Tere Twitteris on kultuurikaja ja mina olen Riho Lauri Saar. Tänane saade mängib tumedate jõududega. Tartus valatakse verd ning nihveldatakse Emajõe paguraid, voogusid destruktiivset, rocki nuiadega. Saate teised osad otsivad vastust. Küsimus tänu sellele, et miks tabas Soome kunsti kuldaega ühtäkki tüdimus ja kuidas ehitada ilusaid majasid head kuulamist. Kolme aasta pärast on praegune Eesti kunstiakadeemia maja Tallinnas Viru keskuse vastast kadunud ja selle asemele on kerkinud 16 korruseline klaastorn koos avaliku väljakuga. Sellise tulemuse tõi kõigi aegade suurejoonelisem arhitektuurikonkurss, mis Eestis üldse kunagi korraldatud. Seda nii 2,4 miljoni kroonise auhinnafondi osalenud 96 töö esindatud 25 riigi kui ka läbi-lõhki professionaalse žürii osas. See viimane, olgem ausad, ei ole Eestis viimasel ajal just tavaline nähtus. Kuid oma pipratera on ka sellest suurejoonelisest edukalt lõppenud ettevõtmises. Eesti Arhitektide esitasid konkursile kokku paarkümmend tööd. Auhinnatud viie hulka ei jõudnud neist aga ükski, mis on eesti arhitektidega lahti. Millistel kaalutlustel žürii oma otsuse tegi, mis võidutööst edasi saab ja mis juhtub siis, kui jahtuv majandus maja ehituse rahastajate entusiasmi sootuks maha jahutab? Küsis žürii esimehe ja kunstiakadeemia rektori Signe Kivi käest Urve Eslas. Vaadates kunstiakadeemia uue hoone konkursi võidutöid ja olles jälginud varasemate sarnaste võistluste vastukajasid võib arvata, et lähiajal tekib ühiskonnas suur diskussioon miks ei olnud viie auhinnatu seas ühtegi eestlaste projekti ja kas Eesti arhitektuur on tõepoolest nii nigelas seisus? Signe Kivi ennetades neid küsimusi, mida saaks tulemuste ja eesti arhitektuuritaseme kohta öelda, enne kui Eesti avalikkus jälle rahvusliku enese? José rappa vajub, ma arvan, et põhjust vajuda enesehaletsuse rappa küll ei ole. Ja kõige lihtsam vastus küsimusele, et miks see ei olnud viie võidude hulgas ühtegi tööd, Eesti arhitektid oleks aga me vaatasimegi töid. Meie võistlus oli rahvusvaheline, üheetapiline, anonüümne ja Me vaatasimegi töid ja ei püüdnudki ära arvata, kes on nende tööde taga. Küll me teadsime, et tähtajaks on laekunud ligikaudu 100 tööd, nendest sõelale jäi pärast kvalifikatsioonikomisjoni tööd 96 ja postitemplite järgi võisime arvata, tahad ligi 20 on Eestist ja et palju siis Jaapanist ja palju siis Suurbritanniast ja Lätist, Leedust, Soomest, Taanist, aga ei, mitte midagi muud, kui me nüüd analüüsime võidutööd. Art Plaza. Mulle meeldib rohkem selle eestikeelne vaste väljak, sest meid plaatsasid on siin Tallinnas küll ja küll siis erines töö ju vägagi paljudest teistest ja nimelt, et ta ei järginud täpselt nii-öelda siis konkursi korraldajate ettekirjutusi. Samas iga osalemine, kas konkursist mõnest projektist isegi näitusest on, on kunstnikule alati risk ja kunstis on päris tavaline. Tähelepanu pälvib see, kes, kes püüab piire ületada. Võimalikke arhitektuuris päris nii ei ole ja ega ei peagi olema. Aga antud töö autorid tõepoolest pakkusid välja idee mille peale meie korraldajad ei oleks osanud tulla. Kui ma enne pidin paljudele kolleegidele huvilistele vastama, et millist tööd mina ootan, siis mul oli selline vastus, et et see töö peaks olema kas nii lihtne, et ta oma lihtsuses on üllatav või nii keeruline, et see on nagu hullumeelne vormi ja oleks võib-olla huvitav, kui Tallinna südalinnas lisaks sellele kaosele oleks veel niisugune eriline meistriteos, ainukene tingimus mõlema puhul oli mulle, et, et kunstiakadeemia peab sinna ära mahtuma ja saama seal eksisteerida. Ja ma ütlen, et valituks osutus nähtavasti esimene variante ta on lihtne, aga ta lööb ka sellega, et ta ei kasutagi kogu maapealset ruumi, vaid ta läheb kõrgusesse. Mis on risk, sest see tähendab meile päris paljusid läbirääkimisi. Ja ta avab Tallinnale ühe uue ruumi, loob siia ühe uue väljaku kogu selle ütleme siis ruumi asemele, mida me oleme viimastel aastatel kaotanud, et selles on mingi märgiline tähendus. Ja võimalik ka, et meie, kes me oleme väga suures osas avaliku ruumi arhitektuuri linnaplaneerimise kritiseerijad olnud nüüd läbi selle projekti, saame, saame ise midagi ära teha. Nii et see etteantud maht, mille kohta konkursi korraldajad olid väljanud isegi skeemi või no ma peangi ütlema oma suureks üllatuseks, et väga paljud bürood jälgisid seda, nagu, nagu oleks see mast mida sa ometigi ei olnud, et ta sisaldas seda maksimaalset ruumiprogrammi. Kuid et need projektid suures osas nägidki sellised välja oli mulle nagu väike ehmatus. Ja