Tere, kallid raadio, kahe kuulajad on rabarocki järgnev pühapäev ja te kuulate saadet Reisipalavik, kus me rändame koos läbi raadioeetri kõikjal maailmas. Tänane teekond viib meid Ameerika mandrile avastama. Vicky USAd, minu tänasteks külalisteks on Aigi Vahing ja Toomas Urb, kellega koos kolame suurlinnades ja seikleme mööda metsikuid looduspaiku. Raigi treenerid, rõõm sind üle pika aja taas kodumaal näha, kuidas sa tunned ennast siin võrreldes selle suure võimsa Ameerikaga, mis nüüd su teine kodu. Väga hästi tunnen ennast siin, et ma tulingi nädalaks ajaks, aga siis pikendasin oma seda lendu peaaegu terveks kuuks. Väga raske on siit juunikuus ära minna. Praegu on eriti ilus. Aga me ei tulnud, täna ei ole täna mitte selleks siin, et rääkida Eestist vaid selleks, et koos vaadata natukene Ameerika suurlinnadesse New Yorki, Elleisse, et sa oled elanud mõnda ega Helleys ehk Los Angeleses. Nüüd resideerub New Yorgis, et võib-olla räägime kõigepealt Elleyst, et kui sa esimest korda sinna jõudsid, mis mulje sul oli, mis millised olid sinu esimesed emotsioonid, neist? Esimene asi? Muidugi, nende palmipuuderohkusega on seal ikka väga raske täiesti ära harjunud isegi pärast kolme aastat ma tulin ninast välja hommikul ja vaatasin singi, täiesti uskumatu, et ma enam mingil palmiallee peal vist esimene mulje oligi, see, et hästi palju palme ja hästi hele ja kummaline valgus, seal on täiesti maagiline valgust. Igal tunnil. Ma täiesti saan aru, miks filmitööstus ennast sinna kunagi nii jõuliselt rajas. Läheb küll väga ruttu pimedaks, õhtul aga varahommikul läheb ka valgeks ja valgus muutub päeva jooksul iga võib-olla isegi iga veerand tunni tagant natuke. Et see on selline. Justkui nähtamatu filmilint jookseks läbi linna greid juba ennast seal sisse seadnud ja tundsid ennast koduselt. Millega linn sind võlus, mis sulle meeldib jälle juures? Mulle meeldib seal nii palju asju, et ma just tavaliselt inimesed. Küsivad, et kuidas sa said seal elada kolm aastat ja kas seal ikka ei olnud õudne ja kas kõik need inimesed elasti jubedad ja see autosõit ja mul ei ole ühtegi sellist halba mälestust sellest linnast, ausalt öeldes ma isegi igatsen sinna vahel tagasi. Vaikne ookean, ma arvan seal hommik veekogu maailmas ja on seal nii erinev. Seal on hästi palju erinevaid randasid, üks on, ütleme siis Santa Monica regioon, kus on siis sellised korralikumad inimesed, elavad reklaamitöötajad ja pered ja siis venis, piits on hästi boheemlaslik, seal on hästi palju maalijaidi muusikuid ja, ja niisama palmilehel elajaid. Ja siis on veel, on men, hätten, piits ja reTondobiid, Hermoostaabid, need on ka kõik täiesti erinevad, et seal on nii palju erinevaid erineva atmosfääriga, randasid täiesti viimasena, viimasena avastasin Manhattan Beachi, kus on elavad üliõpilased, issand, see on ikka uskumatult mõnus. Praegu räägin, ma tahaks kohe tagasi minna. Ja muidugi, mis seal veel, On toredat ja mida tegelikult need inimesed, kes käivad Elleys põgusalt, võib-olla tulevad nädalaks ja ehmatavad ära, et seal linnas ei ole keskust. See keskuse puudumine mind üldse ei sega. Võib-olla sellepärast, et ma olen maalt pärit ja ausalt öeldes, ega ma ei igatsenud Ki mingit erilist Orbán settingud sellel Leis mulle just meeldis see, et kõik linnad on kergelt nagu aedlinnad ja upuvad täiesti, upuvad lillede ja õitsvate põõsaste ja puude, igal neljal lasteaial on erinevad õitsvad lilled ja põõsad ja puud. See on täiesti fantastiline, kuna seal ei saa jalakäija tõesti eriti ei käida seal jala. Inimesed ikkagi tahavad jalutada, siis on sealt tohutul hulgal nägiseid. Matkarada on sihuke igav sõna, aga, aga seal on, need on Elley jalutustänavad on nendes mägedes, et kui sa lähed ikkagi hommikusel ajal või siis tipptunnil niimoodi viie-kuue paiku on see rada, mis läheb täiesti täiesti kõrgele mäe tippu, kust avaneb suur suur vaade tervele linnale. Sinna tippu minemiseks läheb. Kui kiirelt teha, läheb tunniga ära, aga noh, kaks tundi võiks arvestada, et niimoodi rahulikult minna. Ja see rada on täis inimesi, kes on tulnud sõbrad, et omavahel kokku saada, Ta juttu rääkida, kõnnivad koertega lastega üksinda sportlased, juba vanemad inimesed, põduramad, kes nii samases vaikselt jalutavad, et nendest ma tunnen küll vähem puudest kui ookeanist, aga, aga, aga eriti, kui sa jääd hilja peale ja põhimõtteliselt see nimetatud kanjoni park siis pannakse juba kinni. Ükskord ma pidin värava ronima, sest ma ei saanud sealt välja küll mingid imelikud Lähed, metsast tulevad koiotid ja vaid, aga see oli, see on põnev, see on, seal oli nii palju nii palju selliseid väikseid avastamata kohti jao, aasa ja paiku, milles lihtsalt ei saa ja mitte mingisugust ülevaadet, kui sa tuled sinna ainult nädalaks ajaks, ta on selles mõttes täielik filmilinn, et sa pidevalt sisened justkui mõne filmi võtteplatsile või stsenaariumisse nii eriline, nii palju erinevust on selles linnas ja, ja rohkuste küllust, et see tandi laiali pillutud võib-olla just võimaldanud. Kes seda kohe jätkame haigiga vestlust Elleyst maailma filmi pealinnast vahepeal kuulama, aga natuke Ameerika. Me jätkame saatega reisipalavik ja meil on külas Aigi Vahing ja räägimegi selle eest kui filmi pealinnast, et see on ka ilmselt üks põhjusi, miks sa sinna kolisid, kuna sa õpid näitlejaks. Elley kohta räägitakse, et seal on iga ettekandjad, tulevane näitleja või juba olemasolev tegutsev näitleja. Iga teine kolmas mees on filmiprodutsent, agent või stsenarist, et kuidas seal tegelikult tavainimeste elu on, et õhk on unistustest paks. Aga mis on nende inimeste reaalsus, kes kõik lähevad sinna oma suure suure unistusega saada näitlejaks, kuulsaks astuda filmimaailmauksest sisse, mis on tegelik reaalsus? Reaalsus on see, et iga ettekandja ongi näitleja, sest vastasel juhul milleks olla ette ettekandjale Leis? Reaalsus on see, et kuna see filmitööstus on nii suur seal, ma arvan, et sellest puudub ettekujutus, kui suur see on, seal on näitlejate liidus on 100000 näitlejat kellest alla 10 protsendi inimestest on