Aastal 2008 valis Euroopa muuseumi foorum meie kumu kunstimuuseumi Euroopa aasta muuseumiks. Kumu, mille vastu mitmed Eesti ärimehed ja ka praegugi juhtivad poliitikud kõigi vahenditega sõdisid teadvustab Euroopale Eestit rohkem, kui need poliitikud oma karjääri jooksul ehk eales suudavad. Nõndaviisi. Ja üks selle aasta tähtpäevi pani mind mõtlema, kas ongi nii, et mis silmist see südamest. Ühes telemängus, kus pidi arvama, kes nõndanimetatud keskmise eestlase meelest on Eesti tuntud dirigendid ei mahtunud mängijate pakutud Gustav Ernesaks õigete vastuste hulka. Mängujuht oli üllatunud, ausalt, mina olin ka. Ometi on eestlased Ernesaksa soojalt laulutaadiks nimetanud. Ehk värskendas Gustav Ernesaksa juubeliaasta meie mälu. Detsembris oli laulutaadi 100. sünniaastapäev ja tema jälg meie muusikaloos on tuntav ka praegu. Meie meestekoorilaulu lipulaev ramm üle 300 koorilaulu soololaule, oopereid. Tänapäeval kirjutatakse palju keerulisemalt ja palju komplitseeritumaid muusikat, kui Ernesaks kirjutas, kuid ega neid koore, kes tema, ütleme, meeskoorilaule võiks laulda ja selliseid suuremaid meeskoorilaule võiks laulda tänapäeval palju ei ole. Siis ta kirjutas oma koorile oma võimalusi arvestades. Ja need võimalused olid tal ju suured. Ja teisest küljest veel, mida võib-olla tänapäeval raske hoomata on see, kuidas ta seda vokaalselt välja töötas, kuidas ta selle teose hingama pani? Meenutas Gustav Ernesaksa õpilane ja järglane rammi ees Olev Oja. Gustav Ernesaksa on pidanud elama keerulise elu keerulisel ajal. Noorem põlvkond ja ehk ka rahvuskaaslased välismaal pole iga kord suutnud seda mõista, rääkis helilooja Veljo Tormis klassikaraadio Ernesaksale pühendatud saatesarjas. Kuid Ernesaksa Mu isamaa on minu arm on ikka laulupidude lõpulaul ja see liigutab endiselt eestlaste hinge sügavalt. Veljo Tormis. Mul tuleb meelde ka kuskilt austad Roman Toi ütlemine. Hernes kattis oma lauluga Mu isamaa on minu arm tolleaegsetes oludes eesti õige hümni puudumise. Meil ei olnud hümni Hernseks sel lauluga kätis selle tühimiku. Mida veel soovida ühelt heliloojalt. Gustav Ernesaks ise meie arhiivist Paljukuse ühe eluga jõuad selle pihu. Aga muidugi tagasi vaatad, et kui tegid kõik kontserdid ära, kõik proovid ära. Konservatooriumis normtunde kirjutasid viis ooperit. Ma ei tea, kus see aeg sai võetud vä? Sestap väärib ta meie mäletamist helilooja Veljo Tormis tegi seda juba aastaid tagasi, nii. Minu austus tema vastu on tõesti suur ja seda juba 1974. aastal, kui kirjutasin tema auks oodi laulja, mille sõnad kõlavad nii, nii kui valguse allikas seisab, austatud laulja oma vendadega.