Pädevaks piknikul on saade, mis kutsub endale kaaslaseks inimesi enamasti noori inimesi, keda me usume olevat tegijad ja, ja kõneainega 10 aasta pärast. Täna on piknikul näitleja Ott Sepp, tere päevast. Rõõm olla siin. Mul väga hea meel, et tulla said, suvine aeg ei ole ju, tead, eks ju, ei ole palju vaba aega ei ole palju vaba. Aga rahulikult saad särge ära seljast võtta ja võtta nii-öelda päikesele, saate saateajast ja juba tehtud ja nagu sa näed, ka püksid on juba rebadel ma seda väga juhataja Ott 10 aasta pärast, kes oled. Ma loodan väga, et ma olen näitleja ja kui ma ei ole, siis, siis ma ei tea, kes ma olen. No võib-olla jõuame sellest rääkida, millised perspektiivid nad 10 aasta pärast siis võiksid olla? Kui palju sa üldse mõtled, et see, ma küsin su käest 10 10 aasta peale ette? No 10 aastat on väga pikk aeg minu jaoks, selles mõttes, et ma suhteliselt elan ühe päeva korraga, nii et mis toob järgmine nädal, seda ma juba ei tea. Saekalendrite peande märkmik, märkmik on ka elektrooniline või on rohelised, on väga. Analoogmärkmik kirjutan pastakaga sinna sisse ja, aga, aga ma kasutan teda. Ma niimoodi laias laastus Tian oma proove ja etendusi ja ma üritan praegu kõikvõimalikke muid töid mitte võtta, nii et ma märkmiku väga ei kasuta. Selles mõttes olete omanud kuskil nagu, nagu mingi serva nagu ette, ma saan aru, et kui sa ütled nagu praegu Ma väga praegu just ma mõtlen praegu praeguse aasta jooksul praeguses suve, sest et tõepoolest tänu teatavale telesaatele on minu populaarsuse kasv natukene populaarsuse kasv, mission, asend, populaarsus kasvanud nii ja siis sestap nagu kõikvõimalikud inimesed tahavad minust midagi ja siis siis ma natukene Oled sa otsustanud nagu ära ka nagu konkreetselt need asjad pannud nagu enda jaoks paika, et mis see on, mida sa siis teed, millised nii-öelda jutud sa vastu võtad ja millised jutud sa nagu kiiresti ära lõpetad. No ma kuulan kõikvõimalikke jutte, mis on seotud minu erialaga, eksis näitleja. Mis tuleneb meil meil on, õhtul on üks üritus, mehed võtavad väikest viit, joovad salatit, aga tule näitleme deba sketši ja vot see ei ole päris pulm, see on ju tohutu. Näitame muidugi minu, mitte siis minu konkreetse helistaja õe pulm, tule, näitlejad, meil siin on, mängime pulma. Ei no ma ei nimetaks seda päris näitlemiseks, on ikkagi selline õhtu juhtimine ja ma vot selliste asjadega eriti Mui armastan nendega tegeleda on inimesi, kellele see nagu väga hästi sobib ja kes nagu kes oskavadki, seda, kes nagu noh noh, palju jõudu neile andku tuld, aga mina, mina nagu ei oska või minu minu jaoks on see nagu väga raske ja pingeline ja see eeltöö ja järeltöö kohapeal töö ja kõik see Esiteks oled sa praegu mõra paljude nende õhtute juhtide südamesse, kes nii-öelda tagumikust v välja pingutavad, et saada neid kõnesid, eksju, sa oled praegu populaarsuse tipul ja nüüd sa ütled ei. Ja palun vabandust, kõik õhtujuhid, kes te ootate neid kõnesid, aga jah, mina, mina, mina ei, ei ole see, see inimene ja teine asi on see. Ott, sa ei peaks neid üldse nii ette valmistama, kas sa saad aru? See ju käib ju niimoodi, et õhtul läheb kohale, küsib ära nii pruudi nimi mis ekspeigmehe nimi ja läheb nagu peale 10 nagu käpas nalja ja need tuleb õhtu jooksul ära teha ja. Ja mina olen nii korralikult kasvatatud, et mina ikka tahan, et mul oleks nagu kõik asjad paigas, et et improvisatsiooni oleks võimalikult vähe, et ma teaksin, mis toimub ja mis kell ja nii edasi ja seetõttu noh ma kipun teinekord ka üle mõtlema igasuguste asjadega ja siis ja siis kõik see pinge sealt ei ole minu jaoks. Kuule, meie piklikku kohtumise huvides, täna, kui sa ütled, et, et sa, et sul on palju selliseid asju, mida sa ei tee, ma saan aru, et sa oled nüüd läbi mõelnud, kas sul on nagu sellised teemad ka, millest sa ei räägi mille, mille kohta küsimise ma võiksin järgmise kahe tunni jooksul ära unusta. Ei, sa võid küsida kõige kohta, mida tahab. Jõuame rääkida naistest, viinast ja nii edasi, millest iganes. Mind mingid inimesed, mingid hääled, nii-öelda minu peas hoiatasid ette, et Ott Sepaga läheb ühel hetkel võib-olla keeruliseks, et sa ei saa aru täpselt, millal ta nalja teeb ja millal ta räägib juttu, mis võiks nii-öelda nalja kategooriasse minna. Ott, lepime kokku niimoodi, et sa, kui sa teed nalja, siis sa ütleme pärast sõrme, kas sa tõstad sõrme, siis on minu jaoks aga remargi korras kuulajate jaoks ka, nagu ütled kuidagi nagu nii-öelda tähistad ärasele, kui nali tuleb. No ma võin siis jah, mõelda mingisuguse märgi välja või sa paned mingisuguse laheda Kõllimistel siin keerulises masinas. Me võime panna võib kohata kohe ära proovida, näiteks siis, kui sa teed nalja, et siis me paneme sellise kõlli. Ärgaks piknikul. Varasemalt on väga hea, aga siis lepime kokku, et me teeme nii, et kui sa selle kõlli paned, et siis ma ei ole kohustatud kohe. Ei ole absoluutselt pomina, vajutan seda nuppu. Ja eks ole korea veel, ma tean inimesi, kes ütlevad, et nemad hoiavad näitlejatest eemale väga lihtsal põhjusel. Nad ei armasta ka teatud väga lihtsal põhjusel, sest näitlejad on kõik valetajad. Valetamisest koosnebki nende ott. Millal sa viimati valetasid? Oota, oota nüüd nüüd. Eks ma ikka valetan ka, aga niivõrd äkilise küsimuse peale Ma ei taha sind kinni jooksutada kuidagi. Me võime, tasid, tänan küsimast, võime rahulikult selle koha pealt edasi minna ja siis, kui sulle nagu meelde tuleb. Järgmisena. Siis ma tõstan keskmise näpu ja siis sa ei pane kõlli, ma ütlen minema. Absoluutselt kas sinu jaoks on olemas mingeid nagu väga sellised selged põhimõtted. Millised inimesed Sulle selles mõttes noh, ei meeldi või meeldib, ei ole ju tähtis, eks ju, aga aga millal inimene sinu jaoks muutub? Muutub selliseks, keda sa võiksid kuidagi nagu tituleerida pätt või lurjus. Noh, nüüd oli see valetamise, eks ju, sild, ma proovisin siit kuidagi edasi kiskuda. Kas valetamine kuulub nende asjade hulka? Ei valetamine on väga-väga lai mõiste, eks ole, ja noh et valetada saab ju hästi ja valetada saab halvasti ja see on väga subjektiivne ja väga kontekstipõhine, et, et väga ei kindlasti mitte. Kõik inimesed valetavad ju, sina isegi valetad ka hõlmatult. Jumala kindel. Ma olen juba see sissejuhatuse jooks on mitu korda valetanud, no näed, ja ma okei, sinu kohta ma ütleks, et sa oled täitja lurjus, aga no kõikide inimeste kohta, kes valetavad ehk siis peaksid olema kõik maailma inimesed, pätid nurjusid, aga noh, ma usun, et nad ei ole seda. Ma arvan, et mina võib-olla amee kahekesi, aga, aga, aga mis, mis, mis peaks juhtuma või mida inimene peaks tegemata sellise tiitli sinu käest nagu külge saaks pätt ja lurjus, no näiteks jah, väga suured sõnadeks. See ikka oleneb juba mingist käitumisest või tegudest mitte nagu mitte nagu mõttemaailmast sest igal inimesel oma mõttemaailm ja noh, selle järgi, eks ole, on ju ka kole liigitada kedagi. See on kindel tänase pikniku külaline, nii nagu te juba siis ka hääle järgi. Ma olen kindel, ära tundsite, on Ott Sepp, ott tuli meile piknikule väga mõnusasti oma muusikaga mitte, ta oleks ise arvanud, et raadio kahe muusikavalik vajaks täiendamist, vaid ma ise palusin seda teha. Ja Ott on salvestanud ilusasti korralikult plaadi kaasa. Kas sa võid kuskilt maalt? Ma ei tea ka sissejuhatav või teeme niimoodi mängima nagu loo ära ja siis sa räägid, miks sa selle loo selle plaadi peal kõrvad? No teeme nii, kuidas sa ütled? No teeme nii. Läheb esimene lugu. Ärgaks piknikul teada, siis on rahade vaks Nicole, täna on piknikutekil siin minu kõrval võtnud lihtsalt Ott Sepp. Ott, kui palju sa ise muusikat tegelikult kuulad üldse niimoodi, et sa võisidki maha või, või siis toimetada teed, kuulab muusikat? No ma panen küll, kui ma toimetan ja teen siis taustaks midagi tiksuma, teinekord aga, aga niimoodi, et ma nüüd kohe päriselt kuulaksin ja analüüsiksime seda, et seda nüüd väga tihti ei ole, võib-olla siis kui ma kõnnin mööda tänavat ja panen klapid kõrva, et siis teinekord nagu hakkab mõte liikuma või noh, näiteks et et kui huvitav muusika või kohal muusik ja kus saaks seda näiteks ära kasutada erialaliselt või no misiganes. Või noh, ma mõtlen, et mis, mis visuaalne pilt mul tekib, kuulates seda konkreetset muusikat või sul tekkis siis, kui sa kuulasid praegu pysti pais ealisakse see pilt on tegelikult selle loo video, sest et see video on väga lahe niuke, väga retro ja siis noh, selle looga tuleb mul ainult see video meelde ja sellepärast ma ka valisin selle loo. Nüüd sa julged nüüd paljastada ka selle, et sina oled ka üks nendest MTV vaatajatest. Arvukatest vähestest oleneb, millist kanalit nagu silmas peetakse, parasjagu ei ja nii ja naa. MTV põlvkonnast oled sa vist enam-vähem indrek, sa oledki valentinipõlvkond. Olen sündinud 82, mis siis on, on jah enam-vähem Sul peaks olema pöial muideks töötama teistmoodi ma olen, ma olen lugenud või kuulnud esimest põlvkond ja vot või see on juba SMS põlvkond ja. Ma ei tea, töötab küll, töötanud, räägime natuke teatritest, ehk siis uskudes klassikuid, eks ju, kui on öelda laval püssi ja seina peal, siis tehku pauku ka. Ott, mis on vaja selleks, et saaks ühe näitleja kohta öelda, et ta on heas vormis näitleja, sa oled kuulnud sellist väljendit kindlasti? Heas vormis näitleja ja ja noh, see tähendab, eks ole, mingil määral loomulikult füüsilist vormi, aga heas vormis Noh, minu jaoks praeguse tähendab avatud mõttemaailma või noh, niimoodi, et suudaks nagu aktsepteerida kõiki erinevaid stiile, vorme mis