Seni on. Nonii kõige hilisem ja samas kõige enam vastuolusid tekitanud osa on teine pensionisammas ehk kohustuslik kogumispension. Teise samba kesksetes sotsiaalpoliitilistes küsimustes langetas valikut 1999. aastal võimule tulnud kolmikliit Isamaaliidu Reformierakonnast Mõõdukate koalitsioon. Teise samba sätestanud kogumispensionide seadus võeti vastu 2001. aasta septembris ja süsteem jõustus 2002. aasta juulis. Kas majanduskriis ja 2009. aasta avad teisele sambale saatuslikuks? Toimik number 104 pensioni teine sammas. Ülekuulajad Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks Nestor eiti amet, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees, sotsiaalminister aastatel 1999 kuni 2002. Tänase ülekuulamise aluseks tuleb jälle võtaks vana juba kord sisu saanud toimik ja me räägime täna neile riigieelarve kärpimisest, küll siis ühe idee valguses ehk pensioni teine sammas on see, mis on rohkem luubi alla, aga selle kõrval kõik küsimused, mis seotud riigieelarvega. Eiki Nestor, mis seisus, nagu praegu, asi on teema niimoodi inimestele kiiresti selgeks need punktid, need koordinaadid, mille sees ma rääkima hakkame. Teeme ma arvan, et kõik on juba aru saanud, et läheb halvasti, kõik on aru saanud, et näiteks meie lõunanaabritel lätlastel läheb elul ja tegelikult neid samme, mida täna astutakse, astutakse selle nimel, et Eesti riigi rahanduslik, stabiilsus ja usk sellesse riiki siin toimumas. Et me suudame seda hoida, et me noh, piltlikult öeldes ei peaks ühel päeval tunnistama, et me ei ole võimelised ise neid asju tegema, koputama rahvusvahelise valuutafondi uksele ja taluma sealt abilaenu näol ja siis tulevad juba neid samu otsuseid, noh piltlikult öeldes, laenutingimustes on sees meie eest tegema keegi teine. Ja seda ta on nagu reaalselt olemas. See tähendab, soov on, et, et seda ei tuleks, aga kui me nagu ei suuda siin otsuseid langetada, siis loomulikult see päev võib ruttu kätte jõuda ja, ja suurusjärgud on siis sellised, et see põhistsenaarium, mil rahandusministeerium välja käis, tähendaks seda, et Me oleme kuskil seal piiri peal täna oma oma nii-öelda mõeldava ja lubatava ja mõistliku defitsiidi suurusega. See tähendaks seda, et aga võib-olla läheb veel aasta lõpus veel halvemini. See tähendab aga ju siis palju küsimärke ja, ja, ja mis puutub nüüd 2000 üheksandat aastat, siis oleks vähemalt kuskil kolme miljardi suhtes valitsussektori tasakaalu asjus vaja veel otsuseid. Nad ei peagi olema seotud riigieelarvega. Üks seesama otsus, mida me ootame töötukassa nõukogult, on tegelikult töötukassa jätkusuutlikkuse küsimus. Aga kui nad langetavad ükskõik mis otsus sealt tuleb, isegi siis, kui otsust ei tule, aga kui tuleb ka otsus, siis see igal juhul mõjutab ka valitsussektori tasakaalu. Kuna töötukassa onuosavalitsusse, sest et kui nad ei langeta otsust, siis on see nii-öelda miinuspoole peal, kui nad langetavad näiteks otsust, mis töötukassa töötuskindlustuse muutub jätkusuutlik lõpuks siis vähendab jälle neid nii-öelda neid, neid tasakaalu riske ja, ja mis puudutab järgmist aastast, et siin ei ole ju ka mingit saladust, see number on välja öeldud, et meil ilmselt tuleb siis leida lahendusi veelgi suurusjärgus 13 miljardit krooni ja. Lisaks sellele tasemele, millest me räägime selle aasta puhul Sellele tasemele, millest me räägime täna kehtivate seadusega võrreldes, näiteks ma tean, et töötukassas on ka tehtud arvutusi, et kui nad kõik oma kohustused täidaks, milline peaks olema maksumäär ehk et see mõjutab selle aasta tasakaaluga, mõjutab ka järgmise aasta tasakaalu, et näiteks kui see otsus langetatakse juba mõjutama mõlemate aastate, mõjutab siis selles suunas et, et me võime tunda ennast rahulikumana. Ehk praegu meil siis selle aasta eelarve juures on vaja rääkida hetke kolmest miljardist vähemalt vähemalt kolmest miljardist ja selle juures on siis nüüd nii-öelda laual üks ettepanek, mis puudutab pensioni teist sammast. See on selles mõttes väga emotsionaalne küsimus. Teie põhimõtteliselt, ma saan Eiki aru, olete tegelikult selle vastu, et see pensioni teise samba sissemaksed lõppeksid. Ma ütlen selgelt ja ühemõtteliselt, et ma olen põhimõtteliselt selle vastu, et kogumispension kui selline täielikult kuulutatakse ohvriks ja tapetaks selle nii-öelda nende kärbetega ära. See, kui täna võetakse ikkagi selle nii-öelda see kolm miljardit vähemalt osaliselt selle pensioni teise samba kärpe arvelt, siis see tähendaks seda, et sa süsteem tuleks. See tähendab, juhul kui me ei ei astu samme, mis kindlustaksid selle näiteks kahe-kolme aasta pärast poliitikud uuesti langetada neid otsuseid, mis kogumispensionäri huvidele vastaksid, et ta suudaks seda tagada, siis seda oleks teha lihtne, et vot siin on väga palju tarku majandusmehi sõnavõttudel, et majandusloogika on üks raamatupidaja poliitikas, ma näen teist loogikat, et aga veel on ju raske. No te selle pärast praegu te ise tegite täpselt sama koalitsioon tegi selle süsteemi ja kinnitas mitu aastat tagasi. Mina ei kavatse seda varjata, et ma olen seda teinud ja ma ütlen, et neid inimesi, kes seda tegid, neid oli rohkem ja, ja ma mingil juhul ei soovi nagu näidata kuidagi, et ollaksegi personaalne vigur sellega seotud, et et noh, siin on võrreldud suurused, mina pean näiteks kogumispensionit, mis on nagu aastakümneteks mõõdetud suurus isegi tähtsamaks kui seda, mis kuubel Eesti liitub euroga. See võib olla minu personaalne kiiks võib olla laias laastus, kui, kui muuta seda suurust, siis, siis vaadake, milles ahvatlus ahvatlus on tema lihtsuses. Et kui täna inimese käest küsida, et kuule, et