Tere eetris on kolmas saade sarjast teatri sajand. Alustasime Estoniaga, siis rääkisime Vanemuises ja tänane jutt tuleb vanast draamateatrist ning stuudios nagu ikka, Lea Tormis. Niisiis teatrisajand. Tänasele saatele võiks õieti panna niisuguse pika pealkirja Menningu kasvandike rännulugu või vana draamateatri tähelend. Miks vana draamateater pärast, et seda eristada praeguse Eesti draamateatri muudest eellugudest, nii on ta jäänud niisugusesse traditsiooni. Et ta draamastuudio teatrist, mis tuli pisut hiljem eristada, et neid mitte segi ajada. Ja selle looga me läheme nagu märkamatult üle juba Eesti vabariigi aega, sest seni me ju olime veel tsaariajas. Sest õieti see üleminek jääb nagu selle vana Draamateatriajaloo sisse. Tegemist on umbes aastatega 1916 kuni 1924 viis kuus, seitse niimoodi seal veel, kui ära rääkida kõik need liikumised. Ja, ja tegelikult see on ju õige keerukas aeg puht ühiskondlike liikumiste suhtes seal praga, esimene maailmasõda, siis revolutsioonid siis vabadussõda, siis Eesti vabariigi sünd, vahepeal veel seal mõnel territooriumil, Eesti töörahva kommuun ja kõik muud keerulised ja segased asjad. Ka teatrilugu läheb ikka nagu alati on olnud pikki lavastusi. Ja mõnikord tundub, et nagu ei oleks ühiskondlikus elus midagi erilist vahepeal juhtunud, kui vaatad, puhastati lugu mööda ainult siis, kui loed ja kuulad neid näitlejate mälestusi. Siis tuleb välja, millised lainetused, kiht, kollid ja põhiliselt muidugi räägitakse sellest, kui keeruline oli teatrit teha. Kui raske oli, korteritega ei olnud mingit toetust, kunagi ei võinud kindel olla, kassa pääseb sinna või teise kohta mängimast mindiga läbi rinde mõnikord ja mängiti väga keerulistes olukordades. Aga teatriinimene on vist niisugune fanaatik, et hiljem jääb see kõik nagu kõrvale ja oluliseks on ikkagi need head lavastused, mis tehti ja ja võimsad rollid, mis mängiti. Ja mööda neid siis põhiliselt püüamegi minna. Räägime vanast draamateatrist stuudios on Lea Tormis. Nii esialgu käib esimene maailmasõda. Tartus on Menningu trupi tuumik otsustanud tulla ka 1916. aastal siiski mitte enam seal edasi töötada, kuna neile oli vastu võtmatuse. Kuidas seda teatrit selle tassi tehti? Ja Tallinn, kuidas sünnib 16. augustil 1916 üks uus teater, kellel ei ole oma maja ja kellel üldse ei ole ühtki kindlamat pidepunkti ja ta avatakse niisuguse näidendiga, mis kannab üsna sümboolset pealkirja vastu vett, sellepärast et see teater, millest nüüd kujuneb niinimetatud vana draamateater ta peabki kogu oma lühikese olemasolu aja õieti vastu vett ja vastuvoolu ujuma, selleks et üldse ellu jääda. Sest Menningu kasvandikud tahavad teha tõsist kunsti teatrit edasi ja just nimelt nendes kõige keerulisemates, majanduslikult kõige raskemates aegades, kus see tegelikult ei peaks üldse võimalik olema. Aga nad teevad seda. Väga emotsionaalselt meenutab vana draamateatri algus nüüd proua Maria tüür. 50 aastat tagasi üheksa ülijooksikud lahkusime raske südamega meie armsaks saanud vani musti teabest. Siirdusime pealinna Tallinna, milline olid tulvil täis sõjapõgenik. Mingi lipulauluks oli, siis tuul puhub ja vihma sajab. Välk valgustab pimedad ööd. Kõik otsivad majade varju, mina üksigend, tundmatut köit, linn oli sõjapõgenikke täis ja kusagil kusagil peavad ju nii abikaasaga elasime suure suure külma tulikkini, bändoriini suveputkas. Ega teistegi palju paremini oldud. Aleksandril tiidus sai kokkuleppele, bänd oli seltsiga, Eduard Türk valiti üksmeelselt, õpib peanäitejuhiks. Juba esimese hooaja kestel ühinesid, meiega viib kolm endist vani muislast Mitsigatis Mölder ta bet nutsu ja nii siis kokku oli 12 12. Kuna aga hooaja repertuaari koostamisel selgus, et meie trupp on ikkagi veel liiga väike siis otsustasime suurendada seda ajalehekuulutuse kaudu. Ja tõepoolest saime terve rea asjahuvilisi, kes enamikus neist olid juba varemgi püsinud. Nii et niisugused tuntud näitlejad nagu August sunne, Anna Markus, Eduardi, Maria Türk, Aleksander ja Olli, Teetsov ja Karl triipus ja veel mõned olid siis need, kes panid aluse sellele Tallinnas ei olnud kusagil mängida. Ja Aleksander Teed Sovile õnnestus läbirääkimistes pandoriini seltsiga, kes valdas ikka sedasama vana maja, mis on Eesti teatriajaloos suurt rolli mänginud, kus mängis siis vana Estonia, enne kui uus hoone valmis sai, sellest oli to Estonia saates. Aga kus hiljem mängis Pavel lühikest aega Paul Pinna Rahvateater ja kus mängis ka Tallinnat töölisteater, see kõik on hiljem. Selle juurde me alles jõuame. Aga nüüd siis sealse pandolini selts kuidagi hingitses, erilist tegevust neil parajasti ei olnud. Esialgu mängiti tingliku nimetuse all pantoriini rahvateater ja põhiliselt siis Eduard Türgi Aleksander Teetsov juhtimisel seda vana head Menningu repertuaari, seda kohandati natukene ja võeti mõningaid näitlejaid juurde Tallinna pealt ja mängiti neid edasi. Siis nad korraldasid katsed ja neilt katsetelt tuli veel mõni uus jõud juurde, nendest nüüd Eesti teatriajaloo jaoks kõige tähtsam Ruts Bauman. Kes siis hakkab nendega kaasa mängima esialgu täiesti veel oskamatuna, aga väga kiiresti leiab oma ampluaa ja oma mängulaadi randa umbes kolme etendust nädalas ja kohe nad on isegi nii uljad, et kuulutavad välja odava hinnalised rahvaetendused ja koolilastele odav omad etendused ja seal, kui nad suudavad sellest ka kinni