iganes niimoodi, et noh et, et sa ei ole nagu iseendas kinni, et sa ei ole, et sai, sa suudad. Sa suudad mõtteliselt kõike. Ma ei tea, kuivõrd aru said, mis ma mõtlesin laias laastus midagi sellist. Milliseks enda vormi nagu hetkel hindad? Keskpärane? Alati on arenguruumi. Murvasti vormi puhul räägitakse vähemalt spordis. Ma olen kuulnud kolleege rääkima sellest, et on olemas nii-öelda vormikõver, kummale poole sul vormikõver nagu praegu minema, see on ülespoole allapoole, allapoole tulemas. Mul on tunne, et ta praegu on kuskil niimoodi jookseb niimoodi keskel piiksuga ja varsti ehk ma loodan, hakkab tõusma ülespoole. Nüüd kui nüüd, kui ma olen natukene puhanud Kui need, mis nagu selle vorminõude tekkimise, mis sa oled ise nagu tundnud, mis selle vormi tekkimise nii-öelda taga üldse on, et läheks nii-öelda paremaks või hakkaks nagu tulema? See on mõõdukus igasugu kõige suhtes põhimõtteliselt, et sa ei tööta üle ja sa ei tööta liiga vähe ja et need tööd, mida sa teed, oleksid võimalikult eriilmelised ja samas, et sul sul jääks aega ise ka vaadata ringi, laias maailmas, lugeda, vaadata filme, kuulata muusikat. Ma ei tea, mis iganes kedagi arendab kuidagi. Kui palju teatritöö või näitlemise töö juures loeb see, mida sinu rollidest kirjutatakse, kui palju sa ammutad nii-öelda tagasisidet või informatsiooni sellest, mis on kellegi poolt kuskil kirja pandud, sa mõtled kriitikat, siis mõtlen kriitikat? Ma ei, mul on natukene selle kriitika sõna suhtes nagu selline keeruline, ei ole ju kriitika midagi. Aga sa mõtled siis, ütleme kellelegi keegi oli, ütleme, need inimesed tagasi, ma proovin niimoodi ja ma ei tea, kas see ka õige, ma proovin küsida seda, et kui palju sa loed seda, kui keegi on käinud teatris, on kirjutanud selle kohta tüki ja keegi on nii-öelda võtnud ja toppinud selle nii-öelda trükimasinasse ehk lasknud selle teksti nii-öelda siis eetrisse on siis kriitika, on see, siis on see siis kirjeldus olu, loolisus, mis nagu iganes sealt välja tuleb, kui palju sa seda sellist kraami loed? No ma ikka loen, kui see puudutab nagu mind või minu töid, siis ma loen, aga ma olen enda jaoks selle kokku leppinud iseendaga juba, et et see ei pruugi minu jaoks midagi tähendada. Sest et noh, kõik tagasiside on alati üsna subjektiivne ja olenevalt inimesest ja olenevalt etendusest, kes, kes mida see inimene vaatas ja nii edasi, et see võib olla väga varieeruv Kas sinu jaoks on olemas sellised olukorrad ka, kus lugu alustab, mitte nii-öelda pealkirjast vaid alustad lõpust, vaatad ära, kes sinna alla kirjutanud? Ja alati, ma vaatan kõigepealt ära, kes on kirjutanud ja siis kõik muu ja siis hakkad lugema, siis hakkan lugema. Nojah, no ma tegelikult ju tahan, nagu selles mõttes teada saada ju, selle küsimuse mõte on see, et kuidas see üldse nagu tööst tagasisidet saada? Mul on hästi lihtne, Ma nagu kuulan, peale seda, kui see saade on eetris ära käinud, korra veel lindi üle, istun punastanud, teen võib-olla mõned märkmed, kui on põhjust ja järgmine kord on parem, eks ju. Teatriga on nagu selles mõttes nadi või keeruline sadedena tükki sa mängid seda teist või kolmandat korda. Need kaks ja kolm, teine ja kolmas kord on täiesti erinevad asjad täiesti erinev maailm. Ja ei saa ju kuskilt järgi vaadata kolleegide käest, sa võid ju küsida ka, kolleegid on just semud, eksju, nad on ju Meidid, nendega minnakse õhtul koos välja, tühja nad alati räägivad seda, mida, mida tegelikult peaks tegelikult räägivad, tõsi, vähemalt. Tris küll, kui on ikka hea semu, siis, siis ta võib sulle öelda täpselt nii, nagu asjad on ja isegi ütleb ja peabki ütlema, sest et teda ma võtan adekvaatselt, mitte emotsionaalselt. Ja noh, ja siis seeläbi saan isenesest parandada. Mis kategooriates või mis sõnadega või mis asjad need on, mida siis räägitakse, kuidas, kuidas näiteks kirjeldatakse mingit mingit mingit tükki, noh, ma kujutan ette, et oh, kulutama panid väga hästi, täna vaatasin vahelise, uskus ja kas sõna uskuma on nagu mingi mida kasutada? Aga mitte eriti uskumine on noh, me kõik näitlejad teame, et seal on üks suur pettus nii, aga ei noh, miks mitte uskuma tegelikult öeldaksegi uskuma jah. Ja öeldakse veel igasuguseid asju, öeldakse väga tehnilisi asju, teinekord proovi mõned meenutada, mis sul on räägitud. Noh, alati alati mainitakse ära seda, kui sa suudad teha midagi uut, mida keegi pole kunagi veel näinud. Ja kui keegi juba on midagi näinud, siis öeldakse, et vot seda asja sa oled juba teinud seal, eks ole, näiteks ja noh, samas ei pruugi halb olla, aga noh et kas see on hea, nüüd, mõtle ise või? Või et seal kohasse monoloog sull, eks ole, seal sa nagu läksid rollist välja, ma arvan, et sul võis olla see probleem, et sa arvasid seda, aga ära arva seda. Ja, ja kui niimoodi öelda, sõbralik, eks ole, et siis keegi loomulikult ei solvu, vaid kõik kõik võtavad seda väga. Aga kas kuidagi mingi märgi keeles on ka nagu aru saada, kui kolleeg käitub nii, siis vist ma ei hakka isegi küsima, parem kui ta, kui ta niimoodi on loomulik või käitub. Kõige kenam pettemanööver on, ega see ei ole, eks. Eks ma arvan, see on igal pool kõikidele elu eluvaldkondades, täpselt samamoodi, eks see on umbes nagu köögis, eks ju, ei, täitsa huvitav, köögis ahju väga-väga põnev väga. Ma täitsa vaatasin kohe. Täitsa sümpaatne, ma olen mõelnud seda, et tore on ka veel see tore on, kunagi ei tähenda mitte midagi, ma ei teagi, kui asi on tore, siis on selgele ja nojah, selline jah, huvitav jah, et see oli huvitav siis see tähendab. Et aga kõik see ametlikum poolne igasugused igasugused preemiad, igasugused tunnustused Sul on Mäkanud, sa oled ju kolleegide poolt ju Vanemuises eneses seks joonud aasta lavastaja ühe tüki pealt, arusaadav, ma, ma kujutan ette, mismoodi see tulla võis, aga mul on nagu lihtne selles mõttes halb uudis, et pärast seda ott nüüd sa pinguta või nii-öelda veri ninast välja, aga sa ei saa teist korda enam teist korda lihtsalt ei anta. Ja ta on ju niimoodi, sa võid teha teise, väga hea hooaja, kolmanda, väga hea hooaja, aga kohe uuesti seda ei anta, sealt ta juba sai. Ei, ta ei pruugi nii olla, vähemalt mitte meil, Vanemuise teatris meil ikka antakse, nii et. Aga ma ei teagi, kuidas meil tegelikult andeks Ei. Tead vot sellised asjad ei ole kunagi eriti kindlad, need on nagu nad on ja täpselt nii, et kuidas inimesed parajasti, mis tuju neil on ja mida nad mõtlevad ja. Ja kui palju see sulle loeb, kui palju see konkreetne asi sulle luges, sa lavastasid tüki kass, kes kõndis omapead, eks ju, kui ma ei eksi ja, ja selle eest, sest noh, teist lavastust ei olnud teisele vastu, selle eest said konkreetses preemia, mis, mismoodi sinuga rääkis. Minu jaoks, et ma ei usu, ausalt öelda, ise see nüüd oli küll parim lavastus sellel hooajal Vanemuises ja see ongi parim lavastus, parim lavastaja lihtsalt ei pruukinud olla parim lavastaja. See võis olla hoopis siis, ma isiklikult arvan, et oli hoopis teine lavastus ja ma olen üsna kindel, et see nii oligi. Aga miks mina selle sain? Kuna tegemist oli ikkagi minu debüütlavastusega, siis ma arvan, et see oli nagu tunnustus niisugune noh, täitsa hästi, miks mitte teinekord veel proovida? See oli nagu midagi sellist minu jaoks. Tähendab, ma olin muidugi väga uhke selle üle, aga ma mõtlesin, et noh, et väga hea lavastus muidugi, mis ma tegin ja kõik, aga et oli veel parem. Aga mismoodi sa reageerisid sellele, mismoodi see sinu noh, nii-öelda sinu enda sees mõjus hommikul ärkasid üles, järgmisel hommikul läksid, vaatas peeglisse. Silma parima lavastaja, noh, mis täna teeme? Muidugi tõmbasin paariks päevaks õhku täis ja nii ja ego ja helistasin kõikidele kursakaaslastele. Ma ei tea, kas sa juba oled lugenud lehti või kuidas, kuidas, kuidas on selle värgiga, nojah, mul siin sain, vahepeal võiks preemia. Aga no tegelikult. Ma nüüd ega see jah ei olnud niimoodi, et ma õhtul läksin magama ja olin nagu selline tavaline inimene, järgmisel päeval tõusin, oli maailma parim lavastaja, et see oli nagu ikkagi sihuke pisike vahe, tunnustus. Näid sa oled õppinud näitlejaks, lõppenud lava ei oleks. Kas andis mingi sellise tõuke ka, et me võiksime uskuda, et Ott Sepp on 10 aasta pärast pigem lavastaja kui näitleja? Ma tahaks loota, ei, ma kindlasti tahaks veel kunagi proovida lavastamist, aga see ei ole nagu mingi eriline eesmärk. Sest ma arvan, et kui lavastada, mis asi algab ikkagi ideest väga pihta, mitte lihtsalt sellest tahtest, et oh, ma tahan lavastada ja ma nüüd loen palju näidendeid ja äkki mõni mulle meeldib ja siis ma üritan seda lavastada, siis ei tule sellest asjast eriti head nahka, et kui on ikkagi suur idee ja siis sealt pealt see nagu tuleb iseenesest kuidagi kuidagi minu jaoks tundub see praegu nii olevat, ma võin ka muidugi eksida, sest ma olen noor ja loll. Ärgaks piknikul. Kas sa kunagi ei ole olnud ja mitu korda oled, ole siis lõpeta elust ja lugu ära ka, nagu IŽ peab tegema. Ja te kuulsite praegu fantastilist Soome ansamblit, Aavik ka minu nime Načep meeldivat õhtu jätku. Aitäh kunagi olid sellised asjad nagu tiitleid ja kategoriseerida või noh, nagu bändidel ja ma arvan, et oleks saanud nii-öelda taxi peale küll või tariifi peale. Ärgaks piknikul on saade, mida te kuulate ja tänase saate piklikud tekilistub Ott Sepp ja me räägime loomulikult teatrist. Alustasime tagasi, jõuame rääkida veel mustalt miljonist asjast. Eesti inimene on tegelikult vist suhteliselt teatri hull, ma, ma arvan, et sellele väitele on väga raske vastu