ReisiMaarika maailmarännakud raadioeetris. Tänane reisipalavik rändab mõnes mõttes Ukrainasse, mõnes mõttes aga mitte. Miks ma sellise lause ütlesin kohe sellest me saame natukese aja pärast teada. Me läheme ühte kohta, mis on samanimelise oblasti administraator tiivses keskuseks. Ta on üks tähtsamaid sadamalinnu musta mere ääres üldse tähtsamaid linnu, seal see läheb üle miljoni elaniku. Ja Ukrainas on ta suuruselt neljas linn. Selle koha nimi on Odessa ja minul on stuudios külas Raivo Tamm, kes on käinud seal üle 300 korra. Tere, tere. Räägi nüüd. Ma ütlesin niisuguse lause, et mõnes mõttes me lähme Ukrainasse, mõnes mõttes mitte. Sa ütlesid ja paljud ka teised on öelnud. Odessa on täiesti täiesti teine koht, kui on ukraina täiesti teine planeet või täiesti teine riik. Mis koht see selline Odessa üldse on? No just praegu sa ütlesid, et ta on täiesti eriline, mitte ainult Raina seisukohast, vaid on täiesti eriline üldse igas mõttes ja, ja tsiteerides nüüd siin Juku-Kalle Raidi, kes seal on käinud, et koos meiega vist korda kolm ja peale selle veel palju kordi enne seda ta pealkirjastas ühe oma lood essastest. Odessa on planeet. Tõepoolest, Odessa on on nähtus omaette, kuna Ta asub Ukrainas. Aga tol ajal, kui Odessa loodi aastal 1794 sakslannast vene keisrinna Katariina teise poolt siis see oli üks suur Vene impeerium, mis oli parasjagu jõudnud, et nii-öelda soojade meredeni. Sest Sankt-Peterburg, kui pealinn on suhteliselt külma mere ääres ja Musta mere rannik kogu see kant, mida kutsuti Novorossija, sealhulgas ka nii-öelda kroonijuveel, Krimm oli just võidetud türklaste käest ja siis vanatürgi kindlusasula kohale Aczybay oli selle nimi selle kohale, siis asutati tegelikult selle hiigelimpeeriumi lõunapealinna Odessa impeeriumi siis vene, jah, ja seetõttu ta on pigem selline kunagine ajalooline hiigelimpeeriumi üks tähtsamaid linnu, võib öelda, et kui 1008 97 toimus ainus rahvaloendus üldse kogu Tsaari-Venemaa ajaloos siis impeeriumi suurim linn oli Sankt-Peterburg umbes miljon 100000 elanikku. Kõigest natuke rohkem kui Odessas praegu. Teine oli Moskva pisut pealt miljoni elaniku, siis oli üks kolmas linn. Ja neljas linn oli Odessa, kus oli 404000 elanikku, kui umbes sama palju kui praegu Tallinnas. Kujutage nüüd ette, see on 19.-te lõpp ja loomulikult ei ole mingisuguseid selliseid elamumassiive nagu Lasnamäe Mustamäe ja Õismäe. Võit on selline täiesti normaalne, euroopalik, mitte liiga kõrge linn ja seal on 404000 elanikku, see oli ikka päris suurlinna. Nüüd kohe küsimus. Ma natukene uurisin, kui ma õigesti mäletan, siis oli impeerium, oli ta siis poolased soli, Varssav. Nojah, see oli tõesti Varssavi, kusjuures see on nüüd vist küll esimene kord, kui see kohe ära öeldakse, sest tavaliselt selle peale hakkab tulema noh, alates Riiast, Kiievist, Kiievi Odessast, väiksena rääkimata Riiast. Ja tegelikult jah, oli küll Varssavi, kusjuures kui me ikkagi eeldame, et Varssavi loomulikult ei ole Venemaa linn mitte mingil juhul ta oli lihtsalt noh, pole, oli jälle jagatud ja Poolal on ju olnud see õnnetu saatus olla seal kui Venemaa ja Saksamaa vahel. Ja kui me seda Varssavit nüüd ei arvesta, siis oli Odessa näol tegemist Sankt-Peterburi ja Moskva järel impeeriumi kolmanda linnaga. Noh, see juba ütleb üht kui teist, millest see tingitud on, sellised rahvamassid sinna kokku tulid, see oli tegelikult tingitud eelkõige sellest, et tegemist oli vabadusega, tähendab, Odessa loodi sisuliselt tühjale kohale sellise täiesti vaba euroopaliku linnana. Kui Sankt-Peterburg suuresti oli nii taanlaste ehitatud, siis Odessa suuresti prantslaste ehitatud, ehkki ka itaallased ja teised rahvad väljapaistvad arhitektid, linnaplaneerijad ja see oli linn, kus siis päris orjuslikul Venemaal noh, pärisorjus kaotati Venemaal alles 1860 üksudesse asutati 1794 oli selline euro Poliku aas ja, ja esimene, kes selle nii-öelda maailmanimedest välja ütles, oli Odessas aastatel 1821 kuni 23 elanud Puškin. Kes ütles, siin, lõhnab Euroopa järele ja kui me võtame, kes oli legendaarseid, no öeldakse, et esimene linnapea tegelikult tegelikult formaalselt ta oli vist teine linnapea, aga aga muidugi kõige väljapaistvam, sellise, kelle kuju on Odessa kõige kuulsam sümbol, see Chuck, kes tuleb sellest hertsamist, liug Hernsagist, kuna see oli prantsuse hertsog, armaalne Manuel tüüples siin löö, kes oli põgenenud prantsuse revolutsiooni eest, mis oli just just enne Odessa linna asutamist ju kuna aadlikel kiputi päid maha võtma astus Vene keisri teenistusse, tegi karjääri ja sai kogu selle türklastelt vallutatud Novorossija kogusele hiiglaslik kui maa-ala, mis ümber musta mere, seal on põhja ja idarannikul selle kindralkuberneriks ja vastasutatud kiiresti areneva Odessa linnapeaks. Oma algusperioodil üldse vedas Odessal hullusti linna juhtidega, seal oli väga palju väga väljapaistvaid inimesi üle kogu Euroopa ja nad neile siiamaani tänulikud ja ja Con, Odessa kõige kuulsam sümbol ja, ja võib-olla läbi kogu ajaloo kõige austusväärsem isik seal olnud. Kui ei löö ameti maha, pani aastal 1815, siis ta läks, kelleks kardinaliks. Kardinal oli tema eellane, ta oli sellesama kolme musketäri kardinali järeltulija samas 600. Aga ta läks pärast Napoleoni langemist restaureeritud monarhia puhul vist oli Lui 18. kes kutsus ta endale peaministriks, nii et ta läks Prantsusmaa peaministriks, kusjuures selle kohta on kuulus ütlemine. Kui kuulis kuningakutsest, siis ta oli öelnud, et Raskaraljunnus Jesse, natuke vidinast kuningale on vaja inimeste Odessast, siis tuleb tulla vastu. Kuulaks vahepeal siia natukene ka muusikat Odessast, et sa oled valinud esimeseks lauluks, mille, Lihtsalt üks Odessa nimetusi on musta mereprintsess. Lugu ongi jorneva Moria printsess ja esitab selle legendaarne imepisikest kasvu juudi viiuldaja ja laulja Ozzy Borissov Prover kes aastasse 1978 nüüd siis 31 aastat juba mängib viiulit ja laulab Odessa peatänaval, Tribasoskajal kuulsas õllekas kambriinus. Reisipalavikusaade siis omaette planeedil täna reisimas, mille nimeks Odessa. Meil on külas Raivo rai Tamm, kes on seal mitmeid-mitmeid-mitmeid mitmeid kordi käinud. Sa tahtsid selle laulu kohta veel midagi öelda. Ma tahtsin selle õllega kohta öelda, kambriinus on maailma kuulsaks kirjutatud kuprynni poolt selles 1905. aastaprogrammidega tekstis, kes lugenud on ja kui nüüd võib-olla need, kes teavad, et nagu prindi, kui seda lugu ja seda Saska kanti oma valge koerakesega, kes sai hukka selles samas programmis siis segambriinus ei olnud sama koha peal, kus on praegu kambriinus, vaid see oli nagu see oli passas käe otsas ümber nurga, aga umbes sadakond meetrit eemal, aga, aga praegune kambriinusson nagu justkui selle traditsiooni jätkaja ja seesama väga omapärane viiuldaja ja laulja, kes seal nagu mutt urus juba 31 aastat kütab, et see on siis nagu ka siis selle rohkem kui 100 aasta taguse traditsiooni jätkaja seda kutsukisd on, seal ei ole. Sa oled käinud seal mitmeid kordi, mis asi paneb sind tagasi minema, mis on see, mis on tekitanud sinus sellise Odessa vaimustuse ja ütleme paljudes teistes ka? Selles linnas on mingisugune täiesti kordumatu, äärmiselt positiivne ja särav üldine selline aura, üldine atmosfäär, mis loomulikult kõik algab alati ikkagi inimestest, kuid mitte ainult selle linna asukoht kõrgel mere kaldal imeilusas kohas, mis tõsi küll, siis oli lage stepp, kui linn asutati, kogu rohelus Odessas. Kogu rohelus on sinna toodud ja istutatud kogu vesi selle jaoks linna tagant fontannilt kohale veetud ja praegu on see linn juba on, muide, ma arvan, et vähemalt 150 rohkem aastat, lihtsalt imeilus euroopali roheline linn, suursuguse vahvalt deklektilise arhitektuuriga, sest sinna on kokku tulnud erinevad rahvad ja erinevad arhitektuuriskulptuurid. Linn on väga korrapäraselt planeeritud, kesklinnas on kõik tänavat praktiliselt üksteise suhtes 90 kraadise nurga all. Ja kõik tänavad algavad mere äärest, seal on lihtsalt niimoodi, et see meri parasjagu niimodi keerab. Numeratsioon algab alati mere poolt, et seal, kus on number üks ja kolm ja viis, on alati mere pool, eks ole. Ja, ja teistpidi tänavad 90 kraadise nurga all algavad samamoodi mere ääres ja see kliima on seal ka kahtlemata suurepärane, seal on väidetavasti ligi 300 päeva aastas päikest. Uskumatu, eks ole, ma mäletan, ükskord mul Odessa sõbrad külastasin