seda, kuidas me oma ümbruse suhtes keskkonna suhtes lutsutama. See jutt puudutas paljuski majandust, et loodus on justkui sihuke ressurssi Allikas. Riin Magnuse poolt alguses öeldud näidet paljude tsivilisatsioonide hävimine on seotud näiteks looduskatastroofidega või siis noh, nii-öelda loodusressursside kokku kuivamisega kas looduses on siis kuidagi teistmoodi ka võimalik suhtuda või on ainuvõimalik viis üldse. Jah, see on küsimus võib olla, kas see on tänapäeval ainuvõimalik, et ka nendes ütleme, ökoloogiliste sotoopiates, mida keskkonnaajaloolased ja filosoofid kasutavad või toovad, need on väga sageli just sellistele minevikku ühiskonnavormidele tagasi viitavad. Ja küsimus on selles, et kas sellises ühiskonnas, mis on paratamatult hierarhiline ja mille, ütleme ka kultuurilised edusammud on olnud seotud kindlate ühiskondlike hierarhia süsteemide tekkega. Et kas siit oleks võimalik tänapäeval leida mingisugust väljapääsu. Ja ma ise arvan küll, et ressursikeskne mõtlemine ei ole kindlasti mitte ainus võimalus loodusesse suhestuda, ma arvan, et enamus inimesi seda ka ei tee, aga vast ongi küsimus just nendes samades arusaamades, et kui laialt suudetakse näha enda seost ümbrusega ja vastavalt sellele ka siis olemasolevaid ressursse säästlikult kasutada. No kõik elusolendid teevad oma ümbrust ümber teistsuguseks ja väga paljudest tahkudest, mitte ainult ressursse puudutavalt, muidugi taimed on pööraselt palju maad teistsuguseks teinud. Need on kaua aega saanud sellega tegeleda ja per tasakaaluga saavutanud elusolendid, kõik nad viivad nagu tasakaalust välja, nad on niuksed tasakaalurikkujad oma loomult, aga nad leiavad jälle kuidagi oma ökosüsteemis elades ka lõpuks selle tasakaalu ülesse. No loomad, loomad samamoodi, loomad ajavad veel rohkem segamini kogu süsteemi, aga, aga ka seal on tasakaal saavutatud. Inimene on kõige hullem nii-öelda tasakaalurikkuja. Milline aga siin, et see tasakaal on, vaat see on selle kogu selle teadvuse, millega me siin ka sellest sümposenil tegeleb, ainult üks keskseid, sügavaid ja, ja kole keerulisi küsimusi sest lõppeks ikkagi biosfäär, ökosüsteemid on võib-olla kõige keerulisemad asjad üldse, millega inimene kokku puutuv inimene ei saa palju lihtsamatest asjadest aru, noh, eks iseendast ei saa ju isegi eriti aru ja võib-olla lisaksin hoopis teise tahu ja nimelt, et see valdkond, millega siin sümpoosionil tegeldakse see ei ole lihtsalt ökoloogia ja siis on korraga ka ju Need ühiskonna küsimuste arutelu. Ja nüüd ongi huvitav, et meil siin Eestis on kujunenud niisugune tore alus juba ajalooliselt nendele valdkondadele tugevasti rahvusvaheliselt väljapaistvalt. No ökoloogia on meil väga tugev, võiks öelda väärist samuti ja pärast tänu Viktor Masingule suuresti võib-olla teiselt poolt kultuuri mõistmine üksjagu tänu kultuurisemiootika koolkonnale nende kahe kokkupanemine siis olgu see nimetatud semiootiliselt ökoloogiaks ökoloogiliseks semiootika või ökosemiootika, kas selles on ka Tartu need üks üks esimesi maailmas ja see on ka põhjus, miks nii tulla erudeeritud mehed siia tulevad meie juurde aru pidama? Te mainisite ennem, et viimase noh, ütleme siis 50 aasta jooksul on tekkinud sellised mõisted nagu looduskaitsekeskkonna või keskkonnakaitse ja kaitse ja et ühelt, et meie praeguseks siis nüüd poliitikult juba pärineb selline lause, kui ma nüüd täpselt või umbes täpselt seda mäletan, kõlas umbes niimoodi, et kõik need keskkonnakaitsjad ja looduskaitsjad ja me räägime looduse suurest saastatusest ja nii edasi. Et ega loodusega tegelikult midagi ükskõik, mida me peaaegu ka ei teeks, et loodus on ja nii kaua, kuni on see planeet, et äärmisel juhul juhtub meie endaga inimkonnaga siis tegelikult midagi. Et kas need samad asjad, et räägitakse või on tulnud üleüldsegi inimese mõtlemisse, selline asi nagu keskkonnakaitse, et kas ei näita ka natukene seda, et inimene on tihti enda ja looduse suhet vaadelnud iseennast, nii-öelda loodusest lihtsalt väljaspool olevana, et nüüd on ta