Tere, aeg on liiv hammaste vahelt välja uhtuda ning muld varvaste vahelt välja noppida. Teeme ühise heinasöömise vahele pausi ja ajame vaimu korraks sirgu. Eetris on kultuurikaja, teiega on Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Tänased küsimused on järgmiseks. Mida tähendab, kui setu hakkab valget härga ajama? Mis juhtub, kui kunstnik saab aru, et ka kõige pöörasem fantaasia vaid halejälg juba ammu kusagil toimunust ja kas see kirjanik, kes püüab kasutada kümneaastase poisi sõnavara, on kirjanduslik, pettur või hoopis Buckeri preemia vääriline veel palju küsimusi ja kui veab, siis ka mõned vastused kohe pärast muusikat. Kunstnik Liilest Berg, kes oli aastaid tuntud oma viimase detailini läbi mõeldud fotolavastuste poolest, avastas päeval, et elu ise on pöörasem kui mistahes lavastused ja sõitis fotoaparaadiga Itaaliasse. Millega ta sealt tagasi tuli, võib näha alates eelmisest nädalast Tallinnas Vabaduse galeriis. Millest aga selline kannapööre, rääkis endine Demi org ja praegune vaatleja Liilest tärgise. Kui kunstnik avastab, et elu ise ületab kunstniku poolt lavastatud mida siis edasi teha. Mis saab siis kunstnikust, kas kunstnik peab nüüd lõpetama kunsti tegemise ära? Selline mõte oli jahunäituse saates Aas on küll kirjas, et ma loobun igasugusest avastamisest ja ja elu ise on võimsam ja, ja kusjuures väga tähtis aspekt selles tekstis on ka sellele, et see elu on teil suure tähega on juba olnud ka nagu mitmete mõistmise, et mõni võtab seda otseselt, et see noh, see nii-öelda rusuv argielus me siin kohati nagu ümber on, et kas ma tõesti siis nagu ülistanud seda ja siis taandan ennast bussikene hoopiski, aga tegelikult miks kunstnik on samasugune inimene nagu teised elab ühiskonnas just täpselt taas nagu ta on ainult oma probleemidega ja oma elukuluga ja siis antud hetkel lihtsalt avanes mul selline võimalus, kuna ma olin möödunud sügisel pikalt Itaalias stipendiumiga, et lihtsalt uidata mööda Itaaliat ja püüda siis erinevaid hetki kinni ja tegelikult selle algne raam idee oli uurida katoliiklaste ja üldse kristliku kultuuri olemust, sellepärast et ta nagu katoliku kultuuri hälja ja, ja seal on nagu eriti Vatikani, seal on nagu kõik need rituaalid maksimumi nagu esindatud siiamaani. Ja siis viimane kord ma käisin nüüd kuu aega tagasi lihavõtete ajal Roomas spetsiaalselt sellepärast, et siis ma olin juba aru saanud, et tegelikult näitusel ilmselt katoliiklus võib küll sisse tulla, aga ma tahaksin ka seda kevadet ja seda rõõmu ja seda päikest, mis tegelikult Itaalias praktiliselt kogu aeg aastaringselt olemas on, et tahaksid seda ka nagu pildile püüda ja täpselt siis ka hiljem maikuus nüüd, kui siin näitus lahti on, et siis on meil umbes sama aastaaeg, et, et siis nagu kujutada kevadet kevades ja noh, see on nagu siuke vormile külge, et õitsemine ja väike ja ja inimesed siis parkides ja linnatänavatel, aga kaudsem eesmärk oli mul ikkagi eksistentsiaalne üldinimlik ja võib-olla just antud raske majandussituatsioon ja võib-olla ka siukse hetke kunstisituatsiooni taustal ma püüdsin teha rõhutatult nii-öelda nagu Aasotsiaalse, no selles mõttes, et et siin sellise näituse, kus ei ole nagu tähtis, et mis riigikord on või mis klassi keegi kuulub või mis rassist, et see pole mitte tähtis, vaid, vaid oluline on üldinimlik teema eksistentsiaalsest, kuid siis võib-olla võiks seda noh, niimoodi hästi nagu robustselt väljendades mõelda, et sellena käimapanevaks jõuks on siis loetud surmahirmu ja sugutungi kaudselt siis noh, niimoodi küll hoopis esteetilisemat nihukeses plokkimistlikumas kastmes, ma püüdsin siis tegelikult lahata üsna tõsiseid igavesi eksistentsiaalset inimlikke probleeme. Surm on tõesti sul ka seal näitusel kohal kogu selle rõõmsa värvilisuse ja elu juures. Fotod vahelduvad nende fotodega, mis on tehtud kalmistutel. Jah, sügisel sattusin suurde vaimustusse Roomas tiburutiina kalmistust, mis oli ise enesest nagu üks hiigelsuur linnriik, surnute linnriik selles suures iidses linnas ja, ja ma nautisin seal seda rahu ja, ja tohutut kõikvõimalike skulptuuride üleküllust ja need olid tõesti mõned kunstiliselt niivõrd mõjuvad et, et ma tõesti käisin seal korduvalt ja esimene kord viibisin seal koguni minu arust, ma ei tea, seitse tundi järjest söömata, joomata, ainult pildis tegelikult mind köitis ka nendes skulptuurides elu, mis oli sinna kinni püütud ja muidugi noh, see oli küll hästi traagilises võtmes paljudes kohtades. Aga jah, mida lähemale kevad tuli, seda rohkem ma tundsin, et tegelikult ikkagi tuleb näidata elu ja kui sa näitad elu seda kõige samas nagu olemusest, siis tegelikult see elu üks kõige paratamatu osa on tegelikult surm ka, et, et seal selles sünnis