pidada. Aga juba esimese hooaja lõppedes sai seltsil sellest asjast isu täis. Ja peavarjuta jäämine oli jälle päevakorral. Juba on 23. augustil 1917 niisugune märkus protokolliraamatus, et otsustati teatri hooaja avamist määramata aja peale edasi lükata. Aga tegelikult oli kevadel juba lepingut lõpetatud seltsi Poolt nende näitlejatega ja arvati, et ega ega vist enam ei tehta ja nüüd on ju see kõige hullem aeg, ära on olnud veebruarirevolutsioon ja nüüd on siis päevakorral juba ligidal oktoobrirevolutsioon. Aga trupi põhituumik otsustas kokku jääda, tegevust jätkata, alalist ulualust ei leita, sellest hoolimata lepiti kokku, et esinetakse Eesti draamateatri nime all siin nüüd esimest korda, siis tuleb see nimi Eesti Draamateater interrevolutsiooni sügisel 1917. Truppi juhti ei ole, valitakse ajutine juhatus, kes siis hakkab eeltöid tegema, et jälle hooaeg avada. Kavatsetakse ikka pakkuda ainult väärtuslikku repertuaari. Eesmärk on tõsine eesti kunsti teatel niimoodi kuulutatakse välja ja ruume üüritakse lihtsalt sealt, kus saab ka vahepeal lähevad ühiskondlikud Sa oled ikka keerulisemaks ja kui on oktoobrirevolutsioon ära olnud, siis tekib üks niisugune ajutine lühiaegne uus teatrinähtus, nagu Tallinna tööliste teater. Põhiliselt valvaja senise niisukese pahempoolse kallakuga näiteringi alusel. Aga kuna seal on asjaarmastajad ja neil ei jätku näitlejaid, siis küsitakse, et kas ei tahaks tulla tuule peale jäänud Eesti Draamateatriinimesed ka ja mõne aja nad mängivad koos ja mis on oluline vastet. Draamateatri mängukavas oli korki põhjas mis läks neil küllaltki hästi, ise oli neil ju läbi töötatud lugu ja just seal nüüd Ruts, Bauman paneb ennast maksma mängides parunid, mida ta alguses väga pelgas mängida ja see tundus nii ootamatu lahendus talle see roll anda. Aga pärast selgus, et tal oli väga häid, elulisi tähelepanekuid, tali neid padruneid elus väga palju jälginud ja see oli tal üks õnnestunud roll. See kestis umbes kolm kuud, ainult tööliste teata sellepärast, et siis algas Saksa okupatsioon ja draamateatri näitlejad, kelle tuule peale ja 1918. aasta sügisel ei olnud ka veel näha mingeid erilisi esinemisvõimalusi. Ja otsustati tegeleda rohkem rändtrupi, na tähendab anda Tallinnas ära paar etendust, niipalju kui nad suutsid neid ruume üürida. Eriti kui nad püüdsid saksa teatris, tähendab seal majas, kus praegu mängib Eesti Draamateater ruume saada. Ta siis maksis nii palju, et peaaegu kogu sissetulek läks ainult ruumi üüriks. Ja siis nad sõitsid lihtsalt ringi suuremates linnades ja maakeskustes tavaliselt kahe lavastusega paralleelselt. Ja tegid sellega oma trupile head reklaami, Annet isegi tasusid ennast ära majanduslikult, nii et nad vähemalt jäid kuidagi vee peale, olles muidugi väga vähenõudlikud ise. Kuidas rändteatrielu oli? Mari Möldre meenutab. Praegu on see niuke, ütleme näitlejad ja imekergeks tehtud. Aga meie pidime ja seal oli ka hobustega sõitma, pikad maad, mariti, talvel eriti talve ja 30 kilomeetrit, eriti talvel oli siuke ütleme, ainult ei oska ette kujutada, praegust tabeli ära kannataks niisugust olukorda. Ja siis oli noorus, oli tervist ja oli jälle päev mööda ja teine päev oli tuju jälle hea. Tuletõrjepidu tuletõrjeesimees oli harjunud mustkunst ja palagani läbi käisid Keezee esimeest, vaatus tuleb kiiver peas võtta oli meie mäng, ime, ütleb soo. Nüüd mees sellerrest nutti ära. Kes teid pärast teab, võib-olla ei, maksagi tuli lavale, tuli lavale, tal oli korvi kogemuse järgi võeti raha ära ja ütlesin Iidee oma tsirkust edasi. Ja 1918. aasta lõpus jõuluajal, detsembris nad avasid ikkagi ka oma paikse hooaja saksa teatri ruumides. Nii et asi läks edasi, mängiti eesti klassikat, Koidulatkonderit, Kitzbergi õieti kis. Nii põhjalikult. Üks niisugune hea traditsioon sellest ajast peale ongi olnud draamateatriga tema mitmesugustes avaldusvormides seotud. See on järjekindlalt laste- ja noorsooetendused. Eestvõtjad olid Eduard Tüür jääaugust sunne ja väga palju lavastati igasuguseid muinasjutte, küll tõlkel isi, küll siis Kitzbergi tehtud ümbertöötlusi saksa muinasjututükkidest. August tunne, kes oli lastelavastustega seotud, oli üldse niisugune hea hing seal Draamateatris, sest ta oli heal näitleja. Ta tegeles ka lavastajana, aga tema kandaalid, organisatsioonilised, majanduslikud asjad, nii et ta tõesti oli selle teatri Kodune vaim. 1919. aasta on omamoodi ülemineku aasta selle lühend realise teatri ajaloos. Esiteks sellepärast, et nad enam ei korda nii täpselt seda vana Menningu repertuaari. Ja sellest sügisest ilmuvad majja uued inimesedoto Peterson, kes on praegu juba täiesti võõraks nimeks jäänud ja kes püsis ka ainult ühe hooaja. Aga teine mees, kes tuleb, on kaunis ootamatusena. Paul Pinna. Ta ei oskagi selles trupis üldse ette kujutada. Pinna on jõudnud vahepeal Estonia seltsiga tülli minna, sealt uhkelt ära läinud ja nüüd töötades kord siin, kord seal ja tehes niisuguseid Kublee ja muid etendusi, kui kusagil võimalus tuli. Tuletan Draamateatris ja niisugustes tingimustes, et 1919 oli üldse üks õnnelik aasta, tead selles mõttes, et see oli ainus aasta ütlemist poolteist aastat, kus neil üüritingimuste poolest oli enam-vähem normaalne olukord. Käis vabadussõda ja sõjaväevõimud, otsustasid rekvireeris, Saksa teatrisõja tingimustes oli see ju nagu ette nähtud ja Paul Pinna oli formaalselt