Spekter tere päevast, te kuulete peresaadet. Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Tänases saates räägivad meile oma armastuse loo Erna ja Endel männi Sarop. Nad on abielus olnud 45 aastat ja nende endi sõnul nii õnnelikult, et ei meenu mitte ühtki märkimisväärset sõnavahetust. Oma lugu rääkides püüavad Erna ja Endel jõuda õnneliku abielu algpõhjuseni. Krista Kivisalu ajakirjast ja kodu tutvustab äsja ilmunud kogupereraamatut 100 mängu lapsega ja õnnepüüdja rubriigis tutvustab teetseremooniate läbiviija teemeister Vahur Kell võimalusi kuidas suuta ise vabaneda pingetest, mis on tekkinud küll psüühilise pinnal, kuid lahendust leidmata ladestunud inimese kehasse. Head kuulamist. Olen külas, nõmmel, perekond männisalu kodus, istume köögis, ajame juttu õnneliku abielu võimalikkusest. Endel ja Erna männisalu. Järgmise aasta kevadel täitub teil 45 aastat abielu ja kinnitate kui ühest suust, et selles abielus pole olnud ühtegi tüli. Enne kui hakkan täpsemalt küsima selle kohta, et kuidas ikkagi niisugune muinasjutuline elu elatud. Tahaksin kuulda seda teineteise leidmise lugu, et kuidas siis kokku saite laste ja ma olin seal juba alguses, ma räägin siis pärast mismoodi me kokku saime, nagu ikkagi kaks noort inimest ja, ja eks see kokkusaamine alati nagu minu arust nagu kevadel. Ja ka meie sattusime juhuslikult niimoodi kahekste kokku kevadel, aga kuna me elame väga lähestikku, siis, kui me veel abielus ei olnud no siis seda enam mina teadsin. Endlitia Endel teadis mind. Jah, no vot, nii ta oligi, et ei meeldinud. Ja ühel õhtul tuldi mulle lihtsalt Nõmme jaama vastu ja ütles, lähme jalutame. Läksime mustamäele. Ilus kena maikuu õhtu oli. Jah, täpselt jah, ja nii see hakkas meil enam-vähem pihta. See esimene kurameerimine ja kõik muu. Ei, ta ikka natuke teisiti hakkas, ega ta siis nii lihtne ka ei olnud. Tegelikult seal õigus, et me tundsime 11 ammust aega ja ma võin nüüd rääkida, et mina olin talle andnud meeldinud ja ja tema mulle üldse eriti ei meeldinud ja ma isegi häbematult, kui ta võttis mind peol tantsima iga korda teinud tagasi isegi, sest mul ikka teistega vaja tantsida ja aga ma käisin siit mööda ja niuke, kena kena blondiin peaga tüdruk kõõlossinoya peal ja ja, aga mul oli sõber sõber, ükskord räägib mulle, kas sa pole tähelepanu, kui kenaks tüdrukuks on see nii tüdruk läinud minus mussi oma jutus piano meka, aga vaat siis ma hakkasin vaatama ja vaatama ja jäär sätli on jah ja noh, no mis käis üks krõks, noh, mina ei oska teile muud öelda, noh oli niux õhtul täpselt õigusi oli, maikuu oli ja aastani 1958 ja jälle hinge oli juba 11, vähemalt ta sellel õhtune vahetus lõppes 11 kuskil niimoodi ja ma teadsin, et ta tuleb selle poole 12 rongiga, et ja, ja ma ei tea, miks ma tundsin järsku ma olen temast ja nii olid siin vastu ja põlete siiamaani siiamaani olnud Ekrex säilinud jah, üldse ei häbene, nagu ma olen ennem juba ütelnud, mina ei häbene, see on see kooselu on armastus, abielu. Kui vanad te olite, kui siis rongi peale vastu minek toimus? Olin risti. See on selline tuline iga, et 20 aastased ja 24 aastasel võib-olla ka armastuse minevik, kuidas teiega, kas te olite? Puhtad lehed teineteise jaoks või oli juba üht-teist õpitud ja näppude pihtagi äkki saadud. Noh, ma ei tea. Palju mina neid näppude pita olen, sain, aga eks mul ikka oli jah, oma kooliajal ikka ikka üks tõsisem armastus, aga mitte nii tõsine, et ma oleks nüüd seda pärast kohutavalt põdenud. Aga tema vist oli Silmetuke tõsiselt. Ja minul oli, esimene oli ikkagi koolipoisi armastus, kuues seitsmes klass natuke kaheksandast. Teine oli noormehe, on tõepoolest ka tõsine kiindumus ja väga tõsiselt sain vastu näppe ja olen selles saatusele tänulik, et niisugune asi juhtus. Ma arvan, et iga mees peaks saama korra vastu näppe, siis ta oskab järgnevat hinnata. Aga Ma võin vanduda, kolm näppu, kas piiblil või pensioniraamatul, vot see kolmas, see on nüüd sisse õige. Aga kaua läks siis aega, et leivad ühte kappi panna ja millal abiellusite kauase kurameerimise ajal kestis? Saatus panime kohe proovile, väga tõsiselt, me olime juba enam-vähem otsustanud, et me me abiellume ja mina sain 25 ja olin just sellel päeval veel ka haige ja siis selgus, et ma olen tõsiselt haige, minul avastati tuberkuloos, lahtine tuberkuloos. Sel ajal tähendas see noh, peaaegu praegu võrdselt AIDSiga, sest siis veel ravimit olid kaunis, kaunis, algeline ja. Muidugi noh, ema jaoks oli see ikka täiesti Emavad Skoonide poisile diisikus, kohe on surm ja ja muidugi kõik, mis sellega kaasnes, vägi, kas sa tahtsid, ei lasknud mind pandi haiglasse ja täielik õigus oleks olnud temal lõpetada igasugune vahekord. Sest et no tuberkuloos