Vaadates tagasi möödunud aastatele Estonia teatris. Alati jääb mulje, et mõni aasta on huvitav, teine, võib-olla vähem huvitav. Kui me ütleme aastal 1987 siis kahtlemata see oli väga põnev ja väga huvitav aasta, mis pakkus kogu Estonia kollektiivile huvitavaid hetki nende loomingus. Kahtlemata eriliseks sündmuseks mõnes 10. aprillil Estonia teatris esietendunud sarski hapet avanssina. See on tuntud vene suur ooper mida tavaliselt on harjutud nägema suurt pediaatrite, nii nagu Moskva teater, samuti Kiiroviteater ja paljud-paljud, teised ooperid ja teevad nende lavadel Estonia teatris. Kuidas see suursündmuseks eelkõige sellepärast, et lavastajaks kutsuti tuntud kunstnik Boriss backrovski. Ja võib öelda, et see kohtumine sellise kunstnikuga oli kogu kollektiivile tõeliseks elamuseks. Pakk raske on väga huvitav, väga teadlik inimene. Ta tunnetas nagu esimesed hetkeks nagu iga inimese indiviidi. Ta lähenes iga igale kunstnikule igale inimesele, igale osatäitjale vastavalt tema loomingulistele võimetele. Jaa, Bukowski teadis, mida ta tahab. Muidugi kahtlemata oli tal seljataga aastatepikkused, kogemused koosloome mõttemaailm, kogu aastatepikkusel omandatud tarkused. Ta püüdis ka Estonia teatris kajastada oma loomet teoses. Ja võib öelda, et see teos tõesti õnnistust. Bokovskiga kujunes väga põnevaks veel selle poolest, et oli tunda, et lavastaja teab igat hetke laval iga, mis on stseen, mida ta kujundas, oli tal ette loodud. Samas ta andis inimestele loomingulisi võimalusi, loomingulist vabadust, aga samal ajal hoidis nagu oma karmi kätt kogu etenduse peal ning ei lasknud ühtegi möödalaske. Võib öelda, et oli väga nõudlik ning Estonia Tris valitses sel hetkel täielik kord igal alal, sest kogu teatri juhtkond, kogu kollektiiv teadis, et uue ooperi eesotsas seisneb tõeline kunstijünger, see, keda tuntakse kogu maailmas, see, keda võib usaldada mitte ainult ajalehtede kaudu võid, võib usaldada kogud tema päevade jooksul omandatud kogemuste najal. Võib öelda, et see ooper lisaks sellele, et eritöö oli suurepärane Užovski poolt me teame seda kõrvuti. Havanssinaga avastati VEEL Estonias. Kuid avanssina kujunes eelkõige just tänu backrovski lava tööle eriliselt niukseks kandvaks. Ja muidugi kahtlemata osatäitjad. Võib öelda, et omanski osas esines Teo Maiste samuti Mati Palm ning vürst Andrei Johanski osas Ivo Kuusk, Vassili kaliidseni osas, Hendrik Krumm ja Kaljukarask Marfa osas Marika Eensalu, levi Tammel, samuti Urve Tauts ja paljud-paljud teised. See oli koos, mis, kus Nende inimeste kunstilooming liitus NAGU orgaaniliseks tervikuks Boris backrovski loomeandega samuti kunstnik Viktor vulski lavakujundusega. Ning kahtlemata kogu etendus kujunes tõeliseks kunstielamuseks. Nii meil kui ka mitmetel Estonia teatri tulevastel gastrollinud. Gruppidele midagi väga huvitav teha tööd, sest tal oli oma kindel pilt sellest, mida ta tahab. Ta ei katsetanud või õigemini mitte oluliselt ei katsetanud lauljate peale. Ta oli küll ühtepidi väga karm ja nõudlikud, teistpidi see oli kõik asjale kasuks, niiskonna rangus, mobiliseeris inimesi maksimaalselt töötama temaga. Ta oli enda vastu väga nõudlik olles alati noh, prooviks väga hästi ette valmistanud, läbi mõelnud, mida ta proovijooksu tahab teha ja mida nõuab. Ta oli ta väga nõudlik mustlase materjali omandamise omaduste pärast. Ma ei tea, milline oli tema muusika ettevalmistus, aga ta analüüse soobekt läbi mitte ainult läbi teksti, vaid ka läbi muusika. Väga nõudlik ja kahjuks sellest tehtud meil kunagi järeldusi hiljem. Et ooperilavastuse alus on seal muuscle pilt. Dramaturgia. Ja Tal oli kõik mõeldud. Läbimuusikatakthaaval taipas vaat sellest faktist vaheaega sellest löögist, õigemini sellest löögist selles muusikalist. Kas algusest lõpust algab kõik ja lõpeb sinna kohta lõpeb, siis vastad muusikas nii, et tal oli tihtipeale täpselt selle koha pealt pirita välja ilmuma täpsesse roboteid jääma, seisma katlasse vabrikuid, seal liikuma kõik oli läbi muusikalise niiskuse arhitektuuri. Tal. Ta muidugi tundus hallul natuke liialdatud oma väljenduslaadi poolest pärast siiski harjusime temaga, ta oli meie jaoks täitsa ootamatu ja erakordne aga niiskusi olevat olnud varemgi. Ma ei töötanud kunagi Irdiga, kes oli omas samalaadse väljenduslaadiga ja veel karmim mees oli olnud del sest ainult Saksamaal. Eri Klas teadis neid kõiki kolme ja ta ütles jahet, backrovskand, mees, kõige pehmem variant veel. Aga see tuli asjale kasuks, sest saabus väga kiiresti ja niiskus professionaalselt