kutsutud siis sõjaväeteenistusse, aga tema määrati draamateatri komandandiks. Ühtlasi siis muidugi hakkas ta ka lavastajaks ja näitlejaks, siin. Liina Reiman kirjutab, et Draamateater säilitas Menningu poolt loodud kindla realistliku aluse pidas kinni koguni Vanemuise dekoratsioonidest. Tehnilistest võtetest tuntud repertuaar kulges nagu rööppall liikuv rong endise hoo ja jõuga. Aga et draamateatri algajal näitejuhtidel puudus endise kindlakäelise energilise teatrimehe loov ja elav vaim. Siis hakkas tempolutsume, ähvardas seisma jääda. Ja siis just tulid uued lavastajad ja draamateater, püüdes kirjandusele orienteeruda. Ta muidugi mängis kajante ja komöödia, et see on loomulik ja pinna tõi kaasa oma armsaid saksajante. Siis olid niisugused nimed nagu bluumental ja katel purke ta väga palju mängiti Jaaliga prantsuse niisuguseid kergemaid lugusid, aga nad ei kaalunud kunagi üle seda tõsist repertuaari. Tõsine repertuaar püsis seal kõrval vähemalt samas mahus kui mitte isegi suuremana. Ja selles mõttes nad pidasid oma põhimõtetest kinni, nad isegi tegid mõnikord natukene poliitilist satiiri, kuigi üldiselt poliitikasse ei sekkutud, selleaegses teatris. Aga näiteks oleme juba jõudnud Eesti vabariigi aega. Eduard Türk lavastab ühe saksa näidendi väikemees 19. aasta kevadel. Ja see on nüüd poliitiline satiir, sellepärast et siin parodeeritakse nüüd saksa materjalil Eesti asutava kogu valimisi, kus siis jahitakse seda väikest meest ja tema hääl. Nii et niisugune teema, mis vist igavesti parlamentaarsetes riikides jääb püsima Hindraile küll ei meeldinud, et naljamäng kohaseks tehtud, aga noh, tegelikult see on üks teatriloomulik osa muidu põhiliselt niisugust ajakajalist, nalja, improvisatsioonilist, nalja tehti igasugustel lõbusatel õhtutel, Mari Möldre hakkas oma Tootsiga siin esinema. Neil õhtutel just ja pinna ise seal parodeeris oma lavastusi ja esines pilt ja lauludega ja oma kukleedeega. Nii et, et sellised asjad olid täiesti olemas ja nad tõid muidugi natukene raha ka sisse. Kunstikolleegium samal ajal tegutseb edasi ja kirjutab oma siseretsensiooni, neist on paljud alles tegevusraamatutes, nad on väga nõudlikud enda vastu vaadatakse iga etenduste, keegi milleski eksib, siis kirjutatakse kohe raamatusse sisse. Vahekord väliskriitikaga nii rahulik ei olnud üldse, sellel perioodil toimuvad mitmed kriitika sõjad, mitte ainult draamateatril sest kriitika läheb väga nõudlikuks, ta tahab kohe saada muutumiste, kohe saada täielikku professionaalsust ja kõrget kunsti ja nüüd on meil oma vabariik ja miks miksteater järele ei tule? No ma arvan, et see on umbes sama, mis praegugi, ainult praegu ollakse võib-olla natukene räigem selles kannatamatus, et miks juba kõik uued voolud ei ole kajastatud ja miks teatel ajast maha jääb. Ja siis oli tegelikult seesama asi. Ja 1000 919902 kümmend võib juba rääkida selgelt avalduvatest uuenduspüüetest. Põhjas on vist küll tahtmine kriitikale näidata, et me ikka võime ka ja saame küll ajaga kaasas käia. Paul Pinna võtab, lavastab kohe Knut homseni kuningriiki oravatel. Aga erilist furoori tekitab, et pinna lavastab Oskar Vaildi Salome, mis on niisugune omamoodi dekadentlik ja omapärane näidend, mis nagu pinnale tundub, ei peaks mitte nii väga sobima. Ja harjutusi tehakse väga usin hästi ja rahvas on isegi kaasa haaratud. Ado Vabbe niisugune väga moodne kunstnik rajal ja üldsegi mitte tavarealistlik teeb igaühe jaoks eraldi värvilise kostüümi, kavandi ja kostüümis ei ole üldse tavaline, sel vaesel ajal kus kohandati tavalist olemasolevaid kostüüme, tehakse eraldi kujundus eraldi kavalehtedelt spetsiaalsel niiskusel, jämedel paberil. Nii et on kohe suured püüdmised. Võib-olla sellepärast, et August Gailit oli enne seda just kirjutanud ühe artikli ja tunnistanud traumade. Other püüdleb tõsise uuendusliku kunsti poole, aga öelnud, et uus teater tekib teisiti. Uus kunstiteater võiks tekkida stuudiumi näol, kus oleks tegevad meie andekamad kirjanikud, muusikud, tantsijad ning näitlejad. On meil kunstnikke, kes paneks sarnasele teatrile aluse ja paunpinna otsustas, tõesta, et muidugi on. Ro kirjutab niimoodi, 24. selle kuu päeval esietendub Oskar Vaildi Salome. Draamateatri juhatus on hoolimata suurtest ainelistest kuludest kõik teinud, et selle näidendi ettekanne eesti teatrielus sündmuseks võiks saada. Näidendi ettevalmistamisest osa võtnud haridusministeeriumi kunstiosakonna juhataja Hanno Kompus. Ruumide kavandid ja dekoratsioonid on Ado Vabbe valmistatud Salomee osas tuntud plastika õpetajanna proua parts Dust Heroodes osas Paul Pinna, kes on ka näitejuht. Salome tants on proua Partsi koostatud ja kantakse ette selleks kokku seatud orkestri saatel. Viimane esitab etenduse alguses Uwertüüri. Kande eel esineb trükitõlkija Hendrik Visnapuu Sissejuhatava referaadiga. Nii et täispaukkoguga Urve jõuga. Ja see muidugi lähendus teateid kunstiringkondadele, kirjandusringkondadele, Siuru lastele ja tõesti loodi eriline, tähendusrikas õhkkond. Kuigi sõjaaegses Tallinnas ei olnud materjale saadav värv ei olnud saada kõike seda, mis oli kavandatud, võib-olla ei õnnestunudki nii efektselt teha. See nüüd pinna lavastas. Ta lavastus meetodilt midagi ei muutnud, aga ta oskas teisi kaasa kiskuda. Ja nähtavasti ta on ise sellele vihjanud, et Tal oli väga tugev intuitsioon, ta tundis, et midagi peab teatris