tuberkuloosihaigega kusjuures minu ümberkaudse või siin selle ümberkaudsed naisterahvad käisid tulevasele ämmale pärast me saime teada rääkimas ametisse tüturil sellele poisile meeldinud seal nii haige. Aga ma pean ikkagi ütlema, et mul oli igatepidi üks üks tipp-topp anda, mitte kunagi sellest ei teinud numbritega sekkunud sellesse. Nojah, ja ta ei, ta ei läinud minu juurest ära ja. No ja, ja siis oli 58 aasta vana-aasta õhtu, kõigele lisaks sain ma veel siis tuberkuloosi, lisaks saime veel kollatõve. Mind viidi sanatooriumis stiili Suislepa haiglasse säile, sellise, selle ma sealt tema tõi mind ära. Lihtsalt lihtositi takso, võtsin raha, ostis mind väljundeid ja ostsin arsti käest taimi, nõmme haiglasse ja odarvitakse sai noomistani, oda meile, Ragage sellele muidugi ja tõi mind haiglasse ja vanast õhtul jumalakeeli palusin tohtrit, üks venelanna oli ka väga tore, arst oli allkirja vastu, lubati meid koju, siis on mul niuke ebausklik. Kui ma nüüd ka koju, siis ma enam ei saagi koju. Vaata, kui ma siis vanast õhtul tulin koju ja tema tuli siis suure ja siis me sõime, nemad sõid ikka vanastate toita, mina sellest huvitud kartuleid ja ja siis oli selge, et nüüd asi saab ära tehtud. Kevadel Abels. Jah, selle armastuse loo algus on tõesti muinasjutuline teil et juba nii õrnas õrnas ajas armastuse päris alguses antakse selline proovikivi. Nii et pole ime, et edaspidised kivid on selle kõrval võib olla päris pisikesed. Eks igas igas abielus on oma oma probleeme ja jah ja vahest nägelemisi, aga seda võin mina küll öelda, et ma ei, ma ei oska mitte ühte meelde tuletada, et oleks niisugune pahanduse niisugune tüli, et ma oleks kasvõi kodunt väljalend. Nii, nüüd aitab absoluutselt jah, kindlasti nogeelesime loomulikult iga vahest mõne väikese asjaga. Esimese väikesena, kelle esimene nägemine niimoodi, et mina ei ole kunagi meeldinud, keedetakse koorega kartuleid ja kui ma elasin emaga kahekesi, ema alati kooris mulle kartulid. Ja kui me elasime alguses esimese aasta minu ema juures, siis koksime sööma siis kui oli koolega kartulis emaga loomulikult mulle jälle kooris, aga tema tegi väikse skandaali, kuidas mees peab ise koorima. Vaat see oli meie esimene tüli. Aga kui te nüüd küsisite, Need, kes koorib kartulid, tema koorid, mina ikka Igori siiamaani koorik. Vaat see oli meie lindil. Olid tahaksin küsida, et mida siis järeldada ka seda, et üks peab alati andma järele ja olema paindlikum või mis on see, mis hoiab selle tüli niisuguse tõsise puhkemise eest? Mõlemad peavad olema paindlikud teatud asjades, mõlemad ei ole mõtet lihtsalt oma kangust kohevat, et vaat mis mina olen öelnud ja vot nii nagu mina tahan, nii see peab olema ja pidevalt, nii. Ma ei tea, sellel mingit mõtet, aga on jah, tõesti ikka vahest on nii, et tema sõna sellepärast ma ütlen jumal, õige tsipake õieti, et vot nii vaja teha. Nii et selles suhtes ma küll ei oska öelda, et peaks olema kohe ilm ilmtingimata ühel, ainult õigus, paindlikkust peab olema. Muidu ei saa. Kartulikoorimine enda peale võtta, see on võib-olla tõesti elu suurte küsimuste kõrval üks üks tõeliselt väike asi. Jah, aga on ju kooselul veel igasuguseid võimalusi karile joosta, no tihtipeale näiteks see, kui sünnivad lapsed ja üks saab rohkem käia, teine vähem, see võib tihtipeale tekitada küsimusi, kuidas teil oli perekond jaotatud. No ühesõnaga, tütar sündis, me tulime siia elama ja üldse eks see laps oli ikka nüüd see, mis selle selle armastuse punkti pani. No ma ütlen, ma nii selgelt mäletan, kui mul esimest korda teki serval sosistad, nii et neid saab kolm olema ja mul on nii selgelt meeles ka, läksin Maide lavale ja ta näitas läbi akna mulle tüdrukut. Ma täpselt emmeks tüdruk välja nägi, siiamaani. See oli minu jaoks, see oli minu jaoks kõik. Noh, ma siin kunagi ütlesin, et, et isa kunagi rääkis, et kui poiss, niikaua kui sul oled vaba põlemi tagavad, kui sind pannakse rakkesse ja veel siis saani kukub, Kivivad, siis pead sa vedama ja siis ma ei saanud sellest õieti aru, olin poisikene, aga vaat-vaat siis ma sain aru, et nüüd on mul kohus vedada ja vedamine oli lihtne, sellepärast minul oli väga hea ämm, tema tegi, pesi pesu, tegi süüa, laenas raha, hoidis lapsed. Nii et meil ei olnud mitte mingisugust probleemi ju käia väljas. Me elasime siin väikeses korteris praeguse mõiste järgi ikka täitsa pead-jalad koos. Mitte mingisugust pahandust meil ei olnud, sinu ema ka ju minu ema aitas ka ja siin oli lehed vanad tädid ja vaat seda tänapäeva noortele võiks küll öelda, et meil oli niivõrd suur usaldus, et kui ka keegi tahkumgi tahtis kuskile minna, siis keegi ei keelanud. Meil ei tekkinud iialgi niisugust mõtet, et mis sa sinna üksi