niiskust. Lavastaja professionaalsust ei olnud meie varem tõenäoliselt näinud. Lihtsalt oma ala tundmist läbi ja lõhki nii ajaloolises mõttes kui, kui selle tüki konkreetselt selle tüki, kaasa arvatud iga rolli. Absoluutselt tundmist võib-olla hiljem, ehk on siia jõudnud mõned muud keema vahelduseks? Proua Viisler Viinist ja eks need täpsed ja häid lavastajatele muidki olnud, aga backrovskele meres. Kuna peale Estonia koori tegi kaasa ka Ramm siis kuidagi tal just laabus RAMi meestega väga hästi sest nemad ei olnud niiskuse teatri lõdvad, neil oli huvitav vaadata, mida nüüd meilt nõuti ja taheti ja nad tegid seda niiskuse naturaalse huviga kaasa, see aga vana backrovskidel hästi meeldis. Tema panigi auru juurde. Ja nii tunduski niiviisi, et kogu selle lavastuse nii-öelda pailapsed olidki need meeskory tugevad mehed ja kui nad said noh, nagu loos mõeldud, oli selle hobuvankri aisaga üks mees, vehkles seal veel teiste peatänav, see tegi erilist rõõmu. Igal juhul stseenid mees kooliga, värvikad ja naturaalsed. Nii et seal üks omamoodi periood ja tuleb lihtsalt Jüri jutule veel seda, et see ei olnud lihtsalt mõeldud. Ta oli sihipärane tegevus selles mõttes, et või sihipärane lavastus, sest kokkulepe oli Savonlinna ooperifestivaliga, et just nimelt see lavastus ja korrefi Pokrovski poolt lavastatuna saab, siis saab, on võetud kavasse ja need kokkulepped sellelt küllalt varakult tehtud tingimus juba EPakrovski seda lavastab. Ja kogu see ettevalmistus oli siis ka niiviisi sihiga just Savonlinna ooperifestivalil, mida kogu kollektiivi muidugi teadis. Selleks me tegime ka siis tublisti tööd ja ka oli üks proovijaid, õigemini küll kaks proovietendust meie selles spordihallis siin Kalevi spordihallis, kus olid siis suurematel. Ma vaatan, et kui teatris ka see läks väga hästi täismajale praktiliselt. Ja muidugi Savon sai siis asja veel korrigeeritud, nii et laval ta hästi välja kukuks. Igati. Tuleb lisada seda veel, et kuigi meil olid pea kõik osatäitjad topeltkoosseis täidetud ja osatäitjad olid päris rolli tugevad näitlejad ja lauljad parimad meie hulgast siis ikkagi võeti veelgi abiks Moskvast Irina Arhipova, kelle nimi pidi olemas tõmbenumbriks, aga tema olemus. Pluss siis Madis lobby FK. Nii et nad esinesid sel korral siis nagu Eston lastena abijõududele, aga see traditsioon on maailmas levinud. Iga teater, kui ta läheb suuremale rollile, võtab omale jõutugevdust juurde. Avanssina võeti väga hästi vastu, sest Ta oli nii loogiliselt üles ehitatud nii täpsete karakteritega välja joonistatud ja ei saa märkimata jätta iiri klassi tööd muusklase külje poolt, sest et esimese vaatuse fina finaalikoor see oli üks niisugused tõmbenumbreid ja koor oli muidugi ka tugevdatud veidi, mis siis saab ennast ka väga hästi kõlas ja see see niisama linnas kui hiljem. Meie oma teatris, aga ka Saksamaal sai alati erakordse vastavate osalesid, nii et kogu tüki eri pooltele väga hästi, just nimelt backrovski poolt juhendatuna eri suhtus muusikasse väga, põhimõtteliselt, aga väga sügavuti ja ja tegi kõik, mis teha andis meie selleaegse tasemega. Nii et see oli üks niisugune tõhusa tore mälestus kogu teatritegevust. Bukowski oli niivõrd hästi ja niivõrd loogiliselt kõik, mis asi nüüd ära sättinud, et isegi mitmed aastad hiljem, kui taasramm osales sellesamas etenduses kuival palju paljudel olid kõik meelest ära läinud olis nimestriletside pilt, mida backroske trammile niivõrd hästi sättinud oli neil absoluutselt meen absoluutselt meeles, peensusteni ja kogustreenitaside pilt, mida Pakovski oli niivõrd kindlakäeliselt treeninud, oli meeskooril täielikult meeles. Ja see näitas, kuivõrd professionaalse kunstnikuga meil oli tegemist, kellel iganes, andsin teada ja iga tema liigutus oli teada, peenebki arusaadav, mitte hetkeks, vaid kauaks-kauaks. Hiljemaks. Teada on ju suur Mayfield meeste ooper põhiliselt üldseegaks naistegelast, seal on peategelane Marfa. Ja on seal esimeses vaatuses veel sakslanna Emma. Tõsi küll, mina ei saanud selle topperi osaleda algusest peale ei saanud teha seda tööd koos Boriss Bokovskiga. Vaja sõita selle ooperiga siis sellele suurele laevareisile, mis meil oli õppi. Me käisime läbi Taani, Rootsi ja Norra ja ühesõnaga seda ooperit mängisime nii Taani kuninglikus ooperis Teppari tol ajal küll veel väikeses ooperimajas. Ja siis vastavalt Boriss Pokrovskoye lavastusele ja näpunäidetele assistendina Tiit Tralla välja minuga siis selle osa. Ja kuigi see ei ole hääleliselt päris minu roll, oli teda