võimalik, et kuulajad, kes lähevad nüüd lähiajal Eesti arhitektuurimuuseumi neid projekte vaatama saavad minust paremini aru või tahavad minuga vaielda, aga, aga ma ütlen kohe, et meie oleme avalikuks diskussiooniks kriitikaks, vaidlusteks läbirääkimisteks loomulikult valmis. Arvata on, et diskussiooniks läheb, aga meenutades seda kannatuste rada, mis Ermi Eesti Rahva Muuseumi uue hoone puhul nii arhitektid kui ka teised sellega seotud inimesed on pidanud siiamaani läbima ja lõpuni ei ole sellega veel jõutud siis kas ei ole hirmu, et sellel korral võib korduda kas mässama ja allkirju koguma harjunud avalikkus võtab selle projekti omaks? Seda ma ei tea, aga mul on väga hea meel, et selle kahe päeva jooksul, mis on nüüd kulunud võitjad väljakuulutamisest on eelkõige meie üliõpilased avaldanud oma oma tulist poolehoidu ja väga paljud kolleegid, keda ma pean tõelisteks arvamusliidriteks ja professionaalideks Ni ja sees kui väljas. Et see lisab kindlust, aga mis puutub nüüd kõikidesse eelnevatesse kogemustesse, siis ainult rumala ei õpi. Ja mina seadsin endale külla eesmärgiks päris põhjalikult tutvuda kõikide eelnevate konkursside mate realidega, olgu see siis kumu, olgu see siis Eesti Rahva muuseum, mille nõukogu liige ma ise olen või olgu see siis ringhäälingumaja. Ja peabki ütlema, et iga konkurss on läinud paremaks. Aga küllap on ikkagi nii, et niisugust täiusliku ettevalmistust täiuslikke tingimusi ei ole võimalik ette näha, et nii et. Ma ei arva, et see edaspidine aeg saab olema kerge, pigem isegi vastupidi, et kaheksanda aprilli õhtul sain ma aru, mis nüüd alles pihta hakkab, aga samas on see kohutavalt põnev ja samas on see ajalooline võimalus ikkagi hakata ehitama uut Eesti kunstiakadeemiat. Nüüd on meie kord, nüüd on meie kord ja meie anname endast kõik, et et sellest saab, kas mitte kool ainult tänastele üliõpilastele, vaid me ehitame selle tuleviku jaoks, nii et need, kelle arvamuste kriitikat ma enim ootaks, on noored inimesed. Maja plaanite valmis saada 2011.-ks aastaks, kui Tallinn on ühtlasi ka kultuuripealinn. Maja maksumuseks on praegu planeeritud 700 miljonit. Mis siis saab, kui vahepeal on majanduslangus nii tugev, et seda raha ei leita? Muidugi me ei ole ise seda maksumust planeerinud, et kui võimalik, siis planeeriks hästi väikese aga samas tahame uhket ja ilusat hoonet. Ja selle viimase kolme aasta jooksul, kui mina olen olnud, et selle projektiga seotud on, on hinnad kogu aeg ainult tõusnud. On üks pool ja tõepoolest võidakse küsida, et nüüd, kus me saame iga päev ärevaid teateid Eesti riigi langevast majandusedust ja kokku kuivamas eelarvest, ütlen mina, et aga midagi pole ju teha. Ma loodan, et see valitsus ja need poliitikud ei hakka kokku hoidma hariduse pealt. Õied on isegi päris kahju, et aastatel, kui me üllatuslikult nautisime suuri eelarvenumbreid ei olnud seda ühiskondlikku üksmeelt ja kokkulepet panustada haridusse. Ütleks siis veel seda, et me loodame, et me saame ise olla väga tublid ja, ja panustada üle 120 miljoni krooni selle hoone ehitusse. Ja me ei arva ka, et ülejäänud raha peaks tulema nüüd kohe täna isegi mitte homme, vaid arvestame riigieelarvetoetusega aastast 2010 ja seda on võimalik ajatada. Loomulikult loodame väga, et esimese osa vajalikust eelarvest saame me Euroopa Liidu fondidest. Kui rääkida veel eesti arhitektuurist, siis, kui me mõtleme näiteks mõistele Eesti kirjandus siis tähendab meie jaoks lisaks kirjaniku elukohale ja rahvusele ka midagi muud, midagi sisulist. Kui me mõtleme mõiste peale Eesti arhitektuur siis võib selle sisu otsimisega veidi jänni jääda. Kuidas on eesti arhitektuuriga, kas ta pelgalt mujal nähtu või hakkab ta omandama juba isikliku selgroogu? No vaatame ajalukku, et kui tundub, et kõik on halvasti, siis siis tasub vaadata selja taha. Ja nii meie talupojaarhitektuur, talurahvaarhitektuur, nii meie esimene vabariigi aeg on andnud ju silmapaistvaid näiteid tegelikult ja 50 aastat okupatsiooni ei ole möödunud arhitektuuris jälge jätmata ja niisuguste söhakate ülesastumist deta läbi sellise kadalipu nagu, nagu tookord. Võimalik, et see kvaliteet ongi olnud kõrgemad ja mõtleme kasvõi siin Sakalat enam ei ole, see on ainult üks näide. Täna väga palju säravaid näiteid on eramuehituses, sest seal on tellija ja arhitekti suhe väga lähedane, väga usalduslik. Aga viimase aja näidetest ma tean, et väga paljud ei ole minuga nõus, aga ma olen siiras vaimustuses uuest Rotermanni kvartalist. Ma olen päris kindel, et pärast niisuguseid hooneid on juba edaspidi