hakanud lihtsalt tajuma, et ka tema enda liik on läbi selle ohus, mida ta teeb tegelikult. Justament see terava vahetegemine kultuuri ja looduse või inimese ja muude elusolendite vahele. See on tegelikult väga pealiskaudne ja sügavamalt asju vaadates on see niisugune teisejärguline erinevus üldsegi loomulikult me oleme ökosüsteemi osad ja siin kõigega seotud ja kogu meie tegevus mõjustab selle ökosüsteemi teisi liikmeid ja mindi endid ka kogu Huvitav oleks võib-olla välja tuua just ka keskkonnaringkondades keskkonna filosoofias levivad sellised erinevad plaanid, millega põhjendatakse siis inimese probleemsest või inimkesksuse probleemses keskkonna suhtes, et siin võiks vast välja tuua vähemalt kolm erinevat plaani, et ühest küljest filosoofiline plaan, kus peetakse siis just seitsmeteistkümnenda sajandi ratsionalistliku filosoofiat selleks algeks või põhjuseks, kus keskkonda on hakatud siis ainult inimkeskselt ja sellest lahus olevalt suhtuma siis teisest küljest Ast selline poliitiline pluss suurkontsernide patuoinaks tembeldamine väidetega, et kapital ja kapitali kogumine on see, mis vajab piiramatut kasvu ja, ja millegi arvelt peab toimuma. Ja mis muu saab olla kui meid ümbritsev ja see, mis meie aluseks, see on. Kolmandaks plaaniks võiks öelda siis, et selline psühholoogiline arusaam, et mis väidab, et inimloomus ongi selline, et ta ei suuda endale ise piire seada. Et inimene ongi oma olemuselt maksimaalselt, et ma võimalusi ära kasutav ja piiranguid mitte tundev olend Kui see niimoodi oleks, siis oleks vist tulevik üsna tume. Mis saab edasi, jääb selline küsimus. Kas saab veel üldsegi nagu toimuda, mingisugune muutus nagu tegelikult inimese suhtes loodusega? Kõikvõimalikud loodusressursside ammendumise teemad on ju pidevalt, kasvõi sealsamas ajakirjanduski kogu aeg päevakorral, rääkimata siis maailmapoliitikast. Aga kui inimkond ise endale piire panna ei suuda, siis paistab, et ka seesama suhe loodusega jääb jätkuvalt samasuguseks või näete te mingisuguseid märke, et seal mingil moel üldsegi muutuma hakkab või on need esimesed märgid jäävad sinnasamasse, kus tuli seesama keskkonnakaitse mõiste alles sisse? No tulevik on väga raske ennustada. Me muidugi ei saa teistmoodi käituda kui vastavalt sellel, mismoodi asju mõistame ja väärtustame. Nii et üritad inimene muuta asja paremusele kindlasti. Aga tõsine oht või tõsine raskus on kindlasti selles teiselt poolt, et ei ole praeguseks ju mingisugust üksmeelt selles ettekujutuses. Missugune see tasakaaluline püsikestev kultuur koos oma ökosüsteemiga peaks välja nägema. Samuti teeb asja väga keeruliseks see, et teadmised jäävad alati poolikuks. Ei ole võimalik ette kujutada olukorda, et meil oleks kõigest arusaam. Tasakaal tuleb saavutada poolikute teadmiste olukorras. Ja kuidas see peaks käima, ma mõtlen, see on väga huvitav läbi mõelda. Ja mina. Kas ka pigem optimistlikult selles osas meelestatud ja tänasel päeval, millest üsna selgeid märke, et inimesed tunnevad selle vastu huvi, mis nende keskkonnaga toimub ja, ja mis ka tulevastele põlvedele sellest jääb. Ja selles mõttes võib-olla rääkida ka sellisest keskkonnateadlikkusega seoses sellisest enese mina laiendamisest mis sunnib siis enese järele küsides ühtlasi küsima ka oma keskkonnajärele iga hetk, et ma arvan, et see on ka üks selliseid lahendusi või võimalusi, kuidas keskkonnateadlikkust kasvatada, ongi just see, et viia see inimese enda, mina küsimusteni. Muutuse sellisest oluliseks eksistentsiaalsete küsimuste osaks. Sellel nädalal alguse saanud arhitektuuri aasta sissejuhatuseks räägime veidi kunstist ehk kuidas ehituskunstist fotokunsti teha ja kes veel oskaks arhitektuuri paremini vahendada kui endine arhitekt ja praegune foto graaf eesti tuntumaid arhitektuurifotograafe Aarne Maasik. Aarne maasikuga on põhjust rääkida muustki kui arhitektuuriaastast. Kunstihoones on kuni seitsmeteistkümnenda veebruarini avatud tema isikunäitus fotod ja aasta lõpus ilmus mahukas saatetekstidega fotoalbum arhitektuurist