novembrikuus kuud. Ja siis Ühel hommikul üks nendest igatahes väga kurva häälega ütles, et kuule, Raivo, et ma ei ole nädal aega näinud päikest, kuidas te siin elate? Nii elamegi? Ja see on selline suur sadamalinn, hästi romantiline seal tänu sellele rahvaste paabel üle on väga ilusad, et andekad inimesed maailmakuulsad on. Odessa, naised oma ilu poolest endises NSV Liidus ju esimene missivõistlus üldse toimus Odessas, mina tutvusin Valeri Kirsiga Odessa Polü tehnilise instituudi ees bulvaril. Sinna oli kutsutud juba teisele Odessa missivõistlusele meie sõprade poolt, kes seda korraldasid Paul-Eerik Kirs ja meie siis saime seal seal esimest korda. Enne kui me läheme selle Odessa elanike juurde multikultuurse elanikkonna juurde, et otsisin tükk aega internetist igalt poolt teooriaid, et kust on tulnud nimi Odessa. Selle kohta on mitmeid teooriaid. Näiteks Lauri Leesi on mulle öelnud, et see on see asse, too tagurpidi, aga tõenäoliselt on tõele võib-olla kõige lähemal see, mille kohta nüüd on ka selline materiaalne eksponaat olemas, nimelt Odessa Primorski bulvaril hotell London skaja kuulsaima hotelli ees, selles samas Tiukist, vähem kui 100 meetrit kaevati välja antiikaegse asula mingeid jäänuseid nimelt seal musta mere põhjarannikul olid juba enne meie aega kreeklaste kolooniad ja väidetavasti oli siis selle praeguse Odessa koha peal olnud selline Kreeka koloonia, mille nimi oli olnud Odessas, et tõenäoliselt sealt Veel üks ajalooline fakt, et me siin natukene ennem kui seda teemat omavahel arutasime, et sul oli üks päris huvitav fakt ajaloost, Stalini juutidega. Ühesõnaga, see oldud essaga Krimmiga seoses Odessaga ta oli seoses nii palju, et ma lugesin sellest ülemaailmse Odessa lasteklubi ajalehe Simira jäädieskija Novosti, ülemaailmsed Odessa uudis, et vot selle ajalehenumbrist ma näitasin sulle seda eile, jah, seal oli sellest lugu jah, et üks selline idee oli, oli olnud luua juutidele riik Krimmi et siis sinna oleks nagu tulnud midagi. Tõenäoliselt siis sellist noh, tänapäeva Iisraeli riigi ja Kaug-Idas olevat piroobidžaani autonoomse mingi rahvusliku oblasti vahepealsed. Et võimalik, et see oli üks põhjus, miks sealt kiirkorras küüditati tatarlased ja seal selles artiklis on veel kirjas, et täiesti võimalik, et sealjuures Stahlil nägi ette, et need tatarlased üks kord laseb tagasi tulla, et siis korraldatakse veresaun paratamatult, eks ole, juutide kallal juba tõenäoliselt vot selline väga huvitav teooria, mis on välja tulnud, see Odessa ei puuduta küll aga lihtsalt puudutavad väga sellepärast, et sellel samal Venemaal pärisorjuse ja küllalt ksenofoobia seal, kus juute teatavasti taga kiusati üks helge koht, kuhu nad kogunesid, oligi Odessa ja Odessa Leon siis selle 200 ja rohkem aasta võib-olla kõige suurema mõju sellise täiesti unikaalse sarmi andnud just nimelt juudid. Läheks nüüd nende inimeste juurde läheks Odessa laste juurde, et kas adessalase nimetatakse Odessiidideks või siitideks jah, šiitideks. Odessa alased nimetavad ennast ise kaodessiidid, sest Odessa on rahvaste paabel Eestis muide on umbes sama palju erinevaid rahvusi, kui Odessasse on veidi pealt 100. No selge on see, et sellise rahvuste hulga juures ilma teeb paar-kolmkümmend rahvustest, edasi tuleb juba niimoodi, et keda on kaks, keda on kolme, keda on üks, aga hea on öelda, et üle 100 rahvuse, eks ole. Vot sama lugu on Odessas, aga Odessas nad kõik elavad ikkagi ühe kompaktse linna piiridesse ja 215 aastat saab juba, eks ole, kõrvuti. See on loonud sellise täiesti omapärase rahvaste paabel sellise täiesti vabatahtlikku rahvust segunemise loomuliku internatsionalismi, noh see sõna, mis vähemalt meie põlvkonnale minu põlvkonnale tähendab seda, et ühed tulid istet teistele pähe ja nimetasid seda internatsionalismi lisas ei ole nii kunagi olnud. Odessas, võib-olla nüüd nad räägivad noh, mõnevõrra nimodi Jesdadis siidi, Brieži tranud essalased ja on sisse sõitnud. Aga see kõik ei oma absoluutselt rahvusliku tausta, see omab, omab sellist kultuurilist tausta, et ühed on siin elanud, eks ole, aastakümneid ja rohkem aastasadu võib-olla lausa siin põlvkondadena ja teised, nüüd tulevad kuskilt nende mõistes loomulikult kolkast ja, ja noh, ütleme, et ei oska ennast päris hästi selles jumalikkuse linnas üleval pidada, vot selline probleem mingil määral kindlasti eksisteerib. Aga see on ka kuidagi niisugune rahulik, tõsi küll, seal olevat üks tõsisem jama olnud, et siis kui nagu tšetšeenid linna tulid, nagu nad ise ütlevad, et siis jah, Odessa lastele ei jäänud üle muud, kui mõnel pool lihtsalt avada tuli. Aga see aeg on ammu möödas. Segast 190.-te aastate alguse ja keskpaiga praktiliselt on üle 10 aasta. Nii et Odessa on mõnes mõttes selline erakordne nähtus, et tavaliselt kui oleks multikultuurne ühiskond on, siis on hästi, palju hõõrumised seal on, kõik on nii-öelda omavahel. Družba. Vot mina arvan, et siis kui on hästi palju hõõrumisi, siis ei ole tegemist multikultuurse ühiskonnaga, siis on millegi muuga tegemist, tähendab noh, see multikultuursus jutt Eesti kohta on ju ka niimoodi, et ega ta nüüd nii väga multikultuurne ei ole, ta on ikka selgelt kakskultuurne ja siin üks teine kultuur kipub nagu laiutama ja siis need kolmandad-neljandad, viiendad kümnendad, kahekümnendad skulptuurid, mis loovad selle multikultuursusest on ju tegelikult täiesti tagaplaanile surutud. Vot Odessas ei ole seda probleemi. Odessas on ainuüksi neid kultuuriseltse ja reaalseid, igasuguseid selliseid toimivaid majakesi, rakukesi, kus midagi toimub, seda on niivõrd tohutult, et seal ei ole noh, ütleme nõukogude perioodil jah, oli küll teatav probleem selle antisemitismi iga, kuna Nõukogude süsteem oma olemuselt Tisse miitlit, Craig siis natukene ikkagi, et need rahvused, kes seal on, et põhiasi, mis välja on toodud, see, et Odessa on vene keelt ikkagi kõnelev linn, et erinevalt teistest Ukraina linnadest põhikeel on seal vene keel, ehk siis saan aru, et põhirahvused, kes seal on, ikkagi on ukrainlased ja venelased Ta on venekeelne, jah, sellepärast et ütleme taloodi 18 sajandi lõpul, 19 sajandi alguses tolleaegses Vene impeeriumis, eks ole, kõigepealt Katariina teine siis tema poeg Paul, esimene kelle tõttu on Odessas üks väga omapärane asi, nimelt ausammas apelsinile. Eile just kuulsin, et meie apelsinid, ka juubel, nii et nii et meie apelsin võib ka lugeda ka neile natukene justkui on siis seal ausammas, aga vot sel ajal loomulikult Vene impeerium rääkis ju vene keelt ja kui mingisugune selline asi luuakse, siis peab ju mingisugune organiseeritus ja süsteemsus olema. Hiljem ta võib veel isegi rohkem laiali valguda, siis ei ole ju midagi, aga kui sa seda linna lood ehitad inimesele tulevad hakkavad koos elama, on ju täiesti mõistlik, et on mingisugune üks keel, mille baasil see toimub, eks ole, kusjuures see ei ole mitte pähe määritud keel, vaid ta ongi parasjagu selle hiiglasliku riigi põhiline keel, noh. Võimalik, et ta nimi oli tol ajal riigikeel, ma ei tea. Ja nii iidoli, aga vot sellele vene keelele hakkasid need kõik teised rahvad juurde andma. Ja kujunes välja selline täiesti omapärane Odessa keel, mille baas loomulikult on vene keel, aga mille kõige tugevam mõjutaja Ta ei ole mitte ukraina keel, vaid kõige tugevam mõjutaja iidis noh, nii-öelda saksa juurtega juutide keel, eks ole, ja seetõttu Odessa keele lauseehitust tihtipeale ei ole omane mitte vene keelele, vaid omane saksa keelele. Oskad sa mõned näited ka tuua, no näiteks, et mitte jätti Peska suu või ei oska, usuti, et noh, ma ütlen sulle vaid jai mütsi peast. See on saksa keelest ju, ma olen saksa keelt kunagi õppinud, see haben ja sain, eks ole, seal on seal keeleni enda nimetus ka, et öeldaksegi Odessa keel ta on, ütleme Odessa vene keel, aga mul on siin vot käes väike raamat, niisugune see on. Valeri Smirnov, Odessas elav kirjanik, väidetavast praegu Ukrainas kõige müüvam kirjanik üldse, ta on kirjutanud mitukümmend raamatut ja peamiselt Odessa kultuurist, Odessa ajaloost ja Odessa keelest ja vot selles raamatut. Ta tõestab, et tänapäeva vene keel on Odessa vene keele ehk Odessa keele dialekt. Ja ta näitab, et niivõrd palju juba 19. sajandi esimesest poolest pärit Odessa väljendeid on muutunud vene kõnekeeles tavaliseks. Neid peetaksegi nagu tavaliseks vene keeleks, ehkki tegelikult nad on pärit Odessast