tööd, üleüldse tööd, pidevat tööd ja liiduväliseid inimesi, neid on, ma arvan, veel 100000, sinna tuleb tuhandete viisi iga päev inimesi, sealt lahkub tuhandete viisi iga päev inimesi. Ma arvan, et hästi paljud lihtsalt ei hästi, paljud ongi tulnud sellise lennuka unistusega ja arvesta seda, et tegemist on maailma ühe suurima firmaga. Filmitööstus sest et ei ole ju ka nii, et kui sa tahad mingisse väga heasse advokaadibüroosse osanikuks partneriks vaata et sa saad siis niimoodi koolist tuled ja kohe aasta-paariga saad. Üheski suures äris läbi lüüa, peab inimene tegema viis kuni 10 aastat kindlasti kohe tööd ja Elleisse tullakse. Ma olen isegi näinud inimesi, kes on võtnud omale eesmärgiks, et nemad peavad saama ühe, kahe aasta pärast staariks. Mis tähendab seda, et mitte ainult staariks, aga juba Oscareid vastu võtma. Ja kui mõelda, et tegemise protsess on juba paar aastat, et millal siis need asjad, et ebareaalsete unistustega tullakse sinna ja seetõttu sead ka minnakse väga kiiresti ära, et enamus inimesi lahkub aasta jooksul niimoodi. Aga kui nüüd tavaline inimene läheb Elleisse lootuses kohata neid suuri movi staare, kes seal töötavad, kui palju neid on näha tänavapildis. Argielus on võimalik mingitel fännidel minna kookidele kohvikutesse, kus kuulsad staarid tegelased käivad söömas. Muidugi näeb neid kuulsusi igal pool selles mõttes, et nad on ju seal kohal ja töötavad ja jõukad rikatest paarid tarbivad väga tervislikku toitu. Kes tahab neid näha, siis võiks tõenäoliselt kuskil rämpstoidupoes, noh, neid väga palju ei näe, aeg-ajalt ikka keegi läheb burgeri järgi. Aga et siis suur, et tervisetoidupoed, kallid kaubamajad ja kallid restoranid ja, aga noh, neid näeb ka rannas matkaradadel, aga mida võib-olla ei tea, seda teavad, eks ikka kõik, aga ma arvan, et mida, võib-olla Eestis ei teata. Tasuks siis mõnel võib-olla sellisel inimesel mõelda, kes tahaks kohe kedagi päris oma silmaga rääkimas näha, on see, et Leis on hästi palju filmiorganisatsioone ja kinodes on hästi palju selliseid küsimused, vastused, programme, näiteks üks kino on, mida peetakse leib kõige parema kvaliteediga kinoks, kus toimub ka iga-aastane Eyefay filmifestival, on aeg Klaid kino aga neil on oma selline programm on põhimõtteliselt, kuna Elley on filmilinn koguse haid keerutatakse silmi ümber valmis, seal siis filmid lähevad läbi nende programmide mitu nädalat varem kinosse ja tavaliselt koos filmitegijad siis põhistada paaride ja filmilavastaja küsimuste vastustega pärast oled sa ka ise kokku puutunud mõne tõeliselt suure megastaariga, et olin toidupoes ja hakkasin mingit seda ma ei teagi, mis selle eestikeelne nimi on mingit imelikku kapsast ostma ja siis anti karbike ja ma siis sirutasin oma käe ja selja tagant ütles keegi, et on minu kapsas. Ja siis oli väga Cheudi Fosteri häälega ja siis oligi tema laps, oli ta seal poekärus, et noh, selliseid juhtumeid on seal, kui sa ikka seal kohapeal oled, väga palju see elumisson, Elleysin New Yorgis on kardina ilmselt erinev sellest, mis elu elavad ameeriklased maal. See maaelu on seal küll ikka võrreldes Eestimaa eluga tükk tükk maad trööstitu minu meelest väga vähestes kohtades on midagi, kui kohta ei ole looduskaunis koht. Loodus on Ameerikas tõesti imeline, see nii suur, seal on nii palju erinevaid asju. Mis puudutab elu Elleys, siis see on hästi selline ka täiesti vastupidine sellele punase vaiba elule, mida arvatakse, et seal Hollywoodis toimub punane vaip, on Elleys nagu pressikonverents põhimõtteliselt ja selle pressikonverentsi, kuna lahutustööstuse pressikonverents on esierinevus selles, et inimesed panevad ennast siis uhkelt riidesse, tuled kohale, see on kõigi jaoks töö ja keegi seda eriti ei naudi. Aga argielus on, see oli ikkagi väga selline vaba riietumine ja olemine, ellips ei kanta sälgud, lipsu kannavad Elleys ainult. Kas need, kes pangas töötavad ja pidulik riietus, on juba see, kui sul on teksade mingi sportlik pintsak ja see on juba siis on juba üle võlli pandud. Et ta on T-särgi, teksa ja plätud linn. Hea, kui on teksad, et enamusel on veel need pidžaamapükse meenutavad püksid, et on täiesti, meenutab sellist suurt, saad ka selle ise, põhiaktiivsus koondub randa. Üldse mitte rannaelu on seal nagu õieti ei elatagi rannaelu. Turistid käivad rannas mehhiklased, käed hästi palju rannas oma peredega siis ka juba riietega ujumas, aga, ja surfarid käivad rannas, aga inimesed, usu või mitte, see, kes tahavad ikkagi nagu päevitada, käib solaariumis ja sellist rannas vedelemist ei ole ja tead, ma hakkan nüüd püsisid, ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, ma mõtlen, et miks ma arvan, sellepärast et enamusel lei majade sisehoovis on bassein, enamuse korterelamute sisehoovis on bassein, rääkimata eramajadest. Ma arvan, et seal võib-olla siis vedeletakse rohkem nädalalõppudel, et kuna Ocean on seal nii kohal ja nii oleme see nii kättesaadav iga kell nagu ikka kättesaadavate asjadega, noh, väga ei kibele. Nendes suurtes randades käiakse rohkem jalutamas kui suplemas päevitamas. Kuidas selle is ilm on ja aastaajad vahelduvad, et seal ei olegi üldse nii soe ja mõnus kogu aeg? On suvi, on suvi, on suvi, sügis on vägagi tuntav, ta on selles mõttes vähe nähtav, kuna seal on nii palju igihaljad puid, aga teatud puudel ikkagi langevad, lehed õitsevad, hakkavad õitsema hoopis teised lilled. Ka aastaajad, seda on tunda, aastaajad seal täiesti vahelduvad natuke kriipis ja pärast, et nagu nagunii õrn vaheldumine on kuidagi kergelt hirmuäratav. Talv on, seal võib vahest väga jahe olla, ma olen isegi talvel. Salliga käinud, kuulame vahepeal jälle muusikat ja siis läheme juba edasi, New York. Esmareisipalaviku puhul igal pühapäeval kella kahest neljani. Raadio kahes. Selleks, et ellu kolm aastat pärast sõda kolisid New Yorki, millised olid esimesed sellised suurimad erinevused, mis sulle silma hakkasid? Võrdle neid kahte linna omavahel. Ma arvan, et seal on absoluutselt kõik erinev ja New Yorki ma läksin esimest korda pikemaks ajaks augustis, ma