mis me siis nüüd teemekas külmutaks nagu teise samba sissemaksed või vähendaks palka, siis ta ütleb, jumala pärast külmutage need sissemaksed, ärge mu palgast midagi mõelge. Ja, ja see on inimlikult arusaadav. Aga see on asi, millele me pensionisüsteemi rajades mõelda mitte mingil juhul ei tohi. Ehk teisisõnu, see kasum, mis sealt tuleb, tuleb tõesti kahe-kolme-neljakümne 50 aasta jooksul ja ei ole võrreldav sellega, et näed, mis mul täna No inimlikust aspektist vaadates ei tahaks ma kinni maksta ka nende äpardunud Rootsi pankade kahjumid, millel ei olnud minu enda ja minu kaasmaalaste peale on teeninud ja, ja nüüd pensionirahast sooviksid seda nii-öelda vaikselt tasakaal. Kutsume nende pankurite eksimusi kinni ka muul moel ja, ja mul on südamest kahju näiteks nendest inimestest. Ma saan aru, et need, kes on Eestis õppinud, investeerime neid, on vähe neid, kes investeerivad ka muul moel kui kogumispensioni sisse, neid on natukene rohkem, aga valdavalt me ei ole ju keegi seda õppinud. Ja kui nüüd keegi siiralt uskus, et täna pani ühe krooni sisse, lootis homme saada 10 siis, siis on tõesti ta viidud eksiteele, mul on tast väga kahju, et see ole loterii. Aga Eiki Nestor mängib lotot mängida, seda süüd enda peale natukenegi ei võta, sest tuletage meelde seda aega, kui kui sellest pensionisüsteemist räägiti, siis oli ju ainukene loosung, mis välja käidi, see, et see on kindel süsteem, see on kindel võimalus koguda raha alati kasvab just kus kogu aeg tuleb juurde. Nii vaadake sõbrad, et näiteks üks kindel koht, kus me väga palju vaidlesime, mida teha jah, oli see, mis on täna nagu toimunud, reaalses elus on näha kui esimeste nii-öelda inimestega, kes sealt teisest sambast, nüüd hakkad pensionit saama ja väga mitmed riigid langetasid otsuse, aga lihtsalt keelasidki inimestel, kes olid ju pensionieelses eas, keelati teise sambaga liitumine üldse. Me pikalt arutasime seda ja me leidsime, et, et noh, et kuidas on ikka niisugune ealine diskrimineerimine, et kuidas me selle õiguse ära võtame. Ja lahendus leiti lõpuks sellega, et kui eakamad inimesed astusid sinna, siis neile ausalt kõik pangad ütlesid, et kuulge, et, et kui ta nagu olete eakam otsustanud liituda, ärge ja nii palju riske, kuna neid tooteid seal oli ju mitu, eks ole. Et võtke see kõige vähem riskantsem vorm. Et täna oleks, oleks ma siis teadnud, et nagu mingil hetkel viie-kuue aasta pärast, et majanduskorra põhjas ära, siis ma ütlen päris kindlasti, et me oleks ära keelanud teatud vanuses inimestel teise sambaga liituda, sest uskuda süsteem, mille mõte on selles, et ta toodab midagi tõesti aastakümnete jooksul. Et ta sulle ka, et täna panen krooni sisse homme 10 tagasi. No midagi ei ole teha, no nii ei ole ja. Ma arvan, et jutt kõik tundub selline tagant järgi tarkusest tuletage meelde seda, mis, millest rääkisid reklaamikus, inimestele pakuti veel lisaasju sinna juurde. Võtke liitujate arv, mis ületas ootusi kahe poole. Sellele propagandakampaaniale niivõrd suur, et inimestele müüdi põhimõtteliselt põrsas kotis. Ei inimestele müüdud põrsast kotis, et selles mõttes siiski see liitumine, kes teadlikud liitujad olid, ma tean, väga palju inimesi, nii-öelda teadlikke liiklejaid, need on ka muuseas kõige pahasemad täna, kes ütlevad, et mitte mingil juhul ei tohiks seda katkestada. Et nemad olid selles mõttes neid isegi üllatus, mingit pidi need kohustused, mis fondidel olid, kui, kui inimesed sinna kutsuti, et nad pidid ka lõppkokkuvõttes teatama, et on ka teisi fonde, kuhu võib liituda ja see oli nagu kõik teada-tuntud asi. Mina. Ma ütlen, et ka näiteks need tänased probleemid, mida me arutame, on tõesti seotud sellega, et selle liitumisega endaga toimus see, mida me ei oodanud ja see põhjustab peavalu. Kõigepealt riiklik kõikide riikide kogemus, kus mingi mingi vanusegrupp näiteks Poolas vanuses 30 kuni 50 liitus sellega vabatahtlikud siis igal pool me nägime, et kuskil liitute arvamus pool sellest nii-öelda potentsiaalses seltskonnast ise me leidsime, et kui Eestis liitub sellega 200000 inimest siis on läinud meil hästi kui 250000, väga hästi. Ja siis, kui 400000 sai, siis mina lõpetasin ajakirjanikele vastamise, mis ma selle kohta keegi ei oodanud, et neid liitujaid tuleb 580000, mis iseenesest nende, kuidas nende riigivõimude ja valitsuste elu, kes on Eestis võimul näiteks kolme 40. aasta pärast läheb kergemaks. Aga mis nende valitsuste elu, kes on Eestis võimul, täna järgmise 10 aasta jooksul teeb palju hullem. See ei näinud, et see summa nii suureks Tähendab, ütleme see, ütleme see pool, mis on, on vaja riigi tuludest viia siis riikliku pensionisüsteemi tagasi tänastele pensionäridele on suurem, kui me tookord arvasin. Mis metamorfoos nagu valitsusega selles mõttes toimunud on, et et seesama valitsus, kes mõnda aega tagasi otsustas, et igal juhul vaatamata sellele, et kõri on juba kinni ja hapniku nagu peale ei tule, väga, otsustas ikkagi tõsta esimest sammast otsustab nüüd teisele sambale nagu jala taha panna, ma saan aru, et see põhimõtteliselt tähendabki seda siis, et, et üks nendest noh, nii-öelda õnneliku ajavalitsustest riiki siis üldse on, eks ju. Kõigepealt vana hallipäise inimesena, nagu ma siin teie ees siin kuulamispingis oled, ma pean ütlema, et mulle eriti ei meeldi, kui nii-öelda teie-meie emasid ja isasid siis meie oleme töötav põlvkond, kui meid omavahel mingit pidi vastandatakse, et see ei ole päris nii. Tegelikult nii-öelda see tänaste pensionäride pensionitõus toimub nagu aasta hiljem eelmise aasta tulemuse alusel ja paraku siis jõuab tõus nendeni aasta hiljem, aga ka langus