noh, nii palju sellest Odessa keelest, aga see see Odessa keel ise on jälle tekkinud sellest, et seal on bulgaarlased ka slaavi keel sama keelerühma või grupikeeled mõjutavad 11 alati tugevamini ütleme bulgaarlased kui slaavi keel, ukrainlased, kui slaavi keel, siis edasi tulevad igasugused romaani keeled kõigepealt, eks ole, niukene Richelieu ise oli prantslane ja tema ümber olid prantslased ja seal loomulikult prantsuse keel nagu üldse Vene tsaari impeeriumis, prantsuse keel oli ju tegelikult eliidi keelvate mõnikord rohkem veel kui venekeelne, millest algab sõda ja rahu ja mikspärast. Lauri Leesi hakkas õppima prantsuse keelt. Täpselt sama asi. Ja siis kreeklased, keda oli seal tohutult itaallased, loomulikult, keda oli seal tohutu tult. Sakslased saksa rahva võib-olla väljapaistvam poeg on 20. sajandi suurimaid, kui mitte kõige suurem pianist Svjatoslav Richter kes oli Odessa saksa kirik ehk Kirche orelimängija poeg, seal on ka eestlasi olnud muidugi eesti keele mõju Odessa keelele ilmselt olematu, nagu võib-olla üldse soome-ugri keelte mõju on võib-olla olematu, aga slaavi keelte romaani keelte, kreeka keele, germaani keelte mõju on olnud tohutu ja vot sellest on kujunenud välja 19. sajandil see Odessa keel, mis nüüd, 21. sajandi alguseks, vot siin täiesti ilusasti tõestatakse, et on suuresti aluseks tänapäeva kõnekeelele, kuulaks veel natukene muusikat, gaasita mille sa oled valinud järgmiseks looks. No paneme nüüd vahepeal selle proua, keda kutsutakse Ella Fitzgerald Odessast sotsianapojeva kes on käinud ka neli korda viimase 10 aasta jooksul Eestis. Lausa šokeeriv esinemine, kui mälestatakse oli 1998, kui Mark Soosaar korraldas lühima öölaulufestivali Pärnus Chaplini keskuse õue peal seal peataja käeta Lenini juures ja siis seal oli see samet laimi laulmine ja Tatjana poevad seal kõike šokeeris. Ja võib-olla siis panemegi Reisipalavik veedab täna mõnusat pühapäeva Odessas suures linnas Musta mere ääres ja mulle tavaliselt meeldib kõige rohkem rääkida just inimestest, et ma küsiks su käest veel sellise küsimuse, et juba mainisid ära, et sealkandis on kõige ilusamad naised. Aga enne, kui me naistest räägime, räägiks veel, et iseloomusta ühte Odessa alast, milline ta iseloomult on, kas ta on sõbralik, on ta selline pealetükkiv, on, ta on niisugune nii-öelda maniana suhtumisega, et rahulikult istub oma majakese ees, teeb piipu, või on ta niisugune töö? Kas Odessalased ehkki tihti arvatakse, et Odessa on väga kuritegelik, vägivaldne linn, see on täiesti vale, see on pealegi väga tugevasti pärit kodusõjaaegsetest ja veel varasematest aegadest, vot sellesama kopriini kirjeldatud võib-olla programmide aegsetest ja muust sellisest kahekümnendatel aastatel, 20.-te aastate alguses ju Odessa, see oli nõukogude võim ainult vormiliselt sisuliselt. Ta oli kõige ehtsam bandiitide võim ja, ja muide Odessast üldse mitte kaugel 160 kilomeetrit kõigest asuvas Moldova pealinnas Kiši nous, kus praegu vist tundub, et on ka üsna niimoodi ägedaks läinud juba. Kus ma viimati käisin alles siin pool aastat tagasi seal üldse ei, siis igatahes pool aastat tagasi, nii nagu vanal heal nõukogude ajal Kotovski ratsamonument, hotell kosmose ees, kus me elasime ja suur revolutsionäär ja kodusõjaväejuht Ottowski tegelikult olegi ehtsam Odessa bandiit. Need sellised lood on rohkem nagu sealt võib olla pärit sõjaaegsest ajast, kui oli see legendaarne aeg, kui marssal Žukov, kes ju pagendusse Moskvast Odessasse tule Odessas sõjaväeringkonna ülemtükk aega riietas seal ohvitserid kodanlasteks ja siis laskis linna peale lahti ja siis need igasuguseid bandiitidena, Lütsikuid hakati kohapeal maha laskma, kord majja saada. Aga viimasel ajal Odessa täitsa täitsa kesklinnas, see ajalooline kesklinn, tunduvalt ohutum kui Tallinna ajalooline kesklinn. Tallinna vanalinnas toimuvad täiesti õudsed asjad, tähendab lihtsalt mitte Sult seal osavalt keegi varastaks turistidelt rahakoti ära, nagu Odessas võib, kahtlemata kuna näpud on neil seal on olnud alati väga osavad. Aga siin võetakse lihtsalt vägivald. Sellist asja lihtsalt ei juhtu. Odessa kesklinn on rahulik, ohutu, sõbralik ja Odessa alased ise on ka sellised pehmed, mitte konfliktseid inimesed. Sealjuures nad võivad olla väga otsustavat ja niimoodi nagu küllaltki järsult lahendada mingeid probleeme, kui nad väga tekivad, aga neid probleeme lihtsalt ei ole tarvis tekkida. Ega nad ise ei teki. Ja Audest soomlased tahavad rahulikult elada, noh, juba nõukogude ajal ma mäletan sind, Odessa sõber ütles, et meil on seal kaks muret. Esiteks, kuidas raha teenida, ja teiseks, kuidas teda ilusasti kulutada. Ja vot see teine osa selles osas meeldis neile hirmsasti tallit. See nõukogude ajal raha ilusasti kulutada, selle jaoks neile Tallinna oli parim koht üldse Tallinna Odessa on väga sarnased selles mõttes, sest nad on väga romantilised merelinnad. Sõpruslinnad sõpruslinnad ka oktoobris 1997, kui Ivi Eenmaa linnapeana Odessas selle lepingu alla kirjutas, et saarlased on jah, sellised sõbralikud, rahulikud, aga väga teravmeelsed, nad võivad ühe-kahe sõnaga nii paika panna, kõik nad on väga-väga nutikad ja neil on nendesse kuulus Odessa huumor, see elust enesest pärit huumor, see on, see on ülimalt tasemel ja muidugi noh, nagu sa enne ütlesid, et naised on muidugi väga ilus, seda on ka linnapildis näha, siis seda on linnapildis väga näha. Kes ikka käinud on, kõik räägivad ja räägivad ka naised, kes on käinud küll, on pagana ilusad inimesed, tavaliselt meie, naised, kes seal käinud, nad ei ütle, et seal on ilusad naised, seal on ilusad inimesed. Võimalik, et mehed on ka, vot seda ma ei oska lihtsalt öelda, mul on niuke nagu võib-olla konservatiivne maailmavaade, aga näed siinsamas ajakirjas palun Odessa kõige ilusam tüdruk, siis oli siuke ajakrediit kes käis vaatlemas oranži revolutsiooni Kiievis ja missivalimist Odessas. Sa mainisid ennem siin, et Odessa huumorit ja lugesin ka ennem Odessa kohta, siis neil on kaks sellist tähtpäeva, mida nad peavad, üks ongi siis linna sünnipäev, teine september ja üks ongi esimene aprill siis, kus on suur tähtpäev, kus tullakse välja, toimub nagu paraad, kui ma õigesti aru saan, on see nii. Esimene. Prill on selline huumori festival Jumorina. Selle ajalugu on nüüd juba vist 36 aastat pikk, tekkis niimoodi, et kõigepealt oli selline väga huvitav tendents mäng, no nüüd on muidugi see kõik jälle, aga aga tol ajal see oli väga kõva sõnakaweeenn, kluppi, seos otsivat, lõbusate leidlikud Klubi. Isegi mina mäletan varasest lapsepõlvest, et selline saade oli kesktelevisioonis ja seda väga vaadat. Aga loomulikult Ta isegi ette lõbusate leidlikke klubi Brežnevi ajal keelati ära, lõpuks, aga siis oldi liiga leidliku ja lõbusa, sest rääkimata see keelati ära ja siis neetud essalased mõtlesid, et mida nüüd asemele teha. Ja siis sellel Jumoriinal sellel huumorifestivalil on konkreetselt kuus autorit. Nad mõtlesid välja sellise festivali, kusjuures üks nendest kuuest mõtles välja selle nime ju Morina ja teine nendest kuuest mõtles välja selle embleemi, mis on 36 aastat, samas on niisugune päästerõngaga madrusepoiss. Ja siis perve Aprelia peale kirjutatud. Odessa, see on kogu aeg üks ja sama embleemi ja, ja siis nad hakkasid seda huumorifestivali tegema, tähendab esimesed kurat, see vist toimus nagu rohkem ruumides sees. Aga siis ta tuli tänavale ja siis algasid need karnevalirongkäigud ja vabaõhukontserdid, et ta seda asjad loomulikult keelati see kolme aasta pärast ära. Ja siis Nigaven kui oma Riina mõlemad tegid oma renessansi perestroika ajal ja muidugi täie auruga käivad siiamaani on üks kahest mängust, mida mängitakse igal pool, kus on olemas vene diasporaa või kogukond, kaasa arvatud ka Eestis. Caven käib Eestis väga kõvasti, ma olen ise paaril üritusel lausa kohal käinud, teine mäng on ikkagi ta ehk kes kus, millal, mille looja nüüd juba paraku surnud Vorošilov muide lõpetas 49. aastal vist Tallinnas kunstiinstituudi. Tema õige nimi olnud Vorošilov, tema tal oli juudi ei lasknud loomulikult õppida ja töötada korralikult Venemaal ja ta tuli Eestisse. Nonii, nagu väga paljud suurkujud. Viiekümnendad seal kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel noh, eesti muidugi võitis sellest hullust kõige kõvem kõigist neist nimedest, muidugi Juri Lotman, aga neid on, neid on palju. Ja praegu jah, käib