läksin terveks kuuks. See oli kohutav. Seal augustis on nii palav, et Manhattanil ei ole konkreetset õhku, mida hingata ja metroode son, higi lakkamatu vool. Ma olin küll kuulnud sellest, et suvel on New Yorgi siis ta väljakannatamatu ja kõik just kes, kel vähegi võimalik, kolib suvel New Yorgist välja, aga nüüd nüüd ma tean, miks see on tõesti. Ta muutub täiesti üsna sihukeseks põrguauguks. Esimene erinevus, mis silma torkab, on see, et leian ikkagi ju silma paitav linn, et igale poole, kas sa vaatad, on tohutult rohelust ja valgust ja värve lillede ja puude näol sellist lihtsalt sellist ilmastikusõbralikkust. Aga Mark, nüüd ma saan väga hästi aru, miks seda kutsutakse kohtlemist sõdiks. Ta on kapten, ta on ikka linn. Et lei, ma isegi julgeks linnaks nimetada, ta on sihuke suur asula, aga, aga New York on ikka see betoon ja igasugused imelikud haisud ja. Elasin selle augusti elasin ühe sõbranna pool lõue riist, slaidis on veel viimane rajoon Manhattanil, kus ütleme siis kunstiga tegeleval inimesel kannatab elada üüride mõttes. Hästi, yli etniline seal on noh, esmapilgul kohe kole. Aga kui sa oled seal juba paar nädalat olnud, siis alles hakkad nägema New Yorgi ilu. Aga see tuleb sul endal üles leida, sest ega see linn seda sulle niimoodi eriti ei pakuta, on ikka selline karune karune suur linn on New York. Eestil on ju oma tartu vaim olemas ja räägitakse New Yorgi erilisest võidumist ja kuidagi ta lummab inimesi, et kes seal on elanud või käinud aastaid-aastaid veel igatsevad või kuidagi mingi osake nendest jääb sinna, et mis sa arvad, mis on see eriline energia, mis New Yorgi Ma arvan, ma arvan, see on see, et kui Leis on ilm on hästi ilus, siis inimesed, kuna seal liiguvad nii suured rahad ja kõik on selge, on see, et keegi ei ole siin eriti kunsti tegema tulnud, et kõik on ikkagi tulnud sisse kässima ja inimesed ja meelelahutust seda raha liigub ja kõik midagi otsivad, mingit sellist, oma nišši oma uksekest või Aknorvakest, kust sisse pugeda ja seetõttu on sellist, mul on sind hea vaid, kuidas sa saaksid mind aidata, kes sa oled üldse, kas, kas sa oled keegi, et sa saaksid mind aidata? Sellist asja on Elleys väga palju ja kuna inimesed ju kohe loevad selle välja, siis tekitan mingi sellise imeliku hirmutunde inimestes üksteisega suhtlemisel, et ei, keegi ei julge ennast näidata. Keegi ei julge kellelegi midagi valesti öelda, sest sa kunagi ei tea, kes keegi on, see tekitab täiesti siukse Disoidze atmosfääri seal sellepärast räägitaksegi, et see keep smiling ja Elley võlts võlts tegelikult seal ei ole midagi, aga inimesed on ikka inimesed igal pool, need on lihtsalt selle linna monsterlikkusele alla jäänud. Ja ei ole väga tugevalt, ei tea, kes sa oled ja kui sul ei ole otsekoheses ausus ja, ja enesekindlus viimaseni välja arendatud, siis sa siis see linn ikkagi muudab sind, aga New Yorgis on vastupidi. Linn ise on minu meelest täiesti ebainimlik. Selles mõttes, et ma ei ole vaimustuses nendest kõrghoonetest ja ma ise elan Brooklynis, kus on palju madalamad majad ja näeb isegi seda veepiiri ja on rohkem õhku ja ruumi. Hätten on minu jaoks noh, ta on lihtsalt lihtsalt on mingi asi, et muidugi on seal siukseid kohti, kus on tõesti väga tore, aga, aga mul ei ole vaimustust peale tulnud. Aga inimeste mõttes on New York, kelle eest need on nagu öö ja päev, et ta on palju inimlikum linn ja võib-olla see, millest sina rääkisid, et inimesed räägivad, seal on mingi selline eriline fluidum või, või seal on lihtsalt atmosfäär, seal on atmosfäär, määr ja selle atmosfääri teevad inimesed ja need inimesed, kes on New Yorki tund, kuna ta on Ameerika kõige raskem linn elada ja läbi lüüa. See on ju teada, inimesed elavadki mõtteliselt üksteise otsas väga kitsastele ruumidele, kohutavate üürihindadega ja kohutavas konkurentsis, et ainult kõige tugevamalt lähevad sinna ja peavad seal vastu ja Tal on inimestel juba vähem seda, et kuhu, kes võiks mind võtta või kuhu ma võiksin sobituda või kas keegi äkki ei ava seda ust mulle? Seal on, inimesed, on, teavad, mida nad tahavad, kes nad on ja, ja igaüks ajab oma asja ja ma arvan, see on väga veetlev. Et see loobki selle linna sellise poweri. Aga Ameerikas on olemas küll, Tartu, ma käisin bostonis, Massachusettsi osariigi pealinn Boston on täpselt nagu Tartu, seal on kõik need ülikoolid siis seal on elektripostide traatidega elektripostidele nimetatud traadid jooksevad nagu üle majakatuste, et need on seal veel täiesti olemas, hästi palju puumaju hästi ja, ja seal on tõesti selline vaimne õhkkond, kui sa seal ringi käid. Kummalisel kombel või noh, kokkusattumusena on seal igal ameeriklasel, igal osariigil on oma slõugan ja mässatsiusetzi osariigis lõuga nendes Piritas Ameerika Ameerika vaim. Et, et ma arvan, et Ameerika, Tartu, Boston kindlasti mitte New York, New York on Tallinn ja l. Ei, mina ei tea, Pärnu võidule. New York Ani inspireerinud sadu ja sadu loomingulisi inimesi, filmitegijaid, kirjanikke, muusikuid, mis sa arvad, mis, mis on see, mis neid loomeinimesi inspireerib? See on muide küll jumala tõsi, et see on väga inspireeriv linn. Ma ise olen mõelnud, et võib-olla mis ikkagi innustab või, või, või seda ainet annab, on see, et New York on hästi aus linn. Aus inimesed on otsekohesed, keegi ei mullid, Elleyson hästi vahutav, kõik kõiks. Taaži salongis pidevalt New Yorgis on hästi. Seal ei ole võimalik valetada ei teistele ega iseendale, ta keerab selle peegli sulle täpselt niimoodi näkku, nagu sa oled. Ja kui sa ja siis ära ei kohku selle peale, mida sa näed, siis võib sind küll inimese ja loomingulise inimesena väga hästi avada mõtlema panna ja lihtsalt tegelikkust paremini näha. Kus on rohkem rock n roll'i nühkis veel neis? Leis näiteks juuakse vä? Seal on kõik ikkagi tervisele orienteeritud peod algavad aga kuskil niimoodi kell kaheksa õhtul, et kõik ikkagi oleks südaööks linade vahel. Väga paljudel on hommikul varajane kutse võtteplatsile või kuskile. Aga jaa. Aga Elleys on, ma arvan, Californias üldse on päris suurse kanepi suitsetamine minu