siiski väga huvitav teha ja just läbi oma prisma, aga praegu ma ütlesin, rääkisid, et kahtlemata iga artistiks iga laulja peab omama oma nägemust, oma tunnetust või teise rolli kujundamisel. Ja Ma arvan, et see tuli mulle siiski kasuks, üks niisugune kogemus selle vene ooperiga ja võib-olla see teebki just nimelt sakslanna, kes oli natuke teistsugune kui kogum, see vot noh, kas me võime öelda primitiivne küllaltki nutune kriime venelaste mass, kes seal siis seal sellel ajal oli ja natukese pisikesena teistsuguse kiirena sisse ema välgatas. Olles karsruuesse mõni aasta hiljem kus olid väga head akustilised tingimused ja kena suur teater oli siis ühel etendusel oli mul võimalus olla ka saalis ja kuulata ja jälgida sakslaste reaktsiooni selle venekeelse teose puhul. Ja kui on korralik ettekanne, mõtlen laululine ja mänguline ettekanne, siis keelel ei ole nii suurt rolli. See asi oli kõik nii hästi seatud, et aru saamata keelest noh, kasvõi nüanssidest. Sakslase reageeris väga adekvaatselt. Ja nagu Savonlinnas Põhjamaade reisil, nii ka Saksamaal sai see teoks ikka väga-väga hea vastuvõtu, nii kriitikaga publiku poolt. 20. novembril samal aastal jõudis taas Estonia. Mängu kaua, Pjotr Tšaikovski ballett, pähklipureja soonetendus, mida tavaliselt ootab kogu meie noorsugu, eriti lapsed, see on põnev, see on huvitav. See on juba aastate aastate jooksul leevendanud Estonia teatri laval paljudes variantides kuid iga lavastus toob nagu omalaadse omalaadse lähenemise sellele suur loomingule mis sai omal ajal tuntuks Marius Petit A lavastusena. Ning etendus nii Kiirovi teatris kui ka suures teatris. Ning seejärel maailma erinevates teatrites väga erinevates lavastustes. Kordne lavatöö oli Mai Murdmaal, dirigendiks oli Vello Pähn ning samuti Arvo Volmer, kunstnikuks Agu tüüman. Peaosades. Masana esines. Saima kraaning, samuti Tatjana Voronina ning Inge Arro ja printsi osas kiimov Oleg Baranov, Mihhail Mihhailov ning Igor massin. Mida selle etenduse kohta öelda? See on täielikult muinasjutuetendus, see etendus, mis peaks kõigepealt oma illusiooni nende kõige väiksematele vaatajatele sest seal on hiired, seal on muinasjututeema ja eriliselt peaks mõjuma just nimelt lavakujundus, sest sealt ju tegelikult kõik hakkab peale laste jaoks. Kuid ma võin öelda kahjuks seda, et minu jaoks oli selle tüki väljatoomisel just eelkõige probleemikas lavakujundus. Nähtavasti agu püümann ei suutnud luua sellise visiooni niivõrd tuntud ja armastatud tükile, nagu tegelikult oleks vaja, mistõttu vahetult enne etendust Mai Murdmaa mitmed-mitmed dekoratsioonid lihtsalt kõrvaldas ja järele see, mis jäi. Kahjuks polnud siiski nii veenev, et võib öelda, et see etendus oleks olnud lastele niivõrd haarav, kui ta tegelikult Mai Murdmaa koreograafia oleks võinud kujuneda muidugi osatäitjatest kindlasti ma tahaks veel kord toonitada selliseid tantsijaid nagu eelkõige Tatjana Voronina. Vaatasin, kes peategelastena lõid väga kujundliku ja väga meeldima osa täitmisel. Pähklipureja on nüüd niisugune. Klassikaline ballett ja ja noh, raske nüüd öelda, millesse inspiratsioon tuli, ma arvan, kosmolesid Tšaikovskit mõlemast kokku. Niisugune. Väga palju on räägitud selle Pähkli pure traagikat traagilise, sest või sellest, et miks see viimane tonni traagiline on ja tähendab niisugune. Võib-olla siin oli mul mõte niisuguse lapselapse nisugune küpseks saanud olemine või esimene nagu tütarlapseks saamine ütleme, tüdrukust tütarlapsest saamiseks ja see üleminekualati on seotud mingisugune fantaasiat ja ja ütleme, niisugune tegelikkus ja fantaasia on siin läbipõimunud ja inimene on võrdlemisi abitu sellel hetkel, kui ta temast saab, ütleme tütarlaps. Koos kindlasti olemas ja ma mõtlen, et see oli niisugune esimene korraga ehmatus iseendast, et sa enam ei ole laps ja sa, sul on nagu mingisugused uus maailm, sul on, sinust sünnib ja vot see, see mõte selle uue maailma sind, sellest tüdrukust, no missugune Hoffmanni, mis on igasuguste Kozmaaridega ja samas noh, niisuguste igatsustega ja seotud noh, see on, ja see on ka muidugi Tšaikovski muusikas deta, inteda alateadlikult seal ütlemise see drosselmeier tegelikult alateadlikult see drosselmeier, kes on, eks ole, tema onu seguneb nagu tal selle mehe ideaaliga ja see tuleb ka selle printsid, see oli ka nii nagu lastel on, nad ju armuvad. Ja iseenda teadmata nagu keskealistesse meestesse võin. Otse see ei ole noh, niimoodi väga otseselt, aga noh, see on nagu mingisugune noh, niisugune mutatsioon või niisugune noh