raskem, lihtsalt ainult klaasida tooni ja jah, niisugust koopia arhitektuuri võib-olla viljeleda. Aga arhitektuur on nii keeruline, et siin võib olla näpuga näidata koolile, kes arhitekt õpetab või arhitektidele või, või, või linnavõimule või ainult poliitikutele, et see, see oleks väärt. Me oleme selles protsessis tegelikult kõik osalised olnud. Ja mul on nagu küll lootust, kui ma vaatan praeguste arhitektuuri, üliõpilaste töid. Et ehk on nendel rohkem ka selgroogu? Ma arvan, et midagi ei ole kadunud ja, ja, ja Tallinn ja kogu Eesti saab saavad olema palju ilusamad, kui nad täna on. Ei ole kahtlust. Taanlased on naasmas Tallinna Taani arhitektide grupi poolt loodud kunstiakadeemia uue hoone võidutöö Art Plaza ehk kunstiväljak oli teiste esitatud tööde seas mitmes mõttes erandlik. Miks arhitektidel märgiliselt oluliste hoonete loomine ei õnnestu, kui eesmärk on luua märgiliselt olulisi hooneid, rääkis Urve Eslasele ja arhitektuurikriitik Urmas ojale. Telefoni otsa püütud üks võidutöö neljast autorist tuue Hesselberg, Foogedi. Inglise surmas kümnendagen, läksin vaevu sisse imenud interesting hoiu, infarkt, päis. Kõigepealt palju õnne veel kord, kui alustada päris algusest, siis mis tõi teid kunstiakadeemia uue maja konkursile osalema Belle me üleüldiselt väga huvitatud sellest, millised arengud toimuvad arhitektuuri vallas teistes maades. Eesti kunstiakadeemia arhitektuurivõistlus oli meile aga äärmiselt huvitav seepärast et see esitas meile tõsise väljakutse. Mõte luua uus ruum kesklinna kus niivõrd paljud inimesed sellest osa hakkavad saama, oli väga põnev. Kas mõte lahendada hoone tornikujuliselt, tekkis teil kohe alguses või proovisite kõigepealt ikka ette antud detailplaneeringust lähtuda. Alguses proovisime lähtuda etteantud tingimustest, kuid meil oli suuri probleeme, et neile ettekirjutustele vastavalt kõiki vajaminevaid ruume hoone projekti mahutada. Ja lõpuks otsustasime alustada hoopis teisest küljest ja vaadata alguseks, kuidas igapäevaelu selles hoones toimima hakkaks. Nii et seal oleks hea olla nii üliõpilastel kui teistel, kes seda maja kasutavad. Ja väga tähtis oli meie jaoks ka see idee projektiga tekiks võimalus anda midagi mitte üksnes kunstiakadeemiale, vaid ka tervele linnale. Ja selle projektiga tekkis meil võimalus anda linnale uus välja uus avalik ruum. Ma saan aru, et te analüüsite Tallinna linna ja leidsite, et siin on avaliku ruumiga probleeme. Ma ei ütleks nii karmilt, et siin on avaliku ruumiga suuri probleeme kuid me leidsime, et oleks ümbruskonnale hea, kui seal ollakse enam avatud territooriumit, kus tulevikus võiks midagi ühist toimuda. Näib, et sellises ümbruskonnas, kus on palju firmasid, ärisid, poode ja eraomanduses olevaid hooneid, oleks äärmiselt hea nii ülikoolile kui kogu linnale pöörata see idee teiseks ja luua sinna midagi väga-väga avaliku. Nagu te ütlesite, auhindamisel on teil soov luua Tallinnale uus ikoon. Et tulevikus, ütleme 10 aasta pärast oleks aad plaasa just see ehitis, mille järgi Tallinna tuntakse. Jah, muidugi, me loodame, et tulevikus on see üks põhjus inimestel Tallinna külastama tulla. Ehitis ise on äärmiselt lihtne ja me usume, et kõigi linnas toimuvad muutused väga kiiresti. On lihtsus ja ilu, pikaajalised ja püsivad väärtused. Nagu te ilmselt teate, 13. sajandil vallutas Tallinna Taani kuningas Valdemar teine. Tallinna nimi on tuletis sõnadest Taani linn. On üsna sümboolne, et nüüd tuleb taanlane ja tahab anda linnale uue ikooni, mille järgi linna tuntakse. On see naljaga pooleks, taanlaste uus invasioon? Jah, see on tõepoolest üsna sümboolne, aga ma loodan, et see ei ole uus invasioon vaid võimalus heita pilk ajalukku. Muide, teie linna vapil on meie lipu kujutis. Heita pilk ajalukku ja anda midagi omalt poolt kingitusena Tallinnale tagasi. Te juba mainisite oma projekti lihtsust. Tõepoolest, selle ülesehitus on nii lihtne, et selle lihtsus ise sai juba tähenduslikuks. Nagu ma tean, on vähemalt ühel selle projekti neljast autorist lisaks arhitektuurialasele kõrgharidusele veel teine kõrgharidus sedapuhku filosoofiaalane. Kas see tähendusrikas lihtsus on osade ja töörühma maailmavaatest? Me oleme paljusid oma projekte alustanud üldse mitte arhitektuurist, vaid millestki laiemast, millestki väljaspool arhitektuuri. Eriti huvitab meid inimeste igapäevaelu ja see omakorda on ehitistega tihedalt seotud. Mõnikord on äärmiselt oluline, et projekti tegemine ei algaks mitte millestki keerulisest, vaid ühest väga lihtsast ideest. Kuidas saada inimesed kokku