Te kuulate Raadio kahte ja saate kõik puhuvad, külaliseks on tulnud filmimees Rein Maran. Meil on väga hea meel tervitada teid, tere tulemast. Tere tulemast. Kui teile Rein Maran öeldi, et te olete filmimees, vastab see tõele või tuleks öelda rohkem loodus päris ausalt, mina ei suuda teil küll vahet teha, kumb te olete, te oletegi loodusfilmimees. Noh, ma olen kõigepealt kõigepealt ikkagi filmimees ja siis Shirley kaudu looduses Kumba kaudu te jõudsite siis nii-öelda loodusfilmide juurde, tegite filme enne? Ei ole, hetkel tundus looduse maailm nii lõputult ilus ja vahva, et tuleb seda filmida. Vastupidi, oli ta seal looduses uurimise puurimise kirg juba juba enne. Noh, mina arusse looduse puurimise uurimise kliinidel, kirg on tegelikult sees igas inimeses, teatavas eas, küllap nii, minul ka ja ma ei usu, et ma millegi poolest selles osas nagu, nagu erineks teistest, ma olin päris väike, päris väike põnn kusagil 12, kolmeteistaastane seal, kunagisel Raua tänaval või pärast hiljem koogolinal jälle uuesti Raua tänaval ei raiska suur õpetajate maja ja seal oli siis väike poistekamp, kes koos ostus hakata tegelema nagu fotol. Seal oli Anton Ta oli seal ja Andres Sööt oli selles majas ja praegu nad olid omal ajal päris tuntud filmimehed ja, ja siis oli üks, üks arhitekti poeg Sass välja neli neli poissi ja seal ma avastasin enda jaoks selle ime, et järsku oli võimalik aega ja hetke peatada pildi sees. See tundus olevat nii suur ime, see jäi mulle külge ja ja nagu näha, jäi ka teistele kõigile külge pärjatud üks. Ja siis ma mõtlesin ikka, et ma lähen filmikooli. Need ei ole ainult üks, see oli siis sellel Moskvas kinoinstituut. Tegin oma fotokesed ära ja käisin tolleaegse. Siis seda nimetati vist, kui ma ei eksi Pilsama ja vabariikliku suunamise, eks ole, ja siis võitis rahvakomissarid kinematograafia rahvakomissar oleks niisugune tähtis koht, käisin seal ja, ja, ja fotota nagumeelsed ja tahad seda suunamis annab, aga siis kui see keskkool läbi ja päris suunas läksid olnud ja, ja siis tulid muud osad elule Sõjavägi ja siis läks asi veel keerukamaks, see elu seal ja, ja nõnda edasi. Ja siis, kui ma ükskord nendest keerdkäikudest oli välja tulnud siis film kui niisugune ikkagi seal kusagil terendusele foto veel silmade ees, aga mul kulus õige mitmeid-mitmeid aastaid, kui ma lõpuks ikkagi samasse instituuti õppima pärisloodusejuurde tahab looduse mäe juurde loodust avastama. Selle juurde ma jõudsin seal, aga ma töötasin akadeemias, seal võiks niisugune informatsiooni või, või ütleme noh, foto- ja filmilabor. Ma töötasin sel ajal seal ja ma saatsin Zooloogia ja Botaanika Instituudi rahva jõurahvaga kaasa usima, juba tegelesid nagu filmiga kergelt, aga ma veel õppinud ja neil oli tahtmine nagu jäädvusta loomade käitumist. Ja, ja siis me läksime niimoodi, seal oli. Mul oli üks assistent, oli pisike, kaamera oli siin hetkel kombineeritud Läksime laidude peale, siis tegime sinna niukse kõrkis tonni ja roos ja sinna peitsin, asjad läksid minema. Mina jäin sinna sisse ja jäi, jäin. Ja vot siis ma nägin tegelikult esimest korda esimest korda päris lähedalt. Neid samu kajakaid ja teisi laidude linde, keda ma olin näinud küllalt palju, aga korraga ma nägin neid hoopis teise, teise nurga alt, ma nägin korraga nii, et nende elus sees ja, ja, ja see oli niisugune noh, isegi vapustus võiks öelda naljad hämmastavalt ilusad ja hämmastavat ilmet. Ja sellest hetkest peale sellest hetkest peale nagu, nagu tuli peale see lummus, kus enam ei saanud lahti. Ma läksin sisse pärast seda õige ruttu filmi õppima ja, ja, ja tööstuslik