see huumori festival siis täie auruga, selle ütleme, keskne üritus on jah, see karnevalirongkäik, mis toimub siis sealt kiriku platsilt saborne plasherilt, kus on nüüd jälle uuesti üles ehitatud see omaaegne Vene impeeriumi rikkaim kirik mille bolševikud kolmekümnendatel õhku lasksid, selleks, et paljaks röövida impeeriumi rikkaim kirik ja krahh vuranud soovi 1812 isamaasõjakangelase ja tema abikaasa, krahvinna Puškini salaarmastuse kondid visati siis lihtsalt aia äärde, kus siis Odessa lased salajane kalmistule maha matsid ja nüüd 2005. aasta oktoobris maeti krahvi krahvinna uuesti kirikusse jälle vot sellesama kiriku juurest platsilt. Saburne plošad, katedraali plats. Ma olin seal platsil käinud nõukogude ajal kümneid kümneid kümneid kordi. Mul millegipärast ei tulnud kunagi pähe küsimused. Saab vurri, kirikut ju ei ole, keegi sellest ei rääkinud ka, no see on täpselt nagu siin oli. Harju tänavakvartalid olid kadunud, eks ole, keegi ei rääkinud küüditatud millestki täitsa kannatas ka jubedalt muidugi seal Nõukogude võimul. Ja vot sealt algab see karnevalirongkäik peale, läheb peatänavate libastus pärast mööda Richiljevskajat, mis nõukogudele Lenini tänav, noh, see juba ütleb, kui tähtis, tänavune muidugi peatänavate libastus, käed ei õnnestunudki Nõukogude võimul ümber nimetada, see on selle hispaanlasest prantsuse admirali Hoseedee ribasid järgi kes oli nagu noh, linna esmaehitajaid ja siis on suurel platsil, mille nimi on kuuliku populie Kulikov poole, seal, kus mongolid venelased Dmitri Donskoi juhtimisel vist võitlesid jah, ajaloolist kõva lahing ja see ei ole mitte rahvalik nimetus, vaid see on ametlik nimi. Vot see on ka üks näide Odessa kohta, et neil on täiesti ametlikult selline suur plats. Pole. Kõige vahvam on see, et nõukogude ajal ja veel vist kolm aastat tagasi, viimati seisis seal Kulikov poolel Surleeni, selle nad nüüd sealt ära viinud pioneeride park. Sellega oli õudne melu, muidugi mingid kommunistid üritasid seda kaitsta, aga noh, seal lahendati küsimused ruttu ja vot seal oli rongkäik, siis on seal suur vabaõhukontsert, siis toimub terve hulk kontserte teatrites igal pool toimuvad näitused, kaasa arvatud ka vabaõhunäitused, teatrifestivalid, isetegevuslikud, teatrid, mingit noorte teatrid kindlasti alati sedasama Kaaveeenn Polütehnilise Instituudi aulas või selles, see oli isegi aulas, on terve kultuurikeskus neil seal. Muide Tallinna tehnikaülikool ja Odessa tehnikaülikool, nüüd see Polutehniline Instituut on seal ka, tehnikaülikool on täpselt sama vanad vahega üks päev. Mulle kuidagi ei jää meelde. Septembris 1918, kumb, üks päev enne ja kumb järgmisel päeval asutati, kas Tallinna või olles saavad, nad on niivõrd täpselt ühevanused. Teeme siit väikese muusikalise pausi veel. Kuulame natukene muusikat. Paneme siis jälle seda, ostsin prooverit sealt kambriinusest ja mängime võib-olla siis minu lemmiklaulu tema repertuaarist tõstvadisse Odessas sajab vihma, vahel seal muide sajab vihma ja mõnikord sajab niimoodi vihma, et see on uskumatu. Merelinn 300 päeva aastas on päikest, aga päikest ei ole siis võib-olla ikka päris karm. Reisipalavik täna veedab oma pühapäevast mõnusat lõunat kest Odessas super ilusas ja toredas linnas, mis on juba siin, Raivo Raidame jutu järgi paneb mind juba igatahes juba pileteid sinna ostma, aga räägiks natukene Odessa vaatamisväärsustest, et me oleme siin juttudes juba üht-teist maininud. Millised on need kohad, mida kindlasti peaks vaatama, mida kindlasti vaadatakse, kui ütleme, turistina läheb ja millised on need kohad, mida bäkki, kus ei, ei teagi, et inimesed, sellised vahvad kohad seal olemas on. Kõigepealt tuleb öelda, et Odessa ajalooline kesklinn tervikuna ongi vaatamisväärsus, kusjuures nad, et juba said sellesse mingisse nimekirja, mis on olemas jälle mingi rahvusvahelise organisatsiooni juures vist või ma päris täpselt ei tea. Ei mäleta, ei Unesco juurde tahavad minna sellesse, kus Tallinn on maailmapärandi nimekirjas, aga on olemas mingi nimekiri, ajaloolised linnad tähendab linnad, mis kujutavad endast ajaloolist väärtust, see on nagu üks aste, ma saan nii aru, üks aste madalam sellest Unesco maailmapärandi nimistu. Tere hommikust, Tallinn on, sinna nad juba said. Ja nad taotlevad pääseda samamoodi sellesse maailmapärandi nimekirja. Egod essalastel tagasihoidlik, kus ei ole kunagi probleeme olnud, võib-olla hea ongi. Ja nad tahavad sinna pääseda, kui selline klassikaline Kompaktne, ühtse plaaniga loodud 19. sajandi linn. Ja tõepoolest, nad on selles mõttes ilmselt ainulaadsed, et kui hakata mõtlema, siis ütleme noh, loomulikult päris Pariis on veel vingem kui väike Pariis lihtsalt muuhulgas kutsutakse ka Väike-Pariis. Ja noh, seal on kohti näiteks Katrinil ka tänaval, suvel, kus, kus noh, tõepoolest oledki nagu Pariisis tänavakohvikute vahele kõik. Kuid kui hakata mõtlema, siis 19. sajandil ju hävitati ära see keskaegne ajaloolane Pariis ja see praegune Pariis suuresti on ehitatud ju selle varemetele, aga vot Odessa ei ole ehitatud mitte millegi varemetele, sest see väike kindlusasula ja sellestki on säilinud neid müüre täitsa palju. Et, et see nüüd ei olnud päris see, mille mahalõhkumise tagajärjel justkui ehitati Odessa linn, vaid Odessa linn ehitanud tühjale kohale stepi kõrgele kaldale, pealegi geoloogiliselt klimaatiliselt igas mõttes väga sandi koha peale ja selgus lõpuks, et terve musta mere põhjaranniku ainus lahtimis, karmidel talvedel jäätub, on Odessa laht sadam tehtis, sadam tehti sinna, kus jah, on võimalik jäävangi jääda, isegi see on noh, niisugune esimene võimalus, aga ta on ajaloos aset leidnud. No vot ja, ja see linn tehti sinna ja ta on tõesti omaette väärtus pärast, et ta on, ta on tehtud nagu tõepoolest teatud kultuurinähtus, terve eksponaat, terve linn. Lihtsalt sa jalutad ringi ja sa vaatad, see maja, see maja soovitan soojalt kui paradna lahti kindlasti sisse vaadata. No seal on ka paradnud loomulikult lukus noh, nagu meilgi, aga, aga vahel on lahti. Omaette maailm on Odessa hoovist hoovid lähevad vahel niimoodi, üks soov läheb üle, teiseks läheb kolmandaks, siis lõpeb järgmisel tänaval, kes on paralleeltänav kuskil kaugel eemal, et mis seal soovidest siis on? Covid on nagu miniühiskonnad Odessa hoovis, inimesed sündisid. Kasvasid üles, võtsid naised, said laps jälle, said vanakese, kunagi surid ära ja kõik kõigist kõike teadsid, eks ole. No umbes niimoodi Sonia kritsid palkkoonia, eks ole. Ainuke asi ausõna, mis mina teadsin, oligi ütleme siis selle filmist Potjomkini trepid nimetatakse neid. Tekkinud räppideks trepp, seal üks trepp, tähendab, no praegu ma alustasin sellest, et terve see kesklinn on vaatamisväärsus ja nad seda niimodi võtavadki, nad tahavad lausa pääseda Unesco maailmapärandi nimekirja. Selle nimel nad praegu muide väga tugevasti taastavad võimalikult 100 19.-st sajandist, nad on ära koristanud sealt juba igasuguseid, mingisugused Nõukogude Liidu kangelaste nimedega oli terve tohutu sein, ooperiteatri vastas näiteks, see on juba kadunud. Jutt käib teatriväljakust selle maailmakuulsa Odessa ooperiteatri ees, mis on muidugi üks suuri vaatamisväärsusi. Aga sinna tuleb kindlasti sisse minna, nii et nii et ooperiteatrisse tuleb kindlasti sisse minna. Taasavatud teda restaureeriti jälle umbes 10 aastat on tohutu, suur ja raske ja selle pinnase peal ta kippus kogu aeg vajuma, tähendab seal sinna sulaklaasi alla pumbatud imeasjadest, aga nüüd ta kõik toimib, kõik on korras, ei mingeid pragusid, mitte midagi nagu prillikivi, ehtsa kullaga seest kullatud ja kõik super ilus teater. Ja Potjomkini trepiga on ju see lugu, et Potjomkini trepp ehitati kuskil 1800 kolmekümnendatel aastatel ja ta tegelikult oli bulvari trepp, kuna üleval olid Nikolai Põlvar, mis nüüd on Primorski bulvar. Ta läks nagu sealt bulvarilt alla sadamasse, sealt kõrgest kaldast ja Potjomkini trepist kutsutakse teda ju sellepärast, et seal oli see soomuslaev Potjomkini filmi üks kuulus stseen, kui lapsevanker veel veeres alla ja tegelikult seda ei ole aset leidnud seal Sergei Einsteini fantaasia, kusjuures ta selle idee oli saanud sellest, et ükskord tõepoolest ta oli näinud reaalselt, kuidas tuul lükkas, noh tõsi küll, tühja lapsevankri ülevalt alla ja siis ema jooksis sellele järele, seal umbes laps süles. Ja siis ta oli saanud selle idee, et, et noh, et siin saab