tulema ja koos olema nii, et neil oleks koos hea olla. Siit edasi saab mõelda, kuidas nad saaksid selles loodavas ruumis paremini omavahel suhelda. Nii et see ruum seda suhtlemist toetaks. Ja seepärast ongi kunstiakadeemia uuel majal nii lihtne idee, kuidas inimesi omavahel ühendada, neid kokku viia ja teha seda läbi avaliku ruumi. Mõnikord võib arhitekt ilusat ikooni püüdes enese jaoks kaduma minna ära eksida, kui püüda teha midagi, mis ainult vormiliselt vapustav välja näeks. Seetõttu on oluline, et projekti tegemine algaks õigest kohast sellest tundest, mis seal igapäevaselt tegutsevatel inimestel võiks majas ja selle ümbruses tekkida et nad saaksid olla loovad ja arenevad. See hoone on projekteeritud eesmärgiga, et seal saaks õppida kunsti ja kõik muu on loodud ümber selle mõtte. Oluline ei ole ju mitte teha ikooni, vaid luua hoone ümber ühe kandva ja lihtsa idee. Nagu ma aru saan, on hoone välisfassaadil plaanitud kasutada palju klaasi nagu te ilmselt märkasite Tallinnas olles on tegu üsna tolmuse linnaga. Paari aasta pärast võib juhtuda, et klaaspinnad ei paista enam läbi ja praegune efekt, kust piir sise- ja välisruumide vahel on hajutatud kipub kaduma. See on järgmine samm, millega me peame tegelema hakkame, kuidas leida sellele projektile parim lahendus just siin ja praegu. Iga projekt vajab edasiarendamist vastavalt konkreetsele olukorrale ja see olukord on iga korde igas riigis nii erinev. See sõltub palju kohalikust ümbrusest. Praegu me küll ei tunne linna veel väga hästi aga tean selle ajaloolist väärtust ja selle suurt potentsiaali. Ja ma ootan kannatamatult juba, et saaks linnaga lähemalt tutvuda. Kultuuriloolane Loone Ots on Eesti ajaloo suurkujudega hea tuttav juba 15 aastat. Selline sõprus on piisav alus selleks, et hakata arutlema selle üle, kas Koidulad kliivid ja papa Jannseni tegelikult ka ainult suurte asjadega tegelesid. Või oli nende argielu tegelikult üsna sarnane Igapäevaste sekelduste jada, nagu kõigil teistel inimestel. Ki. Sellisest mõtisklustest sündis mõne aasta eest täitsa oma lõbuks kirjutatud näidend Koidula veri kus üheks peategelaseks on Juhan Liiv kui Koidula ja keiser Aleksander teise ühine järeltulija. Eile jõudis Koidula veri Ain Mäeotsa käe all esimest korda Vanemuise teatrilavale. Järgnevalt räägib Loone Ots, kuidas tuli mõte pisut ajalooliste tegelastega mängida ning kui kaugele meie tänapäeva siis Koidula veri õieti ulatub? Viimaste aastate jooksul on Eestis valminud ridamisi näidendeid, mille peategelased on eesti kultuuriloos olulised inimesed. Nüüd on siis kord Koidula, õigemini tema järglaste käes, kui nii võib öelda. Ehk oleks meie vestlus kõige õigem alustada küsimusega, et kas esimese iseseisvumise ja rahvuslikul ärkamisajal seal on tegelikult jäänud midagi märkamata, mida oleks vaja võib-olla uuesti üle rääkida või, või on meie rahvuslikud suurkujud sageli lihtsalt pisut ülem mütologiseeritud ja nüüd on piisavalt palju aega mööda läinud, et saab selle müüdi tagant ka nii-öelda tegelik inimesi ilma suuremate probleemideta vaatama hakata. Noh, ma arvan, et eks müüt genereerib lisa müüte, et ma ei arva sugugi, et Koidula või liivi või Jannseni mütoloogilisus kannataks selle levikuga neist aina uuesti uuesti kirjutatakse. Tähtis on ikka vist see, mis, mis nagu seda uut öelda oleks. Aga kas te muidu nõustute väitega, et meie rahvusromantiline ajastu ning sellele järgnenud iseseisvus samuti on sageli liiga ühetaolistes värvides kujutatud ning isegi meie ajaloolaste seas tuleb üsna valusaid reaktsioone, kui keegi üritab asju natukene ükskõik siis kas kainemalt või siis miks mitte pisikese intriigiga vaadata? Noh, ma arvan, et iga rahvas vajab iidoleid ja tegelikult on ju väga tore, kui need iidolid on kõrgkultuuri ja mitte massikultuur, iidolid ja selles mõttes on väga hea, et meil on nii-öelda pühaku seisuses võib-olla päts või Tõnisson või Koidula või, või Under, kes iganes. Ja samas on, on tore ka see, et igasugune müüdiks kasvanud inimene on tavaliselt oma isiksuse ja oma eluga olnud niivõrd rikas, et annab võimaluse väga mitmeteks väga paljudeks erinevateks tõlgendusteks, mis vaatavad tema isiksust või tema elu lihtsalt eri nurkade alt. Ja me ei saa öelda, et ükski neist oleks nagu täiesti või läbinisti vale või ükski neist oleks täiesti õige. Aga tavaliselt tekib nagu mingisugune Canoniseeritud versioon. Aga see Canoniseerimine, selline pühalik tegevus, et noh, kristlikus kontekstis ta nagu seostub ristilöömisega, et me lööme nagu selle inimese risti ja ütleme, et