muutuma ja ta hakkas sellest kinni lihtsalt oma teatraalse enesetundega. Mingit vajadust mingit ismi teha ei ole tal elu sees olnud ja muidugi jäi siis natukene ebaühtlaseks mäng. Seal võis tekkida kaasaegseid paralleele ja nendest ka räägiti, kuna see niisugune trassi Veliideldav Heroodes õukond, see klappis kokku, ütleme valgekaartlased oli seal Tallinnas palju ja niisugune rinde tagala õhkkond ja möll ja restoranid ja ja kabaree, ettekanded ja kõik see kuidagimoodi haakusena nähtavasti näitlejate kohta Öeldi arvustajate poolt, et oli nagu kaks vähemalt eri stiili, kui mitte rohkem, tähendab pinna mängis ikka oma tavalises efektses aga realistlikkus laadis. Ja samuti Galina Reiman Heroodiasena siis pinnanaisena. Aga proua parts, kes muidugi üldse ei olnud näitleja, kelle eesti keeltki oli aktsendiga ja teda ikka ahviti järele, kuidas ta olevat hüüdnud, et anna mulle Johannani. Veel selle lõunaeestilise mitte pea, vaid, vaid niimoodi seda näitlejad tegid veel hiljuti järele need, kes veel elus olid sellest põlvkonnast. Aga pinna olevat mänginud väga varjundirikkalt. Ja Ma statistina tegi kaasa noor Priit Põldroos, kes seal oli juba draamastuudio õpilane ja nemad tegid kaasa sageli draamateatrietendustes, kui oli vaja massi või statiste. Ja ta on meenutanud, et hämmastas oma tooni ja mängurikkusega haaras mingi nähtamatu jõuga. Lausest tantsi mulle, Salomee, tantsi on nii palju meelitamiste himustamist, tekkis tunne, et nüüd ta peab tantsima hakkama. Nii et pinna kui näitleja uudsuse vajadus nähtavasti oli rahuldatud, ta leidis ühe uudse teose. Tal olid võimekad kaastöölised, ta lõi läbi tema ennast vaevanud nagu Liina Reiman sellega, et tahtis saada psühholoogilist põhja sellele vahelisele kuningaemandale kätte. Aga parts muidugi lähtus sellest efektsest Rome seitsme loori tantsust ja see kadaklik kõnepruuk kanti talle siis andeks, kuna tants oli väga ju harjumatu. Sel ajal ei olnud sugugi niisuguste looride mahaheitmise tantsu nähtud korraliku teatrilaval. Võib-olla kusagil gabarees ehk, aga ta tegi seda ilusti, kunst tantsuliselt ja mitte ainult kunstihuviliste kitsam ring või snoobid ei käinud, vaid sellel tükil oli väga suur külastatavus selle jaoks. Nad ise parodeerisid seda tehes vana-aasta õhtul ühe niisuguse humoorikalt kava Salome moderniseeritud eesti reerid, seal oli siis poliitilist satiiri sees, aga oli ka niisugust omaenese Stampide kohta, naermist ja põldroos, muide oma mälestustes järeldabki ta väga uuris, jälgis, sel ajal kõikkimis teatrites tehti, kui ta ise noor oli. Et see oli Ühele midagi, sest ainult intelligentsi haritlaskonna vabameelsem osa ja noored ei käinud Saatris, vaid vaid olevat hakanud käima kaupereti publiku koorekihist ja väikekodanlaste hulgast rahvast. Seda just põldroos mäletab noore teatri solijana Maali väga selle üle imestanud, aga siis saanud aru, et igaüks sai oma maitsele midagi, oli veidike moodsate, eks pressionistliku kunsti oli tantsu, mida võis kapikantseks pidada, oli pinnatmite küljest koomilist pinnataga ikkagi pinnani, et üks midagi sai. Ja seda sõideti vaatama isegi väljastpoolt Tallinna. Ja teater ühesõnaga, võitis nii kunstiliselt kui ka majanduslikult. Ja pinna olles korra saanud maigu suhu, ta tahab seda liini jätkata, see ei ole muidugi kerge. Ta mängib veel ühte valdis salongikomöödiat ja siis ta võtab veel kaks juuditit. Ta võtab Heepelli saksa klassiku piibliainelise juuditi ja püüab teha ka sellise suure lavastusega see natukene õõnsa oskagi, teise mängib kaasa koos Liina Reiman iga, kes andis väga jõulise ja võimsa juuditi osa. Aga huvitav on see, et 1921 lavastab pinna nüüd Tammsaare värskelt kirjutatud näidendi juuditist, mis siis oli küll pettuulia nime all. Juudit mängis siis netipinna ja see tulemus ei olnud eriti võimas, aga no fakt ise, et seda selle teos kohe ära mängiti, hiljem on teda paremini mängitud. See oli siiski väga oluline ja nähti ka mingeid paralleele, kuigi oli ju piibli süžee ja niisugune filosoofiline teema. Aga kogu selles sõjaõhkkonnas nähti paralleele ka kaasa eaga, siis püüab ta lavastab ennašod Tseeessorite Kleopatra dised seesarit mängides. Ja see on muidugi väga tore, et ta seda teeb, aga ilmselt ka see Shoo nisugune, peenem iroonia ja intellektuaalne nali. Võib-olla ei olnud päris pinna ampluaa ja samuti niisugune irooniline, resigneerunud tseesar millel muide on just haakumisi väga ja Tammsaare armastas soodia tõlkistada haakumisi, loberne sekka. Just sellel, kuidas olid sees, oli kirjutanud see nüüd pinnalevast eriti lähedane küll ei olnud. Lavastab veel suurema menuga, kui need eelmised tõsised tükid, Alexis kivinõmmekingsepad ja mängib ise Eskot, kuigi tal niisugust maamehe karakterit ei ole ja ta ei ole ka eriti sellise külapoisi moodi. Aga noh, oma võimsa temperamendiga ta võttis eeskuju Soome lavalt isegi kasutas seal Soome lavakujundust. See läks tal suure eduga, Esko, ta ise on pidanud Esskaadüheksama paremaks ralliks. Mul on natukene raske seda küll ette kujuta, kuidas ümarpinna seda soome kandilist jää karvast poissi mängis, aga mine tea, näitleja temperament võib kõik asjad ära teha. Vahepeal on trupp täienenud ja sinna on juurde tulnud ka üks oluline uus lavastaja son Paulsen kes nüüd panebki nagu olulise pitseri sellele, mis draamateatrist edasi saab sellel draamateatri päris oma näole. Sest nüüd pinna