tuttavate hulgas vist küll kõik enamus suitsetasid, kuna mina ei suitseta üldse sigarette ka siis kanep mulle kuidagi nii kaugeks jäänud, aga aga see on see Elley, ma arvan siis. Elley rock n roll, nagu sa ütled, pargis on jällegi minu meelest pargis juuakse küll päris palju ja käiakse väljas, ollakse veel hilistundideni JUMZ, New Yorgi, New York on selles mõttes suhteliselt nagu Tallinn, kuigi ameeriklased lihtsalt üleüldse joovad noh, loomulikult vähem kui eestlased. Kus lahedamad noored, põnevamad karakterid, tegelased, ma arvan, tõsi ta on ikka jah, põnevamad New Yorgis. Leis on nii palju ilusaid inimesi. Vaata, need ettekandjad, restoranid võiks, kõikus restoranides kohvikutes lihtsalt vaatad juba, vaatad läbi kaamerasilma neid seal nii ilusate silmadega ja, ja huvitavate näojoontega. Tõesti selliseid inimesi, kelle kohta öeldakse, et kaamera armastab neid. Aga karakterid on jah, ikka New Yorgis põnevamad. Üldjuhul on need, et kes nagu Elleid armastavad, need jälestavad New Yorki ja ja vastupidi. Miks pärast, et kõige levinumate lei lased mõtlevad, et New Yorgi tan, jõhkrad ja New Yorklasi mõtled, et Elleikad on idioodid et noh kõige nagu laiem määratlus, et, et siis need, kes mõtlevad, et nad on õudselt siuksed, kuulid ja kunstnikud, lahedad niuksed. Avangardi mehed lähevad New Yorki või noh, tõsised ja tõime nüüd niisugust värki. Ja siis need, kes ikka tahavad ning nagu haldjad olla ja käia seal Maywakse peal ja tead niisugust elu elada ja kaameraga Ma arvan seda, et need ikka neid kisub rohkem Elley poole ja ja tegelikult oma loomult on, Elley on pigem naiselik linn ja New York on pigem mehelik linn. Ma pean tunnistama, et mulle meeldib ka New Yorgi ausus, otsekohesus, konkreetsus, ilma selleta ma ei saa. Samas tõmbab sellise jõuga sinna vaikse ookeani äärde või noh, ma pole aastaid Leis käinud, läksin kaheks päevaks korraks ja esimene asi, mis ma tegin, ma läksin vaikse ookeani, olin seal terve esimese päeva. See on, ma ei tea, minu jaoks nii suur asi, see suure vee kohalolek, seal. See vaikne ookean on nii, vahutab nagu nagu vannivesi või noh, ta, ses mõttes ei pruugi alati soe olla. Vaata tsem, pehme, pehme, vahutav vesi. Nagu palsam. Väljend American Dream on tuttav ilmselt igaühele, selle järgi on ameerika kõikide võimaluste maa, kus sa võid saada just selliseks, nagu oled unistanud. American Dream. Iga on praegu niimoodi, et ameeriklased ise Pärand see on, see on see, mis nad on kõik sinna kokku toonud, nende uhkus, nende, nende kultuuripärand, mis neil on, American triin. Nüüd nad on hästi õnnetud ja nagu seda ene suhtest kergelt kaotamas, sest et, et nüüd see praegune valitsus on nagu selle ameerika riimi võimalikkus inimeselt inimestelt ära võtnud. Ta maksustab vaesust ja toetab rikkust, ütleme selline lootus, et sa oled mitte keegi ja sul on ikkagi kõik võimalik, on nüüd väiksem, kuna, et mitte keegi oled või vaesest perest või, või vaestest tingimustest tulnud, siis sul on juba selline maksukoorem peal. Ja teine asi, mis seal hetkel toimub, on see, et kuna noh, kõik inimesed, kes tulevad Ameerikasse kokku, Nende jaoks on American Dream ikkagi see enamuste jaoks, kes tahavad pere luua ja ennast seal sisse seada, on see, et sul on auto, sul on maja ja sa saad oma lapsed panna ülikooli ja nüüd on seal natuke selline olukord nagu Eesti Ameerikas on, nii et kui sa oled ikkagi üle keskealine ja elad korteris, siis sa oled luuser ses mõttes igale inimese, kui sa oled pensioniealine ja elad korteris, siis järelikult on sul halvasti elu läinud, see on maa, kus iga inimene võib soetada omale auto ja võib soetada maja ja praegu on nii, et kuna täpselt sõidabki selle inimeste unistuste peal see, mida inimesed Ameerikasse tulles peavad oma pärisõiguseks, et neil on võimalik kõvasti tööd teha ja siis ka endale muretseda perele kasvamiseks kasvatamiseks on nüüd sama asi, mis Eestis, et kergelt antakse neid laene välja. Ja nii suurte summade peale, et inimesed võtavad oma majale veel ka teise võla ja teise võla ja, ja lõpuks on, ongi, inimene on niimoodi oma võlgadega puntras, et see maja ja ja see auto ja, ja kõrgharidused võivad minna pereisale maksma elu. Et seda. Kreemi müüakse praegu liiga kalli hinna eest, ma arvan, inimestele loomulikult nii suurtes linnades tuhandeid ja tuhandeid ja tuhandeid erinevaid võimalusi, mida teha, vaadata, kuidas lahedalt aega veeta ja neid ei jõuaks me siin elusees üles lugeda. Siiski mind huvitab, millised oleks sinu lemmikasjad, kohad, sündmused, tegevused, mida sa soovitaks kindlasti sinna reisinud inimesel teha või vaadata. Nekise Leis. No üks asi on see, kui inimene läheb tõsisteks nädalaks heaks või mõneks päevaks ja, ja, ja ta võib-olla sinna kunagi enam tagasi ei lähe siis on hoopis erinev sellest, mida ma soovitaks inimesele, kes tahab seda linna tõeliselt tundma õppida. Ma arvan, et n nii enne New Yorki kui enne Leisse minnes viga inimene näoliselt mõtleb välja selle asja, mis teda seal huvitab, et kes tahab Elleys näha seda Hollywood bulvarid, kus on need tähed ja kõik minu sõpradest on tahtnud seda näha, noh ka kõige niuksem modell ei vastasemad, et kõik on ikkagi seal bulvaril neid tähti ja käe ja jala kingakese jälgima, vaatamas käinud ja, ja seda Hollywoodi silti on ka kõik tahtnud näha ja mõnes rannas ära käia ja, ja nii edasi, et noh, et põhipunktid, onju ja New Yorgis on muuseumid ja teatriseks, mida tahetakse, ja jazziklubid ma arvan, nendeni leiab igaüks d üsna kergelt, ise ka, aga, aga kui minnakse lühikeseks ajaks ei maksa ennast üle koormata sellega, mida, mis tundub, et peaks vaatama või nägema. Noh, mina soovitan Kell teha enda sees valik, mida just tema tahab näha. Et see võib olla täiesti erinev sellest, mida kõik justkui tundub, et peaks tegema seal linnas, et minu meelest orgi saab kõige paremini kätte, nii et sa lihtsalt kõnnid seal, sa lihtsalt kõnnid, kõnnid, kõnnid, erinevad kas või kõnnid terve päev hüppad tundmatutesse kohtadesse, mis tunduvad kutsuvatena sisse ja, ja üritad saada nii palju seda atmosfääri