tuleb aasta hiljem nagu korvata ja, ja see, mis me pensionide indekseerimise muutsime, sisuliselt on, ütleme selle plaadi kompromiss oleks ka olnud täiesti ebaõiglane eelmisel aastal eelmisel aastal toimunud palgatõusust, et meie tänased pensionärid, mitte midagi. Aga põhimõte järgmisel aastal, siis on juba praegu selge, järgmisel aastal pensioni esimese samba pension langeb. Järgmisel aastal esimese samba pension ei lange, kuna seda keelab seadus. Küll aga võib täna täiesti kindlasti öelda, et järgmisel aastal riiklik vanaduspension ei tõuse ja viimaste prognooside alusel veelgi hullem võib ka kindel olla, et nii juhtub ka ülejärgmisel aastal. Kas põhimõtteliselt, kui oleks jäänud selle esimese samba tõstmine ära, kui oleks jõutud sellise kompromissini, jätame selle ideoloogilise õigluse küsimuse välja. Oleks praegu valitsusseisus, kus ta ei peaks teise samba sissemakseid peatama. No nii ei ole korrektne võrrelda, et neid kohti näiteks millega üht või teist asja asendada, onju veel kümneid, et kõik nad on siin üleval olnud, mingi loogika ütleb, et ainult pida kärpida, kärpida praktiliselt võib ju täna öelda, et me oleme olude ees, kus enam pumpa neid ridu, kuhu punast pliiatsit palju peale tõmmata enam palju ei ole. Ehk peaaegu üldse ei ole. Ja kuigi ma usun, et näiteks selle 2011. aasta asjus ilmselt tuleb veel tõesti mõelda, et palju neid kokkuhoiu kohti on, et me oleme suhteliselt vähe mõelnud, et kuidas, nagu tulusi suurendada. Maksu tuleb tõsta, tuleb taastada 26 protsendiline tulu maksnud. Eks minugi poolest mina selle vastu ei ole, aga ma saan väga hästi ja ma usun, et väga suur osa inimestest Eestis ei oleks ka selle vastu, nad saavad aru, kui on raske aeg. Vaatamata sellele peavad koolid töötama, lapsed peavad saama lasteaeda, politseinikud peavad püüdma pätte ja tuletõrjujad peavad kustutama maju, et nad usuvad, et ütleme selle raske aja üleelamine sellel pool, et need, kes teenivad rohkem, annavad mõni 1000 oma palgast ära ja need, kes teenivad vähem, mõnisada, ma usun, et inimesed on sellega Lõhnab selle järgi ka, et tuleb astmeline tulumaks. No selle valitsuskoalitsiooni puhul ma nii sinisinna ei ole, aga rääkida reaalseid asju ja ma usun ka, et küllap need vaidlused, mis siin nädal aega olid ja võib-olla ka nädal aega lähevad, kui nad lõpevad siiski ka mõnes mõttes Koalitsioone saab vahetada koalitsioone, saab uusi kokkuleppeid. Ja ja seda ei hakka keegi praegu. Ühesõnaga, see on teie poolt ehk siis sotsiaaldemokraatide poolt lauale tulumaksu tõsta. Ma arvan küll, ma ei näe teisi võimalusi, et kui ma panen kõrvuti need valikud, mis on, siis tulebki millegi vahel valida, sa mõtled, mis on sellel hetkel see, mis oleks kõige mõistlikum ära teha, et, et need suurusjärgud? No ütleme, tulumaksureformi edasilükkamine ise on kuskil suurusjärgus miljard krooni. Aga see on üks kolmeteistkümnendik, eks ole, sellest kõigest ütleme võib-olla lahendused töötukassas annavad kaks miljardit krooni järgmiseks aastaks siis on juba kolm koos, et järsku me suudame ka kolleegidega kokku leppida siiski et me tagame selle teatud kohustustega seaduses, et et kogumispension, kui süsteem selle nii-öelda kaheaastase peatusega ei lõpe. See annab ka mingi 2,6 miljardit krooni riike, head inimesed, need numbrid kokku ja te näete, pool raha on veel puudu ja vot siis tekib küsimus, mida me siis teeme. Lõpuks peavad hakkama. Ma nüüd kordan, et parandada seda arutlust mitte ka mitu korda kasutada. Et kui ma vaatan, mis on populaarne, siis inimestele meeldib kuulata, et kaks korda kaks on kuus. Ja kuigi me teame midagi muud, oleme koolis õppinud midagi muud. Ja enne valimisi, siis me hääletame nende poolt, kes ütlevad veel, et kaks korda kaks on seitse, nii nagu viimastel valimistel on kõik nii nagu ja, ja nii on läinud ja siis, kui tullakse võimule, siis selgub, et kaks korda kaks on neli ja mitte midagi teha ei ole olnud ja kui ta on neli, siis ta on neli, sa pead tegema neid valikuid nende suurusjärkude vahel, mis sul on. Näiteks ma toon sellise näite, et kuskil eelmise aasta aprillis, jumal hoidku, kui Eiki Nestor võttis sõna suhu riigieelarvepuudujääk meesmist, pühaduse teataja, eks ole, täna me juba pool aastat räägime sellest, et, et see oleks võimalikult väike, mis on mõistlik. Aga, aga võib ju ka selgelt ette öelda, et päris ka see 13 miljardit, muuseas on ju arvestatud sellega, et Eesti riigieelarve on ikka veel puudujäägis. Kuueseid. Eiki Nestor. Mulle tundub, maiste remargi korras, ütlen, et viimasel ajal kohtame üha tihedamini neid inimesi, kes ütlevad, et nad juba pea kaks aastat tagasi rääkisid sellest, kuidas meil tänavusel ajal on. Riigieelarves on väga suur. Mina pean ütlema, et minu kogemus on hoopis teine, et kui ma näiteks kolm aastat tagasi mingil üritusel püüdsin üleüldise rõõmustamise juures kellelegi meelde tuletada Murphy seadust, et kui te tunnete, et teil läheb hästi, et ärge muletusele varsti mööda, siis kõik arvasid, et ma olen mingi nende ilusa peo teotajad. Põhimõtteliselt oleks võinud kasvõi näiteks tulumaksu alandamise peatada juba varem. Kindlasti ehk teisisõnu, no küsimus on ka nagu Eesti meie rahandusele ja meie riigi eurokõlblikkuse näiteks, et kui me vaatame maksukoormust Euroopa liidus, siis me oleme ju sealt altpoolt viies. Ega see kellelgi jumala pärast ei maksa aru saada, et et ma olen mingi hullu maksude tõstja, maksud peavad olema nii suured, et nad ei piira elu, aga ka nii suured, et nad, et vähemalt see asi toimiks siin ja me peame nagu kokku leppima, mida me siis koos maksudest teeme ja mida me siis oleme nõus igaüks