algatusel on kummalisel kombel toimunud niisugused mingid stiiliotsingud. Ja nüüdse draamateatri endise põhirepertuaari uuenemine läheb üsna kiiresti ja isegi sellised realistlikud lavastajad. Vaat nüüd ärgitust juba järgmisest Uuestismist, sest Eestile lavale tulid nad kõik korraga, kuna sõdade revolutsiooni aeg nagu pidurdas Lelle muu Lääne-Euroopaga ja meil siis nagu sajandivahetuse dekadentsalomee näol. Ja ekspressionismi ja impressionismi sümbolism ja kõik need asjad, need mõjutused muidugi, mitte täielikult tehtuna lavadel, kõik nad tulevad enam-vähem ühe korraga, nüüd kui maailm jälle lahtisemaks läheb. Ja isegi Aleksander Teetsov oma mahlakuses realistlikkuses püüab seal ühte niisugust komöödiat lavastada, mille pealkiri on paania, kus panteistliku loodusetunnetust väikekodanliku elulaadile vastandatakse. Teetsov lavastab ka esimesena meil Pühneri draama Vaidzek, mille saksa ekspressionismi jälle taasavastas Euroopa teatri jaoks, mida nüüd lavakunstinoored just hiljuti tegid. Ja Teetsov muidugi talle sexpressionistlik hakitud ja kõik see teravdatud aga selle alandatud ja solvatud sõduri traagikat muidugi tasuda panda, see on päris hea näitleja, Julius Põder oli seal nimiosas ja isegi Türk toob välja Stern feimi satiirilise komöödia, mis on kani Ekspressionistliku suunaga. Nii et proovitakse ja selle taga muidugi on üks mees, kelle nime väärt ulatus on sellepärast, et ta oli 1000 921924 draamat teate kirjanduslik nõuandja ja tema muidugi tõlkis ja hankis uusi näidendeid ja soovitas. Ja ilmselt nad oma käe peal võib-olla ei oleks kõike seda leidnud, ei võtnud, aga, aga et seal oli sealjuures ja dramaturgina, mis sel ajal tähendas, seda praegu on, ütleme, kirjandusala juhataja või midagi sellist. Mees, kes repertuaari valib ja selle eest otseselt vastutab. Töötas Draamateatri juures ka Voldemar Mettus, kes seni oli olnud põhiliselt kriitik literaat 1009 22 24 on ta seal ja hakkab ka lavastama. Ja tema nütoobiv üsna teadlikult ka lavastajana sisse niisuguseid asju nagu ekspersianistlik Kaisleri hommikust keskööni. Omamoodi impressionistliku meeleoludega. Klodelli prantsuse autorivahetus, mille vastu nüüd on noored inimestele hakanud huvi tundma okkalt tõlkista. Marie Under. Mida mäletab Marie Türk Voldemar metusest? No tema oli hoopis niisugune omamoodi imelaps. Netis juhtide peres. Tal olid tohutu suured teoreetilised teadmised, tohutu suurt Käljandus, pagas, ta teadis. No niisugune tunne oli, ta räägib kõiki keeli ja tunneb kõiki maailma näitekirjanikke, aga näitlejad jäid tale võimetuks maalimas ta ei huvitanudki nagu, mis, mida näitleja tundis. Nisid, näitan enda, tuli sisejoonistust otsida, liita ja tüübisest süveneda ja otsida sügavust ja lähituli kõik isi, Jens. Jätkab Lea Tormis. Vahepeal on teatrisse ilmunud veel üks uus ja väga põnev jõud, kellest hiljem saab tõesti teatris väga tähtis kuju. Nimelt Mettus kasutab ära noore Rudolf Kleini ehk ruut Tarmo, nagu meie teda tundsime hiljem Eestis teatud nime all. Plahvatus jõulise ekspressiivsuse, karakteri ja mängulaadi selles lavastuses hommikust keskööni ja saavad nad isegi Johannes Semper-ilt, kes on näinud Berliini Lessing teatris sellesama asja lavastust. Ta et Kleini arusaadavam, inimlikum osa tõlgitsemine tõi kogu etenduse ligemale ja samal ajal Semper tunnistab, et seal on tabatud seda ekspansionistliku tundelaadi. Mettus läheb ära Endlasse 1924 ainult lavastajana. Põhiliselt hakkabki nüüd draamateatri ilmet kujundama juba teatris, 1922. aasta sügisest töötab Pauls hetkes veerus Eestisse Venemaalt kellel oli ka üsna tugev vene aktsent ja kes oli töötanud seal mitmed teatrite juures truppide juures ja ka ise andnud tunde teate koolides. Tal oli kokkupuuteid näiteks niisuguse olulise näitlejana nagu komissar Slovskaja teatriga, ta oli ilmselt näinud ka meier Holdi selleaegseid lavastusi ja siis oli ta olnud Moskvas ja näinud Stanislavski lavastusi just sellest varasemast perioodist mis pani pitseriga tema hilisematele teatrikatsetustel ja tema tulekuga muidugi toodigi senisele saksa teatri valdavale mõjule üsna tugevasti vastukaaluks ka nüüd need vene teatri uuemad näitlemise lavastamise printsiibid. Lavastaja Paul Sepa töömeetodit kirjeldab nüüd Marie tüür. Ikka ta otsis ka kogu aeg otsis, isegi peab ütlema, et isegi kuni viimase viimase proovini otsis ja näitlejad olid tihtilugu sellele pahaselt just need näiteks armunud Kindla range Mingeri sime töötama niimoodi nagu jäid nagu liiga liiga peatuteks jäide ja tahtsin, nõudsid seppa, et tema koostaks kindla kindla presi plaani vähistiku seesmise, siis suhteid, septeekichi, seda aga siis ma nägin, nägime, me tundsime, et City Kidali raskusi suuri raskusi, niisugune range distsipliin ikkagi improvisatsioon, null jäid, jäi ikka tema. Tööalgseks põhialuseks sepatöö draamastuudios pedagoogitöö sest omaette peatükk selleni me veel jõuame, aga paralleelselt oli ta siis ka draamateatrilavastaja kohe ja see, mille ta kaasa tõi, oligi siis meie teatris veel läbi proovimata. Siin olid vene sümbolismi impressionismi järelkajad mis juba mujal maailmas nagu läbi olid needismid ja hakkasid juba sisse lööma ka tõenäoliselt ka selle mõjul, et sealsamas saksa teatrilaval hakkasid andma varsti kahekümnendatel etendusi noore hommikteatri asjaarmastajad, näitlejad, kes mängisid niukseks Kressinistlikus laadis ja see