Meil on hea meel tervitada stuudios otse lavakunstikoolist siia saabunud Uku Uusbergi, tere hommikust. Tere hommikust ja sissejuhatuseks taustaks meie kuulajatele, et kellega on siis tegu Uku Uusbergi näol siis? Ma arvan, et kõige laiem avalikkus tunneb või võiks teda tunda tänu Eesti kõige vaadatumale filmile, milleks on siis tulnukas ehk valdise päästmine 11. osas kokku on üks nendest, kes seal ropenda Uku on üks nendest ropodest poistest seal filmis on nimelt siis see poiss, kellele ei tohtinud öelda, et neandertallased. Ta läks selle peale läks uku alati pööraselt pöördesse siiamaani lähedalt. Ei, aga kui ma olin väike poiss, siis tähendab sama kasvu, mis praegu siis mulle tõesti öeldi Stallone, aga siis ma muidugi labidaga solvusin. Vaat see on elust enesest ja nüüd, kui vahepeal järgi hüütakse endiselt solvunud, ma ei võta seda omaks, et seal tegelikult tunnustav, kui mul selleks. Nii et ühesõnaga, kui me hakkame siin nüüd intervjuu edasisest käigust kutsuma neandertallased, siis sa paned kogu oma tohutu kogu käiku. Jah, meil on temas ikka seda massi nii-öelda hakkame rääkima sinust Kromanioonlasest pigem, aga üks asi veel seoses selle filmiga. Siit jätkuna ma küsin siis ära, et järelikult see ei olnud mitte mitte režissööri poolt stsenaariumisse kirjutatud rida, vaid see, kas see sündis võtteplatsil, ei, see oli Rasmuse kirjutatud, aga, aga ma ei tea, kas Rasmus teadis seda, ma arvan, et ta teadis seda ka, et et see on, et noh, ma olen talle ikka kurtnud oma rasket varrast. Rasmus, aga me ju olime sõbrad enne seda, kui me üldse hakkasime kuskil rindel mingeid asju tegema. Me laulsime kooris koos, passises on kokkuvõte, tema hakkab filme tegema. Ja mina juhuslikult peaks siin hakkab mängima, sest mina mängin elu lõpuni kõigist filmidest ja senimaani senimaani on see õnnestunud senimaani olnud mitu filmi? Ma ei tea, viis ossa üks, üks, mis minu meelest kõigega on film, on tema esimene koolitöö, mis on lihtsalt võetud seda üldse kodukaameraga. Kuskohas on? Kiviaja mees on lume sees ja tal on hästi külm ja siis tuleb jõuluvana, kes kingib talle vibu, aga sest arvab, et selle vibuga peaks hoopis tuld tuld tegema ja siis talle üldiselt saab aru, et seal vibu ja siis ta laseb jõuluvana maha ja seal jõuluvana kingib selle vibu selleks, et sellega tuld teha. Jah, aga Kivja elanik saab aru, et seal vibu ja laseb jõuluvana maha ja siis võtab hoopis jõuluvana hõlsti endale ümber ja siis tal on soe. Selline, aga väga ilusti üle mängitud mõlemad osad, aga minu meelest ma pidin jõuluvana kui seda kirja. Aga see niuke minu minu jaoks eski armus küll, nii et kuskil on veel palju häid filme, mille tulnukad tegijate meeskond ja Rasmuse Merivoo siis noor režissöör, tema praegu deporatiinot ja seal ka mängid. Praegust seisu küll, jah. Keda seal mängib? Kuidas nüüd ametlikud asjad on, kas sellest, kas sellest võib rääkida väike või suur roll? See vist ei ole mingi väga suur, aga ta iseenesest see ei ole ju küll ju üldse tegelikult Buratino lugu, vaid ta on rasuse ja Kristjani kirjutatud. Kirjutatud lugu Buratino, piraat, Buratinos, muga tõugatuna, aga et siis ma seal olen üks üks. Ma ei tea, kas ma tohin. Ja üldse, mis seisus see on, ma nüüd lugesin ajalehest, et teie lähebki käiku, et sa algul tundus mulle natuke topilisena hästi ääri-veeri ja vaikselt ja asfeeria selge, selge see hea teada nii. Ja mis on veel väga oluline. Tulnukafilmi juures on muidugi tulnukafilmimuusika ja tuleb välja, et sina lauladki seda kõige õudsamad lugu. Jah. See on nii küll kaunis ropp lugu, aga samas väga ilus lugu, sest et see räägib ikkagi eesti luulest ja Eesti Kirjanike ja isegi Jaan Krossist. Nojah, aga siin on, avalikkuse ees on muidugi raske rääkida, lihtsalt noh, tegelikult et ma kunagi koolis pidin kokku puutuma Siuru rühmituse luuletaja ja mulle õudselt meeldis rühmituse luule, mistõttu aga lihtsalt, et mul on peas need kõik nimed. Ja