ja fotost, võsa piltidest ja arhitektide kavatsuste jäädvustamisest, rääkis Aarne maasikuga arhitektuurikriitik Urmas Oja. Tere, Aarne. Tere, Urmas, tahaks sinuga rääkinud natukene sinu näitusest, raamatust sinust kui fotograafist üldse. Asi, millest sinust kui fotograafist rääkides kuidagi mööda minna, on see, et hariduselt saad hoopiski arhitekt. Alati küsitakse ja rõhutatakse, et kuidas sulle endale tundub, kui oluline see tegelikult on ja kuidas see sinu fotodes nagu välja paistab. Ta on ikkagi väga oluline selles mõttes, et sealt ma tulen. Tõsi, arhitektid harva satuvad niipidi käima, et alguses on arhitektid ja pärast on fotograafid, aga, aga minu puhul see on niimoodi ja see on nagu loomulik protsess. Ma töötasin aastaid arhitektina ja pärast seda otsustasin minna teisel alal. Aga kui arhitektina saada, ütlesite büroos Künnapu ja Padrik, eks ole. Kas sa neid pead nagu enda kui arhitekti sellisteks nagu suuremateks mõjutajataks ka, noh, seal võib jälle rääkida sellest, et see on nagu osa protsessist, et seal olles ma õppisin tundma arhitektuuri. Õppisin selle ära, kuidas seda tehakse. Ja nägema kõiki neid protsesse, näiteks alates sellest, kui midagi paberile hoitakse vestluse käigus. Kuidas sellest lõpuks saab päris maja. Siis ma nägin ära sellise olukorra, kus sinu enda jooniste järgi tehakse midagi valmis. See on ka väga kummaline olukord. Läheb tõesti tühjale platsile ja vaatad, et uskumatu nad teevadki seda, mis sina mõtlesid. Ja sealt edasi sügavamale minnes on, on juba need protsessid, kus asjad sünnivad idee leidmise ja arenemise protsessid, et neid ma õppisin nägema, tundma ja sealt edasi ongi nagu läinud puhta pildi maailma nagu arhitektuuriime juurest fotoime juurde siirdunud, noh võib jah, nii-öelda kas sa alguses pildistasid siis arhitektuuri via fotostatuid rohkem kontseptuaalse fotograafina? Kontseptualism ei vaja ju tegelikult, et mitte mingit teemat kontseptualism puhas. Selles mõttes sa võtad ühe materjali ja siis tegeled sellega, kontseptsioon on puhas idee. Ja, ja sealt veel edasi minnes on siis kontseptuaalne fotograafia on minu valdkond. Nagu sa igapäevaselt tegelete ka interjööridega, majade ja sisekujundust ja pildistamisega siis palju sa selles igapäevafotografeerimises seda kontseptualism tood või kas sa teed vahet, ütleme, need objektide pildistamised, interjööri pildistamised on, on sellised, kus sa pead teise inimese ideid leidma ja neid lahendama. Ja siis ma üritan seda teha, noh, võimalikult siis ausalt ja õigesti. Seal arhitektina on seda kuidagi lihtsam lugeda sealt ruumist, siis mul on see kogemused, ma tean, mida ta mõtleb, oskan seda näha, ma tean, mis olukord on läbi, näiteks kuna arhitektuuris palju sellist olukorda ei saa teha, mida sa tahad või sa pead tegema mingitel põhjustel muid asju siis vahest on näha ja vahest on ka see näha, kui sa saad teha seda, mida sa tahad ka südamas näha. Et seda on kihvt näha eest edasi andnud. Rääkida nüüd konkreetsemalt sinu praegu välja pandud näitusest, mis on kunstihoones nimega fotod. Isana torkab silma see, et kunstihoone külge kinnitatud suurelt silt Aarne Maasik ja kui sinna metsa sisse minna, siis seal on naljas mitmeid erinevaid seeriaid, kolm seeriat, kolm seeriat, üheksa, siis pusad. Ja üks on linnas, vaatad peale, mõtlesin, et ja siis kolmas on Aldo Rossi arhitektuur. Sellest näitusest rääkides on kerkib esile selline kaose ja korra interpreteerimise teema, et kui linn, Aldo Rossi arhitektuur tundub väga korrastatud olevat, siis pusad vastukaaluks siis põhimõtteliselt on ja võsa pildistanud. Siis need on justkui hästi suur kaos. Et kuidas seda näed, seda kaose-korra teemat oma neid noh, võib-olla seal ongi nagu sellised kolm ostet või julm nähtust. Üks on nagu täielik pudru, kus ei ole võimalik eristada isegi olla ega üleval olevaid asju. Siis olukord on see linn, kus on ühest küljest kõik paigas, teisest küljest kõik nagu ootamatu ja kolmas olukord on siis Aldo Rossi, Aldo Rossi arhitektuur on selline, kus