akadeemias edasi. Pärast läksin juba talifilmid õppetöösse silma juba. Teadlikult tegin oma õppetöid, mis vähegi võimalik, oli ikkagi ikkagi sinna looduse poole kanti. Näiteks mul endal oli huvitav teha Matsalu lahel. Seal oli viimane kalur, kes sõitis laele kala nõutama oma tähistades tehtud paadina ja, ja sealt jäi üks hämmastav mulje, mis on saatnud pärast seda elus siiamaani. Mis nüüd üllatus, kui temal oli küna, minule ka midagi, vaata, mina järgisin tema ja tema järel sõitsin teda, saatsin teda ja ei kuma, filmisime vaikselt kaamera, siis kui ta oli eemal, siis kui ta nõutas oma võrku ka siis kõik need lennud ja, ja muud lojused, kes seal vees ujusid, liikusid teinud toast välja tema kõrval, seal tasa sulle ainult ilmuda kuhugi, kõik lasid jalga. Ei, ma hakkasin taipama, et, et on tarvis ka ise jänese käitumine siis eneseolemine kuidagi tarvis sulada sellesse keskkonda. Ta enda omaks ja noh, seda ma olen tasapisi püüdnud teha vahelduva eduga, mõnikord rohkem õnnestub mõnikord. Et tähtis ei ole mitte Camuflaas, vaid tähtis on tõesti nii-öelda olla objektiga üks. Temaga kuidagi suhelda niimoodi, et kaoks tavalise suhtluse vorm inimesega, kus inimene on kõigele elavale kõige ohtlikum ja kõige kohutavam vaenlane, kelle eest tuleb põgeneda, kelle eest tuleb peituda või kelle suhtes tuleb olla vähe iga vähemalt väga ettuma. Kui ohtlikuks teile endale need võtted läinud on? No minu arust ei ole sest et tegelikult ju Eesti looduses ühtegi niisugust looma, kes, kes tahtlikult ahistaks neid inimest naljalt ei ole sattuda, eks ole, marutaudis looma peale, kes on juhitamatu, Toni, nagu inimene, juhitamatu, kui ta mõistus tume on, võib sattuda seal karu ette, kui, kui saab poegade karu vahel satud, siis on asi väga kriitiliseks minna. Aga noh, selleks pead sa ikkagi nii palju, nii palju. Teadmatsionalia sõide pead oskama õieti käituda, aga, aga minu arvates iga sugukonda looduslik keskkond, vähemalt meil siin Eestimaal ma julgen rääkida Aafrikast ega, ega seal Antarktika ka ja ja puudest põhjaaladest, aga meil Eestimaal võib kindlasti panna pea mätta peale magamiskotis magada väljas ära ja on seal kümneid sadu kordi jahutud. Tom, kui hulkuda kasvõi meie vana armsa Tallinna tänavatel seal ringi. Rästiku ka olete kokku puutunud, jutu kohaselt on teil kunagi isegi rästik kodus akvaarium saanud nõelata vähemalt või hammustada rästik kajastavate saad looduses. Ei ole, ei ole ja ma tean ka seda, et tähendab rastikul ei ole vajadust, tähendab, rästik ei kuulu nende madude hulka, kes, kes on nihukesi madusid külges ründavad, need ei ole meie emal. Ja, ja rästikul ei ole mingit vajadust ega ta mingit püüdu rünnata inimest kui, kui inimene satub talle ootamatult liialt lähedale, see on tegelikult ka väga harv, sest dressik tajub päris hästi maa võnkumist ja rästikud lähevad amm enne inimese eest ära. Kui aga jah, on alati tuku, rastiksuste Trasegjuu silmi ei sule. Seljad on pidevalt avatud, me ei tea, kas ta madalaim, aga ja tavaliselt need õnnetused ikka juhtuvad siis, kui, kui rabatakse mingi heinakoorma ja heinasületäis või kusagil istutakse niukse koha peale, kus kus rästik ei arvab, et ta on täidetud korrakonda ootamatus läheduses ja kui ta siis näeb, et tal ei ole võimalust seda meest ära minna, siis ta muidugi seal sallab, aga, aga ma olen rästikud on võimalik üsna hästi suhelda. Muidugi soovitada kellelegil korrata, sest et noh, oma vastutusel. Aga kevadel ja olen täitsa nalja küll. Hirmsa sooja igatsevad rästikud, kui sa ikka sealjuures oled. Paned niimoodi avatud peo juurde ja, ja siis, kui on kannatust oodata ja