juba selles sünnimomendis on tegelikult väga tugevalt see surma traagika juba nagu kuskil õhus olemas, aga me ei tohi sellele lihtsalt mõelda. Sellele ei saagi mõelda. Siis ei ole võimalik elada. Päris liiaga alustasid hoopis graafikuna ja kiikumine fotograafia juurde on juba iseenesest selline suur samm jälgimise ja kujutamise juurde. Kas see, et sa nüüd oled loobunud ka lavastamisest oma fotode juures, sest mäletame ju sinu väga hästi läbi komponeeritud ja lavastatud fotosid varasemast ajast? Kas see nüüd see on selja taha jäetud, kas see on samm edasi sama teed mööda? See liigitamine, sutsakas graafikul, fotograaf või isegi kunstnik, et seal on tegelikult ka vägivalda, sellepärast et et tegelikult noh, ütleme, see kujutav kunst on üks osa kogu sellest kultuurist noh, kuhu kuuluksid nii kirjandus- kui kui filmikunst, kui muusika. Ja noh, tegelikult see põhimõte on üsna sarnane, see loomise põhimõte ei ole üldse noh, loomingus. Kuna kunstnik tegeleb visuaalse keelega, siis seal on oma piirangud juba sellest sõnadega saab paljusid asju siiski palju olemuslikumalt kui edasi anda kui piltide kaudu. Kuigi pilt tundub nagu kõigile üldarusaadav. Aga tegelikult Meid ümbritsev on kõik ju suuresti visuaalne ja inimene on niivõrd harjunud selle pildilise kirevus, aga et panna vaatajaid täiesti vaimustuma näitusest piltidest, et see on tegelikult minu arust isegi veelgi raskem ülesanne, kui seda kirjasõnaga teha või siis või eriliselt mõjutada. Aga kunstis endas, kas sa tegeled fotograafiaga või maalikunstiga või millega iganes seal noh, tehnikaküsimused. Kui sealt nagu edasi minna, siis noh, tegelikult, mis see täpsus on, et seda nagu ei olegi olemas, et lihtsalt tegelikult olemas see kunstitegemise mõte ja kunstitegemise mõte on üks vahend on erinevad ja seal lihtsalt mina antud hetkel olen teinud siis nagu fotosid ja videoridasid nagu rohkem. Et ma soovin alati teha näituse nagu tervikruumi või tervikkeskkonna, kui inimene sinna sisse, siis ta satub nagu totaalselt teise maailma, kus on, kus on oma helitaust, mis ei ole intensiivne, aga ta suhteliselt ikkagi nagu suunav nende piltide juurde ja kõik, kuidas need pildid on installeeritud ka sinna ruumi, et need on tavaliselt ikkagi ka näitas, on nagu algselt mõeldud ainult ühte spetsiaalsesse konkreetsesse ruumi. Ja kuna Vabaduse galerii, kus hetkel mul näitas, on on arhitektuuriliselt väga huvitava planeeringuga, et seal on keskel nagu sammas ja siis kahel pool on eraldi väike ruumi box siis ma katsusin seekord veel sellise lahenduse teha, et ta nagu kaks erinevat muusikalist aktsenti, mille vasakpoolses loomi siis seal on video taustana mängiv selle ajagi tarda signorella loost. Itaalia alarmas laager oli, mille plaadi ostsin siis nagu Roomast ja siis noor helilooja Maria Kõrvits siis seadis selle instrumentaalvariandina ja siukse klassikalisema hõnguga meloodiaks ja siis sellest Parempoolses saalis on aimatavalt kuulda siis linnulaul metsas ja see on niisugune täiesti orgaaniline, loomulik lindistus ja see on siis pärit Fred Jüssi arhiivist Eesti raadios. Vahepeal pärast nõukogude aega, võib-olla selle suure sotsrealismi uputuse tõttu, milles vaevu-vaevu sai ellu jäädud tundus kunstimaailmas, et järjest rohkem kaugeneti sellisest reaalsuse kujutamisest. Kas need on spindel teisele poole liikumas? Ja praegult, postmodernismi ühiskonnas vast on kõik asjad korraga olemas, aga, aga see ei ole ka ilmselt nii üksühene, et ütleme, et kui noh, et et ütleme majandusparemaks või me saame iseseisvaks, et siis noh, tähendab siis otse läheb kunst noh, näiteks kas sotsiaalsemaks või mitte sotsiaalsemaks, et sõltub antud situatsioonist, aga antud hetkel, mis positsioonil kunstnik on, tegelikult sellepärast, sest et kui kunst ja poliitika nagu segamini läheb eriti meil nagu viimasel ajal, siis, siis tegelikult seal tekivad niuksed absurdsed segapudrud, mis on isegi nagu kui hakkad seda nagu mõtestama lahti mõtestama, siis ongi uskumatu või noh, tegelikult nagu võetakse mingi pisike väline külge, siis puhutakse suureks, tegelikult ei nähta, mis selle taga. Et, et näiteks sotsrealismi näide on ju ka tegelikult see pronkssõdur omast küljest, eks ole, aga aga jällegi, kuidas aeg-ajalt nagu satub, mis kastmest satud meediasse, et kas ta on kui kunstisündmus või anda kui poliitiline sündmus ja no et seal on nii palju küsimusi ja nii palju segadust. Et tegelikult oleks teine, kui kõigepealt lahti mõtestada ja noh, nii kunstnike kui kui ka üldisemalt avalikkuse poolt, siis nagu noh, aru saada, et mis, mis eesmärgil. Lee ütle, kas on võimalik veel lähemale kunstnikul elule minna, kui lihtsalt seista fotoaparaadiga ja püüda jäädvustada elu. Ma arvan, et kui