teha sellise kinematograafilise järvega mõjuva stseeni, mida tegelikkuses pole olnud, sest kõik sündmused tegelikult selle soomuslaev Potjomkini ülestõusuga ja selle mahasurumisega toimusid ju reidil ja allsadamas trepi peal ja ammugi üleval linnas ei toimunud mitte midagi. Nii et see on puhas fantaasia, aga see on niivõrd mõjusalt tehtud ja kuna soomuslaev Potjomkini hääletatud korduvalt mingi maailmaga kinematograafia ajaloo 10 parima filmi hulka, siis loomulikult see on nii võimas ja seda nüüd tuntaksegi Potjomkini trepid ehk tegelikult ei puutu sellesse Ehypationkin ega ammugi mitte see ajastu, millal trepp loodi, vaid puhtalt see film. Ja see on ju kahekümnendad aastad alles 20. sajandi kahekümnendad aastad selleks ajaks see trepp oli mul 70 80 aastat olemas. Ja jah, muidugi seda treppi kõik teavad, see trepp on väga kihvtilt ehitatud, seal on niimoodi, et kui vaatad ülevalt alla, siis tundub, et trepp on ühelaiune, tegelikult. Ta viis täiesti mere äärde sellele loksust kohe all meri, kui ta ehitati vanadelt graveeritud piltidelt on näha neid ennast paljude piltpostkaartide muuseumis igalt poolt. Nüüd on sadam on ehitatud suureks, on täidetud pinnast tõmmatud sinna teid raudteid viadukte suur merevaks all, eks ole, mis on kõik mere peale ehitatud tegelikult. Ja see trepp viib nagu sinna alla, kust edasi lähed, merevaksalis, aga ajalooliselt täiesti mere äärde kohe lausa ja siis seal on veel see, see hästi ilus vaade, üks on see, kui vaatad alla, siis astmeid ei näe ainult platvormi selleni, et Reps platvorm natuke otse jälle trepp, platvorm, platvorm, noh, sellepärast sa võib-olla ütlesid mitmuses, tegelikult see on ikkagi üks trepp ja originaalist kompationginskajalismi tsaar. Ja alt üles vaadates muidugi ei näe neid platvorme, vaid näed, nagu oleks üks trepp ainult ühtejutti. Aga kõige kihvtim on see, et kui seisad seal trepi all, vot seda ma soovitaks alati kõigil vaadata, et mitte piirduda ainult selle tavalise vaatega ülevalt alla, et näiteks kui giidika käid mööda linna, siis tihtipeale alla ei minda. Ja minnakse näiteks edasi juba seal. Kindlasti alt üles vaadata, sest siis on niisugune efekt. Jupiteris ei löö kelle kuju pealegi on VanaKreekat hoogas, seisaks nagu ülemisel trepiastmel, tervitaks niimoodi, käsi õieli, linna saabujaid. Tegelikult ta seisab trepist tükk maad eemal. Trepp on niimoodi projekteeritud, ehitatud, et see kõik oleks nii, seisis Enn trepp tehtile nüüdse Primorski bulvar, mis jookseb nagu paralleelselt merega ehk selle trepi suhtes risti sealt. Ta on vaadata mõlemale poole ühel pool ta lõpeb kunagise börsiga, mis nüüd on ammu juba linnavalitsus ja linnanõukogu kuna ehitati uus börs, mis on jälle omakorda vaatamisväärsus. Kuulsar. Muuhulgas ka poolgist naud, muuhulgas vaatamisväärsuseks on ka kõikvõimalikud ausambad ja skulptuurid, mida linn on lihtsalt täis. On noh, jälle üks nimetasin, et ametnikud, et Odessa on nagu mälestusmärkide ausammaste linn, seal on neid tohutult, kuna seal on niivõrd palju kuulsaid inimesi elanud või käinud ja viimati nüüd, esimesel aprillil avati kooli 200. juubelil koogolile ausammas. Google on elanud Odessas ja Gogoli tänaval see tänav, kus ta elas praktiliselt selle maja vastas, kus ta elas, on praegu väga vahva kohvik. Koogelmoogel Naulisse googelda koogelmoogel, kusjuures koogelmoogel mitmes variandis on menüüs ja kohvik on vormistatud nagu vana Odessa korter. See toitlustusasutuste fiilinguid seal muidugi täiesti omaette, see on jälle igaüks, peaaegu neist on vaatamisväärsus, Dmitri Demjanov meiega nüüd linna aastapäeval, üle poole aasta tagasi. Ta ütles muu hulgas, et ta ei ole elus sellist kala näinud nagu Odessa turul nägi viimases ajakirjas Lillita eestikeelses variandis, muide on Demjanovi ka suur lugu ja seal ta on sooja sõnaga seda Odessa turgu isegi meeles pidanud, seal. Siis Starajad ja see on niimoodi, et lähete mööda seda Primorski bulvarit niimoodi, et kui trepist tulid üles, siis paremale, kui vasakule kuule, siis lähed linnavalitsuse poole, tee peale jääb see kuulus hotell London skaja, kus on elanud nii palju kuulsusi, et kolmanda korruse fuajees on terve muuseum. Seal muide toimus ka vabariigi presidendi tol ajal Arnold Rüütli riigivisiidi raames kuberneri vastuvõtt selles samas hotelli restoranis. See, et vabariigi presidendi riigivisiidi lihtsalt visiidivad riigivisiidi programmi lülitad Briti teel Kiievist Krimmi krimi eestlaste juurde lülitati Odessa, noh, eks see on ka muidugi komplimendiks. Vähemalt Odessa kindlasti, jaa, kui me läheme sealt nüüd, niiet ütleksin, trepist üles paremale, siis me jõuame krahh vuranud soovi palee juurde mille kõrval üüris korterit nüüd viimase linna astutud ajal Juku-Kalle Raid. Kusjuures see oli täiesti vapustav, tähendab see ausalt öelda, jahmatas isegi mind, kes ma olen ikka võistlus tõesti käinud üle 300 korra näinud igasuguseid asju, kaasa arvatud elamisi, maju ja kõike muud ja seal oli siis nüüd niimoodi, et, et nad elasid sellises korteris mingisuguses ajaloolises madalas majas, kus nende õue peal olid krahvarand, soovi palee. Ja sinna, muide sõitis kohale Peeter Volkonski kalist, siis sellest on sellest samast Juku-Kalle Raidi loos Odessa planeet. Internetis leiab. No Juku-Kalle üldse suurades. WWW Odessa. Mina, meie sait ka www punkt Odessa. See on nüüd ülemaailmse Odessa lasteklubi eesti rakukese, kes me oleme kahekesi sõber, kolleeg ja võitluskaaslase Vitaliseni tšenkovingis, muide. Ja, ja siis nüüd vaatamisväärsused edasi, niipea kui oled vuranud soovi palee juurde jõudnud edasi, on seal selline kaasaegne betoonist Sillakene. Odessa on kõrge koha peal ja seal on osa tänavaid all kuskil sügavas orus, mingi kolm tänavat vist, kui ma ei eksi, need on kunagised Uhte uru, kus siis tulvavesi on aastasadade, kui mitte tuhandete jooksul uuristanud uhtorud ja siis sinna tekkivasse linna, nendesse Uhte orgudesse tehti tänavad, need tänavad on mingid paar-kolmkümmend meetrit allpool muust, eks ole, siis nendestki viivad üles sillad ja vot nõukogude ajal üle selle koha ei viinud silda. Ja siis oli, miks ta ämmasild sellepärast et oli partei oblastikomitee sekretär, kes elas Primorski Põlvaril seal Chucki kõrval, noh, justkui mingi vana krahv või vürst, eks ole. Aga tema ämm elas seal selles vanas kvartalis, mis oli seal teisel pool, seda Uhte urus olevat tänavat, ehk tuli nagu minna kas siis ronida umbes mäest alla ja jälle mäest üles, sedagi vist ei saanud teha, kuna siin ongi majad ehitatud ja aiakesed tuli tohutu ringiga minna ja siis väidetavasti ta oli lasknud selle silla ehitada, et tal oleks lihtsam ämma juures käia ja nii 100 kutsuda tehaksegi ähma sild ja ta ongi ämmasild ja kogu lugu opole. Muide sinna on jõudnud meie keila Joalt eriti slaavi rahva komme, neid taba lukkusid panna sillakettide külge ja loopida võtmeid alla, et kui meil visatakse Keila siis seal naabrite aedadesse seal alla. Ja siis me jõuame staarajad, essa niuke, imepisike purgikene, kuhu on kogutud selliseid aiaskulptuure, Sillakesi pursk, kaevukesi niuksed, mingisuguseid selliseid linnakujunduslik elemente üle linna ja kohe edasi on kunagine khaani palee, seal praegu on marsque transport, pank, tähendab selle erastas üks pank tänu sellele, et nad on muidugi väga hästi korda tehtud ja kõik OK, sest eks 90.