niukene, kujutluste segunemine. Ja võib-olla see kujutluste segunemine on ka siin noh, need on võrdlemisi palju drosselmeieri nagu Klaara nagu otsib abi, nagu sellest drosselmeieri sõnul. Nii et ta on nagu niisugune ja Hoffmanni fantaasiamaailm maailmas maailmaga läbi põimunud sugune. Nii on nii, on teda küll väga tihti niimoodi ei tehta, sest tavaliselt seda tehakse nagu lihtsalt klassikalist balletti, aga noh, ma nagu ei ole nagu päris niimoodi, ilma mõttetu nagu ei oska asju teha, nii et minul ta nagu kujunes natuke võib-olla teise teistsuguseks natukene, kuigi ta on vormilt klassikaline ja klassikaline tants ja noh, kõik kompositsioonid on klassikalised, aga tema noh, nagu see liin või see terve lahendus on nagu natukene tehtud, mindud võib-olla natuke sügavamale kui nüüd need üldtuntud klassikalised varjendid, aga noh, praegu on väga palju ilmunud maailmas kõnesed super kaasaegseid, kus on kaasaegsete kogu kogu pähklipureja lugude toimub kaasaegses situatsioonis kaasaegses kodus ja üldse üldse niimoodi kõik klassikalised Plett praegu püütakse niimoodi kaasaega viia. Nii et selles mõttes minu Tuhkatriinu, mis siin ütleb, mille eest ma nüüd pähe sain, ma tõin kaasa, oli väga nonii, arglik samm, võrreldes sellega, mis tehakse läänes ütleme niimoodi, et kõik pähklipureja toimub tavalises rea kodus niimoodi ja siis kogu see lugu. Seda sellega püütakse nagu need lood lähemale tuua, ütleme niimoodi kaasa vaatajale ja ilmselt see ka niimoodi on. Minule on see natuke võõras, sellepärast et ma ei näe siin seost selle muusikaga, ma mõtlen, et siis peaks ka mingi teise muusika kirjutamine, minul isiklikult on raske, ma lihtsalt vaatan seda huviga, aga ma ei kujutaks ette, et ma ise niimodi teha saaksin, sest mul siiski muusikastiili tantsustiili kuidagi ühtelangemine tahaks ikka piisavalt vajalikke kuidagi sa ütleme, 19. sajandi muusikale panna plastikat, mis on pärit 20. sajandi lõpust, et vot minu jaoks niisugused asjad on, tehakse, tehakse edukalt, aga noh, see ei ole nagu minu. Ma ei ole võimeline selleks midagi. Omade nähtuseks kujunesid veel matkamajas etendunud ooperit intemegi lühiooper sinna ja tagasi, mille lavastas Aarne Mikk muusikaliseks juhiks oli enne maiste. Ning kus peaosades esinesid Mati kõrts, Annika Tõnuri, Eda Zahharova Taimo Toomast ja paljud-paljud teised ning samuti Borentsi ooper. Inimhääl, mille lavastas Neeme kuningas. Muusikaliseks juhiks oli Ellen Maiste ning peaosas esines Tiiu rei, nagu see ooperietendus mitmeid mitmeid kordi. Kahtlemata kõigepealt võiks meeldivaid sõnu öelda eelkõige Tiiu Reinu kunsti kohta. Tiiu Reimo oli väga huvitav laulja. Kahju, et Estonia teatrist lahkus, kuid siiski oli tunda, et vot just nimelt konservatooriumi väljaandena oli just Tiiu Reeno üks parimaid. Tolle ajakujundajaid. Nagu ma rääkisin, see aasta köisemalt pakkus avanssina näol meile kõigile tohutu suuri elamusi. Ja need elamused jätkusid suvel kui Estonia teatril. Teatri esines Soomes Olavi linnas, kus seesama Homandsina ning Bizet ooper Carmen näitasid Estonia teatri hetketaset. Ja võib öelda, et vastuvõtt oli väga tore. Savonlinna festivali on ju tuntud festivalid? Jaa, jaa, seal käib väga palju tuntud kunstnikke kogu maailmast. Ja Estonia teatri esinemist oli kahtlemata väga vastutusrikkad ja meediaatrile väga olulised ja võib öelda, et just nimelt see edu, mis saatis eelkõige Homanssinast seal see oli küllaltki määrav. Ma mäletan, Bokovski oli kaasas ja taas ma tahan rääkida Pokrovskist, et vaatamata, et oli ju tegelikult tol ajal küllaltki eakas mees. Ta ronis kõrgele kõrgele kõrgele selle Olavi linna nagu müüri peale üles, selleks et saada üldist pilti. Ta väsib võtamist, töötada väsimuseni, aga ta töötas seda üldresultaadi nimel ja, ja sellepärast kogu see etendus, mida võeti samuti televisiooni. See etendus võeti väga hästi vastu ja, ja nii ajakirjandus kui ka publiku poolt tuli tõeliselt hea vastavalt sellele etendusele. Garmini Garmini etendus kahjuks ei läinud sellise eduga. Kriitika kirjutas Omalt poolt. Et etenduses etenduse konspektsioon ei olnud veenev ja ma võin öelda, samuti olid ka mitmed tegelaskujud selles etenduses sellised, kes siiski nagu Estonia teatri õiget taset nagu ei määranud. Mida võib öelda veel kastrolidest? Tolle aasta? Väga huvitavaks Castroli esinemiseks kujunes süüria kas troll balletitrupile, mis toimus teisest kuni 11. septembrini kus esineti Damaskuses, Homsis, Tarturis ja Porsas ning anti kokku seitse etendust. See oli mõned, kas troll ise, ma