lihtsalt seista tuimad fotoaparaadiga jäädvustada elu, siis tegelikult ei saa mitte midagi kätte, sellepärast et et siis tegelikult meil on neid, selliseid nii-öelda fotokunstnik igas kohas, need turvakaar kõik seisavad nurkades jäädvustavad ju pidevalt noh, 24 tundi päevas kõike ümbritseb või noh, seda, mis seal juhtub täiuslikkusest kogu oma täiuslikkusest. Et selleks peab ikka olema vahel inimene, kes teeb valiku, sellepärast et ka mull oli taldset varianti musta materjali, ma arvan, et üle 10000 pildi kindlasti. Ma olin siis umbes 500 välja, millest ma juba tegin nagu väiksed fotod. Ja sealt edasi valisin juba välja siis täitsa komplekti, mis ma siis eraldi ka pildi raames siis töötlesin veel photoshop'is praktiliselt joonise näod üle ja tegin seal varjudes väga suuri korrektuure, et selles mõttes jah, ikkagi inimese osa on seal ikkagi hästi suur tegelikult. Ja seda isegi just kunstnikke, eriti fotokunstniku puhul on nagu raske kõrvalt nagu hinnata või noh, seda töömahtu või, või seda osa sellepärast, et et ideaalis peaks olemagi nii etet, et, et kui noh, pildid tõesti mõjuvad, et siis nad mõjuvad nii tugevalt, et inimene ei hakkagi uurima, kust see tuleb või miks ta tuleb, ta peabki mõjuma hästi loomulikult ja, ja noh nagu hästi kergelt kergelt, aga tegelikult seal taga võib olla ikkagi päris teadlik mõttetöö ka. Jaa, jaa, jaa, kui palju kihte tegelikult, et et üks asi on see, mis esiteks kätte saad näiteks selle kevadise õitsemise või inimeste rõõmupargis, aga aga tegelikult selle taga või olla hoopiski sügavam ja võib-olla isegi traagiline noot või või, või siis mina püüdsin antud näitusel veel viimase kihi panna see lõbusa eneseiroonia selle juurde, et, et kuna see siis kirgu ka mind ennast nagu sisenemisest puudutav oluline, mis seal piltide peal on. Et siis nagu see omakorda mängida niukseks lõbusaks, pisikestest lõbusatest lugudeks piltidel ja eriti seal sees nii-öelda klassikalise poore saalis kus on palju lõvide skulptuure, inimesi nagu vaheldumisi ja Lõvi, Lõvi naisi ja igasuguseid vahepealseid niukseid, loo maleva, siis ma püüdsin nende lõvide naiste vahel nagu noh, kui tekitada selliseid situatsioone või selliseid lugusid, mis noh, vähemalt mind väga lõbustasid, aga, aga ilmselt ka selle väljalugemiseks peab olema ka natukene teadlik kunstiajaloos või noh, et, et see on viimane kiht, mida ei pruugi nagu näha, aga, aga mind isegi lõbustas kõige rohkem, sest see oli mulle ka nagu uus ja ootamatu ja neid pilte tehes ma tegelikult ei näinud sellist võimalust. Aga kui actionit vahel kõrvutama, siis tekkis seal tõesti tõesti siukseid asju, mis nagu andsid selle näituse tegemisel hoogu juurde. Ma lihtsalt nautisin seda. Nii et tõepärasuse huvides tuleb mõningalt tõdega moonutada. Ei, ma arvan, et see tõde, mis sul seal olemuslikult kõige olulisema, mida sa tahad öelda, seda ei tohi mitte mingil juhul moonutada. Esimene asi on see, et seda ei tohi moonutada ja teine asi on see, et see peab kindlasti olemas olema, sest teinekord on ka lihtsalt nii, et tehakse vormiliselt nagu, nagu näituse, nagu oleks isegi mingi kontseptsioon. Aga tegelikult seal nagu seda sisemist tõde ei olegi või mis see tõde üldse on, eks ole, tõde lihtsalt võib-olla see, et sa oled nagu kooskõlas iseenda ja maailmaga ühel hetkel, mis on tegelikult kohutavalt haruldane ja see ei ole kunagi püsiv igavene, et kui sa selle kord kätte saada, et see jääb nüüd surmani, nii et tegelikult kõik muutumises. Järgmisel hetkel võid sa olla jälle sama abitu iseendaga selles maailmas. Aga kunstniku või ütleme üldse kultuurisall on siis siis seda üldinimliku, mida kõik inimesed tunnevad tegelikult ja ja mõtlevad, et seda Sist püüda kujutada nii, et sealt tekiks võimalikult palju erinevaid lisatähendusi ja kihte. Ma usun, vähemalt seda, et kui, kui kunstlik ka on iseenda ja maailmaga mingil hetkel nagu heas energias, et siis siis lähebki nagu lõpmatus lahti. No üks oli yli niuksem siis kiires elu või? Kas see oli ainus mu sõber siis surmaalseitsioloogigi? Mus. Lambil süda vaikselt veel. Musheura lambil. Viimane. Vanasti oli Eestis komme üheskoos õhtut koos istuda ja teineteisele lugusid rääkida. Umbes nii, nagu tänapäeval on igaõhtune rituaal. Televiisori vaatamine. Sõitudel on see jutu kestmise komme siiani üsna hästi säilinud. Lugusid on palju ja jätkub veel paljuga lugude rääkijaid. Kui aga jutustaja ära väsis, siis hakkas ta valget härga ajama. Mida see täpselt tähendab, seda saab teada see, kes vaatab Tartu Ülikooli ja rahvaluule arhiivi ühistöös valminud DVD plaate. Valge härg mis on koostatud viimaste aastate jooksul setomaal tehtud juttude kogumise käigus. Mismoodi aga erineb setude jutustamistraditsioon muu