tahaksid minna, kuigi ega me ei tahtnud ka elu sundis, mis sageli käima üksinda väljas. Usaldus oli see ikka, mis meil on ja on siiamaani. Ma ei tea, võib-olla nüüd enam ei usalda. Eile veel usaldus, igatahes, nii et armukadedus ei ole ka kimbutanud? Absoluutselt ei ole, pole põhjust, pole põhjust just täpselt, kas ei ole nii, et armukadedus on armastuse kindel kaaslane. Noh, ega mulle ei meeldiks muidugi, kui keegi midagi niisugust rumalust teeks, aga aga noh, ei olnud põhjust, noh, mõtlen ainuke koht, kuhu ma ei tahtnud, et ta läheb, olime sel ajal puhkekodu, sest et ma tean, ta oli niukene on siiamaani väga lõbus ja seltskondlik ja ja ta oleks pidanud puhkekodus samamoodi käituma, aga temal oleks võidud panna jutud juurde ja vot sellepärast mitte, et ma oleks muidugi tema midagi teeb, jäi seda, mitte kõne allagi, poleks tulla. Aga muidu tema käis oma treisud, mina ei saanud, ei tahtnudki välismaale minna. Sellesse, mida mööda Venemaad väga palju ja, ja minu kõige kurvem pulma-aastapäev oli see, kui ma olin kaks korda üks kord olin Kaasanis 28. aprillil. Kohe nii kahju oli vene keeles osanud ilusat telegrammiga saat. Teine kord olin Kiievis. Tantsisime seal seltskonnaga kõik, kes küsivad, mis sul viga on. Ma ütlesin, teate, mul on, mul on nüüd niisugune, mul meel läks kurvaks. Kaks kõige kurvemad pulma-aastapäeva, sest et ei olnud koos, muidu ma olen alati koos olnud. Te nii kenasti rääkisite nendest inimestest, kes aitasid teid, et te saaksite ka koos väljas käia, kui laps ja lapsed, teil on ju kaks last, olid väiksed. Aga kui ei oleks olnud nüüd niisuguseid abilisi oleks ikka hakkama saanud või oleks olnud keerulisem, kui nii pisut ette kujutada, sest et on ju perekondi, kus tõesti ei ole kedagi, kes aitaks. Ma arvan, et hakkama ma ei oleks ikka saanud, seda ma ei karda, aga võib-olla jah oleks elu natukene närvilisem olnud, et noh, et ikka see koormus mõlemil, ma ei mõtle nüüd, et ühel oleks siis rohkemalt kui teisel. Aga noh, ikka see tunne näed, et oleks võinud ju täna minna, aga näed, ei ole last panna ja jälle mees, aga hekkesti kuskile minna võib-olla ainult see No mina arvan, et vähemalt selles osas poleks küll midagi probleemal, minule meeldis lapsega tegeleda ja ma oleks siis siis lihtsalt rohkem tegelenud veel rohkem tegelenud. Nüüd oli tema esindusmänguasi mul, aga ega mul ei ole selle vastu midagi, juhtus kõvast, tuligi kõik tuli Teamisele lapsega, teha mähkmeid ja muud. Mul ei ole seal kõik kena, see oli minu laps. Aga muidugi me peame ikka hästi, ei kujuta ette, sest noh, me elasime 15 aastat, me elasime siin nendega koos. Ma ei tea, mis aja jooksul. Nii oli, aga mis siis olid need kohad, kus te käisite koos ja mis sidus teid perekonnaväliselt selles mõttes, et millised olid veel teie hobid lisaks armsale kodule ja laste kasvatamisele mis meid üldse hakkas siduma, oli muusika. Mina olen niisugune musikaalne, temani ei ole ja me hakkasime järsku leidsime. Me hakkamegi sümfooniakontserdid, kuidas sina ütlesid? Et noh, et kuidas, et, aga noh, me ju ei tunne ju niimoodi muusingelt ja kõik te teate, meil hakkas see meeldima ja me tundsime täiesti pärast pikka tööd ja kui ma töölt tulime, oli ikka vahest väga väsinud. Ja kui me siis seal kontsertsaalis istusime, täitsa nautisin seda muusikat, see tähendab, nagu öeldakse, hakkas peale ja ta ikka väga, väga mõnus muidugi teatriskäimised teed olid üks niisugune asi, mis meid jälle vabanis sidus. Kohe tuli see reaktsioon, et vana-aasta õhtul oli palju aastaid igal vanasti mehega hästi, pärast olid lapsed ka kaasas juba suurem see jälle kõik ja siis, kui ma olin kange kalamees, siis ma võtsin ikka laesega kaasaga veri, meri, virvendasid, naine, torman, läheme ära ja mõned korrad niimoodi ja, ja siis siis ma vaatasin ka teisest tule midagi välja, siin kalal käimine, kodu jaoks jääb nii vähe aega ja, ja siis müüsime maha selle kalamehevarustusega ja ja mina panin selle kärbse pähetud, tahaks suvilat või üsna maha või noh, sellel öeldi aianduskrunti tema muretses krundi ja vot see hakkas siis nüüd kõnelesid jälle kõvasti sidumisest. Me mõlemad rügasime seal parasjagu, aga mina pole kunagi olnud niisugune lahtiste kätega erinevate mõisas, mina niisugune. Peale selle, et ma laisk mul lihtsalt, mul ei väheneb tööd nii hästi. Aga aasta mullas, ehkki ta seda mulle meeldis ja puid ja põõsaid ja nende eest hoolitseda ja sinna me aeg kõik kulus, kõik vaba aeg kulus sinna. Noh, see oli ikka üks asi, mis meil jälle väga palju sidus ja siis muidugi tuli see seal ikkagi kitsas elamine, seal juba kaks last. Minu lugupeetud äi ütles siis niimoodi, et veerena nüüd minuga siia väiksesse tuppa, võtke tee sisse suurendubas üks