passida, siis sellest tuleb sul peo peale ennast soojendama ja ainuke asi on, et noh, käsi võib ära väsida ja siis sa ei tea, millal ta kui kaua sa pead ootamata ära läheb, sest et teda käest ära lükata on üsna ohtlik. Nojah, ta võib valesti aru saada asjast. On teil kunagi Rein Maran üldse tekkinud näiteks sellist kirge, et jätta see Eesti loodus, kus see ja teine ja sõita ära sinna, kus on kirjud linnud, põnevad loomad, suured ekstravagantseid, loomad, Aafrika džungel misiganes koht. Noh, ma olen veidike väljaspool Eestit teinud filmi, tõsi küll, tolleaegse omaaegse liidu territooriumil, aga, aga mind ei ole vaadata muidugi põnevam ja küll, aga, aga huvitav oleks vihmametsas käia, sel ajal, kui minul oli aktiivne periood, tegutsemist, periood, siis mul seda võimalust nagu ei olnud ja mul oleks huvitav vaadata. Aga ma ei ole päris kindel, kas mul oleks huvitav filmida tabelit, eks ole, mõned filme küllalt palju näinud nendes eksootilistes kohtades on, on, on neid, kes teevad jalaga segada. Ma vaadake, Animal Planeti või, või, või noh, ükskõik, mis seal diskaveritelt ja neid tehakse ja tehakse järjest juurde ja aga, aga Eestimaal pole neid filmijaid eriti palju ja, ja minu arust festival orus on nii palju huvitaja nii palju põnev. Et see jätkub minu ja, ja ma arvan, et paljude paljude teiste jaoks veel küll ja küll huvitavaid loodusobjekte ja huvitavaid avastamisi noh, ise enda jaoks ja, ja, ja iseenda kaudu, võib-olla toonis teiste jaoks ja, ja ma ei ole kunagi arvanud, et vaataja nüüd tormab filme vaatama niimoodi mühinal kõik vaatama, aga, aga on, on nähtavasti teatav hulk inimesi, kellele see pakub siiski lõbu ja, ja ja noh, film on ikkagi üks kommunikatsioonivahend. Rein, olge hea, kirjeldage palun ühte protsessi algusest lõpuni, kuidas, kuidas te valite endale objekti või, või noh, nii-öelda filmi peategelase, kuidas te valite endale võttepaiga, kuskohast leiate näiteks, ütleme, valime selleks siis mõne mõne kotka või rästiku minu meelest või mõne hiire, kellega te seal täpselt seal võtta paigal olete ja kui kaua on tulnud kõige kauem kusagil noh, tõesti niimoodi liikumatult olla, et tunned, et siis kui see vabanemise hetk on, et siis enam käed või jalad sirgeks ei lähegi üldse. Noh, esiteks seda aega ei ole ju kunagi päris mõõdetud. Aga jah, nihukest asja on küll olnud, et hakkad hommikul vaatama ja aga see, mida sa vaatad, on nii põnev, et siis ükskord vaatad, et päike hakkab loojuma ja seda küll aga seda protsessi, kui säärast vaadata ja neid ajendeid vaadata, siis noh, inimene peab ennast väga sihipärane, eks ole, osas ja, ja, ja kui ka kõige kõige sihipärasem inimene vaatleks oma tegude jada ja, ja püüaksin analüüsida, siis ta paratamatult Peab tunnistama, et noh, väga suur protsent tema liigutusi, ettevõtmise tegeletaks, lõputu Joosserida. Mida keskkond elu ise olla see pakub ja sa pead ainult oskama valikuid teha. Valiku tegemine on minu arust märksa märksa olulisem kui, kui selle esimese valiku sellele esimese tantsusamme tantsima hakkan. Mis tantsu tegelikult andsid? See valik on jah, minu juures on ka mõnel juhul on täiesti sihipärane, ma olen püüdnud võtta Ta filmida näidini neid olevusi keda võib-olla mõistetakse kõige vähem või, või tunnustatakse või isegi vihatakse õigustamatult või, või loetakse ebameeldivat, eks ole. Sest et ma ebaminetutaks, kui soovita neid, kes on nagu, nagu inimsoo poolt põlatud jaa, jaa, ja, ja, või neid, kes, kes, keda ähvardab nüüd kadumine siit sellest selles reas on, võtame, võtame euroopa naaritsa või võtame lagritsa, näiteks, keda meil Eestis praegu