eesti samast kombest, sellest räägib kogumiku koostaja Risto Järv. Pärast intervjuud kuulete Terje Lillmaa esitatud stiilinäidet setu muinasjutust. Loogson pann, kuuk. DVD ja tekstiraamat valge härg tutvustab üht setomaa juttu vestmas traditsiooni ehk siis muinasjuttude jutustamist lihtsustades alustades võiks ju küsida, et me kõik teame, et eesti rahvale meeldinud muinasjutte rääkida ja muinasjuturaamatudki on meil avaldatud üksjagu, mismoodi see konkreetne kogumik Meie muinasjutumaa ime rikastab? No kõigepealt kindlasti selle poolest, et ta ei ole ju ainult raamat, kuigi raamatuke siin sees on ka aga ennekõike on ta DVD, kus sa näed jutustajad ennast rääkimas. Sest et selle väljaande eesmärk oligi, et näha, millised on need jutuvestjad olnud. Mõni on see jututraditsioon olnud ja kuidas neid. Ta võiks eheda esitaja räägituna kuulda. Et kui me oleme harjunud sellega, et sageli nagu raadioski jutte loetakse ette, siis tegelikult on ju jutt jutustamine rääkimine ja läbi aja on ta olnud siis midagi, mida ennekõike ikkagi räägitakse. Ja selles suhtes on see väljaanne kindlasti natukene teistmoodi paljudest avaldatutest ta püüabki siis nii näidata, kui kuulda anda, kuidas neid jutte tänapäeval veel räägitakse. Kas setude muinasjutu eesmist traditsioon erineb ka kuidagi sellest, kuidas muinasjutte on räägitud näiteks Saaremaal või, või Põhja-Eestis ja kas Eestis üldse on selles žanris kuidagi pilt, on ta selline ühtlane või, või on ta kirju, et räägitakse igal pool erinev moodi või on meil palju erinevaid traditsioone? Ja setud on selles suhtes kindlasti päris teistmoodi, et setu jutuvest meist traditsioon ja muinasjutt traditsioon on väga omanäoline ja muu Eestiga võrreldes on ta kindlasti arhiivis, näiteks on palju rohkem tekste esiteks kogutud Setumaalt ja kindlasti on ta olnud seal ka populaarsem. Samamoodi on setu lood, tundub, et keskmisest natukene pikemad kui, kui, kui mujal Eestis ja, ja kindlasti tänu seostele idapoolse jututraditsiooniga, et kui kui laias maailmas ütleme, Euroopas on, võib laia tinglikult jagada nagu selle juttudest, mis traditsiooni kaheksaline Lääne-Euroopa mis, mis stiil, mis on natukene vähem värvikas ja siis selline ida poole võib öelda nagu slaavi sugemetega, mis on palju selline suurejoonelisi värvikam, et kui kui tegelikult Eesti alaline kaks suurt traditsiooni saavad kokku siis setudele on ikkagi hästi suurse idapoolse traditsiooni rõhk ja, ja need lood, pallid on Eestist üsna erinevad. Samas on mitmed, lootsin siin plaadi peal, mis on tuntud noh, kas siis väiksemal maa-alal või siis kogu kogu Euroopas, mõned lood on kohe hästi-hästi tuntud nagu seal kuningatütar klaasmäel või, või nagu see rebane varastas kalad, aga samas on mõned lood nagu uba pidi taevasse või süve puder, mis on ennekõike just tuntud ainult setu alal ja siis nende sugemeid on siis ka nende naabritel üles kirjutatud üles salvestatud. Kas see tähendab siis seda, et põhimõtteliselt setod oskavad rääkida muinasjutte palju värvikamalt kui võib-olla mõnes teises Eesti piirkonnas? Antakse hinnang värvikaid rääkida muidugi igal pool olnud, kui vaadata rahvusarhiivikirjapanekuid, et ja ka helisalvestisi nii palju, kui neid on, et siis loomulikult igas paigas on olnud neid, kes on rääkinud hästi omanäoliselt ja ja põnev Tarikalt, aga et kui vaadata tervikuna, siis need tekstid on küll natukene värvikamalt kui muu eesti tekstid. Ja noh, sellest annab tunnistust ka see, et selline elujõuline või põlvest põlve traditsioon tundub olevat Setumaal säilinud ka muust Eestist pisut paremini. See oli ka üheks põhjuseks, miks, miks need ennekõike muinasjututeemalised ekspeditsioonid, mis selle plaadi eel lokson omal ajal tehtud said. Kuidas muinasjutus andur maailmas üldse praegu elab, nimi isegi viitab sellele, et tegemist on vanade juttudega, mis on siis elanud eelkõige läbi suulise pärimuse. Ka milline on muinasjutus Andrei seis sellisel ajal kui emadel ja võib-olla isegi emadel pole enam aega lastele õhtuti lugusid rääkida sageli ja nende asemel lükatakse ikkagi lihtsalt telekas mõni multifilm käima. Nendest kokkuvõtetest, mis mul on, mulle tundub, et see elab päris hästi nagu kasvõi Eestist alustada siis siin on tõesti juba enam kui aastakümnese töö teinud Piret Päär, kes on oma pannud aluse Eesti juttu vestma klubide traditsiooniline, kus siis eri piirkondades käivad inimesed koos ja räägivad neid lugusid ja jutte. Jaa jaa, tean, et Viljandi folgil, kus alati jutuvestjad üles astuvad, et seal on raske pääseda nendesse jutu Westmis tubadesse, kuna peale muusika on ka ikkagi pärimuslikke jutuvaramu selline kuhu tundub, ta teeb päris palju olevat. Ja kui kaugemalt vaadates, mis ma ise tean, et