viibisin ka seal, madin öelda, et kogu meie majutamine kogu meie vastu võtta oli lausa suurepärane. Ma usun, et ühelgi meie ühegi seal viibiast ei läinud, esimene vastuvõtt, kus nüüd paigutati suurepärase šampalasi hotelli, meile näidati kogu damaskuse linna ja muidugi see oli nagu paljudele esimeseks kohtumiseks üldse. Vaat sellise maaga, mis oli väga kirev, väga huvitav. Ja, ja võib öelda, et meie kunsti vastuvõtt oli seal tõesti väga, väga vääriline, sest et rahvast oli palju ja eriti näiteks Tartus, kus see pole mitte Tartu või Tartu. Ja seal see asetses Vahemere kaldal ning publiku vastuvõtt just nimelt seal kindluses, kus oli väike ambida treitatud kujunes tõeliseks pealseks vastuvõtuks. Tegime seal proove küllaltki vähe, kuid valgusproovid toimusid just eelkõige öösel. Ma mäletan, et mina ja Mai Murdmaa ja siis valguskunstnik Tiit kurvik viisime, viibisime seal kuskil kella viieni öösel selleks et valmistada järgmist päeva ette ja siis, kui hakkas rahvas kogunema ning Meie etendus kandis vilja siis oli tõelist tõesti väga hea meel üldse, kas tal oli väga põnev kogu kogu trupile? Eriti muidugi, hästi võeti vastu taaskarjet ja vaikust mis kujunes nagu tõesti omapäraseks kunstisündmuseks seal pärast peale seda numbrit oli samuti mitmed duetid klassikalisest klassikalisest ballettidest, mis samuti leidsid head vastuvõttu. Ning 26. ja 27. oktoobril esines Estonia teater Moskva rahvaste sõpruse teatris taas Mozerske ooperiga Homanssina ning uuesti võis võis tõdeda, kuivõrd hästi suhtub Moskva publik meie kunsti ja mitte nähtavasti asjatult, sellepärast Estonia teater pani välja kogu oma olulise ja nähtavasti sellega ka võitis. Kui me räägime aastast 1987, siis võib-olla kõige menukamaid lavastusi sellel hooajal olid tungihut, mida mängiti 24 korda. Humanssina, mida mängiti 18-ga raiutmer, mängiti 16 korda. Ja selle selle järgi maskiball, Meister, Margarita, Marmaatri, kannike, kabaree, Pipi Pikksukk. Ja need olid kahtlemata etendused, kus publik viibis Estonia teatris kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et osa oli neist uued, osad olid aga liistud niivõrd kandvat, et inimesed tulid ikka jällegi kui palju vaatama ja saama oma elamuse. Kui me räägime üldse Estonia teatrist, kui me räägime nendest aegadest siis üks asi on kahtlemata hea lavastus põhja dirigendid ja kuid tihti peame endale aru andma, mis olid need ajad ja kes olid need, kes kujundasid Estonia teatri taset selliseks et see sai nagu määravaks mitte ainult meil ka paljudel kastrollidel paljudes välisriikides, samuti Moskvas, Leningradis, kus me omal ajal käisime küllaltki sageli küllaltki tihti. Me teame seda, kuivõrd nõudlik on Moskva publik ja üldse ükstaskõik, mis välisriigi publik. Sest meie tuleme ainult nagu külalisi. Nemad on aga näinud ja tutvunud väga paljude meistritega. Hobusetase on see, mida me näitame, mis jätab nagu hinnangu meie teatri ja meie eesti kunstile. Tol ajal käisid väga palju Eesti kunstnikud väljaspool esinemas ja võib öelda, et kahtlemata, et kõige rohkem just nimelt Anu Kaal, Margarita Voites, Mati Palm. Omal ajal mingi kaks ja kiskusid, need olid kunstnikud, onud tutvustas. Eestit väga kaugel isegi teistpoolt ookeani ja võib-olla inimesed, kes kunagi polnud kuulnud sõna Eesti said tänu nendele lauljatele esimest korda tutvuda eesti kunstiga. Erilise tunnustuse ja armastuse kahtlemata sai just nimelt anga. Anu Kaalu esinemine just kaheksakümnendatel aastatel oli lausa erakordne. Ta laulis Soome rahvusooperis, laulis Leningradist, laulis must vast lavisse, Riho Bridiaatrist laulis Minskis laulis Valgevenes, Riias ja paljudes paljudes teistes kohtades, nii soolokontsertidega kui ka ooperietendustega. Anu Kaal oli see, kes ehitas kunsti nii Kiirovi teatrilaval kui ka suuri töödeldavad ja igal pool, kus Anu esinest toimus, saalis midagi erakordset. Meie kunstnik suutis oma loominguga küttestada niivõrd range ja nõudliku publiku, nagu seda oli Moskva Leningradi publik. Mis tähendab inimestele kohtumine sellise lauljaga, see tähendab elamust, kunstnikule endale aga tähendab see sageli tagasikutsumist oodatud tagasikutsumist, nii nagu sai alati osaks arukunstile. Samuti Mati Palm, arvestades Mati Palm, on hetkel konservatooriumi laulukateedri juhataja. Inimene, kes on osalenud paljudest paljudest vokaalvõistluste züriidest. Kunstnik, kelle loomingutee on teda viinud kaugele Eestist teistpoolt, mandrit, Ameerika ühendriikidesse ja paljude paljudesse teistesse kohtadesse. Ilma mati Palmita ei kujutaks