kui võimalik. Muidugi, kui on rohkem aega, siis muuseumid ja teatrid ja nii edasi. Aga et ma arvan, et seda ei ole mõtet endale kohustuseks teha. Minu meelest Leis on, see on hämmastav, aga see kino kuldajastu on seal veel täiesti õhus olemas, kui sa kõnnid ringi, see tunne, et ma elasin sellise, ma elasin seal tänaval, kus elas Effkot ja kui ta oli, üritas seal stsenaristid saada neis ennast vist kõrvaltänavast surnuks. Et see on kohal, sa lähed, vaatad seda ja seal on sellised väiksed rõdukesed ja kivist purskkaev, hoovis jasmiinipõõsad ja magnoolia puudjasse lõhn ja see valguse, need päikeseloojangud ongi nii, et bulvari lõpus loojub päike vaiksesse ookeani. Et see on maagiline koht. Ma võib-olla soovitaks kitsist eemale hoida, noh. Kuidas ma saan soovitada, kui inimene on lennanud üle ookeani Elleisse, kuidas ta siis nüüd ei lähe, vaatame neid tähti ka võib-olla sellest inimeste Räsust ja ja sellest plastmassist eemale hoida ja üritada lihtsalt seda linna kuidagi tunnetada või, või, või tunda, mis seal õhus on seda täiesti autoga ringi sõites, et kui New Yorgis, noh, ma ei tea, mis soovitused nüüd on, aga kui New Yorgis ma soovitaks inimesed lihtsalt nii palju kõndida kui võimalik ja täiesti tundmatutest kohtadesse sisse põigata. Leisva soovitaks sõita kõik need linnaosad autoga läbi, mitte kiirustades ja mitte tipptunni ajal, aga rahulikult ja mõnes ummikus ka kindlasti istuda, sest see käib asja juurde. Aga sõita autoga linnaosast linnaossa, juua, kuskil kohvi, vaadata inimesi, vaadata, kuidas päike loojub ookeani ja nuusutada neid magnoolia ja nii võib tõesti Tunduda, et aeg on tagasi läinud ja sa oled seal kuskil kahekümnendates, kuidagi hämmastaval kombel on see sinna õhku pidama jäänud. Suur aitäh sulle, haigi reisipalaviku saatesse tulemast. Peale uudiseid liigume siit edasi koos Toomas Urbiga linnast välja, kõrbe mägedesse, indiaanlaste juurde asigi, kuuldel, ei tähelegi, aitäh. Kallid raadiokuulajad on pühapäev, 15. juuni kell on kolm läbi ja te kuulate saadet Reisipalavik, mina olen Ingrid Peek ja minu tänane teine külaline on näitleja ja laulja Toomas Urb kes on Ameerika risti-põiki läbi rännanud. Kui esimeses tunnis kolasime haigi vahinguga ringi mööda Los Angelesse New Yorki, siis Tommyga võtame ette rännaku Ameerika võimsatesse looduspaikadesse. Tere, Toomas. Sina oled ju mitmeid aastaid USAs elanud, siin ja sealpool ringi rännanud, kõikvõimalikes kohtades käinud, milline koht sulle seal endale kõige südamelähedasem kodusem on? See on nii suur maa, et väga raske on võib-olla ühte konkreetset kohta seal välja välja valida. Seal on palju väge ja, ja looduses on palju võimu ja ja kohti on palju. Loodus kõikjal on seal väga kihvt. Üks mu sõber kunagi küsis, et kuhu minna, kui minna Ameerikasse, mõtlesin, noh, kõik rahvuspargid eranditult on võimelised, neid ei ole suutnud. Aegrid. Aga rahvuspargid ei ole sealt inimese poolt steriliseeritud, on muidugi. Aga ei ole vaja väga palju kujutlusvõimet, et näha ja kuulda seda, seda tõelist hinge, mis, mis seal tänase päevani olemas on, vaikselt hingab, tatsab, seal kulgeb tänase päeva ühiskond ja ameeriklane on jagunenud nendeks, kes elavad linnas ja kes ei teagi, ameeriklaste õigu õigupoolest mitte midagi. Siin mõned aastad tagasi sõbraga läbi Ameerika reisides. Sellest tekkis üks fotoraamat ja oma Ameerika sõpradele seda pärast näidata, siis ta ütles, et oi, et siin pole käinud ja siin pole käinud ja sinna ma ei ole ka saanud ja et vot see on küll kihvt koht, aga sinna plaanid, plaanid minna. Noh, inimesed on hõivatud oma igapäevase elu ja ellujäämisprogrammiga ja nad ei, nad tõesti ei tea isegi, kus nad elavad, missuguseid, missuguseid väärtusi see kontinent endast sisaldab. Teine osa inimesi on, kes väga teadlikud, kes on väga hoolitsevad väga püüdlikud talletama seda, mis, mis sellest kõigest veel alles on jäänud ja seal seal seal võib-olla ongi selle, selle maakonna konflikt, et need, kes üritavad ikkagi seda ketassaagi või seda puulõhkumist ja kõik seda hävitustööd ja ekskavaatorit ja sahka peatada, et neid on ikkagi vähemus kõik müügiks ikkagi. No täiega täiega ikka ikka vähegi kui vähegi saab, siis sahk teada ja rahaks kõik ja punase puumetsad maha ja ikkagi selline väga-väga karm realiteet tegelikult. Et kui palju see päike, linna Ameerika elu ja stereotüüpne pilt, mida me saame televiisorist, siis reaalsuses, Ameerikas, paikadena. Ma arvan, et väikelinna elu ja see, mida me näeme telku kaudu, see on ka väga idealiseeritud, ilusti seotud selle sinna on palju värvi juurde krutitud ja näitlejatel on pandud moekad disainerrõivad selga ja ilusat lauset sugugi. Stsenarist on kirjutanud, aga tegelik väikelinna elu on palju, palju drastilisem, palju mustvalgem, palju problemaatilisem, kui me endale seda ette kujutada oskamegi või kui ameerika tahaks näidata välismaailmale, kui mäda see tegelikult on. Kuulame vahepeal muusikat ja siis rändame edasi väikelinnadest välja metsikutele Ameerika. See raadio kaks. Ameerika ühendriigid ehk USA on riik, mille põhiosa paikneb Põhja-Ameerika mandri keskosas ning piirneb idast Atlandi ookeani ning läänest vaikse ookeaniga. Põhjas on tal maismaapiir Kanada ja lõunas Mehhiko. Põhja-Ameerika mandri loodeosas asub USA Alaska osariik kagus maismaapiir Kanadaga ja loodes merepiir Venemaaga. USA alasid on veel mitmel pool maailmas, sealhulgas Havai osariik vaikses ookeanis. Ligi 10 miljoni ruutkilomeetri suurusel maa-alal. Laivas riigis elab umbes 300 miljonit inimest, mis teeb USA'st rahva rõhu poolest kolmanda riigi maailmas. USA koosneb 50-st osariigist, millel vastavalt riigi föderalistlikule süsteemile osaline autonoomia. Ameerika ühendriikidest domineerivad protestantlikud, kristlikud kirikud. USA pealinnaks. Washington. Suurimad ja tuntumad linnad on Los Angeles jootrahaühikuks, dollarid ja sendid. Ühe dollari saab praegu 10 krooni eest. USA-s domineerivad vanade mägede ja toode ahelik, apalatšid, mis kulgevad põhja-lõuna suunas piki Põhja-Ameerika mandri idarannikut ning kõrgete