-te aastate alguseks oli muidugi Odessa päris räbalas olukorras kohutav majanduskriis NSV Liidu lagunemise järel kõik. Ja siis sealt edasi tuleb. Veel nädal aega tagasi oli Põlvaris kustuda kunstide Põlvar Se nimetati nüüd Swanetski Mihhail suvenetski seitsme viienda juubeli puhul ümber. Kas või näiteks keelu ajal nimetati ümber Swanetski Põlvariks, kujutad ette, et sul on hetkel niuke niuke kummi tähendab eluajal ausammas, olin seal seal kirjandusmuuseumi aias juba, kuhu nüüd googel pandi ja eelmine aasta meie ajakirjanik Urmas vahepeal kirjutas õhtulehes sellest suure loo, kui Ilfi ja Petrovi ausammas avati, mis on tehtud samamoodi nagu miljoni požarski punasel väljakul. Üks lahe koht, mis mul jäi silma, oli, kas ta ei ole? Ma ei saanud täpselt aru ja ega ta vist linnas katakombid, mis katakombid on igal pool linna. Et ongi linna all, igal pool. Sain aru, et nüüd on vist kunagi, on saab paekivi kaevandatud, millest on ehitatud poegi või mingit kivimit, millest on ehitatud majad ja siis on kasutatud kunagi neid nii-öelda mingis muugeldamiseks või mis seal täpselt storian nendega. Selle kivim nimi vene keeles on raku sneak, orgaaniline kivi nagu liivakivi moodi orgaan liiva sees ja sellest on ehitatud terve Odessa linn, vot see ajalooline linn ja seda kaevandati sealtsamast maa seest ehk maalt terve Odessa linn alt õõnes. Ja need on need kuulsad Odessa katakombid, kusjuures sellepärast Odessa ei ole eriti kõrge linn seal, lihtsalt need kõrged majad kukkusid sinna katakombidesse. No ma arvan, et ooperiteatri alt nad ikka ei õnnestunud, kuna niigi sellega probleeme bioloogiaga, aga muidu linn alt õõnes, kusjuures mõnel pool on isegi hoovides näha neid niisuguseid nagu selliseid auke, kus nagu võid pääseda sinna katakombidesse, aga sinna ei soovitata kellelgi minna, kuna ei eksisteeri mitte mingit plaani ja aegade jooksul sinna inimesi jäänud terve rinnaalune, see, see läheb veel linna taha välja ka ja sinna on võimalik minna ekskursioonile. Esimest korda, kui ma käisin Odessas 1009 77, siis ma käisin katakombides, kus on igalühel anti küünal käte tol ajal, võimalik et nüüd. Ma ei tea, tol ajal Igalühel oli küünal käes ja siis giidiga käisime mööda katakombe. No täitsa täitsa vapustav, terve Odessa linna alt õõnes. Võib ainult ette kujutada, ühe miljonilinna all on katakkumid, kui palju seal ruume käike on, aga lõunamaal, et üks asi, noh, tegemist on ikkagi lõunamaa linnaga, kui nii võib öelda, et tegemist on kuurortlinnaga ja seal on ka hästi palju randasid isa, käib ka vilgas nii-öelda ööelu ja minule jäi silma ja kõrva seke koht nagu Arkaadia, mis kohtan Arkaadia. Arkaadia on ainus koht Odessa vist, kui ma õigesti mäletan, 11 kilomeetri linnaklaaside ja üldse terve linna, tegelikult ka sadam ja tööstuslikud osade ükskõik, ühesõnaga terve linna selle kõrge merekalda juures on üksainus koht, kus on võimalik minna mere äärde niimoodi, et sa ei pea minema mäest alla. Tõenäoliselt seal on ka kunagi olnud ka suhteorg või on mingil muul põhjusel vesi selle läbi murdnud, ma arvan. Nii et sinna sõites niimoodi tee läheb nagu kergelt allamäge, pikalt, pikalt, pikalt, pikalt ja lõpuks lõpuks on siis selline alleel, kus noh, jalakäijatele lihtsalt lähed veel kerges languses teega läheduses, kuni kasvõi veepiirini veel ainus koht igal pool mujal sa pead minema mingitest treppidest või teeradadest alla ja ühes kohas saad sa minna ka köisteega. Seal muidugi jumalik vaade, soovitan kindlasti selle koha nimi on trada rand ja see köistee ehk hunnikul jöör läheb prantslase bulvarilt sellelt samalt prantslase bulvarilt, kus on nii kuulus Odessa kinostuudio kui kuulus Odessa vahuveinitehas kuulus Odessa veinitehas, mis veel vanem kui vahuveinitehase kinostuudio. Ehkki nad kõik on vanad, vot sealtsamast prantsuse Põlvarilt läheb alla siis köiste artaadiasse võid minna lihtsalt jala rahulikult. Ja see arcade rand, Ta oli selline tavaline rahulik rand, kus oli üks mingisugune iidamast-aadamast pärit restoran kus oli vist lausa mingi mälestustahvel, ta oli nii vana, et see oli nagu juba arhitektuurimälestis. Ja siis mõned putkad ja kogu lugu. Aga kuskilt sajandivahetusel järsku algas mingi buum, kus piraki ehitati mingi kahe aastaga terve rand täis mingeid ööklubisid restorane, tekkis niisugune terve selline kompleks, suur ei ole ta võib-olla üks 300 meetrit pikk, ma arvan niimoodi, et kui lähed mööda seda alleed sinna mere äärde mõlemale poole läheb jälle üles Mäkese kõrge, eks jõuad sinna mere äärde, siis mere ääres on ikka tasandiku linna selline enam-vähem. Ja siis mõlemale poole sadakond 150 meetrit, siis nad on kuni veepiirini, see on lõunamaine, särav, ilusate inimeste linn kus on alati meeldinud lõbutseda lõbujanuline linn kõige sõna otsesemas mõttes. Siis sa möll seal käib ja kas seal ei ole ju niimoodi, kui mina, diskor vanasti olin, siis esimene pool tundi oli ikkagi see vaev, et saaks nagu esimese paari tantsupõrand. Odessasse ei ole võimalik. Sa pead nad kinni siduma, sest seal kõik läheb kohe, eks ole. Aga muide, seal on ka niimoodi, et kui öeldakse, et nüüd on läbi, keegi ei nuusata ja kõik lähevad rõõmsalt laiali. Meil oli alati see, et noh, algul ei saa vedama pärast pidama, seal saab kohe vedama ja kui vaja, saab ka kohe pidama. Aga muidugi see klubikultuurielu, kes käinud on, kõik kiidavad ja tõesti väga kihvt ja igale maitsele ja jällegi see suhtluse kõik sees on kuidagi selline vaba ja sõbralik ja kihvt. Tõeliselt kihvt. Treener Boris ESM. Reisipalavikusihtkoht on Odessa ja me jätkame oma väikest tuuri selles lahedas Musta mere äärses linnas, kuhu me nüüd oleme jõudnud omadega. Enne me rääkisime paar sõna, apelsinide tapelsinile on pandud ausammas ja seda võib siis natukene lugeda ka, et meie apelsini on see ausammas, seda enam, et mina olen aastal 1981, kui me Moldovas malevas olime, nagu ma ütlesin, et ksenoon lähemal ju Odessasse kui Tartu Tallinnale ja me olime veel kisse nagu Odessa maanteed mööda 20 kilti Odessa poole, nii et meil on umbes 140, mitte Odessast seal malevas. Siis me käisime palju Odessas siis nagu võib-olla see tihedam suhtlemine mul algaski sellega. Rühma pesamuna oli malevas kuueteistkümnendat sünnipäeva tähistanud Riho Västrik, kes on nüüdseks teinud tohutu hulga väga häid telesaateid ja filme. Tema niisugune elu lainetlus algaski seal Moldovas, siis meil oli rühmas kõhn seitsmeteistkümne aastane poiss Emil Rutiku ja seal oli veel väga palju rahvast, vot ja need kõik tol ajal käisid Odessas, aga apelsinikontserdil käisin ma 1981 Odessa spordipalees, vot ma ei mäleta, kes lõi trummi. Kindlasti laulis Mati Nuude kõik see. Me armastame ooperit ja kõik need kuulsad asjad. Spordihallis välja müüdud kõik aga sellel samal Põlvarris, kust, mille nimi nüüd on siis Põlvarasvanetskava. Seal seisabki see apelsini ausammas, kusjuures enne ta seisis linnavalitsuse kõrval praktiliselt Buzginskaja tänava algusesse see tänav, kus elast reaalselt kuskil ja nüüd see apelsin on seal vot sellesama pärast, et nad tahavad võimalikult taastada seda 19. sajandi ilmet ja noh, see apelsini ausammas oma olemuselt ikkagi on nagu 21. sajandi kunst ja ehkki asja juured muidugi aastates kuskil 1000 800801. Nimelt Paul esimene Pavel Pervi Katariina teise poeg, kes teatavasti ei sallinud oma ema ega, ega mitte midagi, mida see ta ema teinud oli, aga võib-olla üldse mitte midagi. Muuhulgas ei sallinud ka Odessa linna kui ema poolt asutatud linna ja siukest suurt asja, mille on teinud tema vihatud ema ja ta leidis, et see tuleb ära nagu lõpetada see värk. Ja pani linnafinantseerimise kinni, noh, ühesõnaga pildistada linna ära kustutada. Aga talle väga maitsesid apelsinid ja Odessa lased, saatsid talle siis terve koorma apelsine, mille siis imperaator nahka pistis. Ja siis, kui oli kõik nagu otsas, siis teatati, et teie kõrgeausus, aga need apelsinid tulid impeeriumisse läbi Odessa sadama. Mille peale Paul esindajad öelnud, et ah, hea küll, las jääb. Tänulikud Odessa lased, 200 aastat hiljem panid selle jaoks püsti apelsini ausamba tohutu Tartu kolme-nelja meetri kõrgune apelsin, mille peal on veel ka see koorem, neid apelsine, hobused ees ja kõik. Väga kihvt asi. Selline väga omapärane ausammas apelsini ausammas Odessas ja kes satub Odessasse siis nagu ma ütlesin, kui trepist üles tulla, siis paremale pärast Krahv Vorontsov paleed üle ämmasilla ja vot veel natukene natukene seal paremal niimoodi kõrgel mere kardla rongis vanetski Põlvaria, seal seisab, saab ausammas, vaata. Odessas me oleme mitu korda maininud sellisest asjast nagu Odessa vahuveinitehasest veinitehasest ja fakt on see, et Odessa ainuke koht väljaspool Prantsusmaad, kus on tehtud õiget šampust, olen. Panjat šampus on niisugune keelend, selline slängi sõna pigem šampanja on ikka see, mille originaalnimekiri nii prantsuse kui inglise keeles on see Champagne. Ja tõepoolest Odessas prantslased tegid ehtsat šampanjat kuni esimese maailmasõjani ja see geograafilise tähise õiguslik regulatsioon ja selline vahel lausa hüsteeriline kaitstus, umbes miski muu ei tohi olla konjak ja miski muu ei tohi šampanja. Ja nüüdseks on neid nimetusi ju palju, mis on igasugused geograafiliselt kaitstud. Tähendab see kõik on alates 1919 versai lepingutest ehk esimese maailmasõja võidukat tagajärgede hulgas. Prantslastel õnnestus saavutada mõningate neile väga olulised asjad. Ja esimese maailmasõjani prantslased tegid ehtsat