vaielda, proovi kuskilt haugata piletit hooaja keskel draamasse või, või, või linnateatrisse mõnda teise sellisesse suurde teatrisse ei saa. Kui sa ei ole kuu aega varem nii-öelda õigel kuupäeval hommikul kella üheksa kassas, siis tõenäoliselt oled sa piletit. Nojah, aga tegelikult, see on terves maailmas niimoodi ja noh, ikka ju kõik. Londoni ja kõik sellised teatrid on juba aasta enne on kõik piletid broneeritud ja ostetud, et selles mõttes on noh, seal on tore, see on hea käekäigu. Mul on muidugi mingi teistsugune kogemus ka, võib-olla see on ainult võlla üksiku punktipealt selles mõttes, et kuskil Viinis nii-öelda väga klassikalist ja väga nagu sellist asja õhtul läksid korraks niisama naljapärast kassast läbi ja seal ei palun kohe sate. Jaa, ei, muidugi noh, see on. Kuidas kunagi hobus kunagi. Aga millest see, mis sa arvad, On sellel mingi põhjus ka kui ma küsinud Eesti kohta, et miks inimesed käivad paljude, ostetakse ära praktiliselt kõik, isegi teise sordi sordi, selline keeduvorst läheb? Kas näitavad omavahel räägivad nagu selles, et, et no kuule, kamoon jälle või see ka või? Ei tea, no kõik projektid ei lähe samas hästi, eks ole, lähevad. Noh on ikkagi mõned kindla peale minekud ja kui on noh teada, et head näitlejad mängivad ja hea tükk ja noh, et siis loomulikult müüakse täis harilikult. Mõnede eksperimentaalsemaid tükid seevastu on pooltühjad. Nii ta, nii ta on. Nii ta on Jah, ei, ma ei tahtnud. Mida sa ise teatris viimati vaatamas käisid ilma nii-öelda kohustusliku? Noh, ma ei tea, kas üldse näitlejate jaoks on mingid etendused või tükid kohustuslikud ka? Millegipärast arvanud aeg-ajalt tõenäoliselt nii-öelda soovitatakse kategooriliselt midagi vaatama minna, aga, aga mida sa ise viimati vaatamas käisid? Tõmbasin sul kulmu kortsu praegusele küsimusele. Oh heldene taevas. Ma ise käisin tegelikult. Oi-oi-oi noh. Igasugused sellised küsimused, millal sa viimati vihastasid ja milles on alati teadnud? Tõmbavad jah, ma ei, ma ei suuda. Ma pean tagasi kerima asja võtab tykk aega aega, et ma pean mõtlema, mis ma vist käisin Endla teatris. Damas tüki nimega kangelane. See oli tore, mulle meeldis. Ja pärast seda. Samas mina ei olegi käinud midagi. Ma ma ei tea selle tüki nii-öelda kaasvõi osatäitjaid kõiki tavandi või oli, oli rollis, ei jää Avandi Avandi. Saatis piletid ja palus tulla, ei mis piletid ma lihtsalt läksin. Jajah, muidugi, jajah, see on teistmoodi. Just vaatamata sellele, et ükskõik mismoodi sa ka ei, ei rabele lava peal võib olla no mingit mingit hoopis teistsuguseid helged hetked populaarseks tuntuks inimese ei tee ju teps mitte, eks ju, teater vaid tegelikult ei oleks mitte televisioon ainult. Ja, ja, ja noh, hea, kui sa teed saadet, veel parem, kui sa näitab mingit filmi mingis Gazas, mingis kõvas asjas, nii ta kipub olema peale seda, kui linadel ja ekraanidel vist rohkem linadel oli ära käinud, tulnukas siis tõenäoliselt enam nii-öelda rahulikult linna peal käia ei saanud. Jah, mõnda aega mitte millega, millega tervitati või, või kuidas, kuidas publik vastu võttis? Võttis vastu ikka rõõmsate hõigetega tsitaatidega filmist. Esimesed kaks päeva oli see päris naljakas ja edasi muutus väga tüütuks ja on tüütu siiamaani. Õnneks nüüd inimesed on vaikselt hakanud unustama, tulevad uued asjad peale ja nii edasi, aga noh, siiamaani teinekord keegi hõikab midagi valdise teemalist ja siis noh. Et. See on iseenesest muidugi tore, eksole ikkagi noh, film ja sai kuulsaks ootamatult ja seda tehes me ei arvanud üldse, me arvasime riiulisse ta jääbki ja kõik nii edasi, aga jah. Kui ühte asja korrata, palju, siis ta muutub loomulikult. See on tõsi, kui ta oleks teadnud või vähegi aimanud ette seda, et selle, selle kõigega võiks nii minna, kas kas siis see, jah, selles nii-öelda kaasa lüüa oleks tulnud sama kergesti? Ma saan aru, see on täiesti rumal küsimus, selles mõttes puhas spekuleerimine, aga siiski. No kui nüüd oleks Diana ei noh, ma arvan ikka jah, sest et tegelikult seda teha oli ääretult tore see filmivõtted ja see roll ja kõik, see stsenaarium, see oli fantastiline, et noh, see on ainult kõrvalnähe, kõik see tähelepanu, selline kõrvalnähe ja sellest tulemusest üle olla või kuidagi hakkama saada, et sellest ei tohi lasta lasteaia lasteaiast juhinduda. Noh, kui ma hakkan mõtlema iga asja peale iga tüki peale. Heldeke, aga mida inimesed pärast mõtlevad või kasvõi noh, siis on ju läheb käest ära. Mis näitlejaga siis toimub, kui, kui mingi selline, kas hästi õnnestunud ja enamasti ikkagi ongi hästi õnnestunud ja ja kõvasti nagu käima läinud, roll teda nagu kinni hakkab hoidma, eks ju. Neid ju näiteid noh, teatrist tegelikult tuleb ju oma lasteaias ju. Noh, ma ei tea, Vaariku Ivan Orav, eks ju, saatis seda nagu pikka aega siis Võigemasti saatis tema pikk nina hästi pikka aega, eks ju. Noh, ja nii edasi jah, egan iga näitleja enda asi, mõnele see võib-olla meeldibki ja ta jääbki elu lõpuni ühe rolli juurde, on sellega väga rahul, teisele ei meeldi, eks ole, kui ei meeldi, siis tuleb aru saada kohe esimestest ohumärk, sest noh, minul näiteks rullnoka imidž on siiamaani väga tugevalt küljes oleksid endale teise nii-öelda teiseneda. Ja, aga kui ma seda teist sammu tegin, siis esimesele, siis esimene kursus ei olnud, keegi ei teadnud siukest filmi monteeriti ala ja noh, ma elu sees ei oleks arvanud veel siis ka, et noh, et sellest tuleb selline asi ja vot nii ta läks. Ma kujutan ette, mismoodi ühel hetkel Eesti teatrikriitikud asuvad analüüsima, ütleme, vaadeldes ott, sepa, näitlejakarjääri, selliseid heledaid punkte, mismoodi nad analüüsivad seda, milline oli rollilahendus valdises, milline oli rollilahendus filmis Jan Uuspõld läheb Tartusse ja need erinevused, Janet Finessid nende kahe rolli vahel. Jah, võib nii juhtuda seal mõned erinevused, isegi. Ja see nende inimeste elu lihtsamaks praegu nad saavad Eesti rahvusringhäälingu arhiivist alati ju nii-öelda välja võtta sinu enda sõnad. Jah, tulnukafilmi puhul, algne idee ei olnudki sellest teha niivõrd sellist pöörast komöödiat ja näiteks ropendamine, mis on noh, on üks põhiasi, mille millest räägitakse selle filmi juures, et et see ropendamine ei olnud selle filmi tegemise käigus üldse nagu mingi teema või ausalt öelda, ma ise ei pannud tähelegi, et seal on nii palju või kuidagi sime. Kui film valmis sai, siis meie inimesed hakkad, siis mõtlesime, et jah, on jah kuidagi, aga samas kui seda tehes mõtlesime, et nagu tegelikult ju nii on või no inimesed räägivad isegi, isegi ropendanud päris palju, teinekord. Sest et see lõdvestab närve väga hästi, aga et tulnukat tehes siis üritasime seda teha tõsiselt, eks ole. No mille tõttu ta nagu. Ta erineb tegelikult sellest algsest stsenaariumist, sest monteerimise käigus režissöör avastas, et ta ei tule päris täpselt välja, nii nagu ta mõtles, ja siis tegi ta sellest nagu sellise natuke teistsuguse, natuke sellise komöödiat tegin, et osad sinna 11 osa ja nii edasi. Et, et jah, et ma naguniivõrd ei lähe karakterisse sealt tulnud ka filmis, kuivõrd oleksin Jan Uuspõllust, kus oli, oli nagu palju lihtsam nagu selles mõttes siukest värki teha. Vot selline oli minu analüüsinud Nendega ja nad on väga tänulikud seda, seda uurima asusid afilmidena noh nii-öelda kui sa oled ise hiljem vaadanud seda siis kõik OK või kuidas sulle tunduvad filmid tulid välja sellised? Tore, toredad ikka hea vahetevahel vaadata filmi kogemusi radikaalselt nüüd erinevad, eks ju, ja enam-vähem või ütleme tegelikult, ega see uru vist ei, muide, ta ei ta ütleme, On küll komöödiaga natukene teistmoodi tehtud asi. Ta on teistmoodi tehtud, jah, nooru uru puhul ma ikkagi mängisin, nooru on selline tegelane, kellega publik saab nagu iseennast samastada või noh, see mõistuse hääl, et noh, seal ei olnudki vaja midagi seal lihtsalt pidi pidi mängima iseennast. Ja siis ütleme siis lõpuks üldse see film, kus sa mängisid kassi. See oli nüüd nagu nagu vanade selliste filmikategooriate järgi see oli siis nii-öelda kunstiline film. Ja lapse varastamine ja jah. Jah, kunstiline film. Nagunii-öelda tunne nendest filmidest noh, peale nende osade tegemist, et kuskil on jäänud nagu mingi asi, mida tahaks filmist teha või, või tähendab selles mõttes, et filme muidugi ei ole ümber teha või ei, mida tahaks nagu lihtsalt veel teha, vot sealt hakkas nagu mingi asi kooruma mingi selline, mis, mis tegelikult inspireeris, aga filmina niisugusena noh, tegelikult valmis ei saanud, nagu sa ise kujutad ette. Auhinnatud lavastajana näiteks kasvõi ja. Tõmbab sind rohkem nii-öelda sellel koomilise poole peale või tahaks teha kunstilist filmi. Ma tahaks kõike teha kogu aeg hästi, palju, mitte väga palju parasjagu. Ma tahaks teha koomilist filmi ja ma tahaks teha kunstilist filmi. Ja ma tahaksin neid teha vaheldumisi, kogu aeg. On see koht, kus ma pidin näppudest olemas, on? See ei ole nali? Ei ole nali, ei ole üldse film, väga tõmbade filmikunst ja mul on endal kodus tohutu filmi kogu ja ma vaatan filme kogu aeg ja ma uurin infot ja tausta ja see on väga põnev, ma ei tea nagu hobi või või ma ei oska seda seletada ja kunagi äkki toidud või isegi mõne väikse asjaga hakkama saada. Teeks ise ühe filmi, kirjutaks lavastaks. See on täiesti kindel, et erinevad produtsendid praegu panid kõrva sellele episoodile peale kindlasti ja ma hakkan saama kohe ohjeldamatult kõnesid. Järgmise, palun, tule ei kutsuta õhtujuhiks, vaid palutakse tulla teha üks väike film. Ja vaat siis ma siis ma siis ma olen