mõjutas ja ärgitas ka teisi teateid midagi tegema. Nii et peale kelle ekspressionismi üldiselt ei olnud iseloomulik, ta oli rohkem ikka niisugust meeleolude ja impressionismi sümbolistlike detailide mees. Siiski tulid seda elutunnetust ka siis tema lavastustesse paratamatult aga kõige tugevamaks teda peeti ikkagi just niisuguse meeleolulise laadi tabamisel. Öeldi, et Liina Reiman oli viis minutit tumm mängu teinud selles kuulsas lavastuses sügise viiulit, selle tükid ja tõigi Moskvast kunst teatri repertuaarist kaasa. Tükk ise ei olnud tugev, aga ta oli tugev just sellega ta andis luua niisuguste lavalist hääbumise, sügise meeleolu ja heade näitlejatega, see tuli välja, seda ei olnud Eestis nagu tehtud niisugust meeleolu, teatuid, seppa muidugi ka põnev kuju ja temast võiks väga pikalt rääkida teda nimetatud viimaseks romantikuks. Selles uuemas ajajärgus, sest teater kui ministeeriumi teater, kuid Tal oli tema jaoks tõesti terve ta elu ja arusaamine. Ja ta ei olnud eriti järjekindel, näiti juhte võis väga läbi töötada esimese vaatusega, siis kui aega väheks jäi, siis lõpp jäi läbi töötamata ja sellest on näitlejad oma memuaarides väga väljendusrikkalt rääkinud. Kõige rohkem muidugi Liina Reiman, kes oli talle väga palju tänu võlgu, aga ka teised. Okei, aga Möldre on temast rääkinud. Nii et sealt võib lugeda, et tal oli väga erk fun taas ja ja ta sattus voogu, aga ta võis ka täiesti ära vajuda ja sel juhul ei tulnud proovis suurt midagi välja, kui tal ei olnud parajasti tuju, nii et ta oli ebaühtlane. Aga põhiline, millega nüüdse seppa see tegevusaeg Eesti teatriajalukku jäia, mis draamateatri nii tähendusrikkaks tegi, olid tema tähelepanuväärsed lavastused maailmaklassikast. Üks tema esimesi võimsaid lavastusi oligi siis Sophocklase Hosmonstalli ümbertöötluses. Kuningas Oidipus muidugi seal oli tõesti, teadis juba enam-vähem teada Max Reinhardti kuulsa lavastuse üksikasjad. Vähesed olid näinud, aga kõik olid lugenud. Ja siin nüüd kunstnik Aleksander Touranud kes samuti just draamateatris pääses väga mõjule ja väga mitte millestki tegi väga huvitavaid, kujundlike lava lahendusi, ta nägi suurt vaeva selle antiiknäidendile sobiva dekoratsiooni konstrueerimisega sellest tarvitusele pidi võtma orkestri ruumi orkestri, loosid teatrisaali, selle vahel käigu ja ruumilisust efekti püüdma saavutada kõigega, mis võimalik, sest mingit areen, lava nagu seal mängiti, neid antiiktükke ei olnud ju Eestis kusagilt võtta. Aga ta sai sellega hakkama ja sepp kasutas jälle draamastuudio, lasi lava koorina, kaeti kinni orkestriauk, mis oli tol ajal draamateatris olemas ja seda kasutati siis eeslavale, sinna sai siis selle kestra taolise mänguruumi luua altar keskel ja koor kahel pool. Nii et nad võimalikult püüdsid ikkagi teha nii nagu peab. Ja kuna olid võtta võimsa häälega Eduard Türk ja Liina Reiman peaosadesse ja oma võimas Väike-Ruut Tarmo, siis sellest tuli väga tunnustatud lavastus ja selle pealt nagu avastati ka see, mis sai samuti draamateatri loodud traditsiooniks. Nimelt vabaõhuetendused. Need olid sel ajal Euroopa mastaabis mitte sugugi väga tavalised asjad. Mitte igal maal mängitud vabaõhuetendusi, siis nagu seda praegu igal pool tehakse. Nii et kui kuningas Oidipuse lavastuse Paul Sepp ja Touranud viisid 1923 kaheksanda üldlaulupeo järel vabaõhuetendusele välja laulule kohale, siis see oli väga suur sündmus ja hiljem hakkasidki, et vabaõhuetendused toimuma ja ka teisi tükke, muuhulgas ka Salomeet on Eestis palju mängitud vabaõhulavadel just niisuguseid lühemaid, võimsamaid klassikalisi tükke. Ja selle traditsiooni lõise teater. Seal ei olnud häälevõimendusseadmeid ja muidugi laululava ei olnud seal, kus ta praegu on, vaid oli seal, kus on Kadrioru staadion. Umbes. Reimani ja Türgi ja Tarmo hääled olevat kostnud ümberkaudsetes majadesse ilma mingisuguse võimenduseta. Seda ikka heidetakse ette. Kui praegu noori näitlejaid lavalt ei kuule. Et kuidas siis kuulis siis veel üks niisugune sündmus, mis ei olnud võib-olla lavastuslikult jumal teab, mis veel, aga Marjääri oli S-i, teadsin minimaalselt mängitud ja sedagi veel piira teatriaegadel. Ja nüüd on mul jääri 300. sünniaastapäev, mida tähistab terve Euroopa ja Gustav suits kirjutab magus artikli loomingus mal järje. Meie just nendib, et meil polegi õieti veel seda traditsiooni, aga siiski Paul sepsis võtab ja lavastab lendab varsti arst vastu tahtmist, kaks niisugust väikest farssi ja August sunne teeb Šostandeni juba niisuguse suurema ja talupoeglik kuma komöödia millega siis ja mittevärsis kirjutatud komöödia, millega siis ka harjumatu näitleja hakkama sai. Aga kõige tähtsamat vastan need silleri lavastused, sellepärast et kõige suurem edu mis oli veel suurem, kui oli sellel efektsel Salomeel oli 1923. aasta alguses lavastatud silleri Orleni neitsil. Liina Reiman ikka peaosas. Ja tegelikult Liina Reiman ütles, et Paul Sepp temas ikkagi raketi enni, selle suure tragöödia näitleja avastas keta, olite vaadanud ühes lastemuinasjutus päevasel etendusel ja otsustanud, et see naine peab mängima suuri tragöödia roll ja seda ei olnud seni keegi osanud Liina Reimani puhul veel kahtlustada, et ta midagi sellist teha võiks jääda, tuleb hiilgavalt toime. Ta muidugi teeb meeletult tööd selle osaga. See lavastus on väga populaarne, sellega isegi sõidavad maal ringi, ma ei tea, kuidas