ise maksma, et selles on, see on nagu tõeline poliitiline küsimus, see on see kokku küsimus, aga meil valimistel tõesti kaks korda 27 ehk inimesed usuvad, et maksud langevad ja kõik see, mida riik mulle pakub, see suurenenud. Nii ei saa olla, et minu meelest see kriisiaeg seda tõestab. Ja kui me vaatame teisi riike Euroopas, siis on nii maksude struktuuris erinevusi, aga ka maksukoormuses, eriti kui me vaatame neid, kes on nagu suudavad eurot tagada, oma rahandust stabiilselt hoida, siis seal on igal pool maksukoormus veel palju kõrgem, kui meil. Nestor tahate poole jalaga rahandusminister, seetõttu teil need arvutused kindlasti olemas, kui me tõstaksime nii-öelda liiguksime tagasi 21 pealt kasvõi 23 peale või millised need ettepanekud ongi silma sotside poolt, kuhu kohta see nii-öelda punkt peaks tõmmata oma 26 tõenäoliselt ei ole reaalne, eks ju siis see nii-öelda tapaks orava täiesti. Aga, aga kuhu ja kui palju see meile riigieelarve? No võtke niimoodi protsent Viljar niimoodi laias laastus, et ma niimoodi sellest ma usun, et piisab, et ega siis ka kõike seda ei saa, isegi näiteks tulumaksu 26 protsendile tõstmisega ei saa kogu seda järgmist selle aasta eelarve defitsiiti viia valitsussektoris sellisele tasemele, mis tagaks Eesti riigi rahandusliku stabiilsuse. Ka siis ilmselt tuleb veel kuskil vaadata, millised kärpekohad on ja väga raskeid lahendusi otsida. Aga täna me näeme, et aga palju on juba nagu lagi ees, vahet ei ole enam kuskilt midagi. Emapalk on järgmine küsimus, kus ilmselt saaks siis mingit ülempiiri seades või täiesti lõpetajasse süsteemi raha kokku hoida. Täpselt samamoodi, see on nagu suhteliselt uus asi, eks ole tal on oma mõjud olemas, tal on oma väga head, pooled olemas selles mõttes on ta kindlasti tõsine ja positiivne samm, aga sellisel kujul, nagu ta meil on, ta on ka väga suur raha kuluta, ta nõuab väga suuri kulutusi, et kas või sellesama ütleme selle vahemiku kitsamaks muutmine, et kuhu vahele see emapalk jääb, mida riik maksab, see oleks oluline, vähendaks kulusid, aga oleks muuseas ka palju efektiivsem ja, ja ka mõistlikum, et kui kui me vaatame ema emapalga väljamakseid, siis me peame ju selgelt nentima, et osa ütleme, noh, seal on, seal on ka mingi vahekord 30 70, et kui 30 protsenti saajatest kulud saavad 70 protsenti raha ja 70 protsenti saates 30, siis kujutage ette, et vahekorrad ei ole päris. Korrektsete, kuhu teie ettepanekul see piir peaks tõmmatuna või millisest piirist räägitakse, kui üldse räägitakse. Mina olen realist ja me oleme siin ka selle aasta kärbete sees rääkinud. Kõigepealt näiteks sellest püüdnud rääkida oma kolleegidele, kel millegipärast see lagi on niivõrd tähtis küsimus. Ta oli isegi täitsa ükstaskõik, seda vanemapalka ongi seal all või ei ole, aga lagi peab ikka olema samasugune. Et ma nüüd väga vabandan oma kolleegide ees selle lause eest, aga me oleme näiteks pakkunud, et jätaks paigale. Et noh, nüüd ta tõusis 25000 pealt 30000 peale, raskel ajal jätame paigale. Et tegelikult on ju sellel inimesel kindlasti ka palju kohustusi pankade ees, et kui seda lage, et aga 25000-ga suudab oma kohustused ära täita, võime mõelda veel selle, selle lae rasv veel raskel ajal, selle lae veel rohkem alla toomisele, näiteks 15000 peale ei ole ka ju mitte midagi selles nagu no ütleme hullu, kui me paariks aastaks sellise sammu ostu. See tähendaks omakorda jälle väga palju raha, tõesti? Ei, praegu ei hakka peast niimoodi teile siin raadiosaates rääkima, ikka peaks numbri välja. Kohad, mida sotsiaaldemokraadid hoiavad nad tagataskus, mis aruteludest ja toote lavale esmaspäeval. Ega nad on kõik väga paljud väga tuttavad, et kui me räägime maksudest, siis meie seisukoht on päris mitmes mõttes mitte mitte ainult nüüd seetõttu, et ei ole mõtet torkida neid makse, mis mõjutavad hindu, et ei ole vaja hinnatõus tekitada liigseid aktsiiside ja käibemaksu. Võib olla aktsiisidest kohti, kus meil tuleb seda näiteks siiski teha, et. Meil on teatud kohustused, mis on üle Euroopa kokku lepitud, näiteks tubakaasjus. Et siin peab selguma, et kas me neid täidame või mitte, et võib-olla kui ei täida, siis on mõistlik tõesti seal midagi midagi juurde mõelda. Aga kindlasti näiteks käibemaksu asjus või, või aktsiiside asjus ei ole seda ruumi nii palju, kus nagu liikuda edasi. Et kui mingeid makse mõjutada, siis ainult neid, mis, mis hindu nii palju ei mõjuta on seotud, kas siis omandimaks näiteks või, või, või tulume. Et see on vana teema, oleme ennemgi rääkinud, kordan täna siin veel teile, et Euroopa liidus on kaks riiki, minu teada oli, kus ei maksustata auto omamist, üks nendest on Leedu, kes väidetavalt nüüd on selle automaksu sisse seadnud ja siis viima. Täna on Eesti, kes seda ei tee, et sellel on oma kindel mõte olemas ja mitte ainult see, et nagu Raha saab viimane küsimus, kas see on nii-öelda sotsiaaldemokraatide jaoks välistatud, et teise samba sissemaksed ilma nii-öelda lubadusetab mingit väga konkreetset lubadust, et ta seisma pannakse? Ja ma arvan küll, et meie jaoks tähendab see sisuliselt seda Et seesama sureb, sureb. Süsteem sureb, et kui me nagu ütleme, et mingil ajal need maksed on null ja null siis me peame ka ütlema, et vot sellest ajast on nad uuesti kaks ja neli ja sellest ajast on nad võib-olla mingisugune teine summa, sest kui me vaatame nagu 40 aasta perspektiivis, et mis aja inimene tegelikult kogub sinna raha, siis see, et on kaks aastat sinna raha ei laeku, põhjustab tal kunagi miinust ja vot seda miinust nagu ei taha nagu kuidagi kuidagi nendele liitunutele põhjustada. Kui sellega teised nõus ei ole, on