see laenutatud liblikas on nüüd see õige ja ainuke, aga tegelikult tema tiibade alumine pool on hoopis teistmoodi ja seda nagu sealt klaasi alt alati ei näe, et siis on hea, kui keegi võib-olla seda liblikat või risti löödud ümber pöörab. Ja siit kohapealt on kohe hea küsida, et aga kuidas siis sündis näidend Koidula veri ja mis 700 üldse kirjutama ajendas? Ma kirjutasin näitemängu suurest ja puhtast kirjutamise rõõmust, et alguses ta ei olnud mõeldud ei lavale ega, ega ka nagu võib-olla kellelegi teisele lugemiseks, vaid oli nagu rohkem iseenda dialoog iseenda mõtetega. Selles mõttes oli, oli autor või olin siis mina nagu kirjutamises hästi vaba ja hästi meeldiv ja tore oli seda tööd teha. Ja mõte sündis tegelikult sellest just nimelt ideest, et kui on olemas absoluutne tõde, et noh, seda me nagu viimasel ajal küll väga vaidlustama, et, et ei ole ju tõde kunagi nagu lõplik või kunagi absoluutne või vääramatu. Aina leiame uusi uusi nüansse ja siis selgub, et see tõde on hoopis teistsugune mõnikord. Ja siis ma lihtsalt mängisin fantaasia mõttega ka näidendi esimesel leheküljel kirjas, et see on fantaasia, fantaasia siis lihtsalt arenes natuke teises suunas, kui võib-olla me senimaani oma rahvusliku ärkamise suurkujudest teame. Nüüd selle eelnevate küsimustega seoses siis tänapäeval me räägime jälle väga palju eestlusest ja iseendaks jäämisest, aga kuigi meile õpetatakse kogu aeg, et kuidas meie esivanemad on siin elanud juba aastatuhandeid ja me peaksime selle üle väga uhked olema. Ma siis tegelikult võib vist ikkagi niimoodi öelda, et just koidule ja võib-olla talle järgnenud siis inimeste rida olid tegelikult need, kes võib-olla tänapäevases mõistes sele eestlasele oma esimesed sellised piirjooned üleüldsegi andsid. Et kas teil mingisugust hirmu ei tekkinud, et äkki ta lähtenatukene liiga pühade asjade kallale Ma olen ise kultuuriloo õppejõud ja, ja ütleme viimased 15 aastat olnud nende kenade inimeste ja nende suurte inimeste keskel üsna kodus. Nad on mulle nii lähedased, et mul nagu ei ei tekkinud sellist alt üles vertikaalse hierarhia või, või sellise postamendi algesitamise tunnet. Et selles mõttes mul oli üsna hea ja vaba kirjutada, et nad olid mulle nii lähedased nagunii. Ma sain aru, et simmani teil teatriga väga suuri sidemeid ei ole olnud. Ma olen suur teatri austaja aga jah, rohkem ikka selle vastuvõtja rollis. Kuidas siis teie ja lavastaja Mäeotsa ettekujutus näidendist kokku on läinud? See on omamoodi päris huvitav küsimus, sest ma ei tea väga palju sellest, mida on teinud lavastaja Ma lihtsalt lavastaja eelmiste lavastuste põhjal uskusin, et teda võiks usaldada. Ta on siiamaani käsitlenud kultuuriloolist ainest väga hästi, aga vajaliku pieteeditundega. Nii et ma loodan, et ka seekord, Ain Mäeots on, on nagu oma tuntud headuses ja võib-olla natuke parem. Näidendina üsna intrigeeriv ja samas ka parasjagu süngelt kõlav pealkiri Koidula veri. Kas teooria Juhan Liivist kui Koidula keiser Aleksander teise järeltulijatest kas peale selle võiks seda Koidula verd kuidagi veel mõelda või või võib see jääda puhtalt pealtvaatajat enda otsustada? Üks võimalik tõlgendus on kindlasti see, et me räägime tegelikult koidule verest läbi kolme põlvkonna, me räägime ka tema isast ja siis me räägime ka tema lapsest või lastest. Kuigi laval näeme ainult ühtlast, siis aga Ühest küljest on see võib-olla ka omamoodi huvitav tuttav moment, et kui palju meie tegelikult teame kõikidest tolle aja inimestest ja nende tegudest ja nende peresuhetest ja võib-olla ka nende lastest. Et meil siin Eestimaa pinnal võib olla väga palju igasugust ärkamisaja tegelaste järglaste verd. Nii et me seda võib-olla ise ei aimagi, et me kõik nagu oleksime, võib-olla nende pärijad. Nagu te ütlesite, te olete nende rahvuslike suurkujude keskel viimased 10 15 aastat tegutsenud ja saate nendega üsna hästi läbi siis siit tuleks ju kindlasti järgmine küsimus, et kuivõrd meie seas elab väga palju Koidula verd praegu, siis kindlasti elab ka kõikvõimalike teiste suurmeeste verd. Kas võiks arvata, et te hakkate seda ainest näiteks ka uuteks näidenditaks varsti otsima? Üks uus näidend on praegu valmis, see on küll natukene teise suunaga ja Eestit mainitakse seal ainult korra ja möödaminnes, aga ma ei tahaks sellest võib-olla veel praegu nii täpselt rääkida. Ma arvan, et Eesti kultuurilugu on fantastiline aines, mis annab väga rikkalikeks väitemängudeks paanideks, luuletusteks võimalust. Ja kahtlemata on see väga väärtuslik aines väga väärikas aines ja