nõus, kui keegi mulle nii ütleks. Aga vaata, kus ma nüüd, mis, mis sa küsisid, monoproovisid, et, et kunstifilmi naljafilm, jah, ja noh, eks mul on, see naljavärk on kuidagi nagu hingelähedane ja tuleb kuidagi teinekord isenesest lausa välja, et noh, miks mitte selle peal liugu lasta, aga samas ma tahaks teha väga midagi tõsiste kurja ka oleks mängida alati igasuguseid ajakirjanikud teinekord küsivad küsimusi ja siis nad sihuke lollakas küsimus on, et mis su lemmikroll on või mida sa tahaksid, mäng? Tõmbasin maha, ole hea, sest et see on tõesti selline klišee küsimus natukene, aga no hea küll, ma siis ütlen, et jah, ma saaks mängida mingit väga kurja tegelast ja mitte sellist koomilist kurja nagu kohe ikkagi tingimusteta kuri. Paha põhimõtteliselt seda kuidagi seletada ka. Et miks ma ei oska seda seletada, ma lihtsalt tunnen, et ma ei ole midagi sellist teinud veel ja ma tahaks väga seda proovida. Kas inimesed, kes usuvad, et nii-öelda selline kurjus ekraanil tiražeerib seda kurjust on olemas inimesed, kes arvavad, et kurjus ekraanil nii-öelda vähendab kurjust, sina oled ilmselt siis see teine, sest vaevalt oleks, sinu ambitsioon on mängida väga kurje inimestelt. Kurjust on vähe meie ümber, et oleks vaja ja propageerida. Ei ma mõtlen seda kurja mängimist väga egoistlikult. Ma ei mõtle praegu üldse, kuidas sellega ühiskonda parandada või muuta. Ma lihtsalt mõtlen iseennast, iseennast veel rohkem avada või kuidagi veel paremaks saada. Äkki aitab? Mis filmi juures on nagu see, mis nagu sellise noh, sellise maagiale mõjub, et, et sa, et sa, et sa siiralt nagu räägiti sellest, et sa tahad, tahaksid teha. Ma ei tea, võib-olla ma ei oska seletada seda maagiat, see ongi hea, sest kui ma seda oskaks seletada, siis ei oleks enam maagiline ja ma enam ei tahagi. Mille poolest erineb selgelt, ütleme no ma saan aru tehnilises mõttes, mille poolest erineb teatrist aga, aga näitlejad, mille poolest see näitleja jaoks teistmoodi on? Võimalik? Ka teater on, eks ole, no see on lihtlabane nüüd algtõed, eks ole, teatris etendus sünnib iga õhtu uuesti ja noh, nagu siin enne sai öeldud, ta võib olla kardinaalselt erinev ja ta ongi, iga õhtu on täiesti uus ja erinev etendus. Mõnikord on ta hea, mõnikord ta ei ole nii hea, et mõnikord on ta halb, olenevalt 1000-st tegurist. Aga film on sihuke, mida sa teed ja näed, sa pead lihtsalt ühe korra selle õige asja kätte saama, see võib võtta tükk aega aega ja kui on palju aega ja raha, mida muidugi harilikult ei ole, eriti Eesti filmi puhul, aga kui on ja siis sa saad selle ühe õige emotsiooni kätte ja kui see on õige, siis see jääb igavesti ja pärast võib tulla sellest. Suur kunst. Kolmas lugu, sa nüüd ette öelda äkki, ja luu, mida ilmselt paljud inimesed teavad ansamblit kuup käis hiljuti ka Eestis, siit ta tuleb. Ärgaks piknikul fantaasia kõik raadiokuulajad tunnevad ennast samas samas ametis kui kõlasse. Samson koopia ja suvisel suvisel teemal jätkame seda väga hästi välja ei suuda, aga selline see on natuke selline. Siuke klišeed väga meeldivat, klišeelik, õige see on need, mis müüvad alati kõige paremini kõige naljakamad ja siis tulebki teha siukest raadio, klišeed ja natukene häält niimoodi ja. Juba töötab väga hästi ja väga mõistlik on alustada lauset sõnaga hea. Ja, või nüüd sa pead telefoni välja lülitama, kui sa piknikule tulevad. Vabandust, aga kas sina lülitasid, sest minu ja mina ütlesime siis ma leidsin ja täna on raadio kahe piknikutekil võtnud lihtsalt Ott Sepp, me hetk tagasi ennem sedasama rääkisime filmist ja. Põtkima ei hakka siis ma küsiksin filmi filmi teemadel sinu käest mõnda asja veel. Kui sa ei lubanud küsida, oman sellist lemmikrolli, siis, siis seda sa peaksid ometi kuulajale rääkima. Mulle ka, millised asjad, nagu sulle üldiselt meeldivad või mis asjad on need nagu praegu, mis siin nagu niimoodi erutusest värisema ajavad, mida maailmalinameistrid valmis on saanud ja mis sinu nii-öelda kodusesse videote jõudnud on. Tead oioi oi, jälle hakkan ajama mingit üleüldist mula ja ei vasta konkreetselt, ma loodan, et sa ei hakka põtkema selle peale, sest et mulle meeldivad kõik maailmafilmid välja arvatud mõned, mis mulle ei meeldi. No mingit printsessi väärikud, neljandat osa, ma pakun, sa, mees ei ole näinud, ei ole mina näinud, sina oled, kuidas oli? Mulla mõjub, tähendab ma olen selles mõttes näinud, ma ei suutnud nii-öelda, ma ei suuda sulle seletada, mis seal nagu toimus või oli, aga, aga okei, selline selline üüber kommertsjah juba. On ikka üle mõistuse kommertsma, usun, et printsi päevikut kuus oleks juba niisugune film, mida ma vaataksin ja see oleks juba päris tore. Aga, aga kõik muud filmid alati, isegi kui on väga halb film ja isegi kui on aru saada, et on üritatud head filmi, jätan päriselt halb film siis mind ikkagi huvitab just see, et õppida nagu neist vigadest, et aga miks siis on ainult film ja miks ta ei tulnud nii hästi välja ja aru saada, et noh, eks ole. Sellepärast jah, aga kui nüüd okei, ma konkreetselt minu kõige lemmikum, režissöör On üldei tee üldse mitte Mängufilme vaid jaapani anime, et tema nimi on saaki, kui sa tead teda. Ta ja tema filmid on täiesti üle mõistuse fantastilised, tema loo jutustamise oskus on täiesti tastiline, ta. Need lood, nad neis puudub igasugune. Või noh, oleneb filmist, aga näiteks ühes ühes filmis puudub igasugune vägivald absoluutselt ja see kestab kaks tundi ja vaatad seda täiesti lummatult. Ja see on, see on täiesti fantastiline. Ja mis seal on, see tähendab, ma ei oska seda seletada, vot see ongi see maagia. Seda kausta sul ei ole, kuhu sa saad kirja panna need asjad, mis on nii-öelda kindla peale nagu töötamise, et sul on ainult see kaust olemas, kuhu sa paned kirja need miks, nagu see asi nagu tööle ei hakanud. Jah, ja et kuidas oleks võinud teha ja ja jah ja kuidas oleks võinud hoopis kellegi teise panna dialoogi kirjutama? No Jaapani anime, et ma pakun, sa ikkagi teha ju ei taha, see ei ole see. Kindlasti mitte, aga, aga seal jah, vot sellesama saaki puhul, et seal on hoopis teine asi, see, mitte mitte see tehnika, millest ta filmi vaid ikkagi see maailm, mida ta suudab luua nii ehtsalt, et sa lihtsalt lendad sinna sisse ja krõmpsti, oledki seal sees ja pärast tuled välja ja nutad. Kuidas Eesti filmi vaatad või kui palju seal nagu neid filme ise noh, mis Eestis tehakse? Kumba kausta seal läheb rohkem? No mis siin pattu salata ega läheb ikka, et mis oleks võinud paremini ja teisiti ja kuidas üldse teha? Aga mis on nagu Eesti filmis, mis sul on nagu tundub, no sa saad praegu rahulikult rääkida, ei ole ise teinud, ühtegi veel, sa nii-öelda ei vastuta selles mõttes, sa oled olnud alati ees, eks ju, keegi ei saa öelda, et näed, Ott Sepp, püüamnendatakse projektirahasid üle tõmmata ja seetõttu nüüd räägib praegu sellist või teiste, mis sulle tundub, et mis on nagu see, ma küsin teistpidi, ma küsin ilusasti. Mis on Eesti filmi selline eripärale omapära peale selleta tehakse vähese rahaga, millest alati räägitakse, aga ma julgen pakkuda tegelikult ka sinu nii-öelda sellesse kollektsiooni jõudvatest filmidest väga suur osa on tehtud üsna väikese rahaga. Ja, ja nad on, nad on rohkem tehtud selle rahaga, mis tuleb inimestelt nii-öelda või energiaga, mis tuleb südamest, eks ju. Mis Eesti filmi teeb selleks, mis ta, mis ta nagu sinu sellises kujutluses on? Selline küsimus. Eesti film on, minu jaoks on ta ikkagi pigem nagu negatiivse poole peale. No siis on nagu erandid. On pärlid ja on filmid, mis mõni pärlid on lihtne öelda, noh see ei tähenda, et teised pärlid ei oleks, teised on lihtsalt natuke Pisamalt arved ja ütles. Ja Eesti filmi puhul on üks asi ka, et et ei suudeta teha filmi, mida kõik ütleksid, et vahtšen, hea film või noh, enamus noh, mis on, ütleme, et 70 protsenti, 75 kuni 20 protsenti vaatajatest ütleks, jah, see oli hea film. Mul on hea meel, et ma seda vaatasin. Alati on noh paremal juhul on fifty-fifty ja halvemal juhul on niimoodi, et ainult tegijatele endale meeldib. Viimase aja filmi sügisball näiteks, mis mulle endale väga-väga meeldis, eks ole, mis on kindlasti nagu see plusspoole peal. Ja veel, oot, aga ka sügisball tehti ka nagu ikkagi produtsentide suhteliselt sõltumatult ikkagi iseenda hoole, vaeva ja rahaga. Ja sealt tuleb ka välja see kõige suurem viga, et Eesti film on nii meeletult produtsendi keskne. Ja produtsendid on teinekord üsna rumalad. Ja nüüd kui ma seda ütlesin, nad muidugi ei helista mulle enam, kuigi nad vahepeal võib-olla juba hakkasid helistama. Nemad olidki need, kes praegu separutu käte, linnade helistaja mis on kõige suurem puudus. Kui nüüd jätta kõrvale rahad ja värgid või noh, mis kaun nagu sellega seotud, et ei ole ideid. Üritatakse minna kindla peale, mis tähendab seda, et minnakse kindla peale hävingusse. Aga et keegi nüüd tuleks millegi tõesti mõtleksid, no on ju meil inimesi siin Eestis ka elavad, kes oskavad mõelda ja kes oskavad olla originaalsed ja miks siis kõik filmi stsenaarium, jalad on, ei saa mina. Kurve. Sest et ega tegelikult kõige suurem viga minu meelest need ongi ikkagi see idee puudus või stsenaariumi nõrkus sest need on ju näitlejad, kes oskavad mängida, on ju režissöörid, kes oskavad lavastada ja on produtsendid, kes oskavad toota. Kuidagi nüüd leida üles need kirjanikud, kes oskaksid õigesti kirjutada. Vahetaks nagu see, see on tõsine, tõsine värk. Räägime laupäeva keskpäeval, räägime ühe tõsise asja veel, ma küsin veel ja kui kohe mõne hetke pärast tulevad