ruum ja ütleme nii, et mateeria on nii korrastatud, et et seal viibides reaalses olukorras on selline tunne, nagu oleksid teises maailmas. Aga isade vahel viibides ei ole samasugune puusade vahel on, on see lugu, et pusad on ainult head teatud kohtades. Et ma olen seda, et noh, kuna ma seda hulk aastaid nüüd otsinud neid samu pilte, mis seal väljas on seal ainult selle näituse jaoks otsitud materjal, vaid see on jällegi protsess, selle materjali leidmine, töötlemine ja hea nendel pusa piltidel on see värk, et Neid ei saa, igalt poolt saab ainult teatud kohtades. Ja mul on nüüd paar kohta aastate jooksul välja kujunenud, kus ma käin neid tegevusi kohast. Aga see nagu seenel käimine või midagi taolist. Aga Russe esimest korda nende otsa komistasid. Jällegi huvitav lugu, üks hommikul ärkasin üles ja nüüd tagantjärgi on sellest hea rääkida, sest et noh, tagantjärgi tarkus on täppisteadus. Vaatasin lakke ja ma nägin seal ühte pilti, mis oli sügavam, ruumiline, mustvalge, väga kvaliteetne ja seal olid puuoksad läbi isegi omavahel. Et see hetk on mul siiamaani meeles, see koht on meeles, aeg on meeles, võib-olla ma otsin sedasama kohta ja aega, et selles mõttes oli nagu kogemuslik olukord, põsadestan seal enne näitus olnud, eks ole. Korduvalt. Detsembrikuus ilmus üsna paks, vaat sinu fotodest Eestis ei olegi kunagi nii paksu fotoalbumit ilmunud, lisaks sellele saadavad seda veel selgitavad tekstid, raamatu tegemise protsess kestis rohkem kui kolm aastat ja see, et see raamat ilmus samal ajal kui näitus tuli juhuslik, seda materjali nii kohutavas koguses et alguses oli mõeldud õhem ja väiksemas formaadis rahadega, siis tegemise käigus kasvas. Noh, ma ei oskagi nüüd öelda, miks see. Aga see on jälle kuidagi kuidagi oli loomulik ja ma ei, ma ei pannud seal midagi, vast. Sa oled nüüd aastaid tegelenud tahvel ja teinud palju näitusi ja mitmetel raamatutes kataloogid, sinu pilt olnud nüüd sul on endal suur paks raamat ja suurnäitus kunstihoones olnud. See on omamoodi selline nagu väiksemast suurema poole liikuv, selline Aarne maasiku eduloo moodi asi, et kas sa ise näed seda ka nii või mis on näiteks järgmine unistus, kui sa nüüd räägid, et kunstihoone ja raamatuid, unistused kavatsen veel teha fotosid hoolimata sellest, et mehed on juba rohkem kui vaja, aga see on nagu pillimäng. Kunagi ei saa küllalt. Kultuuriministeeriumil on plaan asendada teatri- ja kontserdipiletite viieprotsendiline käibemaks 18 protsendilise. Ka on lootus, et selline samm lõpetaks kommertskultuuri parasiteerimise väärt kultuurile mõeldud soodustuste arvel. See plaan on aga kultuurikatlaga käärima ajanud. Arvatakse, et pigem on tegu peavalu ravimisega giljotiini meetodil kui mõistliku lahendusega. Tõsise pahameele päästis valla aga sel neljapäeval Laine Jänese plaan kompenseerida vaid teatrite riiklike kontserdiorganisatsioonide piletihindade käibemaksu tõus ei jäta sellega iseenese hooleks. Väiksemad kontserdikorraldajad. Mis oleks aga Eesti kultuur ilma Jazzkaar'e põhiViljandi folgita? Mida kultuuriministri selline plaan tegelikkuseks saamise korral kaasa tuua võib, analüüsis muusikaajakirjanik, immo Mihkelson. Tekkinud olukord on muidugi niisugune, mis peavad garanteerima, neetult toob majja tüli, sest kui ühel on rohkem või paremad võimalused ka teisel, siis loomulikult on kadestajaid ja see konkurents selles kultuurietenduste, ütleme niimoodi kantseliidis selles vallas on väga tihe. Iseenesest on ju probleem tõesti kuidagi normaalne. Riik võtab käibemaksu peaaegu kõigilt kaupade alt raamatut viis protsenti, kõik võrdselt, olgu tegemist kokaraamatuga mingi maja ehitamise õpetusega, ilukirjandusega väärtkirjandusega, kõik on viis protsenti, söök, toiduained 18 protsenti, olge lahked. Ja see, et tuleks ka kõikide pääsmete piletite, kino meelelahutuse, kultuuriürituste pääsemate pealt maksta riigile lõivu, selles ei ole idee poolest mitte midagi imelikku. Probleem on tekkinud ainult sellesse, et kui selle käibemaksuerinevuste kaudu tahetakse