ütleksin veelkord, et ta on nagunii suur kogu Eesti elu ainult suurte tähtedega kirjutatud. Eesti elu on nii võimas materjal, et siin tõesti me võime seda käsitleda nagu tahab ja võib lisada ka natuke huumorit ja võib lisada ka natuke, võib-olla tõesti uusi momente ja uusi vaatenurki, harjumatuid, vaatenurki? Eesti Aade mitte mingil juhul ei madalduda, on selleks liiga suur, et keegi võiks teda oma sõnaseade või lavaseadega rikkuda. Ma ütleksin lihtsalt seda, et eestlased, et me oleme praegu üsna heal materiaalsel järjel, ärme räägi majanduslangusest, aga tegelikult meil ju elus ei ole midagi puudu, meid ei ähvarda keegi, meie elu ähvarda keegi. Küll, aga võib-olla ähvardab meid see, et me hästi ei mäleta, kust me pärineme mitte ainult oma lihalike juurivaid, ka oma vaimseid juuri ja kui me neid mäletame, siis võib-olla tõesti rohkem koolis õpitut ja selle tõttu nad nagu tunduvad meile pealesunnitud või kuidagi nagu meist endast kõrval olevad, et võib-olla mõtleme oma minevikule ja armastame oma minevikku, armastame neid inimesi, kes seda minevikku tegid ja kes on selle läbi loonud ka meie olevikku ja loodetavasti tulevikku. Kultuuride aja. KUMUs on juunikuuni vaatamiseks väljas näitus Soome kunsti kuldajast piisavalt suur ja oluline, nii et Tarja Halonen isiklikult seda avama tuli. Kuraator Tiina Abeliga rääkis Soome rahvusromantismi kuldsest koidikust, mil valitses usk kunsti jõusse rahvusliku iseolemise toetajana ja selle lõpetanud kurvas tüdimusest. Urve Eslas. Soome kunsti kuldaega piiritletakse aastatega 1880 kuni 1908, kas ei ole veidi vastuoluline see perioodi, mida tuntakse just Soome rahvusromantika läbi piiritlevad kolm sündmust, mis on kõik ühel või teisel moel seotud Prantsusmaa või Pariisiga nii esilekerkimine, kus olid prantsuse kunsti mõjud kulminatsioon 1900. aastal maailmanäitusel ja lõpp, kus kunstikriitikud, nagu ma aru saan, peaaegu välja vilistasid, soome rahvusromantilise kunsti ühelt poolt on, seevastu on, aga teiselt poolt kas ei näita seda, kui suurt rolli mängis Pariis toonases kunstiilmas? No eks ta muidugi mängibki väga suurt rolli sellepärast et võib-olla Soome kunstiajaloo või soome kunsti jaoks tõsistest arengutõukejõududest ehk oligi see, et Soome kunstnikud jõudsid Pariisi küllaltki varakult, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel aastatel oli Pariis nende jaoks noh, konkurentsi metropol, kuhu sõideti õppima, kus tihtipeale ka pikalt elati. Pariis oli tõesti Euroopa kunstieluvedaja ja seetõttu oli loomulik, et sinna ka jõuti. Rahvusromantika on see märksõna, mis kuldaega soome kunstis iseloomustab mida see märksõna endas sisaldab? Keda on seotud rahvuse ja rahvuslikkuse tõsise esilekerkimisega ja teiselt poolt ka niisuguse romantilise, mõnevõrra enesekehtestamisega jäik soome kunstis oli see samuti, kuigi Soome kunstis võib-olla ka Eesti kunstis oli rahvusromantismi periood, tõsi küll, see pisut hilisemasse aega, aga tal oli hoopis teistsugune ilme. Ilmselt tänu sellele soome kunstis, rahvusromantismiaeg ja rahvusromantism, rahvusliku identiteedi uurimine kehtestamine, põlistamine oli väga seotud ka poliitilise elusündmustega. Soome tuur vürstiriik oli ju teatavasti Vene tsaaririigi üks üks osades, tõsi küll, väga suure autonoomiaga piirkondades, aga ikkagi vene seal oli ka ühteaegu Soome suurust. Loomulikult niisuguse rahvusliku ärkamisajaga tingimustes võttis paratamatult rahvusromantism kui niisugune väga tõsise poliitilise värvingu, nii et tegelikult see on soomekastis üks omapärane situatsioon, kus tegelikult poliitilised protsessid peegelduvad väga hästi kunstiprotsessides ja, ja kus kunstnikel on üldse ka poliitilise ühiskondliku elu esirinnas. Sedavõrd tähtis osa Kuna ühte perioodi iseloomustada on tõepoolest vast kõige kergem selle alguse ja lõpukaudu, kui vaadata seda algus, siis tõepoolest pinnas oli üsna sobiv selliseks uue ja suure laine esiletõusuks. Soome oli hiljuti siis toona pool sajandit tagasi umbes vabanenud Rootsi võimu alt läinud Vene suurvürstiriigi koosseisu ja saavutanud suhteliselt suure autonoomia, avaldati Kalevala, soome keel tõusis enam esile ja sellega koos kasvas ka rahvusteadvus. Aga enam huvitavad on isegi kulda ja lõpupõhjused. Ma saan aru, et seda märgib tinglikult üks näitus Pariisis, kus Soome kunsti ei võetud just väga hästi vastu. Mis see siis oli? Möödunud oli ju kõigest kaheksa aastat maailmanäitusest, kus Soome kunst väga positiivse vastuvõtu pälvis, kas oli tüdinemine või ehk muutusid kunstnikud ise pikapeale võltsiks ja