koalitsioon lõhki. Ei oska öelda, loodan siiski, et valik ju, vaadake milline soov on, need teist sammast õhku ei lastaks, ütleme seal selle kõige kindlam viis on see, et neid puudu teda üldse. Lätis maksab riik teise sambasse praegu muuseas edasi vaatamata nende olukorrale. Aga seal on ka süsteem teistsugune, seal on käsu korras nagu põhimõtteliselt mindi. Nüüd on küll neid määrasid vähendatud, Lähme kantakse sinna sisse, läti süsteem, andke mulle andeks, oli ka natukene minu meelest üle jõu käiv selle ükskõik mis riigile, Lätile eriti meil inimesed viitasid sellega teistmoodi ja, ja see väga-väga keerukas kompleks küsimusi kuni kuni õigusliku ootuseni võimalike kohtuasjadeni välja. Et isegi näiteks kui me neid, et küsimus ei ole mitte ainult noh, ütleme õiguses või selles rahalises kaotasime, siis olla. Küsimus võib olla ka selles, et kui me ei kirjuta neid täiendavaid nii-öelda kompensatsioonimehhanismi riigi poolt sisse siis on väga suur tõenäosus, et seda ei võeta tõsiselt ka meie riigikohtus. Kui keegi võtad seal kohtadelt Eks sellel hetkel, kui peaminister ütles eelmisel nädala lõpus, et süsteem on kokku lepitud, et sealt võttes raha, oli ta ilmselt teadvuseta. Seda ma ei oska öelda, sellepärast ma sel hetkel peaministrit ei näinud. Külma võin aga öelda, et niisugune põhimõtteline kokkulepe, et see on väga halb koht. Meie nii-öelda kahe koalitsioonipartneri poolt on ühtmoodi arusaadav, et seda ei peaks riik tulevikus nendele kogumispensioniga liitunutele heastama. Ja meie seisukoht on, et peaks, et selles on erinevus. Ülekuulatav number kaks, Mart Laar erakondlik kuuluvus Isamaa ja Res Publica Liit. Mart Laar, kas aeg on nüüd siis käes teie enda sünnitus, sest nii võib öelda tolle teise pensionisamba kohta siis lõpuks tapani, nagu Ivan Julm seda tegi, sest et kolmikliit aastal 99 selle samba ju nii-öelda vastu võttis ja meile rahvale tõi. Jah, kindlasti selles suhtes on kõik otsused mis on seotud teise sambaga, mulle kindlasti lähedased ja kõik need, mis mõjutavad negatiivselt, on mulle ka isiklikult ebameeldivad. Sellest pole mitte mingisugust kahtlust. Aga üks asi, härra Laar selgeks muidugi palun teid nüüd sooritada võimatu ehk seletada natukene peaminister Andrus Ansipi sõnu, ent püüdkem siiski, mis on see remont, mida see süsteem, mille osas on? On ju Eesti poliitikud ise väitnud, et kogu maailm vaatab meie poole, suu pärani, mis osas see vajab sellist remonti. Et, et see vana süsteem enam ei sobi? Ma isiklikult arvan seda, et see süsteem võib sellisena edasi kesta ja kui arvatakse teisiti, siis võib seda juba konkreetsemalt vallutan endale Advajatel seletada. Tegelikult näen teatavat probleemi, siis on see, mis puudutab finantsjärelevalvet ja seda, et kuidas kuidas kontrollida nende fondide tegevust ja nende taha paigutamist, selleks et see oleks nii läbipaistev kui ka efektiivne. Aga ma arvan, et põhimõtteliselt olemuslikult on tegemist, et õige ja, ja süsteemid ja kindlasti ja mina ega minu erakond ei poolda selle süsteemi lõpetamist. Küsimus on lihtsalt selles, et praegusel hetkel tänu sellele üsna mängale majanduslangusele ütleme avameelselt, on meil lihtsalt lähema kahe aasta jaoks selle süsteemi ülalpidamiseks raha raha otsa lõppenud. See tähendab siis seda, Mart Laar, ma segan vahele ja see tähendab siis seda, et kui see süsteem välja mõeldi, siis ei olnud väljamõtlejatest piisavalt ettenägelikkust, et näha, et süsteem jookseb kokku halbadel aegadel, kui riigil ei ole raha. Tähendab paun, miinus 10-st majanduslangust kogu seda süsteemi vaadates läinud. Tegelikult oleme me ju hakanud, seda teeme ka juba teist otsa pidi uuendamad need otsused, mis tehti aasta esimesel poolel seoses põhipensionisüsteemiga, lähtusid sellest samast eeldusest, kui seda tehti, siis ilmselt sellist järsku majanduslangust ette nähtud ja selle tõttu tulebki ühtesid või teisi otsuseid langetada. Ja tuleb ju vaadata tõele näkku, et praegusel hetkel, kui inimestele tuleks anda rohkem raha, kes on ka jäänud töötuks, kes on sattunud selle samade probleemide ohvriks selleks, et nad saaksid neid vajalikke kulutusi katta siis selle süsteemi kaheks aastaks külmutamine ju tegelikult nendele inimestele, kes on ja teise sambaga annab kahe protsendi võrra rohkem raha kätte. Mis on sotside selle plaani juures nõrk teie arvates, et see peatamine teha, aga pärast seda lubada inimestele mingi kompensatsioonisüsteem, mis teile selle juures ei meeldi, ma saan aru, et, et sotsiaaldemokraadid just sellisena oleksid kaheaastase peatamisega nõus. Tõesti oma eelarve tasakaalu positsiooni hoida, selleks et me ei peaks aasta lõpul minema reaalselt laenama, mitte ainult sellele järgnevatel aastatel. See majanduskriis ei lähe nimelt mööda selle aastaga ta meie 2010. aasta eelarve tasakaalu saavutamine saab meil olema veel suurem väljakutse kui selle aasta oma. Ja kui Pealt kirjutame seadusse sisse kompensatsioonimehhanismi on esiteks riigile kohustuse võtmine, mis läheb sinnasamma miinusesse, nii et me kokkuvõttes oma eesmärki ei saavuta, põrkused hamba tõdeda. Ja teine probleem, kui me siis kirjutame sinna, leiame mingisuguse juriidilise konksu, millega sa otsekui ei oleks endale kohustuse võtmine siis siis tegelikult on, me muudame oma majanduse jätkusuutmatuks ja noh, minu meelest kui me kirjutame sinna edaspidi suurena sellise tõusu no sisse näiteks mitte kaks pluss neli, vaid kolm pluss kuus või mingid muud numbrid, mis on pakutud, see on minu meelest kõige kindlam garantii, et ühel hetkel mingi valitsust, mis tollel ajal siis võimul on, selle süsteemiga lõpetab. Sest rahaline