väiksem tuba vastavalt kas selle oludele tuldi meile vastu, ilma et ma oleks isenesest üldse rääkinudki? Olid mõistlikud inimesed olid, aga noh, ikkagi ikkagi siis hakkas kooperatiivide ehitamine, mustamägi kerkis ja no siis me tahtsime korterit saada, siis oli meil jälle ühine mõte see, et saaks selle korteri ikka saaks selle kooperatiivi ja õnn oli, et sain. Kas, kas te olete kogenud, te tahate oma rahast lahti saada? Vaat meil olid, kui meil tuli see teade, et nüüd olete võetud kooperatiivi, järjekordne selle hommikul tuleb raha ära maksta. Me olime enne seda panga ukse taga, et saaks ruttu seal raha ära maksta, sest me teadsime Vene riigis raha tagasi anda. Igal juhul saamisel kooper. No ja siis saime selle Õismäele korteri ja. Selle sisustamine oli muidugi väga suurepärane asi. Siis me olime jälle väga õnnelikud ja ja kui ta oli sisustatud ja oh, seal oli ju mitu korda, kas sa tõused hommikul üles? Kõnnid vaikselt, vaatad, tüdrukud magavad ja vaatad kõikuma, uus mööbel, kõik selle aja kohta oli tita, parkid. Jumal ja see on minu kodus. Koduteel pidid ikkagi olema öised tõekspidamised ja maitse ja, ja eluvaade pidi ikkagi olema sarnane, sest et on ju perekondi, kes lähevad just siis lahku, kui maja hakatakse ehitama või korterit sisustama, et kui asi läheb nagu väga täpseks, et siis nagu lähevad ka need suhted kriitilisemaks. Et vaatate maailmale siiski ühesuguse pilguga, võib nii kokku võtta. Isegi oli niisuguse asja peale mõelnud, aga te ütlete, et nii nii, võib-olla, võib-olla tõesti. Ja eks me oleme kõik 11 lihvinud ka temal oli väga suur suguvõsa ja tema tahtis käia kangesti igal suguvõsapeol ja sünnipäev, sünnipäevad ja kõikvõimalikud peod ja kõik nad olid enam-vähem minu äi oli ka muidu tore mees, aga napsumees oli minu põla jälle kunagi sellest suurt lugu pidanud. Mitte täiskarsklane pole ma kunagi olnud. Ja mulle lihtsalt ei meeldinud käia ühelt peolt teisele niimoodi. Noh, algus oli see ka, võib-olla niimoodi tema ikkagi sinu ei taha käia sinu ei, ta pärast sai aru, et valikuliselt olid mõned sugustele juures väga, tahtsime kohe käia koos. Et eks me ikka on 11 lihvinud. Jah, tundub, et teil mõlemal oskus leida kuldne kesktee, et kumbki ei taha nii väga oma nina püsti hoida ja need pisikesed, niisugused küsimused, mis ikka tulevad igal paaril ette, et lihtsalt oskate neid niimoodi lahendada, et kompromiss seal rahuldav mõlemale. Ahjaa, isegi mõelnud selle peale, see lihtsalt on ilus, nii läinud. Võib-olla nii palju, et me pole keegi tahtnud siin nagu öeldes, et kodust võimu haarata, et teie muidugi. Meil oli vägagi kindel rollide jaotus, sellepärast kõik materiaalne siin peres on kuulunud melu, naisele kuule kuulusid alati kaks last ja võlad. Nüüd ei ole enam mitte kombakidki. Aga muidu suvila oli naise oma, kooperatiivkorteri naise oma. Jõudsime kolm Zaporožetsi, jõudsime läbi sõita, need olid kõik naise omad ja mul pold õiguski autorooli istuda üldse. Nii et ka minul pole ja mul on hea elada, kõik on vastutus, on tema peanud ainult võlad ja lapsed, need olid minu omad. Kuidas siis niimoodi juhtus, et et siis kõik materiaalne oli naise oma? Tema ei tahtnudki, kõik, las nad olla siin-seal ikka ja oli, räägi. Ütlesin niisuguse kohtade pealt ja no ma ei tea, lihtsalt mina tundsin, et õiguse korteri olid kõik mõtlesid, et minu nimel Amix minu nimel, mina ei taha oma nime, tähtsust, kumu nime seal. Ja noh, eks mina olen, olen alati natuke haiglasime alati mõtet, võib-olla minu elu on natuke viletsam ja ja niimoodi olnud, noh näete, ja nüüd, kui tuli see Eesti vabariik ja tema sai tagasi oma vanemate maja, noh, kuidas ütelda kaks lobudik siis need on loomulikult jälle tema omad ja tüdrukud on suured ja praegu pole võlgu ka. Ja nüüd mulle ka pisi ajada. Aga kuidas teil rahaasjad üldse olid jaotatud, te käisite mõlemad ikkagi tööl, kuigi teie pisendad tõua oma rolli, siis tegelikult ju teenisite mõlemad, et kas siis rahakotid olid igalühel oma või oli mingi ühine? Sa võid kohe alguses, ma ei teagi, mismoodi see oli, see lihtsalt raha oligi öine lihtsalt tühine raha ja sealt me võtsime, käisime niimoodi ütelda, näpud põhjas on nagu ikka noored ilusaid rahaga ringi käia, siis õnn, et olid need pensionärist ema teksti siis andsid ja siis. Ja pärast no nii imelik ei ole, jah, see see raha korjamine nagu kõike, kui sa tahtsid midagi saada, ikka tuli jõukalt Sa kõved raha kõrvale panema, see kõrvale panemine jäi nagu minu mureks ja tema amet oli niisugune, ta sai sageli, olid ka rohkem palka kui mina ja mina küll tegin jälle mujalt kõrvalt natukene, aga nojah, niimoodi olijate väga jämedalt öelda, et tema tõi raha koju ja mina pidin seda 10 küünega hoidma. Mul