toetada või soodustada mingit teatud laadi kultuuri tegevust siis probleem tekibki sellest, kuidas tehakse vahet, kellele tehakse vahet ja kui palju. Iseenesest see ei tee, et võtta kõigi käest ühe mõõduga ja siis kompenseerida vaja minejatele mingi teatud hulka. Ideed teoorias paberil kabinetivaikuses on väga hea, üldiselt töötab ja peakski töötama, kui on jagajal see idee, mida, kuidas peaks jagama, mis on eesti kultuurile vajalik, kui see oleks selge ja see tõesti aitab skulptuuride kaasa. Olukorra teeb segaseks väga segaseks see, et tegelikus elus on see kultuur või kogu see, mida me mõistame kultuurina, ütleme, kultuur ja me võime saada 100 erinevat vastust, mida see kõike tähendab. See on niivõrd mitmekesine, niivõrd erinev selles toimuvad protsessid on tihtipeale nii aeglased ja keerulised, et seda ei ole võimalik mingisuguse ühe reegliga hõlmata. Mulle väga meeldib võrdlused, et see kultuuri mitmekesisus, kogu see süsteem et Eestis vaid ka mujal riikides. Ta on nagu mets, ta nagu üks selline ökokooslus, kus on suured puud, mida me näeme, mida me kaugel silmapiiril defineerime nagu metsana. Aga see metsi koosnenud puudest seal on tohutul hulgal väikesi taimi, putukaid, mis võivad nende taimede vahel ringi. Ja tegelik elu reaalsus on niisugune, et kui me seda metsakoosluse mitmekesisust vähendaksime näiteks poole võrra, siis need suured puud mingil hetkel surevad ka lihtsalt välja. See mets kukub kokku mingi aja vältel. Ta kooslus ei toimi enam elujõulisena. Ja midagi sarnast on kultuuris ka. Me võime kompenseerida suurtele masti mändidele suurtele asutustele, näiteks Eesti Kontsert saab aastasele 50 miljoni riigi toetust. Me võime kompenseerida selle käibemaksu vahe väga hõlpsasti väga lihtsasti. Piletite müügihulk, hind, külastatavust, nad on kõik väga, lihtsalt kontrollitavad nagu peo peal ei oska öelda Kultuuriministeerium ega ka paljud teised, isegi mitte omavalitsused, kui palju, milline aktiivses ja tegevus näiteks toimub väiksemates nurgataguse mates kultuurisfäärides. Sinna kuuluvad mitte ainult need külakultuurimaja peod mingit kohtumisõhtud kokkusaamised, sinna kuulub ka eksperimente, listika, näiteks sellised uued trendid, mingisugused uued tegijad, uued ideed, nähtused ja idee on selles, et selleks, et oma asja ajada oma tegevust teha on neil ka teatavaid kulutusi, mida nad siis püüavad katta pääsemate müügi kaudu. Tihtipeale on niimoodi, et eriti just need väiksemad eksperimentaalsemaid ja, ja alles alustavad kultuurinähtused. Ega nad ei saa mingit erilist riigi või omavalitsuse toetust, kuna nad ei ole suutnud ennast tõestada ega näidata. Nüüd kui piletihinna näol Nad on tegelikult kogu aeg pidanud piletit müüma käibemaksuga. Aga kui see käibemaksuosa seal legaalselt juurdehindlus see barjäär muutub natukene veel kõrgemaks näiteks või, või on kuidas öelda pilet kallim, siis see barjäär sele, nähtuseni tarbija poole pealt vaadatuna on kõrge. Teda on raskem ületada. Ja paradoks on selle asja juures veel see, et näiteks Eesti kontserdisugune üritas, kes toob maale suuri staare, tuntud nimesid, korraldama niisuguseid kontserte, kus üldiselt on turvaline, riskivaba kõik Nende puhul küllaltki paljudel juhtudel ei ole isegi reklaami vaja teha, et inimesed tulevad suure kuulsa, näiteks yard ansamblid peale kokku nii või teisiti ka ilma reklaamita, kui nad näevad seda nime kavas. Kuid väiksemate eksperimentaalse mate loomingulisemalt ürituste puhul, mis toimuvad näiteks ka Von Krahli teatrist allapoole. Seal on tihtipeale nii, et iga seda sündmust tegevust jälgima meelitatud inimene on juba nagu suur võit. See on tohutu pingutuse tagajärjel inimene, saadad sinna ta võib-olla kogeb midagi elus senitundmatut, midagi erilist ja kui sellele inimesele veel barjääri juurde ehitada näiteks hinna või millegi muu näol siis on raske ette kujutada, et ta, nagu seda meelsamini tuleks seda nii-öelda metsaalust kultuuri sellest osa saama. Nii et oht on tegelikult selles, et kui väga lihtsaid definitsioone