noorte mägede ahelikud kaljumäestik, kaskaadid ja Sierra Nevada, mis kulgevad põhja-lõuna suunas. Mandri lääneosas. Kanada kilbist Mehhiko laheni laiub suur sisema madalik. USA põhiosa asub parasvöötmes ja lähistroopikas. Loride lõunaosa ulatub troopikavöötmes. Alaskas valitseb lähisarktiline kliima. Üle 18 miljoni elanikuga New York on USA suurima elanike arvuga linn ning Mexico järel elanike arvult teine linn Põhja-Ameerikas. Diork hüütakse USAs hellitavalt Big Apple suur õun ning teda peetakse üheks maailmalinnadest. Türklased nimetavad oma linna maailma pealinnaks, mida õigustab see, et seal asub ÜRO peakorter ning seal asuvad kõik saatkonnad. ÜRO juurestik. Los Angeles, mida lühendatult kutsutakse Elley tasub Vaikse ookeani idarannikul torne riigi lõunaosas ja selle repliigi 10 miljonit inimest. Esmareisipalaviku puhul igal pühapäeval kella kahest neljani. Raadio kahes. Te kuulate saadet Reisipalavik ja meil on külas Toomas Urb ning rändame Ameerikas. Paljud raadiokuulajad ilmselt teavad, et te olete vennaga lähedastes sõprussuhetes Ameerika põlisrahvaste esindajate ehk indiaanlastega kus kandis Ameerikas need indiaanlaste põhilised elukohad paiknevad. Indiaanlane olles päris rahvas sellel kontinendil, Nad elavad muidugi igal pool, nad elavad ka linnades, aga alles hiljaaegu lugesin ühest trükiväljaandest üks selline ande, ground, ande, ground, ajakiri, mis räägib indiaanlaste elust põliselt, päris rahva elust ja seal oli artikkel sellest, kuidas kuidas jaapanlased, kes lahkuvad oma problemaatilistest väga problemaatiliste reservaatidest, suurde laia maailma lähevad linnadesse ja ka jälle selles kujutelma. Seal on elu parem, ilusam. Nad naasevad, ütlevad, et ei, et, et linn on veel hullem. Et seal ei ole üldse mitte midagi. Indiaanlane elab reservaadis väga suur osa päris rahvast on integreerunud ühiskonda. Tendents on ikkagi see, et oma koju minnakse tagasi. Aga kuidas see ühiskond nendesse suhtub, kes on siis integreerunud? Ma julgeksin niimoodi ütelda, et aga väheseid aksepteerib nagu mainstream ühiskond, nendesse suhtutakse halvasti, miks, eks ole ikkagi lõppude lõpuks ka see, et nad on, noh, see sümbol sümboliseerib teevad seda, et, et see maa on nende käest võetud ja, ja siin noh, Eesti ajakirjandus on kirjutanud mõne mõne loo sellest, kuidas indiaani hõimud ütlevad, et nii, et noh, see rendileping, mis sai sõlmitud 200 aastat tagasi sellisele saarele, mille nimeks teie olete pannud Manhattan. Et me had nii rendilepingud andke teada, me tahaksime seda nüüd palun tagasi saada, noh nii nagu kokkulepe oli, teine asi. Saltocodaalakota indiaanlased ehk siis nagu valge mees neid nimetab Ciudeks. Seal on väga suured alad, mis on noh, kas rahvuspargi või sõjaväe käes päädlans Daša paak. Need on tegelikult indiaani meeste pühapaigad ja, ja praegusel ajal seal juba on sinnapoole liikumine, et võib-olla indiaani hõimud saavad nende maad endale tagasi enda kasutusse noh, tegelikkuses seal peale preeria mitte midagi ei ole mingit materiaalset väärtust. Valge mees seal nagu ei näe. Võibolla lihtsustab asja. Loodame jah, selles mõttes, et kui seal mingi maavara oleks, siis nad ei saaks seda kunagi tagasi. Ilmselgelt ma olen kuulnud selliseid jutte või kuskilt meenub midagi, teatud indiaanimaad on vist ehitatud täis kasiinosid, mis nende indiaanimaadega siinodega. Siin on, siin on see sinine lünk seadusandluses, mis kunagi Ameerika Ühendriikides tekkis, et mängurlus oli Ameerika Ühendriikide territooriumil keelatud seadusega. Küll aga ei olnud indiaani reservaat Ameerika Ühendriikide territoorium. Seal valitses oma seadusandlus ja oma korrakaitse ja, ja indiaanlane, noh teatavasti ei tänaseks päevane minu teada ei ole kohustatud võtma USA passi, ehkki see on muutuvus söandanud tugevad lobigrupid, kes tahavad indiaanlast samastada valge mehega ja noh, ühesõnaga ka maksuseaduse ja kõigi teiste asjade silmis on ta nagu viimane hoop nende identiteedile. Aga kasiino aga juhtus see, et, et targad ja ettevõtlikud inimesed hakkasid siis noh, teatud hüvede eest seal indiaani hõimudel asutama kasiinosid, indiaani hõimude terit tooriumitele. Ehk siis reservaati ja nüüd on jõudnud niikaugele asi, et hõimuhõimujuhatused on asutanud iseendaga, siin on juba, et selles on selline trikk, et nad võtavad nagu valge mehe käest raha tagasi ja siis ostavad oma maad vaikselt tagasi endale raha eest, mida Valgemäe aktsepteerib. Aga kuidas nende endi elustiil mõjub, et kus on hasartmängurlus, seal on ka muud pahed. Vahed on seal kõik olemas, nii nagu kogu riigis, nii ka indiaani reservaatides. Ja üks mu indiaani õde, kes, kes, kes tegeleb hõimudega ja hõimupärimuse säilitamisega, noh ta on väga täpselt kursis, ütles, et kõige kõige sügavam, haavas reservaadis on olemas kõik pahed mis Valgevenemaailmas on olemas, nii et sealse jagunemine siiski sõltub, sõltub vägagi sinu enese enesevõimekusest nendest asjadest ära ütelda. Sest et probleemid on kõikjal olemas. Ja üks minut, teine indiaani sugulane indiaani hõimu indiaani traditsiooni järgi siis vend tallas leelo ütles kunagi, et kui kui me räägime, kui me räägime inimeseks olemisest kirgede ja pahedamates, siis indiaanlane on topeltinimene. Et noh, selline väga-väga hea enese enesekriitiline kild nad on noh, tõesti väga kirglik rahva, sõjaväe kaased südamega kõike tegema. Juba siis juba täiega millega indiaani rahvas tänapäeval tegeleb, noh, me räägime ikkagi tänapäeva moodsast ühiskonnast, internet, mobiilid, kõik võimalik tehnoloogia kogu elu on muutunud hoopis teiseks, kui ta oli vanasti indiaani traditsioonide hiilgeajal, et millega nad igapäevaselt tegelevad, kuidas nad ennast elatavad? See sõltub, sõltub väga-väga palju jälle jälle inimesest tema püüdlustest elus suunast. Üllatunud kunagi, kui ma sattusin indiaani reservaati aastaid tagasi juba sellises külas, kus majade kogum, see pass ei paistnud väljast enamat kui kuurid. Astusin tuppa sisse, seal oli terve seinasuurune telku, noh näiteks, mis küttis seda, küttis seda mingisuguseid päevaseid, teleshousidesega