ette ei Anttila ega Don Carlost. Eyernaanit ei lendavat hollandlasest. Ilma mati Palmita oleks esinemised välisriikides olnud tunduvalt kahvatum, kui nad on, selleks on seni olnud. Millist muljet jättis Mati Palmi esinemised soolokontserdid, kus kunstnik suutis avada selge piirilise mõttemaailma nii eesti loomingust kuldse vokaalkunstist? Täna on meie külalisteks Anu Kaal ja Mati Palm. Te olete olnud osalised väga paljudes etendustes, kus kõrvuti teie kunstiga esinevad veel väga nimekad lauljad ja väga head lauljad. Kahtlemata iga inimene annab oma parima. Ja kui ühele etendusele tuleb kokku niivõrd palju tähti, kas ei või järsku esineda niinimetatud võistulaulmist ja kui esineb, mida see teile toob? Tuleb võistulaulmine oleks kõige parem asi, mis viib asja edasi, seda nii meelaeval kui muudel lavadel. Ma ei tea, kuidas meie laevadel on, aga eks ikkagi on partneriks kõrge klassiga kolleeg, siis tahad ka enda poolt midagi talle vastata oma oskustes? Mulle tulevad just meelde need ajad, kui oli veel Tiit Kuusik laval. Või Georg Ots oli päris huvitav, sellepärast et mõlemad olid nad ju nii kõrgklassiga partnerit ja ma olin hoopis valge, sellel ajal aga Tiit Kuusik puhul elatise vokaalne pool nii rangelt esirinnas ja nii kõrgel tasemel, et seal kuidagi jääda nagu nigelaks laulaks. Mitte sugugi ei tahtnud, et ma püüdsin kõigest väest ja mul on see eluks ajaks meelde jäänud vähestes partneritest kes pärast duetti tee Philipi poose vahel Don Carlost statistid kuusikale laadse kommet andis käe. Ja minule ka selleaegsel alge, oli see suur au, mis, mida ma meenutan tihtipeale väga soojalt. Tõenäoliselt andis mulle käe siis, kui muidu hästi läks, võib-olla vahest ei andnud, aga, aga mulle see muljete kandsite kätte. Aga Georg Otsaga see huvitav asi, et ma olin küllalt kogenematu selles Philipi rollis ja siis Georg Ots oli muidugi minust sellel ajal peaaegu poole vanem. Aga ta mängis mind kuningaks. Ta käis, vaatas mind vastava teksti järgist nii siit poolt kui sealtpoolt ja ja mul ei olnud seal palju kuningana vaja mööda lava vehelda. Et Georg mängis minu minu kuningaks. Aga need on niisugused partnerlussuhted laval. Aga suurtel lavadel, noh, omandan seda, laske halastada, jälle tuletan meelde, mida ma kõige lähemalt kuule ole kuulnud ja näinud siis seal aga muudelgi laua kombeks niiviisi, et ega sinna üle kahe kolme tõsise suur laulja ei panda korraga, sest et tõesti üks võib hakata teist nagu natukene konkurentsiga, kas just häirima, aga see on ka mõttetu, kui on kuue pearulliga ooper, nägustan Luisa Miller, et panna kõigesse rollides maailma supernimed, aga noh, aitab kui 32, kolm Geon supernimed, teised on siis lihtsalt head lauljad. Annetelt. Ta peab alluma sellele liinile. Ja seda niikuinii, aga kui jutt on sellest, et mida annab kolleeg laeval teisele või kui on, kas tekib niisugune võistlus, siis mõõtmed see võistlus peab tekkima, võib tekkida, peab tekkima, see on asjale kasuks, sest sel juhul on kõik nagu tahavad, võrdväärselt heal tasemel ja veel paremal tasemel esineda. Omas rollis aga öeldaks et kui oli kapo chilli ja Pavarotti no ja siis noh, näiteks Afreenis aitas sellest küll siis parteist võisid olla nõks maas ja madalamas asi seal. Aluga sina alustasid tegelikult omal ajal sellise raske. Kiiga nagu kuningannana Mozarti ooperist Võluflööt, mis kahtlemata on lauljatena kõige kõvemaks pähkliks üldse. Nüüd viimased rollid olid sul, Luisa Miller ja Manoon. Natuke hoopis teise palgalised rollid. Miks. Väga paljud tahavad minna õppima mis on enamustele elamusele jäänud nagu Bristiisiks. Meil mõlemal oli võimalus viibida Itaalias. Mida andsid teile viibimine, mida andsid teile viibimised Itaalias. Mida andsid nad teie loomingule teie häälele ja üldse maailmavaatele ja maailmavaatele sellises pilgus, mida kujundab üldse suur kunst. Itaalias. No kui me sinna läksime, siis me natuke olime ikka siin juba enne õppinud tööd tehtud, me teadsime, et võib-olla tingimused olid niivõrd erinevad. Ja mida nad andsid? Väga palju muidugi laiendasid silmaringi. Ma ütlesin, muidugi rõhutasid seda palju mõelda ja väga suur oht. Et kõike seda, mis seal õpetati, see polnud ju mingisugune Ameerika, neid asju oli ennegi kuuldud, et siit küll sealtkandi pealt, aga alati oli olnud kuidagi nii kiired, ühele või teisele asjale ei olnud rõhutatagu rõhku panna. Nüüd tuli nagu uuesti läbidatele tuli nagu tähtsuse järje raske endale uuesti selgeks teha. Mõtestada just nimelt nii teha, mille nimel? Anu kui röökida sinu, oletas