kasutada väga lihtsaid meetodeid diferentseerimise võimalusi rakendada, siis tähendab see seda kultuurilist mitmekesisust. Et Hornar saadav metsas on ka ju niisugused taimed, mis on punasesse raamatusse kantud, mida on vaja kaitsta ja mida on vaja erilist toetada. Mõned aastad tagasi ma olin kokku kultuuriministeeriumi eelarves näiteks muusikatoetuste, sellise diferentseerumine ja nii-öelda žanriliselt. Kui me paneme ühte potti nii-öelda klassikalise muusika, seda, mida süva muusikaks nimetatakse siis omaette lahtrisse džässi etnomuusika, see on ka täiesti olemas ja siis kolmandasse on see nii-öelda popmuusika populaarkultuur siis pilt on tegelikult niimoodi, et tublisti üle 90 protsendi läheb klassikalisele muusikale, ülejäänu jääb Chessile, etnomuusikale, popmuusikale ja kui midagi iseenesest popmuusikas, populaarkultuur see võtabki oma põhiosa turult, aga tegelikult etnomuusika ja džäss võiks saada suurema toetusi riigilt. Aga punasesse raamatusse kantud taim on see klassikaline muusika, eks ole, see saab nagu lõviosa 100 protsendi lähedase osa sellest riigi toetusest. Järelikult riigi kultuuripoliitika on siis niisugune, et seda punast taime toetatakse terve kastekannutäie veega ja siis põhja jäänud piisad, mõned valatakse sinna nendele noh, võib-olla vähem tähtsatele ka, just nagu. Ja siis ülejäänud osa on see, kes hangib nagu kasvõi niiskusest ja, ja vihmapiiskade tema eluks vajalikuga ise. Nii et taoline olukord on aga käibemaksu probleem? Ma kordan veel kord kõige enam minu arvates ohustab neid serva nähtusi neid äärenähtusi, mis on kultuuritervise ja tuleviku seisukohad loomingulises ja uute ideede kerkimise seisukohalt eriti oluline. Kui puudub see serva kultuurielujõulises, siis on üsna selge, et mingil ajal kultuuri suur puu kuivab kokku. Uusi ideid ei tule, uued tegijad ei pääse nii-öelda trepiastmete peale Takata üles ronima, nad ei saa piisavalt seda kogemust ja süda natuke valutab selle serva kultuuri pärast. Ja nüüd sukeldume raamatutesse. John Steinbergi näidend romaan hiirtest ja inimestest jõudis Eestisse palju enne seda, kui raamat tegelikult eesti keelde tõlgiti. 20. sajandi Ameerika kirjanduse igihaljasklassikat mängisid Eesti teatrid ja sellest on vändatud ka film. Olgu öeldud, et raamatu pealkiri on laenatud šoti luuletaja Robert Burnsi kiirte ja inimeste saatusest kõnelevast luuletusest mis kõlab nii. Hiirte ja inimeste parimad kavatsused nurjuvad sageli jätavad meile tõotatud rõõmu asemele üksnes nukruse ja valu. Raamatut kommenteerib kirjanduskriitik Kätlin Kaldma. Katkendi raamatust loeb Tõnis direl. John Steinberg on üks Ameerika 20. sajandi alguse olulisemaid autoreid jõudis oma elu jooksul kirjutada terve hulga suuremaid ja väiksemaid raamatuid, mis eelkõige käsitlevad siis Ameerika ühiskonna alamkihi elu ja eelkõige kohe päris selliste meie mõistes peaaegu paadialuste inimeste elu, kes lihtsalt käisid ühest kohast teise ja otsisid endale tööd ja leiba ja unistasid paremast elust ka oma pisike Ameerika unistus oli igalühel, aga keegi neist siin eriti ei jõudnud ja tema põhiteosed, mis ka eesti keeles on praeguseks olemas, on vihakobarad. Hommiku poleedenit ja väiksematest on eesti keeles olemas, praeguseks ka tortilyahvleta ja käneri nõu, mis eesti keeles kannab nime karbiküla. Hiirtest ja inimestest on üks armas väike raamatuke sõprusest, elu rasketel aegadel ja sellest, missuguseid katsumusi elu inimeste teele veeretab ja kuidas raskete aegadega on lihtsam hakkama saada kahekesi. Ja teinekord on raske nii raskeks minna, et ei saa nendega enam kuidagi hakkama. Hiirtest ja inimestest mahutamine Steinbergi loomingu hulgas jutustuste hulka, mis räägivad ränduritest kui viha kobarates, näiteks käsitletakse ühe neegri perekonnaelu pikal reisil läbi Ameerika California õnnistatud apelsiniistanduste poole, kus peaks olema tööd ja leiba kõigile, aga tema raamatute, tortilla, flat jaagul ja hiirtest ja inimestest räägivad ameeriklasest, kellel ei ole enam mitte midagi, kellel ei