hakkasid tegema töid, mis vaatajaile kriitikule meeldiks. Eks neid põhjuseid oli muidugi mitut laadi, aga ühelt poolt loomulikult kunstnikud töötavad mingis laadis, siis mitte kõik tõesti ei ole suutelised muutma uuesti elu edenedes uute suundade, uute kunstiideede peale tulles ka oma maneeri ja loomulikult on võimalik omapära raames oma kunstitegemisi oma kunstilaadi raames terlikkuseni jõuda ja kindlasti oli selliseid kunstnikke soomlaste hulgas 20. sajandi algul. Aga on võib-olla olulisem põhjus on ikkagi see, et nende kunstiliikumistega, mida peetakse nyyd modernistlik nende masti liikumistega, mis on seotud nimelt tõsiselt vormi uuendusega tähendab värvi vormi prioriteediga maalikunstis, kunst kunsti pärast nii-ütelda, kus sisu jääb kõrvale, kus peatähelepanu on pööratud just nimelt nendele näiteks maalikunstivahenditel vormi lõhkumisele või, või siis värviprobleemidele. Et soome kunstnikud nendega olid tegelenud kuni selle ajani üsna vähe. Kuigi soomlased jõudsid Pariisiga küllaltki varakult ja puutusid kindlasti Impressenistidega embrissinismiga, siis impressionismi ei avaldanud väga olulist mõju Soomedele perioodi kunstnikele. Nii et see värvi ja vormikultus jõudis lihtsalt Soome kunsti hiljem ja loomulikult koguse modernistliku kunsti problemaatikas eakas, eriti pealetükkivalt esile kerkima 20. sajandi algul seoses Fovide esiletõusuga, sealt edasi juba kubesmiga ja sellel foonil see niisugune sümbolistlik romantiline kunst tundus lihtsalt, ma kujutan ette. Ajast ja arust lihtsalt kunstist kerkisid esile teised teised probleemid, nii et ma arvan, lihtsalt aeg läks, läks omasoodu. Kui nüüd veel rääkida nendest töödest, mis kumus praegu väljas on, siis seal on vaatamiseks 114 teost, aga üllatav on naiste osakaal Soome kuldaja kunstis. Meenutagem igaks juhuks, et me räägime aastatest, mis algavad ühe ja kaheksaga. Tõsi, Eestis oli samal ajal Koidula veidi hiljem Anna Haava, aga siiski näib, et need olid erandid ning aeg pigem ei soosinud sellist tegevust. Naiste puhul. Jah, see on tõsi küll, et, et soome naiskunsti esilekerkimine 1870 10.-test aastatest alates on oli toona tegelikult üle Euroopa silma paista olla erandlik, tõesti nähtus. Ja, ja see on muidugi Soome kunstiteadlastele andnud ka tõuke uurida, mis on sellise Soome naiskunstnike tähele. No põhjust, sellepärast et noh mujal naiskunstnikke tõesti oli tunduvalt vähem niisugune naiskunstnike plejaad. Neid kutsutakse kunstiõdedeks. Maalarisiskad soome keeles, neid põhjusi on mitmeid, loomulikult oletatakse seda, et Soomes täiesti oli ka kunstiõpinguteks väga liberaalne kliima. 1848.-st aastast, kui avati Helsingi kunstikool, seitse Lordset õppida nii poisid kui tüdrukud, nende jaoks olid avatud kõik võistlused, nad võisid kandideerida reisi stipendiumidelt toetust selle ja muide, see ongi silmatorkav, et seitsmekümnendatel aastatel ja ka kaheksakümnendatel Soome naiskunstnikud võitsid mitmeid võistlusi, oli väga edukatel nendel riiklikel konkurssidel silmatorkavalt eduka tihtipeale edukamad kui nende meessoost kolleegid. Mina muidugi ei olnud ainus põhjus, vaid geniaalsust natuke sellele, et, et ka Soome ühiskond võrreldes mõne teise riigiga liberaliseerus ka selles mõttes kiiremini. No see muidugi ei ole, üle Euroopa on see sajandi viimane veerand nagu niisuguse kiirete muutuste aega ka mitmes valdkonnas, kaasa arvatud ka nii-ütelda vähemuste töölisklassi naiste õigust, otsimise kehtestamise, rahastamise problemaatika oli väga päevakorral, aga joondub Soomes liiguti nagu suhteliselt kiiresti ka edasi ja juba sajandi 19. sajandi lõpupoole ja 20. sajandi algul ju saavutasid ikkagi Soome naised selle positsiooni aktsepteeriti, nende iseseisvat tegevust, erialast tegevust. Et nad said ka eraldi oma parandust korraldada ei olnud ka selles mõttes sõltuvad ja 1906. aastal said soome naised valimisõiguse, mis on üks vist varasemaid esimene selline naistele, katsed, õigus kogu Euroopas, nii et et ka siin oldi lihtsalt valimisedumeelsed. Aga siin võib-olla on tõesti ka veel üks põhjus, nimelt. Noh, see oli aed, nagu me rääkisime, Mil soome jõud koondas koguma vaimsed jõud iseenda kehtida istamiseks oma juurte otsimiseks. See rahvusliku identiteedi tugevdamine, demonstreerimine näitamine kõikvõimalikel aladel oli nagu päevakorral. Ja tundub, et soomlased olid piisavalt targad selleks, et et mõista, et selleks, et tõsiselt nagu seda seda niisugust poliitilist ühiskondlikku rahvusliku programmi ellu viia, on vaja koondada kõik vaimsed jõud, sõltumata sellest, kas