uudised. Praegu käib, öeldakse, tange läheb filmi ümber, sa oled. Oled nii-öelda jälginud seda, seda nii-öelda, seda teemat. Väga põgusalt, tead, ma ei ole väga süüvinud ja kui ausalt ma ei ole ise seda filmi näinud, nii et ma ei oska mingit seisukohta võtta. Ma ei tahagi, et sa võtaksid seisukohta. Ütle seda. Kas sa usud neid inimesi, kes ütlevad, et Eestis on mingist? See on suur ja siin ei saa mingeid asju teha, kas see tundub sulle usutav? Ei tundu ausalt öelda, eriti ma nüüd selle ühe filmi, see on nagu tohutult suureks puhutud ja selle ümber käib ja meedia armastab ka sellest jahuda väga kõvasti, noh et sellepärast ongi nagu sellepärast kõik teda teavad, aga minule tundub, et ei ole mingit tsensuuri väärilist. Kui, siis natukene. Ja tsensuur on mitte mingisugune riiklikul tasandil, vaid kuskil ikkagi sellel produtsentide tasandil ja inimeste ja inimeste enda sees. Jah. Mis teeb eestlased selliseks, et nad nii-öelda kontrollivad või hoiavad ennast kuidagi tagasi? Ma küsin seda sinu käest järgmises tunnis. Saade R2 piknikul jätkab ja tänase piknikukülaline. On näitleja Ott Sepp tund aega rääkinud ott, kuidas tunned ennast? Natuke väsinult, tänan küsimast, see on hea, et katta vapralt. Ei hakka, ei ole üldse enam väga pikalt jäänud, mis, mida sa laupäeval tavaliselt sellisel keskpäevasel kellaajal üldse teeb? Näitlejatele antakse teha siis, kui on laupäev ja kell on 12, sõltub ilmselt sellest, mis õhtul juhtub. Ei, see on töö, mida näitlejad teevad laupäeval kell 12 näitlejat laupäeval kell 12 oma erialast tööd näitlevad prooviproov laupäeval proov ja kella 11-st kolmeni. Näitlejatel on see nädalavahetus natukene nihkes, nii et vabad päevad on hoopis pühapäev ja esmaspäev, mitte laupäev. Pühapäev. Miks see nii on? Mina seda ei tea, aga nii see on, sa ei vastuta ka? Me rääkisime juba pisut teatrist, rääkisime pisut filmist, ma ei ole rääkinud ja muusikas muidugi sa oled siin sisse osaliselt juhatanud, me ei ole siiamaani veel kirjanduses. Proosa või luule. Proosa. Ja luule natukene ka aga peamiselt proosa? Ei siiski mitte luule. Nii aga ei ole nagu kindlat sellist, sa ei suuda Alliksaart peast CD ei suuda, ei suuda. Kui kuuled, keegi loeb mingit värssi, siis sa ei hakka kelluke helisema, ma natukene mõtlen ja teen targa näoga. Ta ei, ei seda ma ei tea jah. Nii on ja sulle lihtsalt ei ole nagu, ütleme luule nagu põhimõtteliselt lapsest peale modelle, masinaid, kes nii-öelda söövad raamatuid. Nad suudavad läbi lugeda, mitut peast oskaks tsiteerida, aga nad mäletavad nii-öelda värsikaupa peaaegu siis, kui keegi ette loeb, et kellelt sa pärit oled. Ja minuga niimoodi ei ole, ma väiksena ma nüüd olen. Loen märgatavalt vähem kui väiksena. Ma õppisin lugema hästi varakult juba tänu kallile vanaemale, kes mind õpetas lugema ja siis, kui ma lugemise selgeks sain esimene ja, ja siis ma ja siis ma lugesin, lugesin ohjeldamatult ööd ja päevad läbi isegi öösiti, nii et mu vanemad olid muresid, mis, miks ma, mis, ma loen öösiti, mis mul viga on, aga ei olnud midagi viga, ma lugesin ja lugesin oma isu täis ja nüüd ma loen harva. On sul sealt maalt jäänud, nagu mingid sellised asjad, kamandas aeg-ajalt üle, loed, minu arust on geniaalne, kui on olemas mingi aeg vahet ja siis mingi asi kätte, sa loed suvalisest kohast lahti ja kohe on väga hea. Ja igasugused vanad lasteraamatuid, mida kunagisi loetud, need on väga kihvtid uuesti üle lugeda, sest et no nüüd nagu pööran tähelepanu mingitele teistele asjadele ja avastan seal mingeid teisi asju ja samas nagu tuleb meelde mingi nostalgia ja kõik see, et see on tore küll, jah. Toote mõne näite äkki, mis sul sellisena riiulis on kuskil? Ei mina ei häbene öelda, ei ole ammu suhet olnud, aga kui ütleme niimoodi, ma ei ole paar aastat lugenud, neli tankisti ja koer on üks. Levivad tahaks veel näiteks jah, kui juba läks selle peale, siis noh, šveik. Fantastiline seda seda ikka jälle uuesti üle lugeda. Väiksena lugesin seda, see oli tore. Jah. Aga jah, ei. Seal jälle sa tahad mingit näidet. Mina tahan, kuulaja tahab kuulata, ma arvan, noh suveks vaata, kui hea, kui keegi ütleb nagu ette, mida vaikselt võtta ja mida, mida suvel mitte lugeda näiteks? Jah, ei oska öelda praegu Tammsaare või vormingut. No Tammsaare ei avanenud. Ükskord üks, teinekord teine, oled lugenud, Tom, sa oled ka täiesti siiralt võid öelda, et sina oled mees, kes on lugenud läbi tõde ja õiguse kõik käima, kõik ei ole lugenud. Olen lugenud, esid. 11 müüjaga Vannakut valangut ja olen ka lugenud mitte väga palju hästi natukene, mis seal praegu selline mille nii-öelda kui satud intelligentsete seltskondadega, mõtlesid noh, mitte täna satud intelligentsuse seltskonda, et jutt läheb kirjanduse peale, et mida sa siis julgeb nii-öelda. Eks ma siis öelda, ega ma väga ei julgegi. Ei midagi, eks ma niimoodi kuulan ja noogutan ja, ja, ja ütlen, et ahah, ahah ja võib ka nii olla. Rahvas, mida ma praegu loen, on selline populaarteaduslikud, kas see on õige populaarteaduslik, muu selline sõnum, selline sõna on olemas, mis tähendab. See tähendab väga, oleneb, kes seda kasutab, oleneb, kes seda ütleb, mõnikord peidetakse populaarteadusliku raamatu taha. Noh, ma arvan, Erni on koomiks. Väldin igasuguseid Soonelise määrata. Uus külm sõda, selline raamat, kui sa tead, tuli just hiljuti välja, mis räägib siis uuest külmast sõjast, mis on võib-olla juba käes ja võib-olla ei ole satusse pihku. Ja nüüd nüüd ta nagu seisab mul öökapi peal ja siis vahetevahel loen ühe peatüki jälle. See on huvitav. Ma ei tea, kas ta nüüd päris tõde, tõde, kõik seal 100 protsenti on, aga ma usun, et 90 protsenti. Kindlasti on see ka siis, kui tahaks olla natukene teha niimoodi, mõjuda endale kuidagi tõsiselt ja, ja nii-öelda hetkeks depressioonitaset kogu ümbritseva toimuva suhtes, eks ju natuke kasvatada, et siis on hea lugeda. No aga mingi selline, ütleme, mingi ma ei pakkunud juhuslikult ma olen kuskilt niimoodi, hääled on, mul ei ole rääkinud, pane kott on sinu selline üks nagu sellistest lemmikutest või mida sa nii-öelda ma ei tea, mis võtmes siis nii-öelda jagada või soovitad? Jah? Jah, jah, jah, noh, nii ja naa, jah, olen väga selline, üle ei luba midagi, ei väida ühtegi fakti. No praegu ei loe sa sellepärast, et lihtsalt ei ole aega, töö ei lase või ongi lihtsalt mingist soolikas nagu saanud täis, et tead. Peale oli see soolikas ikka päris täis, nüüd ma ikka olen jälle hakanud lugema, et ja ka nüüd noh nüüd natukene rohkem aega, kuna ma olen õppinud ei ütlema igasugustele asjadele siis siis nagu on tekkinud natukene mingit aega. Noh, ma loodan, et, et ma nüüd jälle saavad raamatut ma väga suureks sõbraks varsti. Näitlejatel tavaliselt on oma mingi väga selline intiimne korrektsioon ka kõige selle suhtes, mida, mida Venemaal kirjutati 19. sajandil juba võib-olla natukene seda ja, ja kõik, siis ütleb Dostojevski, siis inimestel löövad nagu silmad särama, kuidas sinul on? Särama ei löö, aga jah, no vot niisuguse näo ja noogutan praegu. Ei ole ja ei, ei lugenudki, aga, aga noh jah. Ütleme kuritöö ja karistus sinu raamaturiiulis piiblikoha kohe kõrval. Ei ta päris. Ei ole jah, tan riiul madalamal. Selge lavastamist sa oled proovinud, eks ju, filmi sa tahaksid teha kirjutamist, sa oled proovinud? Ma ei mõtle muidugi ma ei mõtle kirjutamise all siis seda, et sa kirjutad mingi seinalehe tarbeks kuskil Vanemuises kindlasti aeg-ajalt antakse võimalus või, või siselehe tarbeks midagi või, või siis kellelegi blogisse mingeid kommentaare, mida sa ka ilmselt lõputult teed. Aga sa kirjutad mingit tõsist ja noh, mingit mingit lugu, mingit juttu. Ei ole niisugust asja minul ette tulnud, olen jälle mõelnud. Et noh, võiks ju proovida kasvõi, või noh, et ega see tükki küljest ära ei võta, aga läheb kõikjale ajanappuse ja kõige muu taha ja siis, kui lõpuks isegi on selline hetk, siis ma lihtsalt kasutan selle ära ja ei tee mitte midagi kus tegelikult võiks ju midagi natukene teha. Aga hea jälle taaskord, et noh, võib-olla tulevikus. Mille järgi sa niimoodi ütleme, sulge haarama, mis, mis see siis on, mis, mis sa tahaksid või mis sa nagu mõtled, mis võiks olla? Noh, ma tahaks kuskilt alustada ja siis kunagi kuskile välja jõuda, eks ole, see võiks olla romaan, see ei vea romaan päris, mitte võib-olla noorsoojutustus, noor seiklusjutte maalt ja merelt, ta võiks olla midagi sellist noh hakata kuskilt mingist pisikesest sketšist ja mis võiks siis areneda kunagi kuskil suureks? No hea küll, miks sa eelmises tunnis rääkisid, et Eestis stsenaristid ei oska kirjutada? See oli nüüd enda jaoks nagu ukse väike lahti löömine praegu, et, et kirjutada väike selline stsenaarium ja, ja. Kõik on niisugune, et küsida, siis ma midagi pean vastama ja siis ma nagu. Ma võin vaid plaat kaasas. Mussi, ütled järgmise loo sisse, kohe. Luuletusi kirjutad ja, või noh, selles mõttes, et sa luuletuse esitad, seda me teame superstaari luulenurga jaoks ma kirjutan. Nüüd sa valmistasid pettumuse, seal valmis kirjutatud kõik, aga need ei, need ei ole kohapeal sündinud, jah. Arvasid, et mina olin täiesti kindel, vaatega saadi, seisavad Sepagaja kahekesi, panevad. Ja muudkui kohapeal leiutame, riime, ei, nii see ei ole. Me mõtleme ikka paar päeva varem valmis. Ma juba tean, mismoodi tead, MC oma Päplil juba hoolitsesid, et peaasi, et nagu sepp ja ja teine mees läks kohale, sellepärast nad jäävad muidu leivata. No vot ei ole proovinud, aga võib-olla tuleks isegi välja, mille käive ei tähendab, ei ja praegu ma