šampanjat ja tegid sellel samal põhjusel, miks A Le Coqi õlletehas Tartus on. Nimelt kõigepealt toodi impeeriumisse kaupa sisse ühel juhul shampanjat, teisel juhul Inglismaalt õlut. Ja edasi vaadati, et tuleb tootmine tarbijale lähemale tuua. Ja prantslased Koos venelastega riigiga või Odessa kaupmeestega kolme peale vist asutasid Lõuna-Vene veeniühingu seal õunaveini veiniühing, siis lõi selle vahuveinitehase aastal 1896 ja samamoodi siis Albert Le Coq vist jah. Vaatas tükk aega ringi, et kuhu teha õlletehas ja leidis Liivimaal sobiva linna, kuhu ta selle tegi, ju omapärane analoog, täpselt samamoodi nagu nagu Liivimaalt on ju linnake, mis on asutatud sellesama Katariina teise poolt küllalt Odessas. Kallis Võru linn, seal samamoodi Katariina teise asutatud. Ja see vahuveinitehas on siis seal sama koha peal aastast 1896 tema ajalooline värav. See on meil selline oluline sümbol on 1018 kaheksa ehitatud ja samal kujul siiamaani. Ja peahoone on ka, tähendab, fassaadiosa sisemust on sama. Hiljem on väga palju juurde ehitatud, ümber ehitatud, kuna esimese maailmasõja ajal tehase jäi seisma ja, ja taastati alles 1952, kas siis, kui Stalini käsul käis üle terve NSV Liidu vahuveinitehaste rajamine ja rekonstrueerimine taastamine, sest see oli selline ideoloogiline moment, justkui võitja rahvas peab saama ju šampanskava nii palju kui tahab ja siis hakati ehitama, taastama. Ja 52. aastal läksin järjest kõik käima noor siiski juures oleva Proudjor soo ja Krimmis oleva Novi sketi kõrval. Kolmas Tsaari-Venemaal oli Odessa, aga ainus, mis tegi ehtsat šampanjat, prantslased olid ise kohale, tegi ta, tõi liini materjali, Prantsusmaalt. See taastati. Ja vot sealt edasi siis on neid vahuvini tehaseid endise N Liidu territooriumil, kui ma õigesti mäletan, 32 minu teada nad kõik jätkavad tegutsemist. Aga muidugi Odessa vahuveinitehas. Ehtsam painajat muidugi enam ei tee. Ta teeb sellesama kuulsa tehnoloogia alusel, mis loodi selles Abraadiors soos alates 1919, mida nõukogude ajal nimetati Sovetski šampansgoya tehnoloogia. Ehk siis kui šampanjat, kui geograafilist tähist vältida, siis Soviet Sky, Kristo ja tehnoloogia. Aga väga paljud on läinud igasugu muudele meetoditele ja vahuveinimaailmas toimub muidugi pärast NSV Liidu lagunemist ikkagi kui vene keeles öelda, eesti keeles polegi nii head sõnad, isegi täielik bardakk, tähendab Veinitehas, mida sa mainisid, on prantsuse Põlvaril samal tänaval mingi poolteist kilomeetrit vist linna poole, mis on veel palju vanem. Kui vahuveinitehas asutati 1018 kuus siis veinitehas asutati jällegi prantslaste poolt François voo poolt 1853, ammu-ammu varem veel ikka noh, ikka ikka 19 sajandi keskel lausa. Ja jällegi nende prantsuse traditsioonide põhjal ja ütleme noh Odessa asub geograafiliselt umbes samadel laiuskraadidel nagu Prantsusmaal, shampanja maakond. Järelikult klimaatilis, looduslikult on seal Odessa ümbruses pess Araabias enam-vähem sama tase ja üldiselt, et ikkagi Ukraina, noh, ütleme Lõuna-Venemaa nüüd siis nii Lõuna-Venemaa kui Ukraina kunagi. Ta oli üks impeeriumi lõunaprovints, see on olnud ajalooliselt ikkagi veinimaa, ta on samasugune veinimaa, nagu on Prantsusmaa nagu Itaalia, nagu on gruusia üks inimkonna veinitegemise hälle, kahtlemata on gruusia. Moldova see on, need on kõik ajaloolased veinimaad ja seal tehakse hingega, seal on aastasadade pikkused traditsioonid ja kroonijuveel, nagu ma enne ütlesin, veel kõigele lisaks Krimm, et kõik ülimalt kõrgel tasemel siiamaani ja kes on käinud ja kes on ikka neid ehtsaid asju proovinud ja näinud, mismoodi tehakse ja mismoodi inimesed suhtuvad millised entusiastid, Need veiniga seotud inimesed, kõik on. Reisipalavik on täna täiesti fantastiliselt kohas, mina olen täiesti vaimustuses juba Odessas. Meil on külas Raivo Raid, on, kes on seal palju mitu korda käinud ja ütleme niimoodi, et täielikud essa spetsialist. Räägi nüüd natukene kuulajatele ka, kellel nüüd on tekkinud meeletu huvi sinna minna, et natuke praktiliselt poolest. Palju seal muidugi maksab, kuidas sinna minna, kas see on kallis koht? Ütleme nii, et nii ja naa miljonilinn pealegi selline oma olemuselt küllaltki immigrantide linn. Sadamalinn tähendab seda, et raha mängib natukene suuremat rolli, kui ütleme, võiks nagu eeldada ja vaatamata sellele, et justkui lõunamaine linn kahtlemata musta mere lõunarannik ehk Türgi on tunduvalt odavam kant kui põhjarannik, ehk Odessa ja Krimm näiteks, aga Odessa, no ta lihtsalt ei ole kunagi olnud eriti odav linn. Ta ei ole ka nõukogude ajal olnud, aga samal ajal jällegi kui sa nagu vaatad, mida ostad, kuhu kulutad. Alati kindlasti tuleb vaadata menüüd, mitte niimoodi, et tuleb, ettekandja ütleb, et meil on see see noh, sa võid olla kindel, et sulle loeti menüü ülemine viiendik. See on teenindus muidugi on väga hea ja korralike sõbralik ja kui sa vaatad, kust mida ostad ja eriti, kui sa ostad lihtsalt ja teed endale ise süüa näiteks elades korteris, mis on seal väga moodne. Viimasel ajal ise elame põhiliselt korteritest, on meil sõbrateljasanud asemel korteri ja see on ülimalt levinud ja seal on alati oma kööke kõiki, kusjuures korterid on nii heal tasemel, et see on lihtsalt uskumatu, mis see korteri üür, võib-olla korteri üür on? Juku-Kalle Raid elas, see oli muinasjutt, see oli üle igasuguse mõistuse. Ja kas tuli maksta eesti rahast 1000 krooni? See on niisugune kahetoaline korter koos suure kinnise verandaga, aga asukoht oli niimoodi, et midagi veel vingemat on raske endale ette kujutada. Võib-olla kui sa tahad lihtsalt ainult puhata, siis muidugi on mõtet kuskil äärelinnas, mere ääres ja Odessa puhul on veel see, et 11 kilomeetrit klaase on linna piirides peale selle kümneid ja kümneid kilomeetreid, neid suurepäraseid liivarandasid mõlemal pool linna. Ja seal on lihtsalt vapustavaid kohti. Üks kuulsamaid neist Karoliina Publas, noh, nimi on ta jälle selline väga omapärane. Neil on seal üldse mingid imelikud nimed nende endi endi niisugune täiesti au ja uhkus on näiteks selline veini külažabo. Nad ütlevad küll. Aga noh, see on ilmselgelt prantsuse keelest pärit sõna ja selle on asutanud omal ajal Šveitsist pärit prantslased teevad seal noh, suurepäraseid veine lihtsalt, aga kui sa ostad lihtsalt ja teed ise süüa ja kui sa jood ja sööd kohalikke asju, siis on ta odavam, kindlalt odavam, kui meil need. Kindlasti kohalik asi on parem ja kindlasti tasub koos on ka. Sest hinnavahe on kordades ja, ja no kui ta, kui ta parem ei ole, siis sama hea on ta, vähemalt mina arvan, et on parem, kuidas. Kohapeal liikumine linnas on, kas seal on mõtet võtta endale mingi rendiauto, on niisugune võimalus, et ei ole mõtet seal taksod, bussid, trollid, mis asjad seal, millega seal kohapeal. No rendiautosid vist saab võtta, mis on täiesti mõttetus, kuna Odessas sõidab absoluutselt kõik, tähendab peatad ükskõik millise auto ja, ja see on uskumatu, kui odavalt on võimalik sõita, tähendab Tallinna oludes ma arvan, et kahe dollari eest ei ole võimalik autosse sisse istuda. Ei täna dollarit on alla 25 krooni, ma arvan, et 25 krooni on kõige miinimumi, mis on see stardihind, eks ole? Ma arvan, et praegu vist on isegi mingi, ma pakun, ma arvan, mingi neli, 10. Tähendab, noh, meil on kahe dollari eest, mitte mingil juhul, jah, kaks dollarit on praegu kuskil umbes 16 grivnat 15 grivna eest, viimati, kui ma nüüd käisin, ma sõitsin ikka päris pika maa mingi autoga, no sõidab kõik, kõik autod sõidavad, samas on võimalik taksosid tellida, neid on tohutult konkureerivaid firmasid, ka nende hinnatasemed on juba päris normaalsed, ehkki nad on natuke kallimad kui see, mida nad kutsuvad Touch ka, et lihtsalt ükskõik mida võtab. Nii et see ei ole üldse probleem, sõita saab trammiga, sõita saab trolliga, ühistranspordi pilet, kas maksab poolteist Eesti krooni, see on jabur, tähendab, linnatransport ei saa nii odav olla, tähendab samas muidugi, kust tahad raha kulutada, siis on võimalik seda teha ükskõik kui suurtes summades. Absoluutselt. Nüüd meil elasid ajaloolises hotellis passaaž no see on täiesti vapustav hotell tsaariaegne 1898 99 ehk 19 sajandi viimastel aastatel ehitatud hotell, mille sees on siis passaaž, tähendab, et tal on niisugune nagu kaubatänaval, seal sees on maja sees. Imeilus, suursugune, vapustavalt kihvt. Seal elamine läks maksma kahetoalises luksnumbris. Üks öö oli pisut