Saksamaal näiteks on hästi noh, tänu ilmselt ka sellele, et meil on selline tugev aluspõhi Grimmide näol, kes, kes selle muinasjutukaanoni mingil määral kehtestasid ja kes trükistega ning nende tõlgetega kelle kaudu see juttudest, mis traditsiooni raamatust lugemise ning siis edasirääkimise traditsioon, sest ka seal on päris ammune, sellise aluse sai, et Saksamaal inglite Novrimmidele see üsna populaarne ja neil on ka hulga selliseid jututeemalisi, konverentsi üritusi, jutu jutuõhtuid ja ka angloameerika maailma, et ma ise olin siin mõned kuud tagasi pikemal Šotimaal ja tõesti, see oli üks eriti ere elamus, kus minnes siis traditsioonilist šoti juttu vist, mis õhtut kuulama, toimuvad seal kord paari nädala jooksul. See toimus ühes sellises toredas väikses armsas kõrtsis, kus siis jutuvestja istus pingi peal, kes oli kutsutud, kohalasin enim valu pealinnast siin sõdima pealinnast enim varastasid mõned külad eemalt ja kes siis oli põhijutuvestja, aga õhtu algul pandi kirja kõigi juuresolijate käest, et kas nad tahavad, kui rääkida või või näiteks mõne laulu esitada ja siis niimoodi sundimatult see õhtu läks, kestis kaks või isegi kolm, kolm tundi. Vahepeal oli veel vahe ka, kus siis tõesti sellises mõnusas hämaras pubides Toas ikka ühelt maalt ja teiselt maalt erinevad jutuvestjad üles tõusid ja oma oma loo ära rääkisid ning tõesti kõik sellele väga värvikalt kaasa elasid, et selles suhtes tundusse meenutavad just sellist natukene ka arhaisimat juttudest, mis traditsiooni, mis mainimisest Need on sageli meelest läinud, sest varemalt on ju jutu vestlemine tõepoolest olnud selline täiskasvanute meelelahutus. Tänapäeval on seda täiskasvanutele asendanud ja teleseriaalid või muud muud filmid. Aga seal tundus ikkagi täiesti elujõuline ka olevat ja, ja tean kolleegidelt ka teistes linnades Šotimaal näiteks on seal suuresti populaarne. Aga nüüd jah, kui, kui sa küsimusi mul jäi praegu meelde see nii-öelda vastandus televiisoriga, eks seda mingil määral võib pidada ka tõesti vastandlikuks, et kui varemalt räägiti muinasjutte või aeti jutuseid nagu setomaal öeldakse, et siis nüüd vaadatakse televiisorit. Noh, seda on ka meil jutuvestjad ise sõnastanud. Aga tegelikult, ega need kaks maailma nii väga lahus ei tarvitse olla, et üks meie aga ere väga hea jutuvestja setomaalt netisõrmus, kes, kes rääkis lugusid, tema rääkis meile, need meie küsiti mõnusalt ära ja siis ütles. No ma lähen nüüd vaatan televiisorit edasi ja tulge järgmine päev jälle ja siis tundubki, et ega tegelikult selline süzee meeleshoidmine, selle edasirääkimise oskus, et jaa, jutuvestja suudab seda teleri jutuks sõlmida, et ei pea olema ainult selline valmis, valmis pilt, vaid see, et jalutab Eesti, suudab ka sõnadega maalide sellise pildi kuulaja silme ette, mis mõjub nagu tõesti liikuv pilt televiisoris näiteks et need ei tarvitseks ainult nii. Nii erinevad maailmad, olla. Noh, imelik see sümptom ja nad Väiglane läätsi Imekene imekkinud süüvad taha, ootan oodanud, kõik saavad, kõik saavad, keegi ei jää ilma. Ja vana eme esidekse Sistud pannkooki. Teexe koetuse valmist, Pansetu panni pliidi pääle ras kõik säri siia, Tseeuuk katele poole alad, seal näed. Mäles tatid kavis. Says woman, imekena, kena, anna, no mul oli ka, ütles pangu. Oota. Oota, oota, sa ka saad, kõik saavad, kõik saavad, jäägi jäi ilma. Noh, pann oli Väiga tuline antide kohetus pääle. Üits poolio häste pruun käänsetud tõese poole. Ja vana ime tahtis, istud panni nii visad, aga nagu oleks, visati pliine. Nii kuuksate ütleküle, pääleni, ärkinakas viirdima laadse ja hiina takka kõik. TALO ja Laatsa kõik Rüütel Taka akuut Väiga Kippe mäleta, jaga seostavad. Lätsis koogikane koogikene, viirdus, viirdus, jõud mõtsa manu. Tule jänes, vasta. Kohahais Amistan palgug, kuule pannkook, Macisvar. Aga kus sa minaar süüd said laskja, ime jooskma mulda kassas minu kätte, siis hõikad saatma käte ja pandedesi tulevasta Ribben. Ei, kohe paiguk pannkooke, tule siia, massis varda. Annukossa süüd. Ime säidze laskjuscotaka, jänes käiust, aga samas minu kätte, siis saab minu kätte. Pandi pesi. Viirdus viirdis, jõudsis mõrtsa, tule susi. Kuule pannkukk, pangugi, tule siia. Saaksid ime ja seitse last, Juuscotaka, jänes Juusk takka, repeniustega taas minna kätte siis minu kätte. Pandeedeesi tulega. Ei kohahais pannkooke siis mõõtsa masu, targad Sasaimino käte ime ja seitse last, Juusqva jänes, Juusk, repen, susi ja saga mõtled minu Arsiga. Ilmaski ei saa minu kätte pandedesi. Ja tule matsiga. Ta süütas minene läksidki astma, siga ja pannkooke nooleläve läve maru. Ütles Hampsada Sahampsotma lääne, lääne ja tule, suur moa Lump vast pannkoogi ütles, ma ei saagi üle. Mille sa, soon, tulem on