on tegemist siis meeste, naiste, kunstnike, kirjanike ühiskondliku elu tegelastega. Ants Juske ahastas Päevalehes, et meie olukord oli samal ajal soomlastega võrreldes masendav. Kunsti osatud ei teha ega hinnata, seda peeti käsitööliigiks ja mingist kunstiharidusest ei saanud mõeldagi enne, kui Ants laikmaa 1903. aastal oma ateljeekooli avas ja nii edasi Juske leiab. Põhjus oli selles, et eestlane usaldab kirjasõna rohkem kui kunsti või pilti. Ma arvan, et osalt tõesti jah, aga kõik need asjad käivad käsikäes, aga tõsi ta on, et Soome kunstis oli kujutavatel kunstnikele, eriti maalikunstnikel väga suur osa ühiskondlikus elus ja meie just nimelt rahvusromantismi laines. Tegelikult tajusid kunstnikud väga selgelt oma ühiskondlikku missiooni oma mõjujõudu, oma teoste mõjujõudu ja ja see sai minu meelest kaasalt võimalikuks tänu sellele, et eriti kallim Kallel suutis leida nendele rahvuslikele ideedele toetudes ka muidugi kalevlaste reedele Kalevala tegelastele rahvusromantilisele ainestikule tõeliselt kaasaegse atraktiivse mõjuva vormi. Ja selle kurva tüdimus juurest astume vahelduseks rokkmuusikat destruktiivse jõu suunas. Tartus on välja antud kogumikplaat nimega rock n Roll City pestov tartu rock. Rokisõber Margus Kiis prooviski tuvastada kas Tartu rock kihutav juuste lehvides mootorrattaga suvisel maanteel või hulbib lihtsalt sooja kampsuniga. Emajõe kallastel. Pealtnäha ei kujuta Tartut, rokkimine on üldse ettegi siia justkui sobiv rohkem pikas kampsunis akustilist kitarriplönni oma laulik, kui vihaselt muusikariista kangutav raputus, muusik. Aga Tartus on ju oma rokinimeline korvpallimeeskond lausa oma Tartu Popi ja Roki Instituut ning tõenäoliselt ainuke klubi Eestis, millel nimeks on rock n roll. Selle klubi boss Roland Estraalias roll on kokku kogunud vist kõik Tartus hetkel aktiivsemaks tegutsevad rock ja metal bändid. Ning pannud kokku uhke nimega kogumikku rock n roll eriti hästi. Tartu Rak. Siin on 13 bändi stiililiselt tunnistamast Indist räige mürada. Kuigi mitu ansamblit siin võiksid olla ükskõik millises Euroopa otsas on nii mõnegi puhul selge, et tegemist on just Taaralinna inimestest koosneva rühmitusega. Seda mõnusat tartu laiskust veniust. Populismi on niismouki kivikuninga Rockis koni poweri koolipoisilik. Kus indis sooda efekti pubis mängitud grunge mälestustes sterotsemistri mitte eriti mugavas brokis. Jaga Teppo kunstipärases EMO metalis. Tartuliku õpihimu ja uurimisvalmidust on muidugi tartu popi rokiinstituudid teoses ning ka nüüraksiti hübriid ses muusikas. Ka Helena loova puine Ülle Aizarok, kui on ikka vägagi Tartu. Kuulake nende bändide paigast ära rütmistruktuure, seda venivat nohiku vokaali. Sellist mõnusat, laisa inimese, Pirogovi maitselist mentaliteeti ega vist mujal linnas peale Tartu sellist muusikat küll ei tehtaks. Samas tuleb mainimata tartus metal ja sellise käredam Oracy tegemine on vist üsnagi lootusetu üritus. Eraldi siin muidugi on näiteks juust napilt Eesti muusikaauhinna saanud. Finismi Off, keda siin plaadid millegipärast pole. Aga sellel plaadil olevad Moriga analoog FM Stemm ja projekt massacre ju püüavad, aga millegipärast ei suuda vähemalt mulle muljet avaldada. Võib-olla nad muidugi laivis paremad ja lasknud seda ongi. Kuid plaadi peale see võlu pole sattunud. Võib-olla pole mina õige inimene neid bände üldse hindama? Panen vist liiga palju Tartus istunud. Kuigi ka siin võib täitsa ekstreemset lärmi teha, siin näiteks seda võib tekitada selline asi nagu lahesõda. Nii et Tartu rock ei ole mööda maanteed kihutav auto või mootorratas. Tartu rock on mäest alla sõitev jalgratas. Selline logu, mitte eriti trimmis trammis ja mitte eriti kiiresti sõitev, kuid väga mõnus sõiduriist mööda suvist või sügist või talvist linna ringi põrutamiseks ja uhke pealkirjaga plaat rock n Roll tsiti on selle. Väärikaks mälestuskiviks võiks öelda. Ja selline ta oligi. Veerevad kivid ja verevalamine on tänaseks peatatud. Kellel midagi segaseks jäi, olgu meeldetuletuseks öeldud, et kultuurikaja rääkis täna Soome rahvusromantismi kuldsest koidikust ja kurvast tüdimust. Mis sellele järgnes. Saate teised märksõnad olid Koidula salajased järeltulijad ning rokilinn, Tartu kultuurikaja panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Mõttes ja tegudes saab meiega ühendust võtta e-posti aadressil kultuuriga ja ät r punkt. Ning kel ühest korrast väheks jäi, saab vikerraadio koduleheküljelt ikka ja jälle kultuurikoja saateid uuesti üle kuulata. Seniks kõike kaunist ja rõõmsa jällekuulmiseni.