taas ja tõmmata paralleeli Kuidas sa lähenesid nendele mõlemale ooperile? Need on mõlemad psühholoogilised teosed. Mis, mis tunne sul oli, kui eesriie avanes? Erinevatel koertel. Väga erinev. Ja ma ei oska ja ei arva, et ma teadsin seda lõppu ette, missuguseks hakkab muutuma nii-öelda millised, mismoodi ma just täna tingimata seda rolli läbi viinud nii muusikaliselt kui ka sisuliselt kahtlemata siia dilemma andis rohkem võimaluse impravideerimiseks, et olukord iseenesest juba oli palju äärmuslikum ja ja psühholoogiliselt muidugi peale ta oli palju, ei lähe nii palju. Ma mäletan, kuidas Anu Kaal Hendrik Krumm valmistasid ette rügemendi tütart. Üks asi on see, kuidas sättis neile Aarne Mikk, keda nad jälgisid, aga teine asi on see, kuidas nad töötasid pärast seadedroor. Ma andis sulle tolle hetke töö Hendrik ruumiga ja miks seda oli vaja eristada, teostada just nimelt rügemendi tütre puhul. Ütleksite rügemendi tütre puhul oleks neid nii eriliselt Hendrikuga, me töötasime praktiliselt välja kõikuma rollid ja see, et lavastaja ülesanne ongi olla nõudlik intelligentne, inimeste mõtlemisele suunav, eks ole, improviseerima vest salliv sellest tegelikult oli ju? Ei saa kunagi öelda, et nüüd lähed siia, aga miks ma seda teha või, või teed seda, miks ma seda teen, sellega on ju kõik mina täitma ja selleks ongi, oligi Hendrik, olime partnerid, et me leppisime kokku paljusid asju, tunnetasime teineteist kokku, leppimata palju asju. See oli juba aastate töö ja see oli kõik kogunenud psühholoogilise liinide täitsa läbi. Peen, läbi töötmine, eks ole, Niilutsiaadil Anvar andingete lavastaja Zeniidi, aga edasi tuli ju mõelda, ise teostatud oli veel ükskõik kui hea on lavastajaga, ta ei saa sinu eest, Sinused no vaata seda. Siit ma tahtsingi praegu minna, et kuivõrd oluline on just nimelt lauljale ja kunstnikul just töö pärast proovisaal, et see iseseisev töö mis võib-olla isegi viib rohkem edasi isegi töölauast, aga see on hädavajalik ja see on kuidagi nagu sul vähegi on, minu meelest kunstliku natuuri loomustes ei saa jätta seda tööd proovisaali minna nüüd koju see, see niuke sinuga kaasas kogu aeg teeb ja need aga ei saanud üldse piirduda ainult. See ma ütlen, see on alateadlik seal sinuga kaasas trummis igal pool, eks ole, kas või siis, kui sa loed või, või siis kui sa lihtsalt mõtled. Madi ma tahaks küsida niisuguseid asju. Sa oled esinenud Meie laval, sa oled esinenud väga paljudel teistel lavadel, sa oled kokku puutunud väga paljude kunstnikutega etenduse loomisel. Mida sina arvad? Kes on siiski ooperilavastuses peamine, kas on dirigent või lavastaja? No ja seal üsna trafaretne küsimus sellele ühest vastust ei saagi olla. Lõpuks on ta ka maitse asi selle võrra, et ja see oleneb ka repertuaarist. Nad jäävad praktiliselt olema võrdväärsetel alustel tehtud tööd, sest üks ilma teiseta on ikkagi kuidagi küürakas vildak. Aga selge on see, et kui näiteks kasvõi sedasama Howanssina puhul oli nii tugev lavastaja, kelle mõttemaailm oli IRLiga nii hästi arusaadav ja vastuvõetav, et seal ei tekkinud üldse konflikti. Kahe lavastuse tähendab muusikalise lavastaja ja Senilise lavastaja vahel. Ta peab olema mu meeskonnatöö, mis viib siis ühe resultaadina, mida, mille väljendajaks on siis muusikud, on nad siis orkestris koor või eelkõige veel lauljate osatäitjad. Ma ei tahaks anda mustvalgel ühtegi retsepti või öelda, et jah, et muusika on tähtsam, kui lavastuse oli lavastanud tähtsad või muusika, see oleks väga isegi võib-olla provintslik mõtlema ka niiviisi. Hakata ühte teisele eelistama. Küsimus on selles, et oleneb ka nende inimeste noh, ütleme suurusest, tema mõttemaailmas suurusest antud teose juures. Täitsa võimalik on ka variant, et kui kui dirigent on väga põhjalik suurekaliibriline muusik, et siis lavastaja käest tellib niiskuse lavastaja suunab ka lavastaja mõttemaailma, vastupidi, võib ka olla, et kui lavastaja on nii põhjalik, nagu oli Pokrovskisis Eri Klas olles muusikaline juht, võttis arvesse neid nüansse, mida Pokrovski tahtis, nii et see on üks niisugune koostöö. Kahjuks, aga ei meil ega mujal ei juhtu tihti niiviisi, et just mõlemad on väga tugevad või võrdväärselt tugevad. Aga noh, selge on see, kui võtame Slaskaale teatri teatri, kui seal on Apado ees ja tema vali lavastaja, kellega tahaks koostööd teha, siis meeskonnatöö, kellega ta siis töötab, see on ilmselt resultaadi ka. Hea resultaadi ka, aga kui tulevad kokkunentslaskavalasse Abado ja Miller, kes tavalist kutsuti skaalasse lavastama, kui