õla peale. Sulle naaber, mille tuusa ei tule munana pääle pavi sööle läkski pangugmena pääle. Lätsist siga, Lumpi müüde jõud keskele. Hais tõmbas nõelaga ja Harks pool pliini sai kätepuul läits mutta ja tuus taas pääle sea seal Moases püherdase ja Otsvatud paist poolt. See oli siis setu versioon tuntud kakukese muinasjutust, mille esitas Terjel ilma. Aga tead, ma mõtlesin, et neid inimesi, kes nüüd ikka nii väga tahavad teada, mida tähendab, kui see seto jutumees hakkab valget härga ajama, nemad jäävad nüüd justkui millestki ilma. Proovime siis sedasi lahti rääkida, Mihhail Kooseri abiga. Lei ilva otsa ta ei, on valge härg sääne atootule teil endal ka ütelda, et näidesse, kui ma küsin teie käest, et kas. Et sa ei ole ja siis jällegi ikka niimoodi edasi edasi ja seda siis, kui lääneriigid kuivist jäägu ei viitud. Ja teine on siis jällegi. Nii kas sina saidki aru? Sain aru küll, aga valge härjaga seostub minu jaoks hoopis üks teine lugu. Ja see tõestab, et mitte üksnes uinuv mõistus, vaid ka liigne asjadest kinni hoidmine sünnitab koletisi. Tegu on looga minut Taurusest, kelle isa, Kreeta saare valitseja Miinas palus Poseidon neilt jumalikku märki ja saigi sellega härja kujul. Usukommete kohaselt oleks miinus pidanud härja ohverdama, kuid kuningas ei teinud seda. Epaseid muidugi solvus ja pani miinuse naise härga armuma. Armastusest sündis härja peaga olend minut Taurus, kellest tuli pärast palju häda ja viletsust. Ka üks hea jutt, mida meeles pidada ja edasi rääkida. Aga jätkame siis uudistega ja alustame välismaalt. Taani filmimees Lars von Trier on hädas. Õigem oleks ehk öelda, et hädas temaga teised, aga kuna filmitegija, olgu ta kunstnik või mitte peab arvestama paratamatult ka mingilgi järelmüügieduga, siis on Trieri häda selles, et ta on pidanud asuma vastumeelselt enesetsensuuri. No mis siis vaatajatele ei meeldinud, sest ma saan aru, et kui müügiedu on mängus, siis muutsin põhjuseks olla ei saa mingid sisemised eetilised veendumused või muu säärane. Tead, tegelikult on asi selles, et Trier on siis filmi antikristus. Selles filmis on iganes palju seksuaalset vägivalda ja alasti inimkehasid. Ja seepärast Antreerija filmitootjad otsustanud teha filmist nii-öelda katoliikliku versiooni, ehk siis, et filmi oleks võimalik levitada ka Ameerikas, Lõuna-Euroopas, Aasias. Katoliiklik versioon tähendab siis lihtsalt mõnede kaadrite väljajätmist või asendamist. Tootjad muidugi ise on üsna mõrudelt märkinud, et Ameerikas ollakse siiani veel tasemel, kus alasti mehe pildi näitamise eest pole välistatud ka inimeste avalik klinker. Ma olen kogu aeg öelnud, et see aeg gängster on ekraanil taimetoitlane ja närib salatit, ei ole enam. Kaugel no eks nemadki peavad ajaga kaasas. Filmiuudistega, aga sedapuhku veelgi kurvematega ka jätkame Vene näitleja Oleegiankovski Geon surnud Andrei Tarkovski filmides kuulsaks saanud näitleja jõudis tuntust koguda näiteks ka kui üks läbi aegade paremaid Sherlock Holmsi kehastajaid ning ühtlasi nimetati teda ka tiitliga Venemaa stiilsem mees. Jänkovski viimaseks rolliks jäi Ivani urmast rääki film tsaar. Paistab, et kann oma jälje sellele nädalale vajutanud, sest filmimaailma uudised tungivad küll igalt poolt esile. Minu filmide looja Steven Spielberg kavatseb teha filmi kodanikuõiguste eest võitlejast Martin Luther Kingist. Vaevalt jõudis Spielberg oma plaanist rääkida kui kingi lapsed läksid omavahel tülli. Et kellel neis siis õieti on õigus nõnda lubama vanaisast filmi tegemiseks. Spielberg teatas teisipäeval, et tema tootjafirmal on ainuõigused kasutada kõiki Kingiga seotud dokumentaalmaterjale ja kõnesid. Ja nende põhjal peaks valmima esimene ajalooliselt täpne film mõrvatud kõnemehest. Aga peagi selgus, et õigus on müünud vaid üks kolmest järeltulijat. Teised lapsed väidavad nüüd, et nemad pole filmi tegevuse vastu ega vaidlejaid üldse mitte raha pärast. Aga nad ikka tahavad teada, et mis kujul nende isa näidatakse ja nõuavad õigust filmi stsenaariumi valmimisel kaasa rääkimiseks. Kelle oma on meie elulugu, see on küsimus, eriti veel siis, kui see satub näiteks interneti ja igaüks võib seda oma tahtsid täiendada ja sellele vürtsi lisada, nagu näiteks praegu Vikipeedias. Aga siit edasi Eestisse. Pärnu Endlas oli eile Eestis esmakordselt laval sülmas meehoog Bertaiis, mida mujalgi maailmas üsna harva etega takse. Osalt on selle põhjuseks nimiosalise raske partii, osalt aga seda saatvad skandaalid. Anatool ransi samanimelisel romaanil põhinev ooper räägib ühest üsna daatust suhtest armastusest kurtisaan ja mungad vahel mis peab võistlema, nagu arvata võib jumala armastusega Vatikan näiteks seda ooperit pidanud liialt derootiliseks. Aga no arvestades