nad mängisid seal. Aga sest inimesed tahavad seda näha, seda tullakse Tallinnasse vaatama selleaegsetes oludes, sõitis juba tähendas midagi ja see läheb igasugusele rahvale ja kriitika arutlebki selle ümber, miks ta nii populaarne on ja leitakse, et kõigi nende suurte sündmuste mõju nähtavasse silleri, niisugune romantiline paatus ja et ja see valmidus väljas olla oma isamaa eest, mis seal Santarki lan. Et ilmselt see kuidagi kõlas rahva kaasa pealegi, et sellel on niisugune muinasjutul ja teisest küljest jälle ja kõigile arusaadav et kõige tavalisem lihtvaataja tuli ja vaatas ja nautis seda Olleni neitsietendust ja sellele järgneb siis sellesama Schilleri Maria Stuart ja kus siis linna Reiman ja Maria Türk mängivat vastastikku siis neid kahte traagilist kuningannat, ma nii hästivarustatud mere Stewart'it ja siis Elizabethi Lopete vega Fuente Ove huna naiste mässu pealkirja niisugune komöödia küll, aga ka väga heroiline ja ja omamoodi dramaatiline lugu, kus jällegi Reimani ürgne jõud seal peaosas naispeaosas maksvusele pääses. Lõpuks Spirymarkvet jälle Eduard türkia Liina Reimani kahekesi peaosades. Nii et kui jätta kõrvale muidugi igast muid asju, ka mängiti seal kõrval aga niisugune võimalus, repertuaar siin ei olnud vanematel teatritel isegi midagi kõrvale panna, sellise kõlavusega. Marie Türk meenutab oma Elizabethi rolli Paul Sepa Schilleri lavastuses Maria Stewart. See oli huvitav, et küsisin žüriimannil, tema andis tooni kätte, ilusasti kõike liikumise kätte, väga, väga detailselt, isegi viimistesse liikumist ja ja minu res just vastuoksa. Ta võttis kärpissini liikumise täiesti, võttis maha igasuguse liikumise, surus mul käed rüppe. Jah, pandi mind niiviisi rangesse kuninganna poosi ja siis seda pidin hoidma pidevalt. Kuni vaatuse lõpuni andis sinise mulle. Lõplikult sellest kinni hoidma, nüüd ma jäingi krampi selles osas ja minust kujunes üks niisugune puust tehtud ebajumal. Hüüdis, on väga huvitav ja hea ja pikk, minu lihane õde ringreisid, ei tundnud mind ära. Pärnus nii imelikus Nikki aplodeerib hirmsasti. Leiti, et see on väga tore. Aga mina pean ütlema, et see oli mul üks. Ma ei ole võõras jäisi minagi siin, mina mitte kui märja Türk, vaid kui ka isiklikul kunstnik ei olnud mina siiski siiski kõige suurem, mis tema on. Tema nõelu oli tema, kui neid ei näe, see oli ikka Glasg klassika, seda täitegi sülitamatult hästi. Ja kuidas see nüüd täpselt läks, teater oli niisuguses seisus. Ta oleks võinud edasi töötada, tähendab, kogu selle tõsise repertuaari juures, mida tal küllalt palju oli, oli tal üsna hea külastatavus mis oli küll langenud mõnevõrra kõige parem hooaeg oli 1921 22. Meil oli peaaegu 78000 külastajat, ku arvestatud kaugeltki iga päev ei saanud mängida, siis see on väga suur arv isegi praegusega võrreldes ja nad mängisid sel ajal küll viis korda, Nädalas praegu mängitakse ju palju rohkem, ütlen kas või arvu tol ajal arvestati sentidest, siis oli see markade pealt sentidele kroonidele üleminek. Kolm kord nädalas nad mängisid, aga üür etenduse pealt oli 18000 senti, samal ajal välja müüdud maja tulu oli 20000 senti. Nii et sa ise näitab juba sealt ei jäänud suurt midagi üle ei palkadeks, ei, ei uue lavastuse ettevalmistamiseks ja lihtsalt jõud hakkas üles ütlema, neile oli natukene pisikest abiraha küll antud juba valitsuse poolt Kultuurkapitali veel ei olnud. Ja see muidugi aitas vähe, siis nad läksid lõpus veel püüdsid teha rohkem ringreise. Ja lõpuks asi lahendati riigikogu tasandil, niimoodi see tuli sellest, et Vanemuises oli jälle järjekordne väga suur kriisiolukord sest nad olid ju sealt ära tulnud ja seal operett võimutses endiselt ja olid suured võlad teatril. Ja siis tehti niisugune otsus, mis tegelikult nendega peeti küll koosolekut ja nad seal pidid hääletama ja ütlema, kannad, pidid kuidagi leppima selle sundotsusega uuesti Vanemuise ühineb sest siis lubati see nende väike abiraha säilitada, neile anda siis üle sellele trupile, kes läheb vanemmisse tagasi vanemast kunstiliselt nagu tõsta ja samal ajal kadeda natukene siis majanduslikult toetada, et ei jõua üleval pidada, näha on, et Draamateater ei suuda oma üüri maksta. Ümber oli üsna palju niisugust ütlemist ajakirjanduses, et just kunstiliselt ta on paremal tasemel, isegi kui need vanad teatrit võib-olla vähemalt osaga oma repertuaaris jääd, seda teatrit ei tohiks lõhkuda, aga nii see ikkagi läks paratamatuse tõttu. 31 detsember 1924 lõpetas Draamateater oma olemasolu revüü etendusega Draama ja Vanemuise pulm. Oma teatrit kujutati vaese mõrsja ema, kes on sunnitud rikkamana mehega abielluma, niiet naer läbi pisarate. Ja muidugi ainult saad, trupi saab sinna Vanemuisesse, sest kõik ei võeta nii, et osa jäävad lihtsalt tuule peale, peavad otsima endale ise kusagilt tööd. Ja see osa, kes läheb tagasi Vanemuisesse, see on esialgu üsna heal järjel ja tõesti tundub Tartu rahvas ja intelligentsus. Tartu intelligents, kes on protesteerinud kogu aeg selle Vanemuise kunstilise allakäigu vastu on nagu rõõmus, sestap toovad kaasa niisuguseid uuemaid lavastusi ja nendega läheb Paul Sepp kaasa ja toovad mõne metuse lavastusega. Aga see ind raugeb üsna pealsesse, tartu inerts on ikkagi tugevam ja uusi niukseid lavastasinud palju teha ei jõua. Paulset Kaip, püsi seal väga kaua. Ast. Ta läheb tagasi oma teatrikooli juurde. Aga sellest ei olegi mõtet pikemalt rääkida. 