pidi olema iga kvartal see raha olemas, et ma sain selle välja maksta, sest kui mõeldakse, et see oli väga lihtne, nõukogudekooperatiivkorterid maksta ei olnud, nõudis palju ja ja auto, täpselt kuna mina teadsin, mina üldse neid juhilubasid ei saa juba sünnipärase vea tõttu, siis loomulikult autol tema nimel suvila frondiga, mõtlesin ka tema käis seal asju ajamas, tema leidis selle võimaluse. Mina oma nime sinust männisele männisel. Ja, ja just kuulajale tahakski nüüd öelda, et männisalud olite küll juba enne kohtumistki mõlemad. Ja olime küll, sest et kui me läksime ma neid sisse viima, leidev sooviavaldusi, et abiellun, siis mõlemad olime põnevil, et kas need küsitakse ka kuidas siis Erno Männisalu Endel Männi sõnul tahavad nad abielluda, et kuidas see on, aga ei jõua välja uuritud eestistatud nimed ja tegelikult Kunivata meie vanemadki teadsid 11, sest et noh, nii ligistikku sinna mäel elasime ja tema vanemad olid muidugi tunduvalt jõukamad, oli ta kaupmees, oli see mees ja minu isa oli töömees ja ja tema isa valis selle nimel Dali, München ja minul valis selle. See oli see aeg, kus paljud ütlevad, see oli väga halb, seal on, jää muutsid, mina ütlen siiamaani jumala õnn, et see tehti, muidu oleks, praegu jookseb siin igasugused saksa nimed ringi ja ja me oleme oma nimega väga rahul ja tema pole oma nime saanud vahetaja männisele männisalu ja niimoodi on Aga öelge, kui võIgnen teie käest küsida, et kuidas te teineteisega niimoodi füüsilises plaanis läbi saite, kas oli tohutu suur tõmme või oli nagu hingeline ja vaimne pool nagu esiplaanil. Vaadake, me oleme selle nüüd vanas eas, Me oleme oma naisega neid asju arutanud ja vaatab televiisorit. Ja sa näed, mismoodi see intiimelu tuuakse lausa lasteaeda lastele kätte. Meie ei ole küll nüüd kohtunikud on ütlemata, on see hea või halb. Meie pidime kõik selle intiimelu ise avastama, 11 leidma. Võib-olla see oli õnn, et me olime niisugused, et me ei esitanud ka selles osas elule kohe suuri nõudmised ja, ja me õppisime 11 tundma ja peab ütlema, et väga hästi sobisime. Väga hästi sobisime. Teate, mul on isegi natuke naljakas, on nagu nüüd räägid, väga seksikas mees, väga seksikas naine, ma ei tea, kas me olime väga seksikas mees, väga seksikas naine. Aga me väga hästi tõepoolest sobisime, meil ei olnud selle koha pealt ka probleeme ja me õppisime tasapisi tundma ilma igasuguste jumal teab mis kama suutrotteta saime need asjad kõik ka selgeks, mis ikka üks abielupaar peab selgeks saama ju. Et ikkagi armastus teineteise vastu ja lugupidamine, kõik see nagu ja ise kasvatab ilmselt seda õiget intiimelu ikkagi sees. Poolt kasvama mitte kusagilt kellegi teise juhise järgi. Ei, meil küll ta ei olnud ja, ja see oli armastus, noh ma ei oska teile, kuidas saan, mina seletan, mis asi see meie armastus oli, kui maailma kõikide kaunite kunstide kõige paremad esinejad ei suuda seletada, mis asi armastus on. No mina ka ei suuda öelda, aga vot näete, siin ta on. Noh, põnga noorestes, kirg ja armastus on ainuke, oli noorus oli, kirg oli, armastus on läinud, noorus on käinud kirvega, armastus on jäänud üldse ei häbene tunnistada. Isegi natuke uhke, olen selle peale. Ja, ja mida vanem armastus, mida rohkem aastaid armastuses elatud, ilmselt seda tugevam. Kas see tunne on? No eks ikka ta vist ikka nii ei ole, et lihtsalt tead, kes selle kopli juba kujutlusvõimet enam ei olete, saaks teisiti olla. Nonii ta rääkinud, nii pole harjunud ka üksteisega, et enam ei kujuta üldse ette, et niimoodi ei ole meie murelik koht. Tunnistame seda, et ükskõik kui meestel läheb paratamatult läheb üks varem muidu annetuse puhul võivad küll, sellel teisel võib olla raske. Aga praegu on kõigest. Oma õnnelikust armastusest ja 45 aastat kestnud abielust rääkisid Erna ja Endel Männisalu. Peresaate stuudiosse olen palunud Krista Kivisalu, Krista Kivisalu on pannud kokku ühe väga huvitava raamatu, mis käsitlebki mängija perekonnas, mängija lapsega imikueast kuni juba kooliealisi nii väljakooliga kaasa arvatud. Ja seal on mänge, selliseid, mida mina mäletan, vanaema vanaisa minuga kunagi mängisid ja selliseid, mille peale ma pole üldse tulnudki. Ja selliseid, mis on minu tuttavast mängust välja kasvanud, aga kuidagi nagu moodsa, kuue saanud. Ühesõnaga, see on tõepoolest huvitav raamat. Mis lapsevanemale teeb võimalikuks ka seal olevaid mänge veel kohandada oma kodutingimustele, nii et need ei ole sellised ranged mängud. Krista Kivisalu aga kõigepealt enne kui hakkame rääkima raamatust, palun tutvusta ennast, tere siis minu poolt, töötan ajakirjas pere ja kodutoimetajana. Ja mul on endal kaks poega, üks kolmeaastane ja teine üheksaaastane. Nii et nende mängude kokkupanemisel