seda, kui mitu korda reageeris Vatikan valuliselt raamatule ja filmile Da Vinci kood siis ei saa kõiki avaldusi väga põhjendatuks lugeda. No kui sellest juba juttu tuli, siis äsja kinno jõudnud tänu Brauni teise raamatu põhjal vändatud filmi inglid ja deemonid kiidab Vatikani häälekandja küll süü tuks meelelahutuseks. Kuigi veidi kommertslikuks. Aga armulugudest rääkides siis kas sina tead, kes on lihtsalt moone ja Maroko raadius? No ma arvan, et kapsalehe kati ja kaalika Karla itaalia versioon Sina siis ilmselt lisaselgitusi ei vaja, aga neile, kes asjaga väga kursis. Liisali moone on sidruntüdruk, kes elab Sitsiilias. Maroko Raanson apelsinipoiss. Marokost pärit illegaalne immigrant. Kaks on peategelased uues pooletunnises seiklusfilmis Liisali moone ja Maroko oranžid tormakas armulugu mille võtted algasid äsja nukufilmi stuudios. Ühesõnaga saame varsti vist midagi Toredat nukufilmi loojatelt näha ja Tõniste tööde põhjal igatahes pole mingit alust arvata, et tegemist ei oleks toreda looga. Kusjuures tähelepanu väärseks teeb asja veel see, et paralleelselt valmib ka ruumiline ehk siis kolm D versioon filmist pikim, mis nukufilm kunagi üldse vändanud on. Filmirežissöör Mait Laas, stsenaristid Speed Manson, Jakatiikovitš. Ja ühest filmist, mis on juba kinodesse jõudnud, meil Cayman, kes on kirjutanud muuhulgas raamatu Ameerika jumalad, väga hea raamat, muide sai hakkama ka raamatuga pealkirjaga koralin, sellest on nüüd nukufilm tehtud. Ära lörtsi, mis ma eriti väga ei karda, sest selle režissööriks on Henry seelik mees, kes on teinud režiim filmile näitmerpis for christmas kor linna salaja. Nõks on esimene täisdigitaalne täispikk nukufilm, mis on üles võetud selles samas D-formaadis. Ja sa räägib ühest tüdrukust, kes avastab oma uues kodus salajase ukse mille taga ootab teistsugune ja esmapilgul palju parem versioon tema enda elust. Aga noh, ainult esmapilgul see kõlab küll nagu lastesilm, aga tegelikult ei ole see päris väikelastele. Soovid tuttav alla kuue aastasega ei tasuks seda kinno vaatama minna. Aga täna kell kaks toimub Tallinnas vanalinnas Skoone bastionil väga väga vabaturg kus kõik soovijad saavad asju, mida enam ei vajata, kas tasuta ära anda või vahetada. Korraldajad ise leiavad, et raskel ajal tuleks 11 toetada, mitte teineteisega konkureerida. Tuleks ennast oma sõpru ise aidata, mitte oodata ravi ülevalt poolt neilt, kes inimesi koondavad, kes inimesi jooksutavad, kes inimestele valetavad. Esimesed reaktsioonid nimega väga, väga vaba turg. Inglise keeles kõlab see siis grillirivi. Free Market. Korraldati aastal 2004, kui mitmes Ameerika linnas toimusid alter globalistide aktsioonina Ameerika vabakaubandusala tippkohtumise vastu. Ja nüüd siis Tallinnas täna kell kaks Skoone bastionil. Ja oma uudistes lõpetame teatega, et meie eelmises saates juttu olnud muuseumi ja läks nii hästi korda, et selle edu oli üllatus korraldajatelegi. Hinnanguliselt käis näiteks Eesti ajaloomuuseumi, kesklinna ja Maarjamäe lossi väljapanekutel kokku ligi 12000 kumu kunstimuuseumis 8000 ja meremuuseumis 6500 külastajat. Tuhandeid külastajaid jagus teistelegi Tallinna muuseumidele. Arvestades, et pealinnast väljas käis näiteks Viljandi muuseumis 1500 ja Kuressaare linnuses 1000 ja Hiiumaa muuseumides kokku 1000 külastajat, vaat see teeb üritusest ilmselt täieliku hitis. Mina ise käisin kumusi arhitektuurimuuseumis ja võin öelda, et tunglemine oli suur. Me jätkame siit muusikaga. Tänapäeva punase raamatusari tähistab juubelit. Mina olen selle sarja 75. raamat, seekordne aniiri, kirjaniku Rodi Doyle'i raamat tädiklarchachaa, mis muide võitis 1993. aastal Buckerid preemia, mida juubeliraamatult oodata, rääkis kirjanduskriitik Kätlin Kaldma. Täiskasvanu ja laps puutuvad kirjanduse puhul kokku tavaliselt nii, et täiskasvanu on see jutustaja ja laps on siis kuulaja on näiteks lasteraamatute puhul. Selle raamatu pädyclarchachaa puhul on aga täpselt vastupidi, see on kirjutatud nii, nagu räägiks üks kümneaastane poiss oma lugu täiskasvanule. Jah, Rodi Doyle, kui õpetaja tõenäoliselt teadis raamatu kirjutamisel väga hästi, kuidas kümneaastased poisid mõtlevad ja mis nende taimede peatsi, kuidas nad käituvad. Igatahes kogu see kooliseltskond ja suhted õpetajatega on tal väga hästi välja mängitud. See raamat on kirja pandud ka taotluslikult sellise kümneaastase poisi sõnavara ja lauseehitust kasutades. Aga siin me puutume kokku ka sellise huvitava probleemiga, et kui kirjanik püüab olla väga aus ja vahetu, siis ta on sunnitud valetama sellel lihtsal põhjusel, et ta ei ole ju see kümneaastane poiss. Tõenäoliselt iga inimene, mäletate, missugune ta ise lapsena oli, suudab veel minna, ütleme siis omaenda, kas