täitsa kindlasti ei hakka luuletama siin kohapeal improviseeritud. Ei lase seda, sest see oleks rap just seal ikkagi lõpuks viisakas, viisakas hakkas raadiost ja me teeme siin sinuga koos ott täiesti käsi piiblile ja nüüd ei ole see koht, kus, kus mu pärast peaksin ütlema, et, et ma valetasin, kunagi oli selline aeg noore teatriarmastaja kirgliku teatriarmastaja elus, kus kus ta, kus ta tõesti olles kuulnud nendest asjadest tahtis siiralt ja lootis, et ehk õnnestuks sattuda kunagi draamateatrisse. Sellel hetkel, kus tegijad on nii-öelda baaris, kus pidu käib, kus nii-öelda pärli järel lendas pärl, et et, et Vaarik oleks kohal ja ma räägin iseendas praegu. Kus kohas, kus kohas Vanemuise rahvast, Jeesus kummardab. Tartu on selles mõttes märgatavalt väiksem nii füüsiliselt kui Tallinn. Ja seetõttu on neid kohti, kus Dianüüdjast kummardada, ka vähem. Ja. Ja sestap me kummardame seda, kus juhtub nii jah, sellist paika nagu ei ole siis Vanemuises nagu on Draamateatris, et seal ma ei tea, kas seal muidu praegu enam midagi käib, enam nad ajad on möödas, eks sellist kirge ja tuisku ja tormi enam ei ole ja, ja seetõttu ei kuule ka Vanemuise all mingi oma selline kohvik kohta on olemas väike, kus jäädakse. Ta on Vanemuise küljes, on selline tore kohvik nagu šeik pirni ja tõepoolest seal vahetevahel käiakse istumas ja arutamas asju, aga kas teatripublik on niimoodi kasvatatud ja see on, see on avatud kogu linnarahvale, sellepärast ta ei ole nagu väga selline oma oma koht ikkagi. Nii et jah, et Vanemuises talle väga sellist oma klubi ei ole. Käiakse, kus juhtub. Ma pean ühe asja ikkagi ära küsima ka sellepärast et ma kuulsin ka, nagu seda õige mitmes kohas natuke kõlab võib-olla meie kõige muu sellise mõnusa lobisava loba kõrvalt nagu tõsisena, aga aga ega sul nagu on vist noh, kuidas sul nagu suhe on Dionysose nii-öelda valitseb tavamaailma juures pakutavaga. Olemas sõbralik suhe, kas see käib kuidagi näitlemise töö juurde? See on mingi selline legend, et näitlejad on hirmsad joodikud, minu meelest on absoluutselt kõik inimesed hirmsad joodikutega Londonis elu alal nad töötavad. Aga miks just nagu näitlejad on nagu see võib ju sellepärast et näitlejad on natukene nagu mingeid avaliku elu tegelased, siis nad lihtsalt jäävad silma sellega rohkem ma ei tea. No loomulikult, osad näitlejad võtavad napsu ja osad ei võta absoluutselt mitte tilkagi. See oleneb ka inimesest. Mina võtan pardika ikka teinekord. On see on see nagu mingi asja nagu selline selles mõttes mingit koostisosa või käib seal nagu mingi asja juurde mis, mis noh, et see ongi nagu selle modia, selle elustiil, üks. Ma ei tea, kas näitlemine või näitleja olemine on mingi elustiil väga aga võib-olla jah jälle räägitakse, ma ei tea, kas see vastab tõele, et alkohol aitab ikka emotsionaalseid pingeid maandada ja sõida, näitlejatel on, mina arvan, Te ei aita väga hästi, sest mina näiteks armastan napsu võtta ainult siis, kui mul on kõik hästi ja tuju hea. Ja kui midagi on halvasti, siis ma tean, et et purjusolek võimendab mida iganes ma parajasti tunne, purjusolek võimendab seda ja kui ma tunnen ennast halvasti ja võtad napsu, siis mulle halb kohe, nii et mina, mina, mina ei tea. Minu minu jaoks ei vasta tõele. Mis on nagu see, mis, mis sulle meeldib Vanemuise juures. Noh, ma tea, nendel on hea küsimus, mis meeldib Vanemuise juures rohkem kui draamateatri juures, sellepärast et sul on olemas mõlema, nii-öelda eesti sellise juhtiva kombinaadi kogemus. Mis Vanemuises on teistmoodi. Vanemuises on kõvasti teistmoodi Vanemuises, noh nagu sa ütlesid kombinaat, eks ole, no Vanemuine on tõesti kombinaat, ma ei oskagi öelda, kas Draamateater niivõrd on. Aga Vanemuises tõesti töötab väga palju inimesi, on väga palju osakondi ja sellepärast teinekord on tunne, et võib sinna täitsa sisse ära eksida. See ei ole tore, aga õnneks seda tunnet on suhteliselt harva tunned, kõige peale kahte aastat seal ei tunne, on juhtunud piinlikke olukordi ka kogu aeg, jah, ikka inimesed tulevad koridori peal vastu ja tere ütlen kõik ilusast jaganud, kes ta on, ei tea, päris täpselt noh. Piinlik lugu, aga õnneks ma tean, et ka vanemad kolleegid, kes on olnud märgatavalt rohkem kui mina, ütlevad täpselt sama, et jah, ka nemad ei tunne küll mitte kõiki, hoolimata neist aastatest, mis nad seal veetnud ja muidugi noh, eks inimesed tulevad ja lähevad ja absoluutselt ei. Sellises kollektiivis ei suuda nagu hoida kätt pulsil, et kes parajasti tuleb. Kui hästi läheb ainult ainult siis oma oma osakonda, eks ole, teatakse kõige paremini. Kas oskad kuidagi kirjeldada seda sellist emotsionaalset vahet ka, mis, mis on Draamateatri ja Vanemuise vahel? Vanemuises on tunduvalt väiksem trupp. Mis on? On nüüd, ma jäin jänni, ma ei teagi, kuidas, kas parem või halvem. Või tähendab, mis on hea, sest ma tunnen inimesi, mis halb, sest needsamad näod hakkavad pinda käima. Jah, sa vastasidki ära praegu minu meelest naksti väga hea panengi kohe sinu plaadi pealt ühe muusika käima, sest et raadio kaks piknikul reeglite hulka kuulub see, et põhiliselt kuulama seda, mida, mida piklikku külaline on enesega kaasa toonud. Kuule, aga murrame kuidagi nagu seda, et me mängime nagu asju järjest siiamaani teinud, ütle mulle, millised Räki ma peaksin välja otsima. Raadioreeglid näevad ette seda, et sa väga ei venitas. Mulle pole Trek number seitse, oskad sa põhjendada kuidagi? Ja see on üks tore lugu, mis toob naeratuse näole peaaegu et alati, minul küll. Ei tundu, et kriitikoni joobunud. Nüüd ta armastab üht näitlejat. Jäägu vihjet, ta lihtsalt on, loobun. Pole nüüd teemast hõitle. Tema naeratab, nuusutab lille. Tema seekord ei vastuta. Miski murdis, tal puudutas hinge. Nüüd vaid laulab, ei kirjuta. Võtke see kunst enda kanda. Mina vaid nautleja. Täna ilu saab nii lihtsalt tunda. Ja ei pea üldse, näib. Mis teha, kui kriitika joobununa meetme veinis kruvid võib ka nii teha, et panen möödunud. Tehke nii, et ta kaineks ei saa. Meie hula üks juua täis kriidijäljed kippusid olema. Tema pärast on nii piinlik. Seeria. Ärgaks piknik, kus sul on võimalik öelda? No mitte päris nagu tiitši vormis, aga, aga miks see sul, miks, miks sul? Et see lugu iseenda eest juba rääkis, eks ole ja ja, ja nii ta kipub olema nagu, nagu seal laulus teinekord ka täitsa ausalt ei valeta, ei nimeta nimesid küll, kaotasime Kriitikutest jumala rääkida ja, ja, ja ei, ei ole jah, siis on halb. Ott Sepp, mina oled sa Tallinna Inimesena Tallinna poisina saanud aru, mis on see Tartu vaim? Sa oled olnud kaks aastat Tartus, on selline aeg, kus jõuab ühte teist juba nagu ära õppida ja, ja ja, ja. Just nimelt Tallinna poisina mulle tundub, et see Tartu vaim on vägagi olemas, sest et no absoluutselt tõmbab sinna tagasi kogu aeg. Ja kui aus olla, siis peale kooli lõpetamist veel lavakunstikooli lõpetamist, ma isegi oli mõte, et kui saaks Vanemuisesse, oleks tore, nii. Vanemuise teater on muidugi tore ka ja värki, aga, et, et just nimelt selle linna pärast, sellepärast et mul puudub selle linaga tegelikult igasugune suhe, mul ei ole seal sugulasi, ma ei ole vist kuidagi otsast sealt pärit eriti ja nii edasi. Aga midagi seal on, mis nagu mis nagu meeletult tõmbab ja midagi, mis siin Tallinnas on puudu, Tartus ei ole sellest jälle merd, seal on vist Tartu ainukene viga või ma ei tea, kas see viga on nüüd suur merefon ei ole, meri on tore, aga noh, hädapärast tahab jõgi, kaera. Tahan siis ma tulen naksti Tallinnasse. Raadiosaatesse ja vaatan aknast välja, kas see, et sa nüüd oled saanud olla Tartus kaks aastat natukene siia sinna, eksju, kas see on kuidagi nagu Tallinnasse suhet ka muutunud, kas kuidagi teeb sind nagu teistsuguseks ott sepaks kui see, kes, kes elas Tallinnas? Kas see, ütleme niimoodi, need sõbrad ja tuttavad, kes elavad seal Tallinnas, need nii-öelda teavad, et ott on linnas või saavad nad kuidagi teada, kui sa tuled? Jah ja, ja, ja no eks ma ikka, kui ma Tallinnasse vahetevahel satun, siis ikka vaatan vanad sõbrad-tuttavad ja kõik teised üle, et kuidas, kuidas neil läheb. Aga heldeke, oli praegu mingi nali peas, läks ära ja hakkan juba ära väsima. Vabandust, ma püüan kuidagi nüüd olla jälle. Kuid kui tähtis sinu jaoks on see, et on mingi selline kindel ruum või et paik ja koht, et kas need asjad on need asjad, mille üle. On ja minu jaoks on üsna tähtis see, kus ma parajasti olen ja minu jaoks on üsna tähtis üksindus. Sest et palju rahvast, ma ei tea, ma olen selline. Ma ei, ma ei tea, mis on, kas mul sihuke inimtüüp või mis minuga on igal juhul ma nagu palju inimestega koos ma mingil hetkel lihtsalt väsin neist ära. Ükskõik, mis inimesed või kes need siis on. Ma lihtsalt pean nagu kuidagi nagu üksi kuidagi nagu tõmbama korraks ventiili ja lihtsalt vaatama taevasse, kuidas pilved liiguvad ja mitte midagi mõtlema. See juhtub tavaliselt tundide, minutite, kuude nädalatega juhtub nädalatega nädalatel jah, ja siis jälle tahaks nagu mingit sihukest täiesti see hetk nagu omaette olla ja, ja see nagu Tartu, nagu mõnes mõttes kuidagi võimaldab seda paremini, kui seal atmosfäär kuidagi parem. Tallinn on ikka selline, noh jutumärkides City ja Tartu on selline rahulik koht, Alen ja seal kuidagi seal on mingi mingi selline asi, mis nagu rahustab, seal on parem olla. Küsin minul praegu selles olukorras seisus. Kas see tähendab kuidagi seda ka, et, et see, see ruum, kus sa, kus sa. Ma ei saa öelda, et elada oma põhilise ajast, et ma arvan, et seal tegelikult elab põhilise aja ilmselt