lärmi ja, ja kogu pere istus ja vaatas tilkunud. Keegi kunagi ütles, et noh, et lihtsalt õppida tundma seda ühiskonda, milles aladelt siis tuleb seda teha. Indiaanimeestel on töökohad, töötavad valge mehe maailmas tulevad tagasi ööseks oma koju. Aga paljud indiaanimehed kolivadki reservaadis ära segaabielud valgete naistega nad kolivad näiteks üks mees ütles, et noh, mu naine ei taha reservaadis elada. Ta ütles, et no põhjus on see, et mõisamaamaja või näiteks kui sa oled reservaadi, siis see on sinu maja, aga müüa seda ei saa mahvi, kui annad siis mõnele teisele indiaani veel, et need asjad on külg külje kõrval samal ajal see piiratus, millega, millega indiaani indiaani reservaat on reguleerid haritud, see on samasse mehhanism, mis hoiab neid alles. See lase ära müüa, mis ei lase ka vaesuse kiuste ei lase ära müüa indiaani hõimu hõimu juhtorganit üldiselt tänasel päeval juba üritavad toetada kogu võimu ärilisel moel, nii et kõigil oleks ikkagi leib laua peal. Kuidas nad oma traditsioone ja kultuurielus hoiab? Väga järjepidevalt võimalus olla traditsiooni austav. Jaanlane on kõigil neil olemas ja see on see, mis läheb üle kõikide aegade. See ei kao mitte kusagile, ehkki siin võib-olla keegi loodab, et ühel päeval neid enam ei ole, nad ei mäleta, kes nad on või kust nad tulid, selle jaoks on olemas tseremooniad ja riitused ja, ja pärimus, millega nad liiguvad ilmselt edukalt läbi ka kogu selle valge mehe tulemise kadumisega. Äradet kadumine, vaata vaata ta tänasest päevas näiteks noh, vaatad uudiseid ja jälle siin tornaado käis üle Illinoi, siis seal Indianas olid suured uputused ja salata, kui abitu valge mees, kes on ehitanud oma linnad sinna kusagile madalate kohtade peale ja järved tõusevad üle ja see võib nii olla. Indiaanlased ise on kindlad, et nemad säilivad. Ma olen selles täiesti veendunud, noh, seal selline laiaulatuslik genotsiid nagu neid tabas, tähendab, nad on selle üle elanud. Ma arvan, et see on küllaltki selline hea vihje sellele, et nad võivad ka midagi muud üle elada. Mulle kohutavalt meeldib indiaani käsitöö minu meelest see on nii ilus, need värvid, mustrid ja kõik, see on fantastiline, et nad ilmselt elatuvad ka sellest surevad. Käsitöö on käsitöö, on olnud pikka, aga miski, mis on ainsana nende elatusallikaks olnud, mis on olnud neil lubatud elatusallikas, sest et meil siin räägitakse ju sellest, eks ole, mingit uljad, kauboid ja uljad, jahimehed, kes lasid seal maha päevas 1000 piisonid jätsid, jätsid nad pärast sinna raiskama ja mädanema. Et noh, tegelikkuses oli see ju ju valitsuse plaan. Tara, põlisrahvalt elatusallikas toit väga julm ja, ja sellepärast neid sunnitakse valge inimese seaduste järgi elama, sest et on ju teada, et nad sellega nad peavad spetsiifiliselt selleks õppima, et saada sellega hakkama. Tänases päevas on, on kohandumine olnud juba väga-väga mõjus selleni, et hõimudel on oma oma juristid, oma loo ja eriti inimesed, kes valdavad Ameerika seaduste ja, ja on võimelised adekvaatselt käituma teatud situatsioonid. Aga noh, loomulikult memmed-taadid, kes ei räägi isegi inglise keelt, on nende eest kantakse hoolt ja nad saavad rahulikult oma elupäevade lõpuni elada oma kodus. Kõikidele huvilistele teadmiseks, kes võib-olla veel veel niipea Ameerikasse indiaanlastele külla ei saa minna, et sel suvel te toote vennaga taas vennad-õed indiaani rahva seast kodumaale külla. No ja see on muutunud meeldivaks traditsiooniks ja eneselegi üllatuslikult just noorema rahva hulgas, kes tulevad indiaanilaagrisse koos oma väikeste lastega ja et tal on seal nalja, kui palju koos emmed-issid, saavad tegeleda tseremoniaalses tegevustega, jõmpsikad on kõik ühes pundis, seal püüavad kala ja teevad, teevad mida vaja on, et see on väga kihvt, sellel aastal tõesti tuleb, tuleb jälle ka uusi inimesi, kes ei ole Eestis varem käinud ja tulevad ka need, kes on juba aastaid Eestis käinud monopol haka, kes oligi esimesel visiidil siin 96. aastal, siis kui vastuvõtt oli kõrgemal tasemel kui nii, Kadrioru Lazini, president Meri võttis nendega aja korraks maha ja vestlesid ja veetsid koos aega. Nii et kõik Indiaani laagrihuvilised, seitsmendast 10. augustini toimub see imekaunis Jumindas ja vaadake veebist www. Indiaanilaagri lähemalt. Nüüd aga kuulame natuke indiaani. See on A2. Kommenteeri saadet Foorumis R2 poee kommenteeri soodet foorumis R2. Raadio hakkab. Kuidas Ameerikasse saada, sellele küsimusele vastab Eesti Ekspressi reisi lisakohver toimetaja Krister kild. USA-s reisimisel on lennuhinnad sageli kõige odavamad talvel ja kõige kallimad suvel. Talve puhul loomulikult jõuluperiood ja uus aasta on erand, näiteks november ja veebruar on traditsiooniliselt väga odavad ajad. Võimalusi on palju. Tallinnast on kõige tuttavam ja loogilisemalt lahendused eestlastele SASi sessi lennuliini Lufthansa, KLM-iga tõeliselt häid pakkumisi võib leida sageli Euroopa sellistes suurlinnades nagu London, Dublin, Frankfurt, Berliin, Ameerika kompaniid, aga tal on olnud traditsiooniliselt väga odavad hinnad ja kuna konverents on tõesti suur üle Atlandi ookeani lendudel, siis ta on palju häid pakkumisi ka väga hea teenindusega aasia kompaniidel näiteks CD arveys lendab osasse Brüsselist. Orleans lendab Frankfurdi ja New Yorgi vahel. Rindiaga võib sõita Londonist, New Yorki ja Malaysian Airlines sõidab niubacki lennujaama Stockholmist. USA sees ringi liikumisel on hinnad samuti sageli väga madalad või on võimalus vastama piletit mõned nädalad ette. Samal ajal tuleb loomulikult arvestada, et sellised odavlennukompaniid nagu spirit ja Ethan paljud arvavad, et kõrged kütusehinnad, mis hetkel võivad saada saatesse selliste kompaniide piletite ostmisel tuleks olla ettevaatlikum. Samal ajal veetsin America CPU on kindlasti sellised üsna turvalised on võimalik osta erinevaid lennubasse, milliste valik on tõeliselt laiem, siis võimaldavad teha kaks, kolm neli vabalt valitud peatust Ameerika sees kindla hinna eest. Loomulikult on võimalik USA sees ringi sõita ka bussiga. Olen ise kasutanud