hüpe alt üles niivõrd kiirelt on selline, mida, mida ma kardan, et ka sellel ajal Eesti riigieelarve ei suuda kanda. Aga see kõik on, on selles mõttes jutt, mis kõlab väga noh, nagu nii-öelda pehmetel jalgadel olevat, et ärme tee ette mingisuguseid endale kindlaid garantiisid, mida me peame tulevikus tegema, ärgem kihutagem seda seadusesse. Samas te ütlete, et kaheks aastaks tuleks peatada, kas see kaks aastat on siis nüüd kindlatel jalgadel kui, kui see, et see jutt, et ärgem tehkem endale tulevikuks mingisuguseid kohustusi? No vaadake, kui me peatame kaheks aastaks jätkame samast kohast, kus puhast pooleli jäi siis on see kindlasti nagunii õiguslikud kui igatepidi kõige lihtsam lahendus. See on kaheks aastaks ainult külmutamine ja siis sama süsteemi samadel alustel ilmusele aluseid muutmata edasi tegemine ilma numbreid, muutmatliku, midagi seal isegi kui Eestist väljaspoole kahtlematult selle kindlasti väga ebameeldiva otsuse juures tegemine, mina lihtsalt. Alati võib ütelda, et seal me teeme seda otsust. Ja ma lihtsalt tahaksin näha, kuskohast selle otsuse mitte tegemiseks vajalikud summad võetakse. Teda võib kõike arutada, ollakse, selles ei ole mitte mingit küsimust, nagu ma ütlesin, on see kõigile ebameeldiv. Kui süsteem varasemate aastate jooksul ostis põhimõtteliselt seda nelja protsenti riik, siis ostis ta kodaniku usaldust selle sissemaksmisega millise, millise nii-öelda liigutuse või millise garantiiga on võimalik seda usaldust üleval hoida, sellepärast et kahtlemata praegusele hetkel kus noh, vähemalt pensioni osas ma võin olla tuleviku juures kindel, võetakse ära ka see kindlus inimestelt Kui te vaatate seda, mis on selle nende summadega viimas aasta jooksul toimunud, siis ega seda kindlust nagu väga palju noh, nagu see pilt tegelikult ei sisenda, kahjuks see on, see on reaalne pilt, mis sealt vastu vaatab ja mis ei ole. Aga nagu ma ütlesin, on alati võimalik ainult valida praegusel hetkel ebameeldivate ja veel ebameeldivamate lahenduste vahel ja näed siin mingisuguseid muid lahendusi. Ma hea meelega valiksin neid, aga ma pean kurvastusega tõdema, et ilmselt neid ebameeldiv, vaid uudiseid tuleb veel, sest et ühel hetkel on kõige suuremaks kaotuseks meile kõigile siis kui Eesti majandus nagu ikka, päris korralikult kokku variseb. Ma arvan, et me ei taha minna samasugusesse olukorda, kus on Läti samas vaimus ilma neid vajalikke kärpeid tegemata teks. Rahandusministrid ise jätkub Eesti taha heal juhul selle aasta lõpuni. Et see on reaalsus ja kui siis toimuvad juba mingid järgmised protsessid, siis on kõige suuremaks kaotajaks just need samad pensionisüsteemide pensionärid. Põhimõtteliselt ikkagi, mis on nii-öelda see garantii kodanikele, et see süsteem, mida on nii-öelda eeskujuks seatud ja mida on peetud automaks, süsteemiks, selle süsteemi peatamine pooleldi nii-öelda sellise lõhkumise varjundiga hakkab kahe aasta pärast tööle, kus ikkagi tekib see moment, et nüüd on vaja seda suurt summat juurde ja ma olen üsna kindel, et sellel hetkel valitsus, kes sellel hetkel istung tunneb suurt ahvatlust, seda, seda nii-öelda uuesti mitte käivitada. Kuskohast see garantii võid olla? Ega ühtegi absoluutset garantiid eriti tänapäeva maailmas siis anda ja ma arvan, mitte keegi anda ei sotsiaaldemokraadid, Reformierakond, Keskerakond mitte keegi ei tea, mis toimub. Ütlen täitsa ausalt välja ja paremon ütelda praegu inimestele asju ausalt, kui kui lohutada neid mingisuguste juttudega, hoida kinni asjadest, mis on väga populaarsed, mis on väga kenad, et ajaga poliitikat. Samal ajal kui riigi majandusele rahandusümberringi kokku kukub. Poliitilisi plusspunkte võidavad sotsiaaldemokraadid lahinguga väga palju. Küsimus on selles, mis olukorras on aga see riik peale neid lahinguid. Ja mina kutsuksin kõiki poliitikuid üles oma nendest poliitilistest madinatest praegusel hetkel loobuma. Olukord on väga tõsine. Võib olla tõsisem, kui seda välja paistab, sest et nagu te hästi teate ja nagu ka rahandusministrina kail ja ütelnud ei piisa mitte sugugi mitte sellest isegi siis, kui jõutakse selle selle pensionifondide teise samba suhtes kokkuleppele sellest selleks, et olukorrast välja tulla, ei piisa. Täpselt nii ja see panebki küsima, millised teised asjad praegu siiski laual on, mille üle tegelikult reaalselt veel arutatakse, mis. See ongi kõige suurem probleem sellepärast et neid reaalseid asju, mille üle arutamas naks hakata ootasin riigikogu valitsusega rahandusministrilt neljapäevasel istungil neljapäevasel kabineti nõupidamisel. Ja see, mis kõige rohkem kurvastas, oli see, et, et keelduti põhimõtteliselt midagi laua peale panen, vast, ehk lükati see paremini edasi esmaspäeval mulle võisid, võinuks olla need ettepanekud äärmiselt eba, meeldivat vastuvõetamatut kui ükstapuha mida. Aga, aga kui meil üldse midagi arutada ei ole, kui me mõtlesime midagi arutada ei suuda. Ja tähtajad, millal me otsustele peame jõudma, lähenevad kolme miljardikärpe osas on selleks 20. aprill ja järgnevate kärbete osas on noh, natukene võib-olla kuu aega pikem aeg, aga ka see läheneb ähvardava. Ja noh, mina tahaks küsida, kes ikkagi. Et me laseme seda raha väga rõõmsalt tuulde, vaadake see vait, sest näiteks sedasama teise pensionisamba üle, mis algselt pidi rahandusministri ettepanekul see otsus olema juhtuma esimesest maist. Ja nüüd me teame esimesest maist tänu sellele pikale ja põhjalikule arutelule ei juhtu, see tähendab umbes kahtesadat miljonita riigile. Ma ei tea, mõne jaoks on võib-olla 200 miljonit väikene raam, minu jaoks ei ole ta seda mitte otsene kaotus, mida