Vanemuise erinevates erinevates ruumides mida sa nii-öelda koduks pead, kas see on ka see nii-öelda paik, kus kehtivad nii-öelda sinu jaoks mingeid väga selliseid konkreetsed reeglid on, sul on sul asjad kuidagi joonistatud nii-öelda selline peab olema? Ei ole mingit muud, ma absoluutselt kõik on üksteise otsas hunnikus ja siis ma joonistan üles, vot selline peab olema seal, kus ma tunnen ennast mugavalt aega, kui vanemad või sõda keegi käib Tartus, siis nii-öelda on, on nii-öelda, tuleb teha korda. Jah, paraku küll. Siis ma teen korda ja näitan, et vot ei, tegelikult on nii. Need on need hetked, kus sa ei luba ennast nagu üllatada peavad loomulikult. Kui aus olla, siis ega ma väga väga ei meeldi, kui külalised ka käivad või noh muidugi on tore, kui nad käivad, aga kui nad käivad tihti siis siis natukene tüütu Nüüd ütleme, et ott sepa juurde ei maandute, siis kui see kohvik on kinni pandud Vanemuise küljes. Siis tuleb ott sepale helistada ja vaadata, kas ta üldse vastab telefonile ja kui ta vastab, siis veel tükk aega rääkida temaga juttu ja siis võib-olla. Ei, ma mõtlen sinu suhtekõla seda lauset katavaika, lähme minu poole ja siis, kui ma purjus olen, siis ikka tuleb, siis läheb meelest ära, siis läheb meelest ära ja siis vahet, ma olen rääkinud ühe Eesti Eesti näitleja ja laulja, aga, ja, ja, ja ta tema seisukoht või arvamus oli üsna üsna ootamatu või järsk, tundus selline. Aga, aga üle mõelda, siis ei olegi seda väga raske leppida. Ta ütles nimelt nii, et tema jaoks ei ole üldse oluline, kas Eestis räägitakse 10 või 15 aasta pärast eesti keelt või mis keelt, kas räägitakse suahiili või mingit muud keelt, peaasi et oleks rohkem inimlikkust, kui on praegu, kuidas, kuidas sina nagu mõtled või, või, või arvad, kas Eestis on kuidagi vähe inimlikkust ja kas sul on selle suhtes ükskõik mis keelt Eestis räägitakse? Mulle tundub, et inimlikkust võiks olla rohkem küll ja mul ei ole ükskõik, ma arvan, et eesti keel võiks jääda. Ja minule eesti keel väga meeldib. Kõlas kuidagi naljakalt praegu, aga tegelikult see on tõsi. Ja mis, kui nüüd panna need kaks asja vaekausile, siis inimlikkuse kultuur? Kumb on olulisem, mina ei tea. Ma arvan, et mõlemad on väga olulised. Ja kas siis loobuda oma inte identiteedist ja muutuda siis mingiks teiseks, et olla inimlik, ma ei tea, mis inimlikkus siis nagu see peaks olema. Või hakkab kinni jooksma? Kas praegu 90, eks sellest räägitakse hästi palju Eesti riik kui, kui, kui palju sa nagu mõtled selle peale oled mõelnud, et Eesti riik institutsioon või selline institutsioonina fakt, mida see sinu jaoks tähendab. Et on olemas eestriks, mõtled selle üleüldse? Ja, ja ma mõtlen, mida sa tunned sellega seoses. Härdus, ordu härdus, hardusega, särdusi härrasid, tule seoses institutsiooniga, noh sest et võrreldes muu maailmaga. Me oleme ju ikkagi küla nagu institutsioonina, aga, aga see muu värk? Jah, see vaimsus, ma ei tea, inimkõik, see on kuidagi ära kadunud. See ühiskond vajab mingisugust raputavad sündmust, et siis me jälle tunneksime ühiselt, käisime jälle, tunneksime üksteise ala või noh, et meil oleks ühine alateadvus ja ja kahju, et me nagu suudame ennast identifitseerida läbi mingite kannatuste ja läbi mingite asjade, mis tegelikult ei meeldi, et me võiks nagu muul ajal ka kokku hoida. Ma ise mõtlen nii. Aga jah, meie loomus on millegipärast selline, et eestlane eestlasele on hunt või kuidas? Kas sa oskad nagu kirjeldada, mis see sündmus võiks olla? Ma arvan, et see kettaheite olümpiakulda sel ajal. Ei, ma ei mõtle, ma mõtlen midagi sellist, mis sunniks meid midagi, noh, midagi negatiivset, mis sunniks meid üksteise ümbert kinni võtma, ütlevad nonii. Noh, seda on juba ajalugu näidanud kõik kõik laulev revolutsioon ja nii edasi ja siis, ja siis me siis me olime järsku ühina rahvas ja kõik oli tore ja siis kõik sai korda ja kõik, igaüks tõmbas ise ilmakaarde laiali ja vaatame nüüd, kuidas ise hakkama saame. Kas ma eksin, kui ma arvan, et, et näitlejad üldiselt nagu sellisesse poliitikasse või sellistesse poliitilistesse kiiretesse vooludes on väga isekad või vähemalt kui ma proovisin meenutada, siis mul ei tulnud nagu väga meelde selliseid, selliseid teravalt, selgelt üheselt poliitilisi tükke enamasti on ikka jah, muidugi, räägitakse nii-öelda moodsa maailma hädadest moodsa maailma probleemidest, räägitakse sõnavabadusest, räägitakse demokraatiast, aga, aga kuidagi nagu sellist selget teravat asja, mille, milles inimesed tunneksid ära selle, et näed, mehed mõtlevad samamoodi kui, kui mina võib-olla või vastu vaielda sellist ei ole. Ei ole jah, tead, see asi algab ikkagi lavastajatest või noh, et keegi, kes, kes siis julgeks see, see peab olema üks inimene, kes võtab nagu omale selle vastutuse ja selle nagu esitab. Ja ja see peab olema seal lavastaja. Et näitlejad muidugi võivad ka nii arvata, aga lavastaja on see, kes annab edasi selle sõnumi ja väga konkreetse ja Eestis on neid vähevõitu, kes seda teevad? Üks, kaks, kolm, neli, viis, võib-olla tunnetad sa ise seda, et seda võiks olla rohkem võiks täitsa kindlasti tunnetan rohkem. Ma tunnetan, et võiks olla rohkem, jah, niimoodi kõlab see lause loogiliselt. Ja ja seda võiks jah, seda võiksid teha ka, nagu sa ütlesid, need kombinaat, teatrid või need, kes, kes muidu kes muidu nagu lähevad kindla peale välja. Tehke seda. Kui sulle keegi nüüd selle jutu peale ütleks, et aga palun aasta parim lavastajasepp, võtke kätte materjal ja, ja, ja noh, põhimõtteliselt me leiame teile võimaluse graafikus proovivad leida, võtaksid sätta. Kui ma leiaks selle materjali, jah, aga ma usun, et see on see kõige keerulisem. Kõigile see materjal peab, peaks olema ikkagi noh, see materjal just nimelt olen mõelnud, palju tehakse selliseid tükke ja üldse nagu läbi kunsti, siis näidatakse neid hädasid ja alati on nagu see näe, kline või nagu see, et me ei anna vastuseid. Me näitame lihtsalt probleeme, aga ma mõtlen, et keegi võiks ju kunagi mõne vastuse kanda. Päris tore, miks mitte? Millal selline etendus võib tulla, oskad sa nagu ei oska absoluutselt, siis kui keegi lihtsalt võtab kätte ja teeb selle, millal see juhtub ja kes see on ja ei tea, ma ei ole jõudnud su käest küsida, kui palju sa käid vaatamas mingeid näitusi, mingit sarnast temaatikat, näed sa seda kuskil mujal kultuuris, sektor on Eestis. Vähevõitu üldse kas see kuidagi ikka tehakse, ikka tehakse nost, vuntsid tehakse, ma käin küllaltki tootiliselt näitusi vaatamas. Ja noh, ja ei muidugi inimesed teevad, kunstnikud teevad ja on sotsiaalkriitilised ja noh, see on ju kunsti mõte ühes osas ka ja aga kuidagi nagu ei jõua minuni ikkagi päriselt. Ma ei tea, milles viga on. Ma tahtsin küsida, kas oskad seda kuidagi seletada? Ma võib-olla oskan, aga ma pean natuke. Me mõtleme, praegu ei suuda nii otsekohe öelda. Palju sul omavanustega nendega, kellega, kellega sa saad kokku ja, ja kui palju. Tegelikult räägitakse sellest, et et kurat, mis Eesti riigis toimub või mismoodi asjad on. Vot räägitakse aga jah, asi ongi selles, et ainult räägitakse, võetakse paar õlut ja siis räägitakse, et kurat, kõik on ikka nii halvasti ja mis on ja mida see tegi ja mida see tegija siis öeldakse, et kuule, kas lähme edasi või lähme koju ja siis vastavalt minnakse edasi või koju ja sinnapaika see jääbki, et noh, rääkivaid on meil kõvasti, aga tegude mehi on vähe. Meie ühe teo küll mitte poliitilise Me teeme hetkeks väikese muusikalise teo. Nii, mina olen plaadimasin Sinaga, muud kujuta, tracki. Ja trackiks tuleb number 11. Väga hea. Kas sa ütled ka, mis lugu see on? Ja seal ansambel Köök ja suveks tõrvasse? Lõuna-Eestis sügavad järved Lõuna-Eestis sügavad järved Lõuna-Eestis sügavad järved Ärgaks piknikul. Ja see on üks tore lugu, mis minu poodis tihtipeale plõksud, sellepärast et ma ei teagi, miks, aga ta on tore. Tore on jälle selline, mitte midagi. Leppisime selle kokku absoluutselt, ja sellepärast see ongi üks tore lugu. Rääkisime enne kahte toredat lugu natukene poliitikas, kas sa lubad veel selles mõttes, et räägi veel, poliitik, minuga peab ju rääkima poliitikasse muidugi partei liige. Ja muidugi ei ole ju parteilased ei ole jah, või noh, selles mõttes noored inimesed tavaliselt või ütleme, kui on nendega väga rääkima ei satu selles mõttes, et väidetavalt on, on ühes ja teises parteis väga palju noori tegelasi, aga me oleme kõik partei asjad kursis, oled asjadega, mis reformierakonnas toimub, teada absoluutselt ei ole. Ma astusin partei liikmeks kunagi keskkoolis, sest see tundus huvitav, et äkki äkki ilus tüdruk kutsus ilusti kutsus, et kuule, tule ka ja siis ma mõtlesin, et noh, ega te ju tükki küljest ära ei võta ja läksin ja noh, seal natukene midagi seal vaatasin ja siis tundus, et ta ei ole vist minu rida. Ja nüüd olen täiesti unarusse jätnud, aga vist olen nimekirjas ikka jätkuvalt oled, ma kontrollisin nädalal. Siis olen Vanemuise inimesed kontrollimas, ei käi, miks? Meelis Atonen lahkus juhatusest, sellist küsimust sulle esitatud pole, ei ole, absoluutselt? Ei oskaks. Oskaks kaason ei oskaks parteilist, sellist ambitsiooni. Ei ole, otsi Ott Sepp, ma ei näe sinus ei. Kahju noh, ma ei tea, on kahju või düno hääletada inimestele alati defitsiit, kelle poolt? Võib-olla jah, ei, seda küll jah, et kunagi, kui ma olen juba kõvasti vanem ja palju mõttetum, et siis ma võin mingiks asjaks minna, muidugi liikmemaksu oled maksnud? Ei. Vodka siirid, no vot ei ole välja visatud. Kuidagi on, sul tiksub miinus kõva miinus kassa