pealt 500 Eesti krooni, samas vitanud sinna merevaksali kai peale hotelli Odessa, kus siis nagu number maksab alates 200-st dollarist, aga samas 500 krooni eest saad elada kesklinnas sellistes oludes, mida siin lihtsalt ei ole, räägiks natukene Odessa köögipoolest ka, mida sa süüa saab ukraina köök, selle kohta ma mäletan, kui me kutsusime endaga kaasa Karl Martin Sinijärve, ta on alati olnud inimene, kellele väga meeldib süüa, nagu ma olen aru saanud, siis Karl Martin küsis minu käest, et aga kas seal süüa saab, mina ütlesin, et ei saa võtta võileivad kaasa. Vot kui te nüüd küsite Karl Martin Sinijärve käest, et kuidas Odessas süüa saab, siis ta kindlasti räägib teile palju. Huvitav. Odessa on köögimõttes Odessa seal kõikvõimalike rahvaste köökides segu, see ongi Odessa keel. Seal on kõik esindatud, aga kõige rohkem hindavad seda, mida nad nimetavad kuhja kodune köök, et noh, niimoodi nagu populiad teevad seal kuskil õue peal. Vot seda nad hindavad kõige rohkem, aga muidugi seal on esindatud kõik, seal on selline steik Haus peatänaval. Dimitri Demjanovi poeg Marek Demjanov, kes teatavasti aastaid töötas klooridirektorina ja kes ilmselt peale selle ta teatrist palju teab, olles olnud Vene teatri direktor ja olles seda õppinud kahtlemata teab ka restoranivärgist väga palju ja ega kaasas, justkui me valmistasime ette vene teatrikast rolle. Vene teater käis ju 2004 Odessa 210. juubelil kolme etendusega ja ma nägin Marekki kolmandat korda. Istumast ei kao, sest noh, see on niimoodi suurte akendega tänava poole näed kohe, kes seal sees istuvad. Ma ütlesin, kuule, Marek, ma näen sind siin juba kolmandat korda. Odessas on tohutult restoran, ta ütles mulle teada juba, siin on kõik nii paigas, et see on lihtsalt nauding. Kas on olemas ka üks, et paljudes kohtades seda, sa pead raudselt sööma, et kui sa sinna lähed, siis seda asja pead raudselt maitsema. Sellist ühtset ühte asja ei ole. No ütleme, restoranis Kumaniad, mis on sealsamas kohe streek Hausist sama tänava peal Tribastaskajalt järgmise nurga peal, Ukraina rahvusrestoran kummanets, ülimalt hea rahvusrestoran. Seal loomulikult tuleb kindlasti võtta borš. Ei, kausis on muidugi see jama, et seal on päris mitu asja, mille kohta ma ütleks kohe, et seda peaks kindlasti võtma. Seal on näiteks lambaliha rosmariiniga, see tuuakse sulle mingisugusest totsikus ja pannakse sulle taldriku peale sinu ees kohe otse niimoodi siis seal jälle ridamisi asju, mida tuleks võtta. Räägiks nüüd lõpetuseks veel sellest vahvast asjast mille nimi on ülemaailmne. Kuidas siis õigesti öelda, Odessiitide selts või? Klubi lubi ülemaailmne Odessa lasteklubi, muide enne enne veel ma mäletan, et sa siin nendega küsimuste hulgas, mis sa jätsid, et oli veel see, et kuidas sinna saab ja kuidas sinna igaks juhuks ütleks selle ka ära, et sinna saab praegu päris mitut moodi. Mee lendasime viimati niimoodi, et Tallinn-Riia, Riia Odessas, samal ajal võib lennata ainult Riia Odessa ja sõita Riiga ükskõik kuidas, muuhulgas jättes näiteks auto sinna Riia lennujaama parklasse seal spetsiaalne parkla, kus saab üsna odavalt hoida, kasvõi nädalas olete kaupa autot. Lihtsalt see Tallinn Riia ots lennukiga tihtipeale maksab vähemalt sama raha, kui Riia Saarts. Siis saab lennata Tallinn-Kiiev, Estonian Air ja sealt minna siis kas lennukiga samast lennujaamast Borispolist lihtsalt see rahvusvaheline ja kohalike lendude osa nagu kõrvuti või siis sõita linna ja linnast õhtul rongiga, mina soovitaksin seda. Esiteks näeb Kiievit, mis on ka vapustavalt kihvt linn. Teiseks sõites rongiga on tänapäeval juba omaette eksootika, rongid on väga korralikud. Hilja õhtul istud peale hommikul kaheksa paiku oled Odessas ja hoiab ilusti ühe hotelliöö kokkusest, sõitis kupeesse olles nagu hotellis, muidu lendad lennukiga, sinna lähed kõigepealt kohe hotelliks hotelliöö sealjuures. Nii et variante on mitmeid ja täitsa reaalne on see, mida ma soovitaks, et võib-olla on aeg hakata käima, noh, niimoodi Moldova, Odessa või siis võimalus, mida on juba kasutatud korduvalt. Krimm, kusjuures me sõitsime ükskord laevaga Odessast Krimmi, neid. See on klassika, Kiiev, Odessa, et vaadata pealinnajaod lihtsalt ka, eks ole, et Ukraina on siiski Euroopa pindalalt suurim riik, kui me Venemaa teeb ja Euroopa riigiks, mida võib võtta nii ja naa ja ei loe nagu Gröönimaad, eks ole, Taani osa justkui seetõttu Taani on Euroopa suurim riik, kreem on suurem veel kui Euroopa, aga niimoodi normaalselt klassikalises mõttes vaadates on pindalalt suurim Euroopa riik Ukraina elanike arvult? Jah, tõsi küll, ta jääb nii Saksamaale kui Prantsusmaale alla Inglismaal samuti vist võimalik, et ka Suurbritanniale, Saksamaale, Prantsusmaale kindlasti ta on suuruselt natuke suurem, kui Prantsusmaa elanikke on natuke vähem kui rad, aga tuleks selle ülemaailmse Odessa lasteklubi juurde. Mis asi see täpselt on? See on täiesti reaalselt eksisteeriv ülemaailmne klubi, kus siis kuuluvat Odessa lased, kes siis on üle kogu maailma? Ma ei tea, kui palju seal on selliseid liikmeid, kes ei ole Odessas ei sündinud ega seal ka tegelikult alaliselt elama nagu meie vitaaliga, aga teisest küljest palju siis ka neid inimesi on, kes nagu mina näiteks ei kuulu üldse mitte nagu slaavi kultuuri keskkondagi. Ja kes niivõrd loeb ennast seotuks selle fantastilise linnaga. Me loeme seda muidugi tohutuks komplimendiks ja see ülemaailmne Odessa lasteklubi omab oma ruume Odessa kesklinnas, marasin Liovskaebasarna tänava nurgal keldrisaalid üleval väike näitusesaal ja selline istumise saal, kontoriruum. Seal on tohutu ekspositsioon kõikvõimalikke asju, seal korraldatakse näitusi. Esimene Eesti näitus, muide, oli sel aastal 2001, oli Eesti karikatuur, siis oli veel aja gripiker elus, vahel on. Nüüd oli, mis sel aastal selles samas SSlaste klubis näitus maa ja taevas, kusjuures näitusega avasime Eesti kinematograafia 100. juubeli tähistamise eesti kinematograafia algas teatavasti sellest, et Eesti Rahva muuseumi fotograaf Johannes Pääsuke filmis seda, kuidas esimest korda Eestis lendas lennuk Tartus 1912 aprill. Esimest korda lendas lennukiga Odessa-alane Sergei utad, skin, kellel on Tribassoskajal ausammas, kus ta viskab paberlennukite alla, on kirjutatud unistajalejakumiirile tänulikelt Odessa lastelt oodati, skin, lendas Tartus pääsuke filmis seda loetakse eesti kino alguseks, sellest 2012, aprillis saab 100 aastat, me alustasime selle fotonäitusega, kus siis maapealsed võtted olid seekord Odessa, fotograafi poolt jäävad essast taevased võtted olid minu keskkooliaegsed Gustav Adolfi Gümnaasiumi tolleaegse esimese keskkoolipinginaabri Villem alangu aparaadist, kes on hakanud mitte ainult langevarjuga hüppama ka lennukit kiloteerimasin. Mitte enam kõige nooremas eas, nii et täiesti Odessalik situatsiooni ja toimus fotonäitus, mida me tahame muide, eksponeerida järgmisel aastal Tallinnas. Siis me püüame siin nagu seda ühtlasi ka kajastada ja teadvustada rohkem modes. Ajakirjandus oli palju sellest juttu, aga meil siin ei olnud. No loodame. Tulevikus ka ütleme, Odessa suure promomisest pannakse sulle Raivo sinna kuskile ja kindlasti ausammas, nagu kõigile kombeks on panna Odessas üles ja kes tahab siis täpsemalt teada, mis Odessas toimub, mis toimub ülemaailmses Odessa klubis, siis vaadake kasvõi kõige lihtsamast WWW Odessa kus on lingid, kus on infot, kus saab palju targemaks. Me hakkame otsi kokku tõmbama ja sul on üks soovilugu või kui nii võib öelda. Ja see on võib-olla täitsa kõneka pealkirjaga antud kontekstis uuena fooline lav, seda esitab seesama Ellafitšeralt Odessast Chatham pojeva. Kes muide õpetas laulma, kui keegi teab sellist estraadisuurkuju tegelikult Pugatšova järele, järgmine nimi võib öelda Larissa toolima. Larissa toolina ja Tatjana poja olid sõbrannad ja, ja Tatjana poja õpetas laulma Larissa toolinal Larissa ühes intervjuus, et aga miks te jätsite järele džässilaulmise, siis ta vastas puhtsüdamlikult täiesti Odessa stiilis. Sellepärast et mind tüütas ära olla vaene, paraku Tatjana poe või jäi laulma džässi, aga te nüüd kuulete, kuidas ta laulab koos ühe oma õpilasega Irina Citnikov, aga see on muidugi 10 aastat tagasi tehtud võte, praegu Irydnazzydnikova elab ja töötab ammu Londonis. Suur tänu sulle täiesti ülidetailse ülevaate eest Odessast selle ka reisipalavik täna lõpetab. Mina olen Hendrik.