on mul nagu selline omalastel muidugi ka olnud. Kas raamatu idee kasvas välja sinu igapäevasest vajadusest oma lastega mängida või tundus ajakirja toimetajana, et üldse lapsevanematel ja kodudes on vajadus niisuguse üllitise järele? No päris alguses ma panin kokku lihtsalt ühe artikli mängudest, eks valikmänge. Ja see oli tõesti kitsalt suunatud, et alla kolmeaastase lapsega kodus olevatele emadele-isadele, kuidas täita väikelapse päeva ja need mängud olid sellised, noh, mitte päris sellised mängud nagu me oleme kõik harjunud, et seal on kindlad reeglid ja ja võtame niidia, mängime niisugust asja ei olnud. Vastupidi, need olid sellised asjad, mis sündisid elust enesest. Kui ema teeb süüa, siis teeb laps seal oma laua taga ka, mängid näiteks Tuhkatriinu mängu eraldab ube hernestest. Kui ema peseb nõusid, siis peseb laps oma kausikese oma mänguasja, näiteks. Et nad olid mõeldud selleks, et et ema, kes peab kodus mingeid töid ka tegema selle kõrval, et ta lapsega tegeleb ei paneks oma last selleks ajaks teleka ette istuma, vaid kutsuks teda osalema igapäevastes tegevustes. Ja väikelapsed tahavad, saavadki kõige rohkem just jäljendada oma vanemaid ja selles mõttes just nagu selle argitegevuse kombineerimine mänguks ja, ja selle esitamine kui millegi väga huvitava ja ootamatuna. Et neid imiku mänge ja ka väikelaste mänge just iseloomustavadki need omadused minu arvates ka mulle endale hästi meeldib see idee tegelikult nagu enne kolmandat eluaastat, lapsel ei ole vaja palju mänguasjadel, on vaja päris asju, millega ta saaks mängida või matkida suuremate tegevusi. Et sellepärast ma lähen, nagu need mängud, millest ma praegu rääkisin, on raamatus ka olemas, nad on selle alajaotuse kodumängud all. Ja veel tõstaksin esile sealt raamatust selliseid mänge, mis nihestavad tavaliste olukorda. Et mingid tegevus, mida tehakse iga päev, viiakse äkki pisut teise dimensiooni või teise olukorda. Näiteks teil on seal üks äraütlemata armas mäng, piknik, mida on eriti mõnus pidada talvel ühes soojas korteris. Et see, mida pühapäeva hommikuti muidu söögilaua teha söögilaua taga tehakse, et seened lihtsalt kantakse üle põrandaräti. Ja ma katsetasin seda just sellest raamatust inspireeritud alles ja see väga hästi töötas. Nii et minu nelja ja kaheaastane tütar nad olid ikka ülimalt vaimustatud ja söödi ka, ma arvan, ma ei liialda, kui ma ütlen, et viis korda rohkem just ja koristamisest ei olnud küsimus ja kõik oli, kõik oli väga põnev, nii et ühel vihmasel hommikul me sellist piknikku kodus pidasime. Aga Krista Kivisalu, kui sa nüüd mõtled mängule oma lapsepõlves ja nüüd emana ka oma lastega, et siis millist rolli sa lisaks sellele, et et laps areneb ja et et laps saab uut teada ja laps saab matkida ja kõike, noh, niimoodi lapse kesksusest, kui me pisut lähme välja, Pille, vaatame mängu kui perekonnaosa. Et milliseid seoseid sa näed? Hea terve perekonna ja mängulise ilmavaate vahel. Seos on kindlasti olemas, ma usun, et mängulisus aitab igas eluvaldkonnas inimeste tervem püsida mitte ainult perekonnaeluga töös on ju mäng täiesti teretulnud asi. Ma ei ole küll päris pädev rääkima sellest, kas, kas mäng aitab perekonda koos hoida. Ma ei tea, see on, need on väga keerulised seosed, mis, mis mehe ja naise ja perekonna sees tekivad. Aga, aga ma arvan, et mäng ja mängulises teeb meid avatumaks. Tänu sellele me võime leida oma partneri samadest, mida me ennem ei teadnudki ja mis kindlasti ainult tuleb kasuks meie suhtele. Selle asja juures on aga üks hästi oluline asi veel, et mängu juures et mängida ei saa, sundides et ma olen täiesti annan endale aru, et, et see raamat ei ole kõigile, ta ei sobi isa niimoodi, et me võtame nüüd täna õhtul mängime, kallis seda mängu läheb see, et sünniga ei saa. Aga ma ma loodan, et see raamat annab innustust küllust meestele laste ja oma naisega koos rohkem midagi mängida. Jah, seal okei, tõesti mänge alguses oli siin juttu, et ema või siis isa, kes on üksi väga väikese lapse imikuga kodus aga aste-astmelt edasi seal mängude aina haaravad rohkem ruumi ja rohkem inimesi, seejärel juba mängud õdede-vendade, sõprade, sõbrannade, tädide-onude vanaemade-vanaisadega. Selles mõttes tõepoolest selles raamatus on võimalik saada ideid, kuidas mängida just selles ruumis ja selle seltskonnaga, kes parasjagu on olemas. Ta just lapsemäng, areneb nii nagu laps areneb, et noh, et selge, et kui alla kolmeaastasele pole nagu reeglitega mängu tarvis, et siis pärast teda juba see on tema arengus oluline, et oleks mingid reeglid. Et ta saaks neist kinni pidada ja vaadata ei neile. Ja veel tahaks öelda selle raamatu tutvustuseks, et mulle torkas silma, et seal ei ole vaja eriti