peale, et saab ikka. Küll soovitatakse nagu nii-öelda kõigepealt ära leppida või siis vähemalt ära mingi sissemaks viimase teleka minema. No ma saan aru, Tõrva laul, mille sa hetk tagasi välja valisid, et see oli selline väike, selline siseirooniline, mis sest, et ega nüüd suvel julgen arvata. Sinusugusel hästi organiseeritud näitlejad vist nagu hõlpu väga ei ole, jõuaks tõrvasse sõuad ilmselt mõne tuuri käigus, siis kui teater peatub seal. Jah, nii on. Ega, ega ega muidu ei jõua ja tõepoolest väga kiire on mul kogu aeg korra. Millal sa kukuvad? Ei puhkagi. Ma puhkan, üldiselt mõnikord mõnikord ei puhka öösiti ka. Mis on viga, sest et peaks puhkama hiljuti tead, selline lugu, ega keegi seda väga ei teagi, hakkas mul natukene tervis jupsima ja leidsin lausa paar päeva haiglas. Ja arstid arvasid ka, et ma võiks natukene vähem tööd teha ja pärast seda ma, ma ütlesin arstidele, et hetkel tõesti ei saa, arstid ütlesid, no proovisid nii vähe tööd teha, kui võimalik. Nii lõdvalt, mõtlesin, et siis seda ma võin, nii et ma praegu teen. Lõdvalt teed, sa oled ise Tallinnas, nagu ma rääkisin, mis nad sinul sellised maakohad on, kus sa kus sa lapsest peale käinud oled ja mis, mis sul on peas ja kus sa näed ennast turvaliselt, tunned? Ja minu maakoht asub Läänemaal Haapsalust umbes 20 kilomeetrit ja see on selline koht, kus ma olen, jah, polnud nii, nii kaua kui ma mäletan väiksest peale kõik suved ja see on fantast kastiline koht ja see on üks niisugune tore koht, kus ma siis lähen üksindust veetnud, võimul ka, viskab ämbrisse kõik juba. Ja siis ma lähen sinna ja olen seal ja seal männid ja vähe inimesi. Kui palju sul, mis, mis see on nagu, mida sa seal nagu teha armastad, mis on see, mida sa võtad nagu teha ja millest sa uut, kui väga ilusasti pateetiliselt kõlab, energiat saada. Seal ma ei teegi mitte midagi ja see annab mulle kõige rohkem energiat ja, aga noh, teinekord ma olen sinna ka natukene tööd kaasa võtnud, et noh tõepoolest noh, seesama minu hittlavastus, mida me oleme siin mitu korda, mida sina oled mitu korda maininud, kass, kes kõndis omapead. Seda ma toimetasin kõvasti, sest et ta oli alguses märgatavalt pikem, märgatavalt halvem ja seetõttu keppisin teda tublisti ja kirjutasin ise mõningad stseenid juurde ja seda ma nagu siis tegin seal võrkkiiges mändide vahel läpakas käes ja tundsin, kuidas on kõik hästi wifi installeeritud koha peal, isa wifi on seal ligidal ja sealt paar kilti sõitma, siis on täitsa olemas. Väljasõidud leviala ja ikka ikka oled, sa oled sa nagu selles mõttes mingi mingi asja tegija. Kas sulle meeldib nii-öelda oma kätega mingeid konkreetseid asja teha, et sa võtad nagu madjana höövli, meislikeeraja? Kohutavalt halb selles mõttes meisterdajad või midagi, et et loomulikult noh, kui ma midagi hakkan tegema, siis ma muidugi teen seda, kui ma ta valmis saan, siis ma pööraselt hea meel, aga kõige raskem minu jaoks on see tegema hakkamine, sest ma olen meeletult laisk ja kuigi kõik võib juba valmis olla, siis minu jaoks on see pöördeline hetk, on ikkagi see, et ma nüüd hakkan. Ahah, no vot. See jääb lihtsalt sellise viitsimise taha ja hirmu taha, et äkki ei tule välja. Ei, hirmu ei ole. Noh ma tean, et tõenäoliselt nagunii tule välja, aga, aga see ei ole hirm, aga ikkagi on see laiskus, see on minu kõige suurem pahe. Ma olen laisk nagu lauajalg. Nii vähe kui võimalik ja nii vähe kui võimalik. Kes on olnud nagu ütleme, sinu jaoks kõige-kõige nii-öelda suurem õpetaja või kelle käes oled õppinud kõigele kõige rohkem. On ta siis ükskõik mis, mis ma. Mul ei ole oma mentorit, ma nii teatri mõttes kui elu mõttes ei ole üldse, ma olen ikka vaikselt vaadanud ise, et kuidas need asjad käivad ja siis olen vaikselt sõdinud ja siis kuskile maale jõudnud. Enamus kõik, kes lavaka on lõpetanud ikkagi oskavad nagu nimetada. Ja loomulikult mingeid mingeid kursuseid. Ingo Normet loomulikult väga-väga palju ja ta tõesti oli, on väga-väga hea õpetaja, ma olen talle väga tänulik ja ta õpetas paljusid asju, mida ka võib-olla teised õppejõud sealt koolist ei oskakski väga hästi õpetada. No ma olen selle eest väga tänulik talle. Kas sa tunned ka kuidagi, et sul on nagu selle sellisena poolitus teiega või konkreetsete asjade õppimisega finiito, et aitab, ma nüüd teen või, või, või nii-öelda kannad sa endaga kaasas mingit sellist väikest teadmiste tapma täiendavalt selle asja ära ja siis ma lähen ja õpin alles. Ma ei tea, vots olen, ma olen mõelnud selle peale, ma olen mõelnud, aga ma ei, et kui midagi õppida, siis midagi oma konkreetse nähke näitlemise välist, sest et ma usun bakalaureusekraadiga näitleja ei ole halvem kui magistrikraadiga näitlejad, need kraadid ei näita nagu suurt midagi, ta näitab pigem mingisugust mingit suunatust või noh, see ei ole niivõrd oluline, et ma, et kui siis noh, kui ma tõesti nüüd otsustan ikkagi veel kuskil midagi õppida, et siis see on midagi kas või näiteks midagi filmiga seotud. Täiesti kas või sa oled mõelnud, mida sa oled mõelnud, siis kasvõi sedasama üritasin laveerida. Okei, filmivärki võibolla, võibolla võibolla võibolla mitte filminäitlemisest. Ei ma ei tea, kas filminäitlemist eraldi ongi võimalik õppida, on, ma olen kuulnud, lina sobib Ameerikas näiteks. No ma ei panustaks väga, ma arvan, et kõige parem paremaks näitlejaks saad ikka kogemuse läbi. Ja kui ma lähen Ameerikasse saama mingit filmikogemust, siis ma olen lihtsalt loll. Režissööri nii-öelda õpilase tooli tahaks istuda. Noh, mina ei no kasvõi režissööri või ükskõik midagi. Operaatorit must vist enam ei saa, aga midagi. Kas filmi teoreetilist? See on ühesõnaga see, mida sa kannad endaga kaasas, sest ma saan aru, nii nagu sa kaks tundi peaaegu juba tagasi ütlesid, siis väga suuri plaane sa nagu ette idee kuskile sisse kirjutatud ei ole vaheksa augustis see ja see kuupäev saada ära need taotlusmaterjalid, et, et režissööri ametit õppima minna. Plaan ei ole, absoluutselt ei ole, need on kõik mingisugused sellised mõtted ja siis ma pean oma sellest mingist asjast üle saama, et ma võtan selle kätte ja siis ma hakkan seda tegema, aga millal see juhtub, ei tea. Kell on hästi keskpäevane ja, ja juba tunnid peale ma olen täiesti kindel, väga paljud inimesed juba nii-öelda sätivad ja teevad plaane oma oma mingite lõunasöökide osas Eesti on nii-öelda sammunud aga pikkade sammudega sinna, kus nii-öelda toidu tegemine on muutunud väga peeneks kunstiks, kui suures kaasalu sina oled. Kui ma siin praegu haaraksin ühest kohast panni ja teisest kohast mingi provi andi kohtuksid muleerima. Vot see on nüüd üks nõrk koht mul tõepoolest meeletult meeldib süüa teha, ma olen mõelnud, et ma ei ole seda mõeldud ka kellelegi, kuna väike, et ei oleks saanud, siis ma oleksin ilmselt hakanud kokkama või midagi. Tõsi, jah ja ei, me ei tea, aga tegelikult kui ma absoluutselt ei oska süüa teha, ma olen kohutavalt halb kokk tegelikult, aga mulle lihtsalt see protsess meeldib. Ma ei tea miks, aga see on kuidagi kah. Kuule, see on väga neutraalne. No see on jah, miks mulle tundub, vähemalt kui sa vaatad ükskõik millist telekoka või mingit sellist nii-öelda noh, avalikult oma tööd tegevad koka, siis oh milline nii-öelda mikroplastik mõõdetud, nii-öelda harjutatud, ega siis seal ei ole ju midagi juhuslikult, kui mingi asi niimoodi käib, see on ju kõik puhas seal tehnika, tehnika ja ma arvan, jäid, on muidugi jah ja vot just nimelt kokkamise juures on see loominguline pool on väga-väga-väga oluline, et ega mina mingi mingid kokaraamatuid ja nendega seal ma lihtsalt mõtlen, et huvitav, kui ma nüüd selle muna peale panen tüümiani, et mis siis juhtub nii arglikult juustude mõtet mõtlen, ja siis palun teen ja siis juhtub midagi väga hirmsat, aga ma vähemalt on hea meel endal. Selles mõttes oled ikkagi tüümiani, muna, pealepanija. Et sa teed nagu pea ja, ja, ja aga aga ja välja ei tule, ei tule tõsi, tavaliselt ikkagi kipub nagu see asi kuidagi niimoodi minema, et noh, saad aru, harjutamine siis ikka ikka ikka tuleb inimesed uhkusega räägivad sellest, kuidas nad ikka meisterdavad ja kõik nende juures söömas käivad. Ja mina, mina ei. Nii ei ole. Aga ma endale lõbu palju. On mässad mässanud nagu loom, võib-olla siis ongi lihtsalt palju lihtsam on, ma ei tea veel Tartus ei tea rääkida, kus kohas, kus kohaks kokaks õpitakse, aga, aga ma tean, Tallinnas on siin Lasnamäeveeru peal see kool, kus kohas saab suhteliselt lihtsalt sätid enda graafiku, nii et, et aeg-ajalt oled nädal aega Tallinnas ja seal siis jällegi rikete värki põhimõtteliselt. Võib-olla ma teen natuke koolile liiga, võib-olla liiga, lihtsalt luban sulle neid, aga hea küll, jätan meelde, ma tänan. Suur aitäh tänase pikniku raadio kahe suve esimese pikniku. Retsepti kirjutas siis kokkadele Ott Sepp. Ott, nagu ma aru sain, suvi tuleb jubedalt tööd täis, mis näitlejale oleks hea soovida. Noh, mingi asi, mis ta on ka, mida öeldakse. Nojah, no see klassikaline murra jalga. Jube. Jah. Ma ei teagi, ütle midagi, lihtsalt head suvad, aitäh sulle ka, kohtume 10 aasta pärast. Loodetavasti. Ja meie saate viimase nii-öelda Otiva kaasatud loo, sa võid jälle teha nagu väikese sissejuhatuse öelda, miks me selle mängida? Mul on, muide ma ütlen sulle, et ära mul on välja valitud Sakk 13. Aitan sind. See lugu on küllaltki lustlik. Ja ta pärineb ühest filmi soundtrack'i peal, mis kunagi, kui ma natuke väiksem oli, oli väga hittfilm ja mida ma olen näinud palju kordi. Nädala pärast on ärgaks piknikul taas eetris ilusat päeva.