praktiliselt ei ole või lendoravad, keda ma olen püüdnud kätte saada ja mul polegi tegelikult õnnestunud õieti kätte saada. Kas loomaaed oleks teile üldse mõttepaik, mis võiks kõne alla tulla, või on see juba ikkagi niivõrd moonutatud keskkond kus kustuks õige loodusfilmitegija ei saa iial kätte seda, mis vajalaks ei kujuta? Tänast, ma ei kujutanud päris päris ette, ma olen teinud loomaaias filmi Tallinna loomaaiast põlendada Berliini loomaaia taha, see asi on lihtsalt selles, et loomaaed on läbi läinud väga pika ja väga keeruka arengutee ja, ja, ja loomaaed algselt ütlemegi julmalt välja. Loomade vanglad on üks kohutav asetus. Ma ei talu vanglat, aga kaasaegne loomaaed, mis on ühtlasi ühtlasi teaduslik uurimiskeskus, mis on väga tihti liikide päästmise keskus, nende lootused, tagasitoomise keskus kus on loodud tingimused, tingimused loomale, üsna ligilähedased sellele, mida ta vajab looduslikus keskkonnas, kus on antud suur territoorium. Ja selle tõttu on ta on ta noh, niimoodi nagu nagu me oleksime püsisanatooriumis näiteks inimeste sanatooriumi nähtavasti. Ma ei ole sanatooriumis mundrit. Aga, aga, aga sanatooriumis ma kujutan ette, et annan kuu või poolteist võib-olla päris mõnus olla, aga kujutage sanatooriumis olevana aastaid kasvõi 10 või elu. Nii mõnigi kord on ta olnud mul endal näiteks tekitada val jäär või tekitada niisugune suur aedik kus loom on sees. Noh, tüüpiline tüüpiline situatsioon, lagritsa lagritsa testis enam praktiliselt ei olnud ja lagrits oli ainult suurel tütarsaarel ja me käisime seal kohapeal, käisime teda uurimas ja filmimas ja koos koos loodusuurijatega ja, aga aga filmida seal praktiliselt, kuna ta on puhas, puhtalt öine loom seal ei olnud võimalik, siis toodi teata hulk isendeid kaasa uurijate poolt ja, ja, ja siis sai loodud üksuaal jäär, mis enam-vähem nagu arutlesime, missugune suurus on, mis tema jaoks sobivam. Kuna me seal neid jälgisime nädalat ainult filmid valgust ja sai loodud niukene küllalt suur ja niuksed, tingimused ja praktilised, et ütleme, tehtud seesamaaegseks element sellest suure tütarsaare külade ahervaremetest endistes kohtades, kus just kus lagritsa valid, kus neil meeldis. Ja, ja vähe sellest, see söömoriaal sai kaetud õlalt suurelt suurelt kalavõrguga, et teda ei ähvardaks, selles kandis, kus see filmitud sai, oli küllalt palju kakulisi kelle saagiks nad võivad langeda, eks ole, aga müüakse iga üksikisend, kordumatu väärtus. Ja siis me jälgisime neid seal lõpmatuseni ja siis samm-sammult õppisime, katsetasime, kuidas, kuidas saab panna mingeid valgusteid, mille nad reageerivad, mille nad ei reageeri. Kuidas, kuidas? Kuna me olime küllalt palju juba vaadanud, märkasime iga väiksemat nüanssi, kui käitumine muutus teistsuguseks, olemas me, kui me hakkasime sega ja, ja sellega tuli, tuli ikka ikka jamada, päris pikka aega pärast pärast läksid nad tagasi sinna, kus nad pidid minema, aga, aga vaat niisugune situatsioon on küll, kus, kus on lauset selleks, et saada tema loomulikku käitumist kätte. Film ei ole sport, professionaalne tegevus ja vot siin on kusagil see eetika piir. Tähtis on, on, on võimalikult realistlikult või loomulikult saada kätte selle loomakese või linnu, ükskõik kes ta on. Loomulik olek. Rein olete te kunagi päris tühjade kätega ka jäänud niimoodi, et ette võetud projekt on ühel või teisel põhjusel nurjunud küll. Küll filmistaari anna näole. Ei, aga mitmel mitmel põhjusel näiteks mind tõesti mitmel põhjusel äärmiselt naljakad ja isemoodi olevused on pisihiired täiesti olemas, tillukesed, väiksed, pika sabaga, elavad seal roostikus märgadel