midagi. Ma mõtlen selliste mänguvälist esemelist asja, et kõik peaks nagu olemas olema. Jah, üks osa on, on ju päris isetehtud mänguasjad ka seal, mis on täiesti käepäraste koduste vahenditega tehtavad no golfi või tiigimängud või näed, kõik on ju ikka on võimalik. Aga jah, peamine on tegelikult mängulisti fantaasia soov. Aitäh, Krista Kivisalu, tutvustasime raamatut 100 mängu lapsega. Kui me lõpetasime kevadhooajal pere, saate õnnepüüdja rubriigi, siis me soovitasime, et kuulajad, kellel on oma lähedastega tekkinud mingeid tõrkeid, on toimunud, kaugenemine, aga tahaks jälle lähedaseks saada. Et siis võiks püüda alustada hea sõnaga hea pilguga ja kes suudab, võiks siis suve jooksul taas õppida ka kallistama. Sest kallistusi on ju küll mitmelaadseid mitut sorti, aga meie pidasime just silmas selliste puhast tingimatut, armastust, väljendavat kallistust, millega siis suudetakse inimene lubada oma isiklikku ruumi. Ja samas andestatakse nii endale kui talle kõik, mis võiks segada sellist vabaja õnnelikku suhet. Hea soovitus, eks ole, aga kuidas ikkagi õnnestus? Stuudios on Vahur Kell, kellega kevadel lõpetasime ja nüüd sügisel alustame. Ja seda tänast rubriiki ette valmistades me just arutasime Vahuriga, et ega nüüd nii kergelt ei tarvitse see inimesel õnnestuda, aga see ei tähenda siiski veel midagi katastroofilist või selliste suutmatust, et peabki samm-sammult jõudma selle tulemuseni, sest siis tulemus ka kinnistub ja on ausam. Tere, minugi poolt ma ise praegu mõttes olles teiega ja iseendaga tunnen, millised on minu aistingud. Ja kindlasti inimesed, kes nüüd võtsid ette selle, selle sammu, et kallistasid füüsiliselt. Kindlasti tundsid, et tekivad kehas aistingud füüsilised aistingud ja mina praegu üle pika aja raadios olles tunnen, et mul on kõht pingestunud ja see on täiesti normaalne. Ja see on väga oluline, et me seda hakkame ja lubame nendel pingestustel lõdvestuda. Ja need pingestused ongi, mis segavad, takistavad meil väga paljusid asju korda saata oma elu elamast sellisena, nagu me tahame. Nii et just need pingestused, mis tekivad, on tegelikult meile head liitlased, teejuhid ja on soovitav lubada neil lõdvestuda. Sundimisega juhtub tavaliselt niimoodi, et need võivad isegi suureneda, aga just lubada. Ja selleks peab eelkõige olema meil soov, et need pingestused lõdvestuksid mõte, et see niimoodi võiks sündida. Jaa, jaa, siis jälgige, mis toimub. Sest minul on oma kogemus, aga igaühe isiklik kogemus on tunduvalt rohkem väärt. Proovige. Ja on tõesti, isegi äkki mõne inimese maailmapilti lausa raputav selline lähenemine, et valu, hirm, pinge, ebamugavustunne kehas, et sellele tundele võiks läheneda nagu liitlasele, nagu sõbrale, kes on teejuhiks. Et see, mida me oleme alati harjunud pidama negatiivseks võib tegelikult olla teeviit positiivsuse suunas. Aga nüüd siis ikkagi Need esimesed sammud kallistuseni, kui nüüd kuulaja, ma ikkagi eeldan, tahtis katsetada seda lõhe ületamist ja ja seda koduse õhkkonna parandamist, kui muidugi üldse midagi halvasti oli, aga praegu juhime siis oma juttu just neile, kes soovivad midagi parandada. Siis et ta võib-olla märkas, et ainuüksi sellest tahtest ikkagi ei saanud hakkama, kas siis oli tahe nõrk või tulid ette takistused, mis olid ära tundmatut varem nähtamatut? Täpselt nii ja kui te olete oma aistingud ära tundnud, siis kindlasti kohtute ka oma tunnetega. Missioon seostuvad selle konkreetse Astinguga minul, aisting, mis on kõhus. Ma võin täiesti julgelt öelda, et see on seotud ärevuse. Ehk see on pisikene hirm, mis vaatab mulle otsa. Aga ma tean, et on mulle liitlaseks, ta on mulle teejuhiks ja nii ma teda ka käsitlen. Ja olen ütlemata tänulik talle, et ta mul tegelikult olemas on, sest ilma selle tundeta võiksin ma näiteks tänaval auto alla jääda. Ja nii ka, nii ka teie kindlasti tundsite ära omad tunded, mis teil astudes selliseid samme nii-öelda kas siis sõnalise kallistuse või füüsilise kallistuse teel, tundsite, mis teiega toimub ja ma loodan väga, et kohtusite ka nende tunnetega selliselt, et suutsite neid, et nimetada nimepidi. See on väga oluline nad ära tunda. Sest edaspidi läheb, et just seda äratundmist vaja ütleme edasi minnes nende pingete lõdvestamise teel, kuidas soovite teha, siis on kindlasti vaja kõik need tunded ja ära tunda osata neid enda jaoks nimetada ja kehaaistingud kirjeldada, millised nad on, millises kehaosas nad asuvad. Kuni, väga peensusteni välja, siin võib väga peensustesse langeda, see on soovitav isegi. Jah, aga kui nüüd on inimene ära tabanud selle, mis teda pingesse ajab, kas on ära tabanud selle probleemi või siis on ära tabanud, et miski kusagil kehas torkab, et kuidas need siis