inimesed saavad. Poliitikud peavad vahvaid võitlusi tähtsamad oma erakonnamärke, tõstavad oma isiklikust populaarsust soomulionist nagu niuhti, ilma absoluutselt venitama sisemi järgmisest. See võib-olla ei olegi kõige halvem, kui me suudame säilitada mingi süsteemi, mis töötab ja mis inimestele annab turvatunnet vähemalt tulevikuks, millised on need teised asjad, millega näiteks on IRL valmis oma valimislubaduste osas taganema? Ma ei saa teie käest küsida Reformierakonna lubaduste nii-öelda tagasiastumise kohta. Meie valimislubadustest on enamustest asja taganenud, seal ei olegi nagu tegeleda, ainukene asi, mis veel meie valimislubadustest, mille, millest me oleme valmis taganema, võin ma kohe ütelda on kõik need, mis puudutavad tulumaksureformi ja see noh, tõesti ei ole võimalik seda järgmisse laata teotada nii halb kui sedagi ütelda, ma arvan, see oli paljudele peredele sellel aastal suur suur rõõm, kui tulumaksu deklaratsiooni täideti ja liikuli andnud lubaduse. Kui me räägime lubadustest, et esimesest lapsest samuti on võimalik tulumaksu vaba miinimumi pealt, siis saada tulumaksu tagasi paljusid peresid ja sellest on peret realistideks kirjutanud, milline kergendus praegusel hetkel see tulumaksu vabastusena saadud summa, mis mitme pere pealt oli üsna suur, kui on neid lapsi rohkem, ulatuda mitmekümne 1000-ni. Kui suur kergendus praegusel hetkel oli ja kui, kui vajalik see just peredele ja lastele on? IRL lubadus. Kas IRL on valmis toetama sotside ettepanekut tõsta tulumaksu paari punkti võrra tagasi sinnapoole, kust ta tulumaksu langemise alguses oli? Seda ettepanekut ikkagi näha, sest et igale ettepanekul on enne tuleb ta ettepanek laua peale panna, sotsiaaldemokraadid ei ole sellist ettepanekut esitanud. Oleks neljapäeval laua peale pandud, et koos kõikide noh, nagu numbritega, mida see kaasa toob, millised naasid, see hõlmab, millised on selle kõrvalmõjud igat ette mina valmis ausalt öeldes, vaadates praegu Eesti olukorda saama kõik ettepanekud laua peale ja siis me suudame otsustada, mis on, aga vot kõige kurvem on see, et, et kui me keeldumisegi arutamast, kui me keeldume ettepanekuid esitamast siis on see olukord tunduvalt raskem ja seda nimetatakse politikaanluseks. Kas te olete nõus ka tulema nii-öelda sotside poole üle selle osas, mis puudutab vanemapalga ülempiiri allatoomist? Noh, vaadake, me praegu tegeleme sellega, et me loobime üksteisele ajakirjanduse vahendusel valitsuses ettepanekud mis kõik kõlavad väga hästi üks või teine, ma ei ütle, et me ei tee seda, aga ma pealsed olemuslikult valeks lähenemiseks. Et selle asemel, et, et tõesti arutada asju tõsiselt, tegeleme me endale poliitiliste punktide kogumine. Millingult selline sahmimine, see ei ole minu meelest see tee, mida me peaksime minema, see tekitab pingeid, valitsuses, tekitab pingeid kogu ühiskonnas ja me võime noh, nagu väga-väga ilusasti ja oskame esineda ja rääkida, kui tore ja armas on meile mõni meile armas asi. Aga ma arvan, et meile võiks olla Eesti riik kui see, mis me Eesti riigis saab natukene kokkuvõttes armsam ja ja nii nagu ka vabariigi president üsna õigustatult ütles, et et lõpetame selle, teist ja kolmandat, pidi selle sildistamise ära ja püüame koos koos otsusele jõuda ja selle tõttu ma loodan, et peale ülestõusmispüha on meil niivõrd palju usku ja lootust, et esmaspäeval suudame siis vähemalt ettepanekud laua peale saada ning üritada edasi liikuda. Kuulatav number kolm Arrak Andres amet Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor, vaba ühiskonna instituudi asutajaliige. Andres Arrak, kas see situatsioon, kus me praegu oleme, ja see, mida me valitsuses toimuvat pealt vaatame näitab meile seda, mismoodi on otsa saanud Reformierakonna liberaalse majanduspoliitika ja vaba turumajanduse usk. Ei tahaks sellise asjaga üldse nõus olla, ma loen ja neid pealkirju ja, ja kuulan neid sõnavõtte ja vaatan, et et need nagu kiputakse arvama, et selleks korraks nüüd jällegi vaba turumajandusega kapitalismiga liberalismile nagu õhtal. Täpselt sama juttu räägiti ka peale suurt depressiooni, aga siin peaks nagu Mark Twaini konkureerima. Jutud turumajanduse surmast on küll ühtlaselt liialdatud. No aga ma kuulasin sind, mida Andrus Ansip, peaminister rääkis, sellest, mismoodi on vaja ikkagi hakata reguleerima seda, mismoodi toimivad erinevate pankade fondihaldurid, kirjutada neile süsteem ja reegleid ette. Ma ei tea, kuhu on jäänud usk vabasse turumajandusse ja loogikasse, et raha tahab teenida lisaraha. Jah, vot see on nüüd kaks asja tavalist, aetakse omavahel sassi hoidnud. Ega siis turumajandus ei tähenda seda, et, et ei oleks ka teatavasti mida, mida peaks reguleerima, eks, ja, ja mis just praeguse selles finantskriisist silmapaistvam ongi nimelt see, et Ameerikas on, tegelikult ma olen kuskilt, lugesin Ameerikast, see oli või on mingi 11 asutust, mis tegelikult pidi hoidma pankadel silma peal ja nüüd tuleb välja, et kui need ei ole saanud oma tööga hakkama ja, ja pangad on pööritanud muuhulgas inimeste pensionirahasid, eks ju, seal, kus ei oleks pidanud seda tegema, siis ei tähenda see nüüd seda, et et nüüd tuleb siis hakata, noh, ütleme seda regulatsiooni kas ära kahandama või siis veel kahekordseks ehitama, üles tuleb lihtsalt Tähele panevikumalt tuleb võtta need finants, sest vallal Teisisõnu on see, mida me praegu ikkagi naudime, mõnes mõttes ja ka Eestis, kui Ansip seda tunnistab, et neid asju tuleb üle vaatama hakata ja remontima, siis põhimõtteliselt valitsus siiamaani lihtsalt istus käed rüpes ja ei tegelenud sellega, millega ta oleks pidanud. Jah, ja