aladel viimasel ajal kohutavalt vähe. Ma ei tea, mis neil on ahistanud, tekkinud vaenlasi palju ja ma olin omal ajal tundsin nende vastu huvi, sest et nendel on, on nad ei ole nagu tavalised hiired, nende saba on kahjuks ronimise vahend, sest nad võivad elegantsed, visadamas avalikud. Keerasime oksa ümber oksa, lastes kõik neli aeda lahti, rippuda, saba peal, vaata mis all toimub. Ja nende pesa on ümar pesaadel kusagil Roo Roode või okste vahele tehtud, niisugune minul saatsid nad kätte ja siis ma hakkasin neid uurima ja vaatama ja mõtlesin kohutavalt põnev materjal filmida. Aga see oli veel 30 millimeetri ajastu ja, ja siis, kui ma tegin taotlused filmi tegemiseks, sest tavaliselt filmitegija ei ole nii rikas, et tal on omal vahendit filmi teha, kusagilt leidma need vahendid nõuka ajal, eriti kui kõik oli nagu riigisüsteem ja kui ma siis noh, tegin selle taotluse, et ma tahan teha pisi, kiiresti mõelda, et ma arvan, on täiesti lolliks läinud ja, ja see projekt lõppeski sellega ära ja, ja mina võtsin oma oma oma pisihiirte perekonnad ja küsimusena märg alla tagasi ja ütlesin, sõbraktilised elada ja nii edasi ja mina mina täis teha ei saa ja mine drastiliselt, tahtis vastupidine. Ääretult põnev on vanadusest rääkinud, kui näidata olnud õige mitut korda oli mul tegelane, kelle vastama siiamaani tunnen huvi, vihmaussid, tolt panev olevus, sest et kui me korrakski kujutame ette seda, et maailmas vihmausside vihmausside mass on suurem kui kogu ülejäänud elavate olevuste mass, siis võib ainult ette kujutada, missugust tohutut rollinud tegelikult, et noh, meie elus elukeskkonna mängivad, meie teame tavaliselt vihmausse kui tegelasi, kes kaevame aeda, siis nad tulevad välja vaid vihma 100-ks tulevad välja kaamed korjavad omale konksu jaoks teavad, kus, kus, mis koskalt kaevata ja sellega teadmised piirduvad, aga et nad on, on tegelased, kes pidevalt töötlevad seda huumus pindamis, mis kannab elu, seda kujutame suhteliselt nagu, nagu tavainimestena vahet. Ääretult põnev teema muidugi ja, ja vihmauss on artistina toosti vähe, Filmogeeniline aga, aga, aga noh, ma tean, seda on lugenud ja vihmausse, uurisin palju, mis kirjas kirjutatud on ja mis uurijad on teinud, on, on väga põnev, nendes on see hoopis teistsugune elusüsteem, keemiasuhete süsteem ja tundlik süsteem. Aga, aga mul ei tulnud midagi välja, sest mina ei suutnud vihmaussi kohandada selle valgusega, mis oli sel ajal tarvis filmimise jaoks. Nende tagumiste liid juures on paar õnnetut valgustundliku rakkumisel ilmeksimatult tekitavat annavad signaali, et need on valguse tuleb jalga lasta ja, ja nad ei leppinud sellega, et nad ei lähe nõus mitte mingilgi viisil käituma. Ja mingeid niisuguseid, et kiirgus, et mis võib olla nende, ei oleks võib-olla mitte märgatavad Undoli minul sellel kätte saama. Et vihmauss põgenes teie eest rambivalgusest täiesti, kui aktiivne ta üldse praegu olete, on kuskil praegu kaamera nii-öelda valmis, et ootavad, millal räim tuleb, et metsa minna. Või noh, mitte ainult metsa minna, vaid kaamera on kogu aeg valmis. Ma praegu käsite, käsitlen Isamaa kaamerat, noh, jõudumööda loodusfilmi tegemine on üks, noh, niimodi sügavuti tegemine on, on tegelikult kohutavalt aeganõudev asi. Tahab, seda ei saa teha kui tavalist akut ja, ja isegi ei saa teha nii nagu mängufilm. Need on kõik palju kiiremad protsessid. Ja nõuavad pööraselt pööraselt aega ja võimalikult vähe inimesi. Erinevalt teistest ELi riikidest. Aga ma enam-vähem saan jah, niimoodi aastas aastas on ikkagi filmiga maha. Kui mul õnnestub noh, vahendit välja leida ei kaubelda, siis