seda lahendada, sellest üle saada? Selle tarvis on maailma praktikas väga, väga palju erinevaid võtteid. Ja kindlasti me oleme kõik oma elus kasutanud vähemal rohkemal määral lapsena neid võtteid ma iseennast meenutan, kui ühel hetkel ma tahtsin näiteks hakata pidama päevikut. Ja ma tagasi vaadates meenutan, et see on täpselt selline periood, kus mul oli midagi südamel, süda muutus raskeks, see tahtis minust välja, see, mis oli sinna kogunenud. Ja ta oli Astinguliselt pinge. Ja tõepoolest, kes nüüd meenutab, ise tunneb järgi, mismoodi see kõik välja nägi, kas toimus lõdvestus või toimunut. Seda võib teha teadlikumalt, aga võib ka lihtsalt võtta paber. Ja kui meil on midagi südamel, siis kirjutada see paberile. Kõige võimsam pinge, maandamise või transformeerimise viis on andestamine. On selline arvamine, et need, sellised negatiivsed tunded, mis meil on teatud sündmustega tekkinud, need on konkreetselt autoagressioon iseenese suhtes ja siin võib täiesti kasutada andestamist, räägitakse väga palju andestamisest. Aga seda teostada ei olegi nii väga lihtne. Ja seda võib teha, ütleme siis võimalikult 100 protsendi lähedaselt. Või kasutada sellist viisi nii nagu me alateadlikult lapsena tegime. Kes kirjutas päevikut või kes tundis, et kui midagi südamel, võttis puutüki hakastada lihtsalt hoolima vestma noaga kas siis väga närviliselt, sõltuvalt pingete suurusest, lõikas vihaselt. Mul tuleb praegu silmade ette, kuidas väga jõuliselt puudekki lõigates laastud lendavad ja ja see mõjub pingeid maandavad. See selle kasutegur on. No ei oska määratleda, kui suur ta on, aga on 100 protsendi lähedasi võtteid, mis on üsna lähedased sellele samadele Westmisele, tähendab, kasutatakse just sedasama Westmist või kirjutamist. Jah, et need andestamise meetodid need on tegelikult ammustest aegadest juba leiutatud ja alati neid ju ka kaasajastatakse ja tehakse siis ka inimese enda poolt inimesele endale kõige sobivamaks, et seal hästi loominguline maa tegelikult. Eestimaalane on olnud ajast aega suur töörügaja ja sissepoole elaja. Tähendab, ta on kogunud endasse tegelikult väga palju jõudu ja see on olnud ellujäämise üks meie esivanemate ellujäämise kriteeriume. Õpetus, et kui elada väljapoole, siis on see ohtlik kellelegi võib-olla meeldi ja, ja minu. Ma võin kannatada saada. Siit nüüd ongi see, et kõik pinged, mis meie kehas tekivad need on jõu akumulatsioonikohad, ka haigused on pingekogumid teatud keha organitesse. Teadlikult võib neid vabastada, aga võib ka lihtsalt vabaks lasta. Et oleksime võimalikult läbipaistvamad. Ja see on vajalik selleks, et meisi tekiks purustusi. Need pinged ongi millegi allasurumise ärapeitmise tagajärjed. Sellest tekivad pinged kehasse. Kui ma näiteks nüüd siin saates olles, tundes kõhus pinget püüaksin teda alla suruda siis minust tekiks selline paaniline hirm, et mul ei tuleks suust enam piuksugi. See on see tagajärg, kui ma hakkan kartma hirmu. Aga kui ma vaatan talle otsa ja suhteldaga, siis ta, minu liitlane nii on, kõikide pingetega on erinevad, pinged on, hirm on, viha on raev. Neid kõiki saab kasutada liitlastena erinevate tegu tegemiste tegemiseks. Maainimesele sobib väga hästi kui ta puid lõhub. Tunda sellist viha ja raevu ja tunda, kuidas käsi tõuseb kirvega olles selles vihas ja raevus ja lõhkuda väga edukalt puid. Ma usun, et see saab kõik väga kiiresti tehtud ja loominguline inimene, tema vajab hoopis teisi tundeid. Tunne on energia. See on kütus meie tegude ideede tegemiseks, realiseerimiseks, tegude tegemiseks. Jah, sest tõepoolest õnnetu olemine on siia ilma toonud lugema tul hulgal ilusaid luuletusi. Ja ei ole üldse mitte vale mõelda, ma kujutan ette, et need luuletused vaatamata sellele, et nad on sündinud selle luuletaja õnnetust tundest tegelikult lugejas hoopis võivate õnnetunnet esile kutsuda. Nii et see tunnete ja nende pingete ja üldse igasuguste igapäevaste iseenese sees olevate protsesside rakendamine ja nende valitsemine see teebki igast inimesest kunstniku ja igalühel on võimalik Leida oma pingetele tõeliselt väärikas rakendus. Noh, täpselt need ja raadiokuulajad. Ma ei ole nüüd niipalju veel, et kui nüüd tõesti peaks olema huvi näiteks tutvuda lähemalt andestamise meetoditega, nii iseendale kui õppida, andestama ka teistele. Et siis nende meetodite juurde pääseb ligi küll ja võib-olla siis olekski õige raadiokuulajale näiteks anda e-posti aadress. Ja siis juba seda aadressi pidi saaksite te juhatada neid neid huvitavate teemade juurde. Jah, kirjutage Vahur ät terviklik punkt ee aadressile. Ja ma usun, et koos leiame lahenduse. Vahur ät terviklik punkt ee. Täname väga teid. Tänan teid, Vahur kell. Ja kohtumiseni kuu aja pärast.