siis, kui ma ükskord kuskil sõpradega istusin ja, ja siis me rääkisime nii-öelda lõõmsatest inimestest, kes lahmivad kultuuriringkondades ja niimoodi või ma ei tea, siis me siis siis ma otsustasin, et eks, et vot niisugune laul võiks olla minu meelest selle laulu võtmekoht on see, kui see loetelu elanike saab otsa ja siis, kui tulevad kolm väga õõnsaks. Rahulolev täiesti nullist, et, et noh, et selles mõttes Talon. Oot, kohe kuulame seda kohta. Tervitad variante, ühesõnaga mis meil siin on, et siin on kõik ropud sõnad välja läinud. Poe ja see andis, oli väga lõbus teha, ma kujutan ette rasustagi selle põhja alla ja siis ta ütles, et hakkasid laulma siis seal edasi, selline dieet ja kõik asjad, need tulid siis seal kohapeal, noh ta pani mul mikri ette, siis ma lihtsalt kodus kodus laulsid tarbujad Varbolas. Väga uhke kass augu, ise näitlejad ka muidu vajad, lavastajad, ikka näitleja on ka jah, või seal koolis ka selles koolis koolis, koolis ma põhimõtteliselt noh, nüüd on läinud lihtsalt nii et me oleme pidanud Robertiga vastama. Samal ajal kui teised teevad näitlejatööd, aga muidu kuni kolmanda kursuse me tegime kõik asjad kaasamist, tegid näitlejad lihtsalt lihtsalt topeltkoormus veidi ning aseminister ka lavastama, oi, topeltkoormust. Mõnusalt. Ja ühesõnaga Robert, kellest sa räägid, on Robert Annus, teie olete siis, kas kaks ainukest lavastab, mängib või on teil veel selle üle nelja aasta, neid võetakse, meie oleme kahekesi praegu selge pilt ja ühesõnaga teie tükid siis tulevadki lavalaudadele esimest korda. Aga need on jah, koolitööd enne liiklejaid on kolmanda kursuse koolitööd, mis, kus on aga selged reeglid, mida me ei tohtinud murda ja et, et seal, aga noh, muidugi on nad ikkagi selgelt suveräänsus iseseisvalt. Lavastused ka, aga jah, et et nad on natuke mahlasemad, kui võib-olla ma ei oska selle ühesõnaga kooli töötaja näha saab. VAT teater Rahvusraamatukogu saalis. VAT teater on selline väike suveräänne teater siin Tallinnas ja mängivad nad siis rahvusraamatukogus, aga sa ütlesid ning etendus etendusi on nagu kaks tükki tegelikult või kaks etendust. Ja neid saab siis paketina kätte. Ja millest need etendused räägivad, kellel tasub neid vaatama tulla? Kõigil tasub tulla. Kindlasti tasub tulla nendele, kes lihtsalt huvituvad teatrist ja näitlejad töödest, lavastaja mõtetes. Aga mõlemad räägivad inimesest, mõlemad räägivad inimestevahelistest suhetest Robertideks räägib ühe mehe ja naise kohtumisest kus peale kohtumist kõik ei ole enam endine ja, ja minu oma räägib kahe mehe vahelisest kohtumisest, kus ei ole veel teise peale kohtumist. Aga sa ütlesid, et selle nendele tükkidele on ette antud mingisugused sellised konkreetsed raamid või. Reeglid olid see need, et me pidime võtma kahe inimese näidendi puhtalt kellelegi näitekirjaniku kirjutatud teksti. Me ei tohtinud seda väga kergekäeliselt muuta, ehk siis peaaegu üldse mitte muuta. Mõlemad, ma arvan, me natuke ikka muutsime, aga ikkagi noh jäädes truuks sellele mõttele, mida veab autor ja sisele, valguse ja heliga ei tohi toetada, ehk siis tööülespuhtalt näitlejaga, et panna näitleja mängima, et lõpuks näitleja mängiks, nii et kõik räägivad sellest, et küll näitleja mängis hästi või noh, et, et see lavastajaga hoogsalt tagant ära. Selles mõttes on lavastaja üks peamisi ülesandeid või ei ole, ongi mina olen ka nõus, et see ongi tegelikult kõige tähtsam ülesanne, näitleja ongi kõige võimsam relv teatris, see on see, mida vahepeal mõnust ära unustatakse. Näitleja ja inimene ja see vahetult avaldus ongi ainus teatri trump selle kõige selle kõige sees, mis meil siin on ümberringi jah, muidu võid panna kõvasti mõisa mängima ja ongi juba nagu rokk-kontsert või nagu kino või mis iganes. Lihtsalt hea on, kui noh, on nagu väga palju neid tasandeid, noh, minu meelest tegelikult, kui on muusika ja näitleja koos sümbioosis, siis siis võib tekkida väga ilusaid hetki