mina nüüd vaatan, finantsinflatsioon on meil üks selline hea arvutus, eks ju. Kes tema juhtinud võeti hiljaaegu sõna- ja loomi, peaministrit ja kõiki neid, kes nagu seda teise samba neid sissemakseid taadi moratooriumi kehtestada. Nii et ma ütleks küll jah, selle koha pealt niiviisi, et et inimeste rahadega vastutustundetu pinge, edu. Mina ise ei ole käinud tükk aega oma seda pangaarved vaatamas, seda pensionifondi kontot, aga nüüd mul on nagu põhjus minna ja siis ma tõesti avastasin, et minu fondihaldurid on suutnud sellest summast iga sissemakstud on suutnud 2500 krooni huugama panna, et nii palju seal vähem raha arvel pluss seitsme aasta summaarne inflatsioon on 30 protsenti olnud. Nüüd mul tuleb küll selline mõte, et tähtajalise deposiidi hoituna oleks raha ilmselt palju rohkem, seda seal alles olnud, siis ei oleks tema pööritamine ka nii kalliks maksma läinud. See tähendab siis seda, et kogu see sambasse pensioni kogumine, seesugune eelfinantseerimissüsteem, nii nagu Eestis on siin rajatud, alates sajandivahetusest, tegelikult on, on näidanud, et see süsteem ei tööta. On aeg midagi muud välja pakkuda, välja mõelda, sest see süsteem on kokku kukkunud. Ma ütleks niiviisi jah, sellisel puhul, kus, kus inimestel ei ole ka väga suuri valikuid sisuliselt Osele oli Coppoliseeru hoburg kus konkurentsi nende fondihaldurite vahel noh, sisuliselt ei ole ja, ja iseenesest see, et oma pensioni kindlustamiseks raha akumuleeritakse selle ma olen kahe käega, see on kindlasti väga hea mõte ka, eriti arvestades seda, et ega siis demograafiline situatsioon on praktiliselt kõikides rikastes riikides, et tuleb töötegijate ja pensionäride suhe, on, on varsti siin ühe yli põlvkonna pärast, on, on juba näiteks Põhja-Itaalias ja Vahemere äärsetes riikides on nii, et üks pensionäri üks töödega lihtsalt ei saa makse nii kõrgeks keerata. Aga kui me näeme ka, et ei tööta see pensionifondide süsteem, kas me siis praegu ei püüa lihtsalt seda laipa, mis tegelikult on laip? Ei püüa nii-öelda väita, et me kahe aasta pärast äratame ta ellu ja usume praegu naiivselt, et mingil mingi imetrikki läbi õnnestub surnule siis lihtsalt kahe aasta pärast hing sisse puhuda. Kas praegu lihtsalt oleks aeg lõpetada see pull, vabandust, niimodi nii-öelda selle süsteemi kohta ära ja otsida ikkagi lahendus akumuleerimiseks, mis tegelikult võtab, sest me näeme, et praegune süsteem Eestis, nii nagu ta rajati, ei tööta. Jah, minu minu mõte ongi tegelikult selles, et see, see moratoorium oleks praegu väga hea just järelemõtlemisaeg, et praegu võiks ta igal juhul peatada, sellepärast et praegu on ka väga oluliselt on seda raha vaja, eks ju. Noh, eelarve tasakaalustada, eks seal nagu öeldakse, et majanduslanguse faasis tuleb just nimelt tuleb siis säästmist kahandada, eks ju. Nii et iga igasugune loogika ütleb praegu niiviisi, et õige, aga selle peatamiseks ja ma arvan see poolteist aastat või kaks aastat saabki olema just selline järelemõtlemisaeg, kas siis panna seesama süsteemi teistele seal tööle või, või siis hoopiski ehitada mingisugune mingisugune mingi teistsugune süsteem. Igal juhul ma kujutan ette, et järve mõtlemisaeg-ajalt on, on praegu vaja praegu lihtsalt panna veel sinna veel poolteist aastat lihtsalt raha sinna trampida ja pärast jällegi saada teada poole aasta pärast, et osad jälle ära kadunud kuskile, ehk siis selle poolt Andres Arraku, olge nüüd mustkunstnik, võtke sellest mustast kaabust välja see ilus säravvalge küülik, öelge, et see on see õige lahendus, õige süsteem, mis, mis töötaks, mis laseks inimestel siis kadudeta koguda pensionit. Tegelikult ma arvan, et ega siin ei olegi küüliku sõiver küsimus, vaid see printsiip, ega siis midagi uut printsiipi põhimõtteliselt välja ei, ei, ei nuputa. Lihtsalt esiteks ma ütleksin niiviisi, et kui see süsteem nüüd rakendataks uuesti siis tuleb teha seda ausa konkurentsi alusel, see suruks alla ka need teenuste tasud, sest praegu on ma vaatan, et päris suured on ikkagi need need fondihaldurite tasud, eks ju. Ja, ja teiseks tuleb kehtestada ikkagi mingid reeglid, kus ja mis alustel tohib minu raha, et vaadake, kui mina lähen pangast laenu võtma, siis siis ma kirjutan alla mingi mingi 10 allkirja ja seal on kolm lehekülge. Font number kaks, eks ju, mida ma luubiga pean lugema, on kõikvõimalikke kohustusi, mida pank mulle ette kirjutab, aga kus on, kui mina nüüd hoiustan, mul on juba üle 100000, on seda raha, see on minu rahasel panga käest, kus on peenikeses kirjas need leheküljed, kus on kirjas, kuidas pank toimib rahaga ringidega ja millegipärast on millegipärast on pank on nagu mingi selline nagu eksterritoriaalne üksus või et, et igasugused sellised tsiviil- ja võlaõiguslikud asjad pankade justkui nagu üldse. Ehk seesama jõuame sinna juurde tagasi, et see nii-öelda isereguleeriv turumajanduses vähemalt selles panganduse osas Reformierakonna ideoloogiat tegelikult lihtsalt ei tööta. Ei no see on niiviisi, et tuleb panna ranged reeglid paika ja palk peab olema selles mõttes nagu võrdne võrdne partner minuga, mitte nii, et, et tema on nagu mind, temal on kõik õigused, on minul ei ole ühtegi õigust ja kui need reeglid on paigas, siis jällegi siin on vaba turg ja siis konkurent nende fondifondide vahel paneb jällegi asjad paika ja just nimelt selle konkurentsipuudus on praegu see, mis on viinud sellise olukorrani, sest et meil ei ole. Meil ei ole vaba konkurentsi järgnenud, toimetasid nii, nagu nad ise tahtsid, et need, need fondid Ülekuulamise toimik number 104 pensioni teine sammas, toimik avatud uurimine, jätkub. Ülekuulamine. Seni on kakk.