Gray Houndi, mis ei ole küll eriti mugav, kuid lühikeste otsade läbimiseks on sellega ökonoomne viis. Jaga ämbsake, oled sa kõige suurem rangi kompaniil on päris hea lahendus neile, kes eelistavad lendamisele rongiliiklust. Ja üks mõte veel, avastasin lihtsalt hiljuti, et väga head hinnad on Tallinnast Havaile. Läheme edasi oma reisipalavikusaatega ja meil on külas Toomas Urb. Üks koht, kuhu elamustejanus seiklejaid, rändureid alati kisub, on kindlasti kõrb. USAs on kaks massiivset kõrbeala Sonora kõrb, mis jääb Arizona ja California osariiki ning Mohave kõrb, mis seal sellest ülespoole ja asub suuremalt jaolt California osariigis. HV Kõrba muide, see ainuke paik maailmas, kus kasvab puu, nimegatšoossuattrii, kas sellel on mingi eestikeelne vastega? No mina kutsun seda Joosu puu aga täna just täna vestlesin ühe ka väga kogenud reisumehega, kes ütles, et see sõna tuleb Jeesusest tegelikult need Jeesuse puu, Jeesu puu, aga noh, meie kutsume Joosu puuga joashuvad eks ju, aga nad on tõesti inimolendit inimolendite sarnased. George'i JJ-Fi rahvuspark on, on selline koht, mis on ainulaadne kogu planeedil ja see puu ei kasva mitte kusagil mujal. Ainult Mohaabi kõrbes. Ja Mohaari kõrb on selline koht, kus suvel on sellised üle 40 kraadised, temperatuurid ja talvel miinuskraadid. Ja suve ja talve vahepealsel ajal on seal väga tugevad tuuled. Nii et kui sa, kui sa lähed sinna reisima, siis sa pead olema valmis selleks, et et sul on päeval näiteks, pluss 15 20, aga öösel, kui sa jääd telki magama, siis on hea soe magamiskott. Sest et öösel langevad, langeb temperatuur miinuskraadideni. Ja, ja noh, tõsi on, ma olen sellest ka varem rääkinud, et see on, on üks minu lemmikkohti, nii et sa tabasid naelapea pihta. Selle koha nii eriliseks teeb, tihtipeale arvatakse, et kõrb seal ei ole ju midagi. Kõrbetele Niukest täiesti unikaalne omadus seal seal tekib selline hingeline dimensioon, mis on kordumatu kõikidest teistest kohtadest sa ühel hetkel avastad, et sa võid liikuda, noh, ütleme 150 kilomeetrit tunnis autoga. Ja tundub, et sa ei ole ikkagi veel nihkuvad mitte kusagile. Mohavi kõrb on üks koht, aga, aga näiteks Nevada osariik on üleval põhjas, on olnud teine seal on niimoodi, et kui sa tuled Salt Lake sellist lääne poole mööda magistraali, siis ühel hetkel sa oled sellises kohas, kus algab täielik tühjus ja noh, see teekond võib kesta kauem kui päev. Ja sa ikkagi oled, oled keset avarust. Ja sellised kohad on, on need, mis noh, kui sa oled vastuvõtlik, siis võivad avada sinus sellise sellise hingelise dimensiooni, mille olemasolust varem ei olnud isegi teadlik Mohavi kõrb on jälle selline. Tan proovile panev, sest et seal on raske olnud see, see palavus ja, ja kõik see, see nõuab ennast. Sa pead ennast kokku võtma selleks, et olla seal. Ja, ja see pidev muud suhtumine, kui sa ärkad hommikul kell pool viis selle peale, päike hakkab tõusma, aga su auto kapott on kaetud härmatisega ja siis lükkad ennast sealt välja kusagilt ja elu sisse ja ja selles päiksetõusu punases valguses on siis need Need olendid, kes, kes liigutavad kelle, kelle varjud liiguvad seal müstiline, see on nagu teine planeet. Millistes maagilistes müstilistest paikadesse veel olevat käinud? No kui mõtlema hakata, siis eks kogu see meie planeet olla üsna müstiline paik tegelikult. Ameerikast rääkides siis üks, üks koht, mis kindlasti midagi mitte iialgi ei tohi alahinnata, on käia. Ma olen, olen seal korduvalt käinud ja iga kord on üllatus suur. Järjekordselt see on midagi nii maagilist ja müstilist. Seal seal tekib mingi täiesti teine teine dimensioon. Sa ei oska uskuda seda, et miski võib allasellide mõjuda sulle nii. Aga räägi veel Rocky Mountain, siis. Suured kaljumäed on, on küll sellised, nagu me neid kinos näivad olevat tähendab igavesti kui näinud, siis Liakraanilise ekraanilises versioonis. Kui sa suure tee pealt keerad kõrvale ja satud siis sinna mägede vahele kruusa peale õmbeks umbes 100-ks miiliks. Noh, seal on ikkagi realiteet täiesti olemas, seal seal on inimesed hobuste seljas ja suured karjad liiguvad ja ööbitakse, ööbitakse rahesajus ja lumesajus ja, ja kus ei ole asustusi. Ja mäed on võimsad, seal on kaks sellist kohta stimbus, printsi väiksest linnast sõita. See üks koht on vahva laupäev. Ja siis on Kravitz years pääs ja, ja ronisime sellesama mäe ilma ilma igasuguste köite ja karabiinide ja, ja naelte ja kõige kõigeta lihtsalt oli üks, üks suur selline kaljulõhe, mida mööda sai üles. Ja sealt ülevalt avanes võrratu vaade, võrratu. Milline on sinu kõige meeldejäävam päikeseloojang Päikesetõus Ameerikas? Esimesena ma võtaksin kohe võib-olla, võib-olla jälle sellesama George sest, et, sest et seal see hommikune päikesetõus kui seal öö otsa magada, külmetanud ja ja linnainimese, kui seal on linnainimese rütm sees, siis võtab ikka kõvasti harjumust seda, et sul ei ole näiteks elektrit ja, ja tegelikult ja, ja millegagi aega surnuks lüüa ja sa istud seal pimeduses, ootad, kuni päike tõuseb. Ja kui ta siis tõuseb, siis ta tõuseb sellise müstilise müstilise valgusega, Kristilise, punase Marsi, noh nagu ma kujutan ette, võib-olla mõtlen sa nagu uus päev äratab sind uude. Vinged on muidugi need need hommikud, kui, kui satud olema mingisuguses indiaanlastega istumises tseremoonias. Need kestavad öö läbi ja päevad lõpevad tavaliselt pärast päikesetõusu. Need on olnud väga kõva elamus. Hea on meie, tänane saade hakkabki juba lõppema. Suur tänu sulle, Toomas Urb, reisipalaviku saatesse tulemast. Ja palju edu suvise indiaanilaagriga. Tulge kohale, nii, ma arvan, muidugi nagu viis kopikat, mina vähemalt olen küll kohal. Ja teile, kallid raadiokuulajad, suur aitäh meiega koos rändamas läbi raadioeetri Ameerikas. Loodetavasti saite endale ideid, mida sealkandis põnevat teha, vaadata on näha ja kogeda. Järgmisel pühapäeval tuleme tagasi Euroopasse ja naudime koos Kristi Pärnaga Itaalia võlusid. Te kuulasite saadet Reisipalavik, mina olen Ingrid Peek, mõnusat pühapäeva jätku ja püsige ikka õigel raadio. Kahe sagedus. Siin.