veel, aga, aga praegu näiteks sina räägid muusikamängija all näiteks võimas, väga võimas. Ma tulen. Etenduse nimi on pink, mis see tähendab? Kui seal on koos tegelikult kaks etendust, tähendab, inglise keelses slängis, vot see. Hiljem kuulsin seda, mõtlesin, et roosa. Ühesõnaga, see ei ole väga pikalt mõeldud Pealkiri pidime seda enda kursavenna pulma teisel päeval mõtlema. Siis me otsustasime, et võtame lihtsalt lihtsa, ilma igasuguse ambitsioonika pealkirja pink ehk siis see on ainus nii-öelda suur rekvisiit laval, kus kohas need mõlemad kohtumised toimuvad. Et pingil kohtuvad siis see mees ja naine ja teises vaatuses kohtuvad siis meiega mees, lavakunstikooli, see kool, kuhu kõik, absoluutselt kõik tahavad sisse pääseda, sinul on see õnnelik võimalus. Tänud, eks ole, neli aastat tagasi ning mida sa ütleksid neile ütleme noortele või siis noorte vanematele, kes ka praegu pavistavad ja mõtlevad, et nüüd, kas kevadel tulebki juba uus sisseastumiste voor või teie lõpetate, eks ole, peaks, tuleb ja tuleb ette, et kas tasub. Ja mida, milline on siis kõige nagu suurem, ütleme selline eksiarvamus lavakunstikooli kohta võib-olla, mis, mis sai murtud nagu sinu seal oleku aja jooksul? Mul ei olnudki väga palju oranz, mul oli see, et ma tahtsin siin eelmises saates ma esimese nädalaga sain enam-vähem aru, mis, mis tegelikult äkki on ja ja ma arvan, et põhieksiarvamus on see, et arvatakse, et need siis seal on hästi õnnelikud, et nad seal on. Et et valdava tõsiselt, no esimesed kaks aastat sa oled sügavas, ma ei taha minna niimoodi depressioonis või stressis, aga lihtsalt kuna ta on niivõrd isiklikuks minema pool, igas aines hommikust õhtuni kogu aeg, sa pead iseennast analüüsima, iseenda vigadest aru saama, nendest edasi pead põdema läbi selle, et sa oled nii ja mitte naa ja siis. Ja see ei ole mitte keegi ütleb sulle, et kuidas sa pead olema vaid see on lihtsalt ise saad aru, et tahad täiuse poole ja lihtsalt see, et sind võetakse nii tükkideks lahti, et, et ühesõnaga sa oled väga õnnetu seal koolis kogu aeg, et ma ja kas see on, kas ma ise tegelikult tahaks loota, et äkki on võimalik ka selline lähenemine sellele koolile, et ei peaks nii õnnetu olema, et midagi seal võib-olla natuke kuidagi jäänud sellest ajast, kus kohas inimesed noh, võib-olla on, et kui nõukogude ajal inimesed juba olid noh, et kui nad sinna kooli said, siis ta oli ikka niivõrd püha kooled, sa lihtsalt, et see, see nagu tunne oli nii suur ja see õnnetunne oli kogu aeg alles, lihtsalt meil see õnnetunne ära kaduda ja võib-olla nii palju muid ahvatlusi on, võib-olla ei taha, ma ei tea, mis on, aga, aga ühesõnaga, et see eksiarvamus on jah, et, et nad ei ole. Ja siis on. Mul on näiteks vanade sõprade sekka ja siis on väga tihti on noh, juhtub selliseid asju, et no näed, sa oled seal ülbeks läinud, aga tegelikult see ei ole mitte ülbeks, vaid lihtsalt vaiksemaks kinnisemaks jäänud, sellepärast et sa oled mures. Ühesõnaga ühesõnaga kuulan sind ja tundub, et lavakool ei ole vist kõige lihtsam teie superstaariks. Seal see, see kaob ära, et sa tahad superstaariks saada, õnneks õnneks seda, seda vähemalt need, kes sinna ka võiks selle mõttega tulla, ma arvan, see mõtte mõtte juba eos vaidlustatakse või sa ise vaigistakse, lendas uhkus Me võime sulle palju jõudu siis viimaseks kooliaastaks, palju õnnestumisi ning kordame üle, et etendub etenduses nimega pink. Mis on siis Uku Uusbergi ja Robert Annuse lõhn, mis koosneb tegelikult kahest etendusest, oleme nüüd ikka täpselt, eks ole, et see ei ole mitte üks tükk, vaid kaks täiesti erinevat tükki. Ja seda saab siis vaadata Tallinnas rahvusraamatukogus. Kui hästi läheb, läheb kindlasti tuurile sellega. Muidugi välismaale välismaal eemadeks oli, et kõik, kes kuulavad meid praegu Londonis ja varsti tuleb purakas. Ei, tegelikult kindlasti ei lähe, et kõik, kes tahavad näha, peaks ikka tulema sinna. Rahvusraamatukogu.