1927 toimub uus lahkuminek. Juba seal kohapeal, talvel, enne teatrist ära minemist. Asutatakse lavakunstiühing, rändteater jäävad siia vahele. Nüüd räägib Mari Möldre. Selle idee algatajaks oli draamat, teatri näitlejaaugus, sunne. Juba Vanemuises rääkis sunne sageli rändiaatri vajadusest kuid alguses tundus see mõte võimatuna. Kui aga 1926. aasta sügisel nähti Vanemuise diaatressile tõsisele kunstile, see tähendab jaamale õiged ja väärilist kohta vaid et esireas sammub ikka operett küpses rändteatri mõtte kõigis neis näitlejas, kes nägid eesti Diaadee tulevikku tõsistes langedes kunstiprintsiipides, millele Karl Menning rajas esimese Eesti kutselise teatri. Nii nagu iga algus, on raske, nii oli ka rändteatri asutamine seoses suurte raskustega. Näiteks toimusid proovid pärast Vanemuise teatritööd August sunne korteris. Pus. Esimene ringreis algas 29. jaanuaril 1900 87. aastal. Ringreisikavas oli sellerit samas salakaaluse armastus, Bergneri uputus Moskva kunstiteatri repertuaarist, Oliver Kolshmid öödeis eksimusi ja lastenäidend. Laeva Rätsep. Esimestel lavakunstiühingu räntjaati reisidel tähendab pühapäeviti kuni kolm etendust päevas. Hommikul lastele, päeval komöödia ja õhtul draama. Aga suuremates kohtades tuli anda igal pool kaks etendust ja ikka samade tegelastega. Koormat kanti nurisemata ja endastmõistetavalt nuus saalid olid väikesed, kulud suured ja teed pikad, ei tasunud ühte etendust kaugele andma minna. Majutamise küsimus oli raskustega seotud ja sellepärast tehti kahe päeva töö ära ühe päevaga. Mina võiksin ehk selles suhtes mõni sõna ütelda, mis puudub publiku eetilis-esteetilise kasvatusse. Sest see oli õieti rändteater ja augus, tunne oli selle mõtte algataja. Ja tema oli see, kes viis esmakordselt läbi distsipliini, etendus on välja kuulutatud kell kaheksa, siis algab kell kaheksa kell üheksas kell üheksa. Ja neid, kes hiljaks jäid, neid enam sisse ei lastud. See tekitas publiku hulgast revolutsiooni algusest, aga juba teisel ringreisil oli juba kaks kolmandikku publikud juba täpselt kohal. Ja edaspidi juba kolmas, neljas ringreis siis oli kõik varem seal, kui, kui me ütleme, edenes, oli välja kuulutatud. Nii et muidugi see on nii, et Kaarel Ird olevat ütelnud Hirdilikult, nagu tema ikka armastab ütelda. Et rändteatri ees ja selle suure töö eest, mis tema publiku kasvatamisel on ära teinud, ei pea me mitte ainult mütsi maha võtma, vaid ka püksid. Nii et vaim on neil kange ja see endine Menningu tuumiku vaim jätkub ka selles rändteatris, ainult et neil on veel vähem võimalusi vee peal püsida ja vahepeal on juba tekkinud uus noor draamastuudio teater sellest draamastuudio esimese lennu lõpetajatest, kes on samuti keerulises majanduslikus olukorras ikka sellesama saksa teatri üüri ja kõiki alguse raskuste pärast ja ka nendele ja käia ringreisidel paralleelselt teise trupiga. Et teate, et üleval pidada ja samal ajal ikka mujal maal rohkem teatrit nähtaks ka siis on juba olemas kultuurkapital kapitali näitekunsti sihtkapitali ettepanekul siseõigemini nõudmisel, seal on jälle toetusrahad mängus, ühendatakse nüüd uuesti see endine Menningu põhi, nii palju kui neid järelejäänud on sinna rändteatrisse. Sinna on juba juurde tulnud, mõned ka seppa juures stuudios õppinud, nagu Liilaznel näiteks. See nüüd ühendatakse omakorda selle noore draamastuudio teatri ka selleks, et tekiks niinimetatud draamastuudio rändteater, mis on siis selle draamastuudio üks allharu? Jääb nii nagu tõesti teatis hiljemgi on sageli olnud, et üks trupp põhiliselt sõidab ringi, annab etendusi ja teine mängib Tallinnas ja siis võidakse ka vahet võtta, nii et see toimus 1928. Ja siin on õieti juba mitme uue teatrilood sees. Elavastajate elus on ju sellised ühinemised ja lahknemised, üksikute näitlejate rändamised juba ka endastmõistetav ja loomulik lugu ja see hakkab ka nüüd jälle toimuma. Aga võib-olla vähem korduv, aga õnneks siiski. Samas on see niisuguse loomingulise üksmeele siduv tähendus, mis nii palju määras selles Menningu kunagise trupi tuumiku lisal kokkujäämist riiul ja mitmekordse Vanemuises lahkumise põhimõttelisele, aga nendes raskelt jälgitavates kokku-lahkuliikumistes on tänase Eesti Draamateatri üks väike haru juur peidus just selle ühinemise tõttu, sest tänasel Draamateatripõhi on siiski pandud selle noore draamastuudio teatri poolt, kes hakkas selles samas saksa teatri majas mängima natukene hiljem, kui nüüd oli sunnitud see vana draamateater lõpetama, nemad hakkasid siis nagu järjekindlalt mängima ka nende vahel otsest järjepidevust ei ole. See järjepidevus tekib ainult tänu Paul Sepp peale, kes oli ühes teatris lavastaja, teistele oli õpetaja, õppejõud ja tänulik sellele ühendamisele, mille tõttu mõned vana Draamateatri näitlejat Möldre ja Tarmo Aleksander mägi ja hiljem ka sunne ja veel hiljem Eduard Türk, kes tuli Maurust mängima. Sealt tekib nüüd side nende kahe kollektiivi vahel. Nii et see lugu, mis nüüd täna kõigi nende hargnemistega lõppes, oli siis vana Draamateatrilugu. Selline sai kolmas saade sarjast teatri sajand rääkis Lea Tormis ja saates kasutasime 1966.-st vastast pärit arhiivilinte Lilian kiretu omaaegsest saatest. Ja kohtume uuesti 29. jaanuaril ja siis räägime juba draamastuudiost. Aga siit raadio stuudios soovib teile kõike head. Saatesarja toimetaja maris Johannes.