saab sellega vas tehtud. Viimane film oli, oli nüüd jah, möödunud aasta lõpus oli nagu sõprus esietendusel ja see on põdra põdra kuningriik, mille peale kulus päris palju. Nii mina kui mu kaaslast aega praegu on kavatsus, tal on, annan Niukest na projekte niukses küpsemise ja, ja eelarenduse ja staadiumis milles praegu on veel vara rääkida, sest ei tea, mis sellest välja tuleb. Loominguks on pöörased võimalusest, kui ainult sinna sisse süüvida ja teha, et mina kujutan ette, et ütleme, audiovisuaalne kunst, kui säärane hulka loen, filmi ka, eks ole, on, on, on noh, ütleme, tuleviku inimese üks, üks väga olulise, vaid väljendus noh, ütleme tundeväljenduse vahendeid, mis emise looming rikkangeks, tunde väljendus. Ja see on, see annab võimaluse kätte inimestele sisemiseks, arenguks, meeletuks. Kinomajas stardib peatselt kursus noortele. Teie olete seal kõneleja, mis seal juhtuma hakkab. Miks te seda teete või mis te seal teete? Noh, esiteks ma arvan, et mul on kogunenud teatavaid kogemusi, olen tegelenud, tegelenud mõningaid aastaid tudengitega ja tudengite õpetamisega ja, ja see see staadiuma nagu saanud vist enam-vähem ühele poole ja ja kui palju karisid on, on ees lapsel normeel tüdrukul, kes tahab loodusfilmi teha, sest et kõige suurem, mida peab loodu silmis no filmis üldse ja loomingus üldse sõjaga kalorsusele, mis eriti on, on oskus kaotada. Et see ebaõnnestumine, see ei pane seal kohe vaimselt paela kaela panema ja käega lööma ja kus süveneda ja, ja noh, seda ma olen näinud aegade jooksul ka minu jaoks teatav eksperiment ja, ja mulle tundub, et, et võimaluste kättemängimine on väga lühikene kusagil 10 päeva tegelikult jaotud nädalate kaupa laiali kursus aga mis peaks andma siiski kätte, et noh, mõningased teeviidad nendele, kes, kes sellega tahavad tegelikult tegeleda. Sest et kui me, kui me nüüd räägime loomevõimalustest, sõlmis noh, inimestest tehakse muidugi pööraselt palju ja, ja on tehtud ja tehakse edasigi. Aga lõpp tulemusena kannatavad teatava üksluisus all ja inimeste juures inimeste elust ja olust teha läbilööki. Niisugust misse, mis leiavad vastukõla, on, on, on üksjagu keerukas, et noh, see pind on üsna täidetud, aga loodus, kui säärane on, on või ütleme elu kui säärane, ma ei välista seejuures üldse inimest, ka ta elu, kui säärane on looduse näol või nii, nagu me ütleme, loodus selle kohta on, on lõputu too avastuste ja, ja süvenemist ja reaalja, eriti lõputult võib teha avastusi siis, kui me hakkame suhtuma elavatesse olevustesse, kui ütleme, elukatesse, kui olevustes, kui me, kui me tuleme selle oma inimliku kõrkuse positsioonilt alla ja, ja asendame selle kõrkuse uudishimuga ja kaustusena püüdega mõista. Ja, ja siis sel juhul sel juhul filmi videokaamera jaoks kõik videokaamera praegusel ajal muutub väga võimsaks avastusvahendiks süvenemise vahendiks ja, ja, ja võib-olla ka arendamise vahendiks, sest et ta õpetab nägema seda palju, rääkinud, et inimesed vaatavad, aga inimesed ei näe. Ja, ja selleks, et, et tõepoolest süüvida ja hakata nägema, selleks on tarvis teatavat aega. On tarvis teatavat süvenemist on teatavat püüdu mõistmiseks tarvis ja sai kõik kõigeks sunnib loomulikult ka fotoaparaat, aga, aga videokaamera kui, kui, kui riistapuu, mis, mis jäädvustab ajas ta lausa sunnib, süveneb, aga, aga see, kui sa hakkad selles asjas tõsiselt suhtuma ja kui sul on on süvenemise objekt olemas objekt on huvitav siis ta sunnib sul seda keelt leidma ja otsima väljenduslikkust, kuidas seda teha? Raadio kahes stuudios rääkis Rein Maran, loodusfilmide mees. Aitäh teile tulemast ja jõudu teile.