või lapsepõlve koju sisse mingil määral. Ja samamoodi Rodi Toil, ta on läinud väikese peategelase Patricku ehk tädi sisse ja vaatab maailma läbi tema pilgu, et see on täiesti tavaline ümberkehastumise oskused. Tegelikult on kirjanikud ju samasugused näitlejad nagu need, keda me laval näeme, neil on tihtipeale ainult veel rohkem tegelaskujusid, kelle sisse nädavad minema ja kelle suu läbi oma lugu edasi andma. Et iseenesest see päts algab väga rõõmsalt ja siiralt. Tegelikult kõik faktorid õnnelikuks lapsepõlveks on olemas ema, isa, perekond, kool, seal on muidugi probleeme, aga millisel 10 aastasel poisil ei oleks probleeme? Sõbrad, kellega koos pättusi teha, terve maailm, mida vallutada. Ja see, kuidas lugu areneb vaikselt sellest õnnelikust lapsepõlvest siis õnnelikust lapsepõlve algusest, õnneliku lapsepõlve lõpu poole. Seda on Rodi toll väga osavalt kujutanud ja eks see oli ka see oluline asi, mille eest ta Buckeri sai. See raamat tundub olevat lugemiselt säärane. Ta sündmus, et ost ei jäägi nii palju meelde, kuivõrd just need emotsioonid, mis seal raamatus tus, muutuvad vastavalt luu arenemisele, millises vahekorras seal on need emotsioonid ja sündmused. Tõepoolest, tädi ja see areng on ühelt poolt kujutatud läbi sündmuste ja teiselt poolt läbi emotsioonide. Aga minu jaoks vähemalt on need emotsioonid ka väga tugevalt seotud mingite tegevustega. Sest mul on tunne, et lastele on omane see, et nad ei analüüsi niivõrd oma tundeid, kui tunded panevad neid tegutsema ja kui alguses olid sinna minu arvates pisiasjadeni välja joonistunud kas või needsamad väikeste kümneaastaste poiste vägitükid, kuidas nad seal luubiga nüüd paberi peale meest kõrvetasid ja ja nende omavahelised, sellised väiksed nääklused ja võistlused siis mida süngemaks läheb pädi, kodune situatsioon, seda enam ta üritab seda endast välja elada, et seda enam, et igasugused öösiti üleval istumised nii-öelda vanemate valvamised, et see kõik on ikkagi meile antud läbi tegevuste. Et seal kirjeldatakse väga pikalt-laialt seda, et kuidas ta öö otsa üritas üleval istuda mida ta selleks kõik tegi, sole, tegi pidžaama märjaks luges tähti, tagus pead vastu seina, tegi iseendale haiget. Et need kaks emotsioonid ja sündmused on väga tihedalt seotud, minu arvates Iirimaa tablin on teadupärast katoliiklik riik, jagadoliitlik linn. Ja tänu sellele on raamatus väga palju selliseid pisikesi väikseid vihjeid katoliiklusele. Et küll käib perekond kogu aeg kirikus, siis kõik nende väärtushinnangud on väga tihedalt seotud nii-öelda katoliikluse väärtushinnangud, et ta kuni sinnamaani välja, mis praegu lugedes tundub isegi naljakas, et pühapäeval ei tohi panna jalga teksaseid seal kirikus käimise päev ja ja siis harilikke tavapäraseid rõivaid ei kanta. Ja ka see näiteks vanemate lahkumineku problemaatika on väga tõsiselt kantud sellest, et et niisugust asja tegelikult olla ja ei tohi, et sellest ei räägita, et seda vaikitakse maha mitte ainult oma pere, vaid ka kõigi teiste sarnaste perekondade puhul, et see on äärmiselt äärmiselt taunitav. Sellised raamatud, mis kasutavad väga spetsiifilist sõnavara, väga spetsiifilist lauseehitust, need seavad tõlkijale päris suure vastutuse. Kuidas on eesti keeles suudetud edasi anda sedasama kümneaastase poisi rääkimisviisi ja mõttemaailm. Minu arvates Riina Esmin sellega hästi hakkama saanud. Üks asi, mis mulle siin tihti silma jäi, oli see ingliskeelset Chipsid mis tegelikult tähendab friikartuleid, on pidevalt tõlgitud krõpsudeks, et ma ei ole seal nagu päris kindel, et kas see on päris õige vaste. Aga kui rääkida, siis nüüd näiteks sellest lastekeelest, siis see on täiesti asjakohane, et loomulikult aeg-ajalt tulevad ette selliseid keerulised kohad, kus on raske, ütleme, sissi, inglise vesiniili sugemetega inglise keeles Mulevaid jutu eesti keeles sama lihtsalt edasi anda. Aga üldiselt on hästi hakkama saadud ja mulle meeldib see, kuidas siin joonistub välja taust, et sellest on näha, et tõlkija teab, milles ta räägib, et siin 60.-te tablini äärelinna uusehitised kuidas kogu see rahvaäärelinnadesse tõukamine aset leidis ja, ja missugused olid nende jaoks spetsiaalselt ehitatud piirkonnad, et see joonistub siin hästi välja. Ja ma usun, et kui inimesed lähevad praegu Dublinisse ja lähevad sinnasamasse, päevi tauni, siis nad võivad leida teatud paralleele. Kui tänapäeva kindlalt rappa läinud Latvalat lällan poleerida. Kultuurikaja on tänaseks lõppenud, taas algab heinaaeg. Kes aga napi aja muljetest mõne huvitava jututeema välja võlub, võib oma mõtteid meiega jagada e-posti aadressil kultuuriga ät r punkt. Meiega olid Riho Lauri sarja Urve Eslas, täname kuulamast ning kohtumiseni nädala pärast.