oli tegevuste Seksperi ainelised teosega, selge see, et eks streeneri, kui väga tugev eksperditundja kas Draama või siis muusika vallas, küllap tema tuli siis oma ideedega välja, millega siis Ado Abado siis nagu läks muusikaliselt kaasa käib parimatel juhtudel kuulamise me peame saama selle Tunde, selle aistingu, mida need karakterid omavahel mõtlevad, kuidas nad üksteisesse suhtuvad Pole enam enam oluline see, et kas me nüüd näeme ka nende liikumast liikumine, aseorus, järgul esmajärgul on see tunda maailma edasiandmine nii laval vaadatuna kui ka kõrva ärge kuulatuna ja see on see põhiline, ega siis lavastaja ülesanne ei ole vast ehk inimese panna ühest nurgast teise kõndima. Ülesanne ehk rohkem juustule sisemaailma nägemuse edasiandmine siis lauljatele, artistidele, et nad seda sisemaailma, mida siis karakterid omavad, et neid siis paika panna, sest sisemaal võib ka ühe ja sama teksti juures erinevalt tõlgendada. Ja nüüd ongi tõlgenduse küsimus, nii lavastuse lavastaja tõlgenduse küsimus kui ka dirigendipoolse töö tõlgenduse küsimus, kuidas me need sisemaailmale see olukorda siis välja töötama ja kui nad ütleme helipildis ei kajastu, siis on töö tegema, tähendab tegemata või on halvasti tehtud? Kus Estonia teater on Eesti rahvusooper käppisile, teist mõlemast? Teie, kes olete niivõrd kaua olnud osalised selles protsessis, Estonia teater kujuneks selliseks kesta tänapäeval, on niivõrd kuulsaks, on niivõrd armastatud teatriks. Kuidas teie näete hetke Estonia teatri hetkeseisu? Teie, kes olete konservatooriumi? Pedagoogi Mati Palm laulukateedri juhataja Anu Kaal õpetab lauljaid. Kuidas te näete käesolevat Estonia teatritaset? Ja milliseks te kujutate Estonia teatrit lähemas tulevikus võrreldes sellega, mis Estonia teater oli? Igal elusorganismil seda on ka teater on oma tõusud ja mõõnad. Ja kui me teame ennesõjaaegsed aegu, et oli ida, Aav-Loo ja palju muidki suurepärased laulud, kas seda Hansen ja pärast aastat, kus. Bassbariton Sapronenko ei olnud nagu hääleliikides üheski häälel õigest, nagu puudus. Ja meie kuulsat seitsmekümnendatel. Et aastad on ju palju räägitud, siis oli nagu omamoodi lauljate kõrgtase ja see töötas, jätka seal mõnda aega nüüd, aga vahepeal tekkis niisugune omamoodi mõõnatase, sest et eelmine põlvkond hakkas nagu ära kaduma vähemalt lavalt. Ja noored veel ei olnud oma. Oskusi nii kaugele viinud, et päris väärikalt neid asendada. Mul on niisugune tunne, et me siiski oleme sellest. Me oleme siiski sellest mõõnaperioodist üle saamas. Sest mitmed noored, kes õpivad ja täienda ennast välismaal kui nad tulevad aga ka tagasi ja aitavad meie teatritegevustes tegevus meid meie kollektiivi tugevdada siis pluss meie oma õppeasutuse lõpetajad. Ka nende hulgast võiks nimetada päris mitut, kes võiksid meie ja, ja niikuinii ka täiendavat neelava tegevust tugevasti. Nii et igal juhul ma olen optimistlik ja näen, et meie lauljatega järele, kas paraneb. Mis puutub Estoniasse tervikuna, siis. Selge on see, et see, see on ehitatud draamateatriks, see ei ole enam kaasaegne Ta pole seda kunagi ei saanudki olla ja me oleme lähiümbrus, vähemalt ainus riik, rahvas, kellel ei ole ehitatud oma eksistentsi jooksul. Korraliku ooperimaja ooperimajast on palju juttu olnud ja kõik need jutud juttudeks siiamaani jäänud. Ja kui rääkida lähitulevikust, siis igasugune Maja renoveerimine, remontimine, laiendame, seda ma mõtlen just lavapoolset osa see olukord paraneb. Parandamine ei vii kuigi kaugele välja, sest põhimõtteliselt ei, ei muutu midagi. Ainus asi, mis päästa võib, kas uue maja ehitamine või veel õigem. Mis on ka Neeme Järvi idee et teha majale juurdeehitust, seda siis meie linnale meie rahvale vastava saali suurus on kuskil 1200. Kohalise saaliga peaksime arvestama ja kindlasti selle siis maksimaalselt moderniseerida, fikseeritud kaasaegselt ehitama küll oma lavatehnilisi. See olukorra kui, kui valguspargi poolest, nii et juurdeehitus Estonia teatrile oleks kõige loomulikum ja jaa, jaa, lihtsam väljapääs sellest praegusest olukorrast, kus me oleme praktiliselt ilma ooperi majata sest Draamateater ooperimajale siis käivad ooperis. Ja läheb aega, kui palju läheb, aga ma loodan, et selleni varem või hiljem nalja jõuame ja ma ütleksin, et kui me alustasime üsna kohe selle idee rakendamist, selle idee läbiviimist siis meil oleks üsna pea üks skulptuuri ehitus jälle lõpule viidud, nagu meil mõned juba on. Ja lõpujärjekorras on ka meie paljusid külalisi imestamapanev. Saab täis hoo kõrgkvalifikatsiooni.