ole kodu, kellel ei ole sugulasi, ei vanemaid, ei tädisid, ei onusid, ei õdesid-vendi jana lihtsalt rändavad ühest kohast teise, töötavad, siinne töötavad seal oma raha, kulutavad nad siis naiste ja väikse alkoholi peale. Ja Steinberg oli seal eluga väga hästi kursis, sest ta proovis selle kõik ise järele ka, et ta elas sellist väga kentsakad elu, et vahepeal elas mõned aastad koos naisega, kes oli talle väga suureks abiks, kes aitas teda aga kirjastaja leidmisel ja toimetas tema töid. Ja siis jälle jättis naise maha mitmeks aastaks ja läks kuskile sõbraga samamoodi teed mööda rändama. Nüüd on ka tema raamat teekond Charliega, mis on eesti keeles ilmunud. Ja hiirtest ja inimestest on selline väike meistriteos kahe mehe elus, kellest üks on suure, natuke rumal ja teine on väike ja väga tark väike ja tark mees on lubanud, et tema hoolitseb suure ja natuke rumala mehe eest. Stein Becki teost Vihakobarad peetakse nagu 20. sajandi uueks onu Tommi Annikeseks. Et kui härjepidžist õudegi mitu sajandit tagasi alguse nii-öelda mustanahalist elust kirjutamisega näitamisega, et ka nemad on kõigest inimesed, kellel on tunded ja elu ja igatsus siis Steimbekkuma viha kobarates tuletas selle jälle uuesti meelde. Ja see väga suurel määral tõstis esiplaanile teda nii-öelda siiski 20 sajandi alguses suhteliselt palav, rassiks peetud mustanahaliste elanikkonda. Samamoodi Nende mustanahalistega siis peaaegu et ühte mesti kuuluvad. Need rändur, sulased, kelle eluga Steinberg tõstis nii-öelda kirjanduse vääriliseks, näitas, et ka selliste inimeste elus on olemas teatav kultuur, teatavad omad väärtused, omad unistused, saada oma maalapike, oma talu talukoht ja oma väike koer ja kass ja küülik, keda silitada, et nemad on inimesed nagu kõik teisedki. Leni ütles kavalalt. Jutusta mulle nii, nagu sa varem oled jutustanud. Mida ma sulle jutustan? Jutuste jänestest. Topi mulle sõnu suhu, nähvas George hajutuste Hika George käis Lenny peale. Jutusta palun, George, nagu sa varem oled, jutustanud Läks korda, jah, hea küll, eks ma siis jutustan, pärast hakkame õhtust sööma. George'i hääl muutus tumedaks. Ta kordas oma sõnu rütmiliselt. Nagu oleks ta neid juba varemgi korranud. Meiesugused mehed, kes Ranghades tööl käivad, on kõige Üksikumad mehed maailmas. Neil pole, et neil pole kodu. Nad tulevad ranžusse, teenivad raha ja lähevad seejärel linna. Löövad raha laiaks juba nad ongi teises rantšos. Neil pole sihti ega suunda. Nii see on, ise on. Rõõmustas Lenny. Aga nüüd jutusta neist. Aga meie pole särdused nagu nemad, jätkas George. Meid ootab ees homne päev. Meil on, millest omavahel rääkida. Me ei pea kõrtsis istuma ja viskit kulistama, nagu meil poleks muud kohta kuhu minna. Kui teised mehed vangi pannakse, jäävad nad sinna kõdunema ja kellelgi pole sellest sooja ega külma. Aga meiega on teine lugu. Lenny segas vahele. Aga meiega on teine lugu ja mispärast? Sellepärast sellepärast, et sina hoolid minust ja mina hoolin sinust just sellepärast. Ta naeris rõõmsalt judosse edasi, George. Soo. Tead peast, jutusta ise ei jutusta sina mulle, seisa kõik meeles. Räägi, kuidas me elama hakkame. Noh, hea küll. Üks päev on meil kooshunnik raha ja me ostame väiksema aja- ja paar aakrit maad, lehma ja sead ja ja hakkame külluses elama, hõikas leni. Jutusta, George. Räägi, kuidas ma küülikuid talita. Üks kord jätkas, George, on meil suur juurviljaaed ja küülikupuur ja kanad. Ja Mul veel vihma sajab, siis saadame kõik tööd ja tegemised, kus seda ja teist. Paneme ahju küdema istuma, ei usu ette ja kuulame, kuidas vihm katusel krabistab. Jama. George võttis taskunoa. Mul pole rohkem aega. Kuna hiirtest ja inimestest on väga visuaalne dialoogirohke raamat kus kirjeldusi on suhteliselt vähe, kogu tegevus toimub kiiresti ja enamasti dialoogi vormis, tuleb see välja lugeda, et mis parasjagu juhtub. Siis on seda väga palju kordi filmitud ja lavale toodud, seda ka Eestis. Põhjus selles, et Steinberg kirjutades teadlikult, valis täiesti uue suuna ja proovis kirjutada omamoodi näidend. Romaani, mis kann sajandi alguses oli kindlasti suhteliselt uudne, tänapäeval juba harrastatakse seda väga sageli. Tasson romaanid koosnevad ainult dialoogidest aga siis oli see täiesti žanri uuenduslik ettevõtmine. Kirdesse naistest jõudis Eestis kõigepealt lavalaudadele ja alles siis raamatuks ja seda Udo Uibo. Väga vastutusrikas ja mahlakas tõlk, kes väga osavalt pannud selle Ameerika alamklassi suhu eesti vanasõnu ja ütlemisi, näiteks, et kui sa mulle midagi nüüd teed, siis ma näitan sulle, kuidas Luukas õlut teeb. Katsu sa siin oma rusikaid viibutada. See kohandab seda raamatut kuidagi natuke nagu Eesti olukorrale või eesti kultuurikontekstile. Samas jah, tuleb tunnistada, et meil ei ole lihtsalt mitte kusagilt võtta sellist Ameerika lõunaosariikidele vastavat dialekti või murrakut, kuhu seda tõlkida võiks, sest sest nende enda sõnakasutus ja hääldus ja kõik see on niivõrd värvikas, et selle kohta puudub Eestis igasugune vaste. 21. sajandi Eestisse sobitub see raamat praegu väga omapärasel kujul. Et kuivõrd meil Eestis on tohutu hulk samasuguseid rändavaid töömehi, et on tõenäoliselt tuhandete kaupa nooremaid ja vanemaid mehi, kes jätavad oma perekonnad nädalateks maha ja lähevad kusagile ehitama, kas nad teevad seda Eestis õnnetega, seda Soomes või Norras või Inglismaal kus iganes neil on küll perekonnad kusagil? Põhimõtteliselt on siiski kogu aeg suhteliselt üksi ja nende elu sõltub väga suurel määral inimestest, kes nende ümber satuvad nii-öelda siis neist teistest töötegijatest meestest ja tõenäoliselt on neil omad väikesed hiired taskus, mida silitada, kui elus halvasti läheb. Igatahes väga huvitav teada saada midagi rohkemat nende elust. Meie praeguse 21. sajandi numad eesti nomaad meeste elust. Et kui keegi neist vedas kätte ja kirjutaks sellise raamatu, siis ei pea üldse olema paks. Tänase saate lõpetab Urmas Vadi lühimõtisklus teemadel sead, kopuleerimine ja pankrot. Head isu meil siin Tartus pandi eelmisel nädalal Turun ette pronksist siga. Mati Karmini siga on kenasti punnis kere ja naeratava kärsaga. Kohe on näha, et siga on kenasti nuumatud. Ent elevust tekitas eelmisel nädalal ka üks teine installatsioon tundmatutelt autoritelt. Ühel hommikul seisis Tartu kaarsillal voodi ja voodis kaks armastuse teenrit kirglikult hullamas. Noorpaar oli kummist ja täispuhutud ja armutööga ametis. Koheselt reageerisid korravalvurid, rebisid nukud üksteise embusest ja toppisid prügikasti. Aegamisi nagu Romeo ja Julia viimne hingetõmme vaikselt tühjaks vihisesid. See kõik on väga kurb, ei osata hinnata spontaanset, kunsti ega muid materjal ja peale pronksi ja kivi. Midagi on nagu paigast ära. Emajõe äärne elevus, vaibus kenasti nuumatut siga, Indrek Hirve luuletusega jäi üksi. Küll aga jätkub meeleolukat möllu Tallinnas. Ooper käib hoopistükkis puhvetis? La la la on selgunud, et suuresti on vene teatri pankrotti ajanud teatris olnud restoran mis tegeles ka Keita ringiga. Restoranipidajad kauplesid aga kahjudega. Enamasti on ikka vastupidi, et teater on see, mida riik peaks toetama. Aga nüüd on kõik teatrisäästud röövinud restoran, inimesed lihtsalt sõit teatri kahjumisse. Ma kujutan elavalt ette teatri nõukogu arutamas. Vabandust, meie uuslavastus jääb ära, kuid pole midagi, istuge lauda, tõstkem, eks seakints. Kas ta meie pasteeti poolete proovinud, lavastajad, näitlejad, ärge laske pead norgu. Pole hullu midagi, sest piletitel tõuseb käibemaks. Kultuurikaja on tänaseks lõppenud. Saates oli juttu sellest, kas ökokatastroof on inimese või looduse mure sellest, kuidas on seotud hiired ja inimesed ning John Steinbergi nimeline mees arhitektuurifotograaf Aarne maasiku isikunäitusest kultuuriga ja pakkisid kokku Kätlin Maasik, Urve las ja Riho Lauri Saar. Saate teemadel ootame jätkuvalt mõtteid ja arvamusi e-posti aadressil. Kultuurikaja ät, r